3-16-2521/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2521

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori

07.11.2016

käskkirja

nr

1.3-3/66d

alusel

XX

teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Janar Urres

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Heli Insler

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.09.2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.09.2017 otsus

muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2018.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-16-2521

2(13)

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 21.04.2016 käskkirjaga nr 1.3-3/27d algatati

PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna partrullitalituse politseiniku,

vaneminspektor XX suhtes distsiplinaarmenetlus seoses asjaoluga, et ta võib olla

teenistuskohustuste täitmisel 2015. ja 2016. aastal, esialgsetel andmetel vähemalt 21.–

22.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08.–09.03.2016 ja 09.–10.03.2016 töövahetustes käitunud

kindla elukohata ja sotsiaalselt kindlustamata isikutega (n-ö kodutute või asotsiaalsete

eluviisidega inimeste) inimväärikust alandaval ja lubamatul viisil: kasutanud väljakutset või

juhtumit lahendades ülemäärast füüsilist jõudu ja/või avaldanud sellekohast soovi; valanud

isikutele või nende riietusele vedelikku; võtnud isikutelt ära neil kaasas olnud raha või avaldanud

sellekohast soovi.

2. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor määras 07.11.2016 käskkirjaga nr 1.3-3/66d

XX-le politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 3 järgi toime pandud distsiplinaarsüüteo

(vääritu tegu) eest distsiplinaarkaristuseks politseiteenistusest vabastamise avaliku teenistuse

seaduse (ATS) § 94 alusel.

1) XX-le heideti ette järgmisi tegusid.

XX, olles 21.02.2016 patrulltoimkonnas koos patrullpolitseinik YY-ga, lõi joobeseisundis

meesterahvast J. P-d jalaga ning valas tema näole ja riietele isiku juures olnud vedelikku

(kosmeetiline piiritus). Lisaks tõukas XX rahumeelselt liikunud J. P-d politseisõiduki kongi

paigutamisel põhjendamatult.

07.03.2016, olles patrulltoimkonnas koos patrullpolitseinik KK-ga, avaldas XX KK-le sõidu

ajal soovi peksta politseisõiduki kongis kainestusmajja toimetatavat joobeseisundis vanemat

meesterahvast S. H-d ning võtta ära tal kaasas olev raha. Selleks juhtis XX sõiduki väljakutse

kohalt sihtkohta liikumise trajektoorilt selgelt kõrvale. XX soov jäi realiseerumata KK

keeldumise ning politseisõiduki lumehange kinni jäämise tõttu.

15.03.2016, olles patrulltoimkonnas koos KK-ga, sõitis XX järele jooksma hakanud 14-

aastasele poisile H. T-le ning pidas ta kinni, haarates politseisõiduki avatud aknast tema

üleriietest või koolikotist. Oma valitud sõidukiiruse ja -stiili ning käitumisega seadis XX ohtu

väljakutsega mitteseotud alaealise isiku elu ja tervise ning tekitas temas põhjendamatult

hirmutunde.

Ülejäänud kahtlustuses nimetatud juhtumite osas lõpetati menetlus seoses tõendite

puudumisega, kuna kannatanud ei mäletanud tugeva alkoholijoobe tõttu juhtumi üksikasju.

2) XX-le etteheidetav rikkumine on oluline (ATS § 75 lg 6 p-d 1 ja 4). PPA peadirektori

15.02.2015 käskkirjaga nr 73 kinnitatud PPA töökorra p-de 71.1 ja 71.3 kohaselt loetakse

väärituks teoks muu hulgas teise isiku löömist ja võõra asja ebaseaduslikku omastamist.

Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud XX tegevus näitab üles sügavat lugupidamatust abitus

seisundis inimeste vastu, viitab üldisele moraalitusele ja vägivaldsusele kaldumisele ning on

sügavas vastuolus politseiametniku suhtes nii ühiskondlikult kui ka asutusesiseselt välja

kujunenud rolliootuse kuvandiga. XX-l puudub kehtiv distsiplinaarkaristus ning teda ei ole

teenistuse ajal ergutatud. XX vahetu juhi hinnangu järgi on XX võimeline ennast muutma ja

edasi arenema. Distsiplinaarmenetluse läbiviija ei nõustu talituse juhi arvamusega: võimu

kuritarvitamise mõttemaailmaga XX võib hakata otsima veelgi keerulisemalt tõendatavaid

situatsioone, milles samalaadsete rikkumiste toimepanemist jätkata. XX 27.04.2016 arvamuses

ja 01.11.2016 vastuväidetes esitatud väited on vastuolus distsiplinaarmenetluses tuvastatuga.

XX tegevusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et tegemist on kolmes eri vahetuses mõne

nädala jooksul aset leidnud juhtumitega, mitte üksikjuhtumiga. Süütegude raskus kaalub üles

vahetu juhi positiivse hinnangu ning varasemate distsiplinaarkaristuste puudumise.

3-16-2521

3(13)

Patrullpolitseinik, kes ei suuda lahendada igapäevast joobes isikuga seotud väljakutset

vägivalda kasutamata, isikut muul moel väärkohtlemata või ise ohtu loomata, omades seejuures

värsket politseilist haridust (XX lõpetas Sisekaitseakadeemia politseikolledži politseikooli

2014. aastal), ei sobi politseiteenistusse. Oma rikkumistega kahjustas XX usaldust politsei vastu

ning kahjustas politsei mainet G4S turvatöötajate, J. P., S. H. ja H. T. silmis. Arvestades XX

suhtumist rikkumistesse, rikkumiste iseloomu ja kordumist lühikese aja jooksul, ei ole kohane

ega sobiv teenistusest vabastamisest kergema distsiplinaarkaristuse kohaldamine. Juba üksnes

21.02.2016 juhtumi puhul oleks teenistusest vabastamine põhjendatud.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles 07.11.2016 käskkirja

(teenistusest vabastamise) õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse

muutmist ja kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmist.

1)

Menetleja kõrvaldas otsitud põhjustel hulga tõendeid, mis toetavad kaebaja kirjeldatud

versiooni sündmustest. PPA luges kaebaja 18.08.2016 antud ütlused ebausaldusväärseks ja

jättis need täielikult kõrvale motiivil, et kaebaja sai tutvuda distsiplinaarasja toimiku

materjalidega ning end ette valmistada. ATS § 73 lg 9 ja PPA distsiplinaarmenetluse juhendi p

33 lg 7 kohaselt on kahtlustataval õigus tutvuda distsiplinaarasja toimikuga. Selle võimaluse

kasutamine ei saa mõjutada kaebaja ütluste usaldusväärsusele antavat hinnangut. Kaebaja

18.08.2016 ütlused on kooskõlas tema 27.04.2016 selgitustega. Kaebaja ärakuulamine oli vaid

formaalne; tõe väljaselgitamine menetlejat ei huvitanud.

2)

Kannatanute ütlustest järeldub, et neil ei olnud kaebaja vastu ühtegi konkreetset

etteheidet. Need ütlused on menetleja kõrvale jätnud. MM ja CC on kaebaja töökaaslased,

kellega kaebajal on normaalne läbisaamine. Kokkuvõttest ei nähtu, milliste tõendite pinnalt on

PPA lugenud need tunnistajad „headeks tuttavateks“, kes pelgalt tutvuse tõttu on asunud

tõendeid varjama. Ausa haldusmenetluse puhul ei ole õiguspärane tõendite kõrvale jätmine

sedavõrd hõlpsasti ja valikuliselt. Otsus rajaneb peamiselt KK ja YY tunnistajatena antud

ütlustel, mis ei ole usaldusväärsed ega lähe kokku teiste tõenditega. Lisaks distsiplinaarsüüteo

episoodidele (21.02.2016, 07.03.2016 ja 15.03.2016) on YY ja KK esitanud mitmeid teisigi

etteheiteid, mis ei leidnud kontrollimise käigus tuvastamist ning olid selges vastuolus teiste

kogutud tõenditega. KK ja YY ütlused viitavad liialdamisele ja vaenulikkusele kaebaja suhtes.

Ametnikud täidavad tööl olles patrullilehe, kuhu kannavad väljakutsete sisud ja lahendused.

KK ega YY ei märkinud patrullilehtedele füüsilise jõu kasutamist. Distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes ei ole mainitud TP, MP ega EI ütlusi ning kaebajale ei ole teada ega arusaadav,

kas üldse ja milliseid järeldusi PPA on nimetatud isikute ütlustest teinud või miks need on

kõrvale jäetud. MP ja TP ütlused puudutavad muu hulgas ka KK ütluste usaldusväärsust.

3)

21.02.2016 episood. Mitte ükski tõend ei viita J. P. jalaga löömisele, v.a YY 29.03.2016

esialgselt öeldu, mida ta hiljem ise muutis. YY ütlused on ajas muutuvad, kuid temagi väidab

kokkuvõttes vaid jalaga toksamist tähelepanu äratamiseks. Turvatöötajad AK ja AG J. P.

löömist ei väida ning seda ei väida ka kannatanu ise. Seega pole jalaga löömine tõendatud. AGi,

AK ja YY ütluste kohaselt valas kaebaja J. P. peale tundmatut vedelikku. Kaebaja kavatsus oli

valada vedelik maha, kuid pudeli sisu tühjaks valades võis osa vedelikust sattuda maas lamava

alkoholijoobes isiku peale. Kui see nii oli, siis kahetseb kaebaja oma hooletut käitumist ja on

valmis isiku ees vabandama. Kaebaja ei kasutanud J. P. politseisõiduki kongi toimetamisel

ülemäärast jõudu.

4)

07.03.2016 episood. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt on kinnitust leidnud

kaebaja kavatsus S. H-d peksta ja võtta temalt ära kaasas olev raha. Puudub vaidlus, et kaebaja

ei löönud S. H-d ega võtnud temalt raha ära. Kehtiv õigus ei võimalda määrata

distsiplinaarkaristust teo eest, mida isik toime ei pannud. KK väited kaebaja plaani kohta S. H-

lt raha ära võtta on ebausaldusväärsed. Kaebaja keeras Paldiski maanteelt Sõudebaasi teele, et

3-16-2521

4(13)

end väljas kergendada. Ka KK ütluste kohaselt põhjendas kaebaja teelt kõrvale pööramist just

selle sooviga. Kaebaja ja KK ei olnud teel mitte kainestusmajja, vaid Rocca al Mare keskusesse,

et võtta peale teine joobes isik. Seega on asjakohatu vastustaja väide, et kainestusmaja asus vaid

kolme minuti sõidu kaugusel.

5)

15.03.2016 episood. KK ütlused on vastuolus kaebaja ja H. T. ütlustega, mis kinnitavad,

et H. T. seisis, kui kaebaja tema kõrvale sõitis. Politseiauto seiremooduli logidest ei ole

võimalik aru saada, millisel hetkel kaebaja oma sõidukiirusega H. T. väidetavalt ohtu seadis.

Selle juhtumi suhtes ei ole pädev isik distsiplinaarmenetlust algatanud. Distsiplinaarmenetluse

läbi viinud ametnik on 15.03.2016 episoodi asunud omaalgatuslikult menetlema.

6)

PPA on rikkunud motiveerimiskohustust. Käskkirjast ei nähtu, et menetleja oleks

kõrvaldanud vasturääkivused isikute ütlustes. Mitmed etteheited on sedavõrd üldsõnalised, et

jääb selgusetuks, mida kaebaja väidetavalt valesti tegi. Kuna kaebajale pole arusaadav, mida

talle täpselt ette heidetakse, on kaebajal keeruline end kaitsta. Isegi kui lugeda süütegude

toimepanemine tõendatuks, on kaebajale määratud karistus ülemäära range, arvestades, et

kaebajal polnud varasemaid distsiplinaarrikkumisi ning vahetu juht andis kaebaja tööle

positiivse hinnangu, leides, et kaebaja on võimeline ennast muutma. Käskkirjas pole

põhjendatud, miks ei nõustuta kaebaja vahetu juhi arvamusega. Kaebaja hakkas 18.03.2016

vabatahtlikult rinnakaamera testkasutajaks. Sellest saab järeldada, et kaebaja ei pannud toime

rikkumisi ning tal polnud ka edaspidi kavatsust seda teha.

4. Politsei- ja Piirivalveameti vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Usutavad on need kaebaja ütlused, mis on kooskõlas varasemalt antud tunnistustega või

muude kogutud tõenditega. Pärast distsiplinaartoimikuga tutvumist sai kaebaja kujundada oma

ütlusi lähtuvalt talle teadaolevast teabest, mitte faktilistest asjaoludest. Kaebaja ütlusi võrreldi

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ning hinnati koosmõjus teiste asjas kogutud tõenditega.

Kaebaja 01.11.2016 arvamusele on vastustaja vaidlustatud käskkirjas oma seisukohad esitanud.

Kainenema viidud isikute selgitusi ei peetud usaldusväärseks, kuna nad ei olnud võimelised

ümbritsevat adekvaatselt tajuma ega mäletanud vaidlusaluseid sündmusi. MK ja CC ütlusi

puudutavatel kaebaja väidetel pole asjas tähtsust, kuna need isikud andsid ütlusi juhtumite

kohta, milles vastustaja lõpetas distsiplinaarmenetluse tõendamatuse tõttu. Vastustaja ei ole

kahtluse alla seadunud TP, MP ja EI seletusi, kuid need isikud ei viibinud ise ühegi käskkirjas

kirjeldatud juhtumi juures, vaid andsid üldisemat laadi seletusi või kirjeldasid seda, mida teine

isik oli neile rääkinud. KK ja YY ütlusi saab pidada usaldusväärseks. KK teadis kaebaja

pikaajalise paarilisena kaebaja kohta asjaolusid, mida teised kolleegid ei pruukinud teada. YY

ütlused ei viita liialdusele ega vaenulikkusele kaebaja suhtes ning YY ütlusi kinnitavad ka kaks

erapooletut tunnistajat. MP väitel rääkis KK talle, et ta ei soovi enam koos kaebajaga

toimkonnas olla, kuna kaebaja tahab kinnipeetutelt raha ära võtta. Samuti rääkis MP kinnitusel

YY talle, et kaebaja valas väljakutse subjektidele vedelikku näkku. MK seletused ei kummuta

KK ja YY tunnistusi. Eluliselt on usutav, et MM ei soovi talle kaebaja kohta teatavaks saanud

asjaolusid meenutada, sest tal olid kaebajaga sõbralikud suhted. Patrullilehtede ja joobeseisundis

isiku kainenema toimetamise protokollide detailsuse aste ei ole toimkonna liikmete endi

tegevuste suhtes piisav, kuid see asjaolu ei ole aluseks KK ja YY ütluste kahtluse alla

seadmiseks.

2) Vastustaja ei rikkunud motiveerimiskohustust. Vastustaja on 07.11.2016 käskkirja alusena

viidanud mh distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, milles on üksikasjalikult sündmuste kaupa

välja toodud, milliste tõenditega milline asjaolu on tõendatud. Distsiplinaarmenetluse algatas

pädev isik. Vastuväited 15.03.2016 episoodi menetlemise suhtes on kaebaja esitanud alles

kohtumenetluses.

3-16-2521

5(13)

3) 21.02.2016 episood. See, kas kaebaja toksas J. P-d või lõi teda jalaga, ei muuda kaebaja

tegevuse sisu ega õigusta tema tegu. Nii ühel kui teisel juhul on tegemist vääritu teoga. Kui

kaebaja eesmärk oli pudel ära visata, puudus mõistlik põhjendus selle tühjendamiseks. Kaebaja

tegevus ei olnud mitte hooletu, vaid tahtlik tegevus eesmärgiga alandada teise inimese

väärikust. J. P. toimetamisel politseisõiduki kongi oleks asjakohane olnud toetamine, mitte jõu

kasutamine isiku tõukamiseks.

4) 07.03.2016 episood. Puudub mõistlik põhjus kahelda KK 01.04.2016, 16.05.2016 ja

16.10.2016 seletustes, mida toetavad politseisõiduki seiremooduli 07.03.2016 logi, 06.03.2016

patrulltoimkonna 3477 patrullileht ja S. H. 06.03.2016 kainenema toimetamise protokoll. KK

kinnitas, et kaebaja väljendas korduvalt tahet võtta S. H-lt raha ära. Tõendeid kogumis hinnates

on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kavatsus jäi ellu viimata sõiduki lumme

kinni jäämise ja KK osalemast keeldumise tõttu. Vastustaja sisustab PPVS § 86 p 3 sätteid

kitsalt. Tegu kui mõistet ei saa sisustada karistusõiguslikus mõistes.

5) 15.03.2016 episood. H. T. selgitustest ei järeldu, et poiss seisis hetkel, kui kaebaja temast

kinni rabas. Kuna kaebaja ja H. T. olid kõnealusel hetkel liikumises, siis peab vastustaja

usutavaks KK seletusi sündmustest.

6) Haldusaktis on piisavalt põhjendatud karistuse valikut. Kaalutud on karistuse

vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise ajaoludele ning kaebaja eelnevale käitumisele.

Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebaja käitumist tajusid vääritu teona ka teised PPA

ametnikud ja kolmandad isikud. Rikkumise laadi arvestades on vastustajal alust arvata, et

kaebaja ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist.

5. Tallinna Halduskohus jättis 08.09.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

1)

Vaidlustatud käskkiri on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning on antud

ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid on

kajastatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, millele on käskkirjas viidatud. Selline viide on

haldusakti motiveerimisel lubatav (haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1).

2)

Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja sõnastus ei välistanud distsiplinaarmenetluse

läbiviimist muude 2015. ja 2016. aastal aset leidnud juhtumite osas, mis võivad selguda alles

menetluse käigus. Seega on distsiplinaarmenetlus ka 15.03.2016 juhtumi suhtes algatatud

pädeva isiku otsusega.

3)

21.02.2016 juhtumi puhul on tunnistajate ütlustega tõendatud, et kaebaja valas J. P-le

peale J. P. juurest leitud pudelist tundmatut vedelikku. Tunnistaja YY väitis oma esialgsetes

ütlustes (29.09.2016), et kaebaja lõi maas lamavat isikut jalaga. YY hilisemate ütluste järgi

toksas kaebaja isikut jalaga. See, kas kaebaja lõi või toksas (s.o lõi kergelt) isikut jalaga ning

mis oli kaebaja eesmärk, ei muuda kaebaja tegevuse sisu teenistusülesannete täitmisel. Igal

juhul on tegu ebaväärika teoga ning selline käitumine ei ole politseiametnikule kohane. Ka J.

P. tõukamist puudutavas osas ei ole kaebaja väited usutavad. Põhjendamatut tõukamist

kinnitasid nii AK kui ka YY.

4)

Puudub mõistlik põhjus kahelda kaebaja paarilise KK 01.04.2016, 16.05.2016 ja

16.10.2016 ütlustes, mille kohaselt avaldas kaebaja 07.03.2016 korduvalt tahet anda S. H-le

peksa ja võtta temalt raha ära. KK rääkis sellest sündmusest ka välijuht MP-le. Kui sellist

sündmust poleks tegelikult aset leidnud, poleks KK-l olnud ka mingit põhjust sellest MP-le

rääkida. Menetluses pole tuvastatud, et KK-l oleks olnud motiiv kaebaja kohta valetada. KK

väiteid kinnitab politseisõiduki seiremooduli logi. Teave, et S. H-l oli 06.03.2016 kaasas 90

eurot, mille äravõtmisele KK oma ütlustes viitab, sai tulla üksnes kaebaja jutust, kuna just

3-16-2521

6(13)

kaebaja toimetas sama isiku 06.03.2016 kainenema. Kaebaja väited juhtumi kohta pole

usutavad – mõistetavalt eitab kaebaja sellise teo toimepanemist, mille eest võidakse ta

distsiplinaarkorras vastutusele võtta. Ehkki vaidlust pole selles, et kaebaja ei andnud S. H-le

peksa ega võtnud temalt raha ära, pole õige kaebaja seisukoht, et teda pole võimalik selle

juhtumi eest karistada, kuna (kavatsetud) tegu toime ei pandud. PPVS § 86 p-s 3 sätestatud

teokoosseis on realiseerunud, kui politseiametnik on pannud toime mistahes vääritu teo, mis on

vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või

diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime

teenistuses või väljaspool teenistust. Kaebaja tegu, mis seisnes kolleegile väljendatud

kavatsuses S. H-le peksa anda ja temalt raha ära võtta, on vastuolus nii ATS § 50 ja § 51 lg-ga

4 kui ka politseiametnikule esitatavate ja ühiskonna ootustele vastavate eetiliste nõuetega.

Seega pani kaebaja toime PPVS § 86 p-s 3 sätestatud süüteo sõltumata sellest, et tema

eesmärgiks olnud tegu S. H. suhtes jäi toime panemata.

5)

Asja materjalidest nähtub, et hetkel, kui kaebaja H. T-st kinni rabas, politseisõiduk pigem

sõitis kui seisis. Distsiplinaarmenetluses on piisavalt tõendatud, kuidas kaebaja valitud

sõidukiirus ja juhtimisstiil seadsid ohtu H. T. elu ja tervise. Kaebaja võttis vastu otsuse ajada

õuealal politseisõidukiga taga alaealist poissi ega hinnanud seejuures objektiivselt tegelikku

olukorda. Selline käitumine ei ole politseiametnikule kohane.

6)

Alusetud on kaebaja väited, et distsiplinaarmenetluses jäeti kõrvale oluline osa kaebaja

väiteid kinnitavatest tõenditest. Vastustaja on kaebaja ütlusi hinnanud koosmõjus muude asjas

kogutud tõenditega. Asjaolu, et vastustaja ei pidanud kaebaja ütlusi usaldusväärseks, ei tähenda,

et kaebaja ütlusi ei ole arvesse võetud. Vastustaja on YY ja KK ütlusi põhjendatult

usaldusväärseks pidanud. Seejuures ei tugine vastustaja vaid YY ja KK ütlustele, vaid ka teiste

tunnistajate ütlustele ning dokumentaalsetele tõenditele.

7)

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-29-16 p-s 15 koos viitega oma varasemale praktikale

leidnud, et politsei ees seisvate ülesannete iseloomust tulenevalt on õigustatud kohtute

seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest

enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja

võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras. Vaidlustatud käskkirjas on

põhjendatult leitud, et kaebaja tegevus näitab üles sügavat lugupidamatust abitus seisundis

inimeste vastu ning viitab üldisele moraalitusele, kalduvust vägivaldusele ning on sügavas

vastuolus politseiametniku suhtes ühiskondlikult ja asutusesiseselt väljakujunenud rolliootuse ja

kuvandiga. Vastustajaga tuleb nõustuda, et distsiplinaarmenetluses tuvastatut arvestades

eksisteerib suur oht, et samalaadsete rikkumiste toimepanemine võib jätkuda. Kaebaja on oma

rikkumistega kahjustanud usaldust politsei vastu. Õigesti on tuvastatud, et kaebaja pani teod

toime tahtlikult. Vastustaja on põhjendatult käsitlenud kaebaja käitumist olulise rikkumisena ATS

§ 75 lg-te 5 ja 6 mõttes. Raskeima karistuse ehk teenistusest vabastamise kohaldamist on

vaidlustatud käskkirjas piisavalt motiveeritud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Mitte ükski tõend ei viita sellele, et kaebaja oleks J. P-d jalaga löönud. Arvestades, et

kaebajale on karistuseks määratud teenistusest vabastamine, on suur vahe selles, kas kaebaja

lõi maas lamavat inimest või üksnes toksas teda kergelt, et inimest äratada. Kohtumenetluses ei

saa anda distsiplinaarsüüdistusele uut sisu.

2)

Vastustaja 07.03.2016 juhtumit puudutavad etteheited on konkretiseerimata – jääb

selgusetuks, millise konkreetse teo eest on kaebajat karistatud. Vääritu tegu ei saa seisneda

3-16-2521

7(13)

pelgalt kavatsuse väljendamises. Väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine. Kuna

distsiplinaarmenetlus on olemuselt süüteomenetlus, on asjakohane analoogia korras lähtuda

karistusõiguse põhimõtetest. See, et kaebaja keeras Paldiski maanteelt Sõudebaasi teele, on

seletatav tema sooviga teha WC peatus. Kuna vahetult enne seda oli tulnud teade uue väljakutse

kohta, s.o enne kainestusmajja pöördumist sõideti teist isikut peale võtma, on kaebaja tegevus

igati loogiline. KK võis S. H-l eelmisel päeval kaasas olnud 90 eurost teada saada ka vestlusest

kolleegi AS-ga, keda kaebaja ja KK 07.03.2016 tööpostilt koju sõidutasid ning kes sellele

eelneval päeval oli osalenud S. H. kainenema toimetamisel.

3)

15.03.2016 juhtumit pole distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas nimetatud ning

selle juhtumi suhtes ei algatanud distsiplinaarmenetlust pädev isik. ATS § 72 lg 1 kohaselt võib

distsiplinaarmenetluse

algatada

siis,

kui

on

teada

piisavalt

faktilisi

asjaolusid

distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. Distsiplinaarmenetluse algatamise ajal ei olnud

15.03.2016 juhtum PPA peadirektorile ega menetluse läbi viinud ametnikule teada. Käskkirjast

ei nähtu, kuidas ohustas kaebaja valitud sõidukiirus ja -stiil H. T-d. Kohtuotsuses heidetakse

kaebajale ette H. T-st kinni haaramist hetkel, kui sõiduk veel liikus, kuid sellist tegu ei pandud

kaebajale süüks ei distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega ka vaidlustatud käskkirjas.

4)

Halduskohus on pidanud kaebaja ütlusi ebausutavaks põhjendusega, et kaebaja valetab

karistuse vältimiseks. Halduskohus jättis seejuures arvestamata kõrgendatud kaitstuse ja

süütuse presumptsiooni põhimõtetega. Kohus jättis sisuliselt hindamata kaebaja esile toodud

asjaolud, mis seavad kahtluse alla KK ja YY ütluste usaldusväärsuse.

5)

PPA on rikkunud põhjendamiskohustust. Käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes

puuduvad

täpsed

põhjendused,

milliste

ütluste

millistest

osadest

distsiplinaarsüüteo asjaolud nähtuvad. Teenistusest vabastamine on ebamõistlikult range

karistus, arvestades muu hulgas seda, et kaebajat iseloomustati hea töötajana ning tal puudusid

kehtivad distsiplinaarkaristused.

7. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega

ning ühtlasi jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

1)

Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebaja lõi J. P-d jalaga. Isiku löömine jalaga ei ole

kohane meede temaga kontakti saamiseks. Pole tähtis, kas kaebaja toksas või lõi J. P-d jalaga,

kuna mõlemad teod on ebakohased. Ka toksamine on löömine, mistõttu ei muuda sõnakasutus

asja sisu.

2)

Karistusõiguse kohaselt loetakse tegu kavatsetusega toimepanduks ka juhul, kui isik seab

eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja peab seda vähemalt võimalikuks.

07.03.2016 juhtumi puhul oli tegemist just sellise olukorraga. Kuna kaebaja kavatsus jäi

realiseerumata, saigi see väljenduda vaid kolleegile kavatsuse väljendamise kaudu.

3)

Kaebaja tegevus 15.03.2016 juhtumis on käsitatav ühtse teona ning kogu sündmuste jada

on kaebajale etteheidetav. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on esitatud politseisõiduki

seiremooduli logi andmed, mille kohaselt oli sõiduki kiirus vahetult enne peatumist 25 km/h.

Õuealas piirkiiruse 20 km/h sätestamise eesmärk on jalakäijate ohutuse tagamine. Kaebaja kui

politseibussi juht oli suurema ohuallika valdaja. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et sõites

kiirusega 25 km/h ei ohustanud ta H. T-d. Kui lähtuda kaebaja väidetest, et nii H. T. kui ka

politseibuss olid seisma jäänud, poleks millegagi põhjendatud vajadus H. T-st sõiduki aknast

kinni krabada. Kõnealuse episoodi asjaolud on tuvastatavad ka ilma pardakaamera salvestiseta.

3-16-2521

8(13)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus.

9. PPA peadirektori 07.11.2016 käskkirja kohaselt olid kaebaja distsiplinaarkaristusena

teenistusest vabastamise aluseks kokku kolme PPVS § 86 p 3 järgi kvalifitseeritava

distsiplinaarsüüteo toimepanemine, millest vähemalt ühe (21.02.2016 juhtumi) kohta on

käskkirjas leitud, et see oleks ka eraldi toonud kaasa kaebaja teenistusest vabastamise. PPVS

§ 86 p 3 sätestab, et politseiametniku distsiplinaarsüüteoks on muu hulgas vääritu tegu ehk

süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate

eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas

niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.

10. 21.02.2016 juhtum

10.1. Ehkki J. P. jalaga löömise/toksamise osas on tõendiks vaid YY tunnistused (lisad 5, 14 ja

31 – siin ja edaspidi viidatud vastustaja 20.02.2017 vastuse lisadele), ei ole mõistlikku põhjust

neis kahelda. AG (lisa 3) ja AK tunnistused (lisa 4), mille kohaselt nad kas ei näinud löömist

või ei mäletanud seda, ei kummuta YY väiteid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

sõltumata löögi tugevusest ei ole kaebaja teguviis politseiametnikule kohane. Ekslik on kaebaja

arusaam, justkui oleks kohtumenetluses muutunud talle etteheidetav tegu. Distsiplinaarkaristuse

käskkirjas ei ole täpsustatud, kui tugevalt kaebaja J. P-d lõi. Eesti keele seletava sõnaraamatu

järgi on sõna „toksama“ vasteteks „kergelt lööma, koksama, müksama“. Seega on etteheidetava

teo sisu jäänud samaks.

10.2. Seda, et kaebaja leidis J. P-d läbi otsides tema taskust korgiga suletud pudeli, mille sisu

valas kaebaja maas lamava J. P. peale, kelle nägu ja jope esine said märjaks, kinnitasid nii YY

kui ka turvatöötajad AG ja AK. Lisaks väitsid YY ja AK, et kaebaja tõukas J. P. politseibussi

kongi. Kaebaja selgitas 14.04.2016 tunnistuses (lisa 9) ja 01.11.2016 arvamuses (lisa 36), et

pudeli sisu tühjaks valades võis vedelikku sattuda ka maas lamavale alkoholijoobes isikule ning

politseisõiduki kongi toimetamisel „võis olla vajadus isikut veidi tõugata, kuna ta ei suutnud ise

bussikongi minna“. Usutavaks ei saa pidada kaebaja väidet, et pudeli tühjendamisel võis

kogemata sattuda vedelikku ka J. P. peale – YY, AK ja AG tunnistuste põhjal oli kaebaja

tegevus sihilik, väljendades tema halvakspanevat suhtumist J. P. sugustesse isikutesse. Kui

kaebaja soovis pudelist vabaneda, oleks ta võinud selle koos sisuga ära visata. Samas ei ole

politseiametnikul kohustust ega ka õigust visata ära kainenema viidavate isikute juurest leitud

esemeid, vaid need võetakse kainestusmajas hoiule ning antakse üldjuhul vabastamisel isikule

tagasi (korrakaitseseaduse § 42 lg 4; siseministri 22.06.2014 määruse nr 26 „Joobeseisundis

isiku kainenema toimetamise protokolli vorm“ § 2 p-d 8 ja 13).

10.3. YY ja AK kinnitusel ei osutanud J. P. sõidukisse sisenemisel vastupanu ning tema jõuline

tõukamine, mille tulemusel kukkus J. P. kongi põrandale, oli selgelt ebavajalik. AK väitel andis

XX seejuures mõista, et „tal on kõrini nendest joodikutest“. J. P. enda ütlused ei kinnita kaebaja

ega teiste tunnistajate väiteid, kuna joobeseisundi ja kehva mälu tõttu ei olnud J. P. enda sõnul

võimeline kõnealust sündmust mäletama (lisa 2). Seega poleks ka J. P. ütluste arvestamine

saanud kuidagi mõjutada asja otsustamist. J. P. kainenema toimetamise protokolli (lisa 53)

märgitu põhjal pole alust seada YY ütlusi kahtluse alla. Kui isiku suhtes kasutati vahetut sundi,

tuleb protokolli märkida vahetu sunni vahend ja selle kasutamise põhjus. Praegusel juhul ei

olnud politseiametnikel vaja isiku suhtes vahetut sundi kasutada, vaid üksnes kaebaja kasutas

J. P. suhtes põhjendamatult füüsilist jõudu. Samale protokollile kirjutas alla ka kaebaja. Seetõttu

on mõistetav, miks YY ei märkinud protokolli, et kaebaja kasutas J. P. suhtes füüsilist jõudu.

3-16-2521

9(13)

Kaebaja heidab halduskohtule ette YY pimesi usaldamist, kuid jätab arvestamata AG ja AK

tunnistused, mis kinnitavad YY väiteid J. P. peale vedeliku valamise ja tema tõukamise kohta.

Asjaolu, et YY ei rääkinud mingil põhjusel kohe välijuht MP-le 21.02.2016 juhtumist, ei muuda

YY ütlusi ebausaldusväärseks.

10.4. Kaebaja käitumine J. P. suhtes oli vastuolus nii üldtunnustatud kõlblusnormidega kui ka

ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning kujutas seega endast vääritut tegu PPVS § 86 p 3

mõttes.

11. 07.03.2016 juhtum

11.1. Vaidlustatud käskkirja kohaselt sõitis kaebaja S. H-d kainenema toimetades Paldiski

maanteelt kõrvale ning avaldas samal ajal sõidukis viibivale teisele politseiametnikule KK-le

soovi peksta S. H-d ning võtta temalt raha ära. Selle juhtumi puhul on vääritu teona käsitatud

süüteo toimepanemise kavatsuste väljendamist.

11.2. PPA peadirektori 15.02.2015 käskkirjaga nr 1.1-1/73 kinnitatud PPA töökorra p 69

kohaselt peab teenistuja käituma väärikalt nii teenistuses või tööl olles kui ka väljaspool seda,

sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana või kahjustaks politsei

mainet. Sarnased kohustused sätestab ka ATS § 51 lg 4. PPA töökorra p-de 71.1 ja 71.3 järgi

loetakse PPA-s väärituks teoks muu hulgas teise isiku löömist ja võõra asja ebaseaduslikku

omastamist. Ringkonnakohus leiab, et vääritu tegu võib seisneda ka süüteo toimepanemise

kavatsuse väljendamises, kui selline kavatsus on tõsiseltvõetav, sest juba sellist kavatsust

väljendades diskrediteerib ametnik end kolleegide ja ülemuse silmis. Teise isiku kehaline

väärkohtlemine ja temalt raha äravõtmine ehk röövimine on tõsine süütegu ning sellise teo

toimepanemise kavatsuse väljendamine politseiametniku poolt on ka erapooletu ja mõistliku

kõrvalseisja vaatepunktist sobimatu ja laiduväärne.

11.3. KK väitel (lisad 6 ja 15) avaldas kaebaja S. H-d kainestusmajja transportides talle

korduvalt tahet peksta S. H. läbi ja temalt raha ära võtta – esmakordselt juba tänaval, kui kaebaja

S. H-ga taarapunktist väljus. Kui kaebaja pööras Paldiski maanteelt Sõudebaasi teele, tekkis

KK-l kartus, et kaebaja asubki kavatsetut ellu viima. KK ütluste kohaselt rääkis kaebaja talle,

et eelmisel päeval toimetas kaebaja sama isikut kainestusmajja ning siis oli S. H-l olnud

kaasas 90 eurot. 06.03.2016 joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollist (lisa 43)

nähtub, et S. H-lt võeti hoiule just selline kogus sularaha. Selle teabe pidi KK saama kaebajalt,

kuna ta ise ei puutunud eelmisel päeval S. H-ga kokku. Väite, et KK võis rahast teada saada

vestlusest kolleeg AS-ga, keda kaebaja ja KK enne S. H-ga seotud väljakutset tööpostilt koju

transportisid, esitas kaebaja alles kohtumenetluses ning selle võimalusega ei saanud vastustaja

distsiplinaarmenetluses arvestada. 06.03.2016 kainenema toimetamise protokolli kohaselt

toimetasid S. H. sel päeval kainenema XX ja MM. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui AS

osales 06.03.2016 S. H. kainenema toimetamisel ning kaebaja väidetud vestlus AS-ga KK

kuuldes toimus, ei saaks esimese ütlused kummutada KK väiteid, kuna AS ei viibinud

vaidlusaluse sündmuse ajal enam sõidukis.

11.4. Politseisõiduki seiremooduli logist nähtub, et kaebaja juhitud politseisõiduk pööras

Paldiski maanteelt Sõudebaasi teele ja sealt Pikaliiva teele. Tegemist oli täiesti ebavajaliku

kõrvalepõikega, sest sõiduk liikus Kesklinna suunas (sihtpunktid Rocca al Mare, kust nad pidid

peale võtma teise kainenemisele toimetamist vajava isiku, ning seejärel Paldiski mnt 62 asuv

kainestusmaja). Kaebaja põhjendas Paldiski maanteelt kõrvale pööramist vajadusega teha WC

peatus. Ka KK kinnitas, et kaebaja tõi Sõudebaasi teele keeramise põhjuseks selle asjaolu, kuid

ta ei pidanud seda tõsiseltvõetavaks, sest enne teelt kõrvale keeramist kaebaja ei öelnud talle, et

ta soovib teha „metsapeatust“, kuigi ta tavaliselt teatas sellest ette, ning läheduses oli mitu

tanklat. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda KK väidetes, mida toetavad teised tõendid ja

3-16-2521

10(13)

mis on kogumis usutavad. Kaebaja põhjendus WC peatuse tegemise kohta pole veenev, kuna

Paldiski maantee äärde jäi lühikese sõidu kaugusele mitmeid kohti (sh tanklad), kus kaebaja

oleks saanud tualetti kasutada. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kavatsuste elluviimine

oleks olnud ebaloogiline, kuna järgmisele väljakutsele oleks sel juhul jõutud olulise

hilinemisega. S. H-lt, kes kainenema toimetamise protokolli järgi (lisa 43) polnud isegi

võimeline indikaatorvahendisse puhuma, raha äravõtmine poleks eeldatavasti võtnud kaebajal

rohkem aega kui enda kergendamine. Samuti tuleb märkida, et ehkki sõiduk jõudis enne lumme

kinni jäämist suurelt teelt ja majadest piisavalt kaugele (lisa 28), ei kasutanud kaebaja enne

Paldiski maanteele tagasi pöördumist võimalust end kergendada. Sellest saab järeldada, et

vastav vajadus kaebajal tegelikult puudus.

11.5. Kaebaja väitis 14.04.2016 ütlusi andes, et ta „ei ole kunagi rääkinud midagi sellist, et

kodututelt võiks raha ära võtta“ (lisa 9). Samas YY ütluste (lisa 14) järgi ütles kaebaja talle

21.02.2016 kainestusmajja sõites, et „järgmine kord kui on samalaadne väljakutse ja isikul on

rohkem raha kaasas, siis selle võib ära võtta, kuna tunnistajaid pole ja videokaameraid samuti“.

YY ütlused toetavad KK ütluste usutavust. Juba 21.02.2016 väljakutsel väljendus kaebaja

käitumises selgelt tema negatiivne suhtumine kainestusmajja toimetatavatesse joobes

kodututesse.

11.6. Ringkonnakohus märgib, et teiste asutuse ametnike väidete kohaselt sobisid XX ja KK

tööstiili poolest hästi kokku ning nende varasem koostöö sujus edukalt. Sama kinnitas ka

kaebaja oma 27.04.2016 vastuväites (lisa 12). Kaebaja viitab TP 06.10.2016 ütlustele (lisa 32),

mille kohaselt läks KK oma nõudlikkuse ja soovi tõttu ennast kehtestada paljude paarilistega

konflikti ning võis kolleege taga rääkida. Ka MP väidetel ei sobinud KK paljude teiste

politseiametnikega kokku (lisa 21). Samas ei väitnud TP, et KK oleks kolleegide kohta

valetanud või tal oleks olnud XX vastu mingi isiklik vimm. TP ja MP iseloomustused ei anna

põhjust kahelda KK usaldusväärsuses. Pigem nähtub, et XX oli üks väheseid paarilisi, kellega

KK kokku sobis. KK-l polnud seega põhjust hea partneri suhtes alusetuid etteheiteid teha.

11.7. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, justkui oleksid distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes

ja 07.11.2016 käskkirjas esitatud etteheited erinevad – esimeses heidetakse ette soovi S. H-d

peksta ja raha ära võtta ning teises selle soovi väljendamist KK-le. Distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes ja käskkirjas kirjeldatakse sama tegu ning nende põhjal ei saa mõistlikult jääda

ebaselgeks, milles seisneb kaebajale süüks pandav vääritu tegu.

12. 15.03.2016 juhtum

12.1. Kaebaja arvates pole 15.03.2016 juhtumi suhtes distsiplinaarmenetlust algatanud pädev

isik. PPA peadirektori 21.04.2016 käskkirjaga nr 1.3-3/27d (lisa 11) algatati kaebaja suhtes

distsiplinaarmenetlus seoses sellega, et ta teenistuskohustuste täitmisel 2015. ja 2016. aastal,

esialgsetel andmetel vähemalt 21.–22.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08.–09.03.2016 09.–

10.03.2016 töövahetustes käitus kindla elukohata ja sotsiaalselt kindlustamata isikutega

inimväärikust alandaval ja lubamatul viisil. Käskkirja sõnastusest („vähemalt“) järeldub, et

distsiplinaarmenetlus ei pruugi piirduda üksnes selles nimetatud kuupäevadel aset leidnud

juhtumitega.

PPVS § 91 lg 1 p 1 kohaselt võib algatada distsiplinaarmenetluse, kui on teada piisavalt faktilisi

asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. PPA peadirektori 28.03.2013 käskkirjaga

nr 95 kinnitatud distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendi p 19 järgi on menetluse algatamise

aluseks esimene dokument, milles distsiplinaarsüüteo tunnustega tegu kirjeldatakse.

Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus alluvate politseiametnike suhtes on muu hulgas PPA

peadirektoril (PPVS § 91 lg 2 p 2). Distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles

määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg (PPVS § 92 lg 1) ning

3-16-2521

11(13)

kirjeldatakse teadaolevaid asjaolusid ja nimetatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises

kahtlustatav ametnik (PPA distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendi p 20). Seadusest ja PPA

distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendist ei tulene nõuet, et distsiplinaarmenetluse

algatamise käskkirjas oleks distsiplinaarsüüteo tunnustega tegu või teod täpselt määratletud.

Küll aga peaks menetluse läbipaistvuse huvides algatamise käskkirjast selguma asjaolud, mille

pinnalt distsiplinaarmenetluse algatamine otsustati (K. Lang jt. Avaliku teenistuse seaduse

käsiraamat (seisuga 03.05.2013)1, lk 230).

Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule,

kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati (PPVS § 92 lg 1 teine lause). Menetluse algatamisest

teavitamise nõude eesmärk on kaitsta ametnikku tagaselja tehtavate otsuste eest, anda võimalus

esitada omalt poolt asja lahendamiseks tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, selgitusi, tõendeid

ja põhjendusi, kaitsta oma õigusi, tutvuda enda kohta kogutud ja väidetava süüteoga seonduva

informatsiooniga ning avaldada arvamust kavandatava haldusaktiga süüksarvatava teo

kvalifikatsiooni ja määratava karistuse kohta (Riigikohtu 22.10.2012 otsus asjas nr 3-3-1-46-

12, p 23). Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel

ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi

kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda

süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva

informatsiooniga (Riigikohtu 17.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-74-03, p 20).

Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja ning

27.04.2016 esitas kaebaja sellele oma vastuväited (lisa 12). Menetleja edastas 16.08.2016

kaebaja palvel tema esindajale koopia distsiplinaarmenetluse toimikust (lisa 25). Menetleja

selgitas kaebajale 18.08.2016 toimunud ülekuulamise alguses, et talle esitatakse täiendavalt

kahtlustus 14-aastase H. T. suhtes ülemäärase jõu kasutamise ning tervist ohtu seadva tegevuse

osas 15.03.2016 väljakutse teenindamisel E. Vilde tee 79 juures (lisa 26). Kaebaja kinnitas, et

ta saab aru, milles teda kahtlustatakse (v.a 09.–10.03.2016 episood, mida vaidlustatud

käskkirjas ei käsitata). Kaebaja ega ülekuulamisel viibinud kaebaja vandeadvokaadist esindaja

ei esitanud vastuväiteid seoses sellega, et 15.03.2016 juhtumit polnud 21.04.2016 käskkirjas

nimetatud. Asjaolu, et 15.03.2016 juhtumit ei nimetatud distsiplinaarmenetluse algatamise

käskkirjas konkreetselt ära ja selle kohta ei antud eraldi algatamise käskkirja, ei saanud

ringkonnakohtu arvates olla kõnealuse juhtumi menetlemist välistavaks asjaoluks, kuna kaebaja

oli 15.03.2016 juhtumi menetlemisest teadlik, tal oli võimalik selle kohta juba enne

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamist (17.10.2016) selgitusi anda ning oma õigusi

kaitsta. Kahtlustuse täiendamine 15.03.2016 juhtumiga on ära märgitud ka PPA peadirektori

13.09.2016 käskkirjas nr 1.3-3/51-d (lisa 29), millega muudeti 21.04.2016 käskkirja

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise tähtaja osas. Eelnevat arvestades ei nõustu

ringkonnakohus

kaebaja

seisukohaga,

et

15.03.2016

juhtumi

suhtes

algatas

distsiplinaarmenetluse ebapädev isik.

12.2. Kaebaja 18.08.2016 selgitused (lisa 26) kinnitavad KK väiteid (lisa 15), et kaebaja asus

sõidukiga taga ajama alaealisi suitsetamist proovivaid poisse, kes talle teadaolevalt ei olnud

seotud väljakutsega, ning võttis sõiduki aknast teistest maha jäänud H. T-l jopest või seljakotist

kinni. Kaebaja lisas, et pärast juhtunut ütles KK talle sõidukis, et ta oleks võinud poisid alla

ajada ning tema sõitmine oli ohtlik. Ringkonnakohus märgib, et just sõidukis viibinud teine

kogenud politseiametnik oli vahetu pealtnägijana praegusel juhul kõige adekvaatsem kaebaja

1 Kättesaadav: https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/avaliku_teenistuse_seaduse_kasiraamat_

0.pdf.

3-16-2521

12(13)

tegevusele hinnangut andma. Juba asjaolust, et KK pidas kaebaja tegevust teistele isikutele

ohtlikuks, järeldub, et kaebaja teguviis polnud kohane.

12.3. Halduskohus ei ole kaebajale ette heitnud tegu, mida kaebajale pole vaidlustatud

käskkirjas süüks pandud. Halduskohus leidis, et ajal, mil kaebaja H. T-st kinni haaras, sõiduk

pigem sõitis kui seisis. Ka ringkonnakohus peab tõenäoliseks, et selle toimingu ajal ei olnud

sõiduk veel päris peatunud. Politseisõiduki seiremooduli logi (lisa 38) järgi oli sõiduki kiirus

vahetult enne peatumist 25 km/h (enne seda 48 km/h ja 37 km/h), mis ületab õuealal lubatud

sõidukiirust (liiklusseaduse § 15 lg 1 p 6 järgi 20 km/h või jalakäija vahetus läheduses jalakäija

kiirusega). Kaebajale etteheidetav tegu ei seisnenud aga mitte lihtsalt suure kiirusega sõitmises,

vaid oma tegevusega H. T. ohtu seadmises. KK selgituste kohaselt tõmbas kaebaja H. T. vastu

sõitvat autot. Asjaolust, et kaebajal oli võimalik H. T. jopest või koolikotist sõiduki aknast kinni

rabada, järeldub, et sõiduk oli poisile väga lähedal. Kui nii sõiduk kui ka H. T. oleks

kinnikrabamise ajal seisnud, nagu väidab kaebaja, polnuks kaebajal sellisel juhul olnud mingit

vajadust H. T-st sõiduki aknast kinni haarata, vaid ta oleks saanud rahulikult sõidukist väljuda.

Seejuures puudus igasugune vajadus ajada H. T-d sõidukiga taga, arvestades, et kaebaja, keda

on kirjeldatud noore pikka kasvu heas füüsilises vormis meesterahvana, oleks tüsedusele

kalduvale ja seljakotti kandvale H. T-le järele jõudnud ka jalgsi. H. T. ütluste järgi tundis ta

tagaajamise ajal suurt hirmu, sest politseisõiduk oleks talle peaaegu otsa sõitnud ning

kinnipidamisel rääkis ja käitus kaebaja temaga agressiivselt (hoidis poisi jopest tugevalt kinni

ning raputas teda), mis hirmutas poissi veelgi enam (H. T. 08.08.2016, 09.08.2016 ja 05.09.2016

kirjalikud seletused – lisa 22). Kaebaja reageering väljakutsega mitteseotud alaealiste poiste

suhtes oli selgelt ülemäärane, ta seadis oma käitumisega ohtu H. T. elu ja tervise ning hirmutas

poissi põhjendamatult. KK ja H. T. ütluste ning sõiduki seiremooduli logi abil on kaebaja

tegevus piisavalt tõendatud, mistõttu on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et sõiduki

pardakaamera salvestise säilitamata jätmine on oluline menetlusviga, mis takistab tagantjärele

tegeliku olukorra tuvastamist.

13. Kaebaja õigust ärakuulamisele pole rikutud. Kaebaja sai menetluse jooksul korduvalt

selgitusi anda ja vastuväiteid esitada, sh pärast distsiplinaarmenetluses kogutud materjalide ja

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumist. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et

ka juhul, kui vastustaja oleks kaebaja ütlusi vaidlustatud käskkirjas põhjalikumalt kajastanud ja

nendega rohkem arvestanud, poleks vastustaja hinnang vaidlusaluste juhtumite asjaoludele

kokkuvõttes praegusest erinenud. Kaebajal kui distsiplinaarsüütegudes kahtlustataval oli

põhjust eitada süüks pandavaid tegevusi, samas kui pole tuvastatud mingeid asjaolusid, mis

viitaks, et sündmuste juures viibinud teistel politseiametnikel ja kolmandatel isikutel esines huvi

omistada kaebajale tegusid, mida ta tegelikkuses toime ei pannud, või sõnu, mida ta tegelikult

ei öelnud. Kaebaja arvates annavad MP (lisa 21), MK (lisad 8 ja 30) ja CC selgitused (lisa 20)

aluse seada KK ja YY väited kahtluse alla. Ringkonnakohus märgib, et MP, MM ega CC ei

viibinud vaidlusaluste sündmuste juures ning nende ütlused ei saa seetõttu kahtluse alla seada

KK ja YY väiteid.

14. PPA pole põhjendamiskohustust rikkunud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on esitatud

kõik tunnistused ja muud tõendid, millele vaidlustatud käskkirjas tuginetakse. Kaebaja paneb

liialt suurt rõhku käskkirjas kasutatud konkreetsetele sõnadele ja väljenditele, mis kokkuvõttes

ei mõjuta kaebaja tegudele antud hinnangut ega haldusakti selgust ja arusaadavust.

15. ATS § 75 lg 4 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui

rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa

usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et

ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Rikkumise

olulisust eeldatakse ATS § 75 lg 6 kohaselt muu hulgas juhul, kui rikkumine on toime pandud

3-16-2521

13(13)

tahtlikult (p 1) ning on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (p 4). Eelnevast järeldub, et

kaebaja rikkumised olid tahtlikud. Samuti tuleb nõustuda vastustajaga, et sellised teod

kahjustavad ametiasutuse mainet. Kõigi kolme juhtumi juures viibis teine politseiametnik, kes

tajus kaebaja käitumist sobimatuna. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud vastustaja

arvamus, et kaebaja võib ka edaspidi talle ette heidetavate tegudega sarnaseid rikkumisi toime

panna. Sellele viitab muu hulgas asjaolu, et kaebaja teod olid suunatud abitute või kaebajast

nõrgemate isikute vastu, sh puudutasid isikuid, kes oma seisundi tõttu ei olnud võimelised

vastupanu osutama ja hiljem toimunut mäletama. Sellistel juhtudel on rikkumiste avastamata

ja/või tõendamata jäämise risk suur ning rikkuja võib vabalt tegutseda teadmises, et tema

tegudele mingeid tagajärgi ei kaasne. Lisaks leiab kaebaja, et ta ei ole midagi valesti teinud.

Seetõttu ei saa olla kindlust selles, et kaebaja käitub edaspidi ametikohustuste täitmisel

politseiametnikule kohaselt. Rikkumiste olulisuse tõttu ei saanud teenistusest vabastamist

välistada ka asjaolud, et kaebajal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused ning vahetu juhi K.

Talalaeva iseloomustuse (lisa 46) järgi on kaebaja võimeline ennast muutma ja edasi arenema.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna XX

apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda.

PPA pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)