3-17-1332/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1332

Haldusasi

Digiekraanid OÜ kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

25.05.2017 otsuse nr 4-3/1878-1 tühistamiseks ja 30.03.2017

ehitusteatise nr 1711201/04821 uuesti läbi vaatamiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

—

Digiekraanid

OÜ,

volitatud

esindaja

vandeadvokaat Margus Lentsius

Vastustaja — Tallinna linn, volitatud esindajad Eva Vanamb

ja Talvo Rüütelmaa

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 28. märtsil 2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11.05.2018 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Digiekraanid OÜ esitas Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (TLPA) 30.03.2017

ehitusteatise nr 1711201/04821, millega andis teada reklaamkandja paigaldamisest Tiigiveski

Arendus OÜ-le kuuluvale Liivalaia tn 34 asuvale kinnisasjale. Digiekraanid OÜ kõrvaldas

ehitusteatisel esinenud puudused ning esitas 16.04.2017 täiendavad dokumendid.

2. TLPA keeldus 25.05.2017 otsusega nr 4-3/1878-1 ehitusteatise nr 1711201/04821

kinnitamisest. Otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Reklaamkandja, mis on paigaldatud ebaseaduslikult, ei vasta linnaruumilistele

arhitektuurilistele tingimustele alas;

2) Reklaamkandja konstruktsiooni kujunduslahendus ja teostuslahendus on vastuolus

arhitektuurse keskkonnaga sobitumise nõudega ega vasta ümbritseva hoonestusala

kvalitatiivsetele nõuetele;

3) Reklaamkandja lahendus on vastuolus Tallinna linna ehitusmääruse § 25 lg-ga 2.

Reklaamkandja konstruktsioon ja maapealne vundament teostuslahendusena mõjuvad

üldmuljelt tööstusaladele omaselt, Liivalaia tn ja Juhkentali tn risttee lähedus on aga Tallinna

kesklinna elu- ja ühiskondlike hoonete ala;

4) Asukoha vahetus läheduses asub hotell, mis on ajalooliselt üks Eesti esindushotelle ja mida

külastab suur hulk väliskülalisi. Eelneva tõttu ei ole alas võimalik toetada ka lühiajalisi

linnaruumi sobimatuid reklaam- ja/või teabekandjaid;

5) Reklaamkandja konstruktsiooni kõrgus ja asukoht mõjub juhuslikuna ning kahjustab

seeläbi avalikku linnaruumi;

6) Tallinna Transpordiamet ei ole nõustunud LED-ekraani paigaldamisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. OÜ Digiekraanid esitas 26.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse TLPA 25.05.2017

otsuse tühistamiseks ning 30.03.2017 ehitusteatise uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks

(täiendavad seisukohad 29.09.2017). Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Kuna kaebaja tegeleb ettevõtluse raames reklaampindade pakkumisega, riivab vaidlustatud

otsus kaebaja ettevõtlusvabadust (põhiseadus (PS) § 31).

2) Vaidlustatavas otsuses ei ole haldusakti andmise õiguslik alus kohaselt märgitud, mistõttu

on otsus vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-ga 2. Otsusest ei nähtu, millisele

ehitusseaduse (EhS) § 36 lg-s 5 nimetatud alusele on vastustaja EhS § 36 lg 6 ja § 44 p 4

kohaldamisel tuginenud. Ühestki õigusaktist ei tulene haldusorgani õigust jätta ehitusteatis

kinnitamata põhjusel, et seda ei esitatud vähemalt kümme päeva enne ehitustegevusega

alustamist, ega seetõttu, et ehitis on püstitatud õigusliku aluseta.

3) Isegi kui antud juhul oleks EhS § 44 ehitusteatisele kohaldatav, ei ole täidetud selle

paragrahvi p-st 4 tulenevad eeldused ehitusteatise kinnitamata jätmisele. Vaidlustatud

haldusaktist ei nähtu, millisest õigusaktist tulenevad tingimused, millele reklaamkandja

vastustaja arvates ei vasta, ning milline on nende tingimuste konkreetne sisu. Samuti on kohaselt

põhjendamata reklaamkandja väidetav mittevastavus Tallinna linna ehitusmääruse (Tallinna

Linnavolikogu 06.09.2012 määrus nr 21) § 25 lg-le 2. Sarnase konstruktsiooni ja

toestuslahendusega reklaamkandjad on levinud, sh Tallinna kesklinna piirkonnas. Vaidlusaluse

3(7)

reklaamkandja kujunduses ei ole ebatavalisi, kohatuid või muid linnaruumi sobimatuid

elemente. Ainuüksi reklaamkandja modernne välimus ei muuda seda tööstusaladele omaseks

ega linnaruumi sobimatuks. Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusalune reklaamkandja ei sobi

oma kujunduse tõttu linnaruumi, ei kaasne sellise reklaamkandja püstitamisega kolmandatele

isikutele mingisugust püsivat ja üleliia koormavat negatiivset mõju, mida ei ole võimalik

piisavalt vähendada või leevendada. Reklaamkandja hüpoteetiline kujunduslik ebasobivus

ja/või riive Eesti väliskülaliste subjektiivsele ilumeelele ei anna alust jätta ehitusteatist EhS § 44

p 4 alusel kinnitamata. Vastustaja viide Riigikohtu 28.03.2012 kohtuotsusele asjas nr 3-3-1-4-

12 on asjakohatu. Praeguse haldusasja asjaolud erinevad nimetatud kohtuasja omadest oluliselt.

4) Tallinna Transpordiameti seisukoht, millele vastustaja haldusakti põhjenduses viitab,

pärineb 2015. a-st ning on antud seoses reklaamkandja paigaldamisega Liivalaia tn 32 hoonele.

See ei oma puutumust vaidlusaluse reklaamkandja paigaldamisega Liivalaia tn 34 kinnisasjale,

millel ühtegi hoonet ei paikne. Tallinna Transpordiameti 17.01.2017 e-kirja vormis kinnitus,

mille kohaselt kehtib 2015. a Liivalaia tn 32 asuva reklaamkandja kohta antud arvamus ka

Liivalaia tn 34 asuva reklaamkandja suhtes, ei kõrvalda puudusi vastustaja poolt läbi viidud

haldusmenetluses, eriti arvestades, et kaebaja esitas ehitusteatise alles 30.03.2017 ehk enam kui

kaks kuud pärast viidatud e-kirja saatmist.

Samuti ei nähtu vaidlustatud haldusaktist, et vastustaja järeldus reklaamkandja negatiivse mõju

kohta liiklusohutusele põhineks mõnel liiklusohutuse hindamise seisukohalt arvestataval

uuringul. Haldusmenetluses ei ole tõendatud, et reklaamkandja paigaldamine ohustab liiklust ja

et sellega kaasneb kolmandatele isikutele püsiv ja üleliia koormav negatiivne mõju, mida ei ole

võimalik piisavalt vähendada või leevendada. Tallinna Transpordiameti tellitud 2013. a uuring

„Reklaam-leedekraanide mõju juhtidele elavas liikluses“ ei kinnita usaldusväärselt, et LED-

reklaamkandjad ohustavad liiklust. Kaebaja tellis AS-lt Teede Tehnokeskus uuringu „Väliste

LED-ekraanide võimaliku mõju hindamine liiklejate ohutusele“. Uuring viidi läbi perioodil

29.03.2017 kuni 15.09.2017 ning hõlmas kirjanduse analüüsi, 1005 isiku küsitlemist ning enne-

ja-pärast vaatlusuuringu läbiviimist. Uuringu tulemusena selgus, et LED-ekraanide ohtlikkus

liiklejatele ei ole tõendatud ning seega puudub alus väita, et Tallinna kesklinnas ja selle

lähiümbruses asuvad LED-ekraanid avaldavad negatiivset mõju liiklejate ohutusele.

