2-15-6167/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.08.2017 otsus osas, milles kohus rahuldas XX hagi YY

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks täies ulatuses, mõistis YY-lt XX kasuks välja

suurema laenuvõlgnevuse kui 26 857 eurot, seisuga 20.04.2015 sissenõutavaks

muutunud suurema viivise kui 1 477,1 eurot, jättis lahendamata XX taotluse mõista

YY-lt välja perioodil 23.04.2015-21.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivis, jättis kõik

menetluskulud YY kanda ja määras kindlaks XX-le hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

2. Teha tühistatud osas uus lahend, millega rahuldada XX hagi YY vastu osaliselt, mõista

YY-lt XX kasuks välja laenuvõlgnevus 26 857 eurot, seisuga 20.04.2015 sissenõutavaks

muutunud viivis 1 477,1 eurot, perioodil 23.04.2015-21.04.2017 sissenõutavaks

muutunud viivis 9 856,5 eurot ja jätta maakohtu menetluskulud 1% ulatuses XX

kanda ning 99% ulatuses YY kanda.

3. Jätta ülejäänud osas maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

4. Maakohtu otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) Rahuldada XX hagi YY vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.

2) Mõista YY-lt XX kasuks laenuvõlgnevusena välja 26 857 eurot.

3) Mõista YY-lt XX kasuks välja 20.04.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

1 477,1 eurot.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Tiia Mõtsnik, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

29.03.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-6167

Kohtuasi

XX hagi YY vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.08.2017 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

YY apellatsioonkaebus, 33 522,84 eurot

XX vastuapellatsioonkaebus, 9 758,45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Elmer Muna

Kohtuistungi toimumise aeg

15.03.2018

4) Mõista YY-lt XX kasuks välja perioodil 23.04.2015-21.04.2017 sissenõutavaks

muutunud viivis 9 856,5 eurot.

5) Mõista YY-lt XX kasuks välja viivis määras 1,5% kuus põhinõudelt 26 857 eurot

alates 22.04.2017 kuni põhinõude täitmiseni.

6) Jätta maakohtu menetluskulud 1% ulatuses XX kanda ning 99% ulatuses YY

kanda.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1,5% ulatuses XX kanda ning 98,5%

ulatuses YY kanda.

6. Rahuldada YY apellatsioonkaebus ja XX vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 22.04.2015 hagi maakohtule YY (kostja) vastu 27 144 euro, 20.04.2015

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1 492,92 eurot, otsuse tegemise seisuga kogunenud

viivise ja pärast kohtuotsuse tegemist kuni põhinõude täitmiseni lisanduva viivise 1,5% kuus

väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid kaks laenulepingut. Esimese neist (laenuleping 1) sõlmisid nad

01.01.2009, mille alusel sai hageja sularahas laenu 354 000 krooni. Laenusummast kohustus

kostja tagasi maksma 54 000 krooni hiljemalt 30.03.2010 ja ülejäänud 300 000 krooni vastavalt

hageja soovile, millest tuli ette teatada vähemalt kolm kuud. Lepingus lepiti kokku intresside

tasumises määraga 1,5% kuus. 01.01.2011 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu 1 muudatuse,

millega fikseerisid tagastamata laenusumma suuruse 19 170 eurot 01.01.2011 seisuga ja leppisid

kokku, et kostja tasub intresse graafiku alusel. Teise laenulepingu (laenuleping 2) sõlmisid

vastaspooled 29.01.2009, mille alusel laenas hageja kostjale 154 500 krooni ja kostja kohustus

selle tagasi maksma hiljemalt 31.03.2009 ning tasuma summalt intressi 1,5% kuus. Laen tuli

tagastada hageja arveldusarvele või sularahas allkirja vastu. Hageja kandis laenulepingu 2 järgi

29.01.2009-30.01.2009 kostjale kahe võrdse osamaksega üle kokku 150 000 krooni. Pooled

pikendasid laenu tähtaega kuni 31.01.2012 ja fikseerisid seisuga 31.01.2011 tagastamata

laenusumma suuruse 9 585 eurot. Ühtlasi leppisid pooled kokku, et kostja tasub intresse graafiku

alusel. Täiendavalt sõlmisid pooled igal kalendriaastal laenulepingute lisad, millega lepiti kokku

intresside maksegraafikud kalendriaastaks. Nendes fikseeriti lepingute järgsed tagastamata

laenusummad ja intresside tasumise graafikud.

Kostja tasus hagejale perioodil 2009-2014 laenuintresse. Hageja teatas kostjale 2014. aastaks

laenuperioodi pikendades ja intresside maksmise graafikut sõlmides, et ta ei soovi edaspidi

laenulepinguid pikendada ja soovib laenusummade tagastamist 2014. aasta lõpuks. Selle kohta

edastas hageja kostjale ka e-kirja 15.07.2014. Vastuseks hageja e-kirjale teatas kostja, et on kogu

laenuperioodi vältel tasunud hagejale laenusumma tagasimakseid, mitte intressimakseid ja temal

on hageja ees täitmata kohustusi 4 804,24 eurot, mille lubas tagastada 31.12.2014. Samas palus

ta ka tagastamise tähtaega pikendada kuni 30.01.2015. Hageja kostja seisukohaga ei nõustunud

ja teavitas sellest ka kostjat. Kostja tasus hagejale 2014. aasta novembris ja detsembris kokku

5 088,9 eurot ja leidis, et sellega on laenukohustus täidetud.

Hageja hinnangul jäi kostjal hagejale tasumata kahe laenulepingu peale kokku 27 144 eurot.

Laenulepingute täitmise tähtaeg oli 31.12.2014, mistõttu muutusid lepingutest tulenevad

kohustused sissenõutavaks 01.01.2015 ja hagejal oli õigus nõuda viivist alates 01.01.2015 kuni

põhinõude kohase täitmiseni. 20.04.2015 oli sissenõutavaks muutunud viiviste suurus 1 492,92

eurot.

Vastuseks kostja väidetele selgitas hageja, et puuduvad igasugused tõendid, et laenulepingud

sõlmiti tagantjärele. Seda ei tõenda ka asjaolu, et paberid pärinesid samast koopiapaberi pakist.

Hageja ei prindi kodus kuigi tihti, paberipakis on enamasti 500 lehte ja lepingute sõlmimise

vahele jäi vaid kaks aastat. Asja lahendamise seisukohalt ei omanud tähtsust, millal pooled

allkirjastasid lepingudokumendid. Pooled kujundasid oma õigussuhted nõnda, nagu oli

dokumentidel märgitud. Sealhulgas soovisid pooled, et lepingulised suhted tekiksid ja kujuneksid

vastavalt lepingudokumentides märgitud kuupäevadele. Intressi maksmise kohustuse leppisid

pooled kokku lepingutes, mistõttu ei vääranud seda 2013. aasta maksegraafiku puudumine. Seda,

et kostja tasus aastate jooksul just intresse, kinnitasid maksegraafikud, kus oli laenujääk aasta-

aastalt sama ja kostja ülekannete selgitused, milles oli ülekande selgitusena märgitud „intressid“.

Intressimäär 18% on tavaline tagatiseta laenude puhul. Sel põhjusel puudub ka alus viiviste

vähendamiseks.

Veel oli hageja seisukohal, et poolte vahel ei olnud sõlmitud tarbijakrediidilepingud toona

kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes, sest hageja ei olnud oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja. Kui keegi praegusel juhul sõlmis tehingu oma majandus-

ja kutsetegevuses, siis oli see pikaaegsest juveeliärimehest kostja. Hageja on informaatika

õppejõud alates 16.09.1991, kelle põhisissetulek tuleb ülikoolist. Hageja on 48 eluaasta jooksul

andnud laenu vaid kahele inimesele, kellest üks on kostja. Tegutsemist VÕS § 402 mõttes

krediidiandjana ei tõendanud ka asjaolu, et pooled leppisid kokku intresside tasumises. Laenude

puhul on intressi tasumise kohustuse kokkuleppimine tavapärane. Hageja ei müünud laenu

andmiseks oma kinnisasja (registriosa nr XXXXXXXX), vaid vahetas selle naabrinaisele SG-le

kuuluva kinnistuga. Ka asjaolu, et hageja oli varem ühel korral kostjale laenu andnud, ei teinud

temast majandus- ja kutsetegevuses tegutsevat krediidiandjat. Seega toimusid tehingud füüsiliste

isikute vahel.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja oli hageja ees

kohustuse juba täitnud. Alternatiivselt, kui kohus rahuldab hagi, palus kostja vähendada viivist.

Kostja ei sõlminud 01.01.2009 hagejaga kokkulepet. Lepingu allkirjastamine võis toimuda

mõnel muul kuupäeval. Lepingu järgi tuli kostjal tasuda intress ühekordse maksena hiljemalt

30.03.2011. Kostja tasus hagejale 2009. aastal ühekordse maksena sularahas intressi 54 000

krooni. Kuivõrd intressi tasumise kohustus oli täidetud 30.03.2011 (hageja intressi ei hagenud),

puudus vajadus laenulepingu muudatuse allkirjastamiseks, mistõttu seda ka ei allkirjastatud.

Kohtule esitatud laenulepingu 1 muutmise dokument oli hageja poolt loodud

kopeerkonstruktsiooni teel, s.t tõenäoliselt allkirjastati 01.01.2009 ka 01.01.2011 kuupäeva

kandvad tekstid ühel ajal. Kostja ei allkirjastanud ise 01.01.2011 kuupäeva kandvat dokumenti.

Hiljem väitis kostja, et laenuleping 1 oli vormistatud tagantjärele 2011. aastal.

Laenulepingu 2 kohta märkis kostja, et laenulepingus kokku lepitud väidetavalt laenatav

summa 154 500 krooni kujunes selliselt, et 150 000 krooni oli summa, mille hageja pidi kostjale

laenama ja 4 500 krooni oli ühekordne intress, mille hageja jättis sel põhjusel kostjale välja

maksmata. Intressi 4 500 krooni tasus kostja hagejale sularahas. Kostja ei allkirjastanud

laenulepingu pikendamise dokumenti. Laenulepingu järgi tuli kostjal laen tagastada hiljemalt

31.03.2009, mistõttu oli hagi esitamise ajaks nõue aegunud. Pealegi arvestas hageja 2009. aasta

eest intressi valesti. Isegi kui ta oleks laenulepingu pikendamise dokumendi allkirjastanud, siis

oli selle järgi lepingu 2 lõpptähtajaks 31.01.2012, mistõttu oli hagi aegunud.

Lepingu pikendamise dokumente ei saanud käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Samuti ei

saanud perioodi 2011-2014 maksegraafikutest (kusjuures hageja ei esitanud 2010. ja 2013.

aasta maksegraafikuid) järeldada, et neis olid kajastatud intressid või laenujääkide suurused.

Kostja tasus hagejale 2009. aasta aprillis 54 000 krooni ja 2009. aasta veebruaris 4 500 krooni,

mis olid ühekordsed intressimaksed. Eelnevale lisaks tasus kostja hagejale perioodil 2009-2014

kokku 29 047,83 eurot. Sellega täitis ta kõik laenusaaja kohustused. Asjaolu, et kostja märkis

ülekande selgituseks „intressid“, ei olnud praeguse asja lahendamise seisukohalt oluline, sest

selline selgitus oli hageja nõue. Seda, et tegelikult ei olnud aastate jooksul teostatud maksete

näol tegu intressimaksetega, nähtus ka hageja tuludeklaratsioonist, milles hageja ei kajastanud

enda intressitulu.

Eelnevast käsitlusest sõltumata leidis kostja, et laenuleping 2 oli tühine. Kuna kostja ei

tegutsenud laenu võttes oma majandus- ega kutsetegevuses, oli tegu tarbijaga. Seevastu hageja

tegutses laenulepingute sõlmimisel majandustegevuses, mida kinnitasid asjaolud, et ta soovis

saada intressitulu ja oli ainuüksi kostjaga sõlminud neli krediidilepingut (Riigikohtu 30.09.2014

otsuses asjas nr 3-2-1-66-14). Raha laenude andmiseks tuli tõenäoliselt kinnisasja registriosa

nr-ga 1422201 müümisest 01.06.2007. Laenulepingut 2 hageja kohtule ei esitanud, mistõttu tuli

järeldada, et seda ei ole kirjalikult sõlmitud. Kirjalikult vormistamata tarbijakrediidileping on

tühine. Tühise laenulepingu tagasitäitmist oleks võimalik nõuda alusetu rikastumise sätete järgi,

kuid selline nõue on aegunud. Isegi kui leida, et laenuleping 2 muutus kehtivaks selle kirjaliku

vormistamisega 31.01.2011, ei saanud kuni selle ajani nõuda intressi ja viivist ning sel perioodil

makstud summa (3 658,9 eurot) arvelt tuli vähendada põhiosa jääki 5 926,1 euroni. Kuna ka

edaspidi teostas kostja makseid suuremas summas, kui vastas hageja väidetud 18% suurusele

intressile, jätkus laenu põhiosa jäägi vähenemine kuni täieliku tasumiseni 2014. aastal.

Tühised

olid

ka

laenulepingutes

sisaldunud

intressikokkulepped.

Nimelt

peab

tarbijakrediidilepingutes olema üheselt arusaadavalt märgitud krediidikulukuse määr aasta

kohta. Kui seda ei ole märgitud, kohaldub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (toona kehtinud

VÕS § 404 lg 1, lg 2 p 6; § 408 lg 4). Praegusel juhul lepingutes krediidikulukuse määra ei

olnud sätestatud, mistõttu oli lepingutes märgitud intressikokkulepe tühine. Selle tõttu arvestas

hageja kostja maksed valesti intressikohustuse katteks. Seega oli tühiste intressikokkulepete

tõttu laenulepingute kumulatiivne põhiosa jääk 429,51 eurot. Isegi kui eeldada, et laenuleping 2

oli kehtiv ka kirjaliku lepinguta, oli laenulepingute jääk 620,29 eurot.

Isegi kui leida, et laenulepingud olid täies ulatuses kehtivad, oli võla arvestus ebaõige. Hageja

jättis tähelepanuta, et laenulepingu 1 esimene intressimakse tuli sooritada 31.03.2011 ja

laenulepingu 2 puhul algas intressiarvestus 01.04.2009. Seega hageja käsitluse õiguspärasuse

korral oli laenude põhiosa jääk 21 180,12 eurot ja tasumata intressijääk 3 540,3 eurot, s.t

põhivõla jääk oli 5 936,88 euro võrra väiksem kui hagis märgitud. Vastavalt olid madalamad

ka hageja nõutavad viivised.

Alternatiivselt palus kostja vähendada viivist. Viivisemäär 18% aastas oli ebamõistlikult suur.

Seda enam, et kostja käitus lepingute täitmisel heas usus ja laen sõlmiti majanduskriisi ajal

kostja põhivajaduste katteks (elektrienergia ja sideteenuste eest tasumiseks).

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 27 144 eurot, seisuga 20.04.2015

sissenõutavaks muutunud viivise 1 492,92 eurot ja lisanduva viivise alates 22.04.2017 1,5%

kuus põhinõudelt kuni selle täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4 810 eurot, millele lisandub viivis

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.

Poolte vahel oli sõlmitud laenuleping (VÕS) § 396 lg 1 tähenduses. Tõendeid selle kohta, et

laenulepingud olid tarbijakrediidilepingud, menetluses ei esitatud. Kostjale andis laenu

füüsiline isik, kes ei tegutsenud seejuures majandus- ja kutsetegevuses. Intressi tasumise

kohustus kehtib esmajoones majandus- ja kutsetegevuses antud laenude puhul. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kostja

tunnistas intressikokkuleppe olemasolu.

Laenulepingust 1 nähtus, et hageja andis kostjale laenu sularahas 354 000 krooni, millest

54 000 krooni tuli tagastada hiljemalt 30.03.2010 ja 300 000 krooni tuli tagastada vastavalt

laenuandja soovile, millest ta kohustus ette teatama vähemalt kolm kuud. Pooled leppisid

kokku, et intressi tuleb tasuda 300 000 kroonilt määraga 1,5% alates 01.01.2010, s.t

laenusummalt 54 000 krooni ei tulnud intressi tasuda. Intress tuli maksta hiljemalt 30.03.2011.

Laenulepingu 1 muudatusega 01.01.2011 fikseeriti laenusumma sama kuupäeva seisuga

(19 170 eurot). Laenulepingu muudatus ja algne laenuleping oli kopeeritud ühele lehele.

Seejuures oli laenulepingu muudatus allkirjastamata.

Laenulepingut 2 pikendati 31.01.2011 dateeringut kandva dokumendiga, mis oli kopeeritud

samale lehele algse laenulepinguga, mille kuupäev oli 29.01.2009 (laenuleping 2).

Allkirjastatud oli algne laenuleping, laenulepingu pikendamisel allkirjad puudusid. Selle

kohaselt andis hageja kostjale laenu 154 500 krooni, mis kuulus üleandmisele kolmes osas:

75 000 krooni tuli kanda kostja arveldusarvele hiljemalt 29.01.2009 ja 75 000 krooni hiljemalt

30.01.2009. 4 500 krooni laenusaajale andmist leping ei kajastanud. Laen tuli tagastada

31.03.2009. Tähtaegselt mittetasumise korral tuli tasuda intressi 1,5% kalendrikuus. Õiguslikult

oli tegu viivise, mitte intressikokkuleppega.

Asja materjalide juurde lisati kolm maksegraafikut: 2011. aasta, 2012. aasta ja 2014. aasta

graafikud ja hageja konto väljavõtted aastate lõikes, millest nähtusid nii kostja maksed hagejale

kui vastupidi. VÕS § 88 lg 1 järgi võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks ta raha

andis juhul, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha ja üleantud rahast ei piisa kõigi

kohustuste täitmiseks. Kui võlgnik ei ole kohustuse täitmist määranud mõistliku aja jooksul

pärast kohustuse täitmist, võib selle määrata võlausaldaja VÕS § 88 lg-s 4 sätestatut järgides.

Juhul kui võlausaldaja on VÕS § 88 lg-s 4 nimetatud asjaoludel määranud, millise kohustuse

on võlgnik täitnud, kuid võlgnik on sellele viivitamata vastu vaielnud, võib võlgnik ise määrata,

millise kohustuse ta on täitnud. Praegusel juhul märkis võlgnik ise, et ülekanded oli

intressimaksed, mitte laenumaksed. Arvestades eelnevale lisaks hageja vanust, elukogemust ja

tegutsemist ärivaldkonnas, oli tõendatud, et kostja maksis intresse. Vastasel korral ei oleks

kostjal olnud põhjust paluda laenulepingu pikendamist pärast seda, kui hageja esitas talle laenu

tagastamise nõude.

Hageja nõue ei olnud aegunud, sest kostja võlgnes hagejale laenusumma, mitte intressi.

Vastavalt kokkulepitule muutus laen sissenõutavaks 27.01.2015 hageja poolt kostjale

laenukohustuste täitmise nõude esitamisega. Seega hagi esitamise ajaks 22.04.2015 ei olnud

nõue aegunud. Veel märkis kohus, et asjaoludest nähtuvalt ei olnud põhjendatud viiviste

vähendamine. Seda enam, et kostja ei tagastanud laenusummasid pikema aja vältel ja viivise

suurus oli eelkõige tingitud kostja enda tegevusest.

Kohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja

kanda. Menetluskulude nimekirja järgi oli hageja menetluskulude suurus 4 810 eurot, millest

1 000 eurot oli hagi esitamisel tasutud riigilõiv, 224 eurot ekspertiisitasu ja 3 586 eurot õigusabi

kulu. Kõik kulud olid arvestades asja mahtu ja keerukust põhjendatud. Lisaks kohustas kohus

kostjat maksma hagejale menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Alternatiivselt palus kostja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud

palus kostja jätta hageja kanda ja mõista kindlaksmääratud menetluskuludelt välja viivise

seadusjärgses määras. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse

norme.

Otsuses esinesid ulatuslikud menetlusõigusnormide rikkumised. Maakohus ei käsitlenud kõiki

kostja vastuväiteid ja tõendeid ning tegi vastuolulise, mittejälgitava ja lakoonilise lahendi. Nii

jättis kohus käsitlemata kostja väited, et pooled leppisid 2009. aastal mõlema laenulepingu

puhul kokku fikseeritud intressisumma, poolte tahe oli suunatud laenu põhiosa tagastamisele,

hageja tegevus maksegraafikute ja lepingute vormistamisel ei olnud kooskõlas hea usu

põhimõttega, hageja tegutses majandus- ja kutsetegevuses, tarbijakrediidilepingute

regulatsiooni rikkumise tõttu oli poolte vahelised lepingud ja intressikokkulepped tühised ning

isegi kui eeldada hageja väidete õigsust, oli hageja nõue kostja vastu väiksem ja nõue aegunud.

Kohtu põhjendus viivise vähendamise taotluse lahendamisel oli üldsõnaline ja ka muid väiteid

käsitles kohus lakooniliselt. Maakohtu otsus oli lisaks ka üllatuslik. Nimelt ei arutanud kohus

pooltega, et lepingute kehtivuse perioodil tasutud maksed olid viivisemaksed. Lahend oli

vastuoluline osas, milles kohus tuvastas, et kostjal oli kohustus tasuda hagejale viivist, aga

märkis, et laenukohustus muutus sissenõutavaks alles 27.01.2015.

Kohus jättis hindamata valdava osa kostja tõenditest ja lähtus lahendi tegemisel

ebausaldusväärse tunnistaja ütlustest. Kohus ei saa jätta tõendeid kõrvale üldsõnalise viitega

nende asjakohatusele. Seda enam, et kohus võttis need eelnevalt kui asjakohased vastu. Kohus

tugines ebaõigesti EE ütlustele, sest ta andis menetluses teadvalt vastuolulisi selgitusi.

17.10.2014 allkirjastas EE seletuse, milles kinnitas, et laenulepingute lõplikuks intressiks lepiti

kokku fikseeritud summad, mille kostja tasus. 19.01.2016 allkirjastas ta aga seletuse, milles

kinnitas, et intressikokkulepe oli 1,5% kuus maksmata summa jäägilt. Kuivõrd intress ei saanud

olla samaaegselt fikseeritud ja jooksev, olid tema seletused ebausaldusväärsed. Vastuolusid ei

suutnud tunnistaja istungil kõrvaldada. Pealegi olid hageja ja EE ühingu kaasomanikud, kuid

varjasid seda fakti.

Kohus tuvastas ebaõigesti, et kokkulepitud intressisumma ei olnud fikseeritud ja lepingud ei

olnud vormistatud tagantjärele. Materiaalõigust õigesti kohaldades oleks kohus pidanud

jõudma järeldusele, et hageja kinnitas oma käitumisega, et kostja maksed hagejale olid

põhiosamaksed, mitte intressimaksed. Seega oli kostja täitnud kõik kohustused hageja ees.

Veel leidis kohus ebaõigesti, et tegu ei olnud tarbijakrediidilepingutega. Hageja andis kostjale

laenu vähemalt viiel korral, hageja ise möönis, et on laenu andnud ka veel ühele inimese, ta

andis laenu püsivalt (nt laenusuhe kostjaga kestis kuus aastat) ja suures ulatuses (juba ainuüksi

vaidlusaluste lepingute maht oli ligi 30 000 eurot). Pealegi oli laenu andmine tasuline

(intressikokkulepe) ja lepingud olid sisukad (reguleeritud oli intress, maksetähtajad,

ülesütlemine, Eesti krooni devalveerimise oht). Seda, et tegu oli tarbijakrediidilepinguga,

kinnitasid ka laenulepingu poolte omavahelised suhted. Nimelt ei olnud kostja hageja sõber või

sugulane. Kuna laenuleping 2 ei olnud vormistatud kirjalikult, oli see tühine ja tühised olid ka

lepingutes sisalduvad intressikokkulepped, sest lepingutest puudus märge krediidikulukuse

määra kohta.

Ka eeldades hageja väidete õigsust, oli kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhinõude summa

5 936,88 euro võrra liiga suur. Sellest tulenevalt oli ebaõige ka viivise käsitlus. Veel enam,

kohus jättis ebaõigesti arvestamata asjaoluga, et kostja on tänaseks hagejale tasunud viivist

põhivõlgnevust ületavas summas. Kokku on kostja hagejale maksnud 29 047,8 eurot. Pealegi

esinesid alused viivisenõude vähendamiseks.

Vastuapellatsioonkaebus

5. Hageja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis hageja kasuks välja

mõistmata perioodil 23.04.2015-21.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 9 758,45 eurot ja

teha tühistatud osas uus otsus, millega nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus jättis otsust tehes tähelepanuta, et

hageja palus kostjalt välja mõista viivise 1,5% kuus kindla summana alates hagi esitamisest

kuni kohtuotsuse tegemiseni. Seda tehes rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse normi.

Vastused apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses

kostja kanda.

7. Kostja palus jätta hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud apellatsioonkaebustega

ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja suurema laenuvõlgnevuse kui

26 857 eurot, seisuga 20.04.2015 sissenõutavaks muutunud suurema viivise kui 1 477,1 eurot

ja jättis lahendamata hageja taotluse mõista kostjalt välja viivis põhinõudelt alates hagi

esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue

lahendi. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel. Hageja vastuapellatsioonkaebus

ja kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Pooled olid ühel nõul selles, et nende vahel oli sõlmitud kaks laenulepingut, mille raames andis

hageja kostjale laenu kokku 504 000 krooni (354 000 + 150 000) ning kostja teostas hagejale

aastate jooksul püsivalt tagasimakseid. Pooled vaidlesid eelkõige selle üle, kas nende vahel oli

sõlmitud tarbijakrediidileping, mistõttu olid teatud poolte vahelised kokkulepped tühised,

missuguses intressimaksmise kohustuses leppisid pooled kokku ja kas kostja kandis hagejale

aastate jooksul üle intressimakseid või põhiosa makseid.

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtuga,

et

vaidlusalused

laenulepingud

ei

olnud

tarbijakrediidilepingud ja vaidlusalustele lepingutele ei kohaldunud tarbijakrediidilepingute

vormistamist ja nende tühisust reguleerivad sätted. Samas möönab kohus, et maakohus käsitles

kostja sellekohaseid väiteid liiga lakooniliselt. Ringkonnakohus asendab selles osas maakohtu

põhjendused.

Vastavalt VÕS § 402 lg-le 1 on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Siinkohal

ei

ole

oluline,

kas

krediidiandja

on

juriidiline

või

füüsiline

isik.

Tarbijakrediidilepingu saavad krediidiandjana sõlmida mõlemad. Seega ainuüksi asjaolu, et

krediidiandja oli praegusel juhul füüsiline isik, ei välistanud seda, et vaidlusalused lepingud

olid tarbijakrediidilepingud. Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutses laenu andes

oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu

andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute

põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid.

Majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja laenuandja kavatsus kasumit teenida.

Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi

jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas

teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu saada (Riigikohtu 30.09.2014

otsus asjas nr 3-2-1-66-14, p 16).

Pooled avaldasid kohtule, et hageja teenib elatist ülikoolis informaatika õppejõuna töötades.

Hageja andis 48 eluaasta jooksul laenu kahele inimesele, kellest üks oli kostja. Kostjale andis

ta laenu vähemalt neljal korral aastatel 2009-2010. Hageja ja kostja ei olnud omavahel sõbrad

või sugulased. Hageja ja kostja viis kokku EE, kellel oli mõlemaga tööalane suhe. Iseenesest ei

välista majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist see, et füüsilisest isikust

laenuandja töötab samal ajal töölepingu alusel (Riigikohtu 30.09.2014 otsus asjas nr 3-2-1-66-

14, p 16). Samas ei nähtu esiletoodud asjaoludest ka laenu andmise püsivus ja suur maht, s.t

laenu andmise süsteemsus. Samuti ei saanud esitletud asjaoludest järeldada, et hageja oli teatud

piirkonnas teadaolev isik, kellel oli vajadusel võimalik tasu eest laenu saada. Pigem nähtus

selgitustest ja tõenditest, et aastatel 2009-2010 oli kostjal vaja laenu ja hagejal oli vaba raha.

Neil oli ühine tuttav EE, kes pooled kokku viis.

Oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsemist ei saanud järeldada ka vaidlusaluste lepingute

sõnastusest, sh intressikokkulepetest. 01.01.2009 kuupäeva kandvast laenulepingust (I kd lk 15)

nähtuvalt andis hageja kostjale laenu kokku 354 000 krooni, millest 54 000 krooni tuli tagastada

hiljemalt 30.03.2010 ja sellelt intressi ei arvestatud. 300 000 krooni tagastamise kuupäeva

pooled ei määratlenud, vaid leppisid kokku, et laenusaaja võib summa igal ajahetkel tagastada,

kuid ka hageja võib kostjale kolmekuulise etteteatamise tähtajaga öelda, et laenusumma tuleb

tagastada. Sellelt summalt tuli intressi tasuda alates 01.01.2010. Intressi arvestati 1,5%

kalendrikuus. Seega ei soovinud hageja laenuks antud 54 000 kroonilt intressi ja 300 000

kroonilt hakati intressi arvestama alles pärast ühe aasta möödumist. 29.01.2009 kuupäeva

kandvast laenulepingust (I kd lk 17) nähtus, et hageja andis kostjale laenu kokku 150 000

krooni, mille kostja kohustus tagastama 31.03.2009 ning laenu tähtaegselt tagastamata jätmise

korral tuli tasuda viivist (lepingus ekslikult märgitud „intress“) 1,5% kalendrikuus. Kostja

selleks kuupäevaks laenu ei tasunud ja hakkas tegema hageja kontole korrapäraseid makseid,

mille selgituseks oli peamiselt märgitud sõna „intress“ (I kd lk 25-30).

Seega ei olnud poolte kokkulepped harilikud intressi tasumise kokkulepped, vaid tavapärasest

krediidilepingust enam laenajat soosivad ja hageja tulu vähendavad. Kuni selleni välja, et kui

kostja maksab laenu tagasi esimese lepingu puhul umbes ühe aasta jooksul ja teise lepingu

puhul umbes kahe kuu jooksul, ei tule raha kasutamise eest intressi tasuda. Asjaolu, et

laenusumma tagastamise pikema (aastatesse küündiva) viibimise puhuks leppisid pooled teatud

kuupäevast alates kokku intressi maksmises, ei teinud laenulepingust tarbijakrediidilepingut,

sest on mõistetav, et olukorras, kus inflatsioon raha väärtust pidevalt vähendab, soovib laenaja

kaitsta ennast rahaliste kadude vastu. Seda enam, et laenu tagasi maksmine pidevalt venis.

Pelgalt heategijaks mitteolemine ei tõenda ratsa rikkaks saamise kavatsust.

Laenulepingute tarbijakrediidilepinguteks olemist ei saanud tuletada ka lepingute punktist,

milles määratleti krooni kurss euro suhtes. Nimelt sõlmiti lepingud vahetult enne Eesti ametliku

valuuta vahetumist (lepingud sõlmiti 2009. aastal ja Eestis hakkas maksevahendina euro

kehtima alates 01.01.2011), s.o ajal, kui arutleti elavalt maksevahendi vahetumise üle.

Kokkuleppe punkt vastas toona ühiskonnas tooni andnud aruteludele. Samuti ei saanud seda

järeldada lepingu punktidest, milles reguleeriti üldsõnaliselt laenu tagastamise kord.

Laenulepingute puhul on laenusaaja põhikohustus laen tagasi maksta. Selle omavaheline

reguleerimine ka sõbralt sõbrale laenude puhul on mõistlik ja ettenägelik.

Järgnevalt võtab kohus seisukoha, missuguses intressi maksmise kohustuses leppisid pooled

kokku. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalustes lepingutes leppisid pooled

kokku nn jooksva intressi tasumise kohustuses põhisumma jäägilt, s.t esimese laenusumma

pealt tuli aastas intressi tasuda 54 000 krooni ehk u 3 450 eurot ja teise laenusumma pealt

27 000 krooni ehk u 1 720 eurot. Eelnev oli osaliselt fikseeritud maksegraafikutes (I kd lk 18,

23, 24) ja nähtus ka hageja pangakonto väljavõtetest (I kd lk 25-30). Ringkonnakohus nõustub

selles osas maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4).

Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse,

mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 5) ning arvestada

VÕS § 29 lg-s 6 avaldatud asjaoludega.

01.01.2009 kuupäeva kandvas laenulepingus, nagu eelnevalt kirjeldatud, ei leppinud pooled

kokku intressi tasumise kohustust laenatud 54 000 kroonilt, kuid intressi tuli tasuda lepingu

p 3.1 järgi 300 000 kroonilt alates 01.01.2010 1,5% kalendrikuus, s.o 18% aastas (I kd lk 15).

01.01.2011 laenulepingu muudatuses fikseerisid pooled laenu jäägi 19 170 eurot ning

määratlesid, et laenusaaja kohustub tasuma intressi graafiku alusel. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et on erinevalt maakohtust veendumusel, et kui pooled allkirjastavad

dokumendi, allkirjastavad nad sellega nii lehe ülaosas olevad kokkulepped kui lehe alaosas

olevad kokkulepped. 02.02.2011 allkirjastasid pooled maksegraafiku, mille järgi tuli kostjal

1 000 eurot tasuda 31.01.2011, 28.02.2011 ja 31.03.2011 ning 450 eurot 30.04.2018 (I kd

lk 18). Kostja kandis hagejale nimetatud summad üle 01.02.2011, 01.04.2011, 05.05.2011 ja

08.08.2011 ning maksete selgitus oli kahel juhul „intress“ ja kahel juhul „makse graafiku

alusel“. 15.12.2011 allkirjastasid pooled koos tunnistajate EE ja HH-ga 2012. aasta

maksegraafiku, mille järgi tuli kostjal hagejale tasuda 1 000 eurot 31.01.2012, 28.02.2012 ja

31.03.2012 ning 450 eurot 30.04.2018 (I kd lk 23). Kostja kandis hagejale nimetatud summad

üle 08.02.2012, 02.03.2012, 05.04.2012 ja 04.05.2012 ning maksete selgitus oli kõikidel

juhtudel „intress“ (I kd lk 28). 28.12.2013 allkirjastasid samad isikud samasisulise

maksegraafiku 2014. aasta kohta (I kd lk 24) ning summad kandis kostja üle 03.02.2014,

03.03.2014, 30.04.2014 ja 03.06.2014 (I kd lk 30). Kõikide maksete selgitus oli „intress“. 2010.

ja 2013. aasta kohta hageja maksegraafikut ei esitanud, kuid konto väljavõttest nähtus, et kostja

tasus hagejale intressi ka 2010. ja 2013. aastal (I kd lk 26, 29).

Seega järeldus lepingu sõnastusest, maksegraafikutest ja konto väljavõtetest üheselt, et pooled

leppisid 01.01.2009 laenulepingus kokku jooksva intressi tasumise kohustuses. Eelnevat

tõdemust tugevdas ka asjaolu, et allkirjastatud maksegraafikutes märgitud laenujääk oli aasta-

aastalt sama. Samas ei olnud eluliselt usutav, et kostja valitud ülekannete selgitus „intress“ oli

juhuslik ja tingitud suuresti sellest, et kostja oli eakas härra, kes teostas makseid pangakontori

abil. Kostja on teovõimeline isik, kes omab ärivaldkonnas suuri kogemusi ning pangakontorite

töötajad lähtuvad maksete selgituse kirjutamisel kliendi soovist, mitte enda paremast

äranägemisest. Ka intressitulu deklareerimata jätmine, ei kinnitanud üheselt, et pooled leppisid

kokku ühekordse intressisumma tasumise kohustuses.

29.01.2009 allkirjastatud lepingu dokumenti pooled kohtule ei esitanud, kuid hageja esitas

lepingu pikendamise dokumendi, kus taasesitati algse laenulepingu tekst (I kd lk 17).

Dokumendilt nähtuvad hageja ja kostja allkirjad. Laenulepingu järgi tuli laen 150 000 krooni

tagastada hiljemalt 31.03.2009. Laenu tähtaegselt tagastamata jätmisel tuli lepingu sõnastuse

järgi tasuda intressi 1,5% kalendrikuus (I kd lk 17). Maakohus märkis õigesti, et sisuliselt oli

tegu viivise tasumise kokkuleppega. Lepingus kirjeldatud kuupäevaks kostja laenusummat ei

tagastanud. Hageja 2009. aasta arveldusarve väljavõtte järgi maksis kostja hagejale kolmel

korral intresse 6 750 krooni (u 430 eurot). Samas summas tegi kostja hagejale ülekandeid ka

järgmistel aastatel ning enamasti oli makse selgitus „intress“. Maksegraafikud olid vormistatud

2011., 2012. ja 2014. aasta kohta. Sellest järeldub, et pooled leppisid teise lepingu puhul

suuliselt kokku intresside tasumises kohustuses summaliselt, s.t kostjal tuli intressi tasuda neli

korda aastas 6 750 krooni või 430 eurot (I kd lk 17-18, 23-30). Viidatud summa vastas 1,5%

suurusele intressimäärale kuus.

Eelnevaid järeldusi kinnitas ka EE istungil antud ütlused. Ringkonnakohus nõustub kostja

väidetega, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuli arvesse võtta, et ta oli enne

kohtumenetlust allkirjastanud kaks vasturääkivat seletust laenulepingu tingimuste kohta. Samas

tuli siinkohal silmas pidada, et ühe seletustest (I kd lk 83) koostas kostja abikaasa HH, mitte

EE isiklikult. Seletuse sõnastus andis seetõttu võimaluse tõlgendada dokumendis kirjeldatut nii

ühe kui teise poole kasuks. Samas ei vähendanud tunnistaja usaldusväärsust see, et ta oli koos

hagejaga ühe ühingu osanik. Tunnistaja avaldas istungil, et tal on hagejaga tööalased suhted (II

kd lk 159 pöördel). Samas avaldas EE ka seda, et ta oli kostja ühingu raamatupidaja ja lävis

kostjaga perekondlikult. Eelnev oli ka usutav, kuivõrd EE oli isik, kelle poole kostja raha

laenamise sooviga pöördus ja kes talle laenuandja ka otsis.

Menetluses ei leidnud kinnitamist, et hageja tegevus laenu andmisel, sh lepingute vormistamisel

ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti ei leidnud tõendamist see, et lepingud oli

koostatud tagantjärele. Pealegi kinnitas kostja vaidlusalustele lepingutele allkirja andes mh

seda, et lepingutes kirjeldatu (sh lepingute kuupäev) vastab tõele. Seega esines eeldus, et

lepingud allkirjastati lepingute päises märgitud kuupäeval. Kostja ei suutnud eelnevalt

kirjeldatud eeldust menetluses ümber lükata.

Järgnevalt kontrollib kohus, kas kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhinõude summa oli

5 936,88 euro võrra liiga suur. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja eksis oma arvestusega

287 euro võrra kostja kahjuks ja maakohus jättis ebaõigesti sellega arvestamata. Viidatud osas

muudab ringkonnakohus maakohtu lahendit. Kostja maksis alates 2009. aastast hagejale

arveldusarvete väljavõtetest nähtuvalt kokku 57 250 krooni ja 25 388,9 eurot, s.o kokku

29 047,8 eurot. Samas oli tal kohutus esimese lepingu puhul tasuda intressi 1,5% aastas 300 000

kroonilt ehk kostja kasuks ümardatult 19 170 eurot alates 01.01.2010. Viie aasta jooksul tuli

seega intressi tasuda kokku 17 253 eurot (19 170 x 0,18 x 5) ehk kostja kasuks ümardatult

17 250 eurot. Teise lepingu puhul oli kostjal kohustus tasuda intressi kindla summana. Kuivõrd

2009., 2010. ja 2013. aasta kohta hageja maksegraafikuid ei esitanud, kuid konto väljavõtetest

nähtus, et kostja oli juba alates 2009. aasta aprillist intresse tasunud esmalt 6 750 krooni

kvartalis ja pärast ametliku valuuta vahetumist 430 eurot kvartalis, tuli järelikult peaaegu kuue

aasta jooksul (alates 01.04.2009) 150 000 krooni ehk kostja kasuks ümardatult 9 585 euro

suuruselt laenusummalt intresse tasuda kokku 9 899,8 eurot ((6 750 x 7 / 15,6466) + (430 x

16)). Seega tuli intresse kokku tasuda 27 149,8 eurot (17 250 + 9 899,8). Kuivõrd kostja tasus

nende aastate jooksul 29 047,8 eurot, tuli põhisumma katteks arvestada 1 898 eurot

(29 047,8 - 27 149,8), s.o 287 eurot enam, kui arvas hageja (hageja hinnangul tuli põhiosa

katteks arvestada 1 611 eurot). Põhisumma oli praegusel juhul kostja kasuks ümardatult 28 755

eurot. Sellest oli kostja hagejale tasunud 1 898 eurot. Seega tuli kostjal hagejale tasuda

põhisumma katteks veel 26 857 eurot (28 755 – 1 898). Kostja väljapakutud arvestus praegusel

juhul ei pädenud, sest kostja arvestas igalt kostja teostatud makselt osa põhinõude katteks,

milles pooled praegusel juhul kokku ei leppinud.

Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1, mille järgi loetakse viivisemäära suuruseks lepinguga ettenähtud

intressimäär, kui see on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, laenulepingute sõnastusest ja

poolte vahel väljakujunenud praktikast, oli laenusummade maksmisega viivitamise korral

viivisemäär 1,5% kuus ehk 18% aastas. Siinkohal on paslik märkida, et seadusandja mõtte järgi

on intressimäär kohustuse täitmisega viivitamise korral (viivitusintress) suurem kui

intressimäär, mida tuleb tasuda raha kasutamise eest (võrdle VÕS § 64 ja § 113). Kõik

laenulepingutega seonduvad kohustused muutusid sissenõutavaks 01.01.2015 (I kd lk 31 jj).

Seega oli seisuga 20.04.2015 viivist kogunenud 1 477,1 eurot ((3 x 26 857 x 0,015) + (26 857

x 0,015 / 3 x 2)). Eelnevale lisaks taotles hageja viivise väljamõistmist kindla summana kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi 1,5% kuus põhinõudelt kuni selle täitmiseni. Maakohus

mõistis välja 20.04.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 22.04.2017 kuni

põhinõude täitmiseni koguneva viivise, kuid jättis vastavalt vastuapellatsioonkaebuses

märgitule väljamõistmata perioodil 23.04.2015-21.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivise.

Arvestades tasumata põhinõude suurust ja viivisemäära 1,5% muutus perioodil 23.04.2015-

21.04.2017 sissenõutavaks 9 856,5 euro suurune viivis ((23 x 26 857 x 0,015) + (26 857 x 0,015

x 44 / 30)).

Viimaks võtab kohus seisukoha kostja väidete osas, mis puudutasid viivise vähendamist. Õige

on kostja väljendatud mõte, et vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja §-le 162 on viivisenõuet võimalik

vähendada, kui see on ebamõistlikult suur. Samas on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et

praegusel juhul ei esinenud aluseid viivise vähendamiseks. Viivise vähendamine on kohtu

diskretsioonotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Viivisel on raha

väljaandjale kompensatsiooniline ja eeldatavat kahju vähendav funktsioon. Kostja huvi viivist

taotletud summas mitte maksta võib olla tingitud viivisemäära ebaproportsionaalsest suurusest

või laenu võtmise äärmisest vajadusest.

Praegusel juhul ei

olnud viivisemäär

ebaproportsionaalselt suur, arvestades seda, et tegu oli tagatiseta laenuga. Pealegi pöördus

hageja vaidluse lahendamiseks kohtusse paari kuu jooksul erimeelsuste ilmnemisest, s.t ei

viivitanud põhjendamatult vaidluse lahendamisega ja tänaseks ei ole viivisenõue ületanud

põhinõuet. Eluliselt ei olnud usutav kostja selgitus, et laenu võeti esmavajaduste rahuldamiseks,

sh elektriarvete tasumiseks. Oluliselt usutavam oli kostja kaaslase tunnistus, et laenu võeti

suvekodu haljastuse rajamiseks ning piirdeaia ja automaatväravate ehitamiseks (II kd lk 160

pöördel, 161). Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga veendumusel, et kostja huvi viivist

mitte maksta ei kaalu praegusel juhul üles hageja huvi saada kompensatsiooni rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral.

Menetluskulud

9. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral menetluskulude

jaotust, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Kuivõrd maakohus rahuldas hagi täies ulatuses, kuid ringkonnakohus tuvastas, et hagi tuleb

rahuldada osaliselt, tuleb menetluskulude jaotust maakohtu otsuses muuta ja esimeses astmes

kantud menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlg 27 144 eurot ja sellele vastavas suuruses viivised.

Ringkonnakohus on veendumusel, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja kostjalt välja mõista

26 857 euro suurune põhivõlg ning sellele vastavas suuruses viivised. Arvestades rahuldatud

nõudeosa suhet kogunõudega, tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 1% ulatuses hageja

kanda ning 99% ulatuses kostja kanda.

Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab mõlemad kaebused osaliselt, jaotab kohus menetluskulud

samuti TsMS §-st 163 lähtudes. Kostja kaebas maakohtu otsuse peale, millega hagi rahuldati ja

saavutas kaebusega selle, et kohus vähendas väljamõistetud põhivõlgnevust 287 euro võrra

(27 144 – 26 857) ja sissenõutavaks muutunud viivisenõuet 15,82 euro võrra (1 492,92 –

1477,1). Hageja kaebas maakohtu otsuse peale osas, milles jäeti lahendamata hageja taotlus

mõista kostjalt välja perioodil 23.04.2015-21.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivis 9 758,45

eurot ja saavutas selle, et kohus mõistis kostjalt hageja kasuks lisaks välja viivise 9 606,7 eurot.

Seega rahuldati kostja apellatsioonkaebus u 1% ulatuses ja hageja vastuapellatsioonkaebus u

98% ulatuses. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus teise astme kohtus kantud menetluskulud

1,5% ulatuses hageja kanda ja 98,5% ulatuses kostja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse tervikuna kindlaksmääramine toimub TsMS § 174 lg 4 järgi

maakohtus pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Tiia Mõtsnik

Mati Maksing