2-15-16111/116 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

21516111

Määruse kuupäev

Tartu, 6. aprill 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

K. T avaldus lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

ja ainuhooldusõiguse saamiseks

T. S avaldus lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks

T. S avaldus K. T isikuhooldusõiguse osaliseks piiramiseks

ja lapsega suhtlemise korraldamiseks erieestkostja

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. S määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja K. T, esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik

Avaldaja T. S

Puudutatud isik R. S, esindaja

riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Vahur Krinal

Eestkosteasutus Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu)

Eestkosteasutus Viljandi vald (endine Tarvastu vald) (Viljandi

Vallavalitsuse kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

5. veebruar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2017. a määruse (tsiviilasi nr 21516111)

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta avaldajate menetluskulud Riigikohtus T. S kanda. R. S riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud Riigikohtus jätta riigi kanda ja eestkosteasutuste

menetluskulud Riigikohtus nende endi kanda.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

5. Mitte võtta toimikusse T. S Riigikohtule esitatud dokumente (11. oktoobri 2017. a

korteri üürileandmise kuulutus, eKooli ligipääsude keeldumised, Rääma Põhikooli ja

T. S ekirjavahetus, T. S 11. oktoobri 2017. a kaebus, Haridusministeeriumi

2-15-16111

18. detsembri 2017. a vastus, T. S ja K. T ekirjavahetus) ja K. T Riigikohtule esitatud

dokumente (T. S ja K. T ekirjavahetus ja SMSkirjavahetus).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. T (avaldaja, lapse ema) esitas 28. oktoobril 2015 Pärnu Maakohtule avalduse R. S (sündinud

x. xxxxxxxxxx xxxx) (puudutatud isik, laps) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks lapse emale. T. S (avaldaja, lapse isa) esitas 15. aprillil 2016

Pärnu Maakohtule avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks.

Pärnu Maakohus rahuldas 24. mai 2016 määrusega lapse ema avalduse ja lõpetas vanemate ühise

hooldusõiguse lapse suhtes ning andis lapse isiku- ja varahooldusõiguse üle lapse emale. Samas

rahuldas maakohus lapse isa avalduse osaliselt ja määras kindlaks lapse ja isa suhtlemise korra

järgnevaks kaheks aastaks arvates määruse tegemisest. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. juuli

2016 määrusega maakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus

peatas 25. oktoobri 2016. a määrusega tsiviilasja menetluse kolmeks kuuks ja suunas lapse vanemad

kohtuvälisele nõustamisele psühholoog-pereterapeut Anne Toigeri (edaspidi perenõustaja) juurde.

Maakohus uuendas 8. märtsi 2017. a määrusega tsiviilasja menetluse.

Lapse isa esitas 31. märtsil 2017 maakohtule avalduse lapse ema isikuhooldusõiguse osaliseks

piiramiseks ja lapsega suhtlemise korraldamiseks erieestkostja määramiseks.

2. Lapse ema avalduse kohaselt kestis lapse vanemate kooselu vahelduvate perioodidega alates

2006. aasta septembrist kuni 2009. aasta novembri lõpuni ning 2010. aasta alguses kolis ta lapsega

Vändra alevisse. Laps kohtus viimati isaga 2011. aasta jaanuaris, alates sellest ajast kuni

23. märtsini 2015 ei tundnud isa lapse vastu mingit huvi. Lapse isa on korduvalt kriminaalkorras

karistatud ning on vägivaldne. Lapse isa on kasutanud lapse varahooldusõigust isiklikes huvides,

avades lapse nimele uusi pangakontosid, mida on kasutanud kelmustes. Laps on elanud koos emaga

ja on temaga hingeliselt tugevamalt seotud. Ema on taganud lapsele turvalise elukeskkonna (ema

elab koos lapse ja elukaaslasega kõigi mugavustega korteris Pärnu linnas). Lapse isa avaldused

tuleks jätta rahuldamata. Ebaõige on lapse isa seisukoht, et ta ei saanud lapsega suhelda lapse emast

tulenevatel põhjustel. Pooled ei vaidle selle üle, et laps ei soovi isaga suhelda.

3. Lapse isa vaidles lapse ema avaldusele vastu, leides, et hooldusõiguse täielik äravõtmine ei ole

äärmusliku meetmena põhjendatud. Lapse ema ei ole alates 2011. aasta veebruarist võimaldanud isal

lapsega suhelda. Lapse ema vahetas lapsega elukohti ning oma mobiiltelefoni numbreid, mistõttu ei

olnud isal lapsega suhtlemiseks kontaktandmeid. Väited, et lapse isa on vägivaldne ja praegu

kriminaalkurjategija, on tõendamata. Alusetu on ka väide, et lapse isa avas pangakontosid kelmuse

eesmärgil. Lapse isa esitas lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise avalduse, sest lapse ema

kahjustab lapse suhet isaga. Lapse isa on korduvalt palunud lapsega kohtumise võimalust, kuid lapse

ema on sellest keeldunud. Lapse isa leidis, et lapse ema isikuhooldusõigust tuleb piirata küsimuses,

mis puudutab lapse ja isa suhtlemist, võttes selles küsimuses lapse emalt otsustusõiguse ja määrates

isa ja lapse suhtlemist korraldama vahendaja ehk erieestkostja (lapse igakordse eestkosteasutuse

pädev ametnik). Lapse ema on teinud kõik selleks, et isa ja lapse suhted ei taastuks. Lapse ema ei

toeta lapse kontakti teise vanemaga ega julgusta last teise vanemaga suhtlema. Meetmed, mida on

kohaldatud lapse ja isa suhtlemise võimaldamiseks, ei ole tulemusi andnud. Seda eestkätt tulenevalt

nõustamise puudulikkusest, maakohtu 25. oktoobri 2016. a määruses (kohtuvälisele nõustamisele

saatmine) sätestatud eesmärkide täitmata jätmisest ja lapse ema käitumisest.

2(10)

2-15-16111

4. Lapse esindaja palus lapse ema avalduse rahuldada ja jätta lapse isa avaldused rahuldamata.

Lapse huvides oleks endise elukorralduse säilimine ning last ei peaks sundima vägisi suhtlema oma

isaga, keda ta pelgab.

5. Pärnu Linnavalitsus oli seisukohal, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud, kuid

otsustusõiguse lapse isiku- ja varahooldust puudutavas osas võiks anda lapse emale, kes on taganud

lapse arenguks ja heaoluks vajaliku keskkonna. Lapse isa avaldused ei ole põhjendatud. Laps on

lahusolevast vanemast võõrdunud. Esialgu tuleks määrata lapse ja isa kohtumisi lapsele sobivatel

tingimustel, nt kohtumised lapse ema juuresolekul, kindlustamaks lapse jaoks turvaline keskkond.

Edaspidiste otsuste tegemisel tuleb eelkõige arvestada lapse valmisolekut isaga suhelda.

6. Viljandi Vallavalitsus (endine Tarvastu Vallavalitsus) leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei

ole põhjendatud, kuid otsustusõiguse lapse isiku- ja varahooldust puudutavas osas võiks stabiilse ja

turvalise elukorralduse jätkamiseks anda lapse emale. Lapse isa avaldused ei ole põhjendatud. Kuna

lapsevanemad ei ole suutnud tagada mõistlikku suhtlust ja laps ei soovi praegu isaga kohtuda, ei ole

võimalik täidetavat suhtlemiskorda kindlaks määrata.

7. Pärnu Maakohus rahuldas 19. mai 2017. a määrusega lapse ema avalduse ja lõpetas vanemate

ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis lapse ainuhooldusõiguse (nii isiku- kui ka

varahooldusõiguse) lapse emale. Maakohus jättis lapse isa avaldused rahuldamata. Maakohus piiras

osaliselt lapse isa suhtlusõigust lapsega ja lubas tal lapsega kohtuda lapse ema teadmisel ja

nõusolekul. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse riigi õigusabi

kulud, mis jäid riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjendustel tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 137 alusel lapse ema avaldus

rahuldada. Ühise hooldusõiguse lõpetamine isikuhooldusõiguse osas ja lapse isikuhooldusõiguse

üleandmine lapse emale on põhjendatud. Laps elab ema juures, kes teostab iga päev tema

hooldusõigust. Ema juures on lapsel turvaline ja stabiilne keskkond. Lapse isa last ei kasvata ega

teosta tema hooldusõigust. Lapse isa selgitas eelistungil, et ta oli viimati lapsega koos, kui laps sai

kolmeaastaseks. Isa nägi last uuesti 11. septembril 2016 terapeudi vastuvõtul ning tema suhe lapsega

on katkenud. Laps on praegu üheksa-aastane, laps pole isaga suhelnud üle kuue aasta. Laps ei taha

isaga kohtuda. Laps on kohtule ärakuulamisel avaldanud, et kuna ta elab koos emaga, siis võiks ema

tema asju ajada. Samuti on põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine varahooldusõiguse osas ja

varahooldusõiguse lapse emale üleandmine. Tõendite kohaselt on lapse isa alates 17. maist 2010

avanud lapse ema teadmata lapsele mitmeid pangakontosid ja kaarte ning kasutanud neid

ajavahemikus 1. jaanuarist 2015 kuni 19. märtsini 2016 enda huvides. Lapse isa selgitas eelistungil,

et võlgade tõttu oli kohtutäitur tema kontod arestinud, mistõttu ta tegi lapse nimel kontod ja kasutas

vahendeid, mida sinna kandis. Lapse isa nõustus, et varahooldusõigus läheks üle lapse emale.

Mõlemad eestkosteasutused ja lapse esindaja on seisukohal, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja

lapse ainuhooldusõiguse lapse emale andmine on põhjendatud.

Maakohus kohaldas PKS § 143 ja leidis, et lapse isa avaldus lapsega suhtlemise korra määramiseks

tuleb jätta rahuldamata. Üldjuhul on lapsest lahus elaval vanemal õigus oma lapsega suhelda, v.a kui

suhtlemine ei ole lapse huvides. Praegusel juhul ei ole lapse ja isa suhtlemise korra määramine lapse

huvides ning on tema vaimsele tervisele ja arengule kahjulik. Lapse koolikäitumises on pärast isaga

kohtumist toimunud negatiivsed muutused, laps on agressiivne. Pärast isaga kohtumist on laps

stressis, ärev ja pinges. Seda järeldust kinnitab alljärgnev.

3(10)

2-15-16111

Laps on kohtule ärakuulamisel avaldanud, et ta ei ole isaga suhelnud ega soovi seda. Ei oska öelda

miks. Võib-olla sellepärast, et isa ei ole tema vastu huvi tundnud. Isegi kui isa tahaks temaga

suhelda, siis tema ikkagi ei taha. Kui isa peaks helistama, siis ta katkestaks kõne, sest tal ei ole isaga

millestki olulisest rääkida. Perenõustaja arvamuse kohaselt ei ole lapse ja isa kohtumiste jätkamine

praegu lapse vajadusi ja huvisid arvestav. See pingestab last ja tekitab stressi. Kohtumised

perenõustaja juures toimusid ajavahemikus 9. novembrist 2016 kuni 26. jaanuarini 2017 kokku

kuuel korral. Kohtumisel selgus, et lapse isa on lapse jaoks täiesti võõras inimene, kellega ta ei

tunne mingit sidet ning kellega kohtumine tekitab temas stressi. Lapse jaoks on täiuslik perekond

olemas: ema ja kasuisa M, keda ta kutsub isaks. Lapse bioloogiline isa on lapse jaoks võõras ning

lapsel on raske aru saada, miks ta peab kohtuma talle võõra täiskasvanuga. Laps tuli kohtumisele

isaga väga vastumeelselt. Lapse kehakeel väljendas tugevat pinget kogu kohtumise vältel. Eriti lõi

lapse ärevus välja siis, kui isa avaldas soovi temaga veel kohtuda, et saada sõbraks. Laps ütles, et ta

ei soovi enam kohtuda. Konsulteerides koolipsühholoog Ave Hirsiga (edaspidi koolipsühholoog),

sai kinnitust, et ka koolis on märgata lapse ärevust ja pinget. Perenõustaja avaldas kohtuistungil

tunnistajana, et laps kaasati teraapiasse kahel korral eesmärgiga välja selgitada, millised võimalused

on lapse ja isa suhte parandamiseks. Kui esimesel kohtumisel tegi terapeut ettepaneku, et isa tuleb

ka järgmisele kohtumisele, ei olnud laps nõus kohtumisele tulema. Siis lepiti kokku, et laps on nõus

isaga kohtuma ema ja kasuisa juuresolekul. Viimasel kohtumisel oli laps väga pinges. Lapse

tervisele ei ole kokkusaamised isaga head. Lapse ema selgitas kohtuistungil, et ta on pöördunud

lapsega psühhiaater Kaja Ranna poole. Lapsel on tekkinud käitumisprobleemid ja

keskendumisraskused. Lapsel on madal enesehinnang ja ta süüdistab pidevalt ennast.

Eestkosteasutuste ja lapse esindaja seisukoha järgi ei ole isa avaldus suhtlemise korra määramiseks

praegu lapse huvides.

