3-17-447/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.04.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-447

Haldusasi

Vlaamse Baggermaatchappij NV kaebus Maksu- ja

Tolliameti 06.12.2016 maksuotsuse nr 12.2-3/036008-4

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Vlaamse Baggermaatchappij NV, volitatud

esindaja adv Villy Lopman

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Andreas Aas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.10.2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vlaamse Baggermaatchappij NV apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 04.04.2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vlaamse Baggermaatchappij NV apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 20.10.2017 otsus muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.05.2018.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-17-447

2(11)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti territoriaalvetesse saabus 26.07.2015 Vlaamse Baggermaatchappij NV-le (VBNV)

kuuluv laev Pinta. VBNV tegi selle laevaga Pärnu lahes ja Pärnu jões süvendustöid.

2. Maksu- ja Tolliameti 06.12.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/036008-4 kohustati VBNV-d

tasuma maksusumma 361 486,40 eurot.

1)

Eestisse saabumisel esitas VBNV laeval olnud varude kohta laevavarude deklaratsiooni.

Pärnu sadamas töötamise perioodil lahkus Pinta varude täiendamiseks neljal korral Eestist Lätti

Salacgrīva sadamasse. Nii lahkudes kui ka saabudes esitas Pinta kaasas olevate varude kohta

laevavarude deklaratsioonid. Pinta tankis Salacgrīva sadamas laevakütust nimetusega Gasoil

DMA, saatedokumentidel märgitud kombineeritud nomenklatuuri (KN) koodiga 2710 19. Läti

tolli andmetel lähetati kütus laevale välistransiidi protseduuriga T1, mis tähendab, et see liikus

ühenduse tolliterritooriumil ühendusevälise tollistaatusega kaubana ilma, et selle suhtes oleks

olnud kohaldatud imporditollimaksu ja muid makse või kaubanduspoliitilisi meetmeid.

2)

Pintal tekkis kohustus tasuda Eestis tarbitud laevakütuselt kütuseaktsiis ning deklareerida

igal Eesti territoriaalvetes töötatud kuul tarbitud laevakütus vabasse ringlusse lubamise

tolliprotseduurile järgneva kuu 15. kuupäevaks. Pinta ei deklareerinud kaasatoodud laevakütust

Eestis vastavalt vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurile.

3)

Väär on VBNV seisukoht, et Pinta laevakütus oleks pidanud olema aktsiisist vabastatud.

Nii direktiivi 2003/96/EÜ (aktsiisidirektiiv) kui ka alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi

seaduse (ATKEAS) sätetest tulenevalt saab Eesti territoriaalvetes töötamiseks kasutatud

laevakütus olla maksustatav aktsiisiga. Aktsiisi arvutamisel on lähtutud Pinta poolt Eestis

tarbitud kütusekogustest. See kütus, mida kasutati väljaspool Eestit tegutsemiseks, on vastavalt

ATKEAS § 27 lg 1 p-le 221 aktsiisist vabastatud.

4)

MTA on klassifitseerinud Pinta kütusepaakidest võetud kütuse analüüsi alusel KN

koodiga 2710 19 47, mis on vastavalt ATKEAS § 19 lg-le 6 diislikütus. Pinta poolt laevavarude

deklaratsioonidel esitatud arvestuse kohaselt on kütuseaktsiisi võlg leitav valemiga, kus tarbitud

laevakütuse kogus korrutatakse aktsiisimääraga (920 × 392,92 = 361 486,40 eurot).

3. VBNV esitas MTA 06.12.2016 maksuotsuse peale vaide, mille MTA jättis 25.01.2017

vaideotsusega nr 6-1/3588-2 rahuldamata.

Vaideotsuses leidis MTA, et aktsiisidirektiivi art-t 14 ei saa tõlgendada nii, nagu tuleneks sellest

kõikidele liikmesriikidele kohustus vabastada kogu ühenduse territoriaalvetes sõitvates

laevades kasutatav kütus tingimusteta aktsiisist, vaid direktiiv võimaldab liikmesriikidel

maksuvabastuse kohaldamisala piirata ning kehtestada maksuvabastuse kohaldamiseks

täiendavaid tingimusi. Võrreldes varem kehtinud nõukogu direktiiviga 92/81/EMÜ (direktiiv

92/81) on aktsiisidirektiivi kehtestamisega õiguslik olukord oluliselt muutunud.

Laev Pinta saabus Pärnu sadamasse Läti sadamast, kust oli soetatud ka maksustamise objektiks

olev mootorikütus ning kus laev käis Eestis töötamise perioodil neljal korral varusid

täiendamas. Maksuhaldur ei ole maksustanud kütust, mida kasutati liikmesriikide vahelistel

vedudel Eesti ja Läti sadamate vahel, vaid üksnes seda osa kütusest, mis kasutati laeva Pärnu

sadamas viibimise ajal sadama süvendustöödeks.

Tulenevalt ATKEAS § 1 lg-st 2 ei tule kütuse määratlemisel mootorikütusena, sh diislikütusena,

lähtuda ainult ATKEAS-s nimetatud kütuse kaubakoodidest, mis on esitatud 01.01.2002

seisuga, vaid nendest KN koodidest, mis olid samasuguse kütuse suhtes kehtestatud

maksukohustuse tekkimise päeval 2015. aastal. 2002. aastal kehtinud KN kood 2710 19 41

3-17-447

3(11)

(millele viitab ATKEAS § 19 lg 6) on identne 2015. aastal kehtinud KN koodiga 2710 19 47.

Ainus erisus seisneb nende mõnevõrra erinevates väävlisisalduse parameetrites. Isegi kui

vaidlustatud maksuotsusega maksustatud kütust ei saaks käsitada diislikütusena ATKEAS § 19

lg 6 mõttes, kuuluks see maksustamisele ATKEAS § 19 lg 1 ja § 66 lg 18 järgi.

4. Vlaamse Baggermaatchappij NV esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA

06.12.2016 maksuotsuse tühistamiseks.

1)

Maksuhaldur on asjas ebaõigesti kohaldanud ATKEAS § 27 lg 1 p-i 221 ning ebaõigesti

tõlgendanud aktsiisidirektiivi art-t 14. Pinta sõitis vaidluse all oleval ajal ärilisel eesmärgil

liikmesriikide vahel ehk Pinta on teostanud liikmesriikide vahelist ja/või rahvusvahelist sõitu.

Pinta oli kogu vaidlusaluse aja vetes, mida kasutasid avamerelaevad. Direktiivi art 14 lg-te 1 ja

2 järgi tuleb selliseks sõitmiseks kasutatud kütus vabastada aktsiisist. ATKEAS ei erista selgelt

rahvusvahelist või liikmesriikide vahelist vedu ja muud sõitmist. Seetõttu võib järeldada, et

aktsiisidirektiiv ei ole kas Eesti seadusesse õigesti üle võetud või tuleb ATKEAS § 27 lg 1 p-i

221 tõlgendamise teel täpsustada ehk tõlgendada seda kooskõlas direktiiviga.

2)

Ühenduse vetes sõitvates laevades kasutatav kütus on reeglina maksuvaba. Teatud

juhtudel võib seda reeglit eranditega piirata, kuid erandit tuleb tõlgendada kitsendavalt.

Aktsiisidirektiivis sätestatud reegel on toodud art 14 lg 1 p-s c, mille kohaselt vabastatakse

aktsiisimaksust kütus, mida kasutatakse ühenduse vetes sõitmise eesmärgil. Art 14 lg 2 kohaselt

võivad liikmesriigid teatud juhtudel kehtestada reeglile piiranguid. ATKEAS § 27 lg 1 p 221 on

rakendatud viisil, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu (EL) õigusega. ATKEAS-s puudub viide

selle kohta, et Eesti riik oleks ATKEAS-s üldse kehtestanud direktiivi art 14 lg-s 2 toodud

piirangu.

3)

Aktsiisidirektiivi art 14 lg 1 p c sõnastus on varem kehtinud direktiivi 92/81 art 8 lg 1 p c

omast veidi erinev, kuid sõnastuses tehtud muudatuste eesmärk on selgitav. Sellega ei muudeta

reegli sisu ega mõtet. Selles osas on ebaõige MTA seisukoht, nagu oleks õiguslik olukord

võrreldes varasema direktiiviga oluliselt muutunud. Praegu kehtiva direktiivi väljatöötamise

ettepanekust ei nähtu, et uus direktiiv peaks muutma midagi olulist või põhimõttelist. Uue ja

vana direktiivi lähenemise erinevuste puudumist kinnitab Euroopa Komisjoni poolt 2006. aastal

Saksamaa suhtes järelevalvemenetluse alustamine põhjusel, et Saksamaa ei olnud uue direktiivi

kehtivuse ajal üle võtnud direktiivi 92/81 põhjal tekkinud kohtupraktikat (mh kohtuasi C-

389/02). Seega on asjas õige lähtuda kuni 2003. aasta lõpuni kehtinud direktiivi alusel tekkinud

Euroopa Kohtu (EK) praktikast.

4)

EK praktikat (kohtuasi C-391/05) arvestades ei saa olla mõistlikku vaidlust selle üle, et

ATKEAS § 27 lg 1 p-s 221 sisalduvat mõistet „väljaspool Eestit sõitev laev“ tuleb tõlgendada

selliselt, et see hõlmaks kõik kaubanduslikku meresõitu tegevad merelaevad ja seda sõltumata

laeva asukohast Eesti riigipiiri suhtes. Täpsemalt ei ole „ühenduse territoriaalvee“ mõiste

tähenduse järgi oluline see, kas merelaev navigeerib mingi liikmesriigi territoriaalvetes või

väljaspool seda. Küsimus on vaid selles, kas vastavas laeva navigeerimise kohas toimub

kaubanduslik meresõit. Seega ei saa aktsiisiga maksustada Eesti territoriaalvetes kaubandusliku

meresõiduga tegelevat laeva.

5)

ATKEAS § 27 lg 1 p-s 221 kasutatud mõiste „navigeerimine“ tähendab laevasõitu kõige

üldisemas mõttes. ATKEAS-i sõnastus ei sisalda kitsendusi teatud erinevate spetsiifilisemate

navigeerimise liikide osas. Veel vähem nähtub ATKEAS sõnastusest piirangut, mille kohaselt

saaks väita, et kaebaja osutatud teenus ei ole hõlmatud navigeerimise mõistega. Seega ei saa

ATKEAS § 27 lg 1 p 221 sõnastusest järeldada, et Eesti oleks piiranud direktiivi art 14 lg 1 p c

maksuvabastuse kohaldamisala.

3-17-447

4(11)

6)

Komisjoni teavitamiseks aktsiisidirektiivi art 26 lg 1 mõttes ei saa lugeda seda, et Eesti

esitas ühinemisläbirääkimiste ajal komisjonile kõik Eesti maksuseadused, sh ATKEAS.

7)

Pärnu sadamat peetakse rahvusvaheliseks sadamaks, mis kuulub „ühenduse vete“

definitsiooni alla. Kohaldades Pinta kasutatud kütusele aktsiisimaksu, maksustab MTA kütust,

mida kasutavad liikmesriikide vahelisi sõite teostavad laevad. See on vastuolus aktsiisidirektiivi

põhimõtetega. Kuna rahvusvahelisi ja liikmesriikide vahelisi sõite teostavad laevade

operaatorid, tähendab direktiivi selline valesti tõlgendamine, et kaudselt maksustatakse laevade

operaatoreid, kes peaksid vabastusest kasu saama.

8)

Pinta tuli Eesti vetesse teisest liikmesriigist, väljus süvendustööde ajal korduvalt Eesti

territoriaalvetest ning pärast tööde valmimist lahkus taas Eesti vetest. Seega toimus

rahvusvaheline/liikmesriikide vaheline navigeerimine. Maksuotsusest ei nähtu analüüsi ega

argumentatsiooni, kuidas maksuhaldur hindab ümber eelkirjeldatud objektiivsed asjaolud ning

jõuab järeldusele, et liikmesriikide vahelise sõidu näol ei ole faktiliselt tegemist rahvusvahelise

navigeerimisega. Jääb arusaamatuks, milliseid majandusliku tõlgendamise reegleid on MTA

kohaldanud. Ümberhindamine maksukorralduse seaduse (MKS) § 84 alusel ei ole lubatud. Selle

sätte alusel maksustamine on välistatud ka seetõttu, et tahtluse kriteerium on täitmata.

9)

Maksuhaldur on küll viidanud üldistele deklareerimiskohustust reguleerivatele sätetele

(ATKEAS §-d 22, 24 ja 25 ning nõukogu 12.10.1992 määrusega (EMÜ) nr 2913/92 kehtestatud

ühenduse tolliseadustik), kuid konkreetne kaebajat puudutav normistik puudub ja seda ei ole

maksuhaldur seetõttu ka maksuotsuses nimetanud. Praegusel juhul puudub ka alus intresside

määramiseks, sest kaebaja maksukohustuse arvutamine oli võimalik vaid maksuotsusega. Kui

seadusandja ei ole ise loonud maksudeklaratsiooni esitamise õiguslikku lahendust, siis ei

vastuta maksukohustuslane riigi poolse tegemata jätmise eest.

10) ATKEAS ei määratle KN koodiga 2710 19 47 tooteid diislikütusena ning ei sätesta KN

koodiga 2710 19 47 tootele aktsiisimaksu. Kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema

kindlaks määratud seaduses. Kui seadus ei näe ette mingi hüve maksustamist, siis ei saa seda

hüve maksustada analoogia alusel.

11) Ebatäpne ja ebaõige on maksuhalduri väide, et kui jaatada kaebaja seisukohta, tuleks

jaatada ka seda, et saarte ja mandri vahelise laevaliikluse tarbeks kasutatav kütus on maksuvaba,

sest samades vetes sõidab ka avamerelaevu. Saarte ja mandri vaheline laevaliiklus, samuti

siseveekogude laevaliiklus (nt Laiksaare-Piirisaare liin) ei ole koormatud aktsiisiga, arvestades,

et riik hüvitab vedajatele nende poolt kütusele tehtud kulud.

5. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1)

ATKEAS § 27 lg 1 p 221 alusel ei saa vabastada kaebajat aktsiisi tasumise kohustusest,

sest selle sätte kohaselt vabastatakse aktsiisist väljaspool Eestit ärilisel eesmärgil sõitvas laevas

kasutatav kütus. Aktsiisidirektiivi art 14 lg 1 p-s c sätestatud maksuvabastus ei kohaldu kaebaja

suhtes, kuna kaebaja tegevus Pärnu sadama süvendamisel ei ole käsitatav rahvusvahelise või

liikmesriikide vahelise veona. Kaebaja tegevus paigutub direktiivi art 14 lg 2 alla.

2) Väär on kaebaja seisukoht, et maksuvabastuse tingib asjaolu, et Pinta oli kogu vaidlusaluse

aja vetes, mida kasutasid avamerelaevad. On iseenesest mõistetav, et avamerelaevad peatuvad

liikmesriikide sadamates. See ei muuda aga liikmesriigi piirides toimuvat avamerelaevade

liiklust automaatselt rahvusvaheliseks nõnda, et see tingiks maksuvabastuse kohaldumise.

Maksuotsusega ei ole kaebajat maksustatud kütuse eest, mida Pinta tarbis väljaspool Eestit.

Kaebaja loogika järgi oleks näiteks saarte ja mandri vahelise laevaliikluse tarbeks kasutatav

kütus maksuvaba, sest samades vetes sõidab ka avamerelaevu.

3-17-447

5(11)

3) ATKEAS § 27 lg 1 p 221 on aktsiisidirektiiviga kooskõlas. Direktiivi art 14 lg-test 1 ja 2

tulenevalt ei ole aktsiisivabastus EL vetes sõitmisel üldine ja absoluutne ning liikmesriigid

võivad seda piirata: kohustuslik on vabastus riikidevahelisele ärilisele laevaliiklusele, kuid on

iga riigi enda valik, kas kohaldada aktsiisivabastust oma riigi territoriaalvetes toimuva laevade

kütusetarbimise suhtes.

4) Praeguse asja lahendamine ei sõltu sellest, kas Pärnu sadam oli enne süvendamist võimeline

teenindama maailma suurimaid merelaevu. Ei saa asuda seisukohale, et enne süvendustöid omas

veetee, mida süvendati, teistsugust juriidilist staatust aktsiisidirektiivi mõistes. See oli enne ja

on ka pärast süvendamist käsitletav ühenduse territoriaalveena. Seega on süvendatud veeteed

käsitatavad ühenduse territoriaalvetena.

5) Alates EL-iga liitumisest kehtima hakanud alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seadus

(ATKAS) oli aktsiisivaldkonnas aluseks liitumisläbirääkimistele ning Euroopa Komisjonile

esitati ATKAS inglisekeelne tõlge. Seega oli Euroopa Komisjonil enne Eesti liitumist võimalik

tutvuda liitumishetkel kehtima hakkava ATKAS redaktsiooniga, sh §-s 27 sätestatud

aktsiisivabastuse normistikuga, ning vajadusel juhtida tähelepanu võimalikele ebakõladele

võrreldes EL õigusega. Nimetatud laevakütuse aktsiisivabastuse säte ei olnud mingilgi viisil

eraldi arutlusel või tähelepanu all. Seega saab lugeda täidetuks aktsiisidirektiivi art 26 p-s 1

nimetatud teavitamiskohustuse, millele pole EL õigusaktiga protseduurireegleid kehtestatud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 20.10.2017 otsusega VBNV kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

1)

Kaebajale kuuluv laev Pinta sõitis Pärnu lahes ja Pärnu jões süvendustöid tehes ühenduse

territoriaalvetes aktsiisidirektiivi art 14 lg 1 p c tähenduses. Seda järeldust toetavad EK

seisukohad kohtuasjades C-391/05 ja C-151/16.

2)

Ei nähtu, et ATKEAS § 27 lg 1 p 221 kehtestamisel ja selle muutmisel oleks eelnõude

ettevalmistaja pidanud silmas aktsiisidirektiivi art 14 lg 2 rakendamise soovi. Sellist järeldust

toetab ainuüksi asjaolu, et ATKEAS (kuni 31.12.2007 ATKAS) muutmise seaduse eelnõu 130

SE seletuskirjast nähtuvalt võeti muudatuste ettevalmistamisel aluseks direktiiv 92/81, mis ei

näinud ette vastava erandi rakendamise võimalust. Erandi rakendamise soovile ei viita ka

ATKEAS muutmise seaduse eelnõu 449 SE seletuskiri. Aktsiisidirektiivi art 26 lg 1 sätestab,

et liikmesriigid teatavad komisjonile art 14 lg 2 kohaselt võetud meetmetest, kuid MTA ei ole

esitanud tõendeid selle kohta, et erandi rakendamine oleks olnud Eesti liitumisel EL-iga

iseseisvaks läbirääkimiste esemeks. Sellele vaatamata tuleb asuda seisukohale, et ATKEAS §

27 lg 1 p-ga 221 on kehtestatud aktsiisidirektiivi art 14 lg-s 2 lubatud erand. Samale seisukohale

on jõudnud Tallinna Ringkonnakohus 27.09.2017 otsustes haldusasjades nr 3-16-1036 ja nr 3-

16-1597. Isegi kui aktsiisidirektiivi art 14 lg-s 2 sätestatud erandi rakendamine ei olnud

ATKEAS § 27 lg 1 p 221 eelnõu väljatöötamisel normilooja selgeks eesmärgiks, võib normi

sõnastust ning kujunenud praktikat (sh EK praktikat „ühenduse territoriaalvetes sõitmise“

mõiste sisustamisel) arvestades asuda seisukohale, et ATKEAS § 27 lg 1 p-s 221 on kehtestatud

aktsiisidirektiivi art 14 lg-s 2 lubatud erand. Nimetatud sätete mõistekasutus on küll mõneti

erinev (ATKEAS kasutab mõistet „väljaspool Eestit sõitvas laevas“ ja direktiiv mõistet

„rahvusvahelised ja liikmesriikide vahelised veod“), kuid laevaga väljaspool Eestit sõitmine

ATKEAS § 27 lg 1 p 221 tähenduses on käsitatav rahvusvahelise või liikmesriikide vahelise

veona aktsiisidirektiivi art 14 lg 2 tähenduses.

3)

Aktsiisidirektiivi art 14 lg 2 on piisavalt selge, tingimusteta ja täpne selles, et

maksuvabastuse kohaldamisala võib piirata rahvusvaheliste ja liikmesriikide vaheliste

vedudega. Samuti ei saa ATKEAS § 27 lg 1 p 221 sõnastust sisustada mõistlikult muud moodi

kui maksuvabastuse rakendamisena üksnes rahvusvahelistele ja liikmesriikide vahelistele

3-17-447

6(11)

vedudele. Ümberpööratult tähendab see, et vastandina väljaspool Eestit sõitmisele tuleb mõista

vedusid, mis ei ole rahvusvahelised ega liikmesriikide vahelised. Kuna norm ei ole ebaselge,

puudub alus ja vajadus EK-lt eelotsuse küsimiseks.

4)

Pintaga süvendustööde tegemine Pärnu lahes ja Pärnu jões ei ole käsitatav rahvusvahelise

või liikmesriikide vahelise veona või väljaspool Eestit sõitmisena aktsiisidirektiivi art 14 lg 2

ja ATKEAS § 27 lg 1 p 221 tähenduses. Rahvusvaheliste või liikmesriikide vaheliste vedudena

tuleb aktsiisidirektiivi art 14 lg 2 tähenduses mõista sellist teenuse osutamist, mille olemuslik

ja vältimatu osa on rahvusvaheline või liikmesriikide vaheline sõitmine. Pinta navigeeris tööde

tegemise käigus perioodil 26.07.–08.11.2015 teadaolevalt üksnes Eesti territoriaalvetes ning

süvendustööde raames puudus ka vajadus lahkuda Eesti territoriaalvetest. Seega ei ole

vastavaid töid põhjendatud käsitada rahvusvahelise või liikmesriikide vahelise veona.

Süvendustöid ei muuda rahvusvaheliseks või liikmesriikide vaheliseks veoks ka asjaolu, et

Pinta saabus süvendustöödele teisest liikmesriigist ja lahkus nende järgselt teise liikmesriiki.

Vastasel juhul tuleks asuda seisukohale, et enam kui kolm kuud kestvate tööde tarbeks

kasutatava kütuse maksustamine (aktsiisidirektiivi art 14 lg 2 rakendamise võimalikkus) sõltub

ainuüksi sellest, kes on töid teostava laeva operaator ja kuidas ta korraldab tööde tegemiseks

vajaliku tehnika logistikat (s.o kas laev saabub teisest liikmesriigist või sama riigi

territoriaalvetest). Viimane ei saa olla aktsiisidirektiivi art 14 lg 2 eesmärgiks. Määrav ei ole ka

asjaolu, et Pinta väljus süvendustööde kestel neli korda Eesti territoriaalvetest Lätti tankima.

Teises liikmesriigis tankimas käimist ei saa pidada süvendustööde olemuslikuks ja vältimatuks

osaks (ega süvendustöid tankimise kui rahvusvahelise sõidu osaks). Seejuures ei ole

maksuhaldur Eesti ja Läti vahelist sõitmist (nagu ka algset sõitu Eestisse ja tööde lõppedes

naasmist teise liikmesriiki) aktsiisiga maksustanud, st nimetatud sõitude tarbeks kasutatud

kütust ei loetud maksuvabastuse reeglist väljapoole jäävaks. Sellest ei saa aga teha järeldust, et

maksuvabastus laieneks ka süvendustöödele, mille raames ei toimu rahvusvahelist või

liikmesriikide vahelist navigeerimist. Praeguses asjas ei ole tegemist EK kohtuasjas C-151/16

käsitletule sarnaneva olukorraga, kuna teenuse osutamiseks polnud vajadust transportida kaupa

ühest liikmesriigist teise.

5)

Kaebaja maksustamine ei tuginenud majandusliku tõlgendamise reegli (MKS § 84)

kohaldamisel. Maksustamine tugines otsestel faktilistel asjaoludel, s.o sellel, et teenuse

osutamiseks ei lahkunud Pinta Eesti territoriaalvetest.

6)

Pinta tarbitud mootorikütuse puhul on tegemist kütusega ATKEAS § 19 lg 1 tähenduses.

Diislikütus on kasutatav laeva mootorikütusena ning kõnealust kütust kasutati laeva

mootorikütusena. Sõltumata sellest, kas kohaldada vastavale kütusele diislikütuse regulatsiooni

(ATKEAS § 19 lg 6 ja § 66 lg 6) või lugeda see vedelaks põlevaineks (ATKEAS § 19 lg 1 ja §

66 lg 18), kuulub see maksustamisele samas määras aktsiisiga. Seega ei saa kaubakoodiga

seonduv anda kokkuvõttes alust maksukohustusest vabanemiseks ega seetõttu ka maksuotsuse

tühistamiseks.

7)

Kuna vaidlusaluses maksuotsuses ei ole intressinõuet esitatud, siis puudub vajadus võtta

seisukohta küsimuses, kas praeguses olukorras oli maksukohustust võimalik tuvastada vaid

maksuhalduri haldusaktiga või ka isiku enda esitatud deklaratsiooniga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Vlaamse Baggermaatchappij NV palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

1)

Halduskohus jättis analüüsimata selle, milline õiguslik tähendus on asjaolul, et Eesti riik

ei esitanud komisjonile aktsiisidirektiivi art 26 lg-s 1 nimetatud teatist direktiivi art 14 lg 2

3-17-447

7(11)

kohaselt võetud meetmete kohta. Samuti tuvastas halduskohus, et Eesti seadusandja pole

soovinud kõnealuse erandi rakendamist aktsiisidirektiivi mõttes. Sellest, et komisjoni

teavitamise kohta puuduvad reeglid ning Eesti riik esitas EL ühinemisläbirääkimiste ajal

komisjonile kõik maksuseadused, ei saa järeldada, et komisjoni on erandi tegemisest teavitatud.

EK praktikast tuleneb, et komisjoni teavitamise või komisjoniga konsulteerimise kohustuste

rikkumine harmoneeritud maksude valdkonnas on tõsised rikkumised, mis välistavad vastava

liikmesriigi regulatsiooni kohaldamise isikute suhtes (EK lahendid kohtuasjades C-5/84, C-

194/94 ja C-409/99). Sellises olukorras ei ole liikmesriik vastavat õigusakti võtnud vastu

kooskõlas riigile siduvate ühenduse reeglitega. Seega ka juhul, kui asuda seisukohale, et Eesti

riik rakendab ATKEAS § 27 lg 1 p-s 221 aktsiisidirektiivi art 14 lg-s 2 sätestatud erandit, siis

direktiivi art 26 lg-st 1 tuleneva teavituskohustuse rikkumise tõttu ei oleks maksuvabastuse

piirang kaebaja suhtes kohaldatav.

2)

Puuduvad mistahes andmed või tõendid selle kohta, et seadusandja soovis kehtestada

erandi laevakütuse aktsiisivabastusest. ATKEAS § 27 lg 1 p 221 ei sisalda normi, mida võiks

pidada aktsiisidirektiivi art 14 lg-st 2 tuleneva piirangu kohaldamiseks. Vastupidine järeldus

tooks kaasa õiguskindluse põhimõtte rikkumise.

3)

Isegi kui ATKEAS § 27 lg 1 p-ga 221 oleks kehtestatud erand aktsiisidirektiivi art 14 lg

1 p-st c, ei ole ATKEAS normisik kooskõlas direktiivi art 14 lg-ga 2 osas, milles see seab

maksuvabastuse sõltuvusse laeva viibimisest riigi territoriaalvetes. Direktiiv ei näe ette, et

erandeid maksuvabastusest saaks teha lähtuvalt ühe või teise riigi piiridest (EK lahendid

kohtuasjades C-391/05 ja C-389/02). Halduskohus oleks pidanud jätma ATKEAS § 27 lg 1 p

221 kohaldamata osas, milles see seab maksuvabastuse sõltuvusse laeva viibimisest riigi

territoriaalvetes.

4)

Õige ei ole maksuhalduri väide, et direktiivi 2003/96 jõustumisega on õiguslik olukord

võrreldes direktiivi 92/81 kehtimise aegsega oluliselt muutunud. Nii varem kehtinud kui ka

praegu kehtiva direktiivi asjakohaste artiklite eesmärgid on jäänud samaks. Seetõttu on kuni

2003. aasta lõpuni kehtinud direktiivi 92/81 põhjal tekkinud EK praktika jätkuvalt asjakohane.

See järeldub ka asjaolust, et komisjon alustas Saksamaa suhtes rikkumismenetluse seoses

sellega, et hoolimata EK otsusest kohtuasjas C-389/02, milles leiti, et Saksamaal laevakütusele

ette nähtud vabastus on liiga kitsas, ei olnud Saksamaa enda õigusakte 2006. aastaks

korrigeerinud.

5)

Aktsiisidirektiivi art 14 lg 1 p-s c sätestatud aktsiisivabastus sõltub vaid sellest, kas

tegemist on kaubanduslikuks meresõiduks kasutatava merelaevaga. ATKEAS § 27 lg 1 p-s 221

kasutatud mõistet „väljaspool Eestit sõitev laev“ tuleb tõlgendada selliselt, et see hõlmaks kõik

kaubanduslikku meresõitu tegevad merelaevad ning seda sõltumata laeva asukohast Eesti

riigipiiri suhtes. Direktiiviga kooskõlas ei ole see, kui maksuhaldur laiendab direktiivis

sisalduvat sisevete mõistet, samastades selle Eesti riigi territoriaalvetega.

6)

Praegune vaidlus on analoogne EK kohtuasjaga C-391/05, mistõttu peavad ka

maksuõiguslikud tagajärjed olema samad. Kohtuasjas C-391/05 tegi laev põhjasüvendustöid

Saksa riigi piires Elbe jõe suudmes. Seejuures on praeguses asjas täiendavalt ka rahvusvaheline

element, kuna kaebaja laev saabus teisest liikmesriigist, käis tööde teostamise perioodil

korduvalt Lätis ning tööde lõpetamise järel lahkus Eestist. Seega navigeeris Pinta liikmesriikide

vahel.

7)

ATKEAS 01.12.2013 jõustunud muudatuste eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja

oleks soovinud maksuvabastuse kohaldamist piirata; seadusemuudatusega vastupidi laiendati

maksuvabastuse ulatust. Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2016 otsusest haldusasjas nr 3-14-

50486 järeldub, et direktiivis ette nähtud erandi rakendamine peab nähtuma seadusest.

3-17-447

8(11)

8)

Maksuhaldur on varjatult rakendanud MKS §-i 84. Maksuhaldur ei saa lugeda Eesti-

siseseks sõiduks sellist sõitu, mille lähte- ja sihtpunkt asusid erinevates riikides.

9)

MTA proovide alusel määras akrediteeritud labor kaebaja kasutatud kütuse KN-koodiks

2710 19 47. Maksuhaldur maksustas kasutatud kütust diislikütusena. ATKEAS § 19 lg 6

kohaselt aga on diislikütus selle seaduse mõistes kütus, mille KN kaheksa numbrit on 2710 19

29 või 2710 19 41. ATKEAS ei sätesta KN-koodiga 2710 19 47 tootele aktsiisimaksu. Seega

on kaebaja maksustamine vastuolus põhiseaduse §-dega 3 ja 113.

8. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata.

1)

Aktsiisidirektiivi art 14 lg 2 on olemuselt piirav meede, mis võimaldab liikmesriigil

kitsendada art 14 lg-s 1 sätestatud kohustuslikku maksuvabastust. Sellisel juhul piisab

komisjoni teavitamiseks siseriiklike õigusnormide teksti edastamisest komisjonile vastavalt

direktiivi art 28 lg-le 4. Komisjoni teavitamine oleks vajalik olukorras, kus tegemist oleks

maksusoodustusega ehk potentsiaalse riigiabiga (art 26 lg 2).

2)

Õige ei ole kaebaja seisukoht, et direktiivide 2003/96 ja 92/81 asjassepuutuvatel sätetel

pole põhimõttelisi erinevusi. Vana direktiiv ei näinud erinevalt uuest direktiivist ette võimalust

teha erandeid maksuvabastuse reeglist. Seega on asjakohatud kaebaja viited vana direktiivi

põhjal tekkinud EK praktikale.

3)

Praeguses asjas pole võimalik tuvastada MKS § 84 varjatud kohaldamist. Kaebaja

maksustamine tugineb sellel, et süvendustööde osana ei lahkunud Pinta Eesti territoriaalvetest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu

vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Aktsiisidirektiivi art 14 lg 1 p c sätestab, et liikmesriigid peavad maksust vabastama

energiatooted, mida tarnitakse kasutamiseks laeva mootorikütusena ühenduse territoriaalvetes

sõitmiseks (sealhulgas kalapüügiks), välja arvatud eraomanduses olevate lõbusõidulaevade

jaoks, ning laeva pardal toodetav elektrienergia. Sama artikli lõike 2 kohaselt võivad

liikmesriigid lõike 1 p-s c sätestatud maksuvabastuse kohaldamisala piirata rahvusvaheliste ja

liikmesriikide vaheliste vedudega. Halduskohus leidis, et aktsiisidirektiivi art 15 lg 1 p-d f ja k,

mis lubavad liikmesriigil kohaldada maksuvabastust mootorikütusele, mida kasutatakse laevas

sisevetes sõitmiseks või laevatatavate veeteede ja sadamate süvendustöödel, ei ole praegusel

juhul asjakohased. Menetlusosalised ei ole sellele halduskohtu seisukohale vastu vaielnud.

11. ATKEAS § 27 lg 1 p 221 järgi on aktsiisist vabastatud kütus, mida kasutatakse ärilisel

eesmärgil väljaspool Eestit sõitvas laevas navigeerimiseks ning hooldus- ja remonttöödel.

ATKEAS muutmise seaduse eelnõude (130 SE ja 449 SE) seletuskirjadest ei nähtu, et

seadusandja soovis sätestada aktsiisidirektiivi art 14 lg-s 2 lubatud erandi. Ringkonnakohtu

hinnangul pole see siiski ATKEAS § 27 lg 1 p 221 tõlgendamisel määrav asjaolu. Esiteks ei

pruugi seletuskiri alati väljendada seadusandja tahet piisavalt selgelt. Teiseks, isegi kui

seadusandja pidas algselt midagi muud silmas, siis seadusandja eesmärgid võivad ajas muutuda.

ATKEAS § 27 lg 1 p 221 sõnastus („väljaspool Eestit“) viitab selgelt sellele, et maksuvabastus

rakendub vaid rahvusvaheliste meresõitude puhul, s.o sisuliselt on tegemist aktsiisidirektiivi art

3-17-447

9(11)

14 lg-s 2 lubatud erandiga art 14 lg 1 p-s c kehtestatud maksuvabastusest. Sätte selline tõlgendus

ei saa mõistlikult olla ootamatu ega riivata õiguskindluse põhimõtet. Praeguse seisuga võibki

just erandi kehtestamine olla seadusandja tahe ning sellisel juhul puudub vajadus sätte sõnastust

muuta, kuna see vastab seadusandja eesmärgile.

12. Aktsiisidirektiivi art 26 lg 1 kohaselt teatavad liikmesriigid komisjonile art 5, art 14 lg 2

ning art-te 15 ja 17 kohaselt võetud meetmetest. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta,

et Eesti riik oleks erandi tegemisest komisjoni eraldi teavitanud, vaid on viidanud asjaolule, et

liitumisläbirääkimistel esitati komisjonile maksuseaduste, sh toonase ATKAS ingliskeelne

tõlge. Ringkonnakohtu arvates ei saa pelgalt seaduste tõlke esitamist lugeda erandist

teavitamiseks. Seaduste paketi esitamisega näitab liikmesriik eelkõige direktiivi ülevõtmist

(aktsiisidirektiivi art 28); sellisel moel ei ole tagatud, et komisjon saab selge ülevaate, millistes

õigusaktides ja millises sõnastuses on erandid kehtestatud.

Kaebaja leiab EK kohtuasjadele C-5/84, C-194/94 ja C-409/99 viidates, et teavitamiskohustuse

rikkumine välistab siseriikliku õigusnormi kohaldamise üksikisiku suhtes. Ringkonnakohus

märgib, et kohtuasjad C-5/84 ja C-409/99 puudutasid direktiivi 77/388/EMÜ, mille sätted (art

27 lg 1, art 17 lg 7) nägid erandite kehtestamiseks ette teavitamis- ja konsulteerimismenetluse,

mille läbimine pidi tagama teiste liikmesriikide teavitamise ning andma neile ja komisjonile

piisavalt aega ettepanekute tegemiseks. Kohtuasjas C-194/94 puudutas vaidlus direktiivi

83/189/EMÜ artikleid 8 ja 9, milles oli kehtestatud teavitamise kord, mille käigus oli komisjonil

ja teistel liikmesriikidel võimalik eelnõu esitanud liikmesriigile märkusi teha. Aktsiisidirektiiv

ei näe ette analoogset korda (vrdl direktiivi 92/81 art 8 lg-s 4 sätestatud menetlusega).

Aktsiisidirektiivi art 26 lg-st 1 tulenev kohustus sarnaneb pigem EL toimimise lepingu (ELTL)

art-s 193 sätestatud teavitamiskohustusega, mille kohta leidis EK kohtuasja C-2/10 p-s 53, et

„nimetatud artikkel paneb liikmesriikidele küll kohustuse teatada komisjonile rangematest

kaitsemeetmetest, mille nad kavatsevad keskkonna vallas säilitada või kehtestada, kuid ei sea

kavandatavate meetmete rakendamist sõltuvusse komisjoni nõusolekust või vastuseisu

puudumisest. Selles kontekstis, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 märkis, ei võimalda

ei uuritud sätte sõnastus ega eesmärk asuda seisukohale, et kui liikmesriigid ei täida ELTL

artikli 193 kohaselt oma kohustust komisjoni teavitada, muudab pelgalt see asjaolu vastuvõetud

rangemad kaitsemeetmed õigusvastaseks“. Sarnast seisukohta on EK väljendanud ka asjades C-

380/87 (p-d 20–23), C-209/98 (p 100) ja C-159/00 (p-d 60–63). Ringkonnakohtu hinnangul on

praegusel juhul tegemist sarnase olukorraga: aktsiisidirektiivi art 26 lg-st 1 ei tulene, et erandite

kehtestamine sõltuks komisjoni nõusolekust või vastuseisu puudumisest. Selle sätte eesmärk on

eelkõige tagada, et komisjon oleks teadlik siseriiklikult kehtestatud maksuvabastuse eranditest

ning saaks kontrollida nende vastavust EL õigusele. Aktsiisidirektiivi art 26 lg 1 puudutab

liikmesriigi ja komisjoni vahelisi suhteid ega tekita õigusi üksikisikutele, keda võib liikmesriigi

poolt teavitamiskohustuse rikkumine riivata (vt asi C-380/871, p-d 21–23). Ringkonnakohus

märgib, et art 14 lg 2 näeb ette selgelt piiritletud erandite kehtestamise ega jäta liikmesriigile

erandi ulatuse määramisel suurt kaalutlusruumi. Liikmesriik saab otsustada seda, kas erandit

kohaldada või mitte. Ka see asjaolu toetab pigem järeldust, et teavitamiskohustuse rikkumine

ei too kaasa liikmesriigi võetud meetmete õigusvastasust. Aktsiisidirektiivi art 14 lg-s 2

sätestatud erandi kehtestamine liikmesriigi poolt ei saa olla teise liikmesriigi üksikisikute jaoks

üllatuslik ning seda ei saa käsitada ühisturu toimimise olulise takistusena – vastasel juhul ei

võimaldaks direktiiv erandite kehtestamist.

1 EK kohtuasi C-380/87 puudutab direktiivi 75/442/EMÜ art 3 lg-t 2, mis kehtestas liikmesriigile sarnase

teavitamiskohustuse nagu praegu on sätestatud ELTL art-s 193. Sellele kohtuasjale on viidatud ka kohtuasja C-

194/94 p-s 49.

3-17-447

10(11)

Kaebaja viited Rootsi ja teiste riikide teavitustele erandi rakendamise kohta pole asjakohased,

kuna need puudutavad erandite kohaldamist aktsiisidirektiivi art 19 alusel, mis võimaldab

liikmesriikidel kehtestada täiendava maksuvabastuse või -vähenduse teatavatel poliitilistel

kaalutlustel. Kõnealusest sättest tuleneb üheselt, et erandi kehtestamise eelduseks on komisjoni

ettepaneku põhjal antud nõukogu luba. Kaebaja viidatud asjades ongi nõukogu teinud vastava

rakendusotsuse2.

13. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et ATKEAS § 27 lg 1 p 221 ei ole kooskõlas aktsiisidirektiivi

art 14 lg-ga 2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ATKEAS § 27 lg 1 p-i 221 ei saa

mõistlikult sisustada teisiti kui maksuvabastuse rakendamisena üksnes rahvusvahelistele ja

liikmesriikide vahelistele vedudele; maksuvabastus ei kehti Eesti piires toimuvatel

laevasõitudel. Ekslik on kaebaja arusaam, justkui tuleks seda sätet kooskõlas EK praktikaga

tõlgendada selliselt, et aktsiisist on vabastatud väljaspool Eesti sisevett sõitev laev. EK

kohtuasjas C-391/05 antud selgitus mõistele „ühenduse territoriaalveed“ on asjakohane ka meie

vaidluses, kuid direktiivi 92/81 põhjal tekkinud EK praktikale tuginemisel tuleb arvestada, et

varasem direktiiv ei sisaldanud aktsiisidirektiivi art 14 lg-ga 2 sarnast sätet. Erinevalt EK

kohtuasjadest C-389/02 ja C-391/05 on praegusel juhul siseriikliku õiguse aluseks direktiiv

2003/96. Kohtuasja C-391/05 asjaolud võivad olla praegusega sarnased, kuid erineva õigusliku

olukorra tõttu ei saa selles kohtuasjas väljendatud EK seisukohtade põhjal järeldada, et kaebaja

suhtes tuleb kohaldada maksuvabastust. Kaebaja väide, et õigus vabastusele ei sõltu

meresadama asukohast, põhineb kohtuasjal C-391/05, kus seoses meresadama asukohaga esitas

põhikohtuasja lahendav liikmesriigi kohus küsimuse, kuidas tõlgendada mõistet „ühenduse

territoriaalveed“ võrreldes mõistega „laevatatav siseveetee“. Praeguses asjas pole väidetud, et

kaebajale kuuluv laev sõitis sisevetes (aktsiisidirektiivi art 15 lg 1 p f).

14. Kaebaja viide Euroopa Komisjoni poolt 2006. aastal Saksamaa suhtes algatatud

rikkumismenetlusele pole praeguse vaidluse seisukohast asjakohane. Rikkumismenetlus

algatati muu hulgas selle tõttu, et Saksamaa ei viinud oma seadusandlust kooskõlla EL õigusega,

ehkki EK leidis kohtuasjas C-389/02, et Saksamaa õiguses on navigeerimiseks kasutatava

kütuse maksuvabastuse ulatust võrreldes EL õigusega kitsendatud. Eesti õigus ei kitsenda

aktsiisidirektiivi art 14 lg 1 punktis c kasutatud mõisteid (ATKEAS § 27 lg 1 p-s 221 kasutatud

mõiste „navigeerimine“ hõlmab igasugust laevasõitu), vaid piirab maksuvabastuse

kohaldamisala vastavalt art 14 lg-le 2. Saksamaa suhtes 2006. aastal algatatud

rikkumismenetlusest ei saa teha järeldust, et direktiivi 92/81 põhjal tekkinud EK kohtupraktika

on täies ulatuses aktuaalne ka direktiivi 2003/96 tõlgendamisel.

15. Kaebajal on õigus, et aktsiisidirektiivi art 14 lg 1 p-s c sätestatud aktsiisivabastus ei sõltu

sellest, kas laevaliiklus toimub ühe riigi sees või mitme riigi vahel. Ka halduskohus on leidnud,

et süvendustööde tegemisel sõitis kaebaja laev ühenduse territoriaalvetes aktsiisidirektiivi art

14 lg 1 p c mõttes. Vaidlust ei ole ka selles, et Pinta tegevus Pärnu jõe ja lahe süvendustöödel

oli kaubandusliku eesmärgiga meresõit. Kuna aga ATKEAS § 27 lg 1 p-s 221 on sätestatud

direktiivi art 14 lg-s 2 lubatud erand, siis välistab maksuvabastuse kohaldamise asjaolu, et

süvendustöid tehti üksnes Eesti territooriumil, s.o selle teenuse osutamise osana Pinta ei

väljunud ega pidanudki väljuma Eesti piirest. Seda ei mõjuta asjaolu, et kaebaja laev saabus

Eestisse teisest liikmesriigist, käis perioodi 26.07.–08.11.2015 jooksul neljal korral Lätis kütust

tankimas ning pärast tööde lõpetamist lahkus Eestist. Teises liikmesriigis käimine ei olnud osa

teenuse osutamisest (erinevalt EK kohtuasja C-151/16 asjaoludest); Pinta oleks saanud ka

Eestist kütust tankida. MTA ei ole maksutanud seda kütust, mis kulus ühest liikmesriigist teise

2 Kättesaadav: http://eur-

lex.europa.eu/search.html?LB=32003L0096&qid=1522774082069&SELECT=LB_DISPLAY&DTS_DOM=AL

L&type=advanced&lang=et&SUBDOM_INIT=ALL_ALL&DTS_SUBDOM=ALL_ALL&page=1.

3-17-447

11(11)

sõitmiseks, vaid on maksustanud üksnes Eesti riigi territooriumil teenuse osutamiseks kasutatud

kütuse.

16. Maksuotsuses ei ole rakendatud MKS §-i 84 – ei sõnaselgelt ega ka varjatult. Puudus

vajadus asjaolusid ümber hinnata ning maksuhaldur ei ole seda ka teinud (s.o sõitu Lätti ja tagasi

Eestisse pole käsitatud Eesti-sisese laevasõiduna). Seetõttu pole vajadust käsitleda kaebaja

väiteid, mis puudutavad MKS § 84 kohaldamise võimalikkust praeguses asjas.

17. Vaideotsuse p-s 11 ja halduskohtu otsuse p-s 18 on põhjendatud, miks tuleb kaebaja laevas

kasutatud kütus maksustada diislikütuse aktsiisimääraga hoolimata sellest, et labori analüüsiakti

järgi vastab see kütus KN-koodile 2710 19 47. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega

ega pea vajalikuks neid korrata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)