3-17-1558/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

9. aprill 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1558

Haldusasi

P.P. kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

27.06.2017 kirjas nr 3-2/1399-12 sisalduva toimingu

– nõue jätta kavandamata hoone krundil pos 1 ja jätta

krunt olemasoleva korterelamu krundi koosseisu -

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: P.P.

Vastustaja: Tallinna linn, esindajad Elis Allas ja Eva

Vanamb

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. mai 2018.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) korraldab Tallinnas Serva tn 40/Kaare 22

kinnistute detailplaneeringu (number DP040930) koostamist.

27.06.2017 kirjaga teatas TLPA seoses Serva tn 40 ja Kaare tn 22 kinnistute

detailplaneeringuga järgmist: 1) Täiendada seletuskirja ja põhijoonist nõudega ehitusprojekti

koostamiseks hoonete tüpoloogia osas vastavalt vastuvõetud Nõmme üldplaneeringule. 2) Jätta

kavandamata hoone krundil pos 1 ja jätta krunt olemasoleva korterelamu krundi koosseisu.

Planeeringus määratud hoonestusala ja ehitusõiguse näitajaid mitte muuta. (tl 46-47)

2. P.P. esitas 26.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastada Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti (TLPA) 27.06.2017 kirjas nr 3-2/1399-12 sisalduva haldusakti – jätta kavandamata

hoone krundil pos 1 ja jätta krunt olemasoleva korterelamu krundi koosseisu – tühisus või

alternatiivselt tühistada TLPA 27.06.2017 kirjas nr 3-2/1399-12 sisalduv haldusakt – jätta

kavandamata hoone krundil pos 1 ja jätta krunt olemasoleva korterelamu krundi koosseisu või

alternatiivselt tuvastada TLPA 27.06.2017 kirjas nr 3-2/1399-12 sisalduva toimingu – nõue jätta

kavandamata hoone krundil pos 1 ja jätta krunt olemasoleva korterelamu krundi koosseisu –

õigusvastasus.

3. 21.09.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 08.03.2018 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja selgitab, et käesoleva kaebuse esitamise on tinginud TLPA poolt 27.06.2017

kirjaga planeeringu koostajale ja huvitatud isikule (kaebajale) üllatuslikult esitatud nõue

loobuda juba vastuvõetud planeeringus ette nähtud praeguse Serva tn 40 kinnistu baasil Serva

tn äärde 1206 m2 suuruse ehitusõigusega krundi (planeeringu projektis tähistatud kui pos 1)

kavandamisest. Kaebaja leiab, et kaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebusega vaidlustatav toiming rikub kaebaja õigusi. Kaebaja soovib (koos abikaasaga)

jagada neile kuuluvat Serva 40 kinnistut vastuvõetud detailplaneeringus kavandatud viisil.

Kaebaja soovib, et Serva 40 kinnistu baasil moodustataks Serva tn äärde 1206 m2 suurune krunt,

kuhu kaebaja kavandab oma täiskasvanud lapse perekonnale elamu ehitamist. Serva 40 kinnistu

jagamine ei ole võimalik muul moel, kui detailplaneeringu kaudu. TLPA 26.06.2017 kiri

tähendab sisuliselt TLPA-poolset keeldu Serva 40 kinnistu jagamiseks eelnimetatud viisil.

Seega rikub TLPA 26.06.2017 kirjas väljendatud otsustus kaebaja omandiõigust, kuna takistab

kaebajal tema kinnistu käsutamist (jagamist).

Kaebajal on põhjendatud huvi TLPA kirjas väljendatud toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks,

kuna kõrvaldamata õigusvastasus tooks kaasa asjas tehtava lõppotsuse õigusvastasuse. Juhul,

kui kaebaja ei alluks TLPA poolt esitatud õigusvastasele nõudele loobuda krundi pos 1

kavandamisest, tooks see kaasa planeerimismenetluse seiskumise ja/või lõpetamise. Kaebaja

eeldab, et TLPA haldusakti/toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise järel loobub TLPA

kaebajale esitatud õigusvastasest nõudest ja detailplaneeringu menetlust on võimalik (koos

krundi pos 1 kavandamisega) jätkata.

4.2. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd Krundi pos 1 moodustamise on juba kahel korral

otsustanud Tallinna Linnavalitsus (so nii planeeringu algatamise korralduses 19.06.2017 kui ka

planeeringu vastuvõtmise korralduses 12.04.2017), siis TLPA-l puudub pädevus seda otsustust

ära muuta.

4.3. Kaebaja on seisukohal, et avaliku võimu käitumine ei saa olla halduse subjektide suhtes

sõnamurdlik. Olukorras, kus linnavalitsus on korduvate haldusaktidega kinnitanud krundi pos

1 moodustamise lubamist (selle on kooskõlastanud kõik asjakohased ametkonnad), on tekitatud

õiguspärane ootus ja kaitstav usaldus, et krundi pos 1 ka tegelikkuses moodustada saab.

4.4. Kuivõrd Tallinna linnavalitsus on kinnitanud (Tallinna linnavalitsus on oma 12.04.2017

korraldusega võtnud planeeringu vastu), et krundi pos 1 moodustamine vastab nii õigusaktidele

kui ka linna ruumilise arengu eesmärkidele, siis ei ole õiguspärane nõuda kaebajalt krundi

moodustamisest loobumist.

Kaebaja rõhutab, et planeeringu algatamise korralduse ja lähteülesande kooskõlastas

23.04.2015 ka Tallinna Kultuuriväärtuste Amet (tl 156), kes ei esitanud selles osas mingeid

vastuväiteid.

Sel

ajal

oli

Tallinna

Kultuuriväärtuste

Ameti

kohustuseks

jälgida

muinsuskaitsealaste nõuete täitmist planeeringutes. TLPA on valmistanud ette mõlema

linnavalitsuse korralduse (nii planeeringu algatamine kui ka vastuvõtmine) projektid ja

linnavalitsus on planeeringu vastu võtnud.

4.5. Krundi pos 1 moodustamine on täielikus kooskõlas nii Nõmme ehitusmääruse, Tallinna

üldplaneeringu kui ka koostatava Nõmme linnaosa üldplaneeringuga.

Krundi pos 1 moodustamise keelamine on õigusvastane ka seetõttu, et sisuliselt tähendab see

nõue keelata 3179 m2 suuruse krundi jagamine (planeeringu pos 1 + pos 2 pindalad kokku:

1206 + 1973 = 3179 m2).

Kaebaja toob välja, et Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 4 lg 3 p 2 on kehtestanud kruntide

minimaalseks suuruseks II ehituspiirkonnas 1200 m2. Analoogiline põhimõte sisaldub ka

koostatavas Nõmme linnaosa üldplaneeringus: seletuskirja p 4.1. kohaselt on jagatava

elamukrundi minimaalne suurus 2400 m2 ning minimaalne lubatud elamukrundi suurus on 1200

m2. Kaebaja poolt taotletava krundi pos 1 suurus ületab kehtestatud miinimummäära. TLPA-l

puudub pädevus muuta ehitusmäärusega sätestatud piiranguid rangemaks, kahjustades seega

kaebaja õigusi.

TLPA otsustus on vastuolus ka senise halduspraktikaga, kus on lubatud jagada krunte, mille

suurused on vahemikus 2500-3000 m2. Kaebajat on koheldud erinevalt teistest Nõmme

kinnistuomanikest.

Kaebajal puudub soov ja vajadus kasutada 3179 m2 suurust krunti, samuti ei soovi ta tasuda

Tallinna linna poolt suurte kruntide osas kehtestatud kõrget maamaksu.

4.6. Kaebaja ei tea, et eksisteeriks õigusakt, mis keelaks tiheasustusalal 3179 m2 suuruse krundi

jagamise kaheks ehitusõigusega krundiks. Asjaõigusseaduse § 54 lg 1 annab omanikule õiguse

kinnisasja jagamiseks. Kinnistu jagamise keelamise näol on tegemist omandiõiguse piiranguga

(vt nt Riigikohtu üldkogu 3.12.2007 otsus asjas nr 3-3-1-41-06), milleks peab Põhiseaduse § 32

kohaselt eksisteerima seadusest tulenev alus.

Planeeringus kitsenduste seadmise volitus ja diskretsioonivolituse piirid peavad tulema

seadusest. See põhimõte on muuhulgas kinnitamist leidnud ka planeerimisseaduse eelnõu

seletuskirjas.

Sama põhimõtte kehtivust ka avalik-õigusliku iseloomuga kitsenduste kehtestamisel

miljööväärtuslike piirkondade kaitseks on Riigikohus kinnitanud haldusasjas nr 3-3-1-41-06

03.05.2007 tehtud otsuse p-s 23: "Isikute põhiõigusi riivavaid avalik-õiguslikke kitsendusi

miljööväärtuslike piirkondade kaitseks saab kohalik omavalitsus kehtestada üksnes seaduses

ettenähtud juhtudel ja korras, eelkõige planeerimismenetluses."

Kuna omandiõigus on põhiseadusega kaitstud erahuvi, siis võib kohalik omavalitsus

planeerimismenetluses kehtestada ainult selliseid omandiõiguse kitsendusi, milleks tal on

olemas õiguslik alus. Kaebaja ei tea, et eksisteeriks seadus või seaduses sisalduva volitusnormi

alusel kehtestatud õigusakt, mis annaks kohalikule omavalitsusele õiguse piirata kaebaja

põhiõigust Tallinnas Nõmme linnaosas asuva kinnistu jagamiseks, kui jagamise käigus

tekkivad kinnistud on suuremad kui 1200 m2, ning kehtestaks sellise õiguse kasutamise piirid.

Maakatastriseaduse § 16 lg 3 kohaselt on katastriüksuse minimaalsuuruseks 30 m2.

Kehtivast Tallinna üldplaneeringust kinnistute jagamise piiranguid ei tulene.

Nii Nõmme linnaosa ehitusmääruse § 4 lg 3 p 2 kui ka koostamisel oleva Nõmme linnaosa

üldplaneeringu (edaspidi - NÜP) seletuskiri fikseerivad minimaalseks lubatud elamukrundi

suuruseks 1200 m2. Samas ei kuulu Nõmme linnaosa ehitusmäärus selles osas enam

kohaldamisele. Nõmme linnaosa ehitusmäärus on kehtestatud planeerimisseaduse § 5 ja

ehitusseaduse § 19 lg 4 alusel, mõlemad delegatsiooninormid on tänaseks kehtetuks tunnistatud.

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 7 kohaselt jäid enne 01.07.2015

kehtestatud kohaliku omavalitsuse ehitusmäärused kehtima osas, mis ei ole vastuolus

planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ja nende rakendamise seadusega. Kohalik omavalitsus

pidi ehitusmäärused viima uute seadustega kooskõlla hiljemalt kahe aasta jooksul – ehk

hiljemalt 1.07.2017. Seega saavad ehitusmääruses täna kehtida üksnes sellised sätted, mis

käsitlevad eelkõige kohaliku omavalitsuse sisemist asjaajamist ja tulenevad kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigusest. Maakasutus- ja ehitustingimusi ei saa enam reguleerida

ehitusmäärusega. Krundi minimaalsuuruse määramine on käesoleval ajal üldplaneeringu

ülesanne (PlanS § 75 lg 1 p 24).

Nagu ka Nõmme linnaosa ehitusmäärus, ei ole ka NÜP kehtiv ja täitmiseks kohustuslik

õigusakt. NÜP ei saa olla aluseks kaebaja põhiõiguste piiramiseks.

Kaebaja põhiõiguste piiramist ei saa õigustada ka Planeerimisseaduse § 124 lg 3.

Õigusliku aluse puudumise tõttu on kinnistu jagamise keelamine TLPA poolt soovitaval viisil

õigusvastane.

4.7. TLPA otsustusega on kaebaja omandiõigust kinnistule ebaproportsionaalselt piiratud.

Vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud HMS § 3 lg 2, HMS § 40, § 4 lg 2 ja § 6. Vastustaja ei

ole kaalunud, kas taotletav eesmärk on saavutatav ka kaebajat vähem koormavate abinõudega

(määratav ehitusõigus ja/või arhitektuurilised tingimused). Kaebajat ei ole enne negatiivse

otsuse tegemist ära kuulatud. TLPA ei saanud teha õiguspärast kaalutlusotsust selgitamata välja

kaebaja seisukohta ja talle sellega kaasnevaid tagajärgi (so asjas tähtsust omavaid asjaolusid).

Õiguste piiramine ei ole proportsionaalne, kui sellega moonutatakse piiratavate õiguste

olemust. Kaebaja leiab, et 1446 m2 suuruse Tallinna linnas asuva elamumaa sihtotstarbega maa-

ala (st krundile pos 1 vastav maa-ala) hoonestamise keelamine moonutab omandiõiguse

olemust. Hoonestamise keelamine muudab selle maa-ala kinnistu omaniku jaoks kasutuks -

omanikule jääb vaid kohustus maa-ala hooldada ning tasuda selle eest maamaksu.

Kohtul on kaalutlusotsuse kontrollimise pädevus ka ratsionaalsuse aspektist. Kaebaja arvates ei

ole otsus keelata pealinna tihedalt asustatud elurajoonis 1446 m2 suuruse elamumaa

hoonestamine selleks, et säilitada senises mahus vaade hoonele, mis ei ole ei kinnismälestis ega

ka väga väärtuslik, ratsionaalne - st selline otsus ei ole otstarbekas ja mõistlik.

Kaebaja arvates on tema poolt 09.11.2017 LPA-le esitatud planeeringulahenduses leitud

mõistlik tasakaal avaliku huvi ja erahuvi vahel. Avalik huvi on tagatud, kuna planeeringuga on

säilitatud vaade Serva tänavalt Serva 40 elamule. Planeering näeb ette ka olemasoleva Serva 40

elamu taastamise esialgsel kujul (mitte selle suuremaks või kõrgemaks ehitamise), taastatakse

esialgne korterite arv (senise 6 korteri asemel taastatakse algne 3 korteriga planeering), samuti

aiakujunduselementide säilitamise ja taastamise. Nõmmele mitteiseloomulik Serva 40a

kinnistu (pindala 54 m2) liidetakse Serva 40 kinnistuga. Samas saavad kinnistu omanikud

realiseerida oma soovi kinnistu jagamiseks ja uue elamu ehitamiseks pos 1 maa-alale.

Kaebaja leiab ka seda, et kui nõustuda vastustaja seisukohaga, et ootamatult on ilmnenud

niivõrd suur avalik huvi, mille alusel tuleb keelata kaebaja omandis oleva elamumaa

hoonestamine, on kohalikul omavalitsusel PS §-st 32 ja õigusriigi põhimõtetest tulenevalt

omandiõiguse oluline piiramine kaebajale hüvitada. Kaebaja arvates oleks sobivaim viis selleks

see, kui vastustaja omandaks tasu eest kaebajalt ja tema abikaasalt pos 1 krundile vastava maa-

ala ning kasutaks seda avaliku huvi rahuldamiseks. Kaebaja on sellekohase ettepaneku LPA-le

teinud 23.01.2018 kirja viimases lõigus. TLPA ei ole sellele ettepanekule vastanud.

Seega - nõue loobuda täielikult pos 1 krundi kavandamisest ja keelata maa-ala hoonestamine ei

ole proportsionaalne ega arvesta omaniku huvidega.

4.8. Kaebaja on seisukohal, et TLPA otsustus on täielikult motiveerimata ja selle tagantjärele

põhjendamine ei ole aktsepteeritav.

TLPA on enda 27.06.2017 kirjas väljendatud otsustust mitte lubada krundi pos 1 moodustamist

asunud motiveerima alles hiljem - oma 20.07.2017 kirjas, millega kaebaja poolt esitatud vaie

on tagastatud.

4.9. Kaebaja leiab, et TLPA 20.07.2017 kirjas välja toodud motiivid on ekslikud.

Esiteks märgib kaebaja, et isegi, kui mõnda TLPA argumenti saaks lugeda asjakohaseks, ei ole

võimalik asuda seisukohale, et need argumendid kaaluksid üles kaebaja ja teise kinnistu

ühisomaniku huvi enda kinnisasja jagamiseks ja hoonestamiseks.

Kaebaja leiab, et kõiki neid argumente ja kaalutlusi, mida TLPA otsustuse tegemisel väidetavalt

arvestas, oleks TLPA pidanud analüüsima ja arvestama enne detailplaneeringu vastuvõtmist,

seda enam, et TLPA on ise kõikide planeerimisalaste linnavalitsuse õigusaktide

ettevalmistajaks. Kõik eelnimetatud faktilised asjaolud on viimaste aastate jooksul püsinud

muutumatutena.

4.9.1. Kaebaja toob välja, et õige ei ole TLPA väide, et avaliku väljapaneku ajal oleks esitatud

vastuväide krunt pos 1 moodustamise vastu. Vastuväiteid esitati Serva 40 hoone

vaadeldavusega seoses.

Ei seadusandlus, Nõmme ehitusmäärus ega ka Nõmme üldplaneering ei kehtesta nõuet, et igale

hoonele peaks säilima teatud kindlas ulatuses vaade tänavalt. Samuti puudub õigusakt, mis

keelaks muinsuskaitseobjektiks mitteolevale hoonele tänavalt avaneva vaate vähendamise.

Serva 40 hoone ei ole tunnistatud kinnismälestiseks ja sellele ei kohaldu Muinsuskaitseseaduse

§ 25 lg 1, mille kohaselt kehtestatakse kinnismälestise ja muinsuskaitseala kaitseks

kaitsevöönd.

Kaebaja leiab, et kui rääkida muinsuskaitse või kultuuriväärtusega seonduvast avalikust huvist,

mis võiks õigustada põhiõiguste piiramist, peaks selline avalik huvi olema määratletud eelkõige

muinsuskaitseseaduses või mõnes muus seaduses. Kaebajale teadaolevalt puudub Eestis seadus

või muu õigusakt, mis näeks ette kohustuse säilitada vaade ehitisele, mis ei ole kinnismälestis

või keelaks olemasoleva vaate vähendamise või määratleks sellekohase avaliku huvi.

Muinsuskaitseseadusest tuleneva piirangu ülekandmine kinnismälestiseks mitteolevale

kinnistule ei ole õiguspärane.

Kaebaja arvates puudub märkimisväärne avalik huvi selles, et vaade Serva 40 elamule peaks

säilima Serva tänavalt just olemasolevas pikkuses.

Kaebaja märgib, et avalikul väljapanekul ei ilmnenud olulist avalikku huvi krundi pos 1

likvideerimiseks ja selle maa-ala hoonestamise keelamiseks. Kahe lähikonnas asuva kinnistu

omaniku (kelle kinnistud ei piirne kavandatava pos 1 maa-ala ega Serva tänavaga) ja ühe

juriidilise isiku vastuväide ei saa olla piisavaks tõendiks omandiõiguse olulist piiramist tingiva

avaliku huvi olemasolu kohta, seda eriti veel olukorras, kus tegelikult vaade Serva 40 elamule

säilib ka peale krundi pos 1 hoonestamist.

Olulise avaliku huvi olemasolu korral oleksid Tallinna Linnavalitsus ja TLPA krundi pos 1

moodustamise keelanud juba haldusmenetluse varasemates staadiumites (planeeringu

algatamisel). Kuna väidetav avalik huvi seondub eelkõige muinsuskaitseliste väärtustega, siis

oleks avalik huvi selle olemasolu korral olnud igal juhul äratuntav ka Tallinna Kultuuriväärtuste

Ametile.

Avaliku väljapaneku jooksul ei ilmnenud, et krundi pos 1 moodustamine kahjustaks kellegi

erahuvi.

4.9.2. Seoses TLPA väitega, et „uue krundi moodustamine ja hoone kavandamine asukohta pos

1 on vastuolus üldplaneeringu miljööväärtusliku hoonestusala tingimustega" märgib kaebaja,

et TLPA peab "üldplaneeringu" all silmas ilmselt käesoleval ajal menetletavat Nõmme linnaosa

üldplaneeringut. Nõmme linnaosa üldplaneering on algatatud Tallinna Linnavolikogu otsusega

22.02.2001 nr 46. Seega on üldplaneeringut menetletud juba rohkem kui 16 aastat ning

planeeringut ei ole siiani kehtestatud. Nõmme linnaosa üldplaneering ei ole kehtiv õigusakt ja

ei saa olla täitmiseks kohustuslik. Kaebaja omandiõigust ei saa piirata planeeringu projektiga,

mis on pealegi pidevas muutumises. HMS § 3 lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku

põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel.

Lisaks ei ole kaebajale arusaadav, milliste üldplaneeringu tingimustega krundi pos 1

kavandamine väidetavalt vastuolus on, seetõttu ei saa ta ka nimetatu osas seisukohta võtta.

Lisaks ei takistanud väidetav vastuolu detailplaneeringut vastu võtmast.

4.9.3. Seoses TLPA väitega et „krundi pos 1 moodustamine tähendaks "väärtuslike

aiakujunduselementide likvideerimist“ rõhutab kaebaja, et ei Serva 40 elamu ega selle krundil

paiknevad rajatised (paekiviterrass ja bassein) ei ole võetud muinsuskaitse alla. Seega ei

eksisteeri ei aiarajatiste kaitserežiimi ega ka piisavat avalikku huvi kaitserežiimi

kehtestamiseks. Kinnistu omanikul puudub kohustus neid aiarajatisi säilitada.

Vastustaja viited Serva 40 elamu ja tänava vahelisel alal asuvatele aiakujunduselementidele ei

ole asjakohased. Esiteks - detailplaneering (9.11.2017 versiooni seletuskirja p 5.1.3. - Kaebaja

4.02.2018 taotluse lisa 3) näeb ette nende aiakujunduselementide (paekivimüürid, bassein)

säilitamise, korrastamise ja rajatava uushoonestusega sobitamise. Paekivimüürid on käesoleval

ajal äärmiselt halvas seisukorras, kasutusest väljalangenud ega ole ilma suuremate

investeeringuteta kasutatavad. Olukorras, kus pos 1 maa-ala hoonestada ei lubata, puudub ka

kinnistu omanikel motiiv nende säilitamiseks kulutusi teha. Aiakujunduselementide säilitamise

vajadus ei saa tingida krundi pos 1 moodustamise keelamist, kuna aiakujunduselemendid on

sobitatavad uushoonestusega. Teiseks - need aiakujunduselemendid ei ole kolmandatele

isikutele Serva tänavalt nagunii vaadeldavad (vt vastustaja poolt 24.01.2018 esitatud

eksperthinnangu avalehel olev foto).

4.9.4. Kaebaja on seisukohal, et TLPA väide, et krundi pos 1 moodustamine tähendaks "suure

hulga kõrghaljastuse" likvideerimist, on väär. Väärtuslik kõrghaljastus säilitatakse ka peale pos

1 krundi hoonestamist. Likvideerimisele kuuluvad vaid üksikud madalama väärtusklassi puud,

mis kompenseeritakse asendusistutusega. Likvideerimisele kuuluvate puudu arvu ei ole

võimalik käesoleval ajal välja tuua, kuna planeering määratleb vaid hoonestusala - st ala, kus

tulevane hoone saab paiknema. Hoone tegelik asukoht ja ehitusalune pind määratakse alles

ehitusprojektiga. Ehitusprojekti on võimalik koostada selliselt, et kõrghaljastus säiliks

maksimaalsel määral. Kaebaja rõhutab ka seda, et planeeringu on kooskõlastanud Tallinna

Keskkonnaamet, kes on samuti nõustunud krundile pos 1 moodustamise ja selle

hoonestamisega.

4.9.5. Seoses TLPA väitega: krundi pos 1 moodustamine tähendab "elamu juurde kuuluva

krundi ruumilise terviklikkuse olulist kahjustamist" märgib kaebaja, et ei tea sellist õiguslikku

alust, mis lubaks keelduda krundi jagamise lubamisest, põhjusel, et see "kahjustab krundi

ruumilist terviklikkust". Igasugune krundi jagamine kahjustab krundi terviklikkust, kuid see ei

saa olla aluseks jagamisest keeldumisele. Sellele argumendile tuginedes ei saaks jagada mitte

ühtki hoonestatud elamukrunti.

4.10. Mis puudutab vastustaja väiteid ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusstruktuuri

järgimise nõudesse uushoonestuse kavandamisel, siis märgib kaebaja, et planeeringuala

lähiümbruses

puudub

ühtne

linnaehitusstruktuur.

Ajalooliselt

väljakujunenud

linnehitusstruktuuri hulka kuuluvad ka pos 1 maa-ala vahetus naabruses asuvad järgmised

kinnistud: Serva 38 (suurus 728 m2), Kaare 26a (suurus 723 m2) ja Serva 44a (suurus 550 m2).

Tegemist on väikeste kruntidega, millel paiknevad tänavaäärsed majad (ehitatud tõenäoliselt

1950-60-tel aastatel). Pos 1 krunti on võimalik hoonestada selliselt, et hoonestus ühilduks

eelnimetatud kinnistutega.

4.11. Kaebuse esitaja palub vastustaja poolt kohtule esitatud ekspertiisi hindamisel arvestada

tema ja planeeringu koostaja poolt TLPA-le 23.01.2018 esitatud seisukohtadega (tl 140-143),

mille osas TLPA ei ole kaebajale midagi väljendanud.

OÜ Arhitektuuriväljad ekspertiisi võiks parimal juhul käsitleda muinsuskaitsealase

ekspertiisina, mitte aga linnaehitusliku ekspertiisina, kuna selle koostajal puudub

arhitektuurialane ettevalmistus ja pädevus.

Ekspertiisist võib jääda ekslik mulje, nagu oleks Serva 40 elamu näol tegemist ühe Nõmme

väärtuslikuma elamuga. Kaebaja rõhutab, et NÜP-i järgi on elamu liigitatud muinsuskaitselise

väärtuse järgi alles kolmandasse väärtuskategooriasse ("väärtuslik hoone"). Nimetatu tekitab

põhjendatud küsimusi ekspertiisi usaldusväärsuses ja erapooletuses.

Kaebaja märgib, et isegi, kui muinsuskaitselistest aspektidest võib olla põhjendatud jätta pos 1

maa-ala hoonestamata, ei saa see luua õiguslikku alust kaebaja omandiõiguse piiramiseks.

4.12. Kokkuvõtvalt märgib kaebaja järgmist:

Vastustaja on vaidlustatud toiminguga piiranud kaebaja põhiõigusi, omamata selleks

seaduslikku alust. Ilma seadusliku aluseta kehtestatud põhiõiguse piirang on õigusvastane.

Juhul, kui möönda, et vastustajal oli antud olukorras õigus kaebaja põhiõigusi piirava

kaalutlusotsuse tegemiseks, on otsus õigusvastane, kuna:

- vastustaja ei ole enne kaalutlusotsuse tegemist selgitanud välja kaebaja huve, mis välistab

nende huvide arvesse võtmise kaalutluse läbiviimisel. Seega ei saa olla läbi viidud õiguspärast

kaalutlemist;

- vastustaja on teinud varasematele kaebajale soodsale kaalutlusotsustele vastupidise ja

kaebajale negatiivse kaalutlusotsuse, kuigi vahepealse aja jooksul ei ole muutunud faktilised

asjaolud ja seadusandlus;

- vastustaja on teinud ilmselge kaalutlusvea, kuna on omistanud vähetähtsale avalikule huvile

kaebaja põhiõigusi üleskaaluva rolli;

- vastustaja on teinud ilmselge kaalutlusvea, kuna on kaebaja põhiõiguste piiramisel

samastanud kaebaja kinnistu kinnismälestisega;

- vastustaja on teinud ebaratsionaalse otsustuse, keelates pealinna tihedalt asustatud elurajoonis

1446 m2 suuruse elamumaa hoonestamise selleks, et säilitada senises mahus vaade hoonele, mis

ei ole ei kinnismälestis ega ka väga väärtuslik.

4.13. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 30 eurot (so

riigilõiv kaebuselt ja määruskaebuselt).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

5.1. Vastustaja märgib, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-8-02 asunud seisukohale, et

planeeringu algatamine on esimene etapp planeerimismenetlusest ja selles staadiumis ei ole

veel võimalik otsustada, kas ja milline planeering kehtestatakse. Planeeringu algatamisega ei

tekitata, muudeta ega lõpetata õigussuhteid. Järelikult ei saanud kaebajal detailplaneeringu

algatamisega tekkida õiguspärast ootust, et detailplaneering tema soovitud kujul ka

kehtestatakse. Detailplaneeringu lahendus kujuneb välja koostöös planeeritavale alale jäävate

kinnistute omanike ning detailplaneeringu avalikustamise ajal esitatud ettepanekute ja

vastuväidete koosmõjus.

5.2. Serva tn 40 ja Kaare tn 22 kinnistute DP koostamisel lähtutakse kuni 30.06.2015 kehtinud

planeerimisseadusest (edaspidi PlanS). PlanS § 18 lg-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel

kohustus pärast detailplaneeringu vastuvõtmist korraldada detailplaneeringu avalik väljapanek,

mille ajal on igal isikul õigus esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta (PlanS §

20 lg 1). Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb kohalik omavalitsus

planeeringus vajalikud parandused ja täiendused (PlanS § 21 lg 4). Järelikult on muudatuste

tegemine detailplaneeringusse peale selle vastuvõtmist planeerimismenetluse tavapärane osa

ning kaebajal ei saanud ka menetluse selles etapis tekkida õiguspärast ootust, et DP täpselt

vastuvõetud kujul ka kehtestatakse.

5.3. Vastustaja märgib, et ühestki õigusaktist ei tulene keeldu DP lahendust pärast vastuvõtmist

muuta. Vastupidi, kuna avalik väljapanek toimub alles pärast DP vastuvõtmist. See tähendab,

et teistel isikutel on võimalus alles siis DP lahendusega tutvuda ning selle kohta arvamust

avaldada. Seetõttu on muudatuste tegemine detailplaneeringusse peale selle vastuvõtmist

tavapärane planeerimismenetluse osa. Kui planeeringulahendust pärast vastuvõtmist enam

muuta ei tohiks, oleks see vastuolus planeerimismenetluse põhimõttega, sest sellisel juhul ei

saaks toimuda esitatud vastuväidete ega ettepanekute sisulist kaalumist ning kaasamine oleks

üksnes näiline. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 20. oktoobri 2005. a otsuse nr 3-3-1-33-

05 p-s 13, et detailplaneeringu üks eesmärke on tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide

õigused ja huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on seadusega nähtud ette planeeringu avalik

menetlus.

5.4. Nii Nõmme linnaosa ehitusmääruses kui ka Nõmme linnaosa üldplaneeringus on sätestatud

nii jagatava krundi kui ka elamukrundi minimaalne suurus. Kummastki õigusaktist ei tulene

linnale kohustust krundi jagamist lubada ega kaebajale õiguspärast ootust, et tal seda teha

lubatakse. Planeerimisotsuste tegemisel on kohalikul omavalitsusel ulatuslik diskretsiooniõigus

ning lähtuda tuleb seejuures linnaruumilisest mõjust tervikuna.

5.5. Ringkonnakohus on asjas 3-09-2781 p-s 12 sedastanud: „Ehitusmäärust ei saa tõlgendada

selliselt, et konkreetse kinnisasja puhul ei või avalike huvide tagamiseks olla vajalik täiendavate

kitsenduste seadmine. Nagu ka üldplaneeringuga, ei ole võimalik ehitusmääruses ette näha

kõiki konkreetse ala kaitsega seotud nõudeid konkreetselt. Seetõttu saab detailplaneeringuga

näha ette ulatuslikumaid piiranguid või pidada vajalikuks hoiduda ehitustegevusest mõnel

kinnisasjal sootuks, et tagada avalike huvide piisav kaitse. Ka Tallinna üldplaneering ei

võimalda asuda seisukohale, et miljööväärtuslikel aladel ei võiks ehitamisele seada piiranguid

kaalumise tulemusel ning miljöö kaitseks piisab ehitusmääruses kehtestatud ehitus- ja

maakasutustingimuste järgimisest. Seda seisukohta kinnitab ka ehitusmääruse § 1 lg 4, mille

kohaselt antakse miljööväärtuslike alade säilimiseks ning liikluskorralduse täpsustamiseks

Nõmme linnaosa üldplaneeringus ning detailplaneeringutes täiendavaid tingimusi.“

5.6. Vastustaja ei nõustu kaebaja on seisukohaga, et krundi pos 1 moodustamata jätmine piirab

ebaproportsionaalselt tema omandiõigust. Juhul, kui krunti pos 1 ei moodustata, lubatakse

sellegipoolest algsele 6274 m2 suurusele krundile moodustada kaks uut krunti algse krundi

tagaosas, kusjuures mõlemale moodustatavale krundile on võimalik püstitada kahe korteriga

elamu. S.t praeguse ühe hoone asemel on tulevikus sellel alal kolm hoonet.

5.7. Vastustaja osundab, et 27.06.2017 kirja näol on tegemist menetlustoiminguga, millele ei

laiene sellised nõuded nagu haldusaktile (sh HMS § 40). 27.06.2017 kirjaga teavitas amet

kaebajat oma seisukohtadest, millest tuleks detailplaneeringu edasisel koostamisel juhinduda.

Kaebaja selle seisukohaga ei nõustunud ning on oma vastuväited ja ettepanekud esitanud mh

14.09.2017 toimunud kohtumisel (14.09.2017 kohtumise protokoll tl 102). Kohtumisel leppisid

kaebaja ja vastustaja kokku, et juhul, kui kaebaja esitab ametile lahendusvariandi, mis arvestab

Nõmme miljöö ja ajalooliste väärtustega, võib olla põhjendatud ameti 20.06.2017 otsuse

ümbervaatamine

ning

vajadusel

uue

avaliku

arutelu

korraldamine.

Kaebaja

on

planeeringulahendust korrigeerinud. Amet on tellinud linnaehitusliku ekspertiisi, selgitamaks

sõltumatu eksperdi abil, kas hoone kavandamine Serva tn 40 väärtusliku hoone ette on sobiv

või mitte.

5.8. Kuivõrd ameti 27.06.2017 kirja näol on tegemist menetlustoiminguga, millist seisukohta

jagas ka ringkonnakohus, siis ei laiene sellele sellised põhjendamisnõuded nagu haldusaktile.

Sellegipoolest osundab vastustaja, et Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kohus võib

haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui

kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt 29.

novembri 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ning 14. detsembri 2012. a otsust asjas nr 3-

3-1-33-12, p 16).

5.9. Kaebaja väide, et avaliku väljapaneku ajal ei esitanud ükski ettepanekute tegijatest

selgesõnalist väidet, nagu ei tohiks krunti pos 1 üldse kavandada, ei vasta tõele. Kaare tn 20a ja

Lootuse pst 103a omanikud on oma 02.06.2017 vastuväites juhtinud tähelepanu asjaolule, et

krundil Pos 2 asuv hoone on väärtuslik. Kui väärtusliku hoone ette (Pos 1) ja taha (Pos 3)

ehitatakse hooned, siis väärtuslik hoone varjatakse. Tänavalt peaks säilima vaade Pos 2 hoonele

ning sinna ette ei tohiks uut hoonet ehitada (tl 42-44p). Samuti on Nõmme Tee Selts oma

02.06.2017 arvamuses teinud ettepaneku Serva tn 40 elamut kui miljööväärtuslikku hoonet

uusarendustega mitte varjata (tl 45 ja selle pöördel). Lisaks nähtub esitatud arvamustest üheselt,

et naaberkinnistute omanikud on vastu kõrghaljastatud männimetsa aluste kinnistute jagamisele

nii mitmeks elamukrundiks ning kavandatud hoonete hulgale ega pea seda Nõmme kui

metsalinna miljöösse sobivaks.

5.10. Planeerimisotsuste tegemisel on kohalikul omavalitsusel ulatuslik diskretsiooniõigus ning

lähtuda tuleb seejuures muuhulgas avalikust huvist.

5.11. Vastustaja selgitab, et Nõmme linnaosa üldplaneeringu (edaspidi NÜP) seletuskirja p-i

5.2.1 tingimuste kohaselt tuleb väärtuslikud linnaruumi- ja maastikuelemendid, loodusobjektid,

kõrghaljastus ja haljasalad säilitada. Näiteks algupärased ja väärtuslikud krundipiirded,

kujunduselemendid ja väikevormid kruntidel - paekivist piirete ja tugimüüridega terrassid,

dekoratiivvaasid, kiviktaimlad, basseinid, veesilmad jne. Serva tn 40 elamu eesaias paiknevad

väärtuslikud aiakujunduselemendid, mis inventeerimisankeedis on samuti esile toodud

märkimisväärsetena. Miljöö kaitsmine ei ole ainult üksikhoone kaitsmine eraldi, kaitstav

väärtus on linnaruum tervikuna ja krundi terviklik lahendus, s.t antud juhul hoone paigutus

krundil ning paigutus tänava suhtes - suur esinduslik funktsionalistlik elamu on teadlikult

asetatud tänavast kaugemale (Nõmmele väga iseloomulik võte, vt juhuslikult valitud näidetena

ka Pärnu mnt 201, Vabaduse pst 19, 21). Lisaks on kaitstav väärtus hoonet teenindav hooviala

oma iseloomulike tunnuste ja kujundusvõtetega - säilitatud rohke kõrghaljastus (metsalinn),

terrassid jms. NÜP-i samas peatükis on ka tingimus, et ehitiste püstitamisel ning ehitiste

laiendamisel juurdeehitisega tuleb järgida ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusstruktuuri,

hoonestuse üldist mastaapi, kaugvaateid ja muud paigale iseloomulikku. Kui Serva tn 40 elamu

ette moodustada uus krunt ja sinna püstitada hoone, kaoks veel üks oluline kaitstav väärtus –

kaugvaade tänavalt väärtuslikule elamule. Sealjuures kuulub selle vaate juurde lahutamatult

Nõmmele kui metsalinnale iseloomulik element – kõrghaljastusega eesaed. Uue hoone

püstitamisel osa kõrghaljastusest, mis on paigale iseloomulik kaitstav väärtus, likvideeritaks.

5.12. Vastutaja osundab, et enamuse väärtuste puhul peetaksegi piisavaks kohaliku tasandi

kaitset,

mis

seisneb

miljööaladele

kaitse-

ja

kasutustingimuste

määramises,

s.h

üldplaneeringutega. Paigale iseloomulike kaugvaadete säilitamise nõue tuleneb, nagu eespool

osundatud, NÜP-st.

5.13. Kaebaja on seisukohal, et NÜP ei ole kehtiv õigusakt ega saa olla täitmiseks kohustuslik.

Riigikohus on oma 20. märtsi 2014 lahendis nr 3-3-1-87-13 punktis 12 asunud seisukohale, et

HMS § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv

haldusakt. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel arvesse võtta

asjakohaseid mittesiduvaid dokumente, s.h koostamisel oleva kõrgema planeeringu eesmärke.

Avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule

arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). Sama lahendi

punkti 13 kohaselt tuleb ühe asjakohase kriteeriumina ruumilisel planeerimisel võtta arvesse

piirkonnas juba väljakujunenud olustikku. Olustikuga tuleb arvestada nii täpsemate

alusdokumentide puudumise kui ka nende olemasolu korral.

5.14. DP avaliku menetlemise mõte seisneb mh selles, et juhtida kohaliku omavalitsuse

tähelepanu asjaoludele, mis kohaliku omavalitsuse poolt on mingil põhjusel märkamata jäänud

ning planeeringulahendust vajadusel korrigeerida. Kaebaja seisukoht, justkui ei tohiks kohalik

omavalitsus pärast DP vastuvõtmist enam planeeringulahendust korrigeerida, on alusetu.

Planeerimismenetluse olemusest tulenevalt ei saa isikul tekkida õigustatud ootust, et pärast

vastuvõtmist planeeringus enam midagi ei muudeta.

5.15. Asjaolu, et kaebaja peab ajaloolisi aiakujunduselemente „ebapraktilisteks“, ei tähenda, et

nende säilitamine ei ole miljöö seisukohast oluline. Lisaks, nagu vastustaja eespool selgitas, on

antud juhul kaitstav väärtus krundi terviklik lahendus, s.t hoone paigutus krundil ja tänava

suhtes (suur esinduslik funktsionalistlik elamu on teadlikult asetatud tänavast kaugemale) ning

hoonet teenindav hooviala oma iseloomulike tunnuste ja kujundusvõtetega, s.h

kõrghaljastusega eesaed ning paekivist terrass ja bassein aiakujunduselementidena.

5.16. Riigikohtu halduskolleegium selgitas haldusasjas nr 3-3-1-41-06 03.05.2007 tehtud

määruse p-s 19, et kehtiv õigus annab planeerimismenetluses haldusorganile ulatusliku

kaalutlusruumi ning ei sätesta detailselt valikukriteeriume. Krundi pos 1 moodustamata jätmine

võtab arvesse nii kaebaja kui ka avalikku huvi: säilib miljöö seisukohast oluline Serva tn 40

krundi terviklikkus koos väärtusliku hoone vaadeldavuse, suure kõrghaljastatud eesaia ning

aiakujunduselementidega; arvestatud on naaberkinnistute omanikega, kes olid vastu

kõrghaljastatud männimetsa aluste kinnistute jagamisele nii mitmeks elamukrundiks ning

kavandatud hoonete hulgale; samal ajal saab kaebaja Serva tn 40 kinnistu tahaossa moodustada

kaks uut krunti ning püstitada mõlemale krundile kahe korteriga elamu. Vastustaja on

seisukohal, et selline lahendus ei ole kaebaja suhtes ebaproportsionaalne.

5.17. PlanS § 124 lg 3 sätestab, et detailplaneeringu alusel võib kinnisomandile seada

kitsendusi. PlanS § 126 lg 1 p st 1 tulenevalt toimub planeeringuala kruntideks jaotamine

detailplaneeringuga. PlanS-se 2. peatükk sätestab planeerimise põhimõtted. Muuhulgas peab

planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve

ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning

lõimima need planeeringulahendusse (PlanS § 10 lg 1). Planeeringuga tuleb luua eeldused

kasutajasõbraliku ning turvalise elukeskkonna ja kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise

struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks, säilitades

olemasolevaid väärtusi (PlanS § 8).

Vastustaja ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et PlanS § 124 lg 3 määratleb vaid kinnisomandile

kitsenduste kehtestamiseks läbiviidava haldusmenetluse alaliigi ning et detailplaneeringu

menetluses saab kehtestada vaid kitsendusi, milliste rakendamise võimalus on sõnaselgelt

fikseeritud kas seadustes või kõrgema astme planeeringutes. Vastupidi, PlanS sätestab selgelt,

millised ülesanded saab ja tuleb lahendada üldplaneeringuga, millised detailplaneerinuga –

detailplaneeringuga täpsustatakse üldplaneeringu nõudeid oluliselt. Tulenevalt PlanS § 126 lg

1 punktidest 1 ja 3 on nii planeeringuala kruntideks jaotamine kui ka krundi ehitusõiguse

määramine detailplaneeringu ülesanne.

5.18. Vastustaja osundab, et kaebaja oli või vähemalt pidi olema teadlik, et krundile pos 1 hoone

kavandamata jätmise võimalust arutati TLPA-s ka 2016. aastal, s.o enne detailplaneeringu

vastuvõtmist:

Tallinna

planeeringute

registrist

(TPR)

nähtuvad

detailplaneeringute

läbivaatajate märkused, s.h linna peaarhitekti büroo (linnaplaneerija O. Kärmase isikus)

märkused 6. maist 2016 , 5. augustist 2016 ja 19. oktoobrist 2016 (nähtavad TPR-s: Menetluse

käik => Algatatud => Toimunud: detailplaneeringu menetlemine pärast algatamist =>

Detailplaneeringu läbivaatamine). Märkustest nähtuvalt oli linna peaarhitekti büroo seisukohal,

et krundile pos 1 ei tohiks hoonet ette näha, sest Serva tn 40 paikneb väärtuslikuks hinnatud

funktsionalistlik elamu ning selle ja tänava vaheline kõrghaljastusega krundiosa on oluline osa

ruumilisest tervikust, kuhu rajati hoonega stiilse terviku moodustav eesaed (paekividega

ääristatud terrass jm aiakujunduselemendid). Arvestades, et kaebajale detailplaneeringut

koostav arhitekt Viljar Orub töötas 2016. aastal TLPA-s arhitektina, siis on eluliselt ebausutav,

et kaebaja nendest märkustest teadlik ei olnud.

Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et enne detailplaneeringu kehtestamist ei saa isikul tekkida

õiguspärast ootust, et detailplaneeringu lahenduses enam midagi ei muudeta.

5.19. Ehkki kaebaja väidab, et avalikul väljapanekul ei ilmnenud olulist avalikku huvi krundi

pos 1 likvideerimiseks ja selle maa-ala hoonestamise keelamiseks, siis üks vastuväite esitaja oli

Nõmme Tee Selts – kodanikeühendus, mille põhitegevuseks on linnahaljastuse kaitse, Nõmme

miljööväärtuste säilitamine ja inimsõbralikuma linnakeskkonna kujundamine. See tähendab, et

selts esindab suuremat hulka inimesi. Järelikult esineb ka avalik huvi.

5.20. Vastustaja osundab, et ühestki seadusest linnaehitusliku ekspertiisi tegemiseks

kvalifikatsiooninõudeid ei tulene. Ka EAL on oma kirjas välja toonud, et EhS § 24 alusel on

välja antud ettevõtlus- ja infotehnoloogia ministri 23.11.2017 määrus nr 61, mis seab

kutsestandardi alusel kvalifikatsiooninõuded ehitusprojekti ekspertiisi tegemise, ehitise auditi

tegemise

ja

ehitusloakohustusliku

ehitise

ehitusprojekti

koostamise

tegevusaladel.

Linnaehitusliku

ekspertiisi

tegemiseks

kutsestandardi

alusel

kvalifikatsiooninõudeid

kehtestatud ei ole.

Lisaks osundab vastustaja, et kaebaja ei ole esitanud omalt poolt ühtki tõendit oma seisukoha,

mille kohaselt on tema poolt 09.11.2017 vastustajale esitatud planeeringulahendus

linnaehituslikult

sobiv,

tõendamiseks

või

vastustaja

poolt

esitatud

ekspertiisi

ümberlükkamiseks. Kõik kaebaja väited esindavad üksnes tema isiklikku arvamust

linnaehituslikust sobivusest.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt oma 27.06.2017

kirjas nr 3-2/1399-12 esitanud nõude jätta kavandamata hoone krundil pos 1 ja jätta krunt

olemasoleva korterelamu krundi koosseisu.

7. Kohus märgib esmalt, et kirja kvalifitseerimise puhul ei ole vaidlust selles, et tegemist ei ole

haldusaktiga ega eelhaldusaktiga, vaid tegemist on menetlustoiminguga. Nähtuvalt TLPA

20.07.2017 vaide tagastamise otsusest, käsitles TLPA nimetatud kirja sisuliselt menetluse

teabetoiminguna, mitte haldusakti ega haldusmenetluse toiminguna.

Vaidlusalusest kirjast endast nähtub, et selles on avaldatud planeeringut haldusorgani volitusel

koostanud arhitektile Viljar Orubile Tallinna Linnaplaneerimise Ameti seisukoht Serva tn 40 ja

Kaare 22 kinnistute detailplaneeringu kohta ja selle kirja punktis 2 väljendatud TLPA seisukoht,

et hoone krundil pos 1 tuleb jätta kavandamata ja krunt jätta olemasoleva korterelamu krundi

koosseisu.

8. Tallinna Ringkonnakohus on asunud oma 20.09.2017 määruses nr 3-17-1558 seisukohale, et

tegemist on menetlustoiminguga, mis võib rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi

sõltumata lõplikust otsusest. Lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu määrusest ja selles tehtud

viidetest kohtupraktikale (Riigikohtu 08.06.2016 määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-16), on

halduskohus asja lahendamisel seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohus käsitles Tallinna

Ringkonnakohus kirja sisuliselt teabetoiminguna, nagu oli see ka viidatud haldusasjas nr 3-3-

1-12-16.

9. Kohus on seisukohal, et sisuliselt on käesoleval juhul tegemist oluliselt erineva olukorraga

võrreldes Riigikohtu määruses haldusasjas nr 3-3-1-12-16 kirjeldatud olukorraga. Kohus

märgib, et käesoleval juhul ei ole tegemist hilisema ehitusloa saamise eesmärgil üksikelamu

arhitektuurse eskiisiprojektile haldusorgani eelneva kooskõlastuse taotlemisega isiku poolt.

Oluline vahe on selles, et käesoleval juhul teavitas TLPA planeeringu koostamisega tegelevat

arhitekti oma seisukohast detailplaneeringu osas pärast avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu

läbiviimist ja palub sellest tulenevalt planeeringusse sisse viia oma seisukohale vastavad

parandused. Kohus märgib, et käesoleval juhul tegutseb TLPA temale seadusega pandud

kohustust täites täieliku otsustusautonoomia tingimustes ehk ta peab langetama vastavad

otsused ja viima detailplaneeringu kehtestamiseks vajalikku vormi kujundades selleks

iseseisvalt kaalutlusõiguse alusel oma seisukoha ilma, et ta peaks täiendavalt ühegi

menetlusosalisega oma kujundatavat seisukohta arutama ja nendega oma seisukohta

kooskõlastama.

Lisaks on oluline silmas pidada, et menetletav detailplaneering on käesoleval juhul ja

menetlusstaadiumis haldusorgani enda poolt menetletav haldusmenetluse lõppdokumendi ehk

käesoleval juhul haldusakti (detailplaneeringu) eelnõu, mitte aga isiku poolt haldusorganile

ehitusloa taotlusega koos esitatav ja isiku enda poolt isiku otsustusõiguse alusel koostatav

ehitusprojekt või selle eskiis.

Kohus märgib, et asjaolu, et detailplaneeringu koostamiseks sõlmitakse sageli leping selle

kehtestamise taotlejaga, ei muuda seda haldusorgani poolt menetletavast haldusakti eelnõust

eraisiku isiklikul suval ja tahtel valmivaks dokumendiks (näiteks ehitusprojekt). Seega ei ole

sisuliselt olukord analoogne, sest käesoleval juhul ei sõltu vaidlusaluse detailplaneeringu

eelnõu koostamine ja lõplik sisu mitte eraisiku soovist ja tahtest nagu Ringkonnakohtu poolt

viidatud Riigikohtu määruses viidatud haldusasjas nr 3-3-1-12-16, vaid selle lõplik

kujundamine toimub lähtuvalt haldusorgani tahtest, kaalutlusest ja soovist ning seetõttu tuleb

ka vaidlustatud kirja käsitleda haldussisese menetlustoiminguna (internse aktina).

Kohus on seisukohal, et asjaolu, et kaebaja on sõlminud haldusorganiga detailplaneeringu

koostamise lepingu, ei anna talle täiendavat haldusmenetluslikku õigust kogu detailplaneeringu

koostamise ajal ja väljaspool planeerimisseadusega antud õigusi osaleda haldusorgani

kaalutlusõigusel põhineva seisukoha kujundamisel ja haldusakti eelnõu haldusorganisisesel

väljatöötamisel.

10. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei aita ka vaidlustatud kirja väidetava õigusvastasuse

tuvastamine mitte kuidagi kaasa kaebaja huvide kaitsmisele. Kohus lähtub selle järelduse

tegemisel asjaolust, et haldussisesele aktile nagu ka menetlustoimingule ei laiene tulenevalt

HMS § 106 lg 2 toimingutele kohaldatavad HMS sätted. Käesoleval juhul on haldussisese

menetlustoimingu eesmärgiks anda detailplaneeringut koostavale isikule juhised, mida ja

kuidas tuleb selles muuta ehk tegemist on suunistega haldusakti eelnõu lõpetamiseks

haldusorganipoolse arusaama alusel ja lõpliku haldusakti haldussisese ettevalmistamisega.

Kohus leiab, et kohustus neid suuniseid haldusvälisele isikule eraldi selgitada ja põhjendada

enne haldusakti lõpliku eelnõu valmimist oleks absurdne. Kohus märgib siinkohal, et HMS

näeb otseselt ette, et juhul, kui eelnõu või taotlust avatud menetluses muudetakse pärast

avalikku väljapanekut isiku, kelle õigusi eelnõu või taotlus puudutab, kahjuks teavitab

haldusorgan teda sellest posti teel ning annab talle võimaluse tutvuda eelnõu või taotlusega ja

esitada selle kohta ettepanekuid ja vastuväiteid (HMS § 49 lg 4).

11. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et toimunud on avatud menetlus ja haldusorgan asus pärast

avalikku väljapanekut muutma haldusakti eelnõu. Kohus on seisukohal, et isegi kui see

puudutab mõne menetlusosalise õigusi või kohustusi, ei anna seadus nimetatud isikule

võimalust täiendavalt sekkuda haldussisesesse otsustusprotsessi detailplaneeringu eelnõu

ettevalmistamisel. See oleks ka eesmärgitu, sest kuni haldusorgan ei ole kujundanud oma

seisukohta ja seda seaduses ettenähtud korras ja vormis fikseerinud, ei ole võimalik

tõsiseltvõetavalt rääkida haldusorgani õigusvastasest tegevusest välja arvatud juhul, kui

otsustusprotsessiga hakatakse venitama üle mõistliku aja või näiteks seaduses sätestatud tähtaja.

Haldusorganil ei ole kohustust oma sisemiste menetlustoimingute tegemise kaalutlusi ja nende

aluseks olevaid seisukohti jooksvalt haldusaktide eelnõu sisemise ettevalmistamise käigus

nende haldusaktide adressaatidele põhjendada. Vastasel juhul muutuks haldusmenetluse

läbiviimine ja menetletava haldusakti (planeeringu) vastuvõtmine sisuliselt võimatuks, sest iga

muudatuse või uue seisukoha või lahenduse sisseviimisel detailplaneeringu eelnõusse tuleks

haldusorganil seda kõigepealt põhjendada puudutatud isikutele ja alles pärast kohtuliku

kinnituse saamist sellise seisukoha õiguspärasuse suhtes oleks võimalik see seaduspäraselt sisse

viia detailplaneeringu eelnõusse. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et muudatused võivad ja

puudutavad ilmselt mitte ainult detailplaneeringu algatanud isikut, vaid ka paljusid

detailplaneeringust huvitatud ja seal kajastatud kokkulepetest puudutatud isikuid. Seega on

juba planeeringumenetluse lihtsa loogika põhjal arusaadav, et selline sekkumine haldusorgani

sisemisse otsustusprotsessi on lubamatu ja ei ole kindlasti olnud seadusandja tahteks.

12. Kohus peab veel vajalikuks ära märkida, et planeerimisseadus annab planeerimismenetluses

osalejatele siinkohal ühe täiendava menetlusliku garantii haldusorgani võimaliku ettearvamatu

otsustuse vastu. Nimelt näevad nii uus kui ka vana planeerimisseadus ette, et avaliku arutelu

tulemusel muudetud detailplaneeringu eelnõu tuleb uuesti kooskõlastada muudatusest

puudutatud isikutega (valitsusasutustega) ning avalikku väljapanekut ja arutelu tuleb korrata

juhul, kui avaliku väljapaneku ja arutelu tulemuste alusel tehtud parandused ja täiendused

muudavad planeeringu põhilahendusi (PlanS van.r. § 21 lg 5 ja uus r. § 137 lg 3).

13. Kohus märgib, et Riigikohus on oma 08.06.2016 määruses haldusasjas nr 3-3-1-12-16

selgitanud menetlustoimingu vaidlustamisega seoses, et puudutatud isik saab haldusorganilt

nõuda haldustoimingutele üldiselt esitatavatest nõuetest kinnipidamist (HMS §-d 3, 4 ja 107).

/…/ Riive lõplik tuvastamine sõltub halduse teabetoimingute puhul sageli sisulisest hinnangust

asutuse faktiväidetele ja hinnangutele.

Kuigi kohus on eelpooltoodust nähtuvalt erinevalt Tallinna Ringkonnakohtust seisukohal, et

kaebajal puudub käesoleval juhul selgelt kaebeõigus, kontrollib kohus, kas Tallinna linna

27.06.2017 kiri ei ole vastuolus HMS üldiste nõuetega.

14. Kõigepealt märgib kohus, et asjas ei ole vaidlust, et Tallinna linna 27.06.2017 kiri ei sisalda

ühtegi põhjendust, miks vastav muudatus detailplaneeringut koostanud arhitektil selles teha

kästi. Nimetatud kiri ei sisalda kaebajale suunatuna ühtegi faktiväidet või hinnangut, mille

hindamise vajadusele viitas Riigikohus oma määruses haldusasjas nr 3-3-1-12-16 riive

õiguspärasuse hindamise eseme määratlemisel. Nimetatud korralduses sisaldub informatiivsena

ainult teave vastustaja seisukohast ettevalmistatava detailplaneeringu muutmise soovi suhtes

avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemusel.

Kohus on seisukohal, et kuna vastustajal ei ole haldussisese menetlustoimingu põhjendamise

kohustust haldusvälisele isikule, siis ei oma iseseisvat tähendust asja otsustamisel ka

haldusorgani kohtumenetluse käigus antud selgitustel, miks ta pidas vajalikuks nõuda hoone

Serva tn 40 krundil pos 1 kavandamata jätmist olemasoleva korterelamu krundi koosseisus.

Nimetatud selgitused peab haldusorgan esitama ja need saavad tegeliku tähenduse alles siis, kui

need on viidud haldusorgani poolt detailplaneeringu eelnõusse.

15. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kuivõrd krundi pos 1 moodustamise on juba kahel korra

otsustanud Tallinna Linnavalitsus (so planeeringu algatamise korralduses kui ka planeeringu

vastuvõtmise korralduses (vt tl 13-14), siis puudus TLPA-l pädevus seda otsust muuta ning et

linn on käitunud sõnamurdlikult rikkudes sellega õiguspärase ootuse põhimõtet nõudes

õigusvastaselt pos 1 krundist loobumist.

Kohus märgib, et detailplaneeringu algatamise ja vastuvõtmise korraldusest ei tulene õigustatud

ootust, et detailplaneering täpselt algatatud ja vastu võetud kujul kehtestatakse. Planeering

koostatakse koostöös huvitatud isikute ja avalikkusega. Lähtudes detailplaneeringu menetlusele

kehtestatud korrast ning selle etappidest ehk sellest, et avalik väljapanek korraldatakse seaduse

järgi alles peale detailplaneeringu algatamist ja vastuvõtmist ja alles seal saab avalikkus

avaldada omapoolselt arvamust detailplaneeringu eelnõu suhtes esitades ettepanekuid ja

vastuväiteid, siis alles avaliku väljapaneku tulemuste alusel saab kohalik omavalitsus teha

vajalikud parandused ja täiendused (vt kuni 30.06.2017 kehtinud PlanS §-d 18 lg 1, 20 lg 1, 21

lg 4). Seega on kaebaja seisukoht õiguspärase ootuse tekkimisest vastuolus kogu

detailplaneerimise olemuse ja menetlusega. Lõpliku planeeringu lahenduse kujundab selle

menetleja PlanS kohaselt kaalutlusõiguse alusel alles menetluse käigus ja pärast avalikku

väljapanekut ja arutelu. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et juhul kui

planeeringulahendust pärast vastuvõtmist enam muuta ei tohiks, oleks see vastuolus

planeerimismenetluse põhimõttega, sest sellisel juhul ei saaks toimuda esitatud vastuväidete

ega ettepanekute sisulist kaalumist ning kaasamine oleks üksnes näiline. Asjakohane on ka

vaastustaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-33-05, kus p-s 13 on märgitud, et

detailplaneeringu üks eesmärke on tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ja

huvid. Selle eesmärgi saavutamiseks on seadusega nähtud ette planeeringu avalik menetlus.

Järelikult on fundamentaalselt vale kaebaja seisukoht, et vastustajal puudus tulenevalt

vastustaja varasematest menetluslikest otsustest õigus nõuda krundi pos 1 moodustamisest

loobumist.

16. Kohus märgib, et sisulist vaidlust ei ole selles, et krundi pos 1 moodustamine on kooskõlas

nii Nõmme ehitusmääruse, Tallinna üldplaneeringu ja koostatava Nõmme linnosa

üldplaneeringuga krundi minimaalse suuruse - 1200 m2 - osas. Kohus toob siinkohal välja, et

vastustaja ei ole teinud kaebajale ettekirjutust loobuda krundist pos 1 põhjusel, et see ei vastaks

krundi minimaalsele suurusele. Vastustaja on kaalutlusõigust teostades jõudnud seisukohale, et

nimetatud krunt tuleb jätta moodustamata ja soovib sellise muudatuse sisse viia tema enda poolt

ettevalmistatavasse detailplaneeringu eelnõusse. Sellest tulenevalt on asjakohatud kaebaja

väited, et teda on koheldud erinevalt teistest Nõmme kinnistuomanikest, kellel on lubatud

vastavas suuruses krundid moodustada. Kohus märgib, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei soovi

kasutada praeguse suurusega krunti ja tasuda sellelt maamaksu, ei saa olla põhjenduseks, miks

tuleks krundi jagamist lubada kaebaja poolt soovitud viisil. Isikul ei ole õiguspärast ootust ja

subjektiivset õigust, et krunti saab tingimata jagada väiksemateks kruntideks tulenevalt ainult

sellest, et antud piirkonnas on minimaalseks krundi suuruseks kehtestatud 1200 m2.

Nagu ka vastustaja põhjendatult oma vastuses kaebusele välja toob, on nii Nõmme linnaosa

ehitusmääruses kui ka Nõmme linnaosa üldplaneeringus sätestatud jagatava krundi minimaalne

suurus, mis ei tähenda aga seda, et sellest tekiks kaebajale õiguspärane ootus, et tal tingimata

lubataks krunt jagada minimaalse suurusega mitmeks krundiks. Vastava otsuse tegemine on

vastustaja

kaalutlusotsus,

mille

tegemisse

kaebajal

õigust

sekkuda

väljaspool

planeerimisseaduses sätestatud menetlust ei ole.

17. Kohus leiab, et õige on vastustaja seisukoht selles, et kaebajat ei tulnud enne

menetlustoimingu tegemist ära kuulata, kuivõrd tegemist ei ole ei haldusakti ega kaebaja õigusi

lõplikult mõjutava menetlustoiminguga. Kohus märgib, et tulenevalt asjaolust, et käesoleval ei

ole tegemist kaebajale suunatud haldustoiminguga HMS § 106 lg 1 mõttes ja tulenevalt HMS

§ 106 lg 2, ei kuulu rakendamisele ka HMS § 40 lg 2 ette nähtud arvamuste ja vastuväidete

küsimine kaebajalt. Kaebaja ärakuulamine langetatud otsusetusse suhtes on tagatud

planeerimisseaduses ettenähtud kohustusega esitada pärast kaebaja huve riivavate muudatuste

sisseviimist haldusakti eelnõu kaebajale seisukoha esitamiseks ja täiendavalt kaebaja

võimalusega soovi korral vaidlustada detailplaneering halduskohtus.

18. Kohus ei hakka käesoleva asja lahendamisel eraldi hindama kaebaja väiteid selles, et TLPA

20.07.2017 kirjas ja käeolevas kohtumenetluses toodud motiivid on ekslikud, sest need ei ole

ei detailplaneeringu ega vaidlustatud kirja osaks. Kohus märgib, et vastustaja võib või võib ka

mitte nendest lähtuda detailplaneeringu eelnõu võimalikul täiendamisel-muutmisel. Kohtul ei

ole võimalik hinnata põhjenduste ja motiivide õiguspärasust olukorras, kus on teadmata,

milliseid sisulisi põhjendusi ja kas üldse vastustaja kasutab detailplaneeringu eelnõu edasises

menetluses.

19. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et TLPA 27.06.2017 kirjas nr 3-2/1399-12 sisalduv

haldusesisene menetlustoiming – nõue detailplaneeringu koostamist tema nimel teostavale

isikule jätta selles kavandamata hoone krundil pos 1 ja jätta krunt olemasoleva korterelamu

krundi koosseisu – ei ole õigusvastane ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus

peab vajalikuks rõhutada, et vaidlustatud kiri ei ole ei haldusakt ega haldustoiming, mis

kahjustaks iseseisvalt kaebaja huve ja õigusi ja selles ei pidanud seetõttu sisalduma haldusaktis

toodavad kaalutlused ja põhjendused. Kaebajal on igal juhul säilinud kõik planeerimisseaduses

planeerimismenetluse käesolevas etapis ettenähtud menetluslikud õigused ja õigus nõuda

lõpliku haldusakti vastuvõtmist ja see endale sobimatuse korral tulevikus vaidlustada. Kohus

jätab kaebuse eeltoodule tuginedes rahuldamata.

20. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik