3-16-884/24 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-16-884

Otsuse kuupäev

13. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest

Kohtuasi

OÜ Rocmar PM kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 10. veebruari 2016. a otsuse nr 12-6/166

osaliseks tühistamiseks ja 7. aprilli 2016. a vaideotsuse nr 12-

4/16/141-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Rocmar PM, esindaja Robert Sprengk

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet,

esindaja Ave Paavel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2017. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. juuni 2017. a otsus ning jätta jõusse Tartu

Halduskohtu 22. novembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-884.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja taotles 2010. aastal mahepõllumajandusliku tootmise toetust kokku 1401,24 ha suuruse

maa jaoks ning võttis 21. mail 2010 esitatud kinnitusega endale sellel maal mahepõllumajandusliku

tootmise kohustuse järgnevaks viieks aastaks.

2014. aastal võttis kaebaja mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse 23,83 ha suuruse maa

ulatuses üle Tiigikalda OÜ-lt (kohustuseperiood kestusega kuni 31. detsembrini 2017) ning 9,62 ha

suuruse maa ulatuses OÜ-lt Mangle (kohustuseperiood kestusega 31. detsembrini 2016). 18. mail

2015 esitas kaebaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA)

mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse, et saada perioodi 2007–2013 Eesti maaelu

arengukava kaudu toetust 459,75 ha suuruse põllumaa jaoks. 2. juunil 2015 esitatud taotlusega

asendas kaebaja perioodi 2007–2013 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse perioodi

2014–2020 mahepõllumajandusliku tootmise toetuse viieaastase kohustusega ja taotles toetust

469,45 ha suuruse põllumaa jaoks.

2011. aastal vähendas kaebaja mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega maa pindala 18,02 ha

võrra, 2012. aastal 52,3 ha võrra, 2013. aastal 47,33 ha võrra, 2014. aastal 5,57 ha võrra ning

2015. aastal 1067,53 ha võrra, seega kogu kohustuseperioodil 1190,75 ha. Toetusperioodi kestel oli

3-16-884

lubatud kohustuse aluse maa pindala vähendamine 30% võrra. Kaebaja vähendas kohustuse alust

maad aga 770,38 ha võrra lubatust rohkem.

2. PRIA nõudis 10. veebruari 2016. a otsusega nr 12-6/166 kaebajalt tagasi aastate 2010–2014 eest

makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse ulatuses, mille võrra algse kohustuse aluse maa

pindala vähendati rohkem kui 30% võrra. Otsuse alusena viidati põllumajandusministri 8. aprilli

2010. a määruse nr 44 "Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse

taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" (edaspidi määrus nr 44) § 3 lgle 3 ja § 17 lgle 6.

3. Kaebaja vaie jäeti 7. aprilli 2016. a vaideotsusega rahuldamata.

4. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja PRIA 10. veebruari 2016. a otsuse tühistamist

kaebajat puudutavas osas ja vaideotsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt oli kaebaja 2015. aastal

mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega hõlmatud maa pindala vähendades veendunud, et

2010. a alanud kohustuste periood on lõppenud. PRIA pole tõendanud, et rikkumine pandi toime

770,38 ha ulatuses, kaebaja taotlused ei ole selleks kohane tõendusmaterjal. Kaebaja oli eksituses,

kui võttis kohustused Tiigikalda OÜ-lt ja OÜ-lt Mangle üle ning täitis 2015. aastal toetuse taotluse.

Kehtetu kohustuste ülevõtmine ei tohiks nende kestust pikendada. Määrusega nr 44 ei reguleerita

üldse toetuse tagasinõudmist, kohaldada tulnuks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika

rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111. Toetuse täies ulatuses tagasinõudmine ei ole proportsionaalne

ning arvestatud pole eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust. Otsus ei ole arusaadav.