5) TLPA 01.03.2017 kutse selgituste andmiseks on edastatud kaebajale enne ehitusteatise

esitamist. Ehitusteatise kinnitamise menetluses ei ole kaebajat ära kuulatud. Vastustaja ei ole

välja selgitanud, kas ja milliseid meetmeid oleks kaebajal puutuvalt vaidlusaluse

reklaamkandjaga võimalik liiklusohutuse tagamiseks võtta. Juhul, kui on täidetud EhS § 36 lg-

tes 6 ja 5 esitatud tingimused, kohaldub ehitusteatise kinnitamise menetlusele ka EhS § 42 lg 3,

mis näeb haldusorganile ette õiguse sätestada ehitusteatisele kõrvaltingimusi. Vastustaja ei ole

kaalunud reklaamkandja võimaliku negatiivse mõju kõrvaldamiseks kaebajale seoses

ehitusteatise kinnitamisega kõrvaltingimuste seadmist (nt ekraani valgustugevuse muutmine

sõltuvalt kellaajast) ega seda kaebajaga arutanud. Vastustaja on põhjendamatult rakendanud

kaebaja ettevõtlusvabadust enim riivavat abinõu. Õige ei ole väide, et kaebaja välistas

ehitusteatise

tagantjärele

esitamisega

haldusmenetluses

tavapäraste

menetlusreeglite

rakendamise. Ehitusteatise tagantjärgi esitamine ei anna haldusorganile õigust haldusmenetluse

põhimõtteid ja reegleid vastavalt oma soovile ümber kujundada ega välista haldusorgani

võimalust kaaluda kõrvaltingimuste seadmist.

4. Tallinna linn palub 18.09.2017 vastuses (täiendavad seisukohad 28.02.2018) jätta kaebus

rahuldamata, leides järgmist.

1) Esitades ehitusteatise pärast reklaamikandja püstitamist ja kasutama asumist, on kaebaja

välistanud ehitusteatise menetluses tavapäraste menetlusreeglite rakendamise. Vastustajal

4(7)

puudus võimalus kaaluda vastavalt EhS § 36 lg 5 p-le 3 ehitisele täiendavate arhitektuuriliste,

ehituslike või kujunduslike nõuete esitamist. Kuna ehitis, mille kohta on ehitusteatis esitatud

pärast selle valmimist ja kasutama asumist, ei vasta linnaruumilistele arhitektuurilistele

tingimustele ja omab ohtlikku mõju liiklusele, tuleb ehitusteatise teavitatuks lugemata jätmist

pidada põhjendatuks. Eeltoodu ei saa rikkuda kaebaja ettevõtlusvabadust.

2) Viite puudumine EhS § 36 lg 5 konkreetsele punktile ei mõjutanud asja otsustamist mingil

viisil ega anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Otsusest ilmneb selgelt, miks vastustaja

EhS § 44 kohaldas, s.o ehitis ei vasta nõuetele (EhS § 36 lg 5 p 1). Ehitis on ohtlik ja ei sobi

asukohta arhitektuuriliselt. Pädeval asutusel on õigus esitada ehitisele täiendavaid

arhitektuurseid, ehituslikke ja kujunduslikke nõudeid (EhS § 36 lg 5 p 3), kuid kuna ehitusteatis

esitati juba valminud ehitisele, saanuks selliseid nõudeid esitada riikliku järelevalve menetluses.

Täiendavate nõuete esitamine tähendanuks praegusel juhul nõuet osaliseks või täielikuks

lammutamiseks, mida saab teha ainult EhS §-st 132 lähtudes. Vastustaja selgitas haldusaktis

põhjalikult ehitusteatise teavitatuks lugemata jätmise põhjusi ega ole kordagi viidanud, et

põhjuseks oli ehitusteatise esitamine pärast ehitise valmimist.

3) Ehitis tuleb projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt ning head tava

tuleb järgida ka muus ehitusseadustikuga reguleeritud tegevuses (EhS § 7). Riigikohus on

28.03.2012 lahendis nr 3-3-1-4-12 leidnud, et hea ehitustava hõlmab nõuet, et ehitis sobiks

ümbritseva keskkonnaga – nii halvendab piirkonda sobimatu hoone ehitamine vaadet

naaberkinnistuilt ning võib seega vähendada naaberkinnistute väärtust. Vaidlustatud otsuses on

põhjalikult selgitatud, miks reklaamkandja antud piirkonda ei sobi. Vastavalt TLPA

põhimääruse (Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määrus nr 36) §-le 5 on TLPA

tegevusvaldkond Tallinna linna jätkusuutliku ja harmoonilise arengu kavandamine, arvestades

olemasoleva linnakeskkonna väärtusi ning luues eeldused kultuurilise, sotsiaalse, majandusliku

ja looduskeskkonna pikaajaliseks, sidusaks ja kooskõlaliseks arenguks, millega tagatakse

inimestele hea elukvaliteet ning turvaline ja puhas elukeskkond.

4) Ka Tallinna Transpordiamet ei nõustunud reklaamkandja paigaldamisega ja selgitab

reklaamkandja ohtlikkust. Kuigi kaebaja leiab, et Liivalaia tn 32 reklaamkandja ei puutu asjasse,

asub Liivalaia tn 34 samas piirkonnas sama ristmiku lähedal – tegemist on naaberkinnistutega.

Sama arvamus, mille Tallinna Transpordiamet esitas Liivalaia tn 32 reklaamkandja kohta,

kehtib vastavalt Tallinna Transpordiameti 17.01.2017 e-kirjale ka Liivlaia tn 34 reklaamkandja

osas. Tallinna Transpordiameti seisukoht tugineb 2013. a uuringul „Reklaam-leedekraanide

mõju juhtidele elavas liikluses“. Kaebaja väited selle uuringu ebausaldusväärsuse kohta on

eksitavad. Seevastu on kaebaja esitatud uuringus kasutatud subjektiivset metoodikat (kirjanduse

uurimine, vaatlus ja küsitlus). Küsitluse andmeid ei saa ka selle valimi põhjal (1005 elanikku)

pidada usaldusväärseks. Ka võib kaebaja esitatud aruande põhjal järeldada, et vaatlused ei

hõlmanud pimedat aega. Lisaks Tallinna Tarnspordiametile leidis ka Tallinna Kesklinna

Valitsus 22.03.2017 e-kirjas, et LED-ekraan ei ole ohtlikkuse tõttu Liivalaia tn 34 kinnistule

sobiv ja tuleks lammutada (tl 119). Negatiivse kooskõlastuse ehitusteatisele andsid ka Tallinna

Kommunaalamet ja Tallinna Keskkonnaamet (tl 126).

5) Vastustaja saatis 01.03.2017 kaebajale kutse tulla selgitusi andma, seega anti kaebajale

võimalus olla ära kuulatud. Ehkki kutse saadeti enne ehitusteatise esitamist, oli kaebajat juba

ammu enne ehitusteatise esitamist teavitatud asjaolust, et ehitis on ehitatud ebaseaduslikult,

ning asutud kaaluma võimaliku ehitusteatise teavitatuks lugemise võimalusi. Seda kinnitab

Tallinna Linnavalitsuse 29.03.2017 korraldus nr 494-k (tl 127-130), mille sisuks on Tallinna

Kesklinna Valitsuse tegevuse peale esitatud kaebaja vaide läbivaatamine (Liivalaia 34

kinnistule reklaamikandja paigaldamise taotlusele kooskõlastuse andmisest keeldumise peale).

5(7)

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

6. Kaebaja esitas kohtule kaebuse Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 25.05.2017 otsuse nr 4-

3/1878-1 tühistamiseks ja ehitusteatise uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Asjas ei ole

vaidlust selles, et kaebaja poolt Liivlaia tn 34 paigaldatud reklaamkandja näol on tegemist

ehitisega, mille püstitamiseks on vajalik esitada ehitusteatis ja ehitusprojekt (EhS § 35 lg 3 ja

lisa 1). Vaidlus puudub ka selle üle, et kõnealune reklaamkandja on paigaldatud ebaseaduslikult,

s.o enne pädevale asutusele vastava ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamist (EhS § 36 lg 2).

7. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsuses ei ole selle andmise õiguslik alus kohaselt märgitud,

kuna sellest ei nähtu, millisele EhS § 36 lg-s 5 nimetatud alusele on vastustaja EhS § 36 lg 6 ja

§ 44 p 4 kohaldamisel tuginenud.

8. EhS § 36 lg 5 sätestab, et vajaduse korral kontrollib pädev asutus, kas seoses ehitusteatises

märgitud ehitise või ehitamisega tuleb: 1) viia ehitis või ehitamine nõuetega vastavusse;

2) kooskõlastada ehitis või ehitamine pädeva asutusega; 3) esitada ehitisele täiendavaid

arhitektuurilisi, ehituslikke või kujunduslikke nõudeid; 4) kaasata kinnisasja omanik või

kinnisasjaga piirneva kinnisasja omanik. EhS § 36 lg 6 sätestab, et kui esinevad selle paragrahvi

lõikes 5 sätestatud alused, siis lähtutakse ehitusloa menetluse, sealhulgas ehitusloa andmise

menetluse tähtajast, ja ehitusloa andmisest keeldumise alustest. EhS § 44 p 4 kohaselt keeldub

pädev asutus ehitusloa andmisest, kui ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule või

kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele

püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega

leevendada.

9. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on vastustaja ehitusteatise kinnitamisest keeldumisel

tuginenud EhS § 36 lg-le 6 ja § 44 p-le 4. Otsuse põhjenduste kohaselt on ehitusteatise

kinnitamisest keeldutud põhjustel, et ehitis ei vasta linnaruumilistele arhitektuurilistele

tingimustele ning omab ohtlikku mõju liiklusele. Ehkki otsuses puudub viide EhS § 36 lg 5

konkreetsele punktile, ilmneb selle sisust, millistel põhjustel keelduti ehitusteatist kinnitamast.

Vastustaja on viidanud EhS § 44 p-le 4, mis oli koosmõjus EhS § 36 lg 5 p-ga 1 ja § 36 lg-ga 6

käesoleval juhul ehitusteatise kinnitamisest keeldumise õiguslikuks aluseks. Nõustuda saab

vastustajaga, et vaidlustatud otsuse sisust selgub, et EhS § 44 on kohaldatud seetõttu, et ehitis

ei vasta nõuetele (EhS § 36 lg 5 p 1). Kohus ei saa keeldumist tühistada üksnes põhjusel, et

haldusaktis on jäetud viitamata EhS § 36 lg-le 5, sest vaidlustatud otsuse sisust pidi kaebajale

üheselt selguma TLPA keeldumise põhjus. Vastava viite puudumine ei ole raskendanud

kaebajal ka oma õiguste kaitset.

10. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millisest õigusaktist tulenevad

tingimused, millele reklaamkandja väidetavalt ei vasta, ning milline on nende tingimuste

konkreetne sisu. Samuti on kaebaja hinnangul põhjendamata reklaamkandja väidetav

mittevastavus Tallinna linna ehitusmääruse § 25 lg-le 2.

11. Tallinna linna ehitusmääruse § 25 lg 2 sätestab, et ehitis peab oma lahenduselt arvestama

Tallinnas välja kujunenud arhitektuuri- ja ehitustavasid ning välisilmelt vastama piirkonna või

lähiümbruskonna eripärale ja kujundusstiilile.

12. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et otsusest ei selgu põhjendusi reklaamkandja

mittevastavuse kohta Tallinna linna ehitusmääruse osas. Vaidlustatud otsusest nähtuvad

6(7)

põhjendused ja kaalutlused, miks kõnealune reklaamkandja välisilmelt piirkonda ei sobi ja

linnaruumilistele arhitektuurilistele tingimustele alas ei vasta, millest tulenevalt on vastustaja

keeldunud ehitusteatise kooskõlastamisest ja kinnitamisest. Otsuses on seejuures välja toodud,

et reklaamkandja konstruktsioon ja maapealne vundament teostuslahendusena mõjuvad

üldmuljelt tööstusaladele omaselt, Liivalaia tn ja Juhkentali tn risttee lähedus on aga Tallinna

kesklinna elu ja ühiskondlike hoonete ala.

13. Kohus märgib, et isegi kui arhitektuurilised tingimused ei ole õigusakti tasemel täpselt

reguleeritud, ei tähenda see, et kaebajal on arhitektuuriline vabadus reklaamkandjate

püstitamisel antud piirkonnas. Avaliku ruumi planeerimine ja selle kasutamise hindamine on

kohaliku omavalitsuse pädevuses ning vaidlus, kas ehitis oma välisilmelt ja konstruktsioonilt

sobitub olemasolevasse keskkonda, on paljuski esteetilist laadi.

Praegusel juhul nähtub otsusest, et vastustaja on arvesse võtnud arhitektuurset keskkonda ning

hinnanud ehitise välisilmet ja asukohta. Muu hulgas on ka Tallinna linna peaarhitekti büroo

avaldanud Tallinna linna projektide läbivaatamise komisjoni koosoleku protokollis arvamust,

et reklaamkandja konstruktsiooni kõrgus ja asukoht mõjuvad juhuslikuna ning kahjustavad

seeläbi avalikku linnaruumi, tuues samuti välja, et kuna Liivalaia tn on üks kesklinna suure

hulga liiklejatega aladest, on alasse püstitavatele teabe- ja reklaamkandjatele kõrgendatud

nõudmised ning alas ei ole võimalik toetada ka lühiajalisi linnaruumi sobimatuid reklaam-

ja/või teabekandjaid (tl 26). Kuna vastustaja on tuginenud reklaamkandja teostuslahenduse

sobimatusele kõnealuses alas, ei ole iseenesest tähtsust kaebaja tõstatatud küsimusel, kas

reklaamkandja või selle ekraan on nähtav ka Olümpia hotellist. Vastustaja on leidnud, et selline

teostuslahendus ei sobi hotelli vahetusse lähedusse, mitte viidanud reklaamkandja häirivale

mõjule hotellis viibijatele.

14. Eeltoodust tulenevalt ei jaga kohus kaebaja arvamust, et otsustus oleks viidatud osas

kohaselt põhjendamata.

15. Kaebaja leiab sedagi, et haldusmenetluses ei ole tõendamist leidnud, et reklaamkandja

paigaldamine ohustab liiklust ja et sellega kaasneb kolmandatele isikutele püsiv ja üleliia

koormav negatiivne mõju, mida ei ole võimalik vähendada või leevendada. Vastustaja viidatud

Tallinna Transpordiameti seisukoht ei oma kaebaja arvates puutumust vaidlusaluse

reklaamkandja paigaldamisega. Samuti ei pea kaebaja usaldusväärseks tõendiks Tallinna

Transpordiameti poolt tellitud 2013. a uuringut „Reklaam-leedekraanide mõju juhtidele elavas

liikluses.“ Kaebaja soovib enda tellitud 2017. a uuringuga „Väliste LED-ekraanide võimaliku

mõju hindamine liiklejate ohutusele“ (tl 79-106) tõendada, et LED-ekraanide ohtlikkus

liiklejatele ei ole maailmas tõendamist leidnud.

16. Võib nõustuda kaebajaga, et väidetava liiklusohtlikkuse osas ei ole vaidlustatud otsus (p 6)

piisavalt põhjendatud. Liiklusohtlikkuse tuvastamisel ei ole asjakohane tugineda Tallinna

Transpordiameti viitelisele seisukohale, milles käsitatakse reklaamtahvli paigaldamist

kõnealuse kinnisasja kõrval asuvale kinnisasjale, seda enam, et vastustaja ei välistanud

kohtuistungil liiklusohutuse kaalutlustel kõnealusele kinnisasjale LED-ekraaniga reklaamtahvli

paigaldamist iseenesest – vastustaja hinnangul tuleb LED-reklaamile leida sobiv koht

(kohtuistungi protokoll 11:42:19), see peab arvestama konkreetse ristmikuga ja asuma

väljaspool teekaitsevööndit (kohtuistungi protokoll 12:08:27) ning kaebaja väitel saab

reklaamkandja asukohta kinnistul muuta (kohtuistungi protokoll 12:23:11). Lisaks ei ole

vaidlustatud otsuse Tallinna Transpordiameti seisukohale viitav põhjendus ka üheselt

mõistetav, kuna selles viidatakse reklaamtahvli asetsemisele Liivalaia 34 hoonel.

7(7)

Kaebajaga võib nõustuda ka selles, et ainuüksi 2013. a uuringu põhjal, milles osales kokku 8

inimest elavas liikluses ja 7 inimest liiklussimulatsioonitestis, ei saa teha põhjapanevaid

järeldusi tegeliku liiklusolukorra osas. Ka selle uuringu aruande kokkuvõttes on tõdetud, et

kuigi esialgsed uuringud leedekraanidest liiklussõlmedes näitavad, et sõltuvalt pimedusest ja

ilmastikutingimustest on linnaruumi paigutatud valgusreklaamid üks ohtlikumaid juhtide

tähelepanu hajutavaid ning segavaid objekte linnatänavail, annavad täiendavad uuringud

lisainformatsiooni valgusreklaamide asjakohaseks paigutamiseks.

17. Samas tuleb arvestada, et ehitusteatist ei jäetud käesoleval juhul kinnitamata üksnes

põhjusel, et reklaamkandja mõjub liiklust ohustavalt. Peamiselt tugineti keeldumisel asjaolule,

et püstitatud reklaamkandja ei vasta linnaruumilistele arhitektuursetele tingimustele alas (otsuse

p-d 1-5). Seega ei saanud otsuse selles osas nõuetekohaselt põhjendamata jätmine mõjutada asja

otsustamist HMS § 58 mõttes. Eelnevat arvestades võib pidada tõenäoliseks, et TLPA teeks

ehitusteatise uuel läbivaatamisel (sh isegi liiklusohutuse osas seisukoha muutmisel)

samasisulise otsuse.

18. Kaebuse kohaselt ei ole vastustaja kaalunud reklaamkandja võimaliku negatiivse mõju

kõrvaldamiseks kaebajale seoses ehitusteatise kinnitamisega kõrvaltingimuste (nt ekraani

valgustugevuse muutmine sõltuvalt kellaajast) seadmist ega seda kaebajaga arutanud.

19. Kohus märgib, et isegi kui pidada võimalikuks ehitisele lisatingimuse seadmist ja seeläbi

reklaamkandjaga kaasneva negatiivse mõju vähendamist liiklusele, ei tähenda see, et TLPA

olnuks lisatingimuste seadmiseks kohustatud. Lisaks, kuna vaidlustatud otsuses tuginetakse

peaasjalikult sellele, et ehitis ei vasta linnaruumilistele arhitektuurilistele tingimustele, ei

muudaks kaebuses nimetatud ega ka muud võimalikud liikluses negatiivset mõju vähendada

võivad lisameetmed ehitist veel nõuetekohaseks (sh linnaruumilistele arhitektuursetele

tingimustele vastavaks).

20. Kaebaja väidab, et vastustaja ei ole teda haldusmenetluses ära kuulanud ega selgitanud

välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Asja materjalidest nähtub, et TLPA on saatnud

01.03.2017 kaebajale kutse tulla andma selgitusi seoses Liivalaia tn 34 infotahvli

paigaldamisega (tl 74). Kaebaja seda ei teinud ning leiab, et eeltoodut ei saa pidada

haldusmenetluses ärakuulamisõiguse tagamiseks. Kaebaja arvates pidanuks vastustaja teda ära

kuulama (selgitusi küsima) pärast ehitusteatise esitamist, sest alles siis algas ehitusteatise

kinnitamise menetlus.

21. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata.

Kohus märgib, et kuna kaebaja oli ehitise püstitanud juba enne TLPA poolt 01.03.2017 kutse

esitamist, võib lugeda, et haldusmenetlus (ehitise seadustamiseks või likvideerimiseks) oli

käimas ning vastustaja poolt ärakuulamisõigus vastava kutse esitamisega kaebajale tagatud.

Kuna ehitis oli juba püstitatud, ei olnuks ka sisulist vahet, kas kaebaja oleks selgitusi andnud

enne või pärast ehitisteatise esitamist, sest faktilised asjaolud ei olnud vahepeal muutunud.

22. Eeltoodud põhjendustel on Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 25.05.2017 otsus nr 4-

3/1878-1 õiguspärane. Seetõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/