3-17-2114/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2018. a, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2114

Haldusasi

H.K.i kaebus Keskkonnaameti 20.07.2017 keeldumise

nr

7-9/17/4261-1

õigusvastasuse

tuvastamiseks,

Keskkonnaameti 18.09.2017 vaideotsuse nr 1-1/17/325

tühistamiseks

ja

Keskkonnaameti

kohustamiseks

vaadata H.K.i 21.06.2017 taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – H.K., volitatud esindaja Jüri Kröönström

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Maiu

Paloots, Kaili Viilma, Mariliis Paal, Märt Öövel

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 22.02.2018

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-17-2114 materjalide juurde 22.02.2018 istungil esitatud kaart

valmissuvila asukohtade kohta.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.04.2018 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-17-2114

2(15)

1. H.K.ile kuulub Peedu kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr 117504, katastritunnus

60501:001:0206), mis paikneb Emajõe ja vanajõe (Võllinge koolas) kaldal. Peedu kinnistu

asub Alam-Pedja looduskaitsealal Reku piiranguvöödis. Alam-Pedja looduskaitseala kuulub

loodus- ja linnualana üle-euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.

2. Kaebaja esitas Keskkonnaametile (KeA) 21.06.2017 taotluse, et saada nõusolek 20 m2

ehitusaluse pinnaga valmissuvila paigaldamiseks Peedu kinnistu läänepoolsesse või

idapoolsesse ossa. KeA keeldus 20.07.2017 vastuses nr 7-9/17/4261-2 (20.07.2017 vastus)

nõusoleku andmisest. Vastuse põhjenduste kohaselt võimaldab Vabariigi Valitsuse

18.05.2007 määrusega nr 153 kehtestatud „Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskiri“

(kaitse-eeskiri) põhimõtteliselt piiranguvööndisse tootmisotstarbeta ehitist püstitada, kuid

KeA-l tuleb kaitseala valitsejana kaaluda ehitamise mõju kaitseala kaitse-eesmärkidele.

Ehitamist saab lubada üksnes juhul, kui see ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide

saavutamist ja kaitseala seisundit. Valmissuvila paigaldamine oleks vastuolus kaitseala kaitse-

eesmärkidega.

Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eesmärk on ulatuslikul alal ökosüsteemide loodusliku

mitmekesisuse kaitse, tagades samas võimalikult suurel osal kaitsealast metsa- ja

sookoosluste loodusliku arengu ja niidukoosluste püsimise ning kaitsealuste liikide

elupaikade säilimise. Kaitstavad elupaigatüübid on muu hulgas lamminiidud (6450),

soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080), Võllinge koolasel jõed ja ojad (3260). Alam-Pedja

looduskaitseala Reku piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks on bioloogilise mitmekesisuse ja

maastikuilme säilitamine ning taastamine. Lisaks on Peedu kinnistuga piirnev Emajõgi ja

osaliselt kinnistule jääv vanajõgi Võllinge koolas mitme looduskaitsealuse vee-elustikuliigi

elupaigaks, kinnistu maismaaosas kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohti registreeritud ei

ole.

Kaalumisel tuleb arvestada, et Peedu kinnistu kuulub Natura 2000 linnu- ja loodusalade

võrgustikku. Loodusdirektiivi artikkel 6 punkti 2 kohaselt astuvad liikmesriigid vajalikke

samme, vältimaks loodushoiualadel looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade seisundi

halvenemist, samuti selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline

häirimine võib olla oluline direktiivi eesmärkide seisukohast. Punktis 3 lisatakse, et positiivne

otsus kava või projekti suhtes tehakse vaid juhul, kui kava või projekt ei mõju kahjulikult

asjaomase ala terviklikkusele ja vajaduse korral pärast avaliku arvamuse väljaselgitamist. Ka

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb põhjalikult hinnata kavandatava tegevuse eeldatavat ja

teadaolevat mõju loodus- ja linnuala kaitse-eesmärkidele ning tegevust võib lubada vaid

juhul, kui negatiivne mõju on parimate olemasolevat teadmiste põhjal välistatud. Negatiivse

mõju hüvitusmeetmeid saab rakendada üksnes juhul, kui puuduvad alternatiivsed lahendused

ning projekt on ülekaaluka avaliku huvi tõttu vajalik (otsus C-521/12). Isegi väikese ulatusega

kahjustamist ei saa lubada, välja arvatud, kui selleks on oluline avalik huvi (otsus C-258/11).

Taotluses esitatud suvila üks võimalik asukoht jääb elupaigatüübile lamminiidud ja

alternatiivne asukoht elupaigatüübile soostuvad ja soo-lehtmetsad. Lamminiidud on

üleujutuste ajal olulised kalade koelmualad, suurvee taandudes paljude linnuliikide elupaik.

Kavandatud tegevusega kaasneks elupaigatüüpide osaline hävimine ning kahjustamine.

Mõjutatud on hoone alla jääv pind, samuti tulenevad mõjutused hoone paigaldamisest ja

kasutamisest lisaks kujunevale õuealale ka hoone kaugemale ümbrusele. Kinnistule ei saa

sõidukiga ligi pääseda. Sõiduki kasutamine on lubatud teedel, väljaspool teid vaid kaitseala

valitseja nõusolekul. Kaitseala valitseja nõusolekuta on väljaspool teid sõitmine lubatud

erandlikel juhtudel. Valmissuvila paigaldamine tähendab sõitmist väljaspool teid, mis ei ole

ka erandina lubatud. Kaitsealal toimub küll ebaseaduslikku liikumist, kuid KeA ei saa

aktsepteerida täiendavaid pinnasekahjustusi.

3-17-2114

3(15)

Ehitamisel tuleb arvestada ka looduskaitseseaduse (LKS) §-s 38 sätestatud ehituskeeluvööndi

põhimõtetega. Valdav osa Peedu kinnistust jääb ehituskeeluvööndisse, sh suvila alternatiivne

asupaik. Ehituskeeluvöönd koosneb LKS § 35 lg 4 kohaselt üleujutatavast alast ja §-s 38

sätestatud vööndi laiusest. Keskkonnaministri 28.05.2004 määruse nr 58 „Suurte

üleujutusaladega siseveekogude nimistu ja nendel siseveekogudel kõrgveepiiri määramise

kord“ (määrus nr 58) järgi kuulub Suur-Emajõgi koos vanajõgedega kogu ulatuses suurte

üleujutusaladega siseveekogude hulka. Määruse nr 58 § 1 kohaselt on suurte üleujutusaladega

siseveekogudel kõrgveepiiriks alaliselt liigniiskete lammi-madalsoomuldade (alluviaalsed

soomullad) leviala piir veekogu veepiirist arvates. Suur-Emajõel ja selle vanajõgedel on

kõrgveepiiriks seega alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade leviala piir veekogu

veepiirist arvates. Maa-ameti geoportaalis esitatud mullastikukaardi andmetest nähtuvalt

esinevad Peedu kinnistul ulatuslikul alal lammi-madalsoomullad ning seepärast tuleb

rakendada LKS § 35 lg-s 4 ja §-s 38 sätestatud erisust Emajõe kalda ehituskeeluvööndi

ulatuses. Praktikas on üleujutusalade määratlemisel alluviaalsed soomullad võrdsustatud

lammi-madalsoomuldadega.

Peedu kinnistu on perioodiliselt üleujutatav, mistõttu kaasneks inimtegevusega täiendavad

riskid varale ja keskkonnale. Looduslike olude tõttu pole Peedu kinnistu olnud asustatud.

Reku sadamaala detailplaneeringu (DP) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH)

aruande andmetel võivad Emajõel ja Reku parvekoha piirkonnas ilmneda sademeterohketel

perioodidel veetaseme suured kõikumised. Periooditi võib mõõtmiste andmetel piirkonna

kõrgeim veetase olla 34,9 m ü.m.p.

3. Kaebaja esitas vastuse peale vaide, mille KeA jättis 18.09.2017 vaideotsusega nr 1-

1/17/325 (18.09.2017 vaideotsus) rahuldamata. KeA täpsustas vaideotsuses ehituskeeluvööndi

arvestust, selgitades, et Peedu kinnistu jääb kogu ulatuses ehituskeeluvööndisse, mitte üksnes

osaliselt,

nagu

viidatud

20.07.2017

vastuses.

Korduva

üleujutusega

veekogu

kalda ehituskeeluvöönd koosneb LKS § 35 lg 4 kohaselt üleujutatavast alast ning LKS § 38 lg

1 p-s 3 sätestatud ehituskeeluvööndi laiusest, mis on Emajõe kaldal 50 m. Vastavalt LKS § 38

lõikele 2 ulatub rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal metsaseaduse § 3 lõike 2 tähenduses

ehituskeeluvöönd ranna või kalda piiranguvööndi piirini. Kalda piiranguvööndi ulatus on

Emajõel LKS § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt 100 meetrit veepiirist või lammi-

madalsoomuldade levikupiirist. Kuigi kinnistu idapoolses osas esinevad Emajõe kaldajoone ja

lammi-madalsoomuldade vahel kitsa ribana lammi-gleimullad, siis Peedu kinnistu lähedal

ulatub lammi-madalsoomulla erim Emajõe kaldajooneni ja seetõttu on see lammi-

madalsoomulla levikuala piiriks, millest ehituskeeluvööndit arvestada. LKS § 38 lõike 2

kohaselt ulatub Peedu kinnistu metsamaal ehituskeeluvöönd kalda piiranguvööndi piirini ja

seetõttu jääb kogu kinnistu ehituskeeluvööndisse, sh valmissuvila alternatiivsed asukohad.

Loodukaitseseaduse kohaselt on võimalik ehituskeeluvööndit vähendada kas DP või

üldplaneeringuga KeA nõusolekul. Nõusoleku andmisel lähtutakse LKS § 40 lg-st 1. KeA ei

saa anda nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

Ehitustegevuseks on kaitse-eeskirja § 5 lg 2 kohaselt vajalik KeA nõusolek. KeA ei saa anda

nõusolekut Peedu kinnistule valmissuvila paigaldamiseks, kuna see kahjustab kaitseala kaitse-

eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit. Kogu Peedu kinnistul paiknevad

elupaigatüübid, mis on loodusala kaitse-eesmärgiks. Ehitamisel hävitatakse elupaik ehitise all,

lisaks kaasnevad negatiivsed mõjutused ka hoone kaugemas ümbruses ehitise paigaldamise ja

kasutamisega. Kaitse-eesmärgiks olevate elupaigatüüpide kahjustamine ja hävitamine pole

lubatud.

Kaitse-eeskirja § 5 lg 2 võimaldab Alam-Pedja looduskaitsealal kaitseala valitsejal kaaluda

väikeehitiste ehitamise lubamist ka jõgede kallaste ehituskeeluvööndis. Antud kaalutlusel

tuleb lähtuda nii looduskaitseala kaitse-eesmärkidest kui ka LKS §-s 34 sätestatud üldistest

3-17-2114

4(15)

ranna või kalda kaitse-eesmärkidest, milleks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste

säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära

arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Kaldal vaba

liikumist kavandatav ehitustegevus ei mõjutaks. Suvila paigaldamine Peedu kinnistule

kahjustaks Emajõe kalda (sh ehituskeeluvööndi piiresse jääva lammiala) looduskooslusi,

suurendaks inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju ning ei arvesta Emajõe kaldale

iseloomuliku asustusega, kuna kõnealusel üleujutataval lammialal ei ole teadaolevalt kunagi

hooneid

paiknenud.

Seega

kahjustab

soovitav

ehitustegevus

lisaks

Alam-Pedja

looduskaitseala kaitseväärtustele ka veekogude kallaste üldisi kaitse-eesmärke.

