2-17-5459/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

RESOLUTSIOON

1. Keelduda YY Harju Maakohtu 21.02.2018 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest ja tagastada see esitajale peale käesoleva määruse jõustumist.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele

käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad YY kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja

kättesaamisest.

Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse

ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Asjaolud

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

29.03.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-5459

Kohtuasi

XX (X) hagi YY (Y) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.02.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1 680,81 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Jüri Urb

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Suido

Västra

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

1. XX (hageja) esitas 05.04.2017 hagiavalduse, milles palus YY-lt (kostja) välja mõista

põhivõlgnevus 1 277 eurot ja viivised alates 02.05.2014 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja laenas

kostjale suulise laenulepingu alusel sularahas 20 000 krooni (u 1 277 eurot), et kostja saaks tasuda

advokaadi arveid tema suhtes algatatud kriminaalasjas. Kostja allkirjastas 04.05.2012 deklaratiivse

võlatunnistuse, milles tunnistas 1 277 euro suurust võlgnevust ja lubas selle tasuda hiljemalt

01.05.2014. Kostja võlgnevust ei tasunud. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et

arusaamatu oli hageja puutumus kostja tööandja T OÜ-ga ja argumentatsioon seoses nõude

aegumisega.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja koostas hageja viidatud võlakirja töölepingu sõlmimise tõttu

ja võlakirja järgi kohustus kostja võla tagasi maksma enne 01.05.2014. Võlakirjaga võetud

kohustuse täitmine oli võimalik ainult töölepingu alusel saadavast töötasust. Kusjuures tööleping

sõlmiti hageja osalusel. Kostjaga lõpetati tööleping õigusvastaselt 23.01.2013 ning tal jäi saamata

töötasu ja puhkusehüvitis kokku 1 802,49 euro ulatuses. Sama kuupäeva tuleb käsitleda nõude

sissenõutavaks muutumise ajana, mistõttu oli nõue hagi esitamise ajaks aegunud. Alternatiivselt

palus kostja tasaarvestada hageja võlanõue kostja saamata jäänud töötasu nõudega või vähendada

viivisenõuet, sest kostja oli majanduslikes raskustes. Hiljem avaldas kostja, et võlakiri oli kirjutatud

juhuks, kui kostja tekitab tööandjale kahju ja tema hagejalt 20 000 krooni ehk 1 278,23 eurot ei

saanud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1 277 eurot,

21.04.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 306,13 eurot ja alates 22.04.2017 lisanduva

viivise seadusjärgses määras, kusjuures viivised kokku ei tohi ületada põhivõlga 1 277 eurot.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

hüvitise 1 133,5 eurot ja alates lahendi jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni viivise seadusjärgses

määras.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja kirjutas 04.05.2012 võlakirjale alla ja ei maksnud

hagejale 1 277 eurot tagasi. Pooled vaidlesid selle üle, kas võlakirjas tunnistati laenu

tagasimaksmise kohustust, kas nõue oli aegunud või kas nõuet oli võimalik tasaarvestada kostja

saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu nõudega.

Pidades silmas võlatunnistuse sisu, sellele allkirja andnud isikut ja kostja 17.05.2017 vastuses

toodud väiteid, tuvastas kohus, et poole vahel oli sõlmitud võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-s 1

sätestatud tunnustele vastav laenuleping 1 277 euro laenamiseks kostjale ja selle kohta esitatud

kirjalik dokument oli deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 teise lausepoole järgi. Kostja ei

väitnud hagi vastuses, et ta ei saanud hagejalt raha, vaid kasutas vastuväiteid, mille aluseks oli

hageja poolt kostjale laenu andmine (aegumine, nõude tasaarvestamine). Alles menetluse käigus

hakkas kostja väitma, et ta pole raha saanud ja laenusumma ei sobitu võlatunnistusel märgitud

summaga. Samal ajal leidis ta, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega, mille puhul ei ole võimalik

tugineda vastuväitele, et tal ei tule tunnistusel märgitud summat hagejale maksta.

Hageja nõue muutus võlatunnistuse järgi sissenõutavaks enne 01.05.2014, s.t 30.04.2014 kell 24.00

(vt ka VÕS § 82 lg 7) ja alates 01.05.2014 oli kostja laenusumma tagasimaksmisega viivituses.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumise

tähtaeg kolm aastat ning aegumine hakkab kulgema TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks

muutumisest. Kuivõrd hagi esitati 05.04.2017, ei olnud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg veel

saabunud ja hagi ei olnud aegunud.

Hagejal oli õigus nõuda kostjalt viivist kohustuse täitmisega viivitamise korral. Hageja nõudis

viivist alates 02.05.2014 seadusjärgses määras. Seadusjärgne viivisemäär tulenes VÕS § 113 lg-st 1

ja § 94 lg-st 1. Hageja arvutuste järgi, mida kostja ei vaidlustanud, oli viivist perioodil 02.05.2014-

21.04.2017 kogunenud 306,13 eurot. Tulenevalt kostja taotlusest viivist vähendada, määras kohus,

et hageja viivisenõue kostja vastu ei tohi ületada põhinõuet.

Menetluses esitatud tõenditest ei nähtunud ja ka eluliselt ei olnud usutav, et hagejale antud

võlatunnistus koostati juhtumiks, kui kostja tekitab tööandjale kahju ning tõendamata oli ka hageja

puutumus kostja ja T OÜ vahel töölepingu alusel tekkinud töösuhtega. Seega ei olnud võimalik

tasaarvestada kostja võimalikku nõuet oma tööandja vastu hageja nõudega kostja vastu ja kostja

alternatiivsel vastuväitel ehk tasaarvestuse avaldusel hageja suhtes ei olnud hageja nõuet lõpetavat

tagajärge VÕS § 197 lg 2 järgi.

Kohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Hageja põhjendatud menetluskulud olid kokku 1 133,5 eurot (riigilõiv 225 eurot ja õigusabi osutaja

tasu 908,5 eurot).

Apellatsioonkaebus

4. Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja ei saanud hagejalt laenu. Hageja peeti kriminaalmenetluse raames kinni 01.01.2008, mistõttu

ei saanud hageja kostjale sularahas 20 000 krooni advokaadi arvete tasumiseks anda. Kuivõrd kostja

suhtes võlakirja koostamise ajal 04.05.2012 kriminaalmenetlust ei toimunud, puudus vajadus

laenatud rahaga advokaadi tasusid maksta. Samuti ei olnud usutav, et hageja andis kostjale Eesti

kroonides laenu pärast kursi muutumist 01.01.2011.

Maakohus ei põhjendanud otsuses, miks ei olnud tähtis tõik, et puudusid tõendid laenusumma

üleandmise kohta. Veel rikkus maakohus õigusnorme, kui tuvastas, et hagi ei olnud aegunud. Kohus

jättis ebaõigesti tuvastamata, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 23.01.2012, kui kostja tööleping

lõppes.

Apellant palus peatada kohtuotsuse viivitamata täitmine.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kooskõlas

TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel

keelduda. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt

lihtsustatud

korras,

järgides

üksnes

samas

seadustikus

sätestatud

üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis

arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole.

Hageja esitas maakohtusse hagi, milles nõudis 1 277 euro suuruse võlgnevuse tasumist ning

põhivõlgnevuselt alates 02.05.2014 viivise väljamõistmist seadusjärgses määras. Kuna hagihind,

mis moodustus nii põhinõudest (1 277 eurot), hagi esitamise hetkeks 05.04.2017 sissenõutavaks

muutunud viivisest (301,65 eurot) ja lisanduvast viivisest, oli 1 680,81 eurot, s.t ei ületanud 4 000

eurot, oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses.

TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas

TsMS § 442 lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis

seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole

edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada

ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei

ole ka välistatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendanud ning

põhineb maakohtu menetluses avaldatud asjaoludel ja esitatud tõenditel. Maakohus vastas otsuses

kõikidele menetluspoolte väidetele, sh suures osas ka nendele, mida kostja taasesitas

apellatsioonkaebuses. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust väita, et

maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit. Maakohtu ei käsitlenud otsuses objektiivsetel põhjustel vaid neid väiteid, mida kostja

esitas alles apellatsioonkaebuses (kriminaalmenetluse kestvuse ja kuupäevadega seonduvad väited).

Kusjuures uute väidete esitamine apellatsioonkaebuses on vastavalt TsMS §-le 652 piiratud.

Praegusel juhul ei esine TsMS § 652 lg-s 3 kirjeldatud aluseid esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolude tuvastamiseks ringkonnakohtu poolt. Eeltoodust tulenevalt puudub

ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust

menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud

hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal tekkida apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja

mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 2 ja lg-le 4 tagastatakse avalduse alusel

riigilõivu tasunud menetlusosalisele tasutud riigilõiv, kui avaldust ei võeta menetlusse.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Mati Maksing