2-17-7452/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

11.04.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-7452

Kohtuasi

XX (X) hagi Balti Teenused OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

või

alternatiivselt

kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.02.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja LS

Kostja Balti Teenused OÜ (registrikood 11517930),

esindaja vandeadvokaadi abi Liisi Kents

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 08.02.2018 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda.

4. Mõista XX-lt Balti Teenused OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitis 160 eurot ja

viivis alates kohtumääruse jõustumisest kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX (hageja) esitas 12.05.2017 maakohtule hagi Balti Teenused OÜ (kostja) vastu, paludes

kohustada kostjat esitama kohtule ja hagejale KOBE Asset 5 OÜ õigusjärglaseks olemist

kinnitav dokument ning mõista kostjalt hageja kasuks välja isikliku kasutusõiguse tasu 639,12

eurot ja viivis seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 17.07.2017

lisas hageja alternatiivse nõude, mida täpsustas 07.09.2017, paludes juhul, kui kostjalt ei saa

välja mõista isikliku kasutusõiguse tasu, mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis

perioodi 2016-2018 eest 639,12 eurot.

19.02.2009 sõlmisid YY ja KOBE Asset 5 OÜ isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu, millega KOBE Asset 5 OÜ kohustus tasuma YY-le tema kinnistule isikliku

kasutusõiguse seadmise eest perioodil 2009-2018 iga-aastaste võrdsete maksetena 5 000

krooni. 16.11.2011 YY ja hageja vahel sõlmitud kinnistu müügilepinguga sai kinnistu

omanikuks hageja. Pärast seda hakkas KOBE Asset 5 OÜ õigusjärglaseks olev kostja tasuma

hagejale iga-aastast tasu 5 000 krooni, v.a 2016. ja 2017. aasta eest. 2016. ja 2017. aasta eest

tasumata summad palus hageja kostjalt välja mõista.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda. Kostja ei olnud KOBE Asset 5 OÜ õigusjärglane. Seega ei olnud hagejal õigust nõuda

kostjalt isikliku kasutusõiguse seadmise tasu. Seda enam, et isiklik kasutusõigus on seotud

konkreetse isikuga ja lõpeb õigustatud juriidilise isiku lõppemisega ning ettevõtte üleminekul

on kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks nõutav notariaalselt tõestatud asjaõigusleping

ja kande tegemine kinnistusraamatusse.

3. Kohus jättis 25.08.2017 rahuldamata hageja taotluse nõuda kostjalt välja dokument, millest

nähtub, et Balti Teenused OÜ on KOBE Asset 5 OÜ õigusjärglane. Samuti jättis kohus selles

ja 14.11.2017 määruses rahuldamata mitmed teised tõendite kogumise taotlused. Ühtlasi

selgitas kohus, et hageja nõude rahuldamise perspektiiv on täiendavate tõendite esitamiseta

vähene.

4. Hageja esitas 15.01.2018 hagist loobumise avalduse peamiselt põhjusel, et menetlust ei olnud

otstarbekas jätkata olukorras, kus menetluskulud ületavad kohtumenetluse jätkudes tõenäoliselt

hageja nõude. Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda, sest kostja käitumine isikliku

kasutusõiguse osas oli vastuoluline.

Maakohtu määrus

5. Maakohus võttis hagist loobumise vastu ja lõpetas menetluse. Ühtlasi tagastas kohus hagejale

riigilõivu 62,5 eurot, jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 1 620 eurot, millele lisandub viivis.

Hagejal oli kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 206 lg-ga 1, § 429 lg-ga 1 ja

§ 429 lg-ga 4 õigus hagist loobuda ja saada TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tagasi pool tasutud

riigilõivust. Eelneva tõttu võttis kohus loobumise vastu ja lõpetas menetluse ning tagastas pool

tasutud riigilõivust.