KeA esitas selgitused kaebaja vastuväidetele. Asjaolu, et katastriüksuse sihtotstarbeks saab

määrata õuemaa, ei tähenda, et katastriüksusel on ka tegelikult õuemaa ja et sinna võiks

püstitada väikeehitise. Peedu kinnistu maakasutuse sihtotstarve on nii kinnistusregistris kui

maakatastris maatulundusmaa. Kaitse-eeskiri ei võimalda ehitamise püstitamist isiklikuks

otstarbeks, nagu ööbimine, tööriistade ja kalapüügivahendite hoiustamine, samuti kaitseala

maa kasutamist mahepõllunduseks. 20.07.2017 vastuse tegemisel lähtuti eeldusest, et

valmissuvila transporditakse maismaad mööda, mitte veeteed pidi. Peedu kinnistu on suurvete

ajal üleujutatav. Seda kinnitavad Maa-ameti geoportaalis esitatud kõrgusandmed (33–33,5 m),

vee keskmine absoluutkõrgus (33,16 m) ning maksimaalsed veetasemed (34,7–34,9 m).

Kaudselt viitavad perioodilisele üleujutusele kinnistul levivad lammi-gleimullad ja lammi-

madalsoomullad: Asjaolu, et kinnistu ida- ja põhjaosas on madalsoomullad, kinnitab

liigniiskeid olusid. Kinnistul registreeritud elupaigatüübid – lamminiidud ja soostuvad ja soo-

lehtmetsad – kujunevad samuti perioodiliste üleujutuste mõjul.

4. Tallinna Halduskohtus registreeriti 18.10.2017 H.K.i kaebus vaideotsuse tühistamiseks

ning KeA kohustamiseks anda nõusolek valmissuvila paigaldamiseks Peedu kinnistule.

5. Kohus võttis kaebuse 27.10.2017 määrusega menetlusse, pidades kaebuse eesmärgi

saavutamiseks sobivaks KeA 20.07.2017 vastuse nr 7-9/17/4261-2 õigusvastasuse

tuvastamist, KeA 18.09.2017 vaideotsuse nr 1-1/17/325 tühistamist ning KeA kohustamist

vaadata kaebaja 21.06.2017 taotlus uuesti läbi. Kaebaja ei vaielnud vastu kohtu tõlgendusele

kaebuse nõuetest.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sisustanud

vääralt seadusest lähtuvaid kitsendusi, ei ole nõusoleku andmata jätmisel lähtunud õigetest

kaalutlustest,

on

jätnud

kaebaja

ära

kuulamata,

rikkunud

uurimisprintsiipi

ja

selgitamiskohustust.

6.1.

Vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Emajõe luha sihtkaitsevööndis ja

Palupõhja ja Reku piiranguvööndis on püstitatud hulgaliselt õigusliku aluseta ehitisi –

elamuid ja rajatisi, terrasse ja suitsuahjusid – enne ja pärast kaitse-eeskirja kehtestamist.

Sarnaselt Peedu kinnistuga on Tommi kinnistu (katastritunnus 60501:001:0307) maa

sihtotstarve maatulundusmaa, see asub piiranguvööndis, on üleujutatav ja asub

ehituskeelutsoonis, kinnistule ei ole määratud ehitise püstitamiseks ehitusalust pinda ja

õuemaad. Ometi on kinnistule rajatud 40–50 m kaugusele kaldast 55–60 m2 ehitusaluse

pinnaga elamu. Kinnistule on paigaldatud veel seitse eraldiseisvat ehitist, neist viis

ehituskeeluvööndisse ja kaks ehituskeeluvööndisse ja kallasrajale. Kinnistule on pargitud

teisaldatav vagunelamu. Kaebaja soovib võrdväärset kohtlemist. KeA nõusoleku saamisel

algatab kaebaja Peedu kinnistul DP, mille eesmärgiks on paigaldada kinnistule kuni 20 m2

suuruse ehitusaluse pinnaga valmissuvila.

3-17-2114

5(15)

6.2.

Kaebaja õiguste kitsendamiseks puudub seaduslik alus, volitusnormi on ületatud.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 kohaselt on omanikul õigus asja vabalt vallata, kasutada ja

käsutada. Kitsendused on lubatud, kui need on ette nähtud seadusega, või teiste isikute

õigustega. Puudub seadus, mis keelaks kaebajale kooskõlastust andmast. Vastustaja on

lähtunud taotluse läbivaatamisel ekslikult LKS § 5 lg-test 2 ja 3. Taotlus oleks tulnud läbi

vaadata LKS § 14 lg 1 p 6 ja kaitse-eeskirja § 17 p 2 kohaselt. Kaitse-eeskirja andmisel

määrusega on määruse andja ületanud volitusnormi ning määruse §-s 5 sätestanud nõuded,

milleks looduskaitseseadus alust ei anna. Puudub alus asendada LKS § 14 lg 1 p 6 sätestatud

„ehitusteatise kohustuse või ehitusloakohustusliku ehitise“ kaitse-eeskirja § 5 lg 3 p-s 5

sätestatud „väikeehitisega“, samuti kogu kaitse-eeskirja § 5 lg-s 2 esitatud tekst. Kaitse-

eeskirja § 5 lg-s 2 ja lg 3 p-s 5 sätestatud väikeehitist puudutav regulatsioon on aluseta, kuna

Eesti õiguses puudub alates 01.07.2015 väikeehitise legaaldefinitsioon. Otsuse tegemisel ei

saa lähtuda kehtetust regulatsioonist. Uue ehitusseadustiku alusel puudub loakohustus.

Lähtuda tuleb LKS §-st 14, mis lubab ehitada KeA nõusolekuta kuni 20 m2 elamu või

maapinnast alla 1 m kõrguse terrassi või lõkkeasemena käsitletava suitsuahju. Reku

piiranguvööndit käsitlev erinorm § 18 ei sätesta ajutise ehitise keeldu. Vastupidi, kaitse-

eeskirja § 17 lubab piiranguvööndisse püstitada tootmisotstarbeta ehitise. Valmissuvila

ehitamiseks ei ole seega KeA nõusolekut vaja.

6.3.

Vaideotsuse tegemisel on jäetud arvestama olulised asjaolud. Peedu kinnistu ei jää

täies ulatuses ehituskeeluvööndisse. Seda on KeA kinnitanud ka oma 20.07.2017 vastuses.

Kinnistu idapoolses osas esinevad ka lammi-gleimullad ning kinnistu suurvete poolt

üleujutamise väidet põhjendab vastustaja kaudsete andmete ja oletustega. Puuduvad

topograafilised andmed. Maismaa osas ei ole kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohti. Maa-

ameti maakatastri kitsenduste väljavõtte plaani kohaselt ei ole Peedu kinnistu lõunapoolses

osas ehituskeeluvööndit. Plaanil rohelise viirutuse alal on õigus ehitada. Lõunapoolses osas

on seega ehitamine lubatud ning selleks on kaebaja ka nõusolekut taotlenud.

6.4.

Valmissuvila paigaldamine ei saa kahjustada kaitse-eeskirja kaitse-eesmärgi

saavutamist või kaitseala seisundit, kaitseala bioloogilist mitmekesisust ja maastikuilme

säilitamist ja taastamist või elupaigatüüpe. Elupaigatüüp ei saa osaliselt hävida ega

kahjustada. Kaebaja on esitanud keskkonnaekspert Elar Põldvere analüüsi seoses laagriplatsi

rajamisega kinnistu põhjapoolsesse ossa. Analüüsi saab kohaldada ka valmissuvila

paigaldamise asjas. Analüüsi kohaselt on kaitseala valdavas osas elupaigatüübi esinduslikkus

kõrgel tasemel (A tase) ning suvila püstitamine ei saa sellele negatiivset mõju avaldada.

Analüüsi kohaselt ei saa tegevus mõjutada negatiivselt kaitse-eesmärkide saavutamist või

kaitseala seisundit, ala terviklikkust, elupaiku, elupaigatüüpe. Vastupidi, suvila püstitamine

võib avaldada positiivset mõju oskusliku maakasutusõiguste ja -võimaluste suunamise abil.

Eksperdi hinnangu kohaselt ei saa tegevus mõjutada Reku piiranguvööndit, lähtudes kaitse-

eesmärkidest, bioloogilist mitmekesisust ja maasikuilme säilitamist.

6.5.

Suvila paigaldamine ei saa ümbrust mõjutada. Suvilat ei plaanita paigaldada

maapinnale, vaid kuni 1 m kõrgusele tugipostidele, mis katavad kokku vaid 1–2 m2 maapinda.

Selline paigaldusviis on ilmastiku- ja üleujutustekindel. Samal ajal lubab kaitse-eeskirja § 17

p 1 ja 3 arendada majandustegevust ja korraldada rahvaüritusi vastustajaga kooskõlastamata.

Vastustaja ei ole proportsionaalselt hinnanud suvila püstitamisega kaasnevaid mõjutusi.

Samasugust järeldust kinnitab E. Põldvere ekspertanalüüs laagriplatsi osas, mis on kohaldatav

ka suvila paigaldamise asjas.

6.6.

Vastustaja ei ole arvestanud teedevõrgu ja varasema ehitusega kinnistul. Kaebaja

soovib suvila paigaldada kohta, kus ei asu lamminiit ja üleujutatav ala. Vastustaja esitatud

mõõtmistulemused ei arvesta tegelikkust. Peedu kinnistu ei ole perioodiliselt üleujutatav.

Suvila paigaldamise kohas ei asu kaitstavate loomade või lindude elupaiku. Kinnistul on

3-17-2114

6(15)

ajalooliselt asunud loomade karjatamiseks ja heina niitmiseks püstitatud hoone suviseks

kasutamiseks ja selle ümber marjapõõsaste aed. Käesolevaks ajaks on hoone lagunenud,

säilinud on vundamendikivid. Varasemat asustust tõendab Tinni talundileht ning eksperdi

analüüs. Kaebaja on kinnistul asunud hoone koha võtnud kasutusele telkimis- ja tuletegemise

laagriplatsina oma pere tarbeks. Ka Maa-ameti registris olevad ehitiste aluse maa ja õuemaa

read on seotud kinnistul ajalooliselt olemas olnud, kuid lagunenud ehitistega.

Naaberkinnistutel Tikko ja Villema puuduvad andmed ehitiste kohta. Samas on Reku

piiranguvööndis asuvate kinnistute puhul Maa-ameti registris ära toodud kõlvikulises jaotuses

read ehitise alune maa ja õuemaa. Peedu kinnistut teenindatakse mööda jõge väikelaevaga, sh

toodaks ehitusmaterjal kohale väikelaevaga. Vastustaja on rajanud oma seisukoha oletustele,

et kinnistule liikumiseks ja suvila püstitamiseks kasutatakse mootorsõidukit.

6.7.

Suvila paigaldamisest ja kasutamisest ei saa tekkida keskkonnaohtu ja kahju

bioloogilisele mitmekesisusele. Nimelt jääb suvila tehniline lahendus allapoole võimalikku

üleujutuse tasapinda, samuti on sellele valitud keskkonnasäästlik asukoht. Suvilat ei saa

maapinnale rajada, kuna seda ohustaks agressiivsed loomad (puugid, ussid, šaakalid, karud,

põdrad, metssead jne). Lisaks ohustaks seda liigniiskus, mis on tervist kahjustav. Kaebaja ei

kavatse kalade kudemist häirida ning on nõus tingimusega, et üleujutuse ajal on keelatud

üleujutatud osa kasutada.

6.8.

Vaidlustatud otsused on formalistlikud ning õigusteadmisteta isikule raskesti

mõistetav, sisaldades pikki väljavõtteid õigusaktidest ja direktiividest, sh normidest, mis

asjasse ei puutu. Kaebajale ei ole antud võimalust esitada selgitusi ja teda ei ole ära kuulatud.

Kaebaja teavitamist on ignoreeritud. Vastustaja oleks pidanud keeldumise asemel kaebajale

selgitama, mis asjaoludel on kinnistule ehitise püstitamine lubatud. Seda nõuab hea

haldustava. Vastustaja saab LKS § 14 lg 3 kohaselt seada tingimusi, mille täitmisel kaebaja

soovitud tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava

loodusobjekti seisundit. Vastustajal peaks olema sellises olukorras tüüpnõuded. Kinnistul

asuvad eravalduse tähised. Loa saamisel on kaebaja nõus tähistama prügikoha ja käimla ning

tagama nende tühjendamise. Kaebaja saab paigaldada külastajaid distsiplineeriva videovalve.

Analoogseid meetmeid on rakendatud kinnistu põhjaosas asuval laagriplatsil. Arvestades, et

kinnistul on varem asunud ehitis, on vastustaja rikkunud uurimisprintsiipi.

7. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

7.1.

Vastustaja ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Tommi kinnistu asub Alam-

Pedja looduskaitseala Palupõhja piiranguvööndis. Kaitse-eeskirja § 16 lg 1 kohaselt on

Palupõhja piiranguvööndi kaitse-eesmärk looduse mitmekesisuse ja traditsioonilise

külamaastiku säilitamine. Erinevalt Peedu kinnistust ei paikne Tommi kinnistu üleujutataval

alal ega lammimuldadel, sellel ei ole registreeritud loodusdirektiivi I lisas nimetatud

elupaigatüüpe, kaitstavate liikide elupaiku või kasvukohti. Tommi kinnistu paikneb ka

ajaloolises Palupõhja külas, kus kaitse-eeskirja kohaselt on ehitustegevus lubatud. Kinnistud

ei ole seega võrreldavad ehitamiseks nõusoleku andmise seisukohalt. Osa Tommi kinnistu

ehitistest pole õiguspärased, kuid sellega tegeleb Keskkonnainspektsioon. Õiguspäraselt

rajatud ehitised asuvad väljaspool ehituskeeluvööndit. Tommi kinnistule ei ole määratud õue-

ja ehitusalust maad, kuna maamõõdistamise ajal 1999. a kinnistul hooneid ei paiknenud.

Kande parandamine ei ole KeA pädevuses. Vaidluse lahendamisel pole sel ka tähtsust.

7.2.

Kuni 20 m2 ehitusaluse pinnaga ehitise paigaldamiseks Peedu kinnistule on vaja

vastustaja nõusolekut. Üldjuhul ei ole kaitsealadel ehitamine lubatud. Piiranguvööndi

kitsendused tulenevad LKS § 31 lg-st 2. Viidatud sätte punkti 8 kohaselt võib erandeid näha

ette kaitse-eeskirjas. Kaebaja käsitlus kaitse-eeskirja § 17 punktist 2 on ebaõige. Kaitse-

eeskirja § 17 p 2 lubab piiranguvööndis ehitada tootmisotstarbeta ehitist, kui arvestatakse

3-17-2114

7(15)

kaitse-eeskirja § 5 lg 2 ja 3 p-des 4–7 sätestatut. Viidatud sätted võimaldavad

piiranguvööndisse küll ehitise püstitada, kuid seda kaitseala valitseja nõusolekul: kaitseala

valitsejal tuleb kaaluda ehitise mõju kaitseala kaitse-eesmärkidele. Mõiste „väikeehitis“ all

mõistetakse kuni 60 m2 ehitusaluse pinnaga ühel kinnistul asuvat ehitist, mille projekteeritud

kõrgus maapinnast on kuni viis meetrit ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsiooni.

Mõiste sisustamisel tuleb lähtuda kuni 01.07.2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS) § 15 lg 1 p-st

1. LKS § 31 lg 2 p 8 seatakse kitsendused igasuguse ehitise püstitamiseks, sõltumata selle

suurusest või nimetusest. LKS § 31 lg 2 p 8 ja kaitse-eeskirja koosmõjust tulenevalt peab

kaitstaval loodusobjektil ehitamiseks olema kaitseala valitseja nõusolek. Nõusolekut tuleb

kaitseala valitsejalt taotleda, õigusaktidest ei tulene kohustust pöörduda kohaliku

omavalitsuse poole, et ehitusluba saada või esitada ehitusteatis. Kaitse-eeskirja § 6 lg 1

kohaselt ei kooskõlasta kaitseala valitseja tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab

kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist

või seisundit. Ehituskeeluvööndi ulatuse osas jääb vastustaja 18.09.2017 vaideotsuses esitatud

seisukohale.

7.3.

Otsustus nõusoleku andmise kohta on kaalutlusotsus, mis tehakse juhtumipõhiselt,

arvestades taotlust, välja selgitatud asjaolusid ja kaitse-eesmärke. KeA lähtus 20.07.2017

vastuse tegemisel õigetest asjaoludest ja õigusaktidest. Otsus on piisavalt põhjendatud ja

vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud nõuetele. Ehitise püstitamist saab

lubada juhul, kui kaitse-eesmärkide saavutamist ei kahjustata. Kogu Peedu kinnistul

paiknevad elupaigatüübid, mis on Alam-Pedja looduskaitseala ja loodusala kaitse-eesmärgiks.

Ehitustegevusega kahjustatakse elupaiku ehitise all. Lisaks kaasnevad hoone paigaldamise ja

kasutamisega mõjutused hoone ümbruses. Hoone ümbrusesse kujuneva õueala kasutamine

mõjutab suuremat maa-ala kui hoonealune pind ja selle ümbrus. Peedu kinnistu on suurvete

ajal üleujutatav. Samuti kõigub veetase sademeterohketel perioodidel, mis ohustab vara ja

keskkonda. Välikäimla minemauhtumine põhjustab otsest keskkonnareostust. Registreeritud

on veetaseme muutus 150 cm 12 tunni jooksul, mistõttu ei ole võimalik tagada olemasolevate

ehitiste teisaldamine üleujutuste ajaks. Perioodilistele üleujutustele viitavad ka kinnistul

levivad lammi-gleimullad ja alluviaalsed soomullad. Asjaolu, et kinnistu ida- ja põhjaosas

lammi-madalsoomullad puuduvad, ei tähenda, et see ala poleks üleujutatav. Kinnistul levivad

madalsoomullad kinnitavad kogu kinnistu liigniiskust. Ehitamine omab kaudset mõju ka

elupaigatüübile jõed ja ojad (3260). Üleujutuste ajal on lamminiidud kaladele koelmualaks.

Valmissuvila asukohale puuduvad kogu kinnistu ulatuses alternatiivid. Suvila paigaldamine ei

ole seotud ülekaaluka avaliku huvi juhtumiga LKS § 701 tähenduses. Kaalutlused vastavad

looduskaitseseaduses ja haldusmenetluse seaduses sätestatud kaalutluskriteeriumitele. Lisaks

on arvestatud loodusdirektiivi ja Euroopa Kohtu praktikat.

7.4.

Kuna kogu kinnistu asub ehituskeeluvööndis, ei näinud vastustaja võimalust püstitada

suvila alternatiivsesse asukohta või kehtestada tingimused, mille täitmisel oleks kaebajal

õigus kinnistule suvila rajada. Vaatamata suvila paigaldamisele tugipostidele, saab sellealune

pind kahjustada. Kaebaja on juba asunud laagriplatsi alal kujundama õueala, istutades sinna

õunapuud, rajanud lillepeenrad, mis vähendab elupaiga pinda ja esinduslikkust. Kaebaja

esitatud analüüsis ei ole esitatud põhjendusi, vaid arvamused. Selles ei vaadelda ehitusõigust

ja planeerimisprotseduure ehituskeeluvööndis, samuti ei arvestata asjaoluga, et tegemist on

üleujutatava alaga. Elupaigatüübi esinduslikkus tasemel A (väga hea) ei tähenda, et osa

elupaigatüübi pindalast võiks seetõttu vähendada. Ehitustegevust elupaigatüübil saab

alternatiivsete lahenduste puudumisel lubada, kui selleks on suur avalik huvi. Praegu see

puudub.

7.5.

Võimalus viia alal läbi rahvaüritusi ei