Lapse isa väited, et nõustamine on toimunud puudulikult ja laps kaasati üksnes viimasel nõustamise

päeval, ei ole põhjendatud. Perenõustaja on kirjalikus ülevaates ja tunnistajana kohtuistungil

piisavalt põhjendanud, miks lapse ja isa kohtumiste jätkamine pärast ühte kohtumist ei ole enam

põhjendatud ja lapse huvides. Ka Pärnu linna lastekaitsespetsialist on kahel korral lapsega kohtunud

ning mõlemal kohtumisel avaldas laps, et ei soovi isaga kohtuda ega suhelda. Lapse isa väited, et

lapse ema takistab temal lapsega suhelda ega tee nõustamisel koostööd, ei ole põhjendatud ega

tõendatud. Põhjendatud ei ole ka väide, et lapse ema ei soovinud nõustaja juurde minna. Lapse ema

selgitas kohtuistungil, et teraapia ei olnud vastumeelne, vaid seal käimine oli töö tõttu raskendatud

(ta nõustus tööväliste kellaaegadega). Perenõustaja ütluste kohaselt teatas lapse ema, et tal on töö

tõttu raske teraapiasse tulla, aga tuli alati kohale. Kui laps ütles, et ei soovi isaga kohtuda, siis rääkis

ta sellest ema ja kasuisaga, kes samuti veensid last tulema.

Riigikohus on selgitanud, et kui kohtud leiavad, et isa ja lapse suhtlemine ei ole lapse huvidega

kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut, peaks kohus PKS § 143 lgte 3 ja 5 alusel isa

ja lapse suhtlemist piirama või suhtlusõiguse teostamise lõpetama. Maakohus arutas

menetlusosalistega lapse ja isa suhtlemise piiramist ja leidis, et kuna praegu on isaga kokkusaamine

lapse tervist ja heaolu kahjustav, tuleb isa suhtlusõigust piirata ja lubada isal lapsega kohtuda üksnes

lapse ema teadmisel ja nõusolekul. Vajalik ei ole piirata suhtlust ekirja, SMSi või telefoni

vahendusel, sest sellisel juhul saab laps ise otsustada, kas ta soovib isale vastata või mitte.

Lapse isa isikuhooldusõiguse piiramise ja erieestkostja määramise avaldus tuleb jätta rahuldamata.

Kuna lapse ja isa suhtlemine ei ole praegu lapse huvides, ei ole põhjendatud ka suhtlemise

korraldamiseks määrata erieestkostjat, sest erieestkostja ei saa lapse huvide vastaselt isaga

suhtlemist korraldada.

4(10)

2-15-16111

8. Lapse isa palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega ema avaldus

rahuldamata ning rahuldada isa avaldused või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. septembri 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud lapse isa kanda

ja määras kindlaks ning mõistis lapse isalt lapse ema kasuks välja määruskaebemenetluses tekkinud

menetluskulu 324 eurot. Lapse esindaja menetluskulud jäid riigi kanda ja eestkosteasutuste

menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud

vajalikuks neid tulenevalt TsMS §st 659 ja § 654 lgst 6 korrata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse isiku- ja

varahooldusõiguse osas põhjendatud ning määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis

annaksid alust varahooldusõiguse osas maakohtu seisukohta muuta.

Isa ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramine ei ole põhjendatud ning seetõttu ei ole põhjendatud ka

isa avaldus määrata erieestkostja ja piirata lapse ema isikuhooldusõigust. Maakohus leidis

põhjendatult, et laps on isast võõrdunud ning et isa ja lapse suhtlus ei ole lapse huvides. Kõnealuse

otsustuse puhul on määravaks see, et laps ise ei soovi isaga suhelda. Laps on kinnitanud seda

ärakuulamisel, samuti oma esindajale, perenõustajale ja Pärnu linna lastekaitsetöötajale. Võib

eeldada, et üheksa-aastane laps on võimeline oma tahet ise avaldama. Ka ei ole alust arvata, et lapse

ütlused ärakuulamisel olid kallutatud. Lapse huvides ei ole teda isaga suhtlemiseks survestada.

Menetluse jooksul on püütud erinevate spetsialistide abil soodustada lapse ja isa suhtlust, kuid laps

ei ole oma seisukohta selles osas muutnud. Tulevikus võiks olla isa ja lapse suhe taastatav, kuid

selleks peab laps olema vanem ja ta peaks seda ise tahtma. Maakohtu määruse resolutsiooni p 3 isa

suhtlusõiguse piiramise kohta ei ole maakohtu otsuse põhjendustega vastuolus. Samuti ei ole

resolutsiooni p 3 mõtteks, et see oleks sundtäidetav. Maakohus lapse ja isa suhtluskorda konkreetselt

kindlaks ei määranud, vaid andis isale võimaluse lapsega kohtuda ema nõusolekul. See, kas

vanemad jõuavad kohtumiste osas kokkuleppele, sõltub vanemate koostööst.

Perenõustaja nõustamine ei olnud puudulik. Lapse isa põhjenduste ja perenõustaja ütluste alusel ei

saa järeldada, et perenõustaja ütlused ei ole usaldusväärsed. Samuti ei järeldu toimiku materjalidest,

et Pärnu linna lastekaitsetöötaja oleks olnud lapse isa suhtes erapoolik. Isa ja lapse suhtluse puhul on

otsustav see, et laps ei soovi isaga suhelda. Seega ei ole vajalik küsida erinevatelt lapsega veel

tegelenud spetsialistidelt täiendavaid arvamusi. Samuti ei ole eeltoodut arvestades tähtsust sellel, et

väidetavalt takistab lapse ema lapse isa suhtlust lapsega. Lapse isa taotlus pikendada nõustamise

aega ja määrata uus pereterapeut (Ü. Pikma) (maakohus seda taotlust ei lahendanud) ei ole

põhjendatud ega mõjuta maakohtu määruse lõppjäreldusi. Lapse isa esitas selle taotluse pärast

nõustamist perenõustaja juures ning viimane leidis, et kohtumiste jätkamine ei ole lapse huvides.

Seega ei oleks lapse huvides olnud ka perenõustamise pikendamine kuueks kuuks Ü. Pikma juures.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Lapse isa palub määruskaebuses maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5(10)

2-15-16111

Kohtud rikkusid määruse põhjendamise ja tõendite nõuetekohase hindamise kohustust, kui jätsid

lapse isa väited ja tõendid tähelepanuta, tuginesid vaid lapse ema tõendamata väidetele ning jätsid

kohaldamata abinõud, mis tugevdaksid lapse sidet isaga ja taastaksid nendevahelise suhtluse. Nii

jättis ringkonnakohus põhjendamatult tähelepanuta lapse isa väite maakohtu otsuse resolutsiooni p 3

vastuolulisuse ja täidetavuse kohta. Samuti ei ole ringkonnakohus arvestanud lapse isa väiteid ja

tõendeid, et lapse ema rikkus juba varem ühise hooldusõiguse põhimõtteid, takistades lapse suhtlust

isaga (ei vastanud kirjadele, ei teavitanud elukoha ja kontaktide muutumisest). Seetõttu oli lapse

ühise isikuhooldusõiguse lõpetamine ebaõige. Vale oli ka ühise varahooldusõiguse lõpetamine,

tuginedes kaks aastat tagasi toimunud kontode kasutamisele (pealegi ei ole kontosid lapse huvide

vastaselt kasutatud). Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et isaga suhtlemine mõjub lapsele

negatiivselt ja tervistkahjustavalt. Kohtud jätsid põhjendamatult välja nõudmata psühhiaater

K. Ranna ja terapeut Ü. Pikma hinnangu. Seetõttu oli suhtluskorra määramata jätmine ebaõige.

Kohtud jätsid põhjendamatult analüüsimata ka lapse isa väited erieestkostja määramise kohta.

Kohtud on rakendanud abinõusid, mis on suunatud täielikult vanema ja lapse lahutamisele.

Seejuures ei ole suunatud pooli lapse huvides erimeelsusi lahendama ega selgitatud lapse ja isa

suhete taastamise eesmärgipärasust ja olulisust.

12. Lapse ema peab määruskaebuse väiteid põhjendamatuks, leides, et kohtute otsused on õiged ja

õiglased ning lähtuvad lapse huvidest.

13. Lapse esindaja ei pea lapse isa määruskaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu. Kohtud on teinud

lapse huve arvestavad otsused.

14. Pärnu Linnavalitsus ei pea määruskaebust õigeks, kuna vanem ei või teostada oma õigusi

vastuolus lapse huvidega. Vastumeelse suhtluse korraldamine võib kahjustada lapse vaimset tervist

ning ei täida oma eesmärki.

15. Viljandi Vallavalitsus on seisukohal, et kohtud on teinud eestkätt lapse huve arvestades õiglased

otsused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse resolutsiooni

tühistada, kuid TsMS § 692 lg 2 ja § 695 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu määruse

õiguslikke põhjendusi.

17. Vanema hooldusõiguse (isiku- ja varahooldus) põhimõtted sätestab PKS § 116 (vt vanema

hooldusõiguse sisu ja mahu kohta Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 32115915,

pd 24–25 ja 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3214511, pd 17–21). Samas on kolleegium

selgitanud, et ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmise (PKS § 137 lg 1) avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate

muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi

tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas

hooldusõiguse (vrd eeltoodut PKS § 119 alusel vanemale otsustusõiguse andmise nõudega).

PKS § 137 lg 1 esimese lause järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus

või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus

kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

6(10)

2-15-16111

PKS § 137 lg 2 järgi avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14aastane laps vaidleb hooldusõiguse

üleandmisele vastu või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale

ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Sama sätte lg 3 kohaselt lähtub

kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel

eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku

valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele

ning lapse tulevasi elamistingimusi.

Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et kohtud ei ole lapse ema avalduse rahuldamisel

(PKS § 137 kohaldamine) hinnanud tõendeid nõuetekohaselt ning on rikkunud määruse

põhjendamise kohustust. Maakohtu hinnangul on põhjendatud anda lapse isikuhooldus emale, kes

seda üksinda tegelikult teostab, sest ema on lapsega hingeliselt seotud ning on loonud lapsele

turvalise ja stabiilse elukeskkonna, seevastu isa ja lapse suhe on katkenud ning isa ei ole lapse

hooldusõigust teostanud üle kuue aasta. Laps on kohtule avaldanud, et ta ei soovi suhtlust isaga ning

kuna ta elab koos emaga, siis võiks ema tema asju ajada. Isa soovib küll uuesti lapse hooldusõigust

teostada, kuid laps ei soovi isaga suhelda ning lapse sundimine isaga kohtuma ei ole lapse huvides.

Maakohtu järeldus lapse varahoolduse andmise kohta emale põhineb tuvastatud asjaolul, et isa on

kasutanud lapse pangakontosid lapse huvide vastaselt. Maakohtu eeltoodud seisukohad põhinevad

poolte seletustele ja asjas kogutud tõenditele. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega,

märkides, et määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid alust varahooldusõiguse

osas maakohtu seisukohta muuta. Tulenevalt TsMS § 688 lgtest 3–5 ei tuvasta kolleegium ise

asjaolusid ega hinda tõendeid. Ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, mis annaks

aluse ringkonnakohtu määruse tühistada.

18. Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes

enam hooldusõigust, kuid PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja

õigus lapsega isiklikult suhelda.

PKS § 143 lg 2 esimese lause järgi peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise

vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama sätte lg 21 järgi lepivad vanemad nende lahuselu

korral kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning vanemate vaidluse puhul määrab vanema

ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Kohtu õigust reguleerida lapse suhtlust vanematega

(nii menetlusosaliste taotlusel kui ka omal algatusel) sätestavad PKS § 143 lgd 3–5. PKS § 143 lg 3

järgi võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite

täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise.

PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus eeltoodud sätete alusel asju läbi vaadates esmajoones lapse

huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lapse

õiguste ja heaolu tagamise põhimõtteid sätestab lastekaitseseaduse (LasteKS) § 5. LasteKS § 21 lg 1

järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse

kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse

tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. LasteKS § 21 lg 2 järgi tuleb lapse huvide

väljaselgitamiseks mh kuulata ta tema vanust ja arengutaset arvestades ära sobival viisil ning võtta

lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide

väljaselgitamisel.

Vanema ja lapse suhtlemist sätestavat regulatsiooni on kolleegium selgitanud 9. novembril 2011

tsiviilasjas nr 3218311 tehtud määruse ps 21. Kolleegium märkis, et vanema ja lapse suhtlemise

korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama

seejuures ka nii vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse

7(10)

2-15-16111

õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda

arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Samuti on kolleegium juhtinud PKS § 143

kohaldamisel tähelepanu sellele, et vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas

lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138

lg 1) (vt Riigikohtu 30. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3213211, p 15).

PKS § 143 lgst 1 tulenevalt on eelduslikult lapse huvides see, et laps saab lahus elava vanemaga

suhelda, samuti ei tohi vanem kahjustada lapse suhet teise vanemaga. Kolleegium on rõhutanud, et

üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele

kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega

suhelda. Kolleegium selgitas, et kohus võib PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või

selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta

tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada, kui vanema ja lapse suhtlemine ei ole kooskõlas lapse

huvidega ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. Seda võib kohus otsustada ka omal algatusel

(PKS § 143 lg 5). Kohus saab vanema ja lapse suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada ka

samas kohtumenetluses, milles kohus lahendab suhtluskorra kindlaksmääramise avaldust PKS § 143

lg 21 alusel, kuid peab seda menetlusosalistele selgelt väljendama ja menetlusosalistega arutama

ning andma mh vanemale, kelle õiguse piiramise üle otsustatakse, võimaluse esitada selle kohta oma

vastuväited ning neid kinnitavad tõendid (vt eeltoodu kohta 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas

nr 32113816, p 20 ja 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 321612, p 19).

Kohtud asusid seisukohale, et isa taotlus PKS § 143 lg 21

järgi lapsega suhtlemise korra

kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata, sest suhtlemiskorra määramine ei ole lapse huvides

ning on tema vaimsele tervisele ja arengule kahjulik. Tuvastatud asjaoludel on laps pärast isaga

kohtumist stressis, ärev ja pinges ning tema koolikäitumine on muutunud agressiivseks. Kuivõrd

kokkusaamised isaga kahjustavad praegu lapse tervist ja heaolu, piirasid kohtud osaliselt isa

suhtlusõigust lapsega, lubades isal lapsega kohtuda üksnes hooldusõigusliku vanema (lapse ema)

teadmisel ja nõusolekul. Kohtud on esile toonud tõendid, mis kinnitavad, et lapse ja isa kohtumised

mõjuvad lapsele halvasti. Kohtud on oma seisukoha kujundamisel analüüsinud lapsevanemate

väiteid, kuulanud ära lapse, arvestanud perenõustaja ülevaatega nõustamise tulemuse kohta ning

tema tunnistajana antud ütlustega kohtuistungil, samuti eestkosteasutuste arvamustega. Kohtud on

hinnanud tõendeid kogumis ja oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud. Eeltoodut arvestades ei

nõustu kolleegium määruskaebuse etteheitega, et kohtud on arvestanud eelkõige lapse ema

tõendamata väiteid ning on jätnud lapse isa väited ja tõendid tähelepanuta, ning et kohtud leidsid

põhjendamatult, et isaga suhtlemine mõjub lapsele negatiivselt. Maakohtu 28. aprilli 2017. a

istungiprotokollist nähtub, et maakohus on lapse ja isa suhtlemise piiramist menetlusosalistega

arutanud. Kohtud on menetlusosaliste väiteid analüüsides kaalunud, millises ulatuses tuleks lapse ja

isa suhtlemist piirata, ning asjaolusid arvestades leidnud, et lapse tervise huvides saab kohtumine

isaga toimuda lapse ema kui tema turvaisiku teadmisel ja nõusolekul, kuid piirangud suhtlemaks

isaga ekirjade, SMSide või telefoni teel ei ole põhjendatud, kuivõrd siis saab laps ise otsustada, kas

kirjadele või telefonile vastata või mitte.

Kohtute järeldus on ülaltoodut arvestades kooskõlas sellekohaste õigusnormide ning Riigikohtu

eespool viidatud praktikaga. Kolleegium märgib lisaks, et kuivõrd ringkonnakohus nõustus

maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid muuta, on ringkonnakohus selgitanud

siinkohal kolleegiumi hinnangul vastuoluliselt, et lapse ja isa suhtluse korraldamise üle otsustamisel

on määravaks see, et laps ei soovi isaga suhelda. Siinjuures osutas ringkonnakohus eelkõige lapse

seisukohta kinnitavatele tõenditele, märkides, et eeldatavasti on üheksa-aastane laps võimeline oma

tahet ise avaldama. Ringkonnakohus kordas määruskaebusele vastates, et lapse ja isa suhtluse puhul

8(10)

2-15-16111

on ikkagi otsustavaks see, et laps ei soovi isaga suhelda. Samuti väljendas ringkonnakohus

seisukohta, et suhtluskorra kindlaksmääramine ei ole põhjendatud eelkõige tulenevalt sellest, et laps

ei soovi praegu isaga suhelda (vt ringkonnakohtu määruse põhjendused, pd 45, 48 ja 50).

Kolleegium rõhutab, et PKS § 143 lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole

määravaks lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse

huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt selle kohta eespool viidatud Riigikohtu praktika).

Eespool toodust nähtub, et asja lahendades ei ole kohtud tegelikult samastanud lapse huvi tema

tahtega, vaid on tuvastatud faktiliste asjaolude alusel põhjendatult leidnud, et praegu ei oleks isaga

suhtlemine lapse huvides.

Kolleegiumi hinnangul on samuti põhjendamatud määruskaebuse väited, et kohtud jätsid

tähelepanuta lapse ema käitumise, mis takistas isa suhtlust lapsega, ning et asja lahendamiseks oli

vajalik küsida spetsialistidelt täiendavaid hinnanguid. Ringkonnakohus on otsuses selgitanud

eeltoodud lapse isa väidete ekslikkust, kuid tuginenud vastuoluliselt eelkõige argumendile, et

otsustavaks on lapse tahe isaga mitte suhelda (vt määruse eelmine lõik). Arvestades kohtute

tuvastatut, märgib kolleegium määruskaebuse kõnealuste väidete kohta, et kuivõrd suhtluskorra

kindlaksmääramine ja isa suhtlusõiguse piiramine oli põhjendatud seetõttu, et see oleks rikkunud

lapse huve ja kahjustanud tema vaimset tervist ja arengut, siis ei anna teistsuguseks järelduseks alust

ka lapse isa väidetud asjaolu, et laps on isast võõrdunud ema tegevuse tulemusena. Kuivõrd asjas

kogutud tõendid kinnitasid järeldust, et lapse ja isa suhtlemine kahjustaks last, ning kohtutel ei

olnud alust nende usaldusvääruses kahelda, asusid kohtud põhjendatult seisukohale, et eeltoodu

kohta spetsialistidelt täiendavate arvamuste küsimine ei olnud vajalik ega põhjendatud. Kolleegium

ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et kohtud on rakendanud asja lahendamisel abinõusid, mis on

suunatud täielikult vanema ja lapse lahutamisele. Ringkonnakohus märkis õigesti, et kui laps ei ole

veel valmis suhet isaga taastama, siis ei ole lapse huvides teda selleks survestada. Tuvastatud

asjaoludel on laps isast võõrdunud. Suhete taastumine võtab aega ja nõuab vanemate koostööd, mis

peab silmas lapse parimaid huve. Lapsele peab jääma aega olukorraga kohanemiseks ning lapsele

vastumeelse suhtluse pealesurumine võib pigem viia soovitust vastupidise tulemuseni (laps võib

välistada isaga suhtluse täielikult, mistõttu osutuks suhete hilisem taastamine veelgi keerulisemaks).

Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendamatult arvestanud ka lapse isa väidetega

maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 vastuolulisuse ja täidetavuse kohta. Ringkonnakohus on

kõnealust väidet analüüsinud ja piisavalt oma sellekohast seisukohta põhjendanud.

19. Arvestades ülaltoodut, jätsid kohtud põhjendatult rahuldamata ka isa avalduse määrata

erieestkostja ja piirata lapse ema isikuhooldusõigust PKS § 209 lg 1 järgi. Kolleegium on selgitanud

vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks erieestkostja määramist, märkides, et erieestkostja

ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu

ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub. Erieestkostja

määramine on põhjendatud ka juhul, kui erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise

korraldamiseks pole tulemusi andnud ja lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava

vanema õigust lapsega suhelda. Erieestkostja on võimalik määrata nii olukorras, kus suhtluskorda

kindlaks ei määrata, kui ka olukorras, kus see on kindlaks määratud (vt Riigikohtu 19. novembri

2014. a määrus tsiviilasjas nr 32110014, p 20 ja viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 321612,

p 23). Kuna erieestkostja on võimalik määrata ka juhul, kui suhtlemiskorda kindlaks ei määrata, on

ringkonnakohus ekslikult maakohtu põhjendustega nõustudes märkinud, et kuivõrd isa ja lapse

suhtluskorra kindlaksmääramine ei ole põhjendatud, siis ei ole põhjendatud ka isa avaldus määrata

erieestkostja ja piirata lapse ema isikuhooldusõigust. Praegusel juhul ei saa erieestkostjat määrata

isaga suhtlemist korraldama põhjusel, et see oleks lapse huvide vastane.

9(10)

2-15-16111

20. Lapse isa esitas Riigikohtule oma seisukoha lisana 11. oktoobri 2017. a korteri üürileandmise

kuulutuse, eKooli ligipääsude keeldumised, Rääma Põhikooli ja lapse isa e-kirjavahetuse, lapse isa

11. oktoobri 2017. a kaebuse, Haridusministeeriumi 18. detsembri 2017. a vastuse ja vanemate

ekirjavahetuse. Lapse ema esitas Riigikohtule vastuse lisana vanematevahelise ekirjavahetuse ja

SMSkirjavahetuse. Kolleegium TsMS § 688 lg 5 alusel tõendeid ei hinda ja neid dokumente

toimikusse ei võta. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, ei ole vajadust neid tagastada.

21. Kuna ringkonnakohtu määruse resolutsioon jääb muutmata ja lapse isa määruskaebus

rahuldamata, tuleb avaldajate menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel lapse isa

kanda. Lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Riigikohtus jäävad riigi kanda

(TsMS § 172 lg 3 teine lause) ja eestkosteasutuste menetluskulud Riigikohtus nende endi kanda

(TsMS § 172 lg 1 teine lause). Riigikohtu 28. detsembri 2017. a teatise järgi tuli kassatsiooniastme

menetluskulude nimekiri esitada Riigikohtule 5. veebruariks 2018. Lapse ema ei ole selleks

tähtajaks kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu jäävad lapse ema

menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

22. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Malle Seppik

Peeter Jerofejev

Ants Kull

10(10)