5. PRIA vaidles kaebusele vastu. Määruse nr 44 § 17 lg 6 kohaselt tohtis kaebaja kogu

kohustuseperioodi kestel kohustusega hõlmatud maad vähendada algse kohustuse (1401,24 ha)

arvelt kuni 420,37 ha. 2014. aastal võttis OÜ Rocmar PM mahepõllumajandusliku tootmise

kohustuse üle Tiigikalda OÜ-lt ja OÜ-lt Mangle. 9. mail 2014 PRIA-s registreeritud kohustuse

üleandmise-ülevõtmise avalduse põhjal andis OÜ Tiigikalda (esindaja R. Nurmela) 8. mail 2014

mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse üle OÜ-le Rocmar PM (esindaja R. Nurmela).

Kohustuse ülevõtmisega ei lõppenud kaebaja kohustuseperiood 2014. aastal, vaid pikenes vastavalt

määruse nr 44 § 10 lgle 3 OÜ-lt Tiigikalda üle võetud kohustuseperioodi võrra kuni 2017. aasta

lõpuni.

Vastustajal polnud kohustust juhtida 2015. aastal taotluse esitamisel kaebaja tähelepanu maa

vähenemisele. Samuti ei pidanud PRIA korraldama kohapealset kontrolli mahepõllumajandusliku

tootmise kohustuse täitmise või täitmata jätmise ulatuse kindlakstegemiseks. ELÜPS § 111 lgga 1 ei

anta haldusorganile kaalutlusõigust, vaid sätestatakse imperatiivselt eeskirjade eiramise või

hooletuse tõttu alusetult makstud toetusraha tagasinõudmine.

6. Tartu Halduskohtu 22. novembri 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et

PRIA on mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse kestuse õigesti tuvastanud. Määruse nr 44

(redaktsioon kehtivusega 1. aprillist 2014 kuni 2. maini 2015) § 10 lgs 3 sätestati, et kohustuse

ülevõtmise korral loetakse ülevõetud kohustus ja § 3 lgs 3 nimetatud algne kohustus üheks

kohustuseks, mille kestus arvestatakse lühemat aega kestnud kohustuse järgi. Kaebaja ei ole

selgitanud, milles seisneb eksitus mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse ülevõtmisel teistelt

äriühingutelt ning miks peaks kohustuste ülevõtmine olema kehtetu. Kuna kaebaja ei ole oma

väiteid millegagi põhjendanud, siis tuleb asuda seisukohale, et kohustuste ülevõtmine on kehtiv.

Määruse nr 44 (redaktsioon kehtivusega alates 3. maist 2015) § 17 lgs 6 sätestatakse, et enne

2012. aasta 2. maid kohustuse võtnud toetuse saaja võib vähendada algse kohustuse aluse maa

pindala kuni 30%, ilma et selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi nõutaks.

2(7)

3-16-884

ELÜPS § 111 lgga 1 nähakse eeskirjade eiramise korral ette toetuse tagasinõudmine kas osaliselt või

täielikult. Käesoleval juhul on PRIA nõudnud kaebajalt toetuse tagasi osaliselt, arvestades määruse

nr 44 § 17 lg 6 ettekirjutust. Viidatud säte ei anna PRIA-le kaalutlusruumi otsustamaks

tagasinõutava summa suuruse üle. Kui taotleja vähendab kohustusealuse maa pindala üle 30%, siis

tuleb toetus 30% ületavas osas tagasi nõuda.

Usutav ei ole kaebaja väide, et ta ei olnud teadlik kohustuseperioodi pikenemisest, sest OÜ Rocmar

PM kinnitas 18. mail 2015 PRIA-le esitatud taotluses perioodi 2007–2013 meetme alusel

mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustuse jätkamist. Kui kaebaja oleks arvanud, et tema

kohustuseperiood lõppes 2014. aastal, siis ei oleks ta saanud kinnitada perioodi 2007–2013 meetme

alusel toetuse kohustuse jätkamist, sest sellisel juhul oleks 2015. aastal saanud taotleda üksnes Eesti

maaelu arengukava 2014–2020 meetme alusel mahepõllumajandusliku tootmise toetust. Kaebaja ei

saakski tugineda asjaolule, et ta ei ole kursis toetustingimustega ega võimalusega, et eeskirjade

eiramise korral nõutakse toetus tagasi.

Käesoleval juhul ei olnud vaja kaebaja kohustuse täitmist kohapeal kontrollida ja lähtuda tuli

kaebaja 18. mail 2015 esitatud taotlusest, milles ta vähendas toetusaluse maa pindala.

6. Apellatsioonkaebuses nõudis kaebaja kohtuotsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist, korrates

kaebuses olnud seisukohti. Kaebaja leidis, et kohus ei ole tema väiteid käsitlenud või on teinud seda

valesti.

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. juuni 2017. a otsusega Tartu Halduskohtu otsuse ja rahuldas

kaebuse. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

PRIA ja halduskohus on kohustuse kestuse arvestanud õigesti, lähtudes kaebaja üle võetud OÜ

Tiigikalda kohustuse kui lühemat aega kestnud kohustuse kestusest. Kuna määruse nr 44 § 10 lgga 3

ei seata tähtaja arvestamist sõltuvusse algse ja ülevõetud kohustusega hõlmatud maa suurusest,

pikenes kaebaja kohustuse tähtaeg 31. detsembrini 2017 sõltumata sellest, et ülevõetud kohustuse

ulatus oli väiksem kui 2% algse kohustuse ulatusest. Kohustuse kehtivus pikenes automaatselt

kohustuse üleandmise-vastuvõtmise avalduse tegemisega vastustajale ega sõltunud PRIA

nõusolekust. Samuti ei saa PRIA määrata kohustuse ülevõtmisel selle tähtaega. Halduskohus on

õigesti leidnud, et kaebaja väide eksituse kohta kohustuste ülevõtmisel Tiigikalda OÜ-lt ja OÜ-lt

Mangle on tõendamata ega too kaasa faktilise asjaolu ümberhindamist. Eksimus tsiviilõigusliku

tehingu tegemisel ei tookski automaatselt kaasa tehingu tühisust, samuti oleks üsna küsitav tehingu

tühisuse tuvastamine olukorras, kus kaebaja on vastustajale kinnitanud teise äriühingu kohustuse

ülevõtmist ja maad vastavalt esitatud avaldusele ka tegelikult harinud.

Seetõttu on kaebaja 2015. aastal mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega hõlmatud maa

vähendamisel alla määruse nr 44 § 17 lgs 6 nimetatud ulatuse rikkunud sama määruse § 3 lgs 3

sätestatud kohustust. Rikkumist ei saa lugeda vabandatavaks määruse nr 44, ELÜPS, komisjoni

määruse nr 1974/2006 ega ka komisjoni määruse nr 1306/2013 alusel. Kaebaja kohustus oli olla

teadlik kohustuse tähtajast ja toimingute mõjust kohustuse ulatusele ja tähtajale. PRIA-l saab

siinjuures olla vaid abistav funktsioon teabe kogumisel ja töötlemisel. Seetõttu ei muuda kaebaja

rikkumist vabandatavaks asjaolu, et PRIA ei teavitanud kaebajat mahepõllumajandusliku kohustuse

kehtivusest või ulatusest 2015. aastal.

Õige on ka halduskohtu järeldus, et asjaoludest nähtuvalt oli kaebaja teadlik kohustuse kehtivusest

ja soovis kohustuse täitmist jätkata. See, et 18. mai 2015. a toetustaotluses deklareeriti

mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega hõlmatud põldude pindala oluliselt väiksemana

3(7)

3-16-884

võrreldes algse kohustusega hõlmatud põldude pindalaga, ei ole taotluse puudus, mille

kõrvaldamiseks PRIA oleks pidanud tähtaja andma. Taotluses esitatud andmete põhjal oli tegemist

kaebaja tegeliku tahtega. Asjaolu, et see tingis kaebaja suhtes haldussanktsiooni rakendamise, võib

viidata sellele, et kaebajal oli ebaõige kujutlus kujunenud asjaoludest, kuid PRIA-l puudus otsene

kohustus juhtida kaebaja tähelepanu vähendamise tagajärgedele. Samas oleks selline tähelepanu

juhtimine kooskõlas hea halduse tavaga ja soovitav, sest vegetatsiooniperioodi järel ei ole mõju

vältimine enam võimalik.

Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et kohustuse täitmise kindlakstegemiseks oleks PRIA pidanud

tegema kohapealset kontrolli. Määruse nr 44 kohaselt esitab taotleja PRIA-le kõik vajalikud andmed

taotluses ja kinnitab järgnevatel kohustuseaastatel need andmed uuesti. Ka järgnevatel aastatel on

kohustuse maksimaalseks suuruseks esialgses taotluses märgitud pindala. Kohapealse kontrolli

tulemusena saaksid deklareeritud põllud üksnes väheneda, mitte suureneda.

Otsuse põhjenduste lakoonilisus ja arvandmete puudulik ülevaatlikkus ei tingi otsuse tühistamist.

Põhjalikumad selgitused on PRIA esitanud vaideotsuses ning kaebaja on kaebuse põhjal mõistnud,

millist summat temalt pärast tasaarvestuse tegemist nõutakse ja millisel alusel.

Määruses nr 44 ei ole normi, mis kujutaks endast tagasinõude vahetut alust. ELÜPS § 111 lgst 1

koostoimes määruse nr 44 § 17 lgga 6 tuleneb, et algse kohustuse aluse maa pindala vähendamisel

enam kui 30% ulatuses algsest kohustusest nõutakse tagasi selle maa pindala kohta eelmistel aastatel

makstud toetus. PRIA-le ei ole selles olukorras kaalutlusõigust ette nähtud. Toetuse tagasinõudmisel

tuleb aga lisaks riigisisesele õigusele kohaldada Euroopa parlamendi ja nõukogu määrust

nr 1306/2013, mille art 56 lg 1 kohaselt peavad liikmesriigid finantskohanduste tegemisel arvesse

võtma tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti Euroopa Maaelu Arengu

Põllumajandusfondi (EAFRD) rahalise kaotuse taset. Ka kaebaja kohustuse võtmise ajal kehtinud

määruse nr 1290/2005 art 33 lgs 1 on sätestatud, et liikmesriigid teostavad maaelu arengu

projektides või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist

vastava ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu, võttes arvesse samu asjaolusid.

Määruse 1306/2013 III lisa vastavustabeli kohaselt vastab määruse nr 1290/2005 art 33 määruse

nr 1306/2013 art-tele 54 ja 56. Seega oli kaalutlusõigus ette nähtud ka Euroopa Liidu asjakohase

määruse varasemas redaktsioonis ning kõne alla ei saa tulla toetuse automaatne tagasinõudmine

mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse võtmise ajal kehtinud sätete alusel. Seega, kuigi

riigisisene õigus kaalutlusõigust ette ei näinud, pidi PRIA toetuse tagasinõudmise ulatust Euroopa

Liidu õigusest tulenevalt kaaluma.

Pidades silmas, et kaebaja võttis 2010. aastal mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse 1401,21

ha suurusel maal ja täitis seda kohustust viiel järjestikusel aastal ning et mahepõllumajandusliku

kohustuse tähtaeg pikenes teistelt äriühingutelt 23,83 ha ja 9,62 ha suuruse kohustuse (vastavalt

1,7% ja 0,7% algsest kohustusest) ülevõtmise tõttu, on ringkonnakohus seisukohal, et

kaalutlusõigust kasutades oleks otsus võinud olla teistsugune ning PRIA võinuks tagasi nõuda

üksnes osa otsuses nimetatud summast. Seega tuleb vaidlustatud otsused tühistada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. PRIA kassatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta. PRIA on

seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses aluseks võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 1306/2013 art 56 lg 1 ei ole siinses asjas asjakohane õigusnorm. Maaelu arengukava 2007–2013

reeglid on sätestatud komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lgs 3, mille kohaselt võivad

liikmesriigid väiksemate muutuste korral põllumajandusettevõtte olukorras võtta erimeetmeid selle

4(7)

3-16-884

tagamiseks, et lõike 1 kohaldamine ei tooks võetud kohustusega seoses sobimatuid tulemusi.

Määrus nr 44 on viimati nimetatud määrusega kooskõlas. Määruse nr 44 § 17 lgs 6 nähakse ette

eelmistel aastatel makstud toetuse tagasinõudmine ega anta PRIA-le kaalutlusõigust. Praegusel ajal

EAFRD-st antavate maaelu arengu toetuste kohta kehtivas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

nr 1305/2013 art-s 47 ei sätestata enam üldse liikmesriigi kaalutlusõigust toetuse tagasinõudmise

suhtes.

Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata, et maaeluminister on riigisisese

materiaalõiguse normi andmisel juba kaalunud ja arvestanud proportsionaalsust kooskõlas määruse

(EÜ) nr 1974/2006 art 44 lgga 3, kuna toetust ei nõuta eelnevate aastate eest tagasi mitte terves

ulatuses, vaid üksnes lubatud määra ületavas osas. Normi eesmärk on lubada kohustusealust pinda

vähendada 30%, kuid mitte üle selle. Kohustusealuse pindala vähendamine üle lubatud normi toob

kaasa toetuse tagasinõudmise lubatud määra ületavas osas. See on kooskõlas meetme eesmärgiga

säilitada võimalikult suures ulatuses põllumajandusmaad mahepõllumajanduslikuks tootmiseks.

Ringkonnakohtu nimetatud suunised põhjustaksid taotlejate erineva ja ebaõiglase kohtlemise, sest

iga taotleja puhul oleks tagasinõude suurus erinev ning taotlejaid, kes ületasid 30% määra, ei

koheldaks ühtemoodi.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud Euroopa Kohtu vastupidise praktikaga. Näiteks asjas C-273/15

leidis Euroopa Kohus, et mitmeaastasi toetusi ei tohi käsitada lõplikena ning taotleja peab toetuse

tagasi maksma, kui ta ei täida toetuse saamise tingimusi kogu viieaastase ajavahemiku jooksul.

Otsuse punktis 46 märkis kohus, et toetuse tagasinõudmine ei ole ebaproportsionaalne, sest kõiki

toetuse saamise tingimusi pole järgitud ning tegelikult poleks tohtinud toetust anda. Kohtuotsuses

käsitletud komisjoni määruse (EÜ) nr 817/2004 artiklis 36 sätestatud põhimõtted kehtivad

samamoodi ka määruse nr 1974/2006 art 44 lg 3 puhul. Sama on leitud kohtuasjas C-454/11.

9. Kaebaja kassatsioonkaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, millistel asjaoludel ja millises ulatuses on PRIA-l õigus

mahepõllumajanduslikuks tootmiseks makstud toetus tagasi nõuda. Ringkonnakohus lükkas tagasi

kõik kaebaja argumendid vaidlustatud PRIA otsuste tühistamiseks peale ühe – kohus leidis, et PRIA

on jätnud kohaldamata määruse nr 1306/2013 art 56 lg 1 ning sellest sättest tuleneva kaalutlusõiguse

tagasinõutava summa määramisel. Kolleegium leiab sarnaselt ringkonnakohtuga, et kaebaja

mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse periood pikenes Tiigikalda OÜ-lt ülevõetud kohustuste

tõttu kuni 31. detsembrini 2017 (määruse nr 44 § 10 lg 3) ning et kaebaja on

mahepõllumajandusliku tootmise kohustusega maad üle määruse nr 44 § 17 lgs 6 nimetatud ulatuse

vähendades rikkunud sama määruse § 3 lgs 3 sätestatud kohustust. Rikkumine on tõendatud kaebaja

esitatud taotluse ja kinnitustega ning pole vabandatav PRIA tegevuse või tegevusetusega.

Kolleegium nõustub eelviidatud osas ringkonnakohtu põhjendustega ega korda neid. Kolleegium ei

nõustu aga, et käesoleval juhul on PRIA rikkunud kaalutlusõigust ja eeltoodu toob kaasa

vaidlustatud otsuste tühistamise.

11. Määrus nr 44, mis reguleerib riigis mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõudeid ja

taotluse menetlemist, on kehtestatud ELÜPS 2014. a lõpuni kehtinud redaktsiooni § 58 lg 5, § 59

lgte 5 ja 6, komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 27 lg 11, art 44 ja art 45 lgte 1–3 alusel ning

kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 18 lg 4 alusel heaks kiidetud "Eesti maaelu

arengukavaga 2007–2013". Tagasinõude esitamise ajal kehtinud ELÜPS § 111 lgs 1 nähti ette, et kui

pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud

5(7)

3-16-884

alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt,

sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu

asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

12. Komisjoni määrus nr 1974/2006 tunnistati kehtetuks komisjoni 11. märtsi 2014. aasta

delegeeritud määrusega (EL) nr 807/2014. Selle art 19 kohaselt jätkatakse määruse nr 1974/2006

kohaldamist meetmete suhtes, mida rakendatakse komisjoni poolt määruse nr 1698/2005 alusel enne

1. jaanuari 2014 heaks kiidetud programmide kohaselt. Mahepõllumajandusliku tootmise toetus

nähti põllumajandusliku keskkonnatoetusena ette nõukogu määruse nr 1698/2005 art 36 punkti a

alapunktis iv ja art-s 39 ning Euroopa Komisjoni heaks kiidetud "Eesti maaelu arengukava 2007–

2013" 5. peatüki alameetmena 2.3.2. Määrus nr 1698/2005 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 artikliga 88, kuid seda kohaldatakse siiski enne 2014. aasta

1. jaanuari komisjoni poolt heaks kiidetud programmide suhtes. Nõukogu määruse (EÜ)

nr 1290/2005 asendanud määrus nr 1306/2013, mida ringkonnakohus kohaldas, ei välista

pindalatoetuse tagasinõudmisel määrusest nr 1974/2006 lähtumist.

13. Määruse nr 1974/2006 artikli 44 lgs 1 on sätestatud, et kui abisaaja annab toetuse määramise

tingimusena võetud kohustuse kehtivusajal kogu oma põllumajandusettevõtte või selle osa üle

teisele isikule, võib kõnealune teine isik kohustuse ülejäänud ajaks üle võtta; kui kohustust üle ei

võeta, tagastab abisaaja talle antud toetuse. Sama artikli lgs 2 nähakse ette juhud, mil liikmesriigid

võivad loobuda tagasimaksmise nõudest ning lgga 3 antakse liikmesriigile võimalus võtta

väiksemate muutuste korral põllumajandusettevõtte olukorras erimeetmeid selle tagamiseks, et lgs 1

ettenähtud tagasinõuded ei tooks võetud kohustusega seoses kaasa sobimatuid tulemusi. Määruse

nr 1974/2006 artiklitele 44–46 viitab ministri määruse nr 44 § 16 "Kohustuse lõppemine ja toetuse

tagasinõudmata jätmine". Määruse § 16 lgga 1 nähakse alates 29. aprillist 2012 kehtivas sõnastuses

ette, et kui toetuse saaja vähendab algse kohustuse aluse maa pindala komisjoni määruse art 44 lg 3

kohaselt kuni 10%, ei nõuta selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi.

Määruse rakendussätete § 17 lgs 6 sätestatakse samasuguses sõnastuses toetuse tagasinõudmisest

loobumine märksa suurema vähendamise korral.

14. Eeltoodu kinnitab vastustaja seisukohta, et põllumajandusminister on määruse nr 44 § 17 lgt 6

sätestades kasutanud riigile komisjoni määruse nr 1974/2006 art 44 lgga 3 antud kaalutlusruumi,

sisustanud täpsemalt selle, mida mõeldakse väiksema muutuse all põllumajandusettevõtte olukorras,

ja näinud ette kohustusealuse pinna vähendamise maksimaalse lubatud määra, ilma et selle maa

kohta eelmistel aastatel antud toetusi tagasi nõutaks. Samuti on määrusega ette nähtud, et toetus

nõutakse tagasi üksnes lubatud vähendamise määra ületava pindala eest. Kolleegium leiab, et

määruse nr 44 § 17 lg 6 on rangelt siduv norm ega anna PRIA-le enam kaalutlusruumi tagasinõutava

toetussumma määramisel. Kui enne 2012. aasta 2. maid kohustuse võtnud toetuse saaja vähendab

§ 3 lgs 3 nimetatud algse kohustuse aluse maa pindala üle 30%, nõutakse selle maa pindala kohta

eelmistel aastatel makstud toetus tagasi. Samamoodi kohaldatakse seda normi ka juhtudel, mil

toetuse saaja kohustuseperiood on teise isiku kohustuse ülevõtmise tõttu määruse nr 44 § 10 lg 3

alusel pikenenud. Samasisuline säte oli määruse nr 44 § 16 lgs 1 ka 21. mail 2010, mil kaebaja

kinnitas kohustuste võtmist toetuse saamise eesmärgil.

15. Kolleegium leidis 4. detsembri 2017. a otsuses nr 3-15-1791, et määruse nr 44 § 17 lg 6

kohaldamine ei anna ebaproportsionaalset tulemust ja on kooskõlas muude õiguspõhimõtetega.

Samuti ei näe kolleegium käesoleva juhtumi puhul selliseid asjaolusid, mis tingiksid eespool

viidatud otsuses toodud seisukoha ümberhindamise. Kaebajal oli kohustuse ülevõtmist kaaludes

võimalik arvestada määruse nr 44 § 10 lgst 3 tuleneva kohustuse pikenemisega. Ülevõetava

6(7)

3-16-884

kohustuse kestuse suhtes ei saanud kaebajal segadust olla, sest nii kohustuse üleandjat kui ka

ülevõtjat esindas sama füüsiline isik. Vastustaja viidatud Euroopa Kohtu otsustes kohtuasjades C-

273/15 ja C-454/11 on analoogiliste põllumajanduse keskkonnatoetuste tagasinõudmise puhul

leitud, et kui toetuse saamiseks võetakse mitmeaastane kohustus, tuleb toetuse andmise tingimusi

täita tervel põllumajanduse keskkonnaprojekti perioodil ning ka ainult ühe tingimuse rikkumine

toob kaasa toetuse saajate hulgast väljaarvamise ja abi tagasimaksmise. Euroopa Kohus on leidnud,

et sellisel juhul ei saa asuda seisukohale, et toetuse saaja on esialgu deklareeritud pindala suhtes

kohustusi täitnud, sest esineb alus tema väljaarvamiseks toetuse saajate hulgast ja toetuse andmine

on muutunud seetõttu põhjendamatuks kogu toetuse ulatuses, mistõttu pole ebaproportsionaalne ka

varasemate aastate eest makstud abi tagasimaksmise nõue, näiteks toetuse iga-aastase maksetaotluse

esitamata jätmise korral.

16. Eeltoodule tuginedes rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonnakohtu otsuse

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Jõusse jääb halduskohtu otsus.

17. HKMS § 109 lgs 4 nähakse ette menetluskulude jaotuse muutmine, kui kõrgema astme kohus

muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi, asja uueks arutamiseks saatmata.

Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 30 eurot kantud riigilõivu katteks.

Vastavalt HKMS § 108 lgle 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus

jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude

hüvitamist taotlenud ja võimalikud kulud jäävad tema enda kanda.

Indrek Koolmeister

Viive Ligi

Nele Parrest

7(7)