2-16-5143/42 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2165143

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

A. K hagi Enefit Kaevandused AS-i vastu varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6396 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. K, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga

Kostja Enefit Kaevandused AS, esindajad juhatuse liikmed

Valeri Abramov ja Meelis Goldberg

Asja läbivaatamise kuupäev

5. märts 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2165143 osas,

millega ringkonnakohus jättis A. K hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kollektiivlepingu

lisa 2 p 2.14.2 järgse ühekordse toetuse nõudmiseks rahuldamata 5802 eurot ületavas osas,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, millega:

2.1. lõpetati menetlus A. K hagis Enefit Kaevandused AS-i vastu 621 euro 4 sendi suuruse

ühekordse hüvitise väljamõistmiseks nõudest loobumise tõttu;

2.2. mõisteti Enefit Kaevandused AS-ilt A. K kasuks alates 1. jaanuarist 2016 kuni

1. aprillini 2016 välja igakuine kahjuhüvitis 435 eurot 11 senti ja alates 1. aprillist 2016

igakuine kahjuhüvitis 417 eurot 6 senti kuni A. K töövõimetusprotsendi muutumiseni ning

märgiti, et Enefit Kaevandused AS-il on õigus hüvitise maksmisel arvestada A. K-le

eelnevalt igakuulise kahjuhüvitisena tasutud summadega;

2.3. mõisteti Enefit Kaevandused AS-ilt A. K kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja

5802 eurot;

2.4. jäeti rahuldamata Enefit Kaevandused AS-i taotlus teha sündmuskoha vaatlus.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2-16-5143

4. Jätta menetluskulud Riigikohtus kostja kanda.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. K (hageja) esitas 1. aprillil 2016 Viru Maakohtule hagi Enefit Kaevandused AS-i (kostja)

vastu tööõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja palus välja

mõista varalise kahju eest ühekordse hüvitise 621 eurot 4 senti (hiljem sellest nõudest loobus) ja

alates 1. jaanuarist 2016 igakuiste maksetena 704 eurot 16 senti, mittevaralise kahju eest hüvitise

10 000 eurot ning kollektiivlepinguga ettenähtud toetuse 4175 eurot 64 senti.

1.1. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures alates 18. juulist 1988, alates 1. novembrist

2004 töötas hageja tähtajatu töölepingu alusel vedurijuhi ametikohal. 16. detsembril 2014 toimus

hagejaga tööõnnetus. Hageja tahtis diiselveduri jahutuskambris sulgeda õlikraani, kuid sulgemise

ajal takerdusid tema tööriided horisontaalse pöörleva ventilaatorivõlli külge, sest horisontaalvõllil

puudus kaitsekate. Tööõnnetusega põhjustati hagejale raskeid tervisekahjustusi – parema abaluu ja

õlavarre hulgimurd, õla ja õlavarre lahtised hulgihaavad, pea lahtine haav. Kuna veduril töötasid

erinevad brigaadid, ei suudetud tööõnnetuse uurimise käigus selgitada, kes kaitsekatte võllilt

eemaldas. Hageja leidis, et tööõnnetuses on süüdi kostja tööandjana, kes ei taganud ohutuid

töötingimusi. Põhjuslikus seoses kahjuliku tagajärjega oli just võllil kaitsekatte puudumine.

1.2. Kostja ütles töölepingu seaduse § 88 lg 1 alusel töölepingu üles 31. detsembril 2015. Lepingu

ülesütlemisest alates on hageja sissetulekuks töövõimetuspension. Hageja töövõimetus on 80%.

Töövõime vähenemise tõttu kaotas hageja sissetuleku ning sellega on hagejale tekkinud varaline

kahju. Kostja maksab hagejale igakuist hüvitist 40 eurot 81 senti. Kollektiivlepingu järgi on kostja

kohustatud hagejale maksma ühekordselt kuni kuue kuu keskmise töötasu. Kostja on tasunud sellest

summast 3198 eurot, kuid peab lisaks tasuma 4175 eurot 64 senti. Tööõnnetuse tõttu on hagejale

tekkinud ka mittevaraline kahju, mille suurus on 10 000 eurot.

2. Kostja palus kohtul jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole kahjunõuet tõendanud ega põhjendanud.

Kostja on maksnud hagejale vastavalt kostja süü astmele kõik ettenähtud hüvitised. Hagejal on

pikaajaline kogemus oma töökohal. Hageja lahkus raudteeveeremi liikumise ajal oma töökohalt

ning nimetatud tegevusega rikkus ta nii tööandja kehtestatud kordasid kui ka raudtee

tehnokasutuseeskirja. Hageja oleks pidanud enne töökohalt lahkumist peatama raudteeveeremi.

Alates 13. oktoobrist 2015 on hageja töövõime kaotuse protsent varasema 80 asemel 60. Hageja on

jätnud tähelepanuta kollektiivlepingu lisa 2 p 2.19, mille kohaselt juhul, kui tööõnnetus toimus

osaliselt töötaja süül, vähendatakse toetuse suurust töötaja süü määra võrra. Mittevaralise kahju

hüvitamiseks puudub alus, see ei ole tõendatud. Nõude rahuldamise korral palus kostja

kahjuhüvitist vähendada, kuna tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt rikkus hageja oma

töökohustusi ja ohutusnõudeid.

3. Viru Maakohus rahuldas 5. jaanuari 2017 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1. jaanuarist 2016 igakuise hüvitise 229 eurot 20 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi

muutumiseni ning mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. Maakohus jättis rahuldamata

kollektiivlepinguga ettenähtud toetuse nõude ning lõpetas menetluse ühekordse hüvitise nõudes

nõudest loobumise tõttu. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb eeldada, et kui 16. detsembril 2014 poleks hagejaga toimunud

tööõnnetust, töötaks hageja jätkuvalt kostja juures vedurijuhina ning saaks töölepingus

2(7)

2-16-5143

kokkulepitud töötasu. Tööõnnetuse toimumise ajal oli hageja keskmine töötasu 1228 eurot 94 senti.

Maakohtu hinnangul on tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes hagejale etteheidetav tegevus üldsõnaline

või ei ole põhjuslikus seoses juhtunuga, sest ka seisva veduri puhul võinuks samasugune õnnetus

juhtuda. Õnnetus tulenes sellest, et pöörleval võllil puudus kaitsekate. Vedurijuhile ei saa ette heita

seda, et ta läks veduri jahutuskambrisse mingeid vajalikke toiminguid tegema, kuigi seda pidanuks

tööülesannete kohaselt tegema tema abi. Kostja on menetluses omaks võtnud, et tööõnnetuses on

tööandja süü 50%.

Hageja keskmise töötasu arvutamise aluseks tuleb võtta 12kuuline periood 1. jaanuarist 2014 kuni

31. detsembrini 2014. Lähtuda tuleb hageja esitatud töötasu arvestusest, sest kostja arvestusest on

välja jäetud tööõnnetuse toimumise kuu. On tõendatud, et alates 13. oktoobrist 2015 on hageja

töövõime kaotus 60%, mistõttu hageja ei saa enam töötada endisel erialal. Seega on hageja igakuise

hüvitise saamise nõue osaliselt põhjendatud: 1228,94 × 0,6 = 737 eurot 40 senti, millest tuleb maha

arvata riiklik pension 278 eurot 99 senti. Selle tulemusena kujuneb hüvitatavaks summaks 458 eurot

40 senti.

Kahjuhüvitist tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 alusel vähendada 50% võrra, sest tööõnnetus oli

tingitud osaliselt hageja enda tegevusest (tegevusetusest, kus hageja pidi märkama ohtu, kuid jättis

sellele vajalikul määral reageerimata). Hageja rikkus enne tööõnnetust mitmeid ettekirjutusi oma

tööülesannete täitmisel, mis võisid soodustada tööõnnetuse tekkimist.

Hagis nõutav mittevaralise kahju hüvitis on õiglane ja põhjendatud. Kuna tööõnnetus oli

põhjustatud osaliselt hageja enda tegevusetusest, on VÕS § 139 arvestades mittevaralise kahju eest

põhjendatud mõista kostjalt välja 5000 eurot.

Pooled ei vaidle selle üle, et kollektiivlepinguga on ettenähtud tööandja kohustus maksta

tervisekahjustuse saanud töötajale ühekordset toetust kuni kuue kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kostja on tasunud sellest summast 3198 eurot. Tööandja ja töötajate peausaldusisiku 17. septembri

2015 ühisotsuse alusel on nii tööandja kui ka töötaja süüprotsent 50 ning seega on kostja

kollektiivlepingust tuleneva hüvitamiskohustuse täitnud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus

osas, milles jäi kostjalt hüvitis välja mõistmata, ning teha selles osas uus otsus, mõistes kostjalt

hageja kasuks välja 1. jaanuarist 2016 igakuine hüvitis 458 eurot 37 senti, mittevaralise kahju hüvitis

10 000 eurot ja kollektiivlepinguga ettenähtud toetus 4175 eurot 64 senti. Hageja vähendas varalise

kahju hüvitise nõuet võrreldes hagis esitatuga, kuna õige on maakohtu seisukoht, et lähtuda tuleb

otseselt tööõnnetusest põhjustatud 60%-lisest töövõime kaotusest.

Kostja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus rahuldatud osas.

Juhul, kui kohus ei tühista igakuise hüvitise väljamõistmist, siis palus kostja täpsustada otsuse

resolutsiooni selliselt, et hagejale igakuise hüvitise maksmisel tuleb arvesse võtta hagejale

hüvitatud summasid. Maakohus lähtus ebaõigesti hageja esitatud keskmise töötasu arvestusest.

Hageja sissetulekute arvutamise aluseks tuleb võtta kostja arvestus, kuna see kajastab hageja enne

tööõnnetust 12 kuu jooksul saadud sissetulekut, milleks on 1180 eurot 95 senti. Mittevaralise kahju

hüvitise osas ei pööranud maakohus tähelepanu sellele, et kostja oli maksnud hagejale

kollektiivlepingu kohaselt ühekordset toetust 3198 eurot. Tervisekahjustuse saanud töötajale

kollektiivlepingu alusel makstav ühekordne toetus kujutabki endast mittevaralise kahju hüvitamist.

3(7)

2-16-5143

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. oktoobri 2017. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt hagi

osalise rahuldamata jätmise osas ning mõistis uue otsusega kostjalt välja hageja kasuks alates

1. jaanuarist 2016 kuni 1. aprillini 2016 igakuise hüvitise 435 eurot 11 senti ja alates 1. aprillist

2016 igakuise hüvitise 417 eurot 6 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi muutumiseni ning

mittevaralise kahju hüvitise 5802 eurot. Ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus poolte endi

kanda.

6.1. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu seisukoht igakuulise kahjuhüvitise vähendamiseks 50%

võrra on alusetu ega tugine asjas esitatud tõenditele.

6.2. Maakohus ei ole vaidlustatud lahendis selge sõnaga märkinud, millisest õigusaktist ta lähtub

keskmise palga arvutamisel, kuid kuna kohus on teinud kahjuhüvitise arvestuse hageja esitatud

keskmise töötasu 1228 eurot 94 senti alusel (mille hageja arvutas hagiavalduse kohaselt, lähtudes

keskmise töötasu maksmise tingimustest ja korrast), siis on maakohus valesti arvutanud

kahjuhüvitise suuruse. Hageja tõendatud keskmine töötasu oli 1190 eurot 17 senti ning sellest

lähtuvalt oli perioodil jaanuar kuni märts 2016 kahjuhüvitise suuruseks 435 eurot 11 senti ning

alates aprillist 2016 on kahjuhüvitise suuruseks 417 eurot 6 senti.

6.3. VÕS § 139 reguleerib üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ega kohaldu

mittevaralise kahju hüvitamise korral (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3218508,

p 14). Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuigi hageja mittevaralise kahju nõue 10 000 eurot

on mõistlik, tuleb seda siiski vähendada 50% vastavalt hageja väidetavale süü astmele.

6.4. Ringkonnakohus leidis, et õiglase hüvitise suurus hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest

on 9000 eurot.

6.5. Hageja on esitanud nõude kostja vastu kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel 4175 euro

64 sendi suuruse lisatoetuse väljamaksmiseks. Kostja vastuväite kohaselt on ta hagejale viidatud

punktist tuleneva ühekordse toetuse tasunud ja ei pea rohkem toetust maksma. Kollektiivlepingu

lisa 2 p 2.14.2 kohaselt kohustub tööandja maksma tööõnnetuse tagajärjel töövõime kaotanud

töötajale ühekordset toetust püsiva osalise töövõimetuse puhul (80−90%) kuue kuu töötasu ulatuses.

Eesti Energia 30. oktoobri 2015. a käskkirja kohaselt otsustati hagejale maksta kollektiivlepingu

lisa 2 p 2.14.2 alusel ühekordset toetust kuue kuu töötasu ulatuses, arvestades hageja süü astet 50%,

3198 eurot ning hageja ei ole vastu vaielnud selles ulatuses toetuse saamisele. Kuna tööõnnetuse

toimumises puudus hageja süü (s.o hageja ei olnud raskelt hooletu ega põhjustanud tööõnnetust

tahtlikult), siis vähendas kostja alusetult kollektiivlepingu lisa 2 ps 2.14.2 sätestatud toetust ning

oleks pidanud toetuse välja maksma kuue kuu palga ulatuses, s.o 6396 eurot (1066 × 6 = 6396).

Siinkohal lähtus ringkonnakohus kostja arvutatud (ja hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

kasutatud) kuu keskmisest töötasust.

6.6. Eeltoodust lähtudes on kostja tasunud hagejale kollektiivlepingu lisa 2 pst 2.14.2 tulenevat

toetust vähem 3198 eurot. Samas aga ei tule kostjalt hageja kasuks välja mõista rohkem toetust,

kuna see on kaetud mittevaralise kahju hüvitisega. Maakohus on jätnud hageja vastava nõude

õigesti rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus kostja väitega, et kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstav toetus on

olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Seda seisukohta toetab kollektiivlepingu lisa 2 p 2.16, mille

4(7)

2-16-5143

kohaselt makstakse punktis 2.14.2 nimetatud toetust olenemata saadavast kahjuhüvitisest ja

riiklikust pensionist. Kuna kollektiivlepingu lisa 2 ps 2.14.2 sätestatud toetus on mittevaralise kahju

hüvitis, siis on kostja maksnud hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 3198 eurot, hüvitamata on

5802 eurot (9000 – 3198 = 5802) ning nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ning uue otsusega

hageja kasuks välja mõista 9000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 3198 eurot täiendavat

toetust.

Kaebuse järgi on ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse normi. Mittevaralise kahju

hüvitamise kohustus tuleneb VÕS §dest 128 ja 134, see on seadusest tulenev kohustus.

Kollektiivlepingu alusel makstav toetus on lepinguline kohustus. Kollektiivlepingujärgset toetust

makstakse olenemata saadavast kahjuhüvitisest, st seda makstakse hüvitisele lisaks.

8. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Kostja märgib, et kui tõlgendada kollektiivlepingut grammatiliselt nagu

kassatsioonkaebuses, tekitaks see alusetu rikastumise võimaluse ja läheks vastuollu kahju

hüvitamise eesmärgiga. Kahju hüvitamine aga ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Lähtuda

tuleb kollektiivlepingu poolte tegelikust tahtest: kuivõrd mittevaraline kahju on oma olemuselt

abstraktne, seda ei ole võimalik selgelt tõendada ning veel vähem määrata kindlaks sellest tingitud

kahju väärtust rahalises mõttes, on kollektiivlepinguga kokku lepitud mõistlikud piirmäärad

tööõnnetuse tagajärjel saadud mittevaralise kahju hüvitamise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus

jättis hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 järgse ühekordse

toetuse nõudmiseks rahuldamata 5802 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kaebus

rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium märgib, et kassatsiooniastmes on vaidluse all vaid õiguslik küsimus, kas hagejal on

lisaks mittevaralise kahju hüvitisele õigus nõuda ka kollektiivlepingus ettenähtud ühekordset toetust

või on see toetus ühtlasi käsitatav mittevaralise kahju hüvitisena. Seega on ringkonnakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, mille üle pooled enam ei vaidle (vt selle kohta

täpsemalt praeguse otsuse resolutsiooni p 2).

11. Kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma tööõnnetuse

tagajärjel töövõime kaotanud töötajale ühekordset toetust püsiva osalise töövõimetuse puhul

(80−90%) kuue kuu töötasu ulatuses. Kollektiivlepingu lisa 2 p 2.16 kohaselt on tööandja

kohustatud maksma töötajatele punktides 2.14 ja 2.15 nimetatud toetusi olenemata saadavast

kahjuhüvitisest ja riiklikust pensionist.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, milles ringkonnakohus

leidis, et kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstav toetus on olemuselt mittevaralise kahju

hüvitis. Ringkonnakohus ei ole märkinud ühtegi õigusnormi, millele tuginedes ta sellisele

järeldusele jõudis. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, miks ringkonnakohus jõudis selles

5(7)

2-16-5143

küsimuses maakohtu otsusega võrreldes teistsugusele seisukohale. Seega on ringkonnakohus

rikkunud TsMS § 654 lgt 4 ning samuti jätnud kohaldamata VÕS § 29.

13. Ringkonnakohus on nõustunud kostja väitega, et toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis.

Samas ei ole kostja sellist väidet vastuapellatsioonkaebuses ja vastuses apellatsioonkaebusele

esitades (I kd, tl 171 jj ja tl 175 jj) lisanud oma seisukoha põhjendamiseks mitte ühtegi sisulist

argumenti ega tõendit, sh nt viidet pooltevaheliste läbirääkimiste protokollile, varasemale sarnasele

praktikale vms. Seda ei ole tehtud ka vastuses kassatsioonkaebusele, kuigi on avaldatud seisukoht

poolte tegeliku tahte kohta. Pooled ei ole pidanud vajalikuks kohtutele esitada ka sõlmitud

kollektiivlepingut, mistõttu on tuvastamata, kes, millal ja millisel eesmärgil selle sõlmisid (vt ka

praeguse otsuse p 13.3). Ka kohtule esitatud kollektiivlepingu lisa 2 ei kajasta lepingu pooli ega

allakirjutamise kuupäeva. Kolleegium lähtub siiski sellest, et pooled ei ole kollektiivlepingu neile

laienemist vaidlustanud.

13.1. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses viidanud ka kollektiivlepingu lisa 2 ple 2.16, millele

tuginedes on ringkonnakohus oma järelduseni jõudnud. Kolleegiumi jaoks ei ole otsusest arusaadav,

kuidas ringkonnakohus sai p 2.16 alusel jõuda järeldusele, et toetus on olemuselt mittevaralise

kahju hüvitis. Lisa 2 p 2.16 sisaldab eelduslikult hoopis vastupidist regulatsiooni, mille kohaselt

makstakse ühekordne toetus p 2.14.2 järgi välja olenemata saadavast kahjuhüvitisest. Kahju all aga

tuleks eelduslikult mõista nii varalist kui ka mittevaralist kahju ning vastupidist peaks tõendama

kostja, kes vastupidisele tugineb.

13.2. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud

sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui

üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt,

nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes

sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lgs 3 nimetatud asjaolusid ei ole

tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4).

Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lgs 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29

lgt 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes

sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu

26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32111215, p 15).

Otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks eespool kirjeldatud vaidlusalust järeldust tehes hinnanud

sõlmitud lepingut (lisa 2; lepingut ennast kohtutoimikus ei ole) VÕS § 29 reeglite järgi. Sellega on

ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

osaliselt tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tõlgendada lepingut, lähtudes muu hulgas VÕS §s 29

sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Ei ole välistatud, et tõlgendamisel oleks abiks ka

kollektiivlepingu tekst.

13.3. Kolleegium märgib, et kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 2 kohaselt on tühised

kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis

ettenähtust, välja arvatud, kui sellise kokkuleppe võimalus on seaduses ette nähtud. KLS § 6 lg 1

p 8 kohaselt võib kollektiivlepinguga kindlaks määrata tagatised ja hüvitused, mida pooled peavad

vajalikuks. Seega võib kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks

seaduses ettenähtust soodsamate tingimuste ettenägemist. Seega võib kollektiivlepingus

tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju

hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Kolleegiumi seisukohast ei oleks mittevaralise

kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga

6(7)

2-16-5143

ettenähtud toetust. Kolleegium selgitab, et sarnaselt oleks elukindlustuslepingu korral selle lepingu

järgi soodustatud isikul õigus nõuda kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustusandjalt

kindlustushüvitist ning lisaks kahjuhüvitist kindlustusvõtja surma põhjustanud isikult VÕS § 129

alusel.

14. Menetluskulud Riigikohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

15. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kaebuselt tasutud kautsjon.

Kolleegium märgib, et hageja on maksnud kautsjonit seaduses ette nähtust rohkem.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et hagejal oleks kollektiivlepingu alusel ühekordse toetusena õigus

(teoreetiliselt) nõuda kostjalt 6396 euro tasumist. Sellest summast on tasutud 3198 eurot ning

teoreetiliselt tuleks tasuda veel 3198 eurot. Ringkonnakohus on määranud mittevaralise kahju

hüvitiseks 9000 eurot ning, lugedes toetuse mittevaralise kahju hüvitamiseks, kokkuvõttes leidnud,

et kostja peab hüvitama 9000 – 3198 = 5802 eurot. Kassatsioonkaebuses nõuab hageja 9000 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitise ja 3198 euro suuruse toetuse väljamõistmist (kokku

12 198 eurot, mille järgi on Riigikohus algselt määranud ka kautsjoni suuruseks 121 eurot 98 senti),

kuid jätnud tähelepanuta, et tema kasuks on juba välja mõistetud 5802 eurot mittevaralise kahju

hüvitist. Seega, kui lähtuda eeldusest, et toetus ei ole olemuselt mittevaralise kahju hüvitis, oleks

hagejal õigus kostjalt maksimaalselt nõuda 9000 – 5802 + 3198 eurot, kokku 6396 euro tasumist.

Seega on tsiviilasja hind Riigikohtus 6396 eurot ja kautsjon sellelt TsMS § 140 lg 2 esimese lause

järgi 63 eurot 96 senti. Kuna aga kautsjon tuleb nagunii tagastada, hõlmab tagastamine ka üleliigselt

tasutud kautsjonit.

Henn Jõks

Peeter Jerofejev

Ants Kull

7(7)