2-17-5197/42 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

1 (13)

2-17-5197

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.04.2018. a, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-5197

Tsiviilasi

Rxxxx Sxxx hagi Mxxxx Jxxxxxxx vastu laenulepingust

tuleneva põhivõla, intressi ja viivise nõudes

Hagihind

41 964,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Rxxxx Sxxx (isikukood xxxxxxxxxxx; surnud

xxxxxxxxxx. a);

Hageja

üldõigusjärglane:

Jxxxx

Sxxx

(isikukood

xxxxxxxxxxxx;

Hageja lepinguline esindaja: Tanel Riivits (Themis

Õigusbüroo OÜ;e-post: menetlus@themis.ee);

Kostja: MxxxxxJxxxxxxx(isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

xxxxxx telefon 5xxxxxxx; e-post: x

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Rene Varul

(Advokaadibüroo

Lillo&Lõhmus;

e-post:

rene@advokaadid.ee)

Kohtuistungi aeg

04.09.2017. a; 04.03.2018. a

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista MxxxxxJxxxxxxxxx Jxxxx Sxxxxkasuks 41 072,75 eurot, millest 31 000

eurot on põhivõlg, 1000 eurot intress ja 9072,75 eurot 04.04.2018. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis.

3. Välja mõista MxxxxxJxxxxxxxxx Jxxxx Sxxx kasuks alates 05.04.2018. a viivis

põhivõlalt (31 000 eurolt) VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla

täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud Mxxxx Jxxxxxxx kanda.

2. Välja mõista Mxxxx Jxxxxxxxxx Jxxxx Sxxx kasuks menetluskulud summas 2449,80

eurot, sh 1000 eurot hagilt tasutud riigilõiv, 1304 eurot hageja lepingulise esindaja tasu ja

145,80 eurot hageja lepingulise esindaja sõidukulud.

2 (13)

3. Välja mõista MxxxxxJxxxxxxxxxxJxxxx Sxxx kasuks viivis menetluskuludelt VÕS §

113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu)

30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Menetluse käik

1.1.

31.03.2017. a esitas Rxxxx Sxxxxkohtule hagiavalduse MxxxxxJxxxxxxx vastu

laenulepingust tuleneva põhivõla, intressi ja viivise nõudes. Hageja taotles, et kohus mõistaks

kostjalt tema kasuks välja tagastamata laenu põhiosa summas 31 000 eurot, tasumata intressi

summas 1000 eurot ja viivised põhivõlalt 31.03.2017. a seisuga summas 7484,95 eurot ning

alates 31.03.2017. a VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

1.2.

Kostja Mxxxx Jxxxxxx esitas 28.04.2017. a hagile kirjaliku vastuse ja 05.06.2017. a

ning 21.06.2017. a oma täiendavad seisukohad. Kostja hagi ei tunnistanud, vaidles hagile

vastu ja palus jätta see rahuldamata.

1.3.

Hageja esitas 19.05.2017. a kostja vastuse kohta kirjaliku arvamuse ja 21.06.2017. a

täiendava seisukoha. Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud ja jäi hagis esitatud nõude

juurde.

1.4.

04.09.2017. a pidas kohus asja arutamiseks kohtuistungi. Hageja kohtuistungile ei

ilmunud. Kohus kuulas istungil ära kostja vande all antud seletused. Hageja esindaja taotlusel

lükkas kohus asja arutamise edasi ja otsustas ka hageja vande all ära kuulata.

1.5.

26.09.2017. a läks kohus hageja vande all ärakuulamiseks hageja viibimiskohta SA

Tartu Ülikooli Kliinikum õendusabi osakonda. Tulenevalt hageja tervislikust seisundist ei

õnnestunud kohtul hagejaga kontakti saavutada ega tema seletusi vande all ära kuulata.

1.6.

02.10.2017. a esitas hageja lepinguline esindaja kohtule avalduse, milles teatas, et

hageja Rxxxx Sxxxxsuri xxxxxxxxxx. a. Hageja esindaja taotles, et kohus peataks tsiviilasja

menetluse kuni hageja üldõigusjärglase menetlusse astumiseni.

1.7.

Kohus otsustas hageja esindaja taotlusel 25.10.2017. a määrusega peatada tsiviilasja

menetluse, kuni seda jätkab hageja üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud

muu isik.

1.8.

26.01.2018. a määrusega uuendas kohus asja menetluse. Hageja asemel jätkas

menetlust hageja üldõigusjärglane, tema pärija Jxxx Sxxxx

1.9.

14.03.2018. a pidas kohus asja arutamiseks kohtuistungi. Pooled jäid istungil varem

esitatu juurde. Hageja üldõigusjärglane jäi hagis esitatud nõude juurde ja palus hagi

rahuldada. Kostja vaidles hagile jätkuvalt vastu. Kohus kuulas hageja üldõigusjärglase Jxxxx

Sxxx seletused vande all ära.

2. Hageja nõue ja põhjendused

3 (13)

2.1.

Rxxxx Sxxx esitas 31.03.2017. a kohtule hagiavalduse Mxxxx Jxxxxxxx vastu

laenulepingust tuleneva põhivõla, intressi ja viivise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26.03.2014. a laenulepingu pealkirjaga

„Võlakiri“. Laenuraha andis hageja kostjale üle kahes osas sularahas hageja elukohas xxxxx

linnas xxxxxxxxx. Kui kostja tuli teisel korral, s.o 26.03.2014. a hagejalt laenu küsima võttis

hageja tehingu kohta kostjalt kirjaliku lepingu. Raha üleandmise juures mõlemal korral oli

hageja abikaasa Jxxxx Sxxx. Hageja osundab, et kostja oli hageja õe abikaasa ja hageja teadis,

et kostja on tegus ettevõtja, omades maja ning autot. Omajagu usaldust laenuandmisel

tekitasid ka perekondlikud lähisuhted ning hageja empaatia kui kostja kirjeldas omi ärilisi

raskuseid ja muid ajutisi probleeme, mille tarvis vajaks ta lühiajalist laenu. Kuivõrd hagejal ja

tema abikaasal oli küsitud laenuraha olemas, pärinedes kinnisvaratehingutest, otsustasid nad

ühiselt, et annavad kostjale laenu. Vastavalt kostja allkirjastatud lepingule kohustus ta laenu

31 000 eurot koos intressiga 1000 eurot hagejale tagastama hiljemalt 03.04.2014. a. Kostja ei

täitnud kohustust ja jättis summad hagejale tasumata. Kostja (läbi oma abikaasa konto) on

tasunud hageja abikaasa kontole peale lepingu sõlmimist vaid 200 eurot, mille hageja arvestas

viiviste katteks. Kostja asus korduvalt hagejalt paluma ajapikendust regulaarsete lubadustega

hagejale ja tema abikaasale võlg tagastada. Olenemata lubadustest kostja laenulepingust

tulenevat kohustust ei ole täitnud. Hageja taotles hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjalt

hageja kasuks välja tagastamata laenu põhiosa summas 31 000 eurot, tasumata intressi

summas 1000 eurot ja viivise põhivõlalt 31.03.2017. a seisuga summas 7484,95 eurot ning

alates 31.03.2017. a VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

2.2.

Hageja esitas 19.05.2017. a kohtule kirjaliku arvamuse kostja vastuse kohta.

Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud ja jäi hagis esitatud nõude juurde. Hageja ei

nõustunud kostja väitega, et ta ei ole hagejalt laenu saanud ning hageja ei ole enne

kohtumenetlust

laenu

tagastamist

nõudnud.

Hageja

esitas

täiendava

tõendina

maksekorralduse, millega kostja on oma isiklikult kontolt 17.05.2014. a kandnud hageja

abikaasa kontole 500 eurot. Hageja arvates tõendab nimetatud maksekorraldus, et kostja on

tasunud tagasi võlgnevust. Hageja kinnitab, et ei tema ega tema abikaasa ja kostja vahel ei

olnud tol ajal muid võlasuhteid peale võlakirjast tuleneva. Hageja jäi selle juurde, et ka peale

lepingu sõlmimist kostja abikaasa kontolt hageja abikaasa kontole kantud 200 eurot tehti

võlakirjast tulenevate kostja kohustuste katteks. Kostja poolt välja toodud asjaolu, et ülekande

poolte vahel on sugulussuhe, ei oma siinjuures tähendust. Kostja on tõstatanud kahtluse, kas

hagejal oli üldse piisav laenusumma olemas. Hageja esitab kohtule tõendid, mis tõendavad

laenuraha olemasolu selle üleandmisel. Laenuraha oli pärit hageja perekonna kinnisvara

müügist summas 14 539 eurot, ca 8800 eurot sai hageja abikaasa Jxxxx xxxx oma Venemaal

elavalt emalt ema kinnisvara müügist ning ülejäänud raha oli hagejal endal olemas, mis olid

tema mitme aasta säästud. Hageja leiab, et kostja väited selle kohta, et ta ei ole laenuraha

saanud, ei ole usutavad. Iga mõistlikult kaalutlev isik, kes annab võlakirja, nõuaks kas selle

tühistamist, kui raha üleandmist ei kaasnenud või laenuraha üleandmist. Vaidlust ei ole selle

üle, et kostja ei ole kumbagi nõudnud. Hageja taotles, et kohus kuulaks asjas tunnistajana üle

hageja abikaasa Jxxxx Sxxx, kes saab oma ütlustega tõendada, et tema ja hageja elukohas

toimus kostjale laenuraha üleandmine, tema kontole on laekunud osaliselt summad kostja võla

katteks nii kostjalt endalt kui kostja abikaasalt, ta on saanud osa kostjale laenatud rahast oma

Venemaalt elavalt emalt ning ta on korduvalt käinud koos hagejaga kostjalt võla tasumist

nõudmas. Samuti taotles hageja, et kohus kuulaks vande all ära tema selgitused kostjale

laenuraha üleandmise, võlakirja sõlmimise, võlanõuete esitamise ja piisavate rahaliste

vahendite olemasolu kohta.

2.3.

21.06.2017. a seisukohas täpsustas hageja 26.03.2014. a kostjaga allkirjastatud

„Võlakirja“ olemust. Hageja selgitas, et poolte tegelikuks tahteks oli sõlmida laenuleping,

4 (13)

millest tekkiva rahalise kohustuse täitmise üle kostjal vaidlust ei ole ega tekiks. Kuivõrd

menetlusosaliste näol on tegemist eraisikutega, kellel puuduvad erilised õigusteadmised

laenudokumentide vormistamisest, sõlmitigi laenusuhe kohustuse tunnistamise vormis.

Hageja käsitluses on võlakirja puhul tegemist segatüübilise lepinguga. Ühest küljest sisaldab

see sõnaselgelt laenuandmist ja teisest küljest sama selgelt laenusaamisest tekkinud rahalise

kohustuse tunnistamist hageja ees. Mistahes küljest vaadatuna kannab leping endas selget

eesmärki – kostjal tuleb hagejale laen koos intressiga tagastada. Kostja on tõstatanud kahtluse,

et hagejal kostjale sularahas üleantud rahasumma olemas oli ja millal oli see sularahas välja

võetud. Nimetatud kahtluse ümberlükkamiseks esitab hageja kohtule täiendavad tõendid, mis

tõendavad, et enne laenuraha üleandmist ajavahemikul 08.2012-03.2014 on nii hageja enda

kui tema abikaasa kontolt välja võetud kokku 19 000 eurot. Samasse ajavahemikku langes

hageja sõiduki müük, mille eest tasuti talle sularahas 6000 eurot või natuke enam. Ning

hagejal oli varasemalt ka enam kui piisavalt kodus sularaha varusid. Seega perekonna ühised

tulud olid laenu väljastamiseks kostjale enam kui piisavad ning kaetud.

2.4.

Kohtuistungil vähendas hageja hagiavalduses esitatud viivisenõuet 700 euro võrra, s.o

kostja abikaasa ja kostja poolt hagejale ülekantud summad, mis hageja loeb tehtuks tema ja

kostja vahelisest laenutehingust tulenevate kostja kohustuste katteks. Ülejäänud osas jäi

hageja pool esitatud nõude ja põhjenduste juurde ning palus hagi rahuldada.

3. Kostja seisukoht ja vastuväited

3.1.

Kostja vaidles 28.04.2017. a kirjalikus vastuses hagile vastu ja palus jätta see

rahuldamata.

Kostja ei vaidlustanud seda, et 26.03.2014. a sõlmis ta hagejaga laenulepingu pealkirjaga

„Võlakiri“. Kostja väitel ei ole aga hageja nimetatud lepingu alusel kostjale raha üle andnud.

26.03.2014. a allkirjastatud dokumendil raha üleandmist ei ole fikseeritud ja hageja ei ole raha

üleandmist muul moel tõendanud. Kostja ei nõustu hageja väitega, et hageja andis oma

elukohas ja kahes osas enda abikaasa juuresolekul kostjale üle sularaha. Kostja arvates ei saa

hageja abikaasa tõendada sularaha üleminekut. Pealegi ei ole kostja hageja kodus käinudki ja

hageja abikaasat Jxxxx Sxxxx on ta kohanud üks kord elus. Kostja ei vaidle vastu hageja

väitele, et tema abikaasa Kxxxxxxxx Sxxx kandis hageja abikaasa kontole 200 eurot. Kostja

leiab aga, et nimetatud ülekannet ei saa seostada kuidagi tema ja hageja vahel 26.03.2014. a

sõlmitud laenulepinguga. Hageja RxxxxxSxxxxon Kxxxxxxxx Sxxx poolvend, mistõttu peab

selle

ülekande

sisu

otsima

mujalt.

Kostja

teatel

lubas

hageja

26.03.2014.

a

lepingudokumendis kostjale laenu, kuid jättis laenu kostjale väljastamata. Kostja sai aru, et

hagejal ei olnudki sellist summat raha (31 000 eurot), mida ta laenata lubas. Kostja arvates

peaks hageja üldse tõendama, et tal oli põhimõtteliselt võimalik nii suurt summat kostjale

laenata. Samuti peaks hageja selgitama ja tõendama, et ta on kahel korral sularahas kostjale

laenu üle andnud, mis kuupäevadel ja summades on ta neil kordadel väidetavalt sularaha üle

andnud jmt. laenu mitteväljastamist kinnitab hageja hilisem käitumine, väidetavat laenu ei

nõutud mitmeid aastaid ja hagi on esitatud alles paar päeva enne üldist aegumistähtaega,

lastes justkui viivisel kogu aeg joosta. Kostja peab hageja käitumist kelmuslikuks, kuhu

soovitakse kaasata veel hageja abikaasa.

3.2.

Kostja esitas 05.06.2017. a täiendava seisukoha hageja väidete ja tõendite kohta.

Kostja leidis, et põhjendamatu on hageja väide, et kostja poolt hageja abikaasa kontole tehtud

500 eurone ülekanne oli hagejaga sõlmitud laenulepingu täitmise katteks. Algselt väitis

hageja, et kostja on oma abikaasa kaudu hageja abikaasale tagastanud laenu summas 200

eurot. Uus väide, et lisaks on tagastatud laenu veel 500 eurot on ebausaldusväärne ja tuleb

jätta tähelepanuta juba seetõttu, et sellele ei ole hagis ega laenuarvestuses tuginetud. Kostja

5 (13)

arvates ei ole asjakohased ka hageja esitatud tõendid tema abikaasa kontole kantud rahaliste

vahendite kohta ning need ei tõenda kostjale raha üleandmist ega väidetavalt üleantud

rahasumma olemasolu hagejal. Hagiavalduse kohaselt oli laenuandja hageja mitte tema

abikaasa Jxxxx Sxxx. Pealegi ei ole hageja esitanud tõendeid, et Jxxxx xxxx oleks võtnud

oma kontolt raha sularahas välja ja andnud selle edasi hagejale. Kostja vaidles vastu Jxxxx

Sxxx tunnistajana ja hageja vande all ärakuulamise taotlusele. Kostja märkis, et on ammune

kohtupraktika, et isikuliste tõenditega ei saa tõendada sularaha üleandmist. Ja kui seda asjaolu

ei ole võimalik nende tõenditega tõendada, ei oma tähendust ka muud asjaolud, mida nende

isikute läbi tahetakse asjas tõendada (raha saamine Venemaal elavalt emalt jne). Kostja tõi

veel välja, et hageja väidete sisu temal raha olemasolu kohta on väga küsitav. Hageja tahab

väita, et tema abikaasa Venemaal asuv ema andis Jxxxx Sxxxxx sularaha rublades, kes andis

selle sularaha edasi hagejale. Selleks peaks hageja tõendama ka sularaha liikumise ja

üleandmised, selle vahetamise eurodesse jne, sellised tõendid puuduvad. Ka ei ole usutav

hageja sisuline väide, et 2014. a on perekond andnud kostjale ilma tagatiseta laenu 31 000

eurot, mis on olnud kogu pere säästud.

3.3.

21.06.2017. a seisukohas leidis kostja, et poolte poolt 26.03.2014. a allkirjastatud

võlakirja ei saa käsitleda võlatunnistusena, millega kostja on tunnistanud kohustuse

olemasolu. Kostja väitel ei olnud ta hagejalt laenuraha saanud ja seega puudus tal hageja ees

eelnev kohustus, mille olemasolu tunnistada. Samuti ei ole kostja võlakirjas andnud lubadust

luua mingi iseseisev kohustus. Kostja arvates viitab võlakirja sõnastus tulevikku suunatud

kohustustele, kus üks pool hakkab laenama ja teine pool kohustub selle tagasi maksma. Kui

oleks tegemist mingi varasema kohustuse tunnistamisega, oleks dokumendi sisu hoopis teine

– näiteks, et „kinnitan, et olen võtnud laenu ja kohustun selle tagasi maksma“. Ka hageja ise

tugineb hagiavalduses sellele, et 26.03.2014. a allkirjastatud võlakirja puhul oli tegemist

laenulepinguga. Nimetatud laenulepinguga on hageja võtnud endale kohustuse kostjale

laenusumma välja maksta, mida hageja aga teinud ei ole, mistõttu on ka kostjalt laenu

tagasimaksmise kohustuse täitmise nõudmine alusetu.

3.4.

Kohtuistungil jäi kostja varasemalt esitatu juurde, vaidles jätkuvalt hagile vastu ja

palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.

4.1.

Hageja nõuab hagis kostjalt laenulepingust tulenevat võlga, intressi ja viivist.

Hageja väitel andis ta kostjale sularahas kahes osas laenu kokku summas 31 000 eurot ning

teisel korral pärast laenuraha üleandmist, s.o 26.03.2014. a vormistati laenuandmine

kirjalikult dokumendiga „Võlakiri“, milles kostja kohustub 03.04.2014. a tagastama hagejale

32 000 eurot.

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidlusta seda, et ta on hagejaga sõlminud laenulepingu,

kuid kostja väitel hageja temale lepingus lubatud laenu ei väljastanud ja laenuleping on

rahatu, mistõttu puuduvad kostjal lepingust tulenevad kohustused.

4.2.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb väljaspool majandus- ja

kutsetegevust sõlmitud laenulepingu korral maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku

lepitud.

6 (13)

Tulenevalt VÕS § 396 lg-st 1 ja § 397 lg-st 1 on laenulepingust tulenev laenuandja

põhikohustus laenu väljamaksmise kohustus ja laenusaaja põhikohustus laenu tagastamise

kohustus ja ka intressi maksmise kohustus, kui selles on kokku lepitud. Tegemist on

lepingupoolte vastastikuste kohustustega.

VÕS § 111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused

kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda,

kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks

tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab.

Eeltoodut arvestades on laenusaaja põhikohustuse, s.o laenu tagastamise ja intressi maksmise

kohustuse tekkimise eelduseks laenulepingu kehtivus ja laenu väljamaksmise kohustuse

täitmine laenuandja poolt.

4.3.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab üldjuhul kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Seega vaidluse korral on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal. Kui

hageja nõuab kostjalt laenulepingu täitmist, siis nõude eeldusena peab ta vaidluse korral

tõendama laenulepingu kehtivust ja omapoolse laenu väljamaksmise kohustuse täitmist.

Laenulepingule ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku vormi. Seega võib VÕS § 11 lg 1

alusel teha laenutehingu teha mistahes vormis, sh suuliselt. Ka laenulepingu alusel raha

üleandmisele ei ole sätestatud kohustuslikku vormi ja raha võib üle anda nii pangaülekandega

kui ka sularahas.

Et pool saaks raha üleandmise kohustuse täitmist tõendada, on tal VÕS § 95 lg 1 alusel õigus

nõuda teiselt poolelt kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjalikku tõendit (täitmise

kviitungit). Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis saab eeldada, et kohustus on

täidetud ning tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise üle läheb üle teisele poolele, kellel

on võimalik tõendada, et kohustus on siiski täitmata. Riigikohus on 02.04.2014. a otsuses

kohtuasjas nr 3-2-1-162-13 leidnud, et kui lepingus on tingimus, et raha on makstud lepingu

sõlmimisel või enne seda, on see samuti käsitletav VÕS § 95 mõttes kviitungina raha

kättesaamise kohta.

Kui pool täitmise kohta kirjalikku tõendit ei anna ja eitab kohustuse täitmist, võib kohustuse

täitmist tõendada ka teiste tõenditega. TsMS § 229 kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses olla

tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis, muu hulgas tunnistaja

ütlus, menetlusosalise vande alla antud seletus, dokumentaalne tõend jne. Ka Riigikohus on

17.11.2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-96-11 asunud seisukohale, et laenulepingu

võlakohustuse täitmise tõendamine on liigi- ja vormivaba. Võlgnik võib raha üleandmist

tõendada nii VÕS § 95 lg-s 1 nimetatud tõendiga, aga samuti muude kirjalike dokumentidega

ja ka tunnistajate ütlustega.

Lisaks VÕS § 95 lg-s 1 sätestatud täitmise kviitungile on poolel raha üleandmise kohustuse

täitmise tõendamiseks võimalik võtta teiselt poolelt võladokument, näiteks kohustuse täitmise

lubadus, millega luuakse iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1

mõistes) või kinnitus kohustuse olemasolu kohta, eesmärgiga loobuda võimalikest

vastuväidetest võlale (kohtupraktikas tunnustatud kui deklaratiivne võlatunnistus). Mõlema

võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st

võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse. Konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest

endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Deklaratiivse võlatunnistuse

korral võib võlgnik kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal

ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.

7 (13)

4.4.

Hageja esitatud asjaolude kohaselt ei nõudnud ta kostjalt sularahas antud laenuraha

vastuvõtmise kohta kirjalikku tõendit. Samuti ei sisaldu 26.03.2014. a poolte vahel

allkirjastatud „Võlakirjas“ tingimust, et laenuraha on makstud kostjale lepingu sõlmimisel või

enne seda. Seega saab järeldada, et kostja ei ole andnud hagejale laenu vastuvõtmise kohta

VÕS § 95 lg 1 mõistes täitmise kviitungit, mis annaks alust eeldada, et hageja poolt on laenu

üleandmise kohustus täidetud ja pööraks asjaolu tõendamiskoormuse hageja kasuks.

4.5.

Hageja on esitanud kohtule tõendina poolte poolt allkirjastatud 26.03.2014. a

kuupäeva kandva dokumendi, pealkirjaga „Võlakiri“, milles kostja Mxxxx Jxxxxxx avaldab,

et laenab Rxxxx Sxxxxx (hagejalt) 31 000 eurot ja kohustub 03.04.2014. a tagastama 32 000

eurot.

Pooled ei vaidle selle üle, et 26.03.2014. a allkirjastatud „Võlakiri“ on kehtiv. Pooled

sisustavad aga seda dokumenti erinevalt.

Hageja leiab, et „Võlakirja“ puhul on tegemist laenulepinguga, milles kostja on ühtlasi

tunnistanud laenusaamisest tekkinud rahalise kohustuse olemasolu. Hageja selgitas

21.06.2017. a kirjalikus seisukohas (tl 48), et poolte tegelikuks tahteks oli sõlmida

laenuleping, millest tekkiva rahalise kohustuse täitmise üle kostjal vaidlust ei ole ega tekiks.

Kohtuistungil (tl 69 p) möönis hageja esindaja, et võlakirja sõnastus oleks võinud olla selgem.

Hageja arvates ei saa aga mõnetist asjatundmatust pooltele kui kutsetegevuses mitte

tegutsevatele isikutele ette heita ja tuleb lähtuda sellest, mis oli nende tegelik tahe taolise

dokumendi koostamisel.

Kostja leiab, et „Võlakirja“ puhul on tegemist laenulepinguga, millega hageja lubas laenu,

kuid seda ei väljastanud. Kostja väitel ei tunnistanud ta „Võlakirja“ allkirjastamisega laenu

tagasimaksmise kohustust, kuna ta ei olnud siis veel laenu saanud.

VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada:

1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille

lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne

ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal

mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist

praktikat. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist. VÕS § 29 lg 7 järgi, kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või

väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga.

Kohus leiab, et kuna poolte ühine tahe 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamisel ei ole selge,

tuleb „Võlakirja“ VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades sealjuures VÕS § 29 lg-tes 5, 6

ja 7 sätestatud asjaolusid.

26.03.2014. a on pooled allkirjastanud dokumendi pealkirjaga „Võlakiri“, milles kostja

Mxxxx Jxxxxxx avaldab, et laenab Rxxxx Sxxxxx (hagejalt) 31 000 eurot ja kohustub

03.04.2014. a tagastama 32 000 eurot.

VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel,

millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata

jätma. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega. VÕS § 16 lg 1 kohaselt on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on

piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule

8 (13)

nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud ja VÕS § 20 lg 1 kohaselt

on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida

leping.

Kuigi antud juhul on „Võlakirjale“ alla kirjutanud mõlemad pooled, sisalduvad selles vaid

kostja ühepoolsed tahteavaldused, sh laenu võtmise ja selle tagasimaksmise kohustuse kohta.

Dokumendis ei sisaldu hageja nõustumust ehk aktsepti laenulepingu sõlmimise kohta ega

kohustusi, mida hageja endale võtab. Seda arvestades leiab kohus, et „Võlakirja“ ei saa

käsitleda laenulepingu kui kahepoolse tehinguna, mis annaks kostjale õiguse nõuda teiselt

poolelt laenuraha üleandmise kohustuse täitmist nagu kostja seda käsitleb.

Kohus kuulas kohtistungil vande all ära kostja ja hageja üldõigusjärglase, tema abikaasa ja

pärija Jxxxx Sxxx. Hageja taotles ka tema enda vande all ärakuulamist, kuid hageja

terviseseisundi ja seejärel surma tõttu temalt seletusi saada ei õnnestunud.

Kostja vande all antud seletuste (tl 68p-70) kohaselt allkirjastas ta 26.03.2014. a „Võlakirja“

eesmärgiga saada hagejalt laenu. Kostja sõnul oli tal plaan osta vilja ja müüa see kasu saamise

eesmärgil edasi. Kostja tundis hagejat, kuna viimane ja kostja elukaaslane olid sugulased.

Kostja küsis hagejalt vilja ostmiseks laenu. Kostja lootis vilja müügist saada raha ja hagejale

tagasi maksta paari päeva jooksul. Hageja oli laenu andmisega nõus. Kostjale teadaolevalt ei

olnud hagejal seda raha olemas, kuid hageja pidi saama ühe veoauto ja järelkäru maha müüa

ning sealt raha saama, et see siis kostjale vilja ostmiseks laenata. 26.03.2014. a vormistasid

pooled hageja nõudmisel võlakirja, kuna hageja tahtis kindlust, et laen tagasi makstakse. Paar

päeva pärast võlakirja vormistamist oli poolte vahel vestlus ja selgus, et hageja ei saa raha

laenata. Kostja hagejalt raha ei saanud ja plaanitud vilja ostmise tehing jäi ära.

Hageja üldõigusjärglane Jxxxx xxxx andis vande all ütlusi (tl 116-118) selle kohta, et tema

abikaasa Rxxxx xxxxxandis 2014. a aasta märtsi alguses kahel korral sularahas kostjale laenu,

sh esimesel korral vähemalt 10 000 eurot ja teisel korral 21 000 eurot. Jxxxx Sxxx sõnul nägi

ta, kui abikaasa RxxxxxSxxx pani rahasummad valmis ja viis need nende maja ees all autos

oodanud kostjale. Ta kinnitas, et kostjale üle antud sularaha oli neil kodus olemas, et see oli

kogutud raha laste pulmadeks, samuti korteri müügist saadud raha ja tema ema pärandiks

olnud maja müügist saadud raha. Jxxxx Sxxx seletuste kohaselt vormistasid hageja ja kostja

laenu kohta kirjaliku dokumendi peale teisel korral kostjale raha üleandmist.

Kohus hindab, et lepingupooltega sarnase mõistliku isiku seisukohalt, ei saa pidada usutavaks

kostja väiteid selle kohta, et 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamisel oli poolte tahe sõlmida

tulevikku suunatud laenuleping, millega hageja lubas kostjale laenu. Mõistlikult võttes ei ole

usutav kostja väide, et olukorras, kus ta ei olnud veel hagejalt raha saanud ja ei olnud ka veel

selge, kas hagejal üldse see raha olemas oli, allkirjastas ta dokumendi pealkirjaga „Võlakiri“,

millega lubas laenusumma ja intressi tagastamist, eriti veel nii lühikese tähtaja jooksul

(Võlakiri allkirjastati 26.03.2014. a, kostja lubas laenu koos intressiga tagastada 03.04.2014.a,

s.o 8 päeva pärast).

Arvestades, et 26.03.2014. a „Võlakirjas“ sisalduvad üksnes kostja kui laenusaaja ühepoolsed

tahteavaldused laenu võtmise ja selle tagasimaksmise kohustuse kohta, võib kohtu hinnangul

lepingupooltega sarnase mõistliku isiku seisukohalt järeldada, et õiged on hageja väited ja

Jxxxx Sxxx vande all antud ütlused selle kohta, et enne 26.03.2014. a „Võlakirja“

allkirjastamist oli hageja kostjale suuliselt sõlmitud laenulepingu alusel laenuraha juba üle

andnud. Mõistlikult võib järeldada, et 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamise eesmärk oli

vormistada võladokument, millega kostja laenusaajana tunnistab laenu ja intressi maksmise

kohustuse olemasolu. Kohus leiab, et selline kinnitus kohustuse olemasolu kohta vastab

kohtupraktikas tunnustatud nn deklaratiivsele võlatunnistusele, mille eesmärk on muuta

kohustus vaieldamatuks ja kergendada võlausaldaja tõendamiskoormust. Riigikohus on

9 (13)

06.02.2012. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-149-11 (ka varasemates lahendites, nt 24.04.2006. a

otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-21-06) tunnustanud VÕS § 30 mõttes konstitutiivse

võlatunnistuse, millega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus, kõrval

deklaratiivset võlatunnistust, millega kinnitatakse olemasolevat võlga, eesmärgiga loobuda

vastuväidetest ja lihtsustada kohustuse sissenõudmist. Riigikohus on märkinud, et

võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kui

võlausaldaja ei ole tõendanud konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu. Käesolevas asjas ei ole

hageja küll otsesõnu kostja võlatunnistusele tuginenud. Samas on hageja seisukohal, et

„Võlakirjas“ sisaldub kostja kinnitus laenu saamise ja sellest tekkinud rahalise kohustuse

olemasolu kohta, mis oma sisult ongi nn deklaratiivne võlatunnistus.

Kohus leiab ka, et muu hulgas viitab sellele, et poolte tahe oli vormistada võladokument,

millega tunnistatakse võlga, allkirjastatud dokumendi nimetus „Võlakiri“. Iseenesest ei saa

ainuüksi ebaõiget tähistust lepingu tõlgendamisel aluseks võtta. Arvestades aga, et kostja

puhul oli tegemist isikuga, kes tegeles äritegevusega (kostja vande all antud seletused), siis ei

ole usutav, et kostja ei teinud vahet laenulepingul, millega alles luuakse kohustust, ja nn

võladokumendil (antud juhul nimetusega „Võlakiri“), millega tunnistatakse juba olemasolevat

kohustust.

Eeltoodut arvestades loeb kohus, et poolte poolt 26.03.2014. a allkirjastatud „Võlakirja“

puhul on tegemist kostja antud deklaratiivse võlatunnistusega, milles kostja tunnistab hageja

ees laenulepingust tulenevat kohustust tagastada tähtajaga 03.04.2014. a 32 000 eurot.

4.6.

Riigikohus on 11.01.2018. a otsuses tsiviilasjas nr 2-14-58735 korranud juba

varasemates lahendites (nt Riigikohtu 24.03.2017. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-103-16)

avaldatud seisukohta, et kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, millega võlgnik on

tunnistanud kohustuse olemasolu, siis on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest

loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga.

Kostja on tuginenud hageja nõude puudumise võimalikkusele ja välja toonud, et hagejal ei

saanud olla sularaha, mille ta väidetavalt kostjale laenuna üle andis.

Kohus leiab, et kostja vastuväited ei põhjenda hageja nõude rahuldamata jätmist. Kostja on

võlakirjas andnud võlatunnistuse, millega on tunnistanud laenu tagasimaksmise kohustuse

olemasolu. Kostja kohustus on tõendada, et tal ei ole hageja ees võlatunnisega tunnistatud

laenu ja intressi maksmise kohustust. Kostja vastavat asjaolu ei ole tõendanud.

Hageja väitel oli ta enne 26.03.2014. a „Võlakirja“ allkirjastamist andnud kostjale sularahas

kahes osas üle 31 000 eurot. Tõendamaks, et hagejal oli kostjale üleantud raha sularahas

olemas, esitas hageja pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et vahemikus 08.2012. a kuni

03.2014. a võeti hageja enda ja tema abikaasa Jxxxx Sxxx pangakontodelt sularahas välja

kokku 19 000 eurot (tl 50-54). Hageja väitel müüs ta samas ajavahemikus maha oma sõiduki,

mille eest sai sularahas 6000 eurot või enam ning hageja väitel oli neil abikaasaga ka

eelnevalt kodus sularaha, mis pärines korteri müügist ja hageja abikaasa ema pärandiks olnud

maja müügist. Jxxxx Sxxx kinnitas vande all antud ütlustega, et 2014. a märtsis oli neil kodus

olemas sularaha, sh laste pulmadeks kogutud raha, korteri müügist saadud raha ja tema ema

pärandiks olnud maja müügist saadud raha, mille hageja kahes osas, kokku vähemalt summas

31 000 eurot, andis laenuna üle kostjale.

Hageja väitel on kostja asunud temale laenu tagasi maksma, mis omakorda kinnitab kostja

kohustuse olemasolu ja selle tunnistamist. Hageja esitas kohtule tõendina maksekorralduse (tl

16), millest nähtub, et 10.11.2016. a kandis Kxxxxxxxx Sxxxx(kostja abikaasa) Jxxxx Sxxx

10 (13)

(hageja abikaasa) pangakontole 200 eurot (tl 16) ning maksekorralduse (tl 32), millest nähtub,

et 17.05.2014. a kandis kostja Jxxxx Sxxx (hageja abikaasa) pangakontole 500 eurot. Hageja

väitel puudusid tema abikaasal Jxxxx Sxxxx Kxxxxxxxx Sxxx ja kostjaga igasugused

võlasuhted ja mõlemad summad on kantud hageja ja kostja vahel sõlmitud laenutehingu

täitmiseks. Hageja väited on kooskõlas Jxxxx Sxxx poolt vande all antud ütlustega. xxxxx

Sxxx kinnitas vande all, et tema ja Kxxxxxxxx Sxxx ega kostja vahel ei olnud muid

võlasuhteid ning nende poolt tema kontole tehtud ülekanded olid kostja ja hageja vahelisest

laenusuhtest tulenevate kostja kohustuste katteks. Jxxxx Sxxx ütlustest nähtub, et need

summad laekusid pärast seda, kui Rxxxx sxxxxkäis kostjat palumas, et naisel tuleb sünnipäev

ja tal ei ole raha ja siis laekus 500 eurot, ja kui Jxxxx Sxxx oli käinud KxxxxxxxxxSxxx

juures raha tagastamist küsimas, siis laekus 200 eurot. Kostja hageja väiteid ei tunnistanud,

kuid ei esitanud ka omapoolselt tõendeid, mis tõendaks, et tema ja tema abikaasa tegid hageja

abikaasa pangakontole ülekanded mingi muu kohustuse katteks. Seega loeb kohus õigeks

hageja väite, et Kxxxxxxxx Sxxxxpoolt 10.11.2016. a Jxxxx Sxxxxx 200 euro ülekandmisega

ja kostja poolt 17.05.2014. a Jxxxx Sxxxxx 500 euro ülekandmisega täideti laenulepingust

tulenevat kostja kohustust hageja ees.

Eeltoodut arvestades loeb kohus tõendatuks hageja väite, et enne 26.03.2014. a „Võlakirja“

allkirjastamist oli ta kostjale üle andnud laenusumma 31 000 eurot. Kostja on „Võlakirjas“

deklaratiivse

võlatunnistusega

tunnistanud

kohustust

tagastada

hagejale

tähtajaks

03.04.2014.a 32 000 eurot.

4.7.

Kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta on võlatunnistusega

tunnistatud kohustuse täitnud. Seega võib järeldada, et kostja on laenusuhtest tulenevat raha

maksmise kohustust rikkunud ja ei ole laenusummat ega intressi hagejale nõuetekohaselt

tagastanud.

VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist.

Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue kostjalt laenu põhiosa summas 31 000 eurot ja

intressi summas 1000 euro saamiseks.

4.8.

Lisaks põhivõlale ja intressile nõuab hageja kostjalt ka viivist.

Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kostja on „Võlakirjas“ deklaratiivse võlatunnistusega tunnistanud kohustust tagastada

hagejale laenusumma ja intress, kokku summas 32 000 eurot, tähtajaks 03.04.2014. a. Seega

11 (13)

oli hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist ja kohustus muutus sissenõutavaks selle tähtaja

möödumisel ehk alates 04.04.2014. a.

Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o

alates 04.04.2014. a VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras, s.o sama seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on hagi esitamise

seisuga, s.o 31.03.2017. a seisuga arvestanud viivise suuruseks kokku 7484,95 eurot. Kostja

ei ole hageja viivisearvestust vaidlustanud. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist TsMS § 367

kohaselt protsendina põhinõudelt.

Menetluse kestel vähendas hageja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisenõuet 700 euro võrra. Hageja luges, et 10.11.2016. a Kxxxxxxxx Sxxxx(kostja

abikaasa) poolt Jxxxx Sxxxx(hageja abikaasa) pangakontole 200 euro ja 17.05.2014. a kostja

poolt Jxxxx Sxxx (hageja abikaasa) pangakontole kantud 500 euro ülekandmisega on täidetud

kostja kohustus hageja ees. Hageja on nimetatud 700 eurot arvestanud viiviste katteks ja

nimetatud summa ulatuses hagis esitatud viivisenõuet vähendanud.

Kohus arvestas, et alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 01.04.2017. a kuni

kohtuotsuse tegemiseni, s.o kuni 04.04.2018. a kujuneb VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud

määras viiviste suuruseks 2287,80 eurot (31 000 eurot x 0,02% x 369 päeva). Seega

kohtuotsuse tegemise aja seisuga kujuneb hageja poolt nõutavas määras sissenõutavaks

muutunud viivise suuruseks kokku 9072,75 eurot (6784,95 eurot + 2287,80 eurot).

4.9.

Käesolevas menetluse käigus hageja Rxxxx Sxxx suri ja hageja asemel astus

menetlusse tema üldõigusjärglane Jxxxx Sxxxx(menetlusõigusjärglus). Kohus on hageja

poole asendanud tema üldõigusjärglasega ja seetõttu ei tee kohus lahendit mitte hageja vaid

juba tema üldõigusjärglase suhtes.

Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja üldõigusjärglase kasuks välja kokku 41 072,75

eurot, millest 31 000 eurot on põhivõlg, 1000 eurot intress ja 9072,75 eurot kohtuotsuse

tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja

üldõigusjärglase kasuks välja viivise protsendina põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele

järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni.

5. Menetluskulude jaotus

5.1.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldab hagi, seega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.

5.2.

TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskulud

kokku 3103,80 eurot, sh 1000 eurot hagilt tasutud riigilõiv, 145,80 eurot hageja lepingulise

esindaja sõidukulu ja 1958 eurot hageja lepingulise esindaja tasu õigusabi eest.

Kostja esitas kohtule oma seisukoha hageja menetluskulude kohta. Kostja arvates ei ole

põhjendatud hageja esindaja sõidukulud, kuna hageja ei ole esitanud sõidukulusid tõendavaid

dokumente. Kostja leiab, et hüvitamisele ei kuulu hageja menetluskulud, mis on seostud

14.03.2018. a istungiga, kuna hageja taotletud tunnistaja ei ilmunud varasemalt 04.09.2017. a

peetud kohtuistungile. Kostja arvates ei kuulu hüvitamisele ka hageja menetluskulud seoses

menetluse peatamisega ja selleks tehtud tegevustega.

12 (13)

5.2.1. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud hagilt riigilõivu summas 1000 eurot.

Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast ja kohus leiab, et selle

saab lugeda hageja põhjendatud menetluskuluks.

5.2.2. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §-

s 218 sätestatu kohaselt.

Hagejat esindas menetluses jurist Tanel Riivits, kes ei ole advokaat, kuid vastab TsMS § 218

lg 1 2. punktis sätestatud haridusnõuetele ning saab olla tsiviilkohtumenetluses poole

lepinguline esindaja.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja teinud õigusabi toiminguid

kokku 16,30 tunni ulatuses, sh: 1) 2,9 tundi – hagiavalduse koostamine; 2) 2,5 tundi – kostja

hagivastuse analüüs, kliendiga konsulteerimine ja vastulause esitamine; 3) 0,25 tundi – kohtu

kirjaga tutvumine ja kliendile selgitused; 4) 2,5 tundi – kostja seisukoha analüüs, kliendiga

konsulteerimine, tõendite ja taotluste esitamine; 5) 0,85 tundi – kohtuistungiks

ettevalmistumine; 6) 2,25 tundi 04.09.2017. a kohtuistung; 7) 0,25 tundi – 26.09.2017. a

hageja vande all küsitlemine Tartu haiglas; 8) 0,5 tundi – taotluse koostamine ja esitamine

menetluse peatamiseks; 9) 0,15 tundi – kohtu 26.01.2018. a määrusega tutvumine ja kliendile

edastamine koos selgitustega; 10) 1,5 tundi – kohtuistungiks ettevalmistumine, kliendiga

konsulteerimine; 11) 2 tundi – 14.03.2018. a kohtuistung. Hageja esindaja taotleb tehtud

toimingute eest tasu määraga 120 eurot ühe töötunni eest.

Arvestades asja menetluse käiku ja keerukust, leiab kohus, et märgitud hageja esindaja

toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Hageja esindaja on koostanud hageja nimel

nõude, esitanud seisukohad kostja vastustele ning esindanud hagejat kohtuistungitel.

Eeldatavalt kaasnevad nimetatud toimingutega ka ettevalmistavad toimingud, sh kliendiga

konsulteerimine. Kohus hindab, et ka märgitud ajakulu toimingutele kokku 16,30 tunni

ulatuses on mõistlik ja põhjendatud. Muu hulgas märgitud kohtuistungitel osalemise ajakulu

vastab kohtuistungite tegelikule kestusele.

Kohus ei nõustu kostjaga, et hüvitamisele ei kuulu 14.03.2018. a kohtuistungiga seotud kulud

ja menetluse peatamise ja sellega seotud tegevuse kulud. Kohtuistungi edasilükkamine oli

osaliselt tingitud hageja tervislikust seisundist ja asja menetluse peatamise põhjuseks oli

hageja surm. Kohtu hinnangul ei saa seetõttu asja arutamise edasilükkamist ja menetluse

peatamist käsitleda TsMS § 169 lg 1 mõistes menetluse venimisena menetlusosalise süül,

millisel juhul tuleb menetluskulud jätta venimise põhjustanud menetlusosalise kanda.

Kohus leiab, et hageja esindaja taotletav tasumäär, s.o 120 eurot ühe töötunni eest, on

arvestades esindaja kvalifikatsiooni veidi ülemäärane.

Riigikohus on 11.02.2015. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-115-14 (p 14) leidnud, et

menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1

alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegiumi hinnangul ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu praktika seisukohtades (vt Riigikohtu

01.10.2013. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-

93-13; 13. 11.2013. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013. a määrus kohtuasjas nr

3-2-1-145-13) on peetud mõistlikuks advokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot

käibemaksuga või –maksuta.

13 (13)

Antud juhul ei ole hageja lepingulise esindaja puhul tegemist advokaadiga. Üldjuhul on

lepingulise esindaja, kes ei ole advokaat, taotletav tööühiku keskmine hind madalam kui

advokaadist esindajal, kelle kvalifikatsioon on kõrgem. Arvestades keskmist sarnase

õigusteenuse eest juristist esindajale makstavat tasu, loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks

hageja lepingulise esindaja tasumäära 80 eurot ühe töötunni eest.

Eespool hindas kohus, et vajalik ja põhjendatud on hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku

16,30 töötunni ulatuses. Tasumääraga 80 eurot ühe töötunni eest kujuneb tasu suuruseks

1304 eurot (16,30 x 80). Seega loeb kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu

summas 1304 eurot.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja transpordikulud seoses

menetlusest osavõtuga kokku summas 145,80 eurot.

Kohus leiab, et hageja esindaja transpordikulud saab taotletud ulatuses lugeda põhjendatud ja

vajalikuks.

Hageja ei ole esitanud transpordikulude kohta tõendit, kuid kohtu hinnangul saab sellest

olenemata transpordikulu lugeda põhjendatud ulatuses vajalikuks menetluskuluks. TsMS §

176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid

tõendavaid dokumente esitama.

Hageja esindaja on kahel korral sõitnud Tallinnast kohtuistungile Jõgeva kohtumajja ja tagasi.

Linnadevaheline kaugus on ca 150 km ja ühel korral edasi-tagasi läbitud vahemaa seega ca

300 km. Arvestusega, et keskmiselt kulub autokütust 10 l/100 km kohta ja ühe liitri kütuse

hind on olnud keskmiselt 1-1,1 eurot saab kohtu hinnangul pidada mõistlikuks transpordikulu

Tallinnast Jõgevale ja tagasi sõitmise eest 45 euro ulatuses, s.o kahel korral Tallinnast

Jõgevale ja tagasi sõitmise eest kokku 90 eurot nagu hageja esindaja seda taotleb. Lisaks on

hageja esindaja ühel korral sõitnud hageja vande all ärakuulamiseks Tallinnast Tartusse.

Linnadevaheline kaugus on ca 186 km ja edasi-tagasi läbitud vahemaa seega ca 372 km.

Arvestades keskmist kütusekulu ja hindu loeb kohus mõistlikuks transpordikulu Tallinnast

Tartusse ja tagasi sõitmise eest summas 55,80 eurot nagu hageja esindaja seda taotleb. Seega

kokku loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja esindaja transpordikulu summas 145,80

eurot.

5.2.3. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas

2449,80 eurot, sh 1000 eurot hagilt tasutud riigilõiv, 1304 eurot hageja lepingulise esindaja

tasu ja 145,80 eurot hageja lepingulise esindaja sõidukulud.

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud summas 2449,80

eurot kostjalt hageja kasuks välja.

Hageja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et kostjal tuleb hagejale hüvitatavatelt

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg

1 2. lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik