2-14-59814/116 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-59814

Tsiviilasi

K.K. hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

vastu

kutsehaigusega

põhjustatud

kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Eesti

Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

apellatsioonkaebuse hind 9085 eurot 64 senti

K.K. vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. augusti 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti

Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

apellatsioonkaebus

K.K. vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. jaanuar 2018, 27. veebruar 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

(registrikood

70004459),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Vastuapellant (hageja): K.K. (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Mihkel Nukka

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 22. augusti 2017 (otsuses märgitud ebaõigesti kuupäevaks

22. august 2016) otsus tühistada osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud

hüvise ja varalise kahju suuruse ning menetluskulude jaotuse ja suuruse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ja sõnastada Tartu Maakohtu 22. augusti 2017

otsuse tsiviilasjas nr 2-14-59814 resolutsioon järgmiselt:

2.1. Välja mõista Eesti Vabariigilt K.K. kasuks ühekordne hüvitis kutsehaiguse

põhjustamisest tingitud sissetuleku vähenemise eest perioodil 1. mai 2014

- 31. märts 2018 14 552,30 eurot.

2.2. Välja mõista Eesti Vabariigilt K.K. kasuks igakuine hüvitis alates 1.

aprillist 2018 355,95 eurot, mille arvutamine toimub järgmise valemi alusel:

igakuulise hüvise arvutamiseks korrutatakse K.K. indekseeritud keskmine

kuutöötasu (31. märts 2018 seisuga 1586,15 eurot) hagejal diagnoositud

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määraga (31. märts 2018 seisuga 40%),

millest tuleb maha arvata K.K. makstava töövõimetuspensioni (31. märts 2018

seisuga 220,99 eurot) osa, mis vastab kutsehaigusest tulenevale püsiva töövõime

ulatusele (31. märts 2018 seisuga 125, 96 eurot). Saadud summast moodustab

K.K. le väljamakstav hüvis 70 % (bruto).

2.3. Kohustada Eesti Vabariiki tasuma igakuine hüvitis K.K. pangakontole hiljemalt

jooksva kalendrikuu 10. kuupäevaks.

2.4. Kohustada Eesti Vabariiki igakuise hüvitise aluseks olevat keskmist töötasu

igaaastaselt indekseerima tegevusala „Põllumajandus, metsamajandus ja

kalapüük“ palkade juurdekasvu tempoga võrreldes eelmise aastaga (indeks

avaldatakse

Statistikaameti

andmebaasis

http://pub.stat.ee)

ja

tegema

indekseerimise tulemusena hüvitise ümberarvestuse.

2.5. Kohustada K.K. edastama Eesti Vabariigile (Riigimetsa Majandamise

Keskusele) andmed igakuise hüvitise arvutamise aluseks olevate asjaolude

muutumise kohta.

2.6. Välja mõista Eesti Vabariigilt K.K. kasuks varalise kahjuna 36,20 eurot.

2.7. Välja mõista Eesti Vabariigilt K.K. kasuks mittevaralise kahju hüvisena 1000

eurot.

2.8. Jätta K.K. menetluskuludest maakohtus 50 % K.K. ja 50% Eesti Vabariigi

kanda. Jätta Eesti Vabariigi menetluskulud maakohtus tema enda kanda.

2.9. Määrata kindlaks K.K. põhjendatud menetluskulud maakohtus summas

5781,60 eurot (koos km-ga).

2.10. Välja mõista Eesti Vabariigilt K.K. kasuks menetluskulude katteks 2890,80

eurot (koos km-ga) ja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust

kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

3. Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus ja K.K. vastuapellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.K. (hageja) esitas 27. oktoobril 2014 hagi Eesti Vabariigi (Riigimetsa Majandamise

Keskuse kaudu) vastu, milles palus kostjalt välja mõista: 1) hüvitise kutsehaiguse

põhjustamisest tingitud sissetuleku vähenemise eest perioodi 1. mai 2014 kuni 31. mai 2017

eest ühekordse summana 25 234,51 eurot; 2) igakuise hüvitise kutsehaiguse põhjustamisest

tingitud sissetuleku vähenemise eest alates 1. juunist 2017, mille suurus võrdub indekseeritud

keskmise kalendripäeva töötasu ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi

korrutisega, mis korrutatakse eelmise kuu kalendripäevade arvuga; 3) otsese varalise kahju

summas 51,72 eurot; 4) mittevaralise kahju kohtu poolt kindlaksmääratud ulatuses.

Hagi asjaolude kohaselt töötas hageja töölepingu alusel alates 1. novembrist 2006 kuni

30. aprillini 2014 kostja juures raietöölisena. 11. aprillil 2013 diagnoositi hagejal

ülekoormushaigus kombineeritud vibratsiooni toime nähtudega. Seoses kutsehaigusega on

hagejal õlavöötme ja käte müofastsiaalsed valud, vasaku õla m. subscapularise tendiniit,

Raynaud sündroom ning krooniline kaela radikulopaatia C7. Kutsehaiguse teatise kohaselt on

kutsehaiguse põhjustanud järgmised ohutegurid: korduvad liigutused ja sundasendid kätele,

õlavöötmele, kaelale ning kontakt lokaalse vibratsiooniga. Kutsehaiguse väljakujunemise

perioodiks on märgitud 2006.-2014. aasta. Teatise punkti 6 kohaselt on seoses kutsehaigusega

vastunäidustatud raske füüsiline töö ning pikemaaegne kontakt vibratsiooniga. Hagejal on

vajalik kompleksne taastusravi, sanatoorne ravi ja vajadusel medikamentoosne ravi. Kostja

koostatud kutsehaigestumise raporti punkti 3 kohaselt puutus hageja raietöölisena töötamisel

kokku samade teguritega, mis on välja toodud kutsehaiguse teatises. Raporti punktis 6 on

märgitud, et kutsehaigestumise tõi kaasa füüsiliselt raske töö. Sotsiaalkindlustusameti 21. mai

otsusega nr 1103252 tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime kaotus 40%

ulatuses alates 21. aprillist 2014. Seoses kutsehaigestumisega lõpetas kostja hagejaga sõlmitud

töölepingu erakorraliselt alates 1. maist 2014. Kostja kaotas sellega igakuise töötasu ja ei ole

kuni praeguse hetkeni leidnud uut sissetuleku teenimise võimalust. Kutsehaigusest tingitud

tervisekahjustused on muutnud igapäevaelu oluliselt ebamugavamaks ning vähenenud on

üleüldine heaolutase ja turvatunne. Hageja varasem üldhaigestumine ei oma tähendust, kuna

sellest tulenev seisund ei ole seotud kutsehaigusega ja see ei takistanud hagejal raietöö tegemist.

Kostja on rikkunud järgnevaid kohustusi: 1) nõuetekohase ja objektiivse riskianalüüsi ja

sisekontrolli läbiviimine; 2) piisav nõuetekohane tööohutusalane juhendamine; 3) õigeaegsete

ja nõuetekohaste tervisekontrollide läbiviimine; 4) füüsikaliste ohutegurite mõõtmine; 5)

vajalike isikukaitsevahendite väljastamine; 6) tervisele ohutu tööolme tagamine. Hagejale on

tekkinud kahju seoses saamata jäänud töötasuga. Lisaks on hagejale tekkinud varaline kahju

ravikulude näol summas 51,72 eurot ja mittevaraline kahju. Tekkinud kahju on põhjuslikus

seoses kostja õigusvastase käitumisega. Kostja süüd tuleb eeldada.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt on hageja kutsehaiguse

väljakujunemise perioodi täpseks määratlemiseks ja kõigi kutsehaiguse tekkeohtude

tuvastamiseks

vaja

arvestada

ka

hageja

töötamist

varasematel

töökohtadel.

Sotsiaalkindlustusameti 31. mai 2014 otsusest nähtub, et lisaks kutsehaigusest tulenevalt

töövõimetusele 40% ulatuses oli hageja enne kutsehaigestumist ja kostja juurde tööle asumist

70% ulatuses püsivalt töövõimetu. Hageja ei teavitanud sellest kostjat ei tööle asumisel ega

töötamise ajal. Seda asjaolu ei kajasta ka hageja tervisekontrolli otsused. Kui kostja oleks seda

teadnud, ei oleks ta hagejaga töölepingut sõlminud, vähemalt mitte raietööde tegemiseks.

Varasem töövõimetus omab olulist tähendust, kuna inimesele, kes on kaotanud enamiku

töövõimest, mõjuvad tervist kahjustavalt isegi sellised töökeskkonna ohutegurid, mis jäävad

lubatud piiridesse ja mis tervele inimesele kutsehaigust ei põhjusta. Kostja ei ole töötervishoiu

norme rikkunud ja õigusvastaselt käitunud. Hageja kutsehaigus kujunes välja vaatamata sellele,

et lokaalne vibratsioon oli normi piires, sundasendite ja korduvliigutuste neutraliseerimiseks

olid ette nähtud vajalikud vaheajad, hageja oli saanud eriväljaõppe ergonoomiliste töövõtete

osas ja oli kohustatud neid kasutama. Hageja teadis, et töö, mida ta teeb, on tervist kahjustav ja

töötingimuste tõttu oli hagejal lühem tööpäev ja paindlik tööaeg. Hageja kutsehaigestumise

tingis varasem üldhaigestumine. Eelnevast tulenevalt puudub põhjuslik seos kostja käitumise

ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja on käitunud piisava hoolsusega. Kui ka kostja oleks

süüdi hageja kutsehaigestumises, tuleb arvestada, et kutsehaigus on hagejale põhjustanud

täiendavalt üksnes 10% ulatuses töövõimetust. Samuti tuleb arvestada hageja enda osa kahju

tekkimisel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. augusti 2017 otsusega hagi ja otsustas järgmist: 1) mõista

kostjalt hageja kasuks välja hüvitis kutsehaiguse põhjustamisest tingitud sissetuleku

vähenemise eest perioodil 1. mai 2014 kuni 31. mai 2017 ühekordse hüvitisena summas

25 234,51 eurot; 2) mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine hüvitis kutsehaiguse

põhjustamisest tingitud sissetuleku vähenemise eest alates 1. juunist 2017 igakuise hüvitisena,

mille suurus võrdub indekseeritud keskmise kalendripäeva töötasu ja kutsehaigusest tingitud

püsiva töövõime kaotuse protsendi korrutisega, mis korrutatakse eelmise kuu kalendripäevade

arvuga; 3) mõista kostjalt hageja kasuks välja otsene varaline kahju summas 51,72 eurot;

4) mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaraline kahju summas 1000 eurot; 5) jätta hageja

menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda; 6) mõista kostjalt hageja

kasuks menetluskulude katteks välja 5777,45 eurot; 7) mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust

kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

4. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et hagejal esineb nii

üldhaigestumine kui ka kutsehaigus. Vaidlus on selle üle, kas üldhaigestumine võis mõjutada

ka kutsehaiguse väljakujunemist, kui hageja töötas perioodil 1. november 2006 kuni 30. aprill

2014 Riigimetsa Majandamise Keskuses raietöölisena ning kas kostja on süüdi hagejale

kutsehaiguse tekitamises.

5. Maakohus leidis, et ei saa eitada, et raietööliste töötingimusi püüti leevendada tööpäeva

lühendamise, suurema palga ja paindliku tööajaga, kuid sellegipoolest on jäetud

tervisekontrollid õigeaegselt tegemata. Hageja saadeti tervisekontrolli esmakordselt 2007.

aastal, st pärast 1-aastast töötamist kostja juures. 7. septembri 2007 tervisekontrolli läbimisel

määrati taasläbivaatuse ajaks 2008. aasta september, kuid kostja suunas hageja tervisekontrolli

alles 1. juunil 2010. Sellega rikkus kostja töötajate tervisekontrolli korra § 5 lg-t 2. Arst-ekspert

on rõhutanud regulaarsete tervisekontrollide tegemise olulisust hagejale.

6. Maakohus leidis, et enamasti ei ole metsatöölistel nende töö vahetus läheduses puhkeruume,

soojakuid ja riiete kuivatusruume. See ongi kompenseeritud lühema tööaja ja suurema palgaga.

Auto võis puhkeruumi ja soojakut ainult mõneti asendada. Samas oli kostjal veel kohustusi,

mida ta ei täitnud. Hagejal ei olnud ilmastikukindlat tööjakki ning vajakajäämised esinesid

kaitsekinnastega varustamisel. Talvisel perioodil väljastati kaks paari kindaid ühe kuu peale,

mis ei ole kohtu hinnangul piisav. Kostja ei ole tööinspektsioonile esitanud isikukaitsevahendi

arvestust 2006-2008. aastate kohta. Samas ei saa kostjale ette heita seda, et ta ei korraldanud

tööjaki ja kinnaste kasutamise väljaõpet, kuna tegemist pole isikukaitsevahenditega, mis

oleksid spetsiifilised ja mida isik ilma väljaõppeta kasutada ei oskaks.

7. Maakohus leidis, et kostja ei ole täitnud vibratsioonitaseme mõõtmise kohustust. Hageja

puutus

kohtvibratsiooniga

kokku

nii

kettasaagi

kui

ka

võsalõikurit

kasutades.

Vibratsioonitaseme mõõtmist saab tellida akrediteeritud mõõtelaborilt ja seda saab teha nii

töövahendi omanik kui ka rentnik. Igal juhul vastutab aga tööandja selle eest, et töövahend

oleks töötaja tervisele ohutu. Vibratsioon on üks kutsehaiguse väljakujunemise põhjuseid ja

kostja ei ole sellele mingit tähelepanu pööranud.

8. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole tahtlikult kutsehaiguse tekkimist soodustanud.

Hageja pöördus 2008. ja 2009. aastal terviseprobleemide esinemisel viivitamata arsti poole

teadmata, et terviseprobleemid on seotud töökeskkonnaga. Arst ei keelanud tal jätkata endise

töö tegemist.

9. Maakohus leidis, et kostja instrueerimised võimaliku kutsehaiguse vältimiseks olid

puudulikud. Kostja peamine kohustus töötajate tervise kaitse tagamiseks töökohal oli rakendada

asjakohaseid ennetustegevusi. Üheks kohustuseks oli ka töötaja teadvustamine töökohal

esinevatest riskidest ja töötaja juhendamine ning koolitus. Kuigi kohtule esitatud dokumentidest

on näha, et isikut on instrueeritud ja õpetatud, on see jäänud puhtformaalseks tegevuseks.

Allkirja andmine ei taga isiku sisulist instrueerimist töökohal olevatest riskidest.

10. Maakohus märkis, et pooled on nõus, et hüvitise väljamõistmise korral perioodiliste

maksetena indekseeritakse seda vastavalt RMK finants- ja administratsioonijuhi 31. märtsi

2017 käskkirjale nr 1-5/86.

Kuna kahju tekkimine hagejale on tõendatud ja ei ole tõendatud hageja osa kahju tekkimises,

mõistis maakohus hageja kasuks välja hüvitise kutsehaiguse põhjustamisest tingitud sissetuleku

vähenemise eest perioodil 1. mai 2014 kuni 31. mai 2017 ühekordse hüvitisena summas

25 234,51 eurot.

Samuti mõistis maakohus välja igakuise hüvitise kutsehaiguse põhjustamisest tingitud

sissetuleku vähenemise eest alates 1. juunist 2017, mille suurus võrdub indekseeritud keskmise

kalendripäeva töötasu ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi korrutisega,

mis korrutatakse eelmise kuu kalendripäevade arvuga. Maakohus kohustas kostjat igakuise

hüvitise aluseks olevat keskmist töötasu iga-aastaselt indekseerima tegevusala „põllumajandus,

metsamajandus ja kalapüük“ palkade juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja otsese varalise kahju summas 51,72 eurot.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks VÕS § 134 lg 2 alusel oma äranägemise järgi välja

mittevaralise kahju summas 1000 eurot.

11. Maakohus leidis, et hageja esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud.

Maakohus leidis, et hageja esindaja tasu on põhjendatud üksnes osaliselt. Ajakulust on

käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu ning esitatud taotluse mahtu arvestades vajalik ja

põhjendatud 47 tundi ja 45 minutit. Põhjendatud esindaja tasu suuruseks on seega 5730 eurot

koos käibemaksuga, millele lisandub kütusekulu summas 42,98 eurot, kokku on seega

põhjendatud esindaja kulu suuruseks 5777,45 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. augusti 2017 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata.

Otsusest ei nähtu seadusi ja õigusnorme, mida kohus on kohaldanud ning pole jälgitav, kuidas

kohus on ühe või teise järelduseni jõudnud. Maakohus ei ole paljusid tõendeid analüüsinud ega

isegi nimetanud. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte on üks tõenditest ning sellel ei ole

suuremat jõudu või kaalu kui teistel tõenditel. Samuti põhineb nimetatud tõend osaliselt hageja

kui vaidluse tulemusest otseselt huvitatud isiku väidetest, mida Tööinspektsioon ei ole

kontrollinud.

Hageja välja toodud kostja väidetava õigusvastase käitumise ja hagejal kutsehaiguse tekkimise

vahel puudub põhjuslik seos. Maakohtu tuvastatud ja hageja välja toodud väidetavad

rikkumised ei ole sellised, mille tagajärjeks oleks kutsehaiguse tekkimine. Väidetavate

rikkumiste puudumine ei oleks kostjal kutsehaiguse tekkimist ära hoidnud.

Kohtuotsusest ei nähtu, millele tugineb maakohut järeldus, et kaks paari kindaid ühe kuu peale

ei ole piisav väljastus. Samuti ei nähtu, milline põhjuslik seos esineb ebapiisaval arvul

töökinnaste väljastamata jätmise ja kutsehaiguse tekkimise ja kujunemise vahel.

Maakohtu seisukoht esmase tervisekontrolli läbiviimise kohustuse rikkumise osas on vastuolus

asjas kogutud tõenditega. Maakohus on jätnud arvestamata 14. novembri 2006 tervisekontrolli

tõendi, mille kohaselt käis hageja esmases tervisekontrollis 14. novembril 2006. See on viinud

ebaõige järelduseni kohtu poolt. Samuti on maakohus jätnud hindamata põhjusliku seose

olemasolu kutsehaiguse tekkimise ja tervisekontrolli läbiviimise kohustuse rikkumise vahel.

Kui hageja ka tervisekontrollis käis, oli töötervishoiuarsti otsus, et hageja sobib tööle

raietöölisena. Kuna vastavalt 1. juuni 2010 tervisekontrolli otsusele ei olnud hagejal töötamine

takistatud, oleksid tervisekontrolli otsused olnud samasisulised ka aastatel 2008 ja 2009, mil

vastustaja tervisekontrollis ei käinud. Puudub põhjuslik seos rikkumise ja kutsehaiguse

tekkimise vahel.

Maakohtu seisukohad tervisekontrolli teostamise osas on seoses hageja ja kostja vastutusega

vastuolulised. Hageja vastutuse puhul on maakohus arvestanud sellega, et arsti ei keelanud tal

töötamist. Kostja vastutuse puhul maakohus sellega ei arvestanud. Hageja puhul oli see aga

põhjuseks, miks ta ei vastuta tekkinud kahju eest.

Maakohtu seisukoht vibratsioonitaseme mõõtmise kohustuse olemasolu ja selle rikkumise osas

on põhjendamata. Maakohus ei ole märkinud seadust, mis on vastava seisukoha aluseks ning

on jätnud hindamata kostja esitatud Eesti Maaülikooli Tehnikainstituudi ergonoomika dotsendi

Oliver Sada ekspertarvamuse ja mootorsae rendilepingus sätestatu, mille kohaselt on mootorsae

tehnilise hoole ja muu remondi teostamine hageja kohustus. Õigusaktidest ei tule kostjale

kohustust mõõta mootorsae ja võsalõikaja vibratsioonitaset.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et instrueerimised vältimaks võimalikku

kutsehaigestumist olid puudulikud ning instrueerimised jäid puhtformaalseks tegevuseks.

Maakohus on lähtunud üksnes hageja ütlustest ja väidetest ning on jätnud arvestamata teised

asjakohased tõendid, sh tunnistaja R.S. ütlused ja töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalase

koolituse/juhendamise registreerimise kaardi. Maakohus ei ole tõendite mittearvestamist

põhjendanud. Kaardist nähtub mitmete juhendamiste toimumine. Samuti on hagejale

tutvustatud

juhendit

ülekoormustraumade

vältimiseks,

töökeskkonnariskianalüüsi

ja

tegevuskava terviseriski vältimiseks. Kaardist nähtub ka juhendite täiendamine. Uute juhendite

kehtestamisel on kostja neid hagejale tutvustanud. Järeldus, et instrueerimine oli

puhtformaalne, on vastuolus hageja enda vande all antud ütlustega ning tunnistaja R.S.

ütlustega. Ohutusjuhendite teadmine ning nende järgimine oli hageja ametijuhendi p 7.6

kohaselt hageja kohustus. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest nähtub, et Tööinspektsioon

on pidanud kostja koostatud juhendeid nõuetele vastavateks.

Kahju tekkis hagejast tulenevatel asjaoludel. Maakohus on jätnud analüüsimata kostja väited

selle kohta, et hageja käitus raskelt hooletult, jättes kostjale terviseprobleemidest teatamata ning

jätkates töötamist. Hagejal oli TTOS § 14 lg 1 p-st 6 tulenevalt kohustus teavitada kostjat

terviseprobleemidest (vt ka Riigikohtu 1. veebruari 2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-142-16).

Hageja pöördus esmakordselt randmeliigeste ja kaelavaludega seoses arsti poole 2007. aasta

märtsis. Kuigi hageja terviseprobleemid töötades süvenesid, ei teavitanud ta kostjat neist enne

kutsehaiguse diagnoosimist 2014. aastal. Kui hageja oleks juba 2007. või 2008. aastal oma

tervislikust seisundist teavitanud, oleks kostja töölepingu hageja tervisliku seisundi tõttu

lõpetanud. Sellisel juhul ei oleks hageja tervislik seisund saanud halveneda raietöö tõttu. Lisaks

oli hagejale teada, et töö, mida ta teeb, on tervist kahjustav ja ta pidi juba 2008. aastal teadma,

et ta ei või sama tööd edasi teha. Ei ole eluliselt usutav, et hageja ei saanud aru, et töötamine

mõjutab tema tervislikku seisundit. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja

vastutab kahju eest, tuleb hüvitist vähendada hageja enda osa tõttu kahju tekkimisel. Lisaks ei

ole kostja võtnud tarvitusele võimalikke meetmeid uuesti tööle asumiseks ja kahju vältimiseks.

Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata kostja väited üldhaigestumise mõjust hagejal

tekkinud kahjule. Hageja töötamine ja sissetuleku teenimine on piiratud ka üldhaigestumisest

tulenevalt. Kahju, mis hagejal esineb tulenevalt sellest, et tal on lisaks üldhaigestumisele

kutsehaigus, on üksnes 10% võrra suurem võrreldes kahjuga, mis hagejal esineks ilma

kutsehaiguseta. Üldhaigestumise mittearvestamine oleks vastuolus kahju hüvitamise

eesmärgiga. Hageja töötervishoiukeskusele esitatud töö kirjelduses on hageja ka ise möönnud,

et probleemid seljaga (üldhaigestumine) mõjutavad töötamist ja töökoha valikuid.

Asjaolu, et tööl esinenud tööohutegurite tõttu on isikul tekkinud kutsehaigus, ei too

automaatselt kaasa tööandja vastutust kahju eest. Tööandja vastutuse eelduseks on õigusvastane

tegevus, mis on põhjuslikus seoses töötajal kutsehaiguse tekkimisega. Kostja ei ole rikkunud

töökaitsenorme ega oma kohustusi hagejale ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel,

mistõttu kostja ei vastuta tekkinud kahju eest. Arsti koostatud ekspertiisiaktis märgitud

tingimused on töökohal, kus hageja töötas, paratamatud ja neid ei ole võimalik vältida.

Töötingimuste tõttu oli hagejal lühem tööpäev ja paindlik tööaeg. Samuti oli tal võimalik valida

ise töötempo ja teha pause. Arvestada tuleb ka tunnistaja R.S. ütlusi töötingimuste osas.

Maakohus on mõistnud kostjalt välja otsese varalise kahju summas 51,72 eurot ja ei ole otsuses

sõnagagi põhjendanud, mille eest ja mis alusel nimetatud summa välja mõistetakse. Maakohus

on üldsõnaliselt märkinud, et nõustub hageja esitatud kahjuarvestuse tabeliga ning ei ole kostja

vastuväiteid (vt hagivastuse p 6) käsitlenud.

Kuna kostja ei ole õigusvastaselt käitunud ja kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel

puudub põhjuslik seos, on mittevaralise kahju väljamõistmine ebaõige.

Kuna kostja esitas menetluskulude nimekirja ja kirjalikud seisukohad maakohtule tähtaega

rikkudes, ei oleks maakohus tohtinud neist asja lahendamisel lähtuda. Kohtu antud

menetlustähtaega rikkudes esitatud menetluskulude nimekirja alusel kostjalt menetluskulude

väljamõistmine ei ole seaduslik. Hageja esitas menetluskulude nimekirja kohtule 14. augustil

2017, kuid vastavalt kohtu määratud tähtajale olnuks hagejal õigus ja võimalus 14. augustil

2017 kohtule esitada üksnes seisukoht kostja menetluskulude nimekirja kohta.

13. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis võinuks kaasa

tuua ebaõige kohtuotsuse. Põhjendamatu on kostja väide, et kohtuotsusest ei nähtu seadused,

mida kohus on kohaldanud.

Alusetu on kostja väide, et Tööinspektsiooni ekspertarvamus ei ole usaldusväärne tõend.

Maakohus küsis Tööinspektsioonilt ekspertarvamuse kostja enda taotlusel ja kostjal oli

võimalik eksperdile küsimusi esitada.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja õigusvastase käitumise, kutsehaiguse ja tekkinud

kahju vahel esineb põhjuslik seos. Ebaõige on väide, et otsuses on põhjusliku seose olemasolu

kostja tegevuse või tegevusetuse ja hagejal tekkinud kahju vahel käsitlemata jäänud.

Maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse p 2.2. esimese lause kohaselt ei ole vaidlust selles, et

hagejal on diagnoositud kutsehaigus ja tal on tekkinud seoses töötamisega kostja juures kahju.

Tööinspektsiooni ekspertarvamuse kohaselt on hageja kutsehaigestumise põhjustanud

füsioloogilised ning füüsikalised ohutegurid. Kostja ei ole vaidlustanud nende ohutegurite

esinemist töökeskkonnas. Samuti on ekspertarvamuses selgitatud põhjuslikku seost

isikukaitsevahendite väljastamise kohustuse rikkumise ja kutsehaiguse vahel ning maakohus

on selle põhjendatult tuvastanud.

Maakohus on tööinspektsiooni ekspertarvamuse alusel põhjendatult leidnud, et olme- ja

puhkeruumide tagamata jätmine ja kutsehaiguse kujunemine on omavahelises seoses. Samuti

on maakohus põhjendatult leidnud, hageja enda auto ei ole sobilik puhkeruumiks. Vastupidine

seisukoht oleks vastuolus seaduse mõttega.

Ebaõige on kostja väide, et tervisekontrollide tegemise kohustuse rikkumise ja kutsehaiguse

väljakujunemise vahel puudub põhjuslik seos. Vastav väide on ühemõtteliselt ümber lükatud dr

Kadri Hundi ekspertarvamusega. Kostja rikkus esmase tervisekontrolli tegemise kohustust mh

sellega, et ta ei viinud tervisekontrolli läbi riskianalüüsi alusel. Kuna kostja ei olnud

riskianalüüsi läbi viinud, ei olnud tervisekontrolli tegijal võimalik objektiivselt hinnata hageja

terviseseisundi sobivust raietöölise ametikohale.

Alusetu on kostja väide, mille kohaselt ei tule talle õigusaktidest kohustust mõõta mootorsae ja

võsalõikaja vibratsioonitaset. Kostja pidi hageja tervise kaitseks kasutusele võtma Vabariigi

Valitsuse 25. jaanuari 2002 määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid

ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord“ § 9 p-des 1-7 sätestatud abinõud. Kostjale tulid

kohustused ka Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999 määruse nr 402 „Tegevusaladele

esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 2 lg-st 1 ja § 13 lg-st 4. Eeltoodud

õigusnormide süstemaatilisest rakendamisest tuleneb, et vibratsiooni mõõtmine töökeskkonnas

on esmane ja peamine meede, et hinnata, kas ja millisel määral ohustab vibratsioon töötaja

tervist. Kui vibratsioonitase on mõõtmata, ei ole võimalik objektiivselt koostada töökeskkonna

riskianalüüsi. Vibratsioonitaseme mõõtmise kohustus on välja toodud ka Tööinspektsiooni

ekspertarvamuses. Kostja on vibratsioonitaseme mõõtmise kohustust rikkunud.

Vibratsiooniga kokkupuude on põhjuslikus seoses kutsehaiguse väljakujunemisega.

Tööinspektsiooni ekspertarvamusest nähtub, et vibratsiooniga kokkupuude on üheks

kutsehaiguse põhjuseks. Dr Kadri Hundi ekspertarvamuse kohaselt on kutsehaiguse

väljakujunemine seotud mh vibratsiooni toimega.

Kostja tellitud Oliver Sada arvamus ei ole kaalukam tõend kui tema taotlusel korraldatud

ekspertiis, mille kohta on Tööinspektsioon koostanud ekspertarvamuse. Oliver Sada arvamus

ei vasta ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud ekspertarvamuse nõuetele. Samuti ei

saanud hageja esitada Oliver Sadale küsimusi.

Kostja ei ole hagejat nõuetekohaselt juhendanud, arvestades seejuures kutsehaiguse

põhjustanud ohutegureid. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et juhendamised olid

formaalsed. Kostja esitatud dokumentidest ei tulene, kuidas hoiduda või vähendada töö

tegemisel kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite kahjulikku mõju tervisele.

Kostja riskianalüüsid on tehtud hilinemisega ning need on viidud läbi üksnes vormiliselt.

Hageja jääb riskianalüüside osas oma hagiavalduses ja 25. veebruari 2015 menetlusdokumendis

esitatud seisukohtade juurde. Riskianalüüsis kaardistatud riskid ei vasta tegelikkusele ning

märkuste lahtris nimetatud tegevused on üldsõnalised ja osaliselt arusaamatud. Kostja ei ole

esitanud tõendeid sisekontrolli teostamise kohta.

Alusetu ja tõendamata on väide, et kahju tekkis hagejast tulenevatel asjaoludel. Arstid ei

keelanud 2008. ja 2009. aastal teostatud visiitidel hagejal edasi töötamast. Lisaks ei ole arsti

viidanud, et nimetatud ajal võisid terviseprobleemid seostuda töökeskkonnaga. Hageja, kellel

puudub meditsiinialane haridus, ei osanud oma terviseprobleeme seostada töökeskkonnaga.

Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja ei avaldanud enda terviseprobleeme või oleks neid

varjanud töötervishoiuteenust osutava arsti eest ja jätkas töötamist suurendades

terviseprobleeme teadlikult.

Alusetu on kostja väide, et kahju on tekkinud üldhaigestumise tagajärjel. VÕS § 127 lg 1

diferentsiaalhüpoteesi järgi tuleb võrrelda olukorda enne sissetuleku kaotust situatsiooniga, mis

tekkis pärast kostja poolt töölepingu erakorralist lõpetamist. Puudub vaidlus selle üle, et hagejal

oli üldhaigestumine nii enne kutsehaiguse diagnoosimist ja töölepingu erakorralist ülesütlemist

kui ka pärast neid sündmusi. Diferents võrdub seega nulliga. Üksnes kutsehaigus on põhjuslikus

seoses hagejale kahju põhjustanud püsiva töövõime kaotusega. Ekspertarvamuses on samuti

leitud, et üldhaigestumine ei ole tööga seotud ja sellest tulenev seisund ei ole seotud

kutsehaiguse ja selle väljakujunemisega.

Kostja vastutab hagejale kutsehaigusest tekkinud kahju eest. Kui töötajal on tekkinud

kutsehaigus ja ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle

kutsehaigusega tekitatud kahju vahel, peab kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et on

tööohutuse nõudeid täitnud (vt Riigikohtu 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11).

Kostja ei ole seda teinud. Samuti on kostja õigusvastane käitumine tõendatud.

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttega on tõendatud, et kostja on riskianalüüsides riske

alahinnates rikkunud TTOS § 13 lg 1 p-i 3. Samuti on uurimiskokkuvõttega tõendatud

isikukaitsevahendite väljastamise kohustuse rikkumine, ohutu tööolme tagamise kohustuse

rikkumine ning esmase ja perioodiliste tervisekontrollide läbiviimise kohustuse rikkumine.

Maakohus on põhjendatult arvestanud hageja menetluskulude nimekirja. Kostja ei ole

selgitanud, milliseid vastuväited soovis ta hageja menetluskuludele esitada ning millises osas

on maakohus hageja menetluskulud alusetult kindlaks määranud. Maakohus võttis hageja

menetluskulude nimekirja vastu TsMS § 331 lg 1 alusel, sest see ei põhjustanud menetluse

venimist. Kostja ei ole väitnud, et maakohus oleks diskretsioonipiire ületanud.

14. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. augusti 2017

otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis 5777,45 eurot ületavas osas hageja

menetluskulud kindlaks määramata ja välja mõistmata, ning tühistatud osas uue otsuse

tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 8913,84 eurot.

Käesolev tsiviilasi on keskmisest mahukam ja selle lahendamine nõudis esindajatelt suuremat

ajalist panust. Maakohus ei ole sellega menetluskulude kindlaksmääramisel arvestanud ning on

menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire.

Hagiavaldus koosneb 18 leheküljest ning sellele on lisatud 11 tõendit. Hagi esitamine eeldab

põhjalikku sisulist ja õiguslikku analüüsi, kus arvestatakse kõiki asjaolusid ning analüüsitakse

asjaga seotud tõendeid. Hagiavalduse koostamise ajakulu 17 tunni ulatuses on põhjendatud ja

vajalik. Ka 4-tunnine ajakulu hagivastusega ja sellele lisatud tõenditega tutvumisele ning

analüüsile põhjendatud ja vajalik. Esindaja ajakulu vähendamine ei ole põhjendatud formaalsel

põhjusel, et kirjaliku seisukoha koostamise ajakulust on menetluskulude nimekirjas eristatud

selle aluseks võetud dokumentidega tutvumine ja analüüs. Õigusabiteenuse osutamiseks peab

esindaja end kurssi viima asjaomaste dokumentidega, et oleks üldse võimalik enda seisukoht

nende osas kujundada.

Kohtuistungile sõitmisega seotud kulu tekib sõltumata asjaolust, kas esindaja on Eesti

Advokatuuri liige või mitte. Seetõttu on maakohus põhjendamatult sõidukulu vähendanud

176,86 euro võrra, s.o enam kui neljakordselt.

15. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaal- ja menetlusõigusnormi olulise

rikkkumise tõttu tühistada osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvise ja varalise

kahju suuruse ning menetluskulude jaotuse ja hageja põhjendatud menetluskulu suuruse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse asja esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt sõidukulu suuruse osas.

17. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

• Hageja töötas perioodil 1. november 2006 kuni 30. aprill 2014 Riigimetsa Majandamise

keskuses (RMK) raietöölisena. Töölepingu p 3.1. kohaselt töötas hageja täieliku

tööajaga 35 tundi nädalas ja 7 tundi päevas, kuna tegemist oli tervistkahjustava tööga-

esines müra ja vibratsioon.

• Hagejal on tuvastatud 2006 püsiv osaline töövõimetus üldhaigestumise tõttu. Hageja ei

ole töötamise ajal tööandjale üldhaigestumise fakti avaldanud ja kostja sai sellest

asjaolust teada hagiavaldusest.

• Sotsiaalkindlustusameti 21. mai 2014 otsusega on hagejal tuvastatud kutsehaigusest

tingitud püsiva töövõime kaotus 40%, üldhaigestumisest tingitud püsiva töövõime

kaotus 60%, kokku on hageja püsivalt töövõimetu 70% ulatuses (I kd lk 17).

• Hagejal on diagnoositud 11. aprillil 2014 kutsehaigusena ülekoormushaigus

kombineeritud vibratsiooni toime nähtudega; õlavõõtme, käte müofastsiaalsed valud;

vasaku õla m.subscapularise tendiniit; Raynaud sündroom; krooniline kaela

radikulopaatia C7 (parem> vasak).

• Hageja saatis kostja töötervishoiukontrolli 2006, 2007 ja 2010. aastal.

• Hageja on nõude esitanud delikti üldkoosseisu alusel.

18. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses nii kahju hüvitamise eelduste kui ka varalise

kahju suuruse üle. Mittvaralise kahju hüvise 1000 eurot ja ravikulutuste 51,72 eurot

väljamõistmise on kostja vaidlustanud seetõttu, et tuvastamata on kahju hüvitamise eeldused,

kuid kostja ei ole vaidlustanud väljamõistetud mittevaralise kahju hüvise ja ravikulutuste

suurust. Hageja on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud menetluskulude suuruse.

19. Hageja heidab hagiavalduses Riigi Metsamajandamise Keskusele (RMK) tööandjana

hageja töö korraldamisel ette järgmisi rikkumisi: nõuetekohase ja objektiivse riskianalüüsi ja

sisekontrolli läbiviimise kohustuse rikkumine; tööohutusalase juhendamise kohustuse

rikkumine, tervisekontrolli läbiviimise kohustuse rikkumine, füüsiliste ohutegurite mõõtmise

kohustuse rikkumine; vajalike isikukaitsevahendite väljastamise kohustuse rikkumine

(vibratsiooni vähendavad kindad); töötaja tervisele ohutu tööolme tagamise kohustuse

rikkumine (pidev soojaku kohalolek).

20. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus on hagi

rahuldades olulisel määral rikkunud otsuse põhjendatuse kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 438

lg 1, § 442 lg 8). Hageja on nõude esitanud ja maakohus on hagi rahuldanud delikti üldkoosseisu

alusel. Maakohtule on etteheidetav asjakohastele õigusnormidele viitamata jätmine. Vaatamata

viidatud minetustele otsuse tegemisel on maakohus lõppjäreldusena põhjendatult leidnud, et

kostja vastutab hagejal kutsehaiguse tekkimise eest, kuna kostja ei taganud hagejale kogu

töötamise aja jooksul ohutuid töötingimusi ning ei täitnud kõiki õigusaktidest tulenevaid

kohustusi hageja töö korraldamisel. Ringkonnakohus muudab kostjalt hageja kasuks

väljamõistetava kahjuhüvise suurust.

21. Tunnustamaks hageja nõuet delikti üldkoosseisu alusel peab hageja tõendama kostjale

etteheidetava teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1), põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4), samuti

kahju olemasolu. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd.

22. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et tööandja vastutuse eelduseks kutsehaiguse

tekkimisel on tema õigusvastane tegevus, mis on põhjuslikus seoses töötajal kutsehaiguse

tekkimisega (otsuse p 2). Maakohus on tuvastanud, et kostja on rikkunud tervisekontrollide

tegemise kohustust, nii esmase kui ka perioodiliste kontrollide osas (otsuse p 3), rikutud on

tööriiete väljastamise kohustust (tööjakk ja kaitsekindad, otsuse p 5), ei ole täitnud

vibratsioonitaseme mõõtmise kohustust (otsuse p 7), töötaja instrueerimised olid puudulikud

(otsuse p 9). Maakohus on seejuures viidanud ka õigusnormidele, mida on kostja tööandjana

rikkunud. Hagis nimetatud tööandja sisekontrolli ja riskianalüüside läbiviimise kohustuse

rikkumist ei ole maakohus otsuses käsitlenud.

23. Kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes (II kd lk 74-78) on tööinspektsioon hageja kutsehaiguse

tekke ja väljakujunemise põhjustena leidnud järgmist: TTOS § 13 lg 1p-st 3 tulenev

töökeskkonna riskianalüüsi teostamise kohustuse rikkumine perioodil 2009 -2014; tööandja ei

ole esitanud isikukaitsevahendite arvestust perioodi 2006 -2008 kohta, millega on rikutud

Vabariigi valitsuse 11. jaanuari 2000 määrusega nr 12 kehtestatud Isikukaitsevahendite

valimise ja kasutamise korra § 2 lg 6 p 2 ja § 2 lg 6 p 5, mille kohaselt on tööandja kohustatud

pidama arvestust töötajale väljastatud isikukaitsevahendite üle ja korraldama töötajatele

isikukaitsevahendite kasutamise väljaõppe. Rikutud on ka TTOS § 11 lg 3, 4, mille kohaselt

tuleb tööriietust kandvale töötajale ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad

välitöödel ka soojak ja riiete kuivatusruum, samuti peab olema tagatud puhkeruum. Töötaja

juhendamise ja väljaõppe osas tööinspektsioon puudusi ei tuvastanud. Rikutud on Töötajate

tervisekontrolli korra (SoM 24. aprill 2003 määrus nr 74) § 5 lg-t 2.

24. Tööandjal on TTOS § 13 lg 1 p-st 1 tulenevalt töökeskkonna sisekontrolli ja lg-st 3

tulenevalt riskianalüüsi teostamise kohustus. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse

lahutamatu osa, millele on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi

tulemused. Kostja on koostanud töötaja põhised riskianalüüsid aastatel 2007 -2009

(metsaistutustöö, metsa raiumine, kultuuride ja noorendike hooldamine). Riskianalüüsid on

hagejale allkirja vastu teatavaks tehtud. Kuigi Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes

käsitletakse tööandja rikkumisena uute riskianalüüside tegemata jätmist aastatel 2010-2014, ei

saa ringkonnakohus selle seisukohaga nõustuda. TTOS § 13 lg 5 kohaselt peab tööandja

korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või

tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta

inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega

võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja

tööga seotud haigestumise. Selliseid asjaolusid hageja esile toonud ei ole ja neid ei nähtu ka

toimiku materjalidest. Küll aga ei ole kostja tõendanud, et ta oleks koostanud riskianalüüsi

alusel tegevuskava, kuidas on võimalik tööga seotud terviseriske vähendada ja vältida. Juhised

riskianalüüside veerus „Märkused“ ei asenda asjakohast tegevuskava, kuna ei näe ette ettevõtte

kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavaid tegevusi töötajate terviseriski

vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajaid, ning selleks vajalike vahendite

eraldamist (TTOS § 13 lg 4).

Hageja põhilised etteheited hageja tööga seotud riskide hindamisel on seotud vibratsiooniga.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja on rikkunud füüsikaliste ohutegurite mõõtmise

kohustust. Nimetatud kohustus tuleneb tööandjal TTOS § 6 lg-st 2. TTOS § 6 lg 1 p 1 kohaselt

on vibratsioon füüsikaline ohutegur. Vibratsioon ohutegurina on märgitud ka hageja

töölepingus. Tööandja on hinnanud kohtvibratsiooni riskitasemega 1, ohjamiseks on vajalikuks

peetud kasutada töökindaid. Seega on kostja riskianalüüse koostades vibratsiooni hageja tööga

seotud riskiks pidanud. Kuigi hageja töö oli seotud mootorsae ja võsalõikuriga töötamisega,

on kostja kohtumenetluses asunud läbivalt seisukohale, et lokaalne vibratsioon esines saetootja

poolt ettenähtud normide piires tervist mittekahjustavas ulatuses. Kostja on rikkunud Vabariigi

Valitsuse 12. aprilli 2007 määrust nr 109 Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist

mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise

kord. Määruse nr 109 § 4 lg 1 kohaselt oli kostja kohustatud riskianalüüsi käigus tegema

kindlaks vibratsiooni allikad, millega töötaja kokku puutub ning vajadusel mõõtma

kokkupuudet vibratsiooniga. Seda kohustust kooskõlas määruse nr 109 § 8 ja § 9 nõuetega

kostja täitnud ei ole. Pidades vibratsiooni normi piires olevaks, ei ole kostja töötaja terviseriski

vähendamiseks kasutusele võtnud määruse nr 109 § 5 lõigetes 1-3 sätestatud abinõusid, sh

vibratsiooni vähendavaid kindaid. Vibratsiooni mõõdistamise korra rikkumine ei võimalda ka

töötervishoiuarstile asjakohaste andmete esitamist vibratsiooni kui tööga kaasneva riski kohta

töötaja tervisele. Eesti Maaülikooli ergonoomika dotsendi O. Sada ekspertarvamus põhineb

seisukohal, et kettsaagide ja võsalõikurite vibratsioonitaset ei ole vaja mõõta, mis ei ole

kooskõlas määrusega nr 109, samuti ka tööandja enda riskianalüüsiga ning seetõttu

ringkonnakohus arvamusega ei arvesta. Ringkonnakohus ei nõustu O. Sada arvamusele

tugineva kostja seisukohaga, et erinevalt muudest võimalikest vibratsiooniga kokkupuutumise

juhtudest tuleb raietöölisel endal hinnata vibratsioonitaset töötamise käigus, välja arvatud

juhtudel, kui masin juba vajab remonti. Kostja seisukoht ei ole kooskõlas TTOS § 6 lg-ga 2.

25. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et tööandja on rikkunud töötaja juhendamise ja

väljaõppe korda hagis kirjeldatud ulatuses. Maakohtu otsusest ei nähtu, milles seisnes töötaja

puudulik juhendamine. Asjakohased juhendamisi ja täiendjuhendamisi tõendavad dokumendid

on tööinspektsioonile ja kohtule esitatud ning tööinspektsioon ei tuvastanud selles osas

rikkumisi (II kd lk 76). Maakohtu istungil andis hageja vande all ütlusi, et tööülesannete

juhendamine oli üldsõnaline. Ette ei näidatud mismoodi liigutada ja kuidas puid kokku kanda.

Esimene juhendamine oli 2007 ja juhendas K. M, kes viis läbi ohutustehnika õppuse. 2006. a

juhendamise sisu osas ei osanud hageja vastata. Ergonoomiliselt õigeid tööliigutusi saagidega

ei ole tutvustatud. Ei õpetatud õigeid töövõtteid raskuste tõstmiseks ega selgitatud

vibratsioonist tingitud ohte. Allkirjad andis, kuid ei täpsustatud miks ja mida (II kd lk 159).

2009. aastal juhendas A. A., hageja käis kontoris peale tööd, õppematerjalid olid laua peal,

kirjutas alla ilma, et oleks seda toimikut lugenud. Materjalid olid vist samad, mis K.

M. Tunnistaja R. S andis ütlusi, et RMK-s oli töökeskkonna volinik, olid juhendamised. Oli

raietöölise ohutusjuhend. Juhenditega sai töötaja tutvuda ka peale juhendamist.

Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi töötaja subjektiivne hinnang juhendamise kvaliteedile ei

tõenda RMK poolset juhendamiskohustuse rikkumist. Tulenevalt asjaolust, et kostja alahindab

vibratsiooni mõju hagejale mootorsae ja võsalõikuriga töötamisel, tuvastab ringkonnakohus

juhendamiskohustuse rikkumise vibratsiooni mõjude osas. Määruse nr 109 § 6 järgi oli kostjal

kohustus tagada hagejale väljaõpe, mis koosneb järgmistest osadest: vibratsiooni kahjulik mõju

tervisele, vibratsioonist põhjustatud tervisekahjustuse varajane avastamine ja sellest teatamine,

tervisekontrolli vajalikkus ja selle läbiviimise kord, vibratsiooni piirnormid ja meetmete

rakendusväärtused, ettevõttes vibratsiooni mõõtmise ja terviseriski hindamise tulemused,

töökohas rakendatavad abinõud vibratsioonist tulenevate riskide vältimiseks. Kostja ei ole

hagejale vastava väljaõppe läbiviimist tõendanud.

26. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja on rikkunud tervisele ohutu tööolme tagamise

kohustust, sh on rikkunud TTOS § 11 lg-t 3, mille kohaselt tuleb tööriietust kandvatele

töötajatele ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete

kuivatusruum. Samuti on tööandja rikkunud puhkeruumi sisseseadmise kohustust (TTOS § 11

lg 4). Asjas ei ole vaidlust, et hageja töötas välitöödel ning riietus- ja puhkeruume ei olnud

tööandja korraldanud. Sõiduauto ei saa igakülgselt asendada riietus- ja puhkeruumi olemasolu,

kuna ei ole küllaldase suuruse ja mugavusega.

27. Kostja on rikkunud ka isikukaitsevahendite väljastamise kohustust (TTOS § 13 lg 1 p 11).

Hageja heidab kostjale ette vibratsiooni vähendavate kinnaste puudumist, milliste olemasolu

vajalikkus tuleneb Vabariigi valitsuse 11. jaanuari 2000 määruse nr 12 lisast 2. Kostja ei ole

esitanud tõendeid, et ta on vastavad kindad hagejale võimaldanud. Kostja väidab, et lokaalne

vibratsioon oli normi piires ja tugineb seejuures enda koostatud kutsehaiguse raportile (I kd lk

36). Ringkonnakohus on arusaamisel, et kui kostja juures vibratsiooni ei mõõdetud, siis ei saa

olla kostjal objektiivset teadmist, et vibratsioon oli normi piires.

28. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja on hageja suhtes perioodilise töötervise

kontrolli läbiviimise nõuet rikkunud, mille on tuvastanud ka maakohus. Maakohus jättis

tähelepanuta kostja esitatud tõendina Valga Haigla AS Tervisekontrolli otsuse nr 2-30/8

14.novembrist 2006, mille kohaselt sobis kostja tööle raietöölisena, ettepanekuid töökeskkonna

või töökorralduse kohta ei olnud (I kd lk 161). Selles osas puudub pooltel ka vaidlus ja seega

ei ole kostja rikkunud esmase töötervishoiukontrolli tegemise nõuet töötaja tööle asumisel.

Järgmine töötervisekontroll toimus hageja suhtes AS Medicover Eesti poolt 7. septembril 2007

(I kd lk 56), kusjuures arst lubas olemasolevate andmete alusel hagejal töötada raietöölisena ja

pidas soovitavaks tervise säilitamise eesmärgil sanatoorset ravi-mudaravi. Järgmiseks hageja

tervisekontrolli ajaks määras arst 2008. aasta, kuid tööandja saatis hageja tervisekontrolli alles

1. juunil 2010 (I kd lk 57), mil arst jällegi lubas hagejal töötada raietöölisena, ühtegi ettepanekut

töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks ei teinud, määrates järgmise tervisekontrolli ajaks

juuni 2013.

Sotsiaalministri määruse nr 74 Töötajate tervisekontrolli kord § 2 lõike 4 p 2 kohaselt toimub

töötajate tervisekontrollide läbiviimine mh tööandja poolt koostatud riskianalüüsi alusel

ohutegurtite kohta, mida põhjustavad vibratsioon, sundasendid ja koormus kätele ja

õlavöötmele. Ringkonnakohus rõhutab, et põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga ei ole

mitte niivõrd riskianalüüside tegemine või tegemata jätmine, vaid andmete töötervise kontrolli

tegijale esitamata jätmine. Kostja ei ole asjas tõendanud, et ta esitas hageja tervisekontrolli

läbiviimiseks töötervishoiuarstile kõik määruse nr 74 § 2 lõikes 4 nimetatud dokumendid, sh

riskianalüüsid. Nimetatud asjaolu võis takistada kutsehaiguse avastamist võimalikult varajases

staadiumis.

29. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et kostjale on iseseisvalt etteheidetav

töötervishoiukontrolliks hagejale teatud terviseuuringute mittetellimine. Esiteks märgib

ringkonnakohus, et asjas puuduvad tõendid, milliseid terviseuuringuid hagejale täpselt tehti.

Samuti tuleneb määruse nr 74 § 5 lg-st 4, et otsuse, milliseid terviseuuringuid peab tegema,

määrab töötervishoiuarst, olles tutvunud tervisekontrolli alusdokumentide ning töökohal

töötaja töökeskkonna ja töökorraldusega, kaasates vajadusel eriarste. Kui hagejale ei tehtud

tema poolt vajalikuks peetud luu- ja lihaskonna uuringut, siis on see etteheidetav

töötervishoiuarstile, kuid seda olukorras, kus töötervishoiuarstile on esitatud kõik ettenähtud

andmed töötaja ohutegurite ja tervise kohta. Lõppkokkuvõttes kannab ebapiisava

töötervisekontrolli riski ikkagi tööandja, va kui töötaja on rikkunud tervisedeklaratsiooni

täitmise kohustust.

30. Antud asjas puuduvad piisavad andmed AS Valga Haiglas läbi viidud terviseuuringute

kohta aastatel 2006 ja 2010. Maakohus jättis kostja taotluse vastavate dokumentide

väljanõudmiseks tähelepanuta. Ringkonnakohtu nõudele vastuseks esitas AS Valga Haigla

üksikud dokumendid 2006 ja 2010 tervisekontrollide läbiviimise kohta, millest nähtub üksnes

seda, et 2010. aastal märkis tööandja hageja tervisekontrolli suunamisel ohuteguriteks „müra,

vibratsioon, kütused, õlid“ (III kd lk 63). AS Valga Haigla jättis esitamata enamuse otsuste

tegemise aluseks olevad andmed ja dokumendid, sh töötaja tervisedeklaratsioonid ja andmed

läbiviidud uuringute kohta (III kd lk 60 -66). Ka ringkonnakohtu täiendavale päringule

AS Valga Haigla sisupidiselt ei vastanud (III kd lk 69). Vastavalt määruse nr 74 § 7 lg-le 1 on

Töötervishoiuteenuse osutaja kohustatud säilitama tervisekontrolli kaarte ja terviseuuringute

tulemusi 75 aastat töötaja sünnist arvates. Asja materjalide kohaselt osutas AS-s Valga Haigla

2006. ja 2010. aastal töötervishoiukontrolli hageja suhtes dr. S. Ilumets, kes augustis 2006

leidis, et hagejale ei ole töötamine päästjana sobiv (III kd lk 64) ja seejärel novembris 2006

andis hinnangu, et töötamine raietöölisena on hagejale sobiv töö. Dokumentide esitamise

asemel edastas AS Valga Haigla dr S. Ilumetsa kirjaliku selgituse ringkonnakohtule (III kd lk

62), millest nähtub, et 2006. aastal toimus töötervishoiuarsti ja hageja vahel arutelu raietöölise

töö sobivuse osas, kuna eelnevalt oli hagejale tehtud 2004. aastal operatsioon. Dr S. Ilumets

avaldas, et „kindlasti ei olnud valik sobiv, samas oli kogemus mitme brigaadi raietöölistega,

kes said tööga hakkama, kuigi oli ka ägenemisi, kasutasid abivahendeid, said taastusravi.

Mõnikord tuleb teha valik töötuse või üldhaigestumisega inimese tööle rakendamise vahel ja

talle sobiva töö leidmine maapiirkonnas. Töötamise võimaluse andmine on prioriteet

töötusele.“ Samas jättis arst oma tähelepanekud ja soovitused tööandja tarbeks tööle lubamise

otsusesse märkimata. Dr S. Ilumetsa kirjalik seletus tõendab asjaolu, et töötervishoiuarst

selgitas hagejale raietöölisena töötamisega seotud ohtusid tema tervisele olukorras, kus hagejal

oli olnud kaks aastat tagasi operatsioon ja tal oli üldhaigestumise tõttu töövõime vähenenud.

31. AS Medicover Eesti esitatud dokumentatsioonist (III kd lk 72-75) nähtub, et tööandja on

peamiseks tööohuteguriks märkinud vibratsioonitöbi ja kaasnevaks ohuteguriks traumad.

Töötaja on 7. septembril 2007 tervisedeklaratsioonis ise hinnanud oma tervist kolme palli

skaalal kõige kõrgema hindega „hea“ ning ei ole esitanud töötervishoiuarstile andmeid mitte

ühegi temal diagnoositud haiguse või subjektiivse kaebuse kohta, sh on hageja jätnud esitamata

andmed 2004. aastal toimunud operatsiooni kohta. Hageja on kinnitanud allkirjaga esitatud

andmete õigsust (III kd lk 73). Arst ise on hageja subjektiivse kaebusena märkinud „käte

külmetamine“. Samas nähtub hageja ambulatoorse kaardi väljavõttest (II kd lk 20), et samal

aastal, 22. märtsil 2007, on hageja kurtnud perearstile valusid südame piirkonnas umbes 2

aastat, peavalusid umbes 2 aastat, randmeliigese valu, kõrge vererõhk (juba sõjaväes).

Suhteliselt lühikest aega pärast tervisedeklaratsiooni esitamist on hagejal diagnoositud kerge

karpaalkanalite sündroom (26. novembril 2008).

32. Kostja on ringkonnakohtule avaldanud, et kui talle oleks olnud hagejaga töölepingu

sõlmimise ajal teada hageja tegelik tervislik seisund , sh töövõimetus üldhaigestumise tõttu, ei

oleks ta hagejaga töölepingut sõlminud. Asjas ei ole vaidlust, et kostja sai hageja

üldhaigestumisest ja selle ulatusest teada hagiavaldusest ja raietöölisena töötamise ajal hageja

tööandjale seda asjaolu ei avaldanud.

33. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et tuvastamist on leidnud tööandja rikkumised

tervisekontrollide

läbiviimisel

(ohutegurite

ebapiisav

määratlemine

tervisekontrolli

läbiviimiseks). Oluliseks rikkumiseks tuleb pidada ka asjaolu, et kui 2007. aastal, mil töötaja

kaebas suuliselt külmetavate käte üle, suunas töötervishoiuarst hageja järgmisesse kontrolli

juba aasta pärast (2008), siis tööandja korraldas järgmise tervisekontrolli alles kolm aastat

hiljem 2010. Hageja haiguslugude andmetel tema tervis aastatel 2008 -2010 halvenes oluliselt

(Raunay sündroom diagnoositi 2009. aastal, suurenes üldhaigestumisest tulenev töövõimetuse

ulatus). Miks nimetatud muudatused töötaja tervises jäid 2010. aastal AS-s Valga Haigla

tervisekontrolli läbiviimisel märkamata, on ebaselge, kuna AS Valga Haigla ei ole asjakohaseid

dokumente esitanud. Samas on tervishoiuteenuse osutaja valik tööandja risk, sest just tööandja

vastutab töötervishoiu kontrolli läbiviimise eest, kattes ka sellega seotud kulud (määrus nr 74,

§ 5 lg 1).

34. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tuvastatud kostjapoolsete tööohutusnormide

rikkumise ja hageja tervisekahjustuse vahel on põhjuslik seos. Hageja töötas kostja juures

alates 2006. aasta novembrist kuni kutsehaiguse diagnoosimiseni mais 2014. Kutsehaiguse

väljakujunemine just kostja juures töötades on tõendatud töötervishoiuarsti teatisega

kutsehaiguse diagnoosimisest, asjatundja dr K. Hunt arvamusega hagejal kutshaiguse

olemasolu ja väljakujunemise aja kohta. Hagejal väljakujunenud kutsehaigust saab pidada

kostja juures olnud töötingimuste tagajärjeks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09 p

12). Seetõttu peab vastavalt Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-68-11 p 10 kostja tööandjana

tõendama, et ta on tööohutuse ja töötervishoiu nõuded täitnud.

35. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole süüdi hagejal kutsehaiguse põhjustamises. Kostja

avaldab apellatsioonkaebuses seisukohta, et sae ja võsalõikuriga erinevates meteroloogilistes

tingimustes töötamisel kaasnevad staatilised sundasendid, korduvad ühetaolised liigutused,

vibratsioon on paratamatus ning külm ja niiske töökeskkond kombineerituna müra koostoimega

soodustab vibratsiooni tervistkahjustavat toimet kätele ning tagasipöördumatuid muutusi. Neid

ei ole võimalik vältida.

Ringkonnakohus leiab, et kostja seisukoht ei ole kooskõlas TTOS § 2 lg-tega 1 ja 2, mille

kohaselt mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja

meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise,

vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Tööohutusena mõistetakse töökorraldusabinõude ja

tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab

töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata ja seda igasugustes meteroloogilistes tingimustes.

Tööandja kõikidele seaduse nõuetele vastavat töötervishoiu ja tööohutuse süsteemi ei olnud

kujundanud, mis võimaldaski hagejal kahju tekkimise ja selle hilise avastamise. Vibratsiooni

mõju ei hageja tervisele ei ole kostja ka kohtumenetluses tunnistanud.

36. Maakohus on varalise kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtunud hageja 22. juuni 2016

kahju arvestusest (II kd lk 174-176), jättes põhjendusteta arvestamata kõik kostja vastuväited

kahju arvestuse metoodikale.

Hageja lähtus kahjuarvestuse koostamisel järgmistest asjaoludest:

-

Hageja keskmine kalendripäeva tasu enne kahju tekkimist, s.o enne 1. maid 2014 oli

50,40 eurot. Arvestuse aluseks on hageja keskmine kuutöötasu ;

-

Kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsent on 40 %;

-

Indekseerimisel

tuleb

arvestada

Statistikaameti

veebilehel

avaldatavat

põllumajanduses, metsamajanduses ja kalapüügis töötavate isikute keskmise brutopalga

muutumist kajastavat indeksit;

-

Kuigi analoogilistes kutsehaigusasjades arvestatakse kahjuhüvitisest maha ka

kutsehaigusega seonduv töövõimetuspension, siis kuna hagejal on kogu püsiv

töövõimekaotus alates 2006. aastast olnud 70%, oli ka enne kutsehaigestumist 70 %

ning peale kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotust jäi kogu püsiv töövõime

kaotus 70% tasemele, siis diferentsiaalhüpoteesi põhimõtte (VÕS § 127 lg 1) kohaselt

ei saa kahju arvestamisel töövõimetuspensioni suurusega arvestada (I kd lk 6-7).

Kostja esitas lõpliku seisukoha hüvise arvestuse kohta 19. veebruaril 2018 (III kd lk 78). Kostja

poolt arvestuse aluseks võetud 12 kuu (mil hageja töötas täisarv tööpäevi) järgi arvutatav hageja

keskmine töötasu on 14 990,69 eurot ehk 1249,22 eurot kuus. Indekseerimise aluse osas kostjal

vastuväiteid ei ole. Makstavast hüvisest kuulub maha arvamisele hagejale makstava

töövõimetuspensioni osa kutsehaiguse osakaalule vastavas ulatuses. Kostja on esitanud

asjakohase tabeli hüvise arvestuseks ja leiab, et perioodil mai 2014 kuni märts 2018 kuuluks

hagejale arvestamisele hüvitis kokku 20 789,45 eurot. Alates 1. aprillist 2018 arvestuslikult

508, 5 eurot kuus.

37. Kuna asjas ei ole tuvastatud, et hageja püsiv töövõimekaotus on alates 2006. aastast olnud

70 %, siis on põhjendatud kostja seisukoht, et hagejale makstavast hüvisest tuleb maha arvata

töövõimetuspensioni osa kutsehaiguse osakaalule vastavas ulatuses.

Põhjendatud on kostja seisukoht hageja keskmise palga arvutamise osas.

Hageja on keskmise palga arvestamisel (I kd lk 6 pöördel) lähtunud asjaolust, et kostja on

hagejale perioodil 1. aprill 2014 – 31. märts 2014, s.o viimased 12 kuud enne tervistkahjustava

töö lõppemist tasunud töötasuna kokku 12 954,03 eurot, millisesse ajavahemikku jääb 365

kalendripäeva, millest 108 päeva oli hageja haiguslehel. Selliselt on hageja arvestanud oma

arvutuste aluseks oleva keskmise töötasu ühe kalendripäeva kohta 50,40 eurot (12 954, 03/

(365-108 = 50, 40).

Kostja on hageja arvestust vaidlustanud esmases vastuses kohtule 3. veebruaril 2015 (I kd

lk 37). Kostja märgib, et hageja arvestuse kohaselt oleks hageja keskmine kuupalk 30,50 x

50,40 = 1537,20 eurot kuus, mis on tunduvalt kõrgem hageja poolt viimasel tööperioodil

tegelikult teenitust. Valikusse on võetud mh 2013. aasta aprillikuu, kui hagejal oli 18

haiguspäeva, välja on jäänud 2014. a aprillikuu, kui hagejal oli 3 haiguspäeva. Kostja pidas

õigeks lähtuda arvestustes hageja keskmisest töötasust 1365,61 eurot kuus, mis on välja

arvestatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrusele nr 91 „Keskmise töötasu

maksmise tingimused ja kord“.

38. Riigikohus on (pärast kostja esmast seisukohta) leidnud, et töötaja keskmise sissetuleku

arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a

määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda

ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-

15, p 16). Samas on Riigikohus leidnud, et ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel

saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada 30. juunini 2002 kehtinud

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju

hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige

on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad

ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).

Kostja ongi hilisemalt kooskõlas Riigikohtu praktikaga oma seisukohta muutnud ning on

toetunud 19. veebruari 2018 menetlusdokumendis hageja keskmise palga arvestamisel ajutise

korra metoodikale ja põhimõtetele. Kohtul tuleb tööülesannete täitmisel saadud

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised

asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud

tervisekahjustuseta, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik

teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele vahetult eelnenud sissetuleku või

üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-17-15, p 15, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16 p 36).

39. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja keskmise sissetuleku arvutamisel on

põhjendatud aluseks võtta viimase 12 kuu töötasu, mis eelnesid kutsehaiguse tõttu töölepingu

lõpetamisele 30. aprillil 2014 ning mille vältel hageja töötas täisarv tööpäevi (vt kostja arvestus

III kd lk 79). Nende kuude töötasu summa oli 14 990,69 eurot, keskmine kuutöötasu on seega

1249,22 eurot. Nõustuda tuleb kostjaga, et põhjendatud ei ole arvestada 2013 aprilli, kus

haiguspäevade arv oli 18. Ringkohus ei pea põhjendatuks lähtuda keskmise tasu arvestamisel

hageja arvestustest, mis lähtub kalendripäeva keskmisest tasust, mille arvutamisel on aluseks

võetud 12 kuu palk, mis eelnes hageja poolt töötamise lõpetamisele, sõltumata sellest, kas

hageja neil kuudel oli haige või mitte. Seetõttu on hageja arvestanud oma keskmise sissetuleku

teenistuse alusel, mil ta teenis ajal, kui ta oli 365 päevast ca 1 /3 haige (108 päeva). Seejuures

ei ole hageja põhjendanud, miks ta ei ole arvestusse kaasanud viimast kuud, mil ta RMK-s

töötas, st aprilli 2014. Selline metoodika ei võimalda kannatanu sissetulekut, mida ta oleks

saanud tervisekahjustuseta, kõige täpsemini prognoosida. Kostja on esitanud tõendid, et RMK

Kagu rajooni raietöölise keskmine kuutöötasu oli 2013. aastal 1064,58 eurot ja 2014. aastal

1046,25 eurot (I kd lk 68, 69). Asjas puuduvad tõendid, mis annaksid aluse hüvise arvutamisel

hageja puhul kõrgema kui 1249,22 eurot keskmise sissetulekuga arvestada. VÕS § 127 lg 1

järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid

asjaolusid ei oleks esinenud. Hagejale määratav hüvis ei või ületada töötasu, mida ta

eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida.

Nimetatud põhjustel lähtub ringkonnakohus hüvise arvutamisel kostja 19. veebruari 2018

menetlusdokumendis pakutud metoodikast, sh punktis 5 esitatud arvestusest (III kd lk 79-80).

Hageja ei ole arvestuse matemaatilisele õigsusele vastuväiteid esitanud. Hageja on kohtule

kinnitanud, et ta ei ole pärast RMK-ga töösuhte lõpetamist töötanud teiste tööandjate juures.

Hüvise arvestamiseks tuleb hageja indekseeritud keskmise kuutöötasu (31. märts 2018 seisuga

1586,15 eurot) korrutada kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse protsendiga, millest tuleb

maha arvata saadava töövõimetuspensioni osa, mis vastab kutsehaigusest tulenevale püsiva

töövõime ulatusele.

40. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud TTOS § 14 lg 1 p 6 sätete rikkumisele hageja poolt

ja taotlenud VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamist ulatuses, milles kahjustatud

isikust tulenevad asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Töötaja on kohustatud kohe

teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle

tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest

kaitsesüsteemide puudustest. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-142-16 p-s 14 leidnud, et

töötamisega seotud terviseprobleemist pidanuks hageja teavitama kostjat. Varasemas praktikas

on Riigikohus leidnud, et kahjuhüvitise suuruse määramisel peab kohus mh analüüsima, kas

töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning on jätkanud

töö

tegemist,

millega

teadlikult

suurendas

talle

tekkinud

terviseprobleeme

(Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 15). Seega peab töötaja ka

Riigikohtu varasema seisukoha järgi teavitama tööandjat enda töötamisega seotud

terviseprobleemidest või tervisekahjustusest. Maakohus on jätnud nimetatud asjaolud

tuvastamata, asudes üksnes seisukohale, et hageja ei ole kutsehaiguse tekkimist tahtlikult

soodustanud, hageja raskele hooletusele tähelepanu pööramata.

41. Kuigi hagiavalduse kohaselt on hagejal töövõime piiratud alates 2006. aastast

üldhaigestumise tõttu 70 %, pole kohtule selle kohta tõendeid esitatud. Hageja ise on vande all

andnud maakohtus ütlusi, et 2006. a kostja juurde tööle asumisel oli tema üldhaigestumisest

tingitud töövõimekaotus 40 % (II kd lk 157 pöördel). Hageja ambulatoorse kaardi väljavõtte (II

kd lk 32) järgi tegi VEK otsuse hageja töövõimekaotuse määra suurendamiseks 50 %-le

28. veebruaril 2008. Koos kutsehaigestumise diagnoosimisega 2014. aastal suurenes hageja

töövõimetus üldhaigestumise tõttu 60%-le. Ringkonnakohus leiab, et hageja oli enne

raietöölisena tööle asumist temal diagnoositud üldhaigestumisest teadlik. Ta oli asjakohased

riskid tööle asumisel töötervishoiuarsti dr S. Ilumetsaga läbi arutanud, kuid ei pidanud

vajalikuks sellest tööandjat teavitada. Hageja oli teadlik, et ta asub kostja juures tegema

tervistkahjustavat tööd, vastav informatsioon sisaldus tema töölepingus. Kuigi kaebused seoses

käte ja õlavöötmega algasid lühikest aega pärast raietööölisena tööle asumist, VEK pidas

vajalikuks piirata veebruaris 2008 veelgi hageja töövõimet seoses üldhaigestumisega, siis ka

nendest oma tervist puudutavatest asjaoludest hageja tööandjat ei informeerinud. 2007. a

hindas ta tervisedeklaratsioonis oma tervist subjektiivselt heaks. Hageja ei avaldanud oma

tervisega seotud probleeme tööandjale kogu töötamise jooksul, mis on tõendatud hageja vande

all antud ütlustega (II kd lk 155-162).

42. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille

eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 kohaselt ulatuses,

milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda sätet kohaldatakse VÕS § 139

lg 2 järgi ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt

suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata

toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult

oodata. Isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 3 kohaselt vähendada

sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alusel üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas

kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Riigikohtu seisukoha järgi reguleerib

VÕS § 139 (samuti § 140) üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ega

kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Seega võimaldavad eeltoodud sätted isiku tervise

kahjustamise korral vähendada varalise kahju tekitamise eest väljamõistetavat hüvitist, kui

kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.

43. Ringkonnakohus leiab, et hageja on oma varasematest terviseprobleemidest ja

üldhaigestumisega seotud töövõime kaotusest teavitamata jätmisega käitunud raskelt hooletult.

Terviseprobleemide tööandjale avaldamata jätmisega ning 2007. aastal töötervishoiuteenust

osutava arsti eest nende varjamisega suurendas hageja oma terviseprobleeme vähemalt raske

hooletusega. Asjaolu, et hagejat ravinud ja uurinud arstid, sh AS Valga Haigla

töötervishoiuarst, kes oli teadlik hageja töövõimekaotusest üldhaigestumise tõttu, lubasid tal

raietöölisena töötada, ei tähenda, et hageja ei oleks pidanud oma töövõime piirangust ja

muudest terviseprobleemidest tööandjat teavitama. Nimetatud teadmine oli tööandjale vajalik

hageja töö korraldamiseks, sh töötervise kontrollide läbiviimiseks. Kostja teavitamata jätmine

olulistest terviseprobleemidest kujutab endast TTOS § 14 lg 1 p 6 rikkumist hageja poolt, mis

on kahjuhüvitise vähendamise aluseks.

44. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hageja rikkumine ei ole põhjuslikus

seoses hagejal tekkinud kutsehaigusega. Hageja tugineb seejuures eksperdi arvamusele, et

üldhaigestumine ei ole tööga seotud ja sellest tulenev seisund ei ole seotud kutsehaiguse ja selle

väljakujunemisega, ei avaldanud ei soodustavat ega ka kiirendavat ega muul moel mõju

kutsehaiguse väljakujunemisele. Samas juhtis ekspert tähelepanu asjaolule, et RMK-s

töötamise ajal on üldhaigestumisena kvalifitseeritavad patoloogilised muutused süvenenud. (II

kd lk 117, 148).

45. Ringkonnakohus

märgib,

et

maakohus

on

ekspertiisi

määramisel

toiminud

ebaprofessionaalselt ja menetlusnorme rikkudes, mis on avaldanud mõju ka ekspertarvamuse

kvaliteedile. Kuigi küsimused eksperdile määrab kohus, peab ta menetlusosalise küsimuse

tagasilükkamist põhjendama (TsMS § 298 lg 1). Maakohus ei ole seda teinud.

Ekspertarvamus ei vasta TsMS § 301 lg 1 nõuetele, sest see ei sisalda tehtud uuringute

igakülgset kirjeldust. Maakohus ei ole ei enne ega pärast ekspertarvamuse andmist eksperti

hoiatanud vastutusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest ja võtnud selle kohta allkirja

protokolli või hoiatuse tekstile, mistõttu on tegemist TsMS § 303 lg 5 sätestatu nõude

rikkumisega. Ekspertarvamuse andnud dr K. Hunt ei ole toimiku materjalide järgi riiklikult

tunnustatud ekspert, keda kohus ei oleks pidanud hoitama. Seetõttu ei saa dr K. Hunti arvamust

pidada TsMS § 229 lg 2 tähenduses tõendina eksperdiarvamuseks, vaid asjatundja arvamust

sisaldavaks dokumentaalseks tõendiks TsMS § 293 lg 2 tähenduses. Arvamuse usaldusväärsust

kahandab asjaolu, et kuigi küsimused asjatundjale on esitatud lähtuvalt eeldusest, et novembris

2006 oli hagejal tuvastatud üldhaigestumise tagajärjel püsiv töövõimetus 70 %, ei ole asjatundja

seda ebaõiget eeldust oma vastustes korrigeerinud, kuigi oli oma väidete kohaselt tutvunud

lisaks toimikutes leiduvale meditsiinilisele dokumentatsioonile, mida pidas suhteliselt

kaootiliseks ja ebapiisavaks (vt II kd lk 118), ka hageja andmetega digitaalses andmekogus

E-tervis.

46. Dr K. Hunt vastustest talle esitatud küsimustele ei ole võimalik saada teada asjatundja

seisukohta selles, kas töötervishoiuarsti otsus lubada hageja tema töövõime piiratust arvestades

tööle 2006. a novembris raietöölisena oli hageja tervist arvestades kaalutletud ja objektiivselt

õige otsus. Dr S. Ilumetsa kirjalikust õiendist nähtub, et raietöölise ametikoha sobivust hageja

tervisele siiski arutati ja olid ka teatud kahtlused. Vaatamata sellele jättis hageja järgmises

läbiviidud töötervishoiukontrollis (AS Medicover) talle teadaolevad andmed oma tervise kohta

deklareerimata. Asjatundja arvamuse kohaselt mõjutas raietöölisena töötamine ka hageja

üldhaigestumisega seotud patoloogiaid, mida kinnitavad 2008 ja 2011 MRT uuringud, samuti

asjaolu, et 28. veebruaril 2008, st 1, 5 aastat peale raietöölisena tööle asumist, suurendas VEK

hageja üldhaigestumisest tulenevat töövõime kaotust 40 %-lt 50% –le (vt II kd lk 32 pöördel,

väljavõte ambulatoorsest kaardist). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolust oli hageja

kohustatud TTOS § 14 lg 1 p 6 alusel teavitama tööandjat. Ringkonnakohus lähtub hageja

arusaamise hindamisel sh hageja 6. detsembri 2010 kaebusest arstile, „et selg ei talu mingeid

sundasendeid ei ette ega külgedele. Pikemat maad, ka Valgast Tartusse, ei saa sõita. Sõrmede

tunnetus on häiritud, on teinud sisselõikeid. Jahedas muutuvad sõrmed valgeks ja jäigastuvad“

(II kd lk 22). Käesolevaks ajaks kutsehaigusena hagejal diagnoositud Raynaud sündroom on

hagejal diagnoositud hiljemalt 14.10.2008 (II kd lk 21). Raynaud sündroomi iseloomustab

sõrmede ja varvaste hooti krampi tõmbumine, nähtuse esilekutsujaks on enamasti madal

temperatuur. Selline haigus ilmselgelt vähemalt raskendab raietöölisena töötamist sõltumata

sellest, kas see on diagnoositud kutsehaigusena või mitte.

47. Ringkonnakohus tõlgendab hageja soovimatust anda tööandjale või töötervishoiuarstile

objektiivseid andmeid oma tervise kohta soovimatusega kaotada töökoht ja jääda töötuks.

Ringkonnakohus leiab, et töötaja tervise kaitsmisel on oluline mõlema töösuhte osapoole panus.

Käesoleval juhul on mõlemad osapooled töötervishoiu nõudeid rikkunud või eiranud, mis ongi

kaasa toonud hagejale tervisekahju tekitamise ja/või suurenemise. Mõlemad osapooled on

seejuures käitunud raskelt hooletult, tahtlust töötervishoiunõuete rikkumiseks ringkonnakohus

ei ole tuvastanud. Kuigi RMK on rikkunud töötervishoiukontrollide läbiviimise sagedust

perioodil 2008 – 2010, on hagejal olnud võimalusi andja töötervishoiuarstile teada oma

subjektiivsed kaebused, samuti sai ja pidi hageja teavitama nendest kaebustest, mis otseselt

raskendasid töö tegemist ka otse tööandjat.

48. Vastavalt käesoleva otsuse p-le 39 on hagejale arvestatava hüvise suurus seisuga märts

2018 20 789,45 eurot ning igakuise hüvise suurus alates 1. aprillist 2018 508,50 eurot.

Arvestades hageja osa kahju tekitamisel tuleb väljamaksmisele kuuluvat hüvist vähendada

30%, millises ulatuses on hageja kahjustatud isikuna soodustanud kahju tekkimist. Kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista ühekordne hüvis seisuga 31. märts 2018 14552,30 eurot ja

alates 1. aprillist 2018 igakuise hüvisena 355.95 eurot. Viivise nõuet ei ole hageja esitanud.

Väljamõistetav hüvis kuulub igaastasele indekseerimisele tegevusala „Põllumajandus,

metsamajandus ja kalapüük“ indeksiga (kättesaadav www. pub.stat.ee). Hageja peab esitama

kostjale

igakuise

hüvitise

suuruse

aluseks

olevate

asjaolude

muutumise

korral

(töövõimetuspensioni suurus, töötamise korral töötasu suurus, kutsealase töövõime kaotuse

määr) asjakohased andmed hüvise ümberarvestamiseks.

49. Hageja on varalise kahju hüvisena taotlenud ravimikulu hüvitamiseks 51,72 euro

väljamõistmist. Maakohus on hagi rahuldanud, kuid otsuse põhjendustest ei nähtu, milles kahju

seisneb. Hagiavalduse kohaselt on nimetatud ulatuses kahju hagejal tekkinud seoses

kulutustega ravile, mida hageja tõendab AS Valga Haigla Apteegi 24. septembri 2014

kassatsekiga vastavas summas. Kostja pole ravimitele tehtud kulutuste suurust vaidlustanud

ning kuna muud kahju hüvitamise eeldused on ringkonnakohtu poolt tuvastatud, jätab

ringkonnakohus ravikulude väljamõistmises maakohtu otsuse muutmata, vähendades

väljamõistetavat summat hageja osa (30 %) võrra. Kostjalt tuleb välja mõista ravimikulu

hüvisena 36,20 eurot.

50. Maakohus mõistis kostjalt VÕS § 134 lg 2 alusel välja mittevaralise kahju hüvisena 1000

eurot. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud, võttes mh arvesse, et hageja peab käima

taastusravi protseduuridel, ta kannatab igapäevaselt valusid. Kostja on mittevaralise kahju välja

mõistmise vaidlustanud üksnes põhjusel, et tema tegevuses puudus õigusvastasus ja põhjuslik

seos kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Väljamõistetud kahju suurust ei ole kostja

tegelikult vaidlustanud. Kuna ringkonnakohus on tuvastanud kostja tegevuse õigusvastasuse

hageja kutsealase töövõime vähendamisel, samuti põhjusliku seoses, siis jätab ringkonnakohus

muutmata maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks 1000 euro väljamõistmises mittevaralise

kahju hüvisena.

51. Hagiavalduses ega maakohtu otsuses ei ole märgitud hagi hinda. TsMS § 442 lg 2 p 51

kohustab kohut märkima otsuse sissejuhatuses tsiviilasja hinna. TsMS § 129 lg 2 kohaselt

tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse

korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele

järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Hageja nõudis hagi esitamisel igakuulise maksena

30, 5 x 20, 16 eurot = 614,88 eurot, seega üheksa kuu eest 5533,92 eurot. Hagihinna

arvestamisel tuleb arvestada mittevaralise kahju nõude puhul hagihinnaks TsMS § 132 lg 1

alusel 3500 eurot, samuti tuleb TsMS § 124 lg 1 alusel arvestada hageja varalise ühekordse

nõudega 51, 72 eurot. Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded (TsMS

§ 134 lg 1). Seega oli hagi esitamisel hagihinnaks 5533, 92 + 3500 + 51, 72 = 9085,64 eurot.

TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses

kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna maakohus rahuldas hagi täielikult ja kostja

vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, siis on apellatsioonkaebuse hinnaks samuti 9085,64

eurot. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel märkinud ekslikult

apellatsioonkaebuse hinnaks 10 539,42 eurot.

52. Rahuldades hagi täielikult jättis maakohus kõik poolte menetluskulud kostja kanda ja

määras hageja põhjendatud menetluskulu suuruseks 5777, 45 eurot. Hageja taotles maakohtus

esindajatasu 8694 eurot ( 72 tunni ja 45 minuti eest hinnaga 100 eurot/h (ilma km-ta) hüvitamist.

Maakohus rahuldas hageja taotluse kostjalt menetluskulu väljamõistmiseks osaliselt, mistõttu

on hageja esitanud maakohtu otsusele vähem väljamõistetud menetluskulu osas

vastuapellatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtul välja mõista kostjalt hageja

menetluskuluna 8694 eurot, sõidukuluna 123,84 eurot ja tasu kohtuistungile sõitmise aja eest

96 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebuse osas seisukoha võtmiseks tuleb kõigepealt

menetluskulud jaotada.

53. Käesolevas asjas rahuldab kohus hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt võib sellisel juhul

kohus jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte endi kanda või jaotada menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. Arvestades hagihinda 7180 eurot rahuldab kohus hagi (9 x 271 + 1595 + 51,72

=hagihinna 4085,72 eurot ehk ca 60 % ulatuses. Igakuise hüvise suuruse osas rahuldab kohus

hagi alla poole nõudest (hageja taotles hagi esitamisel igakuist hüvist suurusega 614,88 eurot,

ringkonnakohus mõistis hageja kasuks välja sel perioodil hüvise 271 eurot kuus). Samas on

enamus hagejale antud õigusabi maakohtus seondatav kostja vastuväidetega hagile selles, et

kostja ei ole käitunud õigusvastaselt ning puudub põhjuslik seos hagejal põhjustatud

tervisekahju ning RMK tegevuse vahel. Kuna asjas on tuvastatud hagi aluseks olevatel

asjaoludel kostja vastutus hagejale põhjustatud tervisekahju eest, siis ei pea ringkonnakohus

õiglaseks olukorras, kus kostja peab kandma vastutust hagejale põhjustatud tervisekahju eest ja

ühekordse summana mõistab kohus hageja kasuks välja 14 552,30 eurot, menetluskulude

jaotamisel arvestada üksnes hagi rahuldamise ulatust. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja

õiglaseks jätta kostja Eesti Vabariik menetluskulud maakohtus tema enda kanda ja 50 % hageja

põhjendatud menetluskuludest maakohtus kostja kanda.

54. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud osas, milles maakohus tuvastas

hageja põhjendatud õigusabikulu suuruseks 47 h ja 45 min kulutatud aja eest 5730 eurot (koos

km-ga). Vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud mh maakohtu hinnangut hagiavalduse

koostamisele kulunud ajale (17 h asemel 10 h), kostja vastusega tutvumisele kulunud ajale 4h.

Kaebuse eesmärgiks on kogu menetluskulu nõude 72 h 45 min kulutatud aja eest tasu saamine

summas 8694 eurot (koos km-ga).

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esindaja on koostanud maakohtu menetluses kokku 10 menetlusdokumenti ja viibinud

kahel kohtuistungil kokku pikkusega 4 h 15 min. Menetlusdokumentidest on kõige mahukamad

kaks esimest- hagiavaldus (17 lehekülge) ja seisukoht kostja vastusele (9 lehekülge), mistõttu

ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hagiavalduse ja seisukoha koostamisele võis kuluda aega

hageja menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses. Samas on kõik ülejäänud

menetlusdokumendid suhteliselt lühikesed, esineb ka kordusi (näiteks kahju nõude arvestus II

kd lk 174. Hageja ei ole menetluse jooksul jäänud oma hagis esitatud seisukohtade juurde,

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamiseks ei ole

kohtul vaja anda hinnangut igale üksikule kulu alaliigile nagu maakohus on vaidlustatud

otsuses teinud. Menetluskulu vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel piisab kohtu

üldhinnangust menetluskulude suurusele, arvestada tuleb asja mahtu ja keerukust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus, mille kohaselt on põhjendatud ja vajalik

hageja menetluskulu 47 h ja 45 min kulutatud aja eest õigusabi eest 5730 eurot (koos km-ga).

Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et toimingud nimetusega „aja planeerimine“

peavad olema osa dokumentide koostamisest. Tutvumisele ja analüüsile peab järgnema

menetlusdokumendi koostamine, et kohus saaks selle kulu põhjendatust hinnata. Nõustuda

tuleb hagejaga selles, et käesolev tsiviilasi on keskmisest keerulisem, kuid mitte keskmisest

oluliselt mahukam. Vaatamata sellele ei pea ringkonnakohus põhjendatuks asja menetlemisele

ühes astmes õigusabi ajakulu 72, 75 tundi.

55. Maakohtu seisukoht hageja sõidukulu suuruse osas ei ole täielikult põhjendatud. Hageja

taotles sõidukulu hüvitamist summas 123,84 eurot. Sõidukulu tekkis seoses hageja esindaja

sõiduga kahele kohtuistungile Tartust Valga kohtumajja. Sõidukulu arvestamisel võttis hageja

analoogia korras aluseks Eesti Advokatuuri juhatuse 15. septembri 2015 otsusega kehtestatud

tasude ja kulude korra. Maakohus hagejaga ei nõustunud ja luges põhjendatud sõidukuluks

42, 98 eurot. Maakohus võttis arvestuse aluseks läbitud 344 kilomeetrit, kütuse keskmise hinna

1,20 eurot/l ja auto kütusekulu.

Maakohus on lugenud tuvastatuks hageja esindaja poolt sõiduauto kasutamise sõiduks

kohtuistungile Tartust valga kohtumajja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et

Advokatuuri liikmeks mitteolev isik ei saa tugineda menetluskulude hüvitamisel

õigusnormidele, mis reguleerivad menetluskulude hüvitamist Advokatuuri liikmetele.

Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 peab ringkonnakohus

võimalikuks lähtuda hageja esindaja sõidukulu põhjendatuse tuvastamisel Vabariigi Valitsuse

14. juuli 2006. a määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku

sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord", mis kehtis ka

maakohtu istungite toimumise ajal. Määruse § 5 kehtestab hüvitise piirmääraks kuni 0,3 eurot

ühe sõidetud kilomeetri kohta, mida makstakse isikule isikliku sõiduauto kasutamise korral

teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Ringkonnakohus leiab eespool viidatud Vabariigi

Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse §-i 5 kohaldades, et põhjendatud hüvitatava sõidukulu

suurus menetlusosalise lepingulisele esindajale, kes ei ole Eesti Advokatuuri liige ja ei osuta

riigi õigusabi, on praegusel juhul 0,15 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, st 0,15 x 344 km =

51,60 eurot (koos km-ga).

Ringkonnakohus ei pea põhjendatud menetluskuluks tasu hageja esindajale kohtuistungile

sõitmiseks kulunud aja eest ja selles osas jääb vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kuivõrd

TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka

esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13).

Vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, 4,15 euro osas. Hageja põhjendatud

menetluskulu suuruseks tuleb lugeda 5781,60 eurot.

56. Kuna ringkonnakohus muutis võrreldes maakohtuga hageja põhjendatud menetluskulude

suurust ja menetluskulude jaotust ja mõistis kostjalt välja hageja menetluskuludest 50 %, siis

tuleb vastavalt sellele (otsuse p 53) mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna

5781,60: 2 = 2890,08 eurot (koos km-ga).

57. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus jääb

enamuses osas rahuldamata, mistõttu tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende

endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks