2-16-4559/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. märts 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-4559

Tsiviilasi

Pille Mikone ja Tiina Käosaare hagi Aktsiaseltsi Viru

Elektrikaubandus vastu saamata jäänud töötasu nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Pille Mikone osas 12 273,57 eurot

Tiina Käosaare osas 8532,21 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 27. juuli 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pille Mikone ja Tiina Käosaare apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (hageja I): Pille Mikone (isikukood XXXX)

Apellant II (hageja II): Tiina Käosaar (isikukood XXX)

Apellantide esindaja advokaat Jürgen Valter

Vastustaja (kostja): Aktsiaselts Viru Elektrikaubandus

(registrikood 10013630), esindaja advokaat Rait Sarjas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 27. juuli 2017. a otsus muutmata.

2. Jätta

Pille

Mikone

ja

Tiina

Käosaare

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta apellantide menetluskulud ringkonnakohtus

apellantide endi kanda. Vastustaja menetluskulud

apellatsiooniastmes jätta võrdsetes osades apellantide

kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus

kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Pille Mikone (hageja I) ja Tiina Käosaar (hageja II) esitasid Aktsiaseltsi Viru

Elektrikaubandus (kostja) vastu hagi saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks. Hagejad palusid

mõista kostjalt hageja I kasuks välja 11 364,42 eurot (bruto) ja hageja II kasuks välja 7900,19

eurot (bruto). Lisaks palusid hagejad mõista kostjalt välja põhinõude täitmisega viivitamisest

tulenev seadusjärgne viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni summa tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja I ja kostja 14.07.2008 töölepingu laojuhataja

ametikohale. Töölepingu kohaselt oli 2013. a põhitöötasu 1210 eurot kuus (lisaks

osaluskoefitsient), 2014. a põhitöötasu 1210 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsient), 2015. a

põhitöötasu 1300 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsient). Töötaja täistööaeg oli töölepingu

kohaselt 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas viiepäevase töönädalaga töötamisel, lõunavaheaeg

60 minutit vastavalt müügipersonaliga kokkuleppel selliselt, et klientide teenindamine ei oleks

häiritud.

Töösisekorraeeskirjade järgi on lisaks igapäevasele puhkamiseks ja einestamiseks ettenähtud

60-minutilisele vaheajale enne- ja pärastlõunal ette nähtud 15-minutiline puhkepaus, kusjuures

lõuna- ja puhkepausi aja valib töötaja oma äranägemise järgi, pidades silmas, et see ei tohi

avaldada mõju töö järjepidevusele ega majandustegevusele ega takistada teiste töötajate

normaalset töötegemist ning vaheaeg 60 minutit ja puhkepausid (15 + 15 minutit) arvatakse

tööaja hulka. Nii töölepingu kui ka töösisekorraeeskirjade järgi on tööpäeva algus on kell 08.00

ning tööpäeva lõpp kell 17.00.

Hageja II ja kostja sõlmisid 04.09.2006 töölepingu laojuhataja ametikohale. Töölepingu

kohaselt oli 2013. a põhitöötasu 850 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsient), 2014. a põhitöötasu

900 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsient), 2015. a põhitöötasu 970 eurot kuus (lisaks

osaluskoefitsient). Muud töölepingu tingimused olid analoogsed hagejaga I sõlmitud

töölepingu tingimustega.

Kuigi tööleping nägi ette, et tööaeg on 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, oli mõlemal hagejal

tööpäeva tegelikuks pikkuseks, arvestades, et vaheajad arvatakse tööaja hulka, üheksa tundi

(8.00-17.00). Arvestades sellega, et töölepingus ettenähtud töötasu lähtub eeldusest, et tööaeg

on kaheksa, mitte üheksa tundi, on üheksatunnise tööpäeva puhul töötaja õigustatud saama

kõrgemat palka. Proportsionaalselt on üheksatunnise tööpäeva puhul töötaja õigustatud saama

12,5 % suuremat palka, kui kaheksatunnise tööpäeva puhul. Kostja ei ole töötajatele

ületunnitasu maksnud, vaid on maksnud palka üksnes täistööaja (st 8 tundi päevas ja 40 tundi

nädalas) eest töölepingus ettenähtud põhipalga summas.

Seega on töötajatel kostja vastu saamata palga hüvitise nõue summas, mis vastab töötaja

viimase kolme aasta põhipalgasummast kaheteist ja poole protsendi (12,5%) suuruse osa

pooleteistkordsele korrutisele (TLS § 44 lg 7).

Töölepinguga kokkulepitud tööajale lisaks tuli töötajatel teha igapäevaselt 1 tund ületunnitööd.

Töölepingu järgi pidi tööaeg olema 8 tundi ning vahepeal pidi olema 1 tund puhkeaega.

Töösisekorraeeskirjad seevastu nägid ette, et töötajad pidid lõunatama selliselt, et see ei tohi

avaldada mõju töö järjepidevusele. Seega töötajad lõunatasid “tööpostil”. Seetõttu sellised

“vaheajad” ei ole tegelikkuses vaheajad ega pausid, vaid tööaeg ning see tulebki tööaja hulka

arvata. Seega olid töötajad pidevalt tööl igapäevaselt üheksa tundi. Just seda näeb ka ette

töösisekorraeeskirjade p 4.1. Seega olid töötajad pidevalt tööl igapäevaselt vahemikus 08:00-

17:00 ehk üheksa tundi, millest täistööaeg oli 8 tundi ja ületunnitöö oli 1 tund.

Ületunnitöö tegemine ei ole oma olemuselt töölepingu muutmine. Tööandja ja töötaja võivad

kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Seega

antud juhul oli kokkulepitud tööaeg st täistööaeg 8 tundi ning ületunnitöö 1 tund igapäevaselt.

Kostja väited töölepingu muutmise osas ei ole seega asjakohased. Hageja I on 13.09.2012

saatnud kostja personalijuhile e-kirja, milles on neid samu küsimusi käsitletud ning järeldatud,

et tõlgendada tuleb nii: „/…/ seega on tööandja sellega jätnud teile (mõeldud töötajaid/hagejaid)

maksmata iga tööpäeva eest ühe tunni tasu /…/ jätate töösisekorraeeskirjades selle punkti

muutmata ja teil on õigus nõuda, tagasiulatuvalt kolme viimase aasta saamata jäänud töötasu

(selle ühe tunni eest igas päevas)/…/.“

Hagejatel on seadusest tulenev õigus töötasu nõuda mistahes ajahetkel riskides aegumise

vastuväitega. On alusetu ja vastuoluline heita hagejatele ette seda, et nad on oma nõude

esitamisega ootamisega sisuliselt tööandjale tasuta intressivaba laenu andnud.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hagejate kanda.

Hagejate töölepingud ei ole identsed. Hagejaga II sõlmitud töölepingu kohaselt on

lõunavaheaeg 60 minutit. Hagejaga I sõlmitud töölepingu kohaselt on lõunavaheaeg 60 minutit

vastavalt laotöötajatega kokkuleppele selliselt, et klientide teenindamine ei ole häiritud.

Hagejad on tuginenud seega eeskirjade punkti 4.1. lausele „Vaheaeg ja puhkepausid arvatakse

tööaja hulka.“ Käsitlus, et selle lausega on muudetud hagejate tööaega, on väär. Vaidlusalune

lause on esitatud ebaõnnestunud/ebaõiges sõnastuses ning grammatilisel tõlgendamisel nii

seaduse kui töölepingutega vastuolus olevas sõnastuses. Kostja on lauses kasutanud terminit

„tööaeg“ tööpäeva mõttes, st töötajatel on õigus igapäevaselt teha tööpäeval kestusega 08.00-

17.00 vaheaeg puhkamiseks ja einetamiseks kestusega 1 h ning kaks 15-minutilist puhkepausi,

ilma, et sellest muutuks tööpäeva pikkus. Eeskirjade kohaselt on töösuhte õiguslikuks aluseks

tööleping. Töölepingu muutmine on lubatud vaid poolte kokkuleppel. Eeskirjades sätestatu ei

saa muuta töölepingu tingimusi. Töölepingus on kokku lepitud tööaeg 8 h päevas, 40 h nädalas.

Väide, et tööaja hulka peaks arvestama lõunapausi, on vastuolus töölepingu seadusega.

Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu

ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada

tööajal. Käesoleval juhul ei olnud vajalik töölepinguseaduses toodud erandi rakendamine ning

seda ka ei tehtud. Hageja I töölepingus on tõepoolest märge, et lõunapaus ei tohi avaldada mõju

lao tööle, ent see lisandus töölepingus tähendab seda, et lõunapauside tegemine peab olema

selliselt korraldatud, et kõigile töötajatele oleks tagatud tööpäevasisene paus, kuid laos oleks

alati olemas töötaja, kes saab täita vajalikke ülesandeid. Hageja I töölepingus sisalduv nõue

ning mõlema hageja suhtes kehtinud eeskirjades sisalduv nõue, et lõuna- ja puhkepausi aeg ei

tohi avaldada mõju töö järjepidevusele ega kostja majandustegevusele ning takistada teiste

töötajate normaalset töötegemist, ei tähendanud seda, et hagejatel oli kohustus viibida 1-tunnise

lõunapausi ajal kostja asukohas ning et hagejad olid kohustatud ka lõunapausi ajal täitma

tööülesandeid.

Hagejad ei ole töösuhte ajal kordagi esitanud väidet, et nende tööpäeva pikkus oleks olnud

erinev lepingutes sätestatust, samuti ei ole hagejad esitanud väidet, et nad oleksid teinud

ületunnitööd või esitanud nõude hüvitise saamiseks. Hagejad mõistsid töö- ja puhkeaja

korraldust samamoodi nagu kostja. Mõistlikul isikul ei saanud, arvestades nii töölepingut kui

vastavat töölepingu seaduse regulatsiooni, tekkida kahtlust tööaja kestvuses.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hagejate menetluskulud jättis maakohus hagejate endi

kanda ja kostja menetluskulud võrdselt hagejate kanda.

Mõlema töölepingu kohaselt on töötaja täistööaeg 8 h päevas ehk 40 tundi nädalas viiepäevase

töönädalaga töötamisel. Tööpäev algab kell 08.00 ja lõpeb kell 17.00. Lõunavaheaeg on 60

minutit, kusjuures hagejaga I sõlmitud töölepingusse on lisatud, et lõunavaheaeg on vastavalt

laotöötajatega kokkuleppele selliselt, et klientide teenindamine ei oleks häiritud.

Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejad said töölepingust ja töösisekorra eeskirjadest aru nii,

nagu on seda tõlgendanud kostja, st et ühetunnise vaheaja jooksul on töötajal lubatud tööandja

asukohast lahkuda ja ta ei pea sel ajal tööülesandeid täitma.

Hagejate vande all antud ütlustest ja tunnistajate selgitustest nähtub, et hagejatel oli võimalik

ära käia. Hagejatel oli võimalik töö korraldada selliselt, et tööpäeva kestel saaks ühetunnist

vaheaega kasutada. Samuti tuleneb ütlustest, et vastavalt vajadusele ja võimalusele hagejad

seda võimalust ka kasutasid. Kohtu hinnangul ongi töösisekorra eeskirjades reguleeritu mõte

olnud see, et pausi kasutamise ajal töötaja poolt oleks tagatud kostja majandustegevuse

jätkumine. Sellest põhimõttest olid hagejad teadlikud, kuna vajadusel pause kasutati, kuigi

mitte igapäevaselt, kostja asukohast ära käimiseks. Kohus leidis, et hagejatel oli võimalik

valida, kas kasutada vaheaega kostja asukohas või mujal. Kui hagejad otsustasid pausi kostja

ruumides kasutada, ei anna see alust väita, et tegemist oli ületunnitöö tegemisega.

Seega polnud hagejatel kohustust 9 tundi päevas töötada. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav,

et kui hagejad viibisid enamasti terve päeva kostja asukohas, võis ette tulla, et nt kauba

saabumise tõttu tuli lõuna katkestada. Usutav ei ole aga, et seda tuli ette igapäevaselt.

Ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, et hagejad, olles aastaid veendunud, et teevad

ületunnitööd, on jätnud kostja tähelepanu nimetatud asjaolule juhtimata või ületunnitasu välja

nõudmata. Eriti arvestades asjaoluga, et kostja tasustas ületunnitööd (I kd, tl 137 jj; II kd, tl 1

jj). Kostja on välja toonud ja tõendanud, et ületunnid olid tasustatavad ja neid vajadusel ka

reaalselt tasustati, kui eelnevalt oli nende tegemises kokku lepitud. Hagejad olid sellisest

praktikast teadlikud. Seetõttu pidid hagejad arvestama asjaoluga, et lõuna kasutamata jätmisel

ei teki selle alusel õigust nõuda tasu ületunnitöö eest.

Kostja nõustaja Jaanika Lillemets on kohtuistungil (I kd, tl 98 pöördel) välja toonud, et suvisel

ajal hageja I leppis kokku, et lahkub töölt poole neljast, et minna suvilasse. Seega hageja I oli

varasemalt kasutanud võimalust kokkuleppel tööaja struktuuri muuta, mistõttu ei ole kohtu

hinnangul tagantjärgi esitatud ületunnitöö tasu nõue kooskõlas ka hea usu põhimõttega.

Ei ole usutav hagejate väide, et kolme aasta vältel tegid hagejad iga päev ühe tunni võrra rohkem

tööd. Kohus märkis, et hagejad ei ole arvestanud asjaoluga, et aeg-ajalt kasutati vaheaega ka

väljaspool kostja asukohta. Seega isegi kui leida, et hagejad tegid ületunnitööd, ei saa hagejate

ületunnitöö arvestus (I kd, tl 38-39) korrektne olla.

Kohus ei võtnud sisulist seisukohta poolte esitatud arvestuste osas, kuna kohtu hinnangul

hagejad ületunnitööd ei teinud.

Maakohus jättis hagejate menetluskulud nende endi kanda ja kostja menetluskulude võrdselt

hagejate kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 2).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad (apellandid) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad

maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada täies

ulatuses. Menetluskulud paluvad jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagejad jäävad kõigi maakohtus esitatud seisukohtade juurde ning ei korda neid kõiki.

Maakohus leidis ebaõigesti, et on tõendatud, et hagejad said töölepingust ja töösisekorra

eeskirjadest aru nii, nagu on seda tõlgendanud kostja, st et ühetunnise vaheaja jooksul on

töötajal lubatud tööandja asukohast lahkuda ja ta ei pea sel ajal tööülesandeid täitma.

Hagejad ei ole kordagi menetluse kestel väitnud, et neil oli keelatud lõunavaheajal tööandja

asukohast ära käia. Hagejate nõuded põhinevad sellel, et kostja töösisekorraeeskirjad näevad

sõnaselgelt ette, et kõnealune vaheaeg arvatakse tööaja hulka ja on seetõttu tasustatav. Asjaolu,

kas sellel ajal said töötajad korraks majast ka lahkuda või mitte, ei puutu asjasse. Töötajatele

oli pandud nii töölepingutega kui ka töösisekorraeeskirjaga kohustus tagada, et lõunavaheaja

kasutamine (sõltumata sellest, kas töötajad viibisid ise sellel ajal majas või mitte) ei tohi

avaldada mõju töö järjepidevusele ega tööandja majandustegevusele ning takistada teiste

töötajate normaalset töötegemist. Seega oli töötajate enda vastutada, kuidas lõunavaheaega

kasutada, aga kohustus oli, et see ei segaks tööd.

Tõenditest tuleneb (ja selle on kohus ka otsuses ise välja toonud), et tegelikkuses said hagejad

majast välja käia vaid juhuti ning harva. Tegelikkuses tuli sageli lõunatamine katkestada ning

täita vahetuid tööülesandeid, misjärel sai taas lõunat jätkata.

Arusaamatu on, kuidas saab asjaolu, et tunnistaja Jaanika Lillemets selgitas, et hageja I on

selgitanud uutele töötajatele sisekorraeeskirju, mõjutada hageja II haginõuet.

Laojuhataja tööülesanded seisnesidki selles, et korraldada lao tööd nii, et ladu töötaks

takistusteta. Seetõttu on ebaõige kohtu järeldus, et kuna hagejatel oli ka lõunavaheajal võimalik

tööd korraldada (st teha põhitööd), siis ei olnud lõunavaheajal tegemist töö tegemisega. Selline

järeldus on vastuolus loogikaga. Just nimelt hagejate tööülesannetest tulenevalt on õige ja

loogiline järeldada, et ka lõunavaheajal tuli hagejatel täita tööülesandeid, kuna ei saanud

lõunavaheajal lao tööd korraldamata jätta (ja nt ladu sulgeda vms).

Ületunnitöö tegemine ei ole oma olemuselt töölepingu muutmine. Kostja väited töölepingu

muutmise osas ei ole asjakohased.

Tööandja nõudis (töösisekorraeeskirjade p 4.1.), et einetada tuleb selliselt, et see ei avaldaks

mõju töö järjepidevusele. Sellest peeti ka faktiliselt kinni. Seega on tegelik tööaeg igapäevaselt

9 tundi, millest 8 tundi on „tavatööaeg“ ning 1 tund on ületunnitöö.

Kohus kohaldas hea usu põhimõtet vääralt. Kohus jättis arvestamata, et kostja ja hagejate vahel

oli alluvussuhe. Õiguste kaotamine aegumistähtaja kestel on äärmuslik olukord, mis peab

kindlasti olema põhjendatud eriliste asjaoludega. Kohus ei ole käsitlenud asjaolu, et

töölepingute näol on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepingutega. Seadusele tuginedes tuleb

kahtluse korral kokkuleppeid tõlgendada töötaja kasuks. Kohus ei ole tüüptingimuste

regulatsiooni üldse käsitlenud, vaid on kohaldanud kergekäeliselt hea usu põhimõtet.

Kuivõrd kohus on hagi rahuldamata jätnud, kuigi oleks pidanud selle rahuldama, siis on ka

menetluskulud jaotatud valesti. Isegi, kui mingil põhjusel jätta hagi rahuldamata, siis peaks

antud juhul jätma kohtukulud sellegipoolest erandkorras kostja kanda. Kostja on ise

tunnistanud, et kostja poolt koostatud töösisekorraeeskirjad olid sõnastatud selliselt

(ebaõnnestunult), et see tekitas käesoleva vaidluse.

5. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud maa-

ja ringkonnakohtus hagejate kanda.

Hagejad on jätnud tähelepanuta kohtu poolt olulisima tuvastuse, et hagejad ei pidanud

lõunapausi ajal täitma tööülesandeid.

Põhjendamatu on hagejate väide, et neil oli harva võimalik ette nähtud lõunapausil lahkuda

tööandja asukohast. Hagejate enda kohtuistungil antud ütlustega, samuti tunnistajate ütlustega

on tõendatud, et nii Tallinnas kui Tartus oli kõigil laotöötajatel ning müügiosakonna töötajatel

võimalus võtta vastu ja väljastada kaupa, samuti saatedokumente allkirjastada. Tallinna

osakonnas töötas ajal, kui kostjal oli töösuhe hagejaga I, 20 inimest, Tartus ajal, kui kostjal oli

töösuhe hagejaga II, 4 inimest. Ei ole usutav, et selliste inimeste arvuga, kellel kõigil on õigus

teostada lattu sissetuleva ja laost väljamineva kaubaga samu toiminguid kui laojuhatajal, ei

olnud hagejatel võimalik tööandja asukohast lahkuda või lõunapausi pidada tööülesannete tõttu.

Ebaõige on hagejate väide, et mingit tähtsust ei ole asjaolul, et hagejad käisid tööandja

asukohast ära. Kostja hinnangul on see asjaolu oluline tõendamaks, et hagejatel oli sarnaselt

teistele kostja töötajatele õigus lõunapausile ning seda võimalust hagejad ka kasutasid

Hageja I on vande all kinnitanud, et ta on uute töötajate instrueerimise juures viibinud.

Tunnistaja J. Lillemets on andnud ütlusi, et hageja I selgitas tema juuresolekul uutele töötajatele

kostja töösisekorraeeskirju ja täpsemalt tööaja korraldust. Erinevalt hagejatest on kostja

seisukohal, et see asjaolu omab tähendust ka hageja II puhul, kuna hageja II on vande all

selgitanud, et ta pöördus tööajakorralduse osas selgituste saamiseks hageja I poole, kellega seda

küsimust arutati.

Selgitus, et lõunapaus ei tohi avaldada mõju töö järjepidevusele ega kostja majandustegevusele

tähendab seda, et lõunapausi tegemise aeg tuli kooskõlastada teiste töötajatega, mitte aga seda,

et laojuhatajatel ei ole õigust lõunapausile. Töökorralduslikult puudus hagejatel mistahes

takistus lõunapauside tegemiseks.

Kostja jääb selle juurde, et hagejate tööülesanded võimaldasid lõunapausi tegemist, mistõttu

TLS § 47 lg-s 2 toodud erand ei kohaldu.

Kostja hinnangul ei saa lugeda usutavaks, et isikud, kes on ühel puhul 8 ja teisel puhul 10 aastat

mõistnud lepingutingimuse ja töösisekorra eeskirju ühte moodi, ei saanud tegelikkuses algusest

peale töökorraldusest aru. Kostja jaoks on ilmne, et selline „uus arusaam“, mida hagejad on

esitlenud hagis, tekkis alles pärast töölepingu lõppemist. Asjaolu, et poolte vahel oli töösuhe

ning hagejad olid kostja töötajad, ei saa anda mistahes viisil, muu hulgas hea usu põhimõtte

kohaldamisel, hagejatele põhjendamatuid ning alusetuid eeliseid.

Kohus ei ole lepingu tõlgendamise reegleid vääralt kohaldanud. Kuigi kohus ei ole expressis

verbis käsitlenud hagejate väidet, et tegemist oli tüüptingimustega lepinguga, ei ole tegemist

rikkumisega, veel vähem olulise rikkumisega, kuna isegi juhul, kui asuda seisukohale, et

eeskirjade punkti 4.1. näol oli tegemist tüüptingimusega, on VÕS § 39 lg-s 1 sisalduva reegli

kohaldamisel tulemus sama.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kõik teised kostja töötajad, kes töötasid hagejatega koos,

samuti hagejate asendajad, mõistsid nii töölepingut kui eeskirju selliselt, nagu on seda

selgitanud kostja.

Hagejate põhjendus, mille tõttu tuleks jätta menetluskulud sõltumata hagi rahuldamata jätmisest

kostja kanda, ei ole asjakohane.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole põhjendatud ega anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Lähtudes TsMS § 654 lõikest 6 ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuses

toodud põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Hageja I asus kostja juures tööle 14.07.2008, hageja II 04.09.2006. a. Kuigi kumbki hageja

töötas oma individuaalse töölepingu alusel, oli töölepingute sõnastus kattuv ning see võimaldab

lahendada mõlema hageja nõudeid ühes menetluses.

Kummagi hageja töölepingu p 3.1 kohaselt oli töötaja täistööaeg 8 tundi päevas ehk 40 tundi

nädalas viiepäevase töönädalaga töötamisel. Tööpäeva alguseks oli punkti 3.2 kohaselt kell

8:00 ja lõpuks 17:00.

Ajavahemikus 8:00 kuni 17:00 on 9 tundi. Kui arvestada, et lepingu p 3.3 kohaselt oli

lõunavaheaja kestuseks 60 minutit, siis jääbki töölepingus ettenähtud tööpäeva kestuseks 8

töötundi. Sellele lisandub lõunavaheajaks ette nähtud üks tund. Töötajal on sellise arvestuse

kohaselt kohustus tööpäeva jooksul töötada 8 tunni vältel, lõunavaheaeg ei kuulu töötamise aja

hulka. Seega kummagi töötaja töölepingu põhjal ei teki kahtlusi pooltevahelises töösuhtes

kehtinud tööaja ja puhkepauside kestus ja korraldus.

8. Hagejate nõue on tuletatud kostja juures kehtinud töösisekorra eeskirjade punktist 4, mis

reguleerib tööaega ja selle kasutamist.

Töösisekorra eeskirja (I kd tl 18-19) p 4 sätestas sarnaselt töölepingutega töötajatele 5- päevase

40-tunnise töönädala kahe puhkepäevaga. Tööpäeva alguseks oli kell 08:00 ja tööpäeva lõpp

kell 17:00, vaheaeg puhkamiseks ja einetamiseks 1 tund. Lisaks olid enne- ja pärastlõunal ette

nähtud 15-minutilised puhkepausid.

Hagejad on rajanud oma hagi töösisekorra eeskirja p 4.1 kolmanda alapunkti (nummerdamata)

teisele lausele. Alapunkt tervikuna on sõnastatud järgmiselt: „Lõuna- ja puhkepausi aja valib

töötaja oma äranägemise järgi, pidades silmas, et see ei tohi avaldada mõju töö järjepidevusele

ega VE (s.o tööandja) majandustegevusele ning takistada VE teiste töötajate normaalset

töötegemist. Vaheaeg ja puhkepausid arvatakse tööaja hulka.“

Mõlema töölepingu p 3.5 kohaselt võidi mh tööaja algust, kestust ja lõppu töö iseloomu vm

põhjusel täiendavalt korrigeerida töösisekorraeeskirjadega ja/või juhataja käskkirjaga, mis ei

too kaasa töölepingu tingimuste muutmist.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et nii töölepingut kui ka töösisekorra eeskirja tuleb

tõlgendada vastavalt tsiviilõiguses kehtivatele põhimõtetele. Maakohus on õigesti juhindunud

VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ainuüksi töösisekorra eeskirja punkti 4.1

ei ole põhjendatud käsitada töölepingus sätestatud tööaja kestuse muutmisena selliselt, et

igapäevase tööaja kestuseks tuli lugeda 8 tunni asemel 9 tundi ning lõunapausiks ettenähtud

ajal olid töötajad kohustatud tegelikult töötamist jätkama ning et töölepingu ja töösisekorra

eeskirja koostoimest tulenevalt olid pooled kokku leppinud igapäevaselt ületundide tegemises,

s.o kumbki töötaja pidi igal tööpäeval tegema ühe ületunni.

Selline töötajate (hagejate) seisukoht ei põhine töölepingu ja töösisekorra eeskirja asjaomaste

sätete süstemaatilisel ja mõistliku objektiivse isiku seisukohta järgival tõlgendamisel. Puudub

alus asuda seisukohale, et ainuüksi töösisekorra eeskirjas sätestatud lause „vaheaeg ja

puhkepausid arvatakse tööaja hulka“ muutis poolte vahelises töösuhtes kokkulepitud ja

toimivat igapäevase tööaja kestust ühe tunni võrra. Hagejate vastupidised seisukohad ei ole

õiguslikult põhjendatud.

10. Tõendatud ei ole, et töösuhte mõlema poole tahe oleks olnud suunatud sellele, et pikendada

igapäevase tööaja kestust 8-lt töötunnilt 9-le töötunnile. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu

tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid

eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Samuti tuleb VÕS § 29 lg 6 kohaselt

lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis

tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

Praegusel juhul vastab objektiivsele ja mõistlikule tõlgenduskriteeriumile arusaam, et kummagi

hageja töösuhtes oli tööpäeva kestuseks 8 töötundi, millele lisandus tund aega lõunavaheaega,

s.o tööpäev algas kell 8:00 ja lõppes kell 17:00. Töösisekorra eeskirjaga seda ei muudetud, küll

aga nähti ette 2 täiendavat 15-minutist puhkepausi.

11. Teistsugusele järeldusele ei vii töösuhtes kehtinud täpsustused, mille kohaselt

lõunavaheaegadel tuli hagejatel tagada töö järjepidevus, s.o et teiste töötajate töö saaks jätkuda

ning et klientide teenindamine ei oleks häiritud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist

töösuhtes tavapärase üldreegliga, mis ei tähenda iseenesest seda, et töötaja on kohustatud

lõunavaheaja kestel töötamist jätkama ning et lõunapausi aeg tuleb lugeda tööaja hulka, millest

tulenevalt pikeneb igapäevane tööaeg 8-lt tunnilt 9-le.

Ringkonnakohtu hinnangul on asjas tõendatud, et tööandja (kostja) juures oli töö korraldatud

selliselt, et hagejatel oli lõunapausi ajaks võimalik oma vahetud tööülesanded, millest sõltus

ettevõtte töö jätkumine, delegeerida teistele töötajatele. Kostja on esile toonud, et nii Tallinna

kui Tartu osakonnas, kus hagejad töötasid, oli ka teistel laotöötajatel ning müügiosakonna

töötajatel õigus ja pädevus kaupa vastu võtta ja väljastada, samuti allkirjastada saatedokumente.

Hagejad ei ole nimetatut ümber lükanud, vaid on kohtuistungil vande all ka kinnitanud, et ka

teistel töötajatel olid niisugused õigused. Asjaolu, kas hagejad kasutasid võimalust

lõunavaheaja kestel töökohalt ära käia või mitte, ei tähenda, et hagejatel oli kohustus

lõunavaheaja vältel oma tööülesandeid täita ning et hagejad pidid tegema ületunnitööd.

12. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et hagejate nõude aluseks on ainuüksi

töösisekorra eeskirja p 4.1 kolmanda alapunkti viimane lause sõnastuses „vaheaeg ja

puhkepausid arvatakse tööaja hulka“. Puuduvad viited sellele, et tööle asudes (vastavalt 2006.

a ja 2008. a) oleksid hagejad mõistnud tööaja korraldust kostja juures sellisel viisil, nagu seda

on esitatud hagiavalduses. Hagejad on kohtule esitanud e-kirjavahetus (I kd tl 69-70), kus

hageja I on 2012. aastal edastanud tööandja personalijuhile kelleltki anonüümselt isikult saadud

käsitluse selle kohta, kuidas sisustada töösisekorraeeskirja punkti 4. E-kirja sisust lähtudes võis

hageja(te)l 2012. aastal tekkida teatav arusaam, et töösisekorraeeskirja tekstist lähtudes oleks

ettevõttes tööpäeva pikkus 8 tunni asemel 9 tundi ja/või et lisanduv üks tund tuleks lugeda

igapäevaselt kohustuslikuks ületunniks. See ei tähenda aga, et pooltevahelisi kokkuleppeid

tööaja korralduse osas tuleks tõlgendada tagasiulatuvalt selliselt, nagu on viidatud e-kirjas välja

pakutud, ega ka seda, et hagejad mõistsid töölepingu ja töösisekorra eeskirja sisu algusest peale

sellisel viisil.

VÕS § 29 lg 5 p-de 2 ja 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lisaks muule arvestada ka

tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; samuti

lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Asja materjalidest ei nähtu niisugust

varasemat käitumist ja tõlgendustele tuginemist, mis võimaldaks jõuda järeldusele, et kogu

poolte töösuhte kestel oli kokku lepitud 8+1 tunni pikkuses igapäevases tööajas ja hagejate

poolt väidetud tööaja korralduses.

Eeltoodust lähtudes ei ole põhjendatud apellatsioonikaebuses esitatud etteheited maakohtule,

mille kohaselt on kohus teinud ebaõigeid järeldusi selles osas, kas hagejatel oli lubatud

lõunapausi ajal töökohalt ära käia või mitte.

13. Ebaõigele tulemusele ei ole viinud ka maakohtu otsuses märgitu, mille kohaselt selgitas

tunnistaja Jaanika Lillemets, et hageja I on ise selgitanud uutele töötajatele sisekorraeeskirju.

Tunnistaja ütluste kohaselt (I kd tl 126) viibis hageja I uute laotöötajate värbamise juures ning

on tööaja korraldust uutele töötajatele selgitanud. Ehkki nimetatud väidet ei ole

konkretiseeritud (st kellele ja millise täpsusega missugust töökorrasisekorraeeskirja punkti

hageja I täpsemalt selgitas), saab tunnistaja ütluste põhjal kaudselt järeldada, et ettevõttes ei

kehtinud üleüldine arusaam, mille kohaselt igapäevaseks tööaja kestuseks on 8+1 tundi ning

kuna lõunavaheaeg „loetakse tööaja hulka“, siis on igal töötajal õigus saada aastaringselt

ületunnitöötasu ühe töötunni eest tööpäeva kohta. Sellise arusaama kehtivuse korral oleks

ootuspärane, et laojuhataja oleks uutele laotöötajatele tööaja korraldust samal viisil selgitanud,

kuivõrd töösisekorra eeskiri oli töötajaskonnale ühtne.

14. Asjakohased ei ole ringkonnakoht hinnangul viited sellele, et töölepingu näol oli tegemist

tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Kuna töölepingu seadus reguleerib töösuhetes lubatud

tingimusi erinormina võlaõigusseaduse suhtes, siis puudub VÕS-i tüüptingimuste

regulatsioonil töösuhetes eriline väljund.

Kuni 30.06.2009. a kehtinud töölepingu seaduse § 15 sätestas, et töölepingu tingimused, mis

on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust, on kehtetud.

Kehtetute tingimuste asemel kohaldatakse seadust, haldusakti, kollektiiv- või töölepingut.

Sama seaduse § 17 järgi tuli sätete vastuolu korral kohaldada sätet, mis on töötaja jaoks

soodsaim.

Alates 01.07.2009. a kehtiva TLS § 2 järgi on töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses

lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe tühine, v.a kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus

on töölepingu seaduses endas ette nähtud.

Praegusel juhul ei ole kinnitust leidnud, et hagejate töölepingutes või ka nende töösuhetele

kohaldunud töösisekorra eeskirjas oleksid sisaldunud töötaja jaoks ebasoodsad ja tema õigusi

ebamõistlikult kahjustavad tingimused. Seetõttu puudub vajadus käsitleda lähemalt töötajat

kahjustavate lepingutingimuste tühisuse küsimust.

Ülejäänud osas on apellatsioonkaebuses esitatud väited sisuliselt üksteist kordavad ja

ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid veel kord käsitleda.

15. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda.

Maakohus määras oma 27.07.2017 otsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse, kuid

märkis, et menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Sellega seoses võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde küll esitatud menetluskulude

nimekirjad, kuid tulenevalt TsMS § 174 lõikest 4 ei määra ringkonnakohus kindlaks

menetluskulude rahalist suurust, vaid seda teeb Viru Maakohtus pärast käesolevas tsiviilasjas

tehtud lõpplahendi jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/