TsMS § 168 lg 4 järgi jäetakse hagist loobumisel menetluskulud hageja kanda, v.a juhul, kui

hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist

rahuldanud. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema

suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Eelnev säte kohaldub ka hagist loobumise korral.

Praegusel juhul ei rahuldanud kostja kohtumenetluse ajal hageja nõuet. Samuti ei esinenud

TsMS § 162 lg-s 4 kirjeldatud erandlikke asjaolusid menetluskulude poolte endi kanda

jätmiseks. Hagejal oli võimalik lepingulise esindaja kaudu enne kohtusse pöördumist läbi viia

õiguslik analüüs, kas nõue on sisuliselt põhjendatud. Põhjendamatu oli väide, et tsiviilasja

põhjustas kostja. Kohus selgitas juba 25.08.2017 määruses, et hageja nõue ei ole

perspektiivikas.

Lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust, sisust ning toimingute vajalikkusest, oli kostja

põhjendatud menetluskulude suurus 1 620 eurot (käibemaksuta), mis vastas esindaja 13 tunni

ja 30 minuti tööle tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hagihind ei ole piir, millest

suuremaid kulusid ei tohi vastaspoolelt välja mõista, kui asi on eriliselt keerukas ja

suuremahuline. Praegusel juhul ei olnud tegu tüüpilise võla vaidlusega, vaid asjaõiguslikust

lepingust tuleneva vaidlusega, mis oma sisult on keerukam kui keskmine laenulepingust tulenev

vaidlus. Hageja esitas menetluse kestel arvukalt mahukaid menetlusdokumente, millele oli

kostjal kohustus põhjalikult vastata. Seega oli põhjendatud hagejalt suuremas ulatuses

menetluskulude väljamõistmine, kui seda oli hagihind (hagihind oli 721,82 eurot). Kostja

kinnitas, et esindaja 23.01.2018 menetlustoimingud olid seotud üksnes hagist loobumisele

seisukoha esitamisega, s.t kulu ei hõlmanud ajakulu menetluskulude nimekirja esitamiseks.

Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) oli mõistlik ja jäi turuhinna raamidesse.

Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 mõistis kohus menetluskuludelt välja viivise alates

kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Määruskaebus

6. Hageja vaidlustas määruse osas, mille kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kostja

põhjustas oma tegevuse/tegevusetusega pahauskselt kohtuvaidluse ja kasutas hagejat ära enda

äriliste huvide teenimiseks. Hageja ei pea loobumist põhjendama, kuid hageja ei loobunud

põhjusel, et hagi oli perspektiivitu.

Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud üksnes

vaidluse erilise keerukuse ja suure mahu korral. Keerukas võib olla näiteks nn Autorollo kaasus,

kuid mitte praegune. Kohus jättis määruses põhjendamata, miks oli 721,82 euro suuruse

hagihinnaga tsiviilasja puhul põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda 100% ulatuses ja

ligikaudu kolm korda hagihinnast suuremas ulatuses.

Vastus määruskaebusele

7. Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Kostja ei rikkunud hageja õigusi või huve ja

õigusvaidluse põhjustas hageja ise, mistõttu oli põhjendatud hagist loobumisel jätta

menetluskulud hageja kanda. Arvestades hagi hinda 721,82 eurot ei olnud 1 620 euro suuruste

menetluskulude kandmine kostja poolt erakordne ja oli kooskõlas praeguses asjas koostatud

dokumentide mahuga.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud

põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele

märgib kohus järgmist.

Menetluskulude jaotuse otsustamine on kohtu diskretsioonotsus (vt nt Riigikohtu 04.12.2013

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Ka menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu

diskretsiooniotsus (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu

18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Sellise otsuse puhul sekkub kõrgema astme kohus

vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ilmselgete eksimuste

puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks.

Ringkonnakohus on veendumusel, et maakohus ei ületanud menetluskulude jaotuse ja suuruse

kindlaksmääramisel diskretsiooni piire.

Maakohus märkis vaidlustatud lahendis õigesti, et üldreeglina jäetakse kostja menetluskulud

hagist loobumise korral TsMS § 168 lg 4 järgi hageja kanda. Kostja või menetlusosaliste endi

kanda on kulud võimalik jätta, kui hageja loobub hagist, sest kostja rahuldas pärast hagi

esitamist nõude või oleks kulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest. Sätte

kohaldamiseks peab kohtukulude väljamõistmine olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik

selle poole suhtes, kellele tuleks üldreegli järgi menetluskulude kandmise kohustus määrata.

Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga veendumusel, et praegusel juhul ei esine üldreegli

kohaldamises äärmist ebaõiglust. Hageja oli hagi esitamise otsustamisel ning asjaolude ja

tõendite esitamisel vaba. Nõndasamuti oli tal voli hagist soovi korral loobuda. Loobumise

vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise korral ei tee kohus asjas sisulist lahendit, mistõttu ei

olnud võimalik menetluskulude jaotuse määramisel arvesse võtta, kas hagi oleks kuulunud

rahuldamisele või mitte.

Õige on määruskaebuse esitaja väide, et hagihind on vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvate

menetluskulude orientiiriks. Üldjuhul ei tohi väljamõistetava menetluskulu suurus rahaliste

nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 otsust asjas nr 3-2-1-4-15).

Samas ei vii hagihinnast lähtumine põhjendatud menetluskulude kindlakstegemisel alati õiglase

lahenduseni. Seda näiteks olukorras, kus hagihind kujuneb kunstliku konstruktsiooni kaudu või

on hagihind muul põhjusel väiksem, kui nõuab vaidluse põhjalik ja ammendav lahendamine.

Praegusel juhul esitas hageja hagi, mille hind oli vaid 721,82 eurot, kuid mille olemasolu soovis

hageja tõendada arvukate lisadega (nt ainuüksi hagiavaldusel oli 14 lisa). Veel esitas hageja

igas menetlusdokumendis uusi taotlusi (vt nt 17.07.2017 menetlusdokumenti toimiku lk 50-51

pöördel,

07.09.2017

menetlusdokumenti

toimiku

lk

73-74

pöördel,

15.01.2018

menetlusdokumenti toimiku lk 97-98 pöördel) ja 17.07.2017 alternatiivse nõude. Kõikide

taotluste osas tuli kostjal formuleerida seisukoht, mis paratamatult viis kostjal menetluskulude

tekkimiseni. Seega kujundas peaasjalikult hageja tegevus kostja menetluskulude suuruse 1 620

eurot, mis ei vastanud hagihinna suurusele.

Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

10. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel

määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud määruskaebuse esitaja kanda.

Menetluskulud määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Määruskaebuse menetlemisega seonduvate kulude suuruse

kindlaksmääramisel tuli arvestada sellega, et määruskaebus esitati nii menetluskulude jaotuse

kui nende suuruse kindlaksmääramise peale. Samas on menetluskulude jaotusega seonduvad

kulud hüvitatavad, kuid vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei ole hüvitatavad menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud.

Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille järgi kandis ta määruskaebuse menetlemisel

kulutusi õigusabile 320 eurot. Kostja esindaja osutas kostjale õigusabi 2 tunni 40 minuti

ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), mille raames tutvus ta määruskaebusega,

analüüsis seda ja koostas vastuse määruskaebusele. Umbes pool hageja määruskaebusest

pühendus menetluskulude jaotuse ja pool menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisele.

Samasugune oli proportsioon kostja seisukohas. Seega oli ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud ja hüvitamisele kuuluv kostja määruskaebuse menetlemisega seonduv kulu 160

eurot (320 / 2). Kuivõrd kostja ei palunud summa väljamõistmist käibemaksuga ja ei

kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus hüvitatava menetluskulu välja käibemaksuta.

Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 mõistab kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing