3-17-356/51 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. märts 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-356

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla määratud kartserikaristuste

pikaajaliste järjestikkuse täitmise õigusvastasuse

tuvastamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. augusti 2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.X.-i apellatsioonkaebuse osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 3. augusti 2017. a otsus osas, millega jäeti

rahuldamata kaebus Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada X.X.-i kaebus tuvastamisnõudes

osaliselt ning tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus X.X.-i suhtes

kartserikaristuste järjestikusel täideviimisel 45 järjestikust päeva ületavas osas

ajavahemikel 26. juunist kuni 17. augustini 2015 (52 päeva), 16. septembrist kuni

15. novembrini 2015 (60 päeva), 19. novembrist 2015 kuni 23. jaanuarini 2016 (65

päeva), 29. veebruarist kuni 14. maini 2016 (75 päeva) ja 1. juunist 2016 kuni 27.

juunini 2017 (392 päeva).

4. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 3. augusti 2017. a otsus muutmata.

5. Mõista Viru Vanglalt X.X.-i kasuks menetluskulude katteks välja viissada

nelikümmend viis (545) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema

enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. aprill 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 13. veebruaril 2017 esitas kinnipeetav X.X. kaebuse, milles taotles Viru Vangla kohustamist

lõpetada pikaajaliste järjestikkuste distsiplinaarkaristuste määramine ja vabastada kaebaja

kartserist viivitamatult. Kaebuse kohaselt keeldub X.X. tööst oma tervisliku seisundi tõttu. CPT

raporti ja õiguskantsleri 5. oktoobril 2016 seisukohtadele viidates leidis kaebaja, et pikaajaliste

järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramine tema suhtes rikub EIÕK artiklis 3 sätestatud

piinamise keeldu. Kartseris viibimise ajal on kokkusaamised, suhtlemine teiste kinnipeetavatega,

õppimine ja erinevates programmides osalemine keelatud ning väljaspool kartserit saab viibida

vaid ühe tunni pikkuse jalutuskäigu ajal.

25. juuli 2017 menetlusdokumendis leidis kaebaja, et kehtiv õigus lubab vastustajal mitte

määrata pikaajalisi distsiplinaarkaristusi järjest ja vahedeta, kuid vaatamata sellele ei kohalda

kaebaja kartserikaristuse kandmist viisil, mis vastab rahvusvahelistele standarditele.

2. Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastu, leides, et kehtiv õigus ei

keela määrata kartserikaristust isikule, kes on võimeline kandma vanglakaristust ega

pöörata karistusi täitmisele järjestikku, vastavate tervislike probleemide ilmnemisel aga

lähtutakse tervishoiutöötaja otsusest.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. 3. augusti 2017. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

4. Otsuse põhjenduste kohaselt kartserisse paigutamine ja selle kestus on kinnipeetavale

määratud distsiplinaarkaristuse tagajärg ning vormistatakse vastava halduskohtus

vaidlustatava käskkirjaga. Kaebaja väidetavalt rikutud õiguste tõhusa kaitse saab tagada

ainult vastavate käskkirjade tühistamine. Kohtute infosüsteemi andmetest nähtuvalt on

kaebaja distsiplinaarkorras karistamise käskkirju korduvalt vaidlustanud.

Halduskohus ei saa teha ettekirjutusi tulevikus võib-olla toime pandavate distsipliinirikkumiste

eest määratavate karistuste liigi, pikkuse, täitmisele pööramise aja ja muude asjaolude kohta.

Distsiplinaarkaristuse määramise saab kaebaja rikkumisi vältides ise kõige tõhusamalt ära hoida.

Kartserisse paigutamises seisneva karistuse määramise korral on tal aga HMS §-st 81 ja HKMS

§ 249 lg-st 2 tulenevalt võimalik taotleda haldusakti täitmise peatamist vastustajalt või kohtult

pärast vaide esitamist.

5. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarkaristuste loetelu kinnitab selgelt, et X.X. ei

taha kuidagi alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused

pole tulemusi andnud. Kaebuse väidetel on kaebaja vaidlustanud kõik tema

distsiplinaarkorras karistamise kohta tehtud käskkirjad, kuid kohus pole kaebusi

rahuldanud. See kinnitab, et karistused on vaatamata tema vastupidistele seisukohtadele

olnud siiski õiguspärased.

6. VangS § 63 lg 1 p 4 lubab vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude

õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni 45 ööpäevast kartserisse paigutamist.

VangS § 65 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt tuleb distsiplinaarkaristus pöörata täitmisele

kohe ning selle saab edasi lükata vaid tingimusel, et kinnipeetav ei pane talle määratava

kuni kuue kuulise katseaja jooksul toime uut distsipliinirikkumist. Kaebaja

distsiplinaarkaristuste rohkus ei luba arvata, et tema suhtes on niisuguse tingimuse

seadmine võimalik. Lisaks väärib tähelepanu Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-79-12

seisukohad, milles pole peetud erinevate distsiplinaarkaristuste järjestikku täitmisele

pööramist õigusvastaseks ning on märgitud, et karistuse täitmisele pööramise saab

üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

8. Kaebaja rõhutab, et tema eesmärgiks oli lõpetada Viru Vangla õigusvastane tegevus –

pikaajalise järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramine ja vahedeta kandmine. Kaebaja

pole taotlenud tühistada kõike talle määratud distsiplinaarkaristusi. Kaebaja soovib, et

Viru Vangla korraldaks kartserikaristuse kandmist viisil, mis vastab rahvusvahelisele

standartidele – kui kinnipeetavale määratud mitme kartserikaristuse summa ületab 14

päeva, siis ei tohi kinnipeetav olla üle 14 päeva järjepanu kartserirežiimis, 14-päevasele

kartseris viibimisele peab järgnema teatud mõistlik ajavahemik tavarežiimis, misjärel isik

kannab kartseris ülejäänud karistuse.

9. Viru Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

10. Vastustaja selgitab, et kartserikaristuse määramisel lähtutakse proportsionaalsusel

põhimõttest, võttes arvesse ka kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava karistuse

pikkusega. VangŠ § 65 lg 1 kohaselt üldjuhul pööratakse karistus kohe täitmisele. Sättes

toodud nõue põhineb seisukohal, et karistuse mõju on suurim, kui karistus järgneb

rikkumise toimepanemisele võimalikult kiiresti. Karistuse põhjendamatu edasilükkamine

on seega õigusvastane. Karistuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, s.o

distsipliini tagamine vanglas. Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja ei ole kandnud

kartserikaristusi vahedeta. X.X. on pöördunud halduskohtusse mitmete esialgse

õiguskaitse taotlustega ja kohus on taotlused osaliselt rahuldanud peatades karistamise

käskkirjade täitmise kaheks kuni viieks päevaks.

11. 12. märtsi 2018. a menetlusdokumendis selgitab vastustaja täiendavalt, et VangS § 65

lg-st 1 tulenevalt on õigusvastane distsiplinaarkaristuse täitmise põhjendamatu

edasilükkamine, rõhutades, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste liik, määr ja

karistuste kuhjumine on otseselt tingitud kinnipeetava enda järjepidevast teadlikust

süstemaatilisest distsipliini rikkuvast käitumisest. Karistuste täitmisele pööramise või

peatamise üheks asjaoluks on kinnipeetava tervislik seisund, mille tuvastab arst,

kusjuures seda saab teha tervisekaardi andmetele tuginedes ilma kinnipeetava arstliku

läbivaatuseta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud rahuldamata X.X.-i

kaebuse talle distsiplinaarkaristuste määramise õigusvastasuse tuvastamiseks ja vanglale

distsiplinaarkaristuste täitmise kohta kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Ringkonnkohus

nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201

lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Apellatsioonkaebus tuleb aga rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada kaebaja suhtes

kartserikaristuste järjestikuse täideviimise õigusvastasuse nõude osas.

13. Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt eri meelt, kas X.X.-i suhtes

kartserikaristuste järjestikuse täideviimisega on kaebaja õigusi rikutud. Ringkonnakohus

peab siinkohal oluliseks eristada distsiplinaarkaristuse määramist ja täitmist. Kui

kinnipeetava käitumisele antav distsiplinaarmenetluses karistuse määramisega antav

hinnang võib olla õiguspärane, siis iseseisvate distsiplinaarmenetluste tulemusena

määratud karistuste järjestikuse täitmise koossmõju võib siiski olla kinnipeetava suhtes

ülemäärane, pidades silmas ka vangistuse täideviimise eesmärke.

14. 14. detsembril 2016 Viru Vanglale esitatud vaide ja halduskohtule esitatud kaebuse

kohaselt viibis X.X. kartseris 26. juunist kuni 17. augustini 2015 (52 päeva), 16.

septembrist kuni 15. novembrini 2015 (60 päeva) ja 19. novembrist 2015 kuni 23.

jaanuarini 2016 (65 päeva). Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja esitatud

andmeid. Seetõttu lähtub ringkonnakohus kaebuse väidetest.

Kaebaja viibimist kartseris hilisemal ajal kinnitavad lisaks kaebaja väidetele ka vastustaja

esitatud andmed kinnipeetava distsiplinaarkaristuste kohta (tl 38 ja 8. veebruari 2018. a

menetlusdokumendi lisa). Neist nähtub, et X.X. viibis kartseris veel 15. kuni 25. veebruarini

2016 (11 päeva), 29. veebruarist kuni 14. maini 2016 (75 päeva) ja 1. juunist 2016 kuni 27.

juunini 2017 (392 päeva). Hiljem on kaebajale määratud kartserikaristusi küll maksimaalses

lubatud määras (45 päeva), kuid karistuste täideviimine on toimunud kahes osas selliselt, et

karistuse täideviimine on olnud peatatud kaheks kuni seitsmeks päevaks. Üksnes 22. novembrist

2017 kuni 6. jaanuarini 2018 on X.X. viibinud kartseris 45 päeva järjest.

15. 10. oktoobri 2017. a otsuses asjas nr 3-15-3133 (p 18) selgitas Riigikohus:

„Kolleegium peab siiski vajalikuks rõhutada, et kuigi kaebajale erinevate rikkumiste eest

määratud kartserikaristused olid eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende

katkematu täitmisele pööramine. See tähendaks, et kaebajat peetaks kartseris neli kuud

järjest.

EIK praktikast nähtub, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka

üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava

vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse

pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt EIK otsus asjas Gorbulya vs. Venemaa, p-d

75 ja 77, ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva

vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid

võimeid (samas, p 78; EIK otsus asjas Csüllög vs. Ungari, p 30). Ka sellised tagajärjed on

vastuolus taasühiskonnastamise eesmärgiga.

Eeltoodust lähtudes tuleb muuta asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud kolleegiumi seisukohta, et

distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on

määratud katseaeg (otsuse p 9). On tõsi, et VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse

distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Sättes kasutatud sõna "üldjuhul" annab vanglale

erijuhtudel kaalutlusõiguse. Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste

tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris

viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku

tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel

võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes.“

16. VangS § 63 lg 1 p 4 sätestab, et vangistuse täideviimisel on kinnipeetavake

distsiplinaarkaristusena lubatud kohaldada kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

Kohtupraktikas on karterisse paigutamist kvalifitseeritud kinnipeetava vabadusõiguse

täiendava piiramisena, mis riivab kinnipeetava vabadusõigust sedavõrd intensiivselt, et

õigusvastane kartserisse paigutamine on käsitatav vabaduse võtmisena ja sellega tekitatud

kahju tuleb hüvitamiseks on kohane rahalise hüvitise maksmine RVastS § 9 lg 1 alusel

(vt RKHK 15. märts 2010, nr 3-3-1-93-09).

17. Asjakohane on siinjuures kaebaja viide õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a

justiitsministrile (tl 15-16), milles on analüüsitud kartserikaristuse olemust ning selle

pikaajalise kohaldamise mõju inimesele. Kuna kirjas esitatud ettepanekud ja seisukohad

on soovitusliku iseloomuga ning seadusandja ei ole siiani pidanud põhjendatuks muuta

VangS regulatsiooni kartseri kohaldamise tingimuste ega maksimaalselt lubatud

kartserikaristuse kestuse osas, siis ei ole alust käesoleva vaidluse lahendamisel võtta

aluseks kirjas toodud konkreetset seisukohta kartserikaristuse kohaldamise maksimaalse

lubatud pikkuse kohta. Kiri on aga kaalukas argument hindamaks kartserikaristust

kinnipeetava õigusi oluliselt piiravaks meetmeks, mille kohaldamisel on vanglal kohustus

arvestada üksikvangistuse ajaliselt kumuleeruva mõjuga.

18. Tulenevalt VangS § 41 lg-test 1 ja 2 koheldaks kinnipeetavat viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

või arestimajas kinnipidamisega. Kinnipeetavale kohaldatavad piirangud peavad vastama

täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses

sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Seega ka distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamisel peab vangla arvestama inimväärikuse

põhimõttega ning korraldama karistus(t)e täitmise kooskõlas vangistuse täideviimise

eesmärkidega.

19. Vangistusseadus ega muu õigusakt ei reguleeri täpsemalt kartserikaristuse täitmist

ega sätesta numbrilist piirangut kinnipeetava kartseris hoidmise ajale. Arvestades eespool

toodud Riigikohtu seisukohta, et VangS § 65 lg 1 järgi on vanglal kaalutlusõigus

kartserikaristuse järjestikuse täideviimise edasilükkamisel koostoimes VangS § 63 lg 1 p-

s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimaalse määraga, saab järeldada, et kartserikaristuste

täitmisel ei pea vastustaja eeldama üksikvangistuse isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid

võimeid tõenäoliselt kahjustavat toimet. Vastavalt ei pea vastustaja sel juhul täiendavalt

põhjendama, miks kinnipeetavale määratud kartserikaristust või -karistusi täidetakse

katkematult. Kinnipeetaval endal on aga võimalus osutada ja põhjendada, miks jätkuv

kartserirežiimil viibimine tema õigusi ülemääraselt riivab.

Kinnipeetava vangistusseaduses nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava

kartserirežiimil hoidmise korral peab vangla aga veenduma, et kartserikaristuse jätkuva täitmine

ei too kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale.

Vastustaja sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud

veendumuse kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral

põhjendada kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Seejuures ei ole piisav tuginemine

karistuste määramise õiguspärasusele, vaid kinnipeetava pikaajalist kartserisse paigutamist

saavad õigustada kinnipeetavaga seotud asjaolud. Vanglal tuleb veenduda, et pikaajaline

kartserisse paigutamine on kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega põhjusta kinnipeetavale

terviseprobleeme. Kui vastustaja soovib tugineda üksnes terviskaardi andmete alusel antud arsti

seisukohale kinnipeetava pikaajalise kartserirežiimil viibimise mõju hindamisel, tuleb selgitada

ka seda, kuidas on tagatud üksikvangistuse tegeliku mõjuga arvestamine kinnipeetavat üle

vaatamata.

20. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ega Viru Vangla sellekohaseid põhjendusi esitanud.

Pooled on väidetes jäänud üldsõnaliseks, kirjeldades ühelt poolt kartserirežiimi sidumata

seda konkreetse mõjuga kaebajal ja teiselt poolt karistamiseni viinud rikkumiste ja

karistamise õiguspärasust. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kõigil perioodidel,

mil X.X. viibis kartseris järjest enam kui 45 päeva oli kartserikaristuse täitmine tema

suhtes ülemäärane ja vastustaja tegevus vastavalt õigusvastane. Kuna

halduskohtumenetluses saab üldjuhul kaebuse esitada juba rikutud õiguse kaitseks, siis

arvestab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel kaebaja kartseris viibimise perioode enne

kaebuse esitamist. Erandina peab ringkonnakohus võimalikuks hinnata kartserikaristuste

täideviibimise õiguspärasust perioodi osas, mis kaebuse esitamise ajal veel kestis. Selle

ajavahemiku osadeks jagamine kaebuse esitamise ajast lähtudes moonutaks kartseris

pikaajalise viibimise ajas kumuleeruvat mõju ega tagaks kaebaja õiguste tõhusat kaitset.

21. Eeltoodu alusel tuvastab ringkonnakohus kaebaja suhtes kartserikaristuse täitmise

õigusvastasuse osas, mil ajavahemikel 26. juunist kuni 17. augustini 2015 (52 päeva), 16.

septembrist kuni 15. novembrini 2015 (60 päeva), 19. novembrist 2015 kuni 23.

jaanuarini 2016 (65 päeva), 29. veebruarist kuni 14. maini 2016 (75 päeva) ja 1. juunist

2016 kuni 27. juunini 2017 (392 päeva) X.X. viibis kartseri kauem kui 45 päeva järjest.

22. Kuigi vastustaja tegevus kaebaja suhtes kartserikaristuste täimisel on olnud olulises

osas õigusvastane, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks teha Viru Vanglale ettekirjutust

kartserikaristuste täitmise kohta tulevikus. Esmalt on kohtupraktika selles küsimuses

muutunud alles viimase aasta jooksul. Kaalutlusõiguse teostamise kohustust kinnipeetava

kartserisse pikaajalise paigutamise korral on selgitanud Riigikohus ning vastustajale

halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras tehtud ettekirjutusi konkreetsete

käskkirjadega määratud kartserikaristuste ositi täitmiseks. Teiseks nähtub vastustaja 8.

veebruari 2018. a menetlusdokumendi lisana esitatud andmetest, et kaebaja suhtes

kartserikaristuse täitmine lõppes 25. veebruaril 2018. Uute võimalike kartserikaristuste

täitmisel saab kaebaja igakordselt kaitsta oma õigusi pöördudes vastava taotlusega

kohtusse juba vaidemenetluse ajal. Abstraktse sisuga ettekirjutuse tegemist ei

ringkonnakohus võimalikuks. Vanglal tuleb kartserikaristuse täideviimine otsustada

kaalutluseõiguse alusel, mistõttu üldise iseloomuga juhise andmine kohtu poolt ei ole

otstarbekas.

23. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 3.

augusti 2017. a otsus osas, millega jäeti X.X.-i kaebus rahuldamata kartserikaristuste

järjestikku täideviimise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastab ajavahemikel 26. juunist kuni

17. augustini 2015 (52 päeva), 16. septembrist kuni 15. novembrini 2015 (60 päeva), 19.

novembrist 2015 kuni 23. jaanuarini 2016 (65 päeva), 29. veebruarist kuni 14. maini 2016 (75

päeva) ja 1. juunist 2016 kuni 27. juunini 2017 (392 päeva), kaebaja kartserisse paigutamise

õigusvastasuse osas, mil X.X. viibis kartseri kauem kui 45 päeva järjest.

24. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kinnipeetava kestvalt kartseris hoidmise

õigusvastasuse tuvastamisest ei saa järeldada, et kartserirežiimi jätkuva kohaldamisega

tekitud mittevaralise kahju hüvitamiseks on igal juhul kohane rahalise hüvitise

määramine kinnipeetavale. Riigivastutuse seaduse § 9 lg-test 1 ja 2 järgi võib füüsiline

isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral ning kahju hüvitatakse proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega on hüvitise

määramine konkreetsete asjaolude pinnal tehtav individuaalne otsustus, mistõttu rahalise

hüvitise maksmine ei ole ette ära määratud üksnes isiku õigusi rikkuva õigusvastase

tegevuse tuvastamisega. Sõltuvalt kinnipeetava kartserirežiimil hoidmise perioodi

pikkusest, üksikvangistuse mõju leevendavate meetmete rakendamisest, vastustaja süü

vormist ja muudest asjaoludest võib mittevaralise kahju hüvitamiseks olla piisav ka juba

vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine.

25. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebusega taotletavat eesmärki silmas

pidades tuvastamisnõude osalise rahuldamisega on kaebus tervikuna rahuldatud pooles

ulatuses.

Viru Vangla ei ole esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta.

Kaebaja lepinguline esindaja on halduskohtumenetluses taotlenud õigusabikuluna 1 250 euro ja

riigilõivu katteks 30 euro väljamõistmist ning apellatsioonimenetluses õigusabikuluna 300 euro

ja riigilõivu katteks 15 euro väljamõistmist. Pidades silmas vaidluse keerukust ning

tõendamismenetluse mahtu, samuti seda, et kaebuse puuduste kõrvaldamisel esitas kaebaja ka

kahju hüvitamise nõude, mille menetlemist ta hiljem määruskaebuses enam ei nõudnud, lisaks

seda, et vaatamata õigusabi kasutamisel oli halduskohtule esitatud kaebus raskesti arusaadav

ning kaebuse nõuded ega kaebusega taotletav eesmärk ei olnud üheselt selged, loeb

ringkonnakohus õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks 1000 euro ulatuses. Vastavalt tuleb

Viru Vanglalt X.X.-i kasuks menetluskuluna välja mõista 500 eurot õigusabikulu ja 45 eurot

riigilõivu katteks. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/