2-15-6265/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23. märts 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-6265

Tsiviilasi

Valitsegu Õiglus MTÜ hagi UAB Ardotech, XX ja YY

vastu tehingute tühisuse ja kohustuste puudumise

tuvastamiseks, nõusoleku andmiseks kohustamiseks

ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning

alternatiivselt täitemenetluses tagatiste

tagasivõitmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 18. septembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Valitsegu Õiglus MTÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja ja kaebuse hind

30 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Valitsegu Õiglus MTÜ (registrikood

80384405), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim

Greinoman

Kostjad (vastustajad): UAB Ardotech (Leedu Vabariigi

registrikood 302557047), XX (isikukood

XXXXXXXXXXX) ja YY (sündinud XX.XX.XXXX),

ühised lepingulised esindajad advokaadid Andrus Lillo ja

Artur Maljukov

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 5. märtsil 2018, millel osalesid advokaadid

Maksim Greinoman ja Artur Maljukov

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18. septembri 2017 otsus tühistada.

2. Jätta läbi vaatamata hageja Valitsegu Õiglus MTÜ järgmised nõuded:

2.1. tuvastada XX ja YY vahel 18. mail 2011 sõlmitud lepingu tühisus või

alternatiivselt tuvastada, et XX-l puudusid ja puuduvad 18. mail 2011

sõlmitud lepingust tulenevad kohustused YY, Inkasso Center OÜ (kustutatud)

ja/või UAB Ardotech ees;

2.2. tuvastada YY ja Inkasso Center OÜ (kustutatud) vahel 5. märtsil 2012

sõlmitud lepingu tühisus;

2.3. tuvastada Inkasso Center OÜ (kustutatud) ja UAB Ardotech vahel

16. detsembril 2014 sõlmitud (nõude loovutamise) lepingu tühisus;

2 (13)

2.4. tuvastada XX ja Inkasso Center OÜ (kustutatud) vahel 12. augustil 2014

sõlmitud lepingu, millega seati Inkasso Center OÜ (kustutatud) kasuks

kinnistu, registriosa nr 7542701 neljandasse jakku teisele järjekohale

hüpoteek summas 1 445 000 krooni ja kolmandale järjekohale hüpoteek

summas 350 000 eurot tühisus;

2.5. tuvastada Inkasso Center OÜ (kustutatud) ja UAB Ardotech vahel

16. detsembril 2014 sõlmitud hüpoteekide üleandmise lepingu ja asjaõigus-

lepingu tühisus;

2.6. tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/431 lubamatuks.

3. Saata Harju Maakohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis hageja

nõuded tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostja XX antud tagatised ning

kohustada kostjaid UAB Ardotech ja XX tegema tahteavaldused hüpoteekide

kustutamiseks.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Määrata tsiviilasja hinnaks 30 000 eurot ning nii hagiavalduselt kui ka

apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu summaks 1 000 eurot.

6. Rahuldada hageja taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks osaliselt ja

tagastada hagi esitamisel tasutud riigilõivust 1 300 eurot Valitsegu Õiglus MTÜ

arveldusarvele EE292200221061850803.

7. Menetluskulude jaotus maa- ja ringkonnakohtus otsustada järgmiselt:

7.1. kostja YY vastu esitatud hagiga seonduvad hageja ja kostja YY menetluskulud

jätta hageja kanda;

7.2. ülejäänud seni jaotamata menetluskulude jaotus otsustada punktis 3 märgitud

nõuete sisulisel lahendamisel.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Valitsegu Õiglus MTÜ (hageja) esitas 24. aprillil 2015 Harju maakohtule hagi UAB

Ardotech (kostja I), XX (kostja II), YY (kostja III) ja Inkasso Center OÜ (kostja IV) vastu.

Harju Maakohtu 11. novembri 2016 määrusega lõpetati menetlus registrist kustutatud kostja IV

suhtes tema lõppemise tõttu õigusjärglaseta.

2. Hagi on esitatud olukorras, kus hageja on sissenõudja ühes täitemenetluses ja kostja I teises,

mõlemas asjas on võlgnik kostja II. Sundtäitmisel on erinevatest laenulepingutest tulenevad

3 (13)

nõuded, mis mõlemad sissenõudjad omandasid loovutamise teel. Hageja soovib tulemust, et ta

saaks oma nõude panna maksma kostja II vara arvel, aga tema hinnangul takistab seda kostja I

huvides läbi viidav lubamatu täitemenetlus, täpsemalt kaks hüpoteeki, mille alusel kostja I

nõuab kostja II korteriomandi müügist saadava tulemi arvel oma nõude rahuldamist.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

-

OB ja kostja II sõlmisid 7. märtsil 2011 laenulepingu, mille alusel andis OB kostjale II

laenu 330 000 eurot ja kostja II kohustus selle tagastama hiljemalt 7. detsembril 2011.

Kostja II võlga ei tasunud ja tema suhtes algatati 2. aprillil 2014 täitemenetlus (praegu

täiteasi nr 022/2014/2312, edaspidi „täiteasi nr 1“);

-

OB loovutas 17. aprillil 2015 nõude kostja II vastu osaliselt hagejale summas

30 000 eurot ja hageja astus selles osas sissenõudjana täiteasja nr 1 menetlusse;

-

kostjad II ja III sõlmisid 18. mail 2011 laenulepingu (edaspidi „laenuleping“), mille

teksti järgi pidi kostja III andma kostjale II laenu 250 000 eurot tagastamise tähtajaga

31. detsember 2011. Kostja III laenu tagastamist ei nõudnud. Kostja II on andnud oma

kohustuste kohta ütlusi mitmes tsiviilasjas, aga ei maininud võlga kostja III ees. Samuti

ei maininud kostja II seda täiteasjas. Sellest hageja järeldab, et tegelikult laenu ei antud;

-

kostja III loovutas 5. märtsil 2012 laenulepingust tuleneva nõude tasuta kostjale IV,

kusjuures tasuta loovutus viitab taas sellele, et tegelikkuses nõue puudus;

-

kostja II omandas 12. augustil 2014 Tallinnas aadressil Tartu mnt 16/16D-25 asuva

korteriomandi (edaspidi „Tartu mnt korter“) ja ta kanti omanikuna kinnistusraamatusse

30. septembril 2014. Omandamise eelselt koormas korterit teise järjekoha hüpoteek

summas 1 445 000 krooni (edaspidi „hüpoteek nr 2“), mille pidajana kanti nüüd

kinnistusraamatusse kostja IV. Lisaks koormati sama korter uue kolmanda järjekoha

hüpoteegiga summas 350 000 eurot (edaspidi „hüpoteek nr 3“) kostja IV kasuks.

Mõlema hüpoteegi osas leppisid kostjad II ja IV kokku, et need tagavad kostja IV

nõudeid kostja II vastu. Nii andis kostja II tagatise nõudele, mis oli juba aegumas;

-

kostjad I ja IV sõlmisid 16. detsembril 2014 nõude loovutamise lepingu, millega

laenulepingust tulenev nõue kostja II vastu loovutati kostjale I, ning hüpoteekide

ülekandmise lepingu, millega anti kostjale I üle hüpoteegid nr 2 ja 3;

-

kostja I esitas 22. veebruaril 2015 täitmisavalduse, millega taotles sissenõude

pööramist kostjale II kuuluvale Tartu mnt korterile, selle alusel alustati menetlust

täiteasjas nr 026/2015/431 (edaspidi „täiteasi nr 2“).

3. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt palus hageja neil asjaoludel:

(1) tuvastada kostjate II ja III vahel 18. mail 2011 sõlmitud laenulepingu tühisus või

alternatiivselt tuvastada, et kostjal II puudusid ja puuduvad sellest lepingust tulenevad

kohustused kostjate II–IV ees;

(2) tuvastada kostjate III ja IV vahel 5. märtsil 2012 sõlmitud lepingu tühisus;

(3) tuvastada kostjate I ja IV vahel 16. detsembril 2014 sõlmitud (nõude loovutamise)

lepingu tühisus;

(4) tuvastada kostjate II ja IV vahel 12. augustil 2014 sõlmitud lepingu tühisus;

(5) tuvastada kostjate I ja IV vahel 16. detsembril 2014 sõlmitud hüpoteekide üleandmise

lepingu ja asjaõiguslepingu tühisus;

(6) tuvastada, et kostja I on kohustatud andma tahteavalduse hüpoteekide nr 2 ja 3

kustutamiseks ning asendada tahteavaldus kohtuotsusega;

(7) tuvastada, et kostja II on samuti kohustatud andma tahteavalduse hüpoteekide nr 2 ja 3

kustutamiseks ning asendada tahteavaldus kohtuotsusega;

(8) tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 2 lubamatuks.

4 (13)

Lisaks selgitas hageja, et ta soovib ka hüpoteekide nr 2 ja 3 kui kostja II antud tagatiste

tagasivõitmist, sest hageja hinnangul on need antud pärast hageja huvides kostja II vara suhtes

täiteasjana nr 1 toimuva täitemenetluse alustamist.

Hageja arvates ei ole täitemenetlus täiteasjas nr 2 õiguspärane, sest kostjal I puudub täite-

dokumendis osundatud ja sundtäitmisele pandud nõue kostja II vastu. Kostja III ei andnud

kostjale II laenu ning laenuleping kui näilik tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 89 lg 2 kohaselt tühine. Kuivõrd kostjal III puudus kostja II vastu nõue, siis on 5. märtsil 2012

kostjate III ja IV vahel sõlmitud leping ning 16. detsembril 2014 kostjate I ja IV vahel sõlmitud

lepingud näilikud ja tühised.

Alternatiivselt laenulepingu näilikkusele leiab hageja, et kostja II kohustuste aluseks olev

laenuleping on rahatu, kuna puuduvad igasugused raha üleandmist tõendavad dokumendid. Ka

seetõttu on kostjate II ja III vahel sõlmitud leping ja sellele järgnevad tehingud tühised, aga

eelkõige ei tulene kostjale II sellest lepingust kohustusi.

Hagejal on õigus nõuda kostjatelt I ja II hüpoteekide nr 2 ja 3 kannete kustutamiseks

tahteavaldusi, kuivõrd kande aluseks olevad tagatiskokkulepped on tühised. Lisaks on

laenulepingust tulenev nõue aegunud. Hageja huvi on, et kinnistu vabastataks hüpoteekidest.

Teise võimalusena tugineb hageja väitele, et hagi tuleb rahuldada täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 187, 188 ja § 191 lg 1 p 1 alusel, kuna hüpoteegid kuuluvad täitemenetluses

tagasivõitmisele. Kostja II suhtes alustati täitemenetlust 2. aprillil 2014, kuid kostja II andis

tagatised 12. augustil 2014, st peale täitemenetluse algatamist.

Hagejal on TMS § 222 lg 1 alusel lisaks nõue kostjate I ja II vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 2. Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu, kuna kostjal I puudub

nõue kostja II vastu, mis võimaldaks tal hüpoteegi realiseerimiseks alustada täitemenetlust.

4. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja väited ei anna alust tuvastada tehingute tühisust. Kostja II avaldas kohtutäiturile,

et tal on kohustused tulenevalt laenulepingust, aga ta ei pidanud seda varem avaldama

erinevates tsiviilasjades. Kostja III asus nõudma kohustuse täitmist ja selleks loovutas

nõude kostjale IV, kelle põhitegevus oli võlgade sissenõudmine. Kostja II kinnitas, et

sai laenulepingu alusel kostjalt III raha;

-

kui kostja IV alustas nõude sissenõudmist, siis ei olnud see kindlasti aegunud ja

kostja II ei näinud muude vastuväidete puudumisel võimalust nõude tunnustamisest ja

tagatise andmisest keeldumiseks;

-

kuna laenulepingust tuleneb kostja II vastu reaalne nõue, siis on 12. augusti 2014

ja 16. detsembri 2014 lepingud kõik kehtivad ning puudub alus nõuda hüpoteekide

kustutamist. Hüpoteegi seadmiseks sõlmitud lepingute, kui asjaõiguslepingute

kustutamise nõude esitamine, põhjusel, et seatud hüpoteegi tagatisnõude seadmise

leping on tühine või rahatu, ei ole õiguslikult võimalik;

-

TMS § 191 lg 2 välistab tagasivõitmise nõude rahuldamise, sest kostja II on saanud

tagatisele vastava rahasumma;

-

lisaks ei kahjustanud 12. augusti 2014 tehingud kostja II võlausaldajate huve, sest

kostja II sai Tartu mnt korteri omanikuks vahetuse tulemusel. Talle kuulus varasemalt

Tallinnas Gonsiori tn 17-5 asuv korteriomand (edaspidi „Gonsiori tn korter“), mis oli

juba koormatud hüpoteegiga summas 350 000 eurot kostja IV kasuks. See hüpoteek

kanti üle Tartu mnt korterile koos vahetusega ja kostja II majanduslik olukord seeläbi

ei halvenenud;

-

hagiavaldusest ei nähtu, milline sundtäitmist takistav õigus on Tartu mnt korteri suhtes,

mistõttu puudub hagejal õigus TMS § 222 lg 1 alusel nõude esitamiseks.

5 (13)

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus jättis 18. septembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja otsustas määrata hüvitatavad kulud kindlaks

edaspidi.

5.1. Maakohus tuvastas eespool p-s 2 loetletud lepingute sõlmimise.

5.2. Kuna hageja tugines peamiselt väitele, et laenuleping on tühine, siis alustas maakohus

sellest ka vaidluse lahendamist. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine

tahteavalduste, st tehingu sisulist hindamist. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis lasub

hagejal (Riigikohtu 17.detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-137-09). Seega oli hagejal

kohustus tõendada, et kostjad II ja III laenulepingu sõlmimisel mingeid õiguslikke tagajärgi ei

soovinud. Seda hageja ei tõendanud, järelikult pole leping näilik.

5.3. Sama leping pole ka rahatu. Laenulepingus sisaldub kostja III kinnitus laenu andmiseks

ja kostja II on nii 19. mai 2011 dokumendis kui ka kohtumenetluses kinnitanud laenu saamist

summas 250 000 eurot. Nähtuvalt kostja III pangakonto väljavõttest oli tal piisavalt raha selles

summas laenu andmiseks. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et viidatud väljavõte on võltsitud.

Lisaks on sarnast tõendamise ulatust loetud piisavaks varasemates vaidlustes, mis käsitlevad

kostja II ja esialgse võlausaldaja laenusuhet.

5.4. Põhjendatud ei ole hageja väited, et kostja III pole kostjalt II kohustust õigeaegselt sisse

nõudnud ning on nõude loovutanud ebasoodsatel tingimustel. Kostja III loovutas nõude

inkassofirmale (kostja IV) veidi enam kui kaks kuud pärast sissenõutavaks muutumist, mis ei

viita sissenõudmisest loobumisele. Kostjal III on õigus saada kostja II võlgnevuse tasumise

järgselt 300 000 eurot, st nõuet ei loovutatud tasuta.

Samuti on põhjendamatu on hageja etteheide, et kostja II poleks pidanud andma nõusolekut

hüpoteekide seadmiseks olukorras, kus nõue oli peatselt aegumas. Seni, kuni nõue ei ole

seaduse järgi aegunud, ei ole võlgnikul võimalik esitada aegumise vastuväidet.

5.5. Hageja ei saa tugineda kostja II vastu suunatud nõude aegumisele, kuna ta ei ole

kostjate II ja III vahelises laenusuhtes aegumise vastuväite esitamiseks õigustatud isik. TsÜS

§ 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel ja võtab nõude aegumist arvesse

ainult kohustatud isiku taotlusel. Seega saaks laenulepingust tuleneva aegumise vastuväite

esitada üksnes kostja II kui kohustatud isik.

5.6. Kuna laenuleping pole tühine ega rahatu ning kohus tuvastas, et kostjate II ja III

tahteavaldused olid suunatud reaalse laenulepingu sõlmimisele, siis on põhjendamatu hageja

nõue ka nimetatud lepingule järgnenud tehingute tühisuse tuvastamiseks.

5.7. Hageja nõudeid ei saa rahulda TMS § 187, § 188 või § 191 lg 1 p 1 alusel, kuna nende

ees prevaleerib erinormina TMS § 191 lg 2. Viidatud säte välistab tagatise tagasivõitmise, kui

võlgnik on saanud enda käsutusse vastava rahasumma. Kostja II sõlmis talle kuulunud

kinnisasja hüpoteegiga koormamise lepingu, et tagada tegelikku laenu, ja ta oli saanud vastavalt

19. mail 2011 allkirjastatud kinnitusele enda käsutusse tagatise väärtusele vastava rahasumma.

5.8. Hageja on seisukohal, et tal esineb TMS § 222 lg 1 alusel õigus nõuda sundtäitmise

lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 2, kuna kostjale II kuuluva kinnisvara müügist ei saa

tõenäoliselt tulu sellises määras, mis võimaldaks rahuldada nii kostja I kui ka hageja nõuded.

Selle nõude jättis maakohus samuti rahuldamata põhjendusega, et ükski kostjate vahel sõlmitud

tehingutest ei osutunud tühiseks. Sellest järeldas maakohus, et sundtäitmine täiteasjas nr 2 ei

saa hageja õigusi põhjendamatult kahjustada.

5.9. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel.

6 (13)

POOLTE SEISUKOHAD

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega hagi kõigis nõuetes rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate

kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Esiteks hindas maakohus tõendeid ebaõigesti.

Maakohus on põhjendamatult leidnud, et piisav tõend võla olemasolu tuvastamiseks on üksnes

kostja II kinnitus võla kohta. Lisaks on maakohus vääralt leidnud, et kui teises kohtuasjas on

loetud tõend piisavaks, siis on see seisukoht maakohtule juhendiks ka käesolevas kohtuasjas.

Kostja III pangakonto väljatrükk kinnitab, et väidetava laenuandmise ajal kostjal III raha ei

olnud. Tõendil ei põhine maakohtu järeldus, et kostja III hilisem parem majanduslik olukord

kinnitab laenu andmise rahalist võimalust.

Lisaks leiab hageja, et veenvalt on põhistatud ja tõendatud sundtäidetavate nõuete näilikkus ehk

nõuete puudumine. Kostja II püüdis jätta kõigist tehingutest formaalselt seaduslikku muljet

ning koormas Tartu mnt korteri üksnes kostja I nimele vormistatud näilike nõuete alusel.

Kõikidel kostjatel on sama esindaja, mis viitab võla näilikkusele ja kostjate kokkumängule.

6.2. Teiseks on hageja oma põhjendamis- ja tõendamiskohustust seoses sundtäitmise

lubamatuks tunnistamisega täitnud ehk hagi kuulub rahuldamisele.

6.3. Kolmandaks kordab hageja oma varasemat aegumise kohaldamise vastuväidet.

Kostjate II ja III vahel väidetavalt sõlmitud laenulepingu järgi oli laenu tagastamise tähtpäev

31. detsember 2011, seega aegus kostja III nõue 31. detsembril 2014. Hageja saab aegumisele

tugineda sarnaselt pankrotiõiguses ettenähtuga.

6.4. Neljandaks kuuluvad hüpoteegid tagasivõitmisele TMS § 187, § 188 ja § 191 lg 1 p 1

alusel. TMS § 191 lg 2 ei takista hüpoteekide tagasivõitmist, sest kostja II väitel sai ta laenu

aastal 2011 ehk laenu ei antud pärast tagatise seadmist, vaid kolm aastat varem enne tagatise

andmist.

7. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel

tühistada. Ringkonnakohus teeb osaliselt uue otsuse, millega jätab hagi nõuetes (1)–(5) ja (8)

läbi vaatamata. Hageja alternatiivse nõude tagatiste tagasivõitmiseks ning sellega seonduvad

nõuded (6) ja (7) tuleb maakohtul uuesti lahendada. Menetluskulud jaotab ringkonnakohus

hageja ja kostja III vahelises vaidluses, ülejäänud kulud jaotatakse edaspidi.

9. Enne kaebuse sisuliste väidete analüüsimist selgitab ringkonnakohus, millised nõuded

hageja esitas ja maakohus lahendas ning uurib, millised neist on esile toodud asjaoludel

lubatavad (järgnevas osa I). Seejärel käsitleb kohus hageja alternatiivset nõuet tagatiste

tagasivõitmiseks ja sellega seonduvaid kinnistusraamatu kanneteks vajalike kostjate

tahteavalduste andmiseks kohustamise nõudeid (osa II). Lõpuks määrab kohus hagi hinna ja

lahendab hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks (osa III) ning lahendab kaebuse, sh teeb

menetluskulude jaotuse kohta otsustused (osa IV).

I

10. Hageja esitas hagis nõuded (1)–(8) ja täpsustas neid 2. novembril 2016. Samu nõudeid

järgib hageja ka apellatsioonkaebusega ja palub need kõik rahuldada. Lisaks märkis hageja

hagiavalduses, et ta soovib tagasi võita tagatised, mis kostja II andis pärast tema suhtes täite-

menetluse algatamist.

7 (13)

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja tuginemine vaidlusaluste tehingute tühisusele tuleb

koosmõjus hagiavalduse p-s 2.5 esitatuga lugeda alternatiivseks tagasivõitmise haginõueteks

TMS § 187 mõttes (vt sellise võimaluse kohta Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-18-14, p 39 esimene lõik). Nii on kostjad sellest ka aru saanud ja maakohus vaidlustatud

otsuses käsitlenud.

Hageja soovib tagasi võita kostja II antud tagatisi, mis anti pärast 2. aprillil 2014 täitemenetluse

alustamist, st selle nõude õiguslik alus on TMS § 191 lg 1. Kohtu jaoks ei ole siduv hageja

tuginemine üksnes selle lõike esimesele punktile. Tagasivõidetavate tagatistena nimetas hageja

hüpoteeke nr 2 ja 3. Hageja selgitas ringkonnakohtule, et tagasivõitmistahtega on hõlmatud

sisuliselt kõik tagatisega seonduvad tehingud ja õigused, st hüpoteegi seadmise võlaõiguslik ja

asjaõiguslik kokkulepe, tagatiskokkulepe ja hüpoteek kui piiratud asjaõigus ehk kinnispant.

Siiski ei viinud maakohus selle nõude osas läbi kohast eelmenetlust, rikkudes eelkõige TsMS

§ 392 lg 1 p 1, mille kohaselt tulnuks välja selgitada hageja kõik nõuded.

Maakohtu viidatud rikkumine on toonud kaasa alternatiivnõude ning sellega vähemalt osaliselt

seonduvate nõuete (6) ja (7) puuduliku menetlemise maakohtus.

12. Kokkuvõtvalt on hageja nõuded õiguslikult kvalifitseeritavad järgmiselt:

-

nõude (1) esimene alternatiiv ja nõuded (2)–(5) on kohustustehinguid puudutavas osas

suunatud kostjatevaheliste võlaõiguslike lepingute tühisuse tuvastamisele;

-

nõude (1) teine alternatiiv on suunatud kostja II kohustuse puudumise tuvastamisele;

-

nõuded (2)–(5) on hüpoteekide seadmise ning nõuete ja hüpoteekide käsutamise osas

suunatud kostjatevaheliste käsutustehingute tühisuse tuvastamisele;

-

nõuded (6) ja (7) on vaatamata nende tuvastusnõuetena sõnastamisele TsÜS § 68 lg 5

alusel esitatud sooritusnõuded, mille esmase eeldusena lähtub hageja sellest, et

kinnistusraamatu kanne on mõlema neis nõuetes nimetatud hüpoteegi osas ebaõige, aga

teise võimalusena tugineb väitele, et hüpoteegid on tagasivõidetavad ja tuleb selle

tagajärjel kinnistusraamatust kustutada, mis omakorda eeldab kinnistusraamatuseaduse

(KRS) § 34 lg 1 ja § 34¹ lg 1 järgi kostjate I ja II tahteavaldusi;

-

nõue (8) on esitatud kui kolmanda isiku hagi sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks

tunnistamiseks TMS § 222 tähenduses;

-

alternatiivselt eelnevale on hageja esitanud hüpoteekide kui tagatiste tagasivõitmise

nõude TMS § 187 ja § 191 lg 1 alusel.

13. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et tulenevalt nõuete sõnastusest on nende osas

kostjad erinevad. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Lepingutega seotud

nõuded (1)–(5) on suunanud vastavate lepingupoolte vastu, nõuded (6) ja (7) neis nimetatud

kummagi kostja vastu ning nõue (8) kostjate I (sissenõudja) ja II (võlgnik) vastu. Nõude (1)

alternatiivnõue on selle sõnastuse järgi esitatud kõigi kostjate vastu. Lisaks tugineb hageja

täitemenetluses tagatise tagasivõitmise alusele, vastav nõue koosmõjus nõuetega (6) ja (7)

saaks põhimõtteliselt olla suunatud kostjate I, II ja IV vastu, aga kuna kostja IV osas on

menetlus jõustunud lahendiga lõppenud, siis on praegu alternatiivnõude kostjad I ja II.

14. Maakohus lahendas sisuliselt hageja nõude (1) ja tuvastas, et laenuleping ei ole näilik ega

rahatu (vaidlustatud otsuse p-d 23–35). Sellest järeldas maakohus, et kostjatevaheliste tehingute

tühisuse tuvastamisele suunatud nõuded (2)–(5) ei ole järelikult edukad (otsuse p 35). Seejärel

käsitles maakohus hageja alternatiivset nõuet tagatiste tagasivõitmiseks, mis jäi rahuldamata

TMS § 191 lg 2 alusel põhjendusega, et hageja sai laenulepingu alusel enda käsutusse raha

(otsuse p-d 36–37). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude (8) jättis maakohus

rahuldamata lähtudes sellest, et nõuetes (1)–(5) nimetatud tehingute tühistust ei tuvastatud ja

järelikult on sundtäitmine lubatav (otsuse p 38). Nõudeid (6) ja (7) maakohus ei käsitlenud,

millega rikkus TsMS § 438 lg 1 teist lauset ja § 442 lg 5.

8 (13)

15. Ringkonnakohus uurib nõuete (1)–(5) osas, kas nende kui tuvastusnõuete puhul on täidetud

hagi menetlemise eeldused.

15.1. Tuvastusnõude menetlemise eeldus on TsMS § 368 lg 1 järgi hageja õiguslik huvi

õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks. Sellise huvi peab hageja põhistama ja

kohtul tuleb seda kontrollida ka tehingu tühistuse tuvastamise nõude puhul. Üldjuhul on tehingu

tühistamise vastu õiguslik huvi poolel, kes saab esitada tagasitäitmise nõudeid (Riigikohtu

13. veebruari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 13 esimene lõik, ja selles viidatud

23. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kui vastavat huvi ei esine, siis tuleb

menetlusse võetud hagi jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu

11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 12 teine lõik). Hagi saab läbi vaatamata

jätta ka ringkonnakohus (TsMS § 657 lg 1 p 4).

15.2. Hageja ei saa nõuda kostjate vahel sõlmitud võlaõiguslike lepingute tühisuse tuvastamist

ega ka selle tuvastamist, et kostjal II puuduvad laenulepingust tulenevad kohustused teiste

kostjate ees. Seda põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.

15.2.1. Hagejale ei ole p-s 15.1 viidatud õiguslikku huvi eelkõige põhjusel, et kostjatevahelised

võlaõiguslikud tehingud ei mõjuta hageja tsiviilõigusi ja –kohustusi (vt Riigikohtu 3. mai 2000

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-00). Võlaõiguslikust lepingust tekivad õigused ja kohustused vaid

selle võlasuhte osalistele (Riigikohtu 20. novembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03,

p 10). Kui võlaõiguslik tehing on ka suunatud asjaõigusliku muudatuse saavutamisele, siis

kausaaltehing ise ikkagi ei tekita, lõpeta ega muuda lepingus mitteosaleva isiku õigusi

(Riigikohtu 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 12 teine lõik). Võlaõiguslik

laenuleping, nõude loovutamise lepingud ja hüpoteekide seadmise ega ka hüpoteekide

üleandmise kohustamistehingud, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita,

muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi.

15.2.2. Ka kostjate II ja IV vahel sõlmitud tagatiskokkulepped on võlaõiguslikud lepingud (vt

Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 13 neljas lõik). Seega

rakenduvad ka neile eelmises p-s 15.2.1 kirjeldatud põhimõtted. Kuigi tagatiskokkulepe võib

olla pankroti- või täitemenetluses tagasivõidetav (vt käesoleva otsuse II osa), siis ei tähenda

see, et võlausaldajal oleks õiguslik huvi hageda sama kokkuleppe tühisust.

15.2.3. Kostja II kohustused laenulepingust ei mõjuta samuti hageja õiguseid ja kohustusi.

Seadus ei näe täitemenetluses sissenõudjale ette võimalust paluda kohtul tuvastada võlgniku

kohustuste ulatust või mõne kohustuse puudumine, järelikult ei saa selleks esitada ka

tuvastushagi – nii nagu hageja on teinud nõude (1) teise alternatiivina.

15.2.4. Kui vaidluse all on hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu, siis täitemenetluses

hüpoteegi realiseerimisel saab kinnisasja omanik TMS § 221 järgi esitada sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks hagi (Riigikohtu 28. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-

11, p 15). Teised sissenõudjad saavad kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid

vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse

hagi jaotuskava vaidlustamiseks (Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14,

p 42). Ka seetõttu pole hagejal vajadust eraldi hagiga tuvastada kostja II kohustuste puudumist.

15.3. Sarnaselt ei ole hagejal kõnealust õiguslikku huvi nõuetes (2)–(5) viidatud käsutus-

tehingute osas, sest ka need ei mõjuta hageja õigusi ja kohustusi.

15.3.1. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Lisaks loetleb nõude loovutamise

piirangud VÕS § 166. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks kostja II vastu laenu-

lepingust tekkida võinud nõude loovutamise keelule.

9 (13)

Üldjuhul on loovutus kui nõude käsutus võlgniku suhtes niisiis neutraalne, st tema õiguslikku

positsiooni ei mõjuta otseselt, kellele ta peab nõude täitma. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik

esitada uue võlausaldaja suhtes täiendavaid vastuväiteid, st tema olukord ei halvene. Võlgniku

vastuväidete piiramise aluseid samas lg-te 2 ja 3 järgi ei ole hageja esile toonud.

Järelikult puudub hagejal huvi tuvastada nõuete käsutuse tühisust.

15.3.2. VÕS § 167 lg 1 sätestab, et nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja

kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sh eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei

ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle

uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega

mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. VÕS § 167 lg 4 näeb ette, et

nõude loovutamisel läheb uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes

olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. VÕS § 167 lg 6 teise lause kohaselt peab mh

hüpoteegiga tagatud nõude üleminekul nõude loovutanud võlausaldaja kaasa aitama

pandiõiguse ülemineku registreerimisele. VÕS § 167 lg 8 järgi ei välista ega piira samas

paragrahvis sätestatu nõude loovutanud võlausaldaja ja võlgniku või tagatise andnud isiku vahel

tagatise ülemineku välistamise või piiramise kohta sõlmitud kokkulepete kehtivust.

Neist normidest tuleneb, et nõudega seotud tagatise üleandmine on nõude loovutamisega

kaasnev kohustus, mille täitmine ei mõjuta kolmandate isikute õigusi. Ka võlgniku sekkumine

tagatise üleandmise kehtivusse on piiratud üksnes juhuga, et ta on sõlminud kokkuleppe tagatise

ülemineku välistamise või piiramise kohta. Sellist asjaolu ei ole hageja esile toonud.

Järelikult puudub hagejal huvi tuvastada hüpoteekide üleandmise tühisust.

15.3.3. Lisaks tuleb märkida, et isegi kui hüpoteegiga ei tagatud tegelikke nõudeid, ei muuda

see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid

käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 40,

ja selles viidatud 23. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27). Sarnaselt ei

loo hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkulepped selliseid õiguseid ja kohustusi, mille olemasolu

vastu hagejal võiks olla tuvastushuvi.

15.4. Neil kaalutlustel jäävad nõuded (1)–(5) TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

16. Hageja ei saa hagis esile toodud alustel nõuda ka täiteasjas nr 2 toimuva täitemenetluse

lubamatuks tunnistamist, st ka nõue (8) ei ole lubatav.

16.1. Hageja tugineb väitele, et kostja II on viidatud täiteasjas võlgnik ja kostja I sissenõudja,

kes taotleb oma nõude rahuldamist hüpoteekide nr 2 ja 3 alusel, st nendega koormatud

kinnisasja (Tartu mnt korter) realiseerimise tulemist. Hageja ei ole selle täitemenetluse osaline.

16.2. TMS § 222 lg 1 sätestab, et kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle

sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara

arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule,

kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. TMS § 222 lg 2 järgi võib kolmas isik sellise hagi

esitada ka juhul, kui täitemenetluses rikutakse tema kasuks tehtud TsÜS §-s 88 nimetatud

käsutuskeeldu.

16.3. Hüpoteegi realiseerimiseks läbiviidavas täitemenetluses (nagu täiteasi nr 2) on sund-

täitmise ese hüpoteegiga koormatud kinnisasi, mis täitemenetluses eeldatavasti võõrandatakse.

Samuti realiseeritakse selles menetluses hüpoteegipidaja õigused, mis tulenevad täitmisele

suunatavast hüpoteegist. Ringkonnakohus tõlgenduse järgi saab TMS § 222 lg 1 alusel hagi

esitada isik, kes leiab, et tal on nende esemete suhtes sundtäitmist takistav õigus või piiratud

asjaõigus, st kinnisasja omanik, hüpoteegi (teine) omanik või ka näiteks isik, kellele kuulub

mõni muu asjaõigus, mida sundtäitmine võib riivata. Käesoleval juhul see nii ei ole. Hageja ei

väida, et tal oleks omandiõigus või ka piiratud asjaõigus sundtäitmise eseme suhtes.

10 (13)

16.4. Ka siinkohal on asjakohane viidata eespool p-s 15.2.4 märgitule, et hageja sissenõudjana

saab kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu täitemenetluse tulemi jaotamisel, esitades

TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.

16.5. Neil kaalutlustel jääb nõue (8) TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

17. Tulenevalt nõuete (1)–(5) läbivaatamata jätmisest ei saa hageja eeldatavasti edukalt ka

tugineda nõuetes (6) ja (7) sellele, et kinnistusraamatu kanded hüpoteekide nr 2 ja 3 kohta on

ebaõiged. Lisaks ei saaks sel alusel esitada nõuet kostja II kui kinnisasja omaniku vastu, vaid

piisav oleks hageda kostjat I kui hüpoteegipidajat (vt Riigikohtu 14. detsembri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-16, p 19 teine lõik). Siiski ei ole otstarbekas nende nõuete menetlemise

eeldusi siinkohal täiendavalt kontrollida, sest hüpoteekide kustutamise nõue moodustab ühtlasi

osa hageja alternatiivsest nõudest tagatiste tagasivõitmiseks. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus

nõudeid (6) ja (7) otsuse järgmises osas.

II

18. Hageja soovis alternatiivse nõudega täitemenetluses vara tagasivõitmise korras tunnistada

kehtetuks tagatised, mis kostja II andis ülejäänud kostjate väidetavate nõuete tagamiseks pärast

kostja II suhtes täitemenetluse algatamist. Maakohus jättis selle nõude rahuldamata.

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ei ole kõnealuses osas piisavalt põhjendatud.

Samuti ei ole selle nõude osas viidud läbi kohast eelmenetlust ega täidetud selgitamiskohustust.

19.1. TMS § 191 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis

on antud pärast täitemenetluse alustamist. Maakohus tuvastas õigesti, et see tingimus on

12. augustil 2014 antud tagatiste puhul täidetud, sest kostja II suhtes algas täitemenetlus

2. aprillil 2014. Samas eksis maakohus TMS § 191 lg 2 kohaldamisel. Viidatud säte näeb mh

ette, et tagatise andmist ei saa tagasi võita, kui tagatis on antud laenulepingu tagamiseks ja kui

võlgnik on tagatud lepingu järgi saanud pärast tagatise andmist oma käsutusse tagatise

väärtusele vastava rahasumma. Nõustudes kostjatega, et kostja II sai kostjalt III laenu vastavalt

18. mail 2011 kokku lepitule, tuvastas maakohus ühtlasi, et laenu sai kostja enne tema suhtes

täitemenetluse algatamist ja enne tagatise andmist. Järelikult TMS § 191 lg 2 ei kohaldu ja sel

alusel ei saa jätta tagatise andmist kehtetuks tunnistamata.

19.2. Lisaks näevad TMS § 191 lg 1 p-d 2 ja 3 ette täiendavad alused täitemenetluses tagatiste

tagasivõitmiseks. Maakohus ei kontrollinud, kas nende punktide kohaldamise eeldused võivad

olla täidetud ega selgitanud pooltele viidatud normide kohaldatavuse kontrollimist

võimaldavate asjaolude esiletoomise (ja vaidluse korral tõendamise) kohustust. Sellega rikkus

ta TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1–4 tulenevat

selgitamiskohustust. See rikkumine on oluline ja võis tuua kaasa ebaõige kohtulahendi.

19.3. Täitemenetluses vara tagasivõitmise üldised eeldused sätestab TMS § 187, neid tuleb

kontrollida ka sama seaduse § 191 alusel esitatud tagatise tagasivõitmise hagi lahendamisel (vrd

nt Riigikohtu 22. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664, p 16). Kuna maakohus jättis

alternatiivnõude vale põhjendusega rahuldamata, siis tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida

ka tagasivõitmise üldiseid eeldusi. Seda muidugi juhul, kui kostja II antud tagatised osutuvad

tagasivõidetavaks mõnel TMS § 191 lg-s 1 nimetatud alusel.

19.4. TMS § 187 lg-st 1 tulenevalt on TMS § 191 lg 1 kohaldamise esmane eeldus

võlausaldajate huvide kahjustamine (vrd Riigikohtu 18. novembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-113-09, p 9 neljas lõik). Pooled ei vaidle selle üle, et täidetud on TMS § 187 lg 2 järgsed

eeldused, st hagejal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning

sissenõude pööramisega kostja II varale ei ole seni kaasnenud hageja nõude täielikku

rahuldamist.

11 (13)

19.5. Tagatise andmine on olemuselt võlausaldajate huve kahjustav juhul, kui selle tulemusel

väheneb selle vara hulk või väärtus, mille arvel saaks oma nõudeid rahuldada teised

võlausaldajad (st peale selle, kelle kasuks tagatis anti, vrd Riigikohtu 15. detsembri 2010 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12 kolmas lõik). Kõnealuse eelduse kontrollimiseks tuleb hinnata

tagatise andmise tehingu asjaolusid ja sisu. Seda maakohus käesolevas asjas ei teinud, mida

ringkonnakohus loeb oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks.

19.6. Kostja II omandas Tartu mnt korteri vahetustehingu tulemusel (II kd tl 20–29). Varem

kuulus talle Gonsiori tn korter, mida koormas mh hüpoteek summas 350 000 eurot kostja IV

kasuks. Kostjad tuginevad väitele, et vahetustehingu tulemusel kostja II vara ei vähenenud.

Seda väidet ei ole maakohus hinnanud. Nagu nähtub 12. augusti 2014 lepingudokumendi

p-st 1.1.4.4 kanti Gonsiori tn korterit kostja IV kasuks koormanud hüpoteek kinnistus-

raamatusse 16. aprillil 2012 ja kande aluseks oli 5. aprilli 2012 asjaõigusleping. Maakohus ei

arutanud pooltega ja asjas ei ole ka esitatud tõendeid selle kohta, kas viidatud hüpoteek tagas

samu nõudeid, mille tagamises lepiti kokku 12. augusti 2014 lepingudokumendi p-s 7.2

hüpoteegi nr 3 kohta. Samas on selle asjaolu tuvastamine vajalik asja õigeks lahendamiseks

vähemalt hüpoteegi nr 3 osas.

19.7. Kui Gonsiori tn korterit kostja IV kasuks koormanud hüpoteek summas 350 000 eurot

tagas samu nõudeid, mille tagamises lepiti kokku hüpoteegi nr 3 kohta 12. augustil 2014

sõlmitud tagatiskokkuleppes, siis ei kahjustanud vahetustehingu raames Gonsiori tn korterit

alates 2012. aastast koormanud hüpoteegi 2014. aastal Tartu mnt korterile ülekandmine

kostja II võlausaldajate huve. Ühtlasi järeldub sellest, et kui samas summas ja sama sisuga

tagatis oli antud enne mh hageja huvides läbiviidava täitemenetluse alustamist, siis ei ole see

tagasivõidetav TMS § 191 lg 1 p 1 alusel. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel siiski

tuvastama, millal täpselt vastav tagatis anti, sest sellest sõltub, kas tagasivõitmise alus võib olla

sama lõike teine või kolmas punkt.

19.8. Ringkonnakohus tõlgendab TMS § 191 lg 1 p 3 alusel tagasivõitmise eelduseks olevat

lähikondsuse kriteeriumit viisil, et see on täidetud ka juhul, kui nõue ja tagatis loovutatakse

isikule, kes on võlgniku lähikondne. Hagejal on seega võimalik tõendada, et kostja IV või I on

kostja II lähikondsed, aga kostjatel I ja II omakorda, et kostja II oli tagatise andmise ajal

maksejõuline.

20. Lisaks selgitab ringkonnakohus hüpoteegi kui kinnispandiga seonduvat teatavat eripära

tagatise tagasivõitmisel.

20.1. TMS § 187 lg 1 järgi tähendab vara tagasivõitmine tehingu kehtetuks tunnistamist.

Selliseks tehinguks võib olla ka asja käsutamine täitemenetluses. Nagu märgitud eespool

p-s 19.4, on tagasivõidetava tehingu keskne tunnus võlausaldajate huvide kahjustamine.

20.2. Hüpoteegi seadmise korral eristatakse kolme lepingut: asjaõiguslikku kokkulepet

hüpoteegi seadmiseks, tehingut, millest tuleneb võlg (nt laenuleping), ja tagatiskokkulepet, mis

seob hüpoteegi tagatava nõudega (vt Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

121-15, p 13 teine lõik, ja selles viidatud 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08,

p 12). Lisaks väljendub tagatis ka hüpoteegis kui piiratud asjaõiguses (asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 5 lg 1, § 325 lg 1).

Tagatise tagasivõitmisena pankroti- või täitemenetluses tuleb kaaluda hüpoteegi seadmise

asjaõiguskokkuleppe, tagatiskokkuleppe ja/või hüpoteegi kehtetuks tunnistamist. Seadusest ei

tulene, milline või millised neist on tagasivõitmise hagi ese, st mis tuleks hagi rahuldamise

korral kehtetuks tunnistada. Hageja soovis käesolevas asjas oma alternatiivnõude sisustada

viisil, et hõlmatud on kõik kõnealused tehingud ja lisaks ka hüpoteegi seadmise võlaõiguslik

kokkulepe.

12 (13)

20.3. Riigikohus on senises praktikas möönnud kohtuliku hüpoteegi ja isikliku kasutusõiguse

tagasivõitmise võimalusi (vastavalt Riigikohtu 9. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

143-10, p 21 kolmas lõik, ja 15. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 23 teine

lõik). Samas on hüpoteek asjaõigusena püsivuse mõttes abstraktne ega sõltu mh sellega tagatava

nõude olemasolust (AÕS § 325 lg 4). Seega võib hüpoteegi kokku leppida ka tagatava nõudeta,

kuigi mitte ilma tagatava nõudeta realiseerida (nt Riigikohtu 23. septembri 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 27 teine lõik). Sellest järeldab ringkonnakohus, et tagatise

tagasivõitmise korras on hüpoteek piiratud asjaõigusena tagasivõidetav üksnes erandina, kui

ilma selleta ei ole tagasivõitmise eesmärk saavutatav.

Kohtuliku

hüpoteegi

(AÕS

§ 363

lg 1)

puhul

puuduvad

hüpoteegi

seadmise

asjaõiguskokkulepe ja tagatiskokkulepe, vaid neid „asendab“ hagi tagamise kohtumäärus. Kuna

kohtumäärust ei saa tagasi võita, siis sel juhul ongi tagasivõitmise ese kohtulik hüpoteek.

Isikliku kasutusõiguse (AÕS § 225 lg 1) puhul võiks jaatada piiratud asjaõiguse tagasivõitmist

põhjusel, et kinnisasja koormatis tuleneb sellest vahetult, st vastava õiguse maksmapanekuks ei

ole vaja tugineda mõnele täiendavale kokkuleppele.

20.4. Hüpoteegi puhul on olukord niisiis erinev, sest hüpoteegipidaja ei saa panna maksma oma

nõuet ilma tagatiskokkuleppeta ja nn tühi hüpoteek ei mõjuta üldjuhul ka kinnisasja väärtust (vt

Riigikohtu 15. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 20 esimene lõik). Sellest

järeldab ringkonnakohus, et TMS §-de 187 ja 191 alusel on eelkõige tagasivõidetav tagatis-

kokkulepe kui võlaõiguslik tehing (vt eespool p 15.2.2). Maakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel kirjeldatud õiguslikku olukorda pooltega eelmenetluses arutada ja võimaldada

hagejal TsMS §-s 340¹ ette nähtud korras oma nõuet täpsustada. Sõltuvalt hageja nõudest tuleb

maakohtul seejärel otsustada, kas tagasivõitmise eeldused on täidetud kõigi nende tehingute (ja

hüpoteekide) puhul, millega hageja oma nõude sisustab.

20.5. Kui hageja vaidlustab tagasivõitmise korras hüpoteekide seadmise asjaõiguskokkulepped

ja hagi osutub selles osas edukaks, siis tuleb lahendada nõuded (6) ja (7), st kontrollida, kas

kostjad I ja II või vähemalt üks neist on kohustatud tegema hageja soovitud tahteavaldused. Ka

nende nõuete puhul on otstarbekas anda hagejale võimalus nõudeid täpsustada, sest TsÜS § 68

lg 5 alusel esitatud nõue peab sisaldama selget tahteavaldust, mida kohtulahend hagi

rahuldamise korral asendab (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17,

p 15 teine ja kolmas lõik). Maakohtul tuleb mh hinnata, milliste tahteavalduste tegemine on

KRS § 34 ja § 34¹ järgi nõutav hagiga taotletava õigusmuudatuse saavutamiseks.

21. Otsuse käesolevas osas märgitud põhjustel ei saa ringkonnakohus ise maakohtu rikkumisi

lõplikult kõrvaldada ja kõnealused nõuded tuleb saata maakohtule uuesti lahendamiseks (vt

järgnevas p 24 teine lõik).

III

22. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse riigilõivu tagastamiseks. Selle lahendamiseks

tuleb selgitada, milline on käesolevas asjas hagi hind. TsMS § 137 lg 1¹ alusel muudab

ringkonnakohus maakohtu määratud hagi hinda ja määrab uueks hinnaks 30 000 eurot.

Maakohus nõudis hagi esitamisel hagejalt riigilõivu kokku summas 2 400 eurot. Selleks määras

maakohus nõuetest (1)–(8) igaühe hinnaks 3 500 eurot ja igalt nõudelt tasutavaks lõivuks

300 eurot – kokku 2 800 eurot. Hageja tasus nõutud summa. Vaidlustatud otsuses märkis

maakohus hagi hinnaks 24 500 eurot, aga seda sisuliselt ei põhjendanud. Samuti ei nähtu

tsiviilasja toimikust, et kohus oleks menetluse kestel tsiviilasja hinda muutnud.

22.1. Ringkonnakohus selgitas eespool otsuse osas I, kuidas ta saab aru hageja nõuete

struktuurist. Nõuded (1)–(8) moodustavad tervikuna ühe alternatiivi ja tagatiste tagasivõitmise

nõuded teise alternatiivi põhimõtteliselt kõigile nõuetele, aga ühtlasi ka alternatiivse aluse

nõuetele (6) ja (7).

13 (13)

22.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu algse käsitlusega, et nõuete (1)–(8) igaühe hind on

TsMS § 132 lg 1 järgi 3 500 eurot. Kuigi nõuded (6) ja (7) on suunatud hüpoteekidest

vabanemisele, siis ei ole põhjendatud nende hinna määramine TsMS § 126 lg 3 alusel, mis

kohaldub nõude täitmise huvides toimuva vaidluse puhul. Samasugune on hind nõude (1)

mõlema alternatiivi puhul, st TsMS § 134 lg 1 teine lause selles osas asja hinda ei mõjuta.

TsMS § 134 lg 1 esimene lause sätestab, et hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad

nõuded. Seda saab teha ka mittevaraliste nõuete puhul (nii ka nt Riigikohtu 20. detsembri 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 24.4). Järelikult on nõuete (1)–(8) hind kokku 28 000 eurot.

22.3. Tagatiste tagasivõitmise nõuet tuleb käsitleda alternatiivina (eespool p 11 esimene lõik),

st selle hinda kõrvutada nõuetelt (1)–(8) leitud hagihinnaga ja siis TsMS § 134 lg 1 teise lause

järgi otsustada, kumb alternatiividest määrab hagi kui terviku hinna.

Tagatise tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole TsMS-s nimetatud.

See on tuvastusnõue, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind

hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui

hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel

mittevaraliseks (Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 24.2). Ka

TsMS § 122 lg 2 järgi on hagihinna määramise üldreegel hagis taotletu harilik väärtus.

22.4. Hageja väidab, et tal on kostja II vastu nõue summas 30 000 eurot, mille sissenõudmist

takistavad hüpoteegid nr 2 ja 3. Tagatiste tagasivõitmise korral saab hageja kostja II vara arvel

eeldatavasti 30 000 eurot, mis tulebki määrata tagasivõitmise nõuete hinnaks. Kuna see on

suurem nõuete (1)–(8) hinnast, siis on hagi hind TsMS § 134 lg 1 teise lause järgi 30 000 eurot.

23. Nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi

hagejal tasuda lõivu 1 000 eurot – kokku 2 000 eurot. Hageja tasus hagi esitamisel 2 400 eurot

ja kaebuse esitamisel 900 eurot – kokku 3 300 eurot. Järelikult on 1 300 eurot tasutud ette-

nähtust rohkem, mis tuleb hageja taotluse ja TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel hagejale tagastada.

IV

24. Kokkuvõttes on kaebus osaliselt edukas, sest ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

tervikuna, aga jätab osa nõudeid läbi vaatamata ja saadab ülejäänud uueks lahendamiseks.

Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes püüab ringkonnakohus esmajoones asja ise

lahendada ja saadab selle maakohtule tagasi üksnes erandina, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada.

See on nii eelkõige siis, kui maakohus rikkus olulisel määral eelmenetluses selgitamiskohustust.

Käesolevas asjas on maakohus eelmenetluses rikkunud olulisel määral selgitamiskohustust ning

seetõttu jätnud nii hageja nõuded kui ka asjas olulised asjaolud välja selgitamata. Seetõttu

saadab ringkonnakohus asja uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu

20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24 teine lõik, ja selles viidatud

16. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16).

Hageja võltsituse ja aegumise vastuväiteid saab hinnata maakohus asja uuel lahendamisel juhul,

kui need osutuvad menetletavate nõuete puhul veel asjakohasteks.

25. Ringkonnakohus saab otsustada kostja III vastu esitatud hagis menetluskulude jaotuse, sest

tulenvalt asja senisest lahendusest ja eespool p-s 13 märgitud kostjate jaotumisest erinevate

nõuete vahel, ei jää enam menetlusse ühtegi nõuet kostja III vastu. Kuna kõik nõuded tema

vastu jäid läbi vaatamata, siis kannab hageja vastavas osas TsMS § 168 lg 2 alusel kõik

menetluskulud. Need määrab rahaliselt kindlaks maakohus. Ülejäänud kulud hageja ning

kostjate I ja II vahel jaotab samuti maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm