3-17-1601/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.04.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1601

Haldusasi

T.P. kaebus Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017

korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade ja piirnevate

maade erastamiseks kohustamiseks ja Lääne-Nigula

Vallavalitsuse kohustamiseks lahendama õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti

Menetlusosalised

Kaebaja – T.P.

Vastustaja – Lääne-Nigula vald, esindaja Andrus Post

Kolmandad isikud – H.-K.R., M.L., A.R., K.K.

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.P. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.05.2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Lääne Maakonna-

komisjoni 31.08.1993 otsusega nr 63 (I kd, tl 124) on Lillemaa nr 39, kinnistu 13128, pindala 4,24

ha õigustatud subjektideks tunnistatud V. K. 1/6 maa osas, M.L. 1/6 maa osas, A.R. 1/6 maa osas,

H.-K. R. 1/6 maa osas, E. L. 1/6 maa osas ja E.-E. P. 1/6 maa osas. E.-E. P. on teinud maa tagas-

tamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse T.P.le 1/6 mõttelises osas.

2. Lääne- Maavalitsuse 06.08.2007 kirjaga nr 2.1-1/2294 (I kd, tl 119-120) peeti võimalikuks en-

dise Lillemaa 39 talu maa, välja arvatud ehitiste alune ja neid teenindav maa, tagastamist õigusta-

tud subjektide nõusolekul nende kaasomandisse, kuna sel juhul jääb esialgu tagastamata või kom-

penseerimata alla 8 protsendi õigusvastaselt võõrandatud Lillemaa 39 maast ja ei ole teada, kuidas

väljaspool haldusmenetlust otsustatakse ehitiste omandiõigusega seotud küsimused. Kirja kohaselt

nähtub vara tagastamise toimikust, et õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisnõudega koormatud

endise kinnistu maa on hoonestatud, sellel paiknevad Lääne Maa-arhiivist 18.02.2004 väljastatud

inventariseerimistoimiku nr 202 dokumentide järgi kaks elamut, majandushoone ja garaaž.

2(9)

3. Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52 (I kd, tl 123) otsustati lõpetada Oru valla

maakasutusõigus 3,9 ha suurusel maa-alal ja tagastada see kaasomandisse 1/6 mõttelise osana V.

K.le, M.L.le, A.R.ile, E. L.le ja T.P.le. Korralduse kohaselt puuduvad tagastataval maatükil hoo-

ned ning tagastamata maa 0,3 ha tagastatakse õigustatud subjektidele eraldiseisva maaüksusena.

Korralduse kohaselt koosneb tagastatav maaüksus kahest maatükist: maatükk I pindalaga 1,3 ha,

sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla ja maatükk II, pindalaga 2,6 ha, sih-

totstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla.

4. 23.04.2008 ( I kd tl 42-43) esitas T.P. (kaebaja) vaide Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korralduse

nr 52 kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja leidis, et elamu juurde moodustatava maatüki suurus

peaks olema 1,684 ha. Samuti taotles kaebaja maatükki I ümbritsevate vabade maade ostmise

võimaldamist ja jaotamist võrdselt vastavalt mõtteliste osade jaotusele õigustatud subjektide vahel.

Oru vald lahendas vaide 14.05.2008 otsusega nr 5-13/167 (I kd tl 44-45) jättes vaide rahuldamata,

kuna taotletu ei vasta õigustatud subjektide vahel eelnevalt saavutatud kokkuleppele maa jaotuse

osas. 30.06.2010 kontrollis Lääne Maavanem Oru vallavalitsuse 24.03.2008 korralduse nr 52 õi-

guspärasust ning leidis, et korraldus ei ole õigusvastane (I kd, tl 70-71).

5. Lisaks eeltoodule on kaebaja esitanud maa tagastamise menetluses korduvalt seisukohti ja taot-

lusi, milles on avaldanud, et ei nõustu sellega, et elamu juurde määratava maatüki suurus on üks-

nes 0,3 ha. Kaebaja on leidnud, et Lillemaa talu maad koosnevad ajalooliselt kahest lahustükist,

millest eluasemekoha moodustas 1937.a koostatud kaardimaterjalide alusel 1,684 ha ja heina- ja

karjamaa lahustüki osa 2,552 ha. Kaebaja seisukohad maatükkide suuruste osas on olnud ajas

muutuvad. 12.08.2016 (I kd tl 93-99) pöördumises leidis kaebaja, et mõistlik on mõõdistada elua-

semekoha ümber 1,5 ha ning moodustada kaks katastriüksust, millest 1,5 ha on hoonestatud elua-

semekoha maa, teine lahustükk 3 ha. 16.09.2016 (I kd tl 102-109) leidis kaebaja, et eluasemekoha

juurde moodustatava maatüki suurus peaks olema 1,9 ha ja muu maa 2,3 ha. Samuti taotles kaeba-

ja hoonestatud eluasemekoha maaga piirnevate vabade maade erastamist. Kaebaja on pöördunud

Oru valla, Lääne Maavanema, Lääne- Nigula valla poole oma taotlustega veel ka näiteks

14.06.2008 (I kd, tl 50-51); 23.06.2008; 22.04.2016 (I kd, tl 84), 30.06.2016 (tl 87 ja 89) jne.

6. Lääne- Nigula Vallavalitsuse 28.06.2016 korraldusega nr 271 pikendati tagastamismenetlust ja

anti sellest õigustatud subjektidele teada (I kd tl 86). 03.01.2017 korraldusega nr 8 (I kd, lk 139-

140) pikendati tagastamismenetlust veel kord kuni 01.08.2017. Korralduses on mh märgitud, et

maa tagastamisega osadena on vastavalt toimikule nr 1856 eelnevalt nõustunud kõik subjektid ja

on piiridega tähistatud skemaatilise kaardi ja aluskaardi allkirjastanud. Kokkulepitud maaüksuse

jaotuse tulemusena moodustusid maaüksused järgnevalt: maatükk 1- 0,3 ha; maatükk 2- 1,3 ha;

maatükk 3- 2,6 ha. Korralduses on märgitud, et kuna õigustatud subjektid leppisid kokku maa ta-

gastamises kaasomandisse ja olid eelpool nimetatud kaardid allkirjastanud, andis Oru vallavalitsus

24.03.2008 korralduse nr 52, mille alusel otsustati tagastada 2 maatükki, millel puudusid hooned.

Kolmas maatükk, millel asusid hooned jäi tagastamata. Peale vormistamist plaani- ja kaardimater-

jali alusel keeldus T.P. allkirjastamast katastriplaane ja töö jäi seisma.

7. Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 (I kd tl 156-156) otsustati, lähtu-

des õigustatud subjektide kokkuleppest, omandiosade muutumisest, Oru Vallavalitsuse 24.03.2008

korraldusest nr 52, Maa-ameti 13.01.2017 kirjast nr 6-1/17/861 ja asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse § 12 lõikest 1 ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 161 lõikest 11: tagastada

Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk 1 nimetusega Lillemaa, pindalaga 0,3 ha, sih-

totstarbega 100 % elamumaa vastavalt kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle teenindamiseks

vajalik maa vastavalt nende osa suurusele ehitises A.R. 1/10 osas, T.P. 6/10 osas, M.L. 1/10 osas,

H.-K.R. 1/10 osas ja V. K. pärijatele 1/10 osas kaasomandisse; tagastada plaani- ja kaardimaterja-

lide alusel õigustatud subjektidele T.P.le 2/6 osas, H.-K.R.ile 1/6 osas, M.L.le 1/6 osas, A.R.ile 1/6

osas ja V. K. pärijatele 1/6 osas, kaasomandisse Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud hoonete-

3(9)

ta maatükk 2 pindalaga 1,3 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa ja maatükk 3 pindalaga 2,6 ha,

sihtotstarbega maatulundusmaa.

8. Kaebaja esitas 01.08.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles märkis vaidlustatava haldu-

saktina „Toimingute tegemine“, 22.04.2016 nr 5.3/16-370-4, Lääne-Nigula Vallavalitsus. Kohus

jättis 04.08.2017 määrusega kaebuse käiguta, kuna kohtule ei olnud aru saadav, milliste haldusak-

tide vaidlustamiseks kaebaja kohtu poole pöördus. 21.08.2017 esitas kaebaja Tallinna Halduskoh-

tule täiendava kaebuse. Kohus võttis 01.09.2017 kohtumäärusega menetlusse (täpsustatud

27.12.2017 määrusega) kaebaja kaebuse Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr

285 tühistamiseks, vabade piirnevate maade erastamiseks kohustamiseks ja Lääne-Nigula Vallava-

litsuse kohustamiseks lahendama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

9. Kaebaja taotleb Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 (korraldus nr 285)

tühistamist. Korraldus eirab Maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lõike 1 punktis 1 sätestatut, et ela-

mu juures ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt

ei lepi ehitise omanikega kokku teisti. Kokkulepet õigustatud subjekti ja ehitise omanike vahel ei

ole. Tegelikest asjaoludest ja seaduses sätestatust tulenevalt on õige, et Lillemaa kahe elamu, ga-

raaži ja saunaga hoonestatud eluasemekoha maa kinnistu, mis on väiksem kui 2 ha (ajalooliselt

1,684 ha) tagastatakse tervikuna MaaRS § 9 lõike 11 kohaselt. Puudub igasugune alus ilma elamu-

valduse suurima kaasomanikuga kokku leppimata väiksema maa määramiseks. Kaebaja on täh-

taegselt ja nõuetekohaselt vaidlustanud maade tagastamise kaartidele raske eksimuse teel väljape-

tetud allkirjade pahatahtliku tõlgendamise. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut 0,3 ha hoonestusmaa

eraldamiseks. Kaebaja on tähtaegselt vaidlustanud Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korralduse nr 52

(korraldus nr 52), esitades sellele 23.04.2008 vaide. Haldusorganil puudub õigus pahatahtlikuks

allkirja tõlgendamiseks olukorras, kus on selge kaebaja tegelik tahteavaldus. Antud allkirja tühisus

toob kaasa korralduse nr 52 tühisuse. Kaebaja taotlusel algatas Lääne Maavanem ka korraldusega

nr 09.07.2008 järelevalvemenetluse korralduse nr 52 õiguspärasuse suhtes. 30.06.2010 järelevalve

otsuse kehtivuse osas on kaebajal kahtlusi, kuna see ei ole selge ega üheselt mõistetav ning kaeba-

ja ega tema õiguseellane ei saanud esitada oma seisukohti.

10. Kaebaja on vastustajat teavitanud 24.11.2016 „Teavitamine oluliselt muutunud kaasomandisu-

hetest“ et seoses pärimismenetluse lõpule viimisega on ära langenud õiguslik alus hoonestusmaa

määramiseks. Vastustaja on kogu menetluse kestel hoidnud kaebajat heas usus, et menetluses

vaidlustatud haldusaktide rakendamine on peatatud tulenevalt osapoolte vahelistest läbirääkimis-

test. Kaebajal on ootus, et vastustaja võtaks vastu haldusakti lähtuvalt tegelikest asjaoludest ja

kaebaja ootusest. Lillemaa talu eluasemekoha maal ei ole kokkulepet elamu omanike ja õigustatud

subjektide vahel, millest tulenevalt ei tagastata MaaRS § 9 lõike 1 kohaselt võõrandatud maad

elamu juures kuni 2 ha ulatuses ning MaaRS § 9 lõike 11 kohaselt jagatakse nii tagastatav kui eras-

tatav maa elamu omanike ja õigustatud subjektide vahel võimalikult võrdsetes osades vastavalt

kaasomanike osa suurusele ehitises ja õigustatud subjektide osa suurusele maa nõudeõiguse

kaasomandis. Kaebaja leiab, et õigusvastaselt võõrandatud 1,6 ha suurune eluasemekoha maatükk

1 tuleb tagastada ja ostueesõigusega erastada kaasomandis oleva elamuvalduse juurde vastavalt

õigustatud subjektide nõudeõiguse ja elamu kaasomanike osade suurusele; maatükk 2 pindalaga

2,6 ha tuleb tagastada plaani- ja kaardimaterjalide alusel õigustatud subjektide kaasomandisse vas-

tavalt kaasomandi osade suurusele. Lisaks tuleb erastada ostueesõigusega Lillemaa talu maadega

piirnevate vabade maade arvel maatüki 1 juurde maatükk 3 pindalaga 4,6 ha vastavalt kaebusele

lisatud plaanile (lisa 13, I kd lk 218). Kohus ei saa vaidluse lahendamisel tugineda korraldusele nr

52 ning kaebaja taotleb korralduse tühisuse kindlakstegemist. Tegemist on tühise haldusaktiga, see

rajaneb ametialaselt võltsitud dokumendil, see on vastu võetud menetluskorda rikkudes ja kohus-

tab toime panema õigusrikkumise. Õigustatud subjektide allkirju plaanil on vastustaja poolt oma-

4(9)

voliliselt ja pahatahtlikult tõlgendatud kokkuleppena maa jagamiseks. Korralduse andmise eelselt

ei tagatud kaebajale õigust olla ära kuulatud. 15.02.1018 menetlusdokumendis on kaebaja teavita-

nud, et soovib kohtult taotleda kahju hüvitamist kohtu hinnangul tulenevalt vastustaja süülisest

tegevusest ja tegevusetusest menetluse läbiviimisel kaebajale tekitatud aastatepikkuse menetlus-

koormuse ja avaldustes esitatud asjaolude kohaselt nii kaebaja tervisele kui ka majanduslikule

kahjule omandiõiguse realiseerimisel.

Vastustaja seisukoht

11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Kaebuse sisust nähtuvalt

vaidlustab kaebaja korralduse nr 285 punkte 1 ja 2, millega otsustati haldusmenetluse esemesse

kuuluv küsimus – Lillemaa talu nr 39 maade tagastamine õigustatud subjektidele. Kaebajal puu-

dub õigus ja menetluslik võimalus viidatud punkte vaidlustada põhjendusel ja osades, et tagastatav

maa on jagatud kolmeks maaüksuseks pindaladega 0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha, samuti nende piiride ja

pindala osas, kuna vastav otsus oli tehtud juba korraldusega nr 52. Korraldus nr 52 on kehtiv ning

seda ei ole tähtaegselt kohtus vaidlustatud. Peale vaidemenetluse läbimist kaebaja kohtu poole ei

pöördunud. Korralduse nr 258 punktis 2 üksnes korratakse korraldust nr 52 ja muudetakse seda

osas, milles kaebaja ei ole korraldust vaidlustanud. Punktis 2 toodu on üksnes infotmatiivne, kor-

rates korralduse nr 52 punkte 1 ja 2. Korraldusega nr 285 muudeti korraldust nr 52 üksnes tagas-

tamise õigustatud subjektide nimede ja omandiosade suuruse osas, kuna korralduse nr 52 andmi-

sest möödunud 9 aasta jooksul on surnud korralduses isiklikult nimetatud subjektid V. K. ja E. L.

V. K. nõudeõiguse osas on maa tagastamise osas õigustatud subjektideks tema pärija ning E. L.

pärja E. L. pärija K. L. on päritud 1/6 maa tagastamise nõudeõiguse võõrandanud kaebajale, kelle-

le kuulub nüüd nõudeõigus 2/6 mõttelises osas (mitte 1/6 mõttelises osas nagu korralduses nr 52).

Kaebaja ei vaidlusta korraldust nr 285 osas, milles muudeti õigustatud subjektide ringi võrreldes

korraldusega nr 52. Osas, millega tagastatav maa jagati 3 maaüksuseks, määrati kindlaks maatük-

kide suurus ja piirid, sealhulgas eraldati tagastatavast maast 0,3 ha hoonete alune maatükk, jäi kor-

raldus nr 52 kehtima. Korralduse nr 52 aluseks oli õigustatud subjektide poolt novembris 2002

sõlmitud kokkulepe maa tagastamiseks 3 maaüksusena, mis väljendus kõigi õigustatud subjektide

poolt plaanidel kolme maatüki piiride kooskõlastamises. Kaebaja meelemuutus ja kokkuleppest

taganemine ei ole kokkuleppest taganemise või haldusmenetluse uuendamise alus. Korraldusega

nr 52 oli tagastatud ja eraldatud maatükid pindalaga kokku 3,9 ha ning tagastamata oli üksnes

hoonete juures asuv 0,3 ha. Hooned olid kaasomandis ning kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaeba-

ja omandiosade suurust ehitiste kaasomandis.

12. Eluasemekoha maatükki nr 1 ei olnud võimalik tagastada korraldusega nr 52 põhjusel, et maa

tagastamise nõudeõiguste loovutamistega ja ostueesõigusega erastamise avalduse esitamata jätmi-

sega oli tekkinud olukord, kus Lillemaa 39 talu eluasemekoha maad ei saanud kaebaja õiguseella-

sele E.-E. P.le tagastada ega erastada. Samas takistas tema omand kaasomandiosale vallasasjast

ehitises eluasemekoha tagastamist koos ülejäänud kahe maatükiga. Seetõttu tuli õigusvastaselt

võõrandatud maa tükkideks jagada, et ülejäänud, hoonestamata maa osas saaks maa tagastamisega

edasi minna. Kaasomandiosa 5/10 mõttelist osa Lillemaa talu elamust kuulus E.-E. P.le kuni tema

surmani 26.12.2012 ja maatüki nr 1 tagastamist takistanud isikute: maa tagastamise õigustatud

subjektide ja ehitise kaasomanike lahknemine kõrvaldati alles 01.08.2016, kui kaebaja, kes oli maa

tagastamise õigustatud subjekt, omandas isa järel pärimisega 5/10 mõttelist osa tagastataval maal

asuvast vallasasjast, ehitisest. Õigustatud subjektid H.-K.R., A.R. ja M.L. esitasid vastustajale

2016 aastal avaldused, milles soovivad vastu võtta Lillemaa talu nr 39 maa vastavalt 2002 kokku

lepitule. Selle alusel koostati katastriüksuse plaanid ning allkirjastati kõigi kaasosaliste poolt, va

kaebaja (15.03.2004). Samuti teatasid kaasomanikud, et ei soovi Lillemaa taluga piirnevaid vabu

maid osta kaasomandisse kaebajaga. Iga isiku soovid vabade maade erastamise osas on erinevad.

13. MaaRS § 12 lg 1 esimene lause sätestab, et kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigusta-

tud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast

5(9)

maast ei ole võrdsed, tagastatakse neile linna piirides asuv krunt või õiguspärases kasutuses olev

maa ning väljaspool linna piire asuv maa käesoleva seaduse § 9 1.lõikes sätestatud ulatuses

kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Tagastatava maa suu-

rus oli 0,3 ha ja vastas MaaRS § 9 lg 1 sätetele ja oli väiksem, kui 2 ha. Vastustaja küsis enne hal-

dusakti andmist Maa-ameti seisukohta. Maa-amet vastas 13.01.2017 selgitusega ning andis juhised

edasiseks käitumiseks. Vastustaja ei saanud olemas olevatel faktilistel asjaoludel ja MaaRS § 12 lg

1 alusel ning korralduse nr 52 kehtivusele tuginedes teha hoonestatud maatüki nr 3 tagastamise

kohta teistsugust otsust, kui seda kajastab korraldus nr 285. Seda ei saa vastustaja teha ka tagasta-

mise taotlust uuesti läbi vaadates. Kaebaja eesmärk ei ole menetluslikult saavutatav. Korraldus nr

285 ei ole haldusorgani kaalutlusotsus.

Kolmandate isikute seisukoht

14. H.-K.R. nõustub korraldusega nr 285.

15. M.L. ei nõustu korralduse nr 285 tühistamisega. Ta ei soovi kaasomandisse maaüksust nr 2

suurusega 1,6 ha ja nr 3 suurusega 2,6 ha. Samuti ei soovi vabade piirnevate maade erastamist

kaasomandisse ja vastavalt kaasomandi osade suurusele.

16. A.R. toetab korraldust nr 285, kuna see teenib kõigi kaasomanike huve võrdselt ja õiglaselt.

Kaebajal ja kolmandatel isikutel on edaspidi võimalik maad omavahel jagada mistahes viisil ja

kokkuleppel- see ei pea toimuma läbi maade tagastamise või kohtumenetluse. Vabade ja piirnevate

maade ostmist kaasomandisse kaebajaga ei soovi. Kaebaja on isikuks, kes pole teadlikult andnud

nõusolekut maade tagastamiseks. Samas ei saa tagastatava maa suurus tagastamise käigus muutu-

da. Praegu on see muutunud 0,04 ha võrra.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 31.08.1993 otsuse

nr 63 järgi on omandireformi objektiks Lillemaa talu nr. 39 pindalaga 4,24 ha. Kaebusest

nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja ka asjaolu, et Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduses

nr 285 on õigesti kajastatud endiste omanike ja nende pärijate omandiosade suurused endisel

kinnistul paiknevas ehitises ning kaasomandi osade suurused tagastamisele kuuluvale maale.

Vaidlus on selle üle, kas korralduse nr 285 andmisel on õiguspäraselt jagatud tagastatav maa

kolmeks maaüksuseks. Samuti on vaidlus maaüksuste suuruste ja piiride üle.

19. Korraldusega nr 52 otsustati lõpetada Oru Valla maakasutusõigus 3,9 ha suurusel maa-alal ja

tagastada see kaasomandisse 1/6 mõttelise osana V. K.le, M.L.le, A.R.ile, E. L.le ja T.P.le (p 1).

Korralduse punktis 3 märgiti, et tagastatav maatükk koosneb kahest maatükist: maatükk I, pindala

1,3 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla ja maatükk II, pindala 2,6 ha,

sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla (p 3). Korralduses märgitakse, et

tagastataval maal ehitised puuduvad (p 2).

Korraldusega nr 285 otsustati tagastada Lääne-Nigula vallas, Jalukse külas Lillemaa talu

õigusvastaselt võõrandatud maatükk I kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle teenindamiseks

vajalik maa vastavalt nende osade suurusele ehitises A.R.ile 1/10 osas, T.P.le 6/10 osas, M.L.le

1/10 osas, H.-K.R.ile 1/10 osas ja V. K. pärija(te)le 1/10 osas kaasomandisse järgnevalt: maatükk I

nimetusega Lillemaa, pindalaga 0,3 ha, sihtotstarbega 100% elamumaa (p 1); tagastada plaani- ja

kaardimaterjali alusel õigustatud subjektidele T.P.le 2/6 osas, H.-K.R.ile 1/6 osas, M.L.le 1/6 osas,

A.R.ile 1/6 osas, V. K. pärijatele 1/6 osas, kaasomandisse õigusvastaselt võõrandatud hooneteta

maatükid 2 ja 3 vastavalt sõlmitud kokkuleppele alljärgnevalt: maatükk 2 pindalaga 1,3 ha,

nimetus puudub, sihtotstarbega 100 % maatulundusmaa; maatükk 3, pindalaga 2,6 ha, nimetus

puudub, sihtotstarbega 100 % maatulundusmaa.

6(9)

Kuivõrd nii korralduse nr 52 kui ka korralduse nr 285 objektiks on õigusvastaselt võõrandatud

Lillemaa nr 39 talu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamine ning

korraldusega nr 285 ei tunnistatud varasemat korraldust nr 52 kehtetuks, siis omab korraldus nr

285 regulatiivset toimet üksnes osas, milles sama küsimust ei ole juba reguleeritud varasema

korraldusega nr 52. Nimetatud printsiip tuleneb Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 2, mis

sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga

antud õiguse lõpliku realiseerumiseni või kohustuse täitmata jätmiseni, kui seadus ei sätesta teisti.

Seega on korraldus nr 52 kehtiv osas, milles sellega otsustati lõpetada valla maakasutusõigus 3,9

ha suurusel maa-alal ja tagastada see õigustatud subjektide kaasomandisse kahe maatükina:

maatükk I, pindala 1,3 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla ja

maatükk II, pindala 2,6 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla (p 3).

Korralduse reguleerimisalast jäi välja üksnes 0,3 ha suuruse maatüki tagastamise küsimus, mille

osas märgiti, et tagastamata maa 0,3 ha tagastatakse õigustatud subjektidele iseseisva

maaüksusena. Kuivõrd nimetatud maatükk moodustas aga kogu korralduse nr 52 reguleerimisalast

välja jääva ning tagastamistaotlusega hõlmatud endise Lillemaa nr 39 talu maa, siis on

korraldusega nr 52 lõplikult reguleeritud ka tagastatava maa jagamise küsimus kolmeks

maaüksuseks, määratud kindlaks nende suurused (0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha) ja piirid, sealhulgas

eraldatud tagastatavast maast 0,3 ha suurune hoonete alune maatükk ehitiste teenindamiseks.

Seega, kuivõrd korralduses nr 285 üksnes tsiteeriti korraldust nr 52 maatükkide pindalaga 1,3 ha

ja 2,6 ha tagastamist puudutavas osas ning nimetatud maatükkide tagastamise järgselt jäi

tagastamata üksnes 0,3 ha suurune hoonestatud maatükk ning korraldus nr 52 kehtib, siis on

kaebaja praeguseks minetanud võimaluse vaidlustada korraldust nr 285 põhjendusel, et tagastatav

maa on jagatud kolmeks maaüksuseks pindalaga 0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha, samuti nende

maaüksuste pindalade ja piiride osas. Vastav otsus on tehtud juba korraldusega nr 52. Viidatud

korralduse puhul on tegemist kehtiva haldusaktiga, kuivõrd seda ei ole kohtumenetluses tühistatud

ega haldusmenetluses kehtetuks tunnistatud. Kaebaja on küll esitanud korralduse nr 52 kehtetuks

tunnistamiseks 23.04.2008 vaide (I kd tl 42-43), kuid Oru Vald jättis 14.05.2008 otsusega nr 5-

13/167 kaebaja poolt esitatud vaide rahuldamata (I kd tl 44-45). Haldusakti vaidlustamine

vaidemenetluses ei kõrvaldanud selle kehtivust, kuivõrd vaie jäi rahuldamata ning kaebaja ei

pöördunud korralduse nr 52 vaidlustamiseks kohtu poole. Vastustaja on õigesti leidnud, et

korraldus nr 52 on kehtiv haldusakt, mille kehtivusele saavad tugineda maa tagastamise õigustatud

subjektid ning vastustaja maa tagastamise eeltoimingute läbiviijana.

20. Korraldusega nr 285 on muudetud korraldust nr 52 üksnes subjektide ringi ja nende

omandiosade suurust, sh omandiosade suurust maaüksusel paiknevas ehitises. Puudub vaidlus

selles, et korralduse nr 52 andmise järgselt on surnud õigustatud subjektid V. K. ja E. L. V. K.

nõudeõiguse osas on seega õigustatud subjektideks tema pärijad ning E. L. pärija K. L. on päritud

1/6 maa tagastamise nõudeõiguse võõrandanud kaebajale, millest tulenevalt kuulub kaebajale

nüüd maa tagastamise nõudeõigus 2/6 mõttelises osas. Kohus leiab, et õigusjärglasele ei saa üle

minna nõudeõigust suuremas osas, kui see kuulus tema õiguseellasele ning asjaolu, et muutunud

on õigustatud subjektide ring ei muuda korralduse nr 52 kehtivus uute subjektide suhtes.

Seega on osas, millega tagastatav Lillemaa 39 maaüksus jagati kolmeks maaüksuseks pindaladega

0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha, määrati kindlaks maatükkide suurus ja piirid, sealhulgas eraldati

tagastatavast maast 0,3 ha hoonealune maatükk hoonete teenindusmaaks ning otsustati

hoonestatud maatükid suurustega 1,3 ha ja 2,6 ha tagastada õigustatud subjektidele vastavalt

nende nõudeõiguste suurusele, otsustatud kehtiva haldusaktiga nr 52, mille vaidlustamise

võimaluse on kaebaja praeguseks minetanud. Seetõttu ei saa kaebaja viidatud väitele enam

korralduse nr 285 vaidlustamisel tugineda.

21. Tagastatava maa jagamine kolmeks maatükiks ei ole praegusel juhul toimunud vastuolus

kehtiva õigusega.

7(9)

21.1 MaaRS § 6 lõige 1 sätestab, et maa tagastatakse endistes piirides, kui MaaRS-ist või

planeeringu- või maakorralduse nõuetest või kokkulepetest õigustatud subjektidest piirinaabrite

vahel ei tulene teisiti. Maa tagastatakse plaani- või kaardimaterjalide alusel Vabariigi Valitsuse

kehtestatud korras. Kui see ei ole võimalik plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu või kui

õigustatud subjekt ei soovi plaani- ja kaardimaterjali alusel tagastamist, viiakse läbi katastriüksuse

mõõdistamine.

Endise Lillemaa nr 39 talu tagastamiseks on õigustatud subjektid, sh kaebaja, 2002 sõlminud

kokkuleppe, mille kohaselt tagastatakse maa kaasomandisse kolme lahustükina, millest kaks

maatükki on ehitisteta ja ühel maatükil asuvad õigustatud subjektidele kuuluvad ehitised.

Õigustatud subjektid on oma allkirjadega tagastatavate maaüksuste plaanidel oma tahet kinnitanud

(I kd tl 63 ja 64, sama lk 115 ja 116). Seega on väär kaebaja väide, mille kohaselt ei ole

õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkulepet maa tagastamiseks kolme lahustükina vastavalt

suurustega 0,3, 1,3 ja 2,6 ha. Kaebaja on allkirjaga viidatud plaanidel oma tahet 0,3 ha hoonete

aluse maa eraldamiseks kinnitanud. Kaebaja ei ole ka menetluse välja toonud, milles seisneb

vastustaja väidetav pahatahtlus kaebaja allkirja tõlgendamisel ning millisel põhjusel on allkiri

tühine. Kaebaja ei väida, et allkiri ei oleks kirjutatud tema poolt ega ole ka tõendanud, et oli

allkirja andes raskes eksimuses. Kaebaja ei ole pöördunud kohtu poole kokkuleppe, kui tehingu

tühistamiseks, seoses väidetava eksimusse sattumisega kokkuleppe allkirjastamisel, ehkki kaebaja

on juba 2004.aastast keeldunud varasemalt sõlmitud kokkulepet tunnustamast, keeldudes

allkirjastamast 14.03.2004 piiriprotokolle. TsÜS § 99 lg 1 p 2 ja lg 2 järgsed tehingu tühistamise

tähtajajad möödusid juba enam, kui 10 aastat tagasi, mis tähendab, et kaebaja ei saa väidetavale

eksimusele enam mistahes menetluses tugineda.

Pigem nähtub kaebaja poolt vastustajale esitatud pöördumistest, et kaebaja on oma seisukohta

hilisemalt muutnud ega soovi enam maa tagastamist vastavalt 2002 aastal kokku lepitule. Kaebaja

argumendid on olnud pigem õiguslikku laadi – kaebaja on leidnud, et maa jagamine selliselt, nagu

on õigustatud subjektide vahel kokku lepitud ja väljendatud korralduses nr 52, ei vasta kehtivale

õigusele, kuivõrd elamu juurde määratav maatükk peab olema suurem. Eeltoodust tulenevalt ei

nähtu kohtule käesoleva asja materjalidest asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et

õigustatud subjektide vahel ei ole sõlmitud kokkulepet maa tagastamiseks kaasomandisse kolme

lahustükina vastavalt suurustega 0,3, 1,3 ja 2,6 ha ja selliselt, nagu on kajastatud õigustatud

subjektide poolt 2002 aastal allkirjastatud plaanil ja väljendatud korraldustes nr 52 ja 285.

Kokkulepe kehtivust ei muuda asjaolu, et õigustatud subjektide ring on vahepealsel ajal

muutunud. Õigusjärglase suhtes on õiguseellase poolt tehtud tehingud kehtivad. Samas on kaebaja

olnud 2002 kokkuleppe pooleks, mistõttu ei saa üleüldse tekkida küsimust sellest, kas kokkulepe

on tema suhtes siduv.

21.2. MaaRS § 12 lõike 1 kohaselt, kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti

kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast ei ole

võrdsed, tagastatakse neile väljaspool linna piire asuv maa MaaRS § 9 1. lõikes sätestatud ulatuses

kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Väljaspool linna asuv

MaaRS § 9 1. lõikes sätestatust suurem maa tagastatakse ehitise juurde kuuluvast maast eraldi

kinnistuna kaasomandisse vastavalt õigustatud subjektide osadele tagastatavast maast, kui nad ei

ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti. MaaRS § 9 lõige 1 sätestab, et

kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku

omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ja ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse

seadmises elamu omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata

õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi

ehitise omanikuga kokku teisti.

Kohus asus otsuse eelmises alapunktis seisukohale, et Lillemaa nr 39 talu endiste omanike poolt

2002 aastal sõlmitud kokkulepe on jätkuvalt kehtiv. See on kehtiv ka kaebaja suhtes, kes oli

viidatud kokkuleppe pooleks ning on kokkuleppe allkirjastanud. Kuivõrd korraldusega nr 52 oli

8(9)

eelnevalt juba otsustatud 3,9 ha õigusvastaselt võõrandatud maa eraldamise ja tagastamise

küsimus, siis oli korraldusega nr 285 otsustada üksnes 0,3 ha tagastamine. MaaRS § 9 lõikest 1 ei

tulene, et elamu juurde moodustatav maaüksus ei saa olla väiksem, kui 2 ha. Sätte kohaselt

tagastatakse maa kuni 2 ha ulatuses. Ka kaebaja ei vaidlusta iseenesest asjaolu, et sätte tähenduses

võib elamu juurde määratav maa olla väiksem kui 2 ha (kaebaja selgitab, et ajalooliselt oli see

1,684 ha). Tulenevalt korralduse nr 52 kehtivusest oli korraldusega nr 285 võimalik tagastada 0,3

ha, mis oli väiksem kui 2 ha, kuid maa tagastamine sellises ulatuses ei ole vastuolus MaaRS § 9

lõikega 1 ega ka MaaRS § 12 lõikega 1. Seega ei saanud vastustaja olemasolevate faktiliste

asjaolude alusel teha teistsugust otsust hoonestatud maatüki tagastamise kohta ning korraldus nr

285 on õiguspärane. Kaebajal ei ole enam võimalik saavutada elamu juures asuva maa jagamist

kaheks maatükiks ja kogu elamu juures asuva 1,6 ha maa tagastamist õigustatud subjektidele

vastavalt nende omandiosade suurusele ehitises.

22. Korralduse nr 52 puhul ei ole tegemist tühise haldusaktiga, nagu ekslikult leiab kaebaja. HMS

§ 63 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan või

kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole võimalik

muul moel objektiivselt täita. Riigikohus on oma praktikas (nt lahend nr 3-3-1-21-03 p 13, nr 3-3-

1-35-13 p 12) asunud seisukohale, et haldusakti tühisus on haldusakti automaatne kehtetus, kui

haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kui haldusaktis on

puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged,

kehtib see haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele seni, kuni pädev organ või

kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab.

Kaebaja ei tugine eelpool kirjeldatud haldusakti tühisuse alustele. Kaebaja leiab, et korraldus nr 52

on tühine, kuna see on vastu võetud seadust ja menetluskorda ning kaebaja ja Erich-Elias Paarmaa

õigusi rikkudes ning rajaneb ametialaselt võltsitud dokumendil ja kohustab toime panema

õigusrikkumise (võltsitud dokumendi kasutamise). Kaebaja käsitluse kohaselt on võltsitud

dokumendiks õigustatud subjektide poolt 2002. aastal sõlmitud kokkulepe, millel kajastuvat

asukohaplaani on vastustaja justkui omavoliliselt muutnud ja pahatahtlikult tõlgendanud. Kohus

leiab, et kaebaja poolt esile toodud alused ei saa ka hüpoteetiliselt tuua kaasa haldusakti tühisust,

kuivõrd kaebaja poolt esile toodud haldusakti tühisuse aluseid ei ole sätestatud HMS § 63 lg-s 2.

Asjaolu, et haldusakt ei vasta seaduse nõuetele või rikub kaebaja või tema õiguseellase õigusi või

et vastustaja on ebaõigesti tuginenud 2002 sõlmitud kokkuleppele, saaksid olla haldusakti

kehtetuks tunnistamise aluseks, kuid need ei too kaasa haldusakti tühisust. Korralduse nr 52

vaidlustamise võimaluse on kaebaja aga minetanud. Asja materjalide põhjal peab kohus usutavaks

vastustaja väidet, mille kohaselt lähtus Oru Vallavalitsus korralduse nr 52 andmisel asjaolust, et

õigustatud subjektid olid 2002 leppinud kokku maa tagastamises kaasomandisse (nt Lääne-Nigula

Vallavalitsuse 28.06.2016 korraldus nr 271 (I kd, tl 86)). Kaebaja ei ole väitnud, et kokkuleppel

olev allkiri ei ole kirjutatud tema poolt. Samuti on vastukäivad kaebaja väited seonduvalt plaanide

hilisema muutmisega. Vastava väite esitas kaebaja alles kohtumenetluses (12.03.2018) ning ei ole

väitele varem tuginenud. Oma väiteid ei ole kaebaja põhjendanud ega tõendanud, mistõttu on

kohtul põhjust arvata, et tegemist on kaebaja paljasõnaliste ja otsitud väidetega. Samas, nagu

kohus eelnevalt tuvastas, siis on kaebaja varasemad väited seonduvalt maa jagamisega olnud

õiguslikku laadi ega tugine kokkuleppe kehtetusele. Seega on kohus seisukohal, et korralduse nr

52 puhul ei ole tegemist tühise haldusaktiga ning vastustaja on korralduse nr 258 andmisel

õigustatult tuginenud korralduse nr 52 kehtivusele.

23. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et korraldus nr 258 vastab kehtivale õigusele ning

selle tühistamiseks puuduvad alused. Kuivõrd kohus jätab rahuldamata kaebaja poolt esitatud

tühistamisnõude, siis jääb ühtlasi rahuldamata ka kaebaja poolt esitatud kohustamisnõue.

24. Kaebaja on esitanud lisaks eelpool nimetatud nõuetele ka nõude, millega palub kohustada

vastustajat vabade ja piirnevate maade erastamiseks.

9(9)

MaaRS § 313 lg 1 kohaselt on liitmiseks sobiva maa erastamist õigus nõuda vaba maaga piirneva

maatüki kinnisasja omanikul. Lillemaa nr 39 talu maa ei ole kinnistatud. Seega ei saa vastustaja

lahendada kaebaja taotlust. Taotlus on esitatud ennatlikult.

Samas ei ole mitte keegi Lillemaa nr 39 talu maa tagastamise õigustatud subjektidest olnud nõus

erastama liitmiseks sobivat maad kaebajaga kaasomandisse. Samuti on õigustatud subjektide

soovid küsimuses, millise maa liitmist nad sooviksid, vägagi erinevad. Eeltoodust tulenevalt jätab

kohus rahuldamata kaebaja taotluse kohustada vastustajat vabade ja piirnevate maade

erastamiseks.

Seega jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.

MENETLUSKULUD

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude

hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg

1 ja § 109 lg 1). HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole

vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik A.R. on esitanud kohtule taotluse

õigusabi kulude hüvitamiseks summas 528 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks

kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Asja materjalidest ei nähtu, et A.R. oleks

menetluses kasutanud esindaja või nõustaja abi. Tema poolt kohtule 04.10.2018 esitatud

menetlusdokument on allkirjastatud tema enda poolt. Seega ei ole A.R. taotluses toodud kulude

puhul tegemist kulutustega, mida kohus saaks kaebajalt välja mõista. Seega jäävad A.R.

menetluskulud samuti tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm