1-13-5173/196 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1-13-5173

Otsuse kuupäev

15. märts 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Carl Kingi (Kink) süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

(kehtivas redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p-d 1, 3 ning 4) ja T.L-i süüdistuses

KarS § 209 lg 2 p-de 3 ning 4 järgi (kehtivas redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p-d 3

ja 4)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Carl Kingi ja T.L-i kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita

Siniväli

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

14. veebruar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. jaanuari 2017. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2017. a otsus Carl

Kingi süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ning 3 järgi (kehtivas redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p-d 1, 3 ja 4)

ning T.L-i süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi (kehtivas redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p-d 3 ja 4).

2. Tunnistada Carl Kink süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning T.L KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Carl Kink anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi (kehtivas redaktsioonis

KarS § 209 lg 2 p-d 1, 3 ja 4) ja T.L süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (kehtivas redaktsioonis KarS § 209

lg 2 p-d 3 ja 4). Kohtualustele heideti ette järgmist:

1.1. C. Kink, olles varem toime pannud omastamise ja tegutsedes eesmärgiga teenida pettuse teel varalist kasu, omandas

23. aprillil 2010 osaluse äriühingus G OÜ. 2010. a suvel sai ta enda valdusesse sõiduauto Peugeot Partner, mida G OÜ

kasutas S1 AS-iga sõlmitud liisingulepingu alusel. C. Kink ei tasunud liisingumakseid ega tagastanud sõidukit

liisinguandjale, vaid viis auto välisriiki ja müüs ilma liisinguandja nõusoleku ja teadmiseta maha, jättes müügist saadud raha

endale. Sellega tekitas süüdistatav S1 AS-ile kahju 7725 eurot 34 senti.

1.2. T.L omandas 3. veebruaril 2010 osaluse äriühingus R OÜ ja oli selle juhatuse liige alates 12. veebruarist 2010. Ta sai

enda valdusesse kaks äriühingus liisingulepingu alusel kasutatavat Mercedes-Benzi väikebussi. T.L toimetas sõidukid

Saksamaale C. Kingile, kes need seal vahendustasu eest müüs, teades, et sõidukid kuuluvad AS-ile S2. 18. veebruaril

2010 aga müüs T.L äriühingu R OÜ osa töötule ja korduvalt kriminaalkorras karistatud A. Z-ile. Süüdistuse kohaselt

tekitati AS-ile S2 varalist kahju 65 543 eurot 84 senti.

1.3. C. Kink omandas 16. juulil 2009 osaluse makseraskustes äriühingus M OÜ ja oli alates 22. juulist 2009 selle juhatuse

liige. 20. aprillil 2007 sõlmis äriühing liisingulepingu S1 OÜ-ga Mercedes-Benzi väikebussi kasutamiseks. Sõiduki

maksumus oli 88 837 eurot 20 senti. Ajavahemikul 31. juuli - 31. detsember 2009 tasus C. Kink osaliselt liisingumakseid

ja lubas asuda liisingulepingut isiklikult käendama, viies liisinguandja eksimusse selles osas, et maksed laekuvad ka

edaspidi, ja vältides liisingulepingu lõpetamist ning sõiduki tagastamist. Alates jaanuarist 2010 ei tasunud süüdistatav enam

liisingumakseid. Veebruaris 2010 viis C. Kink sõiduki Saksamaale, kus see müüdi 37 500 euro eest 18. märtsil 2010.

Sellega tekitas C. Kink liisinguandjale suurt varalist kahju. Enne seda, 16. veebruaril 2010 oli süüdistatav müünud M OÜ

osaluse A. P-le, et vabaneda liisingumaksete tasumise kohustusest.

2. Harju Maakohtu 17. detsembri 2014. a otsusega tunnistati C. Kink süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning T.L

KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. C. Kingile mõisteti KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 sätteid arvestades lõplikuks karistuseks üks

aasta kaks kuud vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 840 tundi kahe aasta jooksul. T.L-i karistati vangistusega üks

aasta, mille kandmisest ta vabastati tingimisi KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga. Samuti

rahuldati kannatanute tsiviilhagid.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2015. a määrusega tühistati maakohtu otsus kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise, s.o põhjenduste puudumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks

maakohtule samas kohtukoosseisus.

4. Harju Maakohtu 18. juuni 2015. a otsusega tunnistati C. Kink ja T.L taas süüdi ning karistati otsuse p-s 2 kirjeldatud

viisil.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 12. augusti 2015. a määrusega tühistati Haru Maakohtu 18. juuni 2015. a otsus

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses ja kriminaalasi saadeti

uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohtu määruse kohaselt jättis maakohus otsuse

avalikult kuulutamata, tehes selle teatavaks vaid e-toimiku kaudu. Samuti leidis ringkonnakohus, et maakohus eksis

kohtuotsuse kättesaadavaks tegemise kuupäeva märkimisel ning jättis üldkasuliku töö osas kohaldamata C. Kingi olukorda

kergendava seaduse.

6. Harju Maakohtu 20. jaanuari 2017. a otsusega tunnistati C. Kink süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi (KarS § 209

lg 2 p-d 1, 3 ja 4). KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldades karistati teda vangistusega üks aasta ja kolm kuud. KarS § 65 lg 1 ja

§ 64 lg 1 alusel mõisteti talle lõplikuks liitkaristuseks vangistus üks aasta, üheksa kuud ja kakskümmend seitse päeva.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistus jäetakse täitmisele pööramata, kui C. Kink ei pane kaheaastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Sama otsusega tunnistati T.L süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (KarS § 209 lg 2 p-d 3 ja 4). KrMS § 306 lg 1 p 61

kohaldades karistati teda vangistusega üks aasta, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel ühe aasta ja kolme kuu pikkuse

katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

Võlaõigusseaduse § 1043 ja KrMS § 310 lg 1 alusel mõisteti C. Kingilt kannatanu S1 AS-i kasuks välja tsiviilhagid

summas 6597 eurot 32 senti ning 40 417 eurot 65 senti. Samuti mõisteti C. Kingilt ja T.L-ilt solidaarselt kannatanu S2 AS-i

kasuks välja tsiviilhagi summas 36 915 eurot 95 senti. T.L-i arestitud sõiduauto Mitsubishi Pajero jäeti tsiviilhagi

tagamiseks aresti alla kuni kohtuotsuse täitmiseni tsiviilhagi puudutavas osas.

7. Maakohtu otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kõiki kuritegusid iseloomustab ühtne käitumismuster, s.o

majandusraskustes ettevõtte ostmine ja selle kasutuses olevate sõidukite müük ilma liisinguandja nõusolekuta. Tegude

toimepanemine oli kantud varalise kasu saamise eesmärgist.

7.1. C. Kingi vastutus seoses G OÜ kasutuses olnud sõidukiga Peugeot Partner on tõendatud liisinguandja kuriteoteate ja

selle lisadega, liisingulepinguga, osaühingu osade müügilepinguga ja tunnistajate ütlustega. Liisinguettevõtte esitatud

laekunud maksete väljavõttest nähtub, et viimane liisingumakse tehti 1. aprillil 2010. 23. aprillil 2010 sai G OÜ osanikuks

C. Kink ja talle anti üle ka sõiduki Peugeot Partner valdus. C. Kink ei registreerinud end sõiduki kasutajaks ja oli teadlik

asjaolust, et tal puudub õigus sõidukit käsutada. Siiski müüs ta sõiduki ja kasutas saadud raha enda tarbeks, mida kinnitas

ka ise.

7.2. C. Kingi ja T.L-i vastutus R OÜ kasutuses olnud Mercedes-Benzi väikebusside väljapetmise eest on samuti tõendatud.

T.L omandas osaluse R OÜ-s 3. veebruaril 2010, sai äriühingu juhatuse liikmeks ning talle anti üle nii sõidukid kui ka

nendega seotud dokumentatsioon. T.L müüs R OÜ osaluse omakorda edasi töötule A. Z-ile 18. veebruaril 2010. Selles

lepingus ei kajastu sõidukite üleandmine. A. Z. selgitas tunnistajana, et väikebussidest tehingu ajal juttu ei olnud ja neid ta

enda valdusesse ei saanud, mida kohus pidas ka usutavaks. Vastus õigusabipalvele kinnitab, et sõidukid viis Saksamaal

vahendajale C. Kink, andes üle nii autode originaaldokumendid kui ka võtmed. Eeltäidetud müügidokumentidesse märkis

C. Kink müüjaks iseennast. Seejuures on oluline, et sõidukid müüdi Saksamaal heausksetele omanikele juba 12. veebruaril

2010, s.o 6 päeva enne R OÜ osaluse müüki A. Z-ile, kusjuures sõidukite müügist saadud raha andis vahendaja C. Kingile.

Nii C. Kink kui ka T.L pidid olema teadlikud sellest, et sõidukeid ei tohi edasi müüa.

7.3. C. Kingi vastutus M OÜ-le kuuluva sõiduki müümise eest on tõendatud S1 AS-i ja M OÜ vahel sõlmitud

liisingulepinguga. Liisinguandja lõpetas lepingu enne tähtaega 11. märtsil 2010, kuid vastuolus lepingu tingimustega jäeti

liisinguvara seejärel tagastamata. C. Kink omandas osaluse äriühingus 16. juulil 2009 ja müüs selle omakorda edasi A. P-le

16. veebruaril 2010. Lepingutest ei nähtu küll liisinguvara üleandmist, kuid kohtus uuritud muude tõendite, sh tunnistajate

ütlustega, on tuvastatud, et sõiduki sai enda valdusesse C. Kink, kes viis selle Saksamaale ja müüs seal maha.

8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonid süüdistatavate kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kes taotles maa- ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2017. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonid

rahuldamata. Apellatsioonikohus nõustus maakohtu otsuses tõenditele antud hinnanguga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas süüdistatavate kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning

süüdistatavate õigeksmõistmist või kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Kassatsioonide

põhiseisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

10.1. Kaitsja leiab, et C. Kingile ja T.L-ile etteheidetavad teod ei ole tõendatud. Sõiduauto Peugeot Partner sattus C. Kingi

valdusesse juhuslikult ja sõiduki müügist saadud raha kavatses ta üle anda liisinguettevõtjale, kuid raha kulus äriühingu

tegutsemiskuludeks Saksamaal. M OÜ kasutuses olnud sõiduki andis C. Kink osaluse müümisel üle uuele omanikule,

tegutsedes seejärel Saksamaal sõiduki müümisel vahendajana ja teadmata, et liisinguettevõtjale raha ei tagastata.

10.2. R OÜ kasutuses olnud sõidukite müügiga seoses väidab kassaator, et C. Kink tegutses Saksamaal autosid müües

tavalise vahendajana ja müügist saadud raha andis ta üle äriühinguga seotud isikutele. T.L andis R OÜ ostjale üle ka

väikebussid. Tunnistaja A. Z-i ütlused selle kohta, et sõidukeid talle üle ei antud, on ebausaldusväärsed, sest tegemist on

kriminaalkorras karistatud isikuga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et T.L toimetas sõidukid nädal enne

12. veebruari 2010 Saksamaale. Samuti ei olnud see tegevus kooskõlastatud C. Kingiga. Lisaks ei ole tõendatud, et T.L

oleks teo toimepanemisel saanud varalist kasu.

10.3. Möödunud on kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg. Kriminaalmenetlus on kestnud C. Kingi suhtes vähemalt viis

aastat ja kaheksa kuud (alates esimesest ülekuulamisest seoses R OÜ kasutuses olnud väikebussidega 9. aprillil 2012), mis

on võrreldav teise astme süüteo aegumistähtajaga. T.L-i puhul mõjutab menetlus isikut alates 2012. aastast.

Ringkonnakohus tagastas kriminaalasja kahel korral maakohtule. Kohtud on valinud kahju hüvitamiseks

ebaproportsionaalse meetme, vähendades karistust vähesel määral. Kannatanud saavad oma õigusi kaitsta

tsiviilkohtumenetluses.

11. Riigikohus esitas kassatsioonimenetluses kohtumenetluse pooltele järgmised kirjalikud küsimused.

11.1. Kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtumenetluses tuvastatud süüdistatavatele ette heidetavad teod vastavad kelmuse

koosseisu tunnustele, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine kannatanul (pettus), mille tulemusena

kannatanu tegi varakäsutuse? (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-35-10, p 8.1 ja nr 3-1-1-41-

11, p 13.)

11.2. Kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtumenetluses tuvastatud süüdistatavatele ette heidetavad teod võivad vastata

omastamise koosseisu tunnustele, s.o kas C. Kingi tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning T.L-i tegu

KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi? (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-99-15 ja nr 3-1-1-49-

16.)

11.3. Kas R OÜ osaluse omandamisel ja äriühingu valduses olnud sõiduautode müümisel:

· tegutsesid C. Kink ja T.L omastamise kaastäideviijatena;

· aitas C. Kink T.L-i omastamisteole kaasa;

· pani C. Kink toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise KarS § 202 lg 2 p 3 järgi?

12. Prokuröri vastuse kohaselt panid süüdistatavad toime kelmuse.

13. Kaitsja vastuse põhiseisukohad on järgmised.

13.1. Kannatanuid ehk liisinguandjaid viisid eksitusse äriühingute endised osanikud ja juhatuse liikmed. Liisinguettevõtted

tegid varakäsutuse ehk andsid sõidukid üle enne äriühingu osaluse müüki vastavalt C. Kingile ja T.L-ile. C. Kink ja T.L ei

viinud liisinguandjaid eksitusse ja nende tegevuse tulemusena ei teinud liisinguandjad varakäsutust. Tegemist ei ole ka

kolmnurkkelmusega, sest petetu ja isik, kelle arvelt toimus varalise kasu saamine, oli üks ja seesama - liisinguandja.

13.2. T.L ei müünud autosid, vaid andis need üle R OÜ uuele osanikule. C. Kingi teos ei ole omastamise tunnuseid, kuna

omastamine eeldab vara enda kasuks pööramist. C. Kink ei saanud sõidukite müügiga teenitud raha endale. Seega ta ei

pööranud enda kasuks ei autosid ega raha. Puuduvad tõendid, et C. Kink ja T.L oleks süüksarvataval ajavahemikul üldse

omavahel suhelnud või et C. Kink oleks T.L-ile raha üle andnud. Seega ei tegutsenud C. Kink ja T.L ka kaastäideviijatena

ning C. Kink ei aidanud omastamisele kaasa. C. Kink ei saa vastutada ka KarS § 202 järgi, sest ta ei teadnud, et talle müüki

toodud autod on saadud süüteo tulemusena, ja eeldas liisinguandja nõusolekut. Süüdistatav pole kunagi kahtluse alla

seadnud liisinguettevõtja omandiõigust varale. Ta tegutses autode müügi vahendajana ja andis müügist saadud raha üle

teistele isikutele, teades, et liisinguettevõtjale tasutakse sõidukite maksumus.

13.3. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktika kohaselt on mõistlik menetlusaeg ületatud, kui menetlus kestab

enam kui viis aastat ja eriti keerukate kriminaalasjade puhul enam kui seitse aastat. Käesolevas asjas on mõistlik

menetlusaeg möödunud. Kaitsja palub menetluse nii C. Kingi kui ka T.L-i osas lõpetada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kassatsioonis keskendub kaitsja süüdistatavatele etteheidetavate tegude tõendatusele, leides, et C. Kingi ja T.L-i

tegevuses ei ole kelmuse tunnuseid. Esmalt analüüsib kolleegium kelmuse süüteokoosseisu tunnuseid ja nende täidetust

maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude põhjal (I), seejärel annab õigusliku hinnangu süüdistatavate tegudele (II),

käsitleb mõistliku menetlusajaga seonduvat ja võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemuse (III).

I

15. Vastupidiselt kaitsja kassatsioonis väidetule leiab kolleegium, et tuginedes kriminaalasjas kogutud tõenditele, muu

hulgas liisinguandjate ja liisinguvõtjate dokumentidele, Saksamaalt õigusabipalvele vastuseks saadud materjalile ja

tunnistajate ütlustele, tuvastasid maa- ja ringkonnakohus põhistatult süüdistuses kirjeldatud faktilisi asjaolusid, mis

puudutavad süüdistatavate tegevust sõidukite Eestist väljaviimisel ja müümisel ning selle varjamiseks vastavate äriühingute

osade edasimüüki. Samas ei nõustu kolleegium kohtute õigusliku hinnanguga kohtuliku uurimise käigus kindlaks tehtud

asjaoludele ja seda järgmistel põhjustel.

16. Süüdistatavad anti kohtu alla ja tunnistati maa- ning ringkonnakohtu otsusega süüdi KarS § 209 järgi kelmuses.

Süüdistuse sõnastuse kohaselt heidetakse nii C. Kingile kui ka T.L-ile ette seda, et varalise kasu saamise eesmärgil lõid nad

liisinguandjatele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, põhjustades kannatanutele varalist kahju.

16.1. Esmalt märgib kolleegium, et Riigikohtu senisest praktikast tuleneb ühene seisukoht, et KarS § 5 lg 2 põhimõtetest

lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni,

kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. septembri 2017. a otsus nr 4-17-695/18, p 5). Kõigi tegude toimepanemise ajal, s.o 2010. aastal, eeldas kelmuse

süüteokoosseis varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Alates 1. jaanuarist

2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Seega teo toimepanemise ajal nõudis süüteokoosseis

lõpuleviidud kelmuse puhul mitte ainult tegutsemist varalise kasu saamise eesmärgil, vaid ka varalise kasu tegelikku saamist

kui koosseisulist tagajärge. (Vt varalise kasu kui tagajärje kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12 ja 13. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p 8.) Nii C. Kingile kui ka T.L-ile esitatud

süüdistuse kohaselt heidetakse isikutele ette aga pelgalt tegutsemist varalise kasu saamise eesmärgil, kuid mitte varalise kasu

tegelikku saamist. Seejuures ei nähtu ka süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest, et R OÜ-le liisitud sõidukite müügist

oleks T.L saanud varalist kasu. Samuti ei ole süüdistusest võimalik selgelt järeldada, et C. Kink sai varalist kasu M OÜ-le

liisitud sõiduki müümisest, sest seal on märgitud vaid asjaolu, et sõiduk müüdi 37 500 euro eest, selgitamata, kes selle raha

endale sai. Seega ei saa nende tegude puhul juba süüdistusest tulenevalt rääkida lõpuleviidud kelmusest.

16.2. Olenemata eeltoodust ei ole kolleegiumi arvates põhjust kontrollida, kas mainitud tegude puhul võib tegemist olla

kelmuse katsega. Nimelt ei nähtu süüdistusest ega kohtuotsustest ühegi teo puhul ka teisi kelmuse koosseisu tunnuseid,

milleks on kannatanu petmine ja selle mõjul tehtud kannatanu varakäsutus ehk faktilise või õigusliku sisuga tegu, mis viis

vahetult kannatanu varalise seisu kahjustumiseni. Süüdistus on kannatanuna käsitanud liisinguandjaid, kellele liisitud

sõidukid kuulusid ja kes said nende müügi tõttu varalist kahju. Kelmusega võib tõepoolest olla tegemist juhul, kui juba

liisingulepingu sõlmimisel ei ole liisinguvõtjal või juriidilisest isikust liisinguvõtja esindajal kavatsust lepingut täita ja ta viib

liisinguandja eksitusse enda maksevõime või maksmisvalmiduse osas, tuues kaasa pettuslikult lepingulisse suhtesse

astumise ja vara üleandmise. Selle olukorraga ei ole aga võrdsustatav äriühingu (ainu)osaluse ost, kui äriühingul on

kohustusi, mida uus osanik ei soovi tulevikus täita. Nimelt ei ole sel juhul alust väita, et liisinguandja tegi varakäsutuse

süüdistatava pettusliku teo mõjul. Liisinguandjad andsid kõnealuse vara valduse üle äriühingutega liisingulepingu

sõlmimisel. Süüdistatavad omandasid osaluse vastavates äriühingutes alles pärast liisingulepingute sõlmimist. Tegemist ei

ole ka kolmnurkkelmusega, sest äriühingu osa müümisel ei tegutsenud senised osanikud pettuse mõjul, andes pealegi üle

enda vara (osa) ja sellega kaasnevad õigused ning kohustused (vt enda või kolmanda isiku vara üleandmise kohta nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37).

16.3. M OÜ kasutatud sõidukit puudutavas teos heidetakse C. Kingile ette asjaolu, et ta viis liisinguandja eksimusse enda

maksmisvalmiduse osas, jätkates algul liisingumaksete osalist tasumist ja lubades lepingut isiklikult käendada, mistõttu

liisinguandja loobus lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja vara tagastamise nõudmisest. Kolleegium märgib, et kuigi

varakäsutus võib tõepoolest väljenduda ka tegevusetuses (nt nõudeõiguse realiseerimata jätmine), ei muutnud lepingu

ülesütlemise võimaluse kasutamata jätmine praegusel juhul vara faktilist seisundit, sest see oli juba süüdistatava valduses.

Lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole sellistel asjaoludel hinnatav varakäsutusena.

16.4. Eeltoodust tulenevalt ei ole C. Kingile ja T.L-ile etteheidetavad teod käsitatavad kelmusena ja maa- ning

ringkonnakohtu otsused tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Siiski ei too see kaasa süüdistatavate

õigeksmõistmist. Nimelt tuleneb KrMS § 268 lg-st 6 kohtu võimalus ja ka kohustus muuta kuriteo kvalifikatsiooni

kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast

sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seega hindab kolleegium järgmises otsuse alajaotuses C. Kingi ja T.L-i tegude

vastavust KarS § 201 süüteokoosseisu tunnustele. Kaitsjal oli kassatsioonimenetluses võimalik esitada sellisele õiguslikule

hinnangule vastuväiteid.

II

17. KarS § 201 lg 1 järgi on karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult

enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine"

sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku

kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna

käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-

49-16 ja 8. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15). Praegusel juhul vastavad kolleegiumi hinnangul kõik süüdistuses

kirjeldatud teod KarS § 201 tunnustele.

17.1. G OÜ ja M OÜ osanikuna ja viimase juhatuse liikmena valdas C. Kink äriühingu liisitud sõidukeid, mis kuulusid S1

AS-ile. G OÜ kasutuses olnud sõiduki Peugeot Partner müümisel ja selle eest saadud raha endale jätmisel manifesteeris

süüdistatav vaieldamatult soovi käituda sõiduauto omanikuna, pöörates selle enda kasuks. Kuigi süüdistus ei käsitle selles

osas otsesõnu varalise kasu saamist, käitus C. Kink sarnaselt ka M OÜ-le liisitud Mercedes-Benzi väikebussiga, jättes selle

üle andmata äriühingu osaluse võõrandamisel ja korraldades sõiduki müügi Saksamaal.

17.2. R OÜ kasutuses olnud väikebusside osas oli nende valdaja äriühingu ainuosanik T.L. Organiseerides autode

müümiseks nende toimetamise Saksamaale, näitas ka T.L soovi käituda mitte enam valdajana, vaid sõidukite omanikuna,

mis vastab vallasasja enda kasuks pööramise tunnusele. C. Kingi tegevus R OÜ valduses olnud sõidukite müügi

korraldamisel on hinnatav omastamisele kaasaaitamisena, mis aga neeldub teistes KarS § 201 järgi kvalifitseeritavates

täideviimistegudes ning seetõttu eraldi viidet ei vaja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-

10119/80, p 29).

17.3. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistuses kirjeldatud C. Kingi tegu kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.o

suures ulatuses omastamine isiku poolt, keda on varem omastamise eest karistatud, ning T.L-i tegu KarS § 201 lg 2 p 2

järgi, s.o omastamine suures ulatuses.

III

18. Tegudele uue õigusliku hinnangu andmisega seoses käsitleb kolleegium kaitsja taotlust lõpetada kriminaalmenetlus C.

Kingi ja T.L-i suhtes mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Riigikohus nõustub nii kaitsja kui ka maa- ja ringkonnakohtu

seisukohaga, et kriminaalasja menetlus on veninud seoses sellega, et ringkonnakohus tuvastas kahel korral

kriminaalmenetluse olulise rikkumise, mis mõlemal juhul tingis kriminaalasja tagastamise maakohtule. Kriminaalmenetluse

lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on siiski erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel

üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku

rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab.

Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

kassatsiooniastmes on erandlik meede, mis on rakendatav eeskätt juhtudel, mil kassatsioonimenetluse tulemusena tuleks

kriminaalasja tagastada maa- või ringkonnakohtule uueks menetlemiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni

2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 45.) Eeltoodust tulenevalt ei pea Riigikohus ka praegusel juhul põhjendatuks kaitsja

taotluse rahuldamist, sest kassatsiooniastmes tehakse kriminaalasjas lõplik otsus.

19. Samuti ei pea kolleegium vajalikuks muuta isikutele mõistetud karistust, pidades seda ka omastamise sanktsiooni piires

vastavaks isikute süüle ja võttes arvesse, et maakohus juba kergendas isikule mõistetavat karistust, viidates KrMS § 306

lg 1 p-le 61. Süüdistatavatele mõistetud karistus jäi sanktsiooni alammäära lähedale ja neid vabastati karistuse kandmisest

tingimisi KarS § 73 alusel, s.o käitumiskontrollile allutamata. Kolleegiumi hinnangul tasakaalustati karistuse

vähendamisega süüdistatava õiguste riivet piisaval määral. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlusega ei riivatud isikute

õigusi sel määral, et põhistada täiendavat karistuse vähendamist.

20. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

maa- ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega C. Kink tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ning 3 järgi (kehtivas

redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p-d 1, 3 ja 4) ning T.L KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi (kehtivas redaktsioonis KarS § 209

lg 2 p-d 3 ja 4), ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab C. Kingi süüdi KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning

T.L-i süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Muus osas jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja

kassatsioonid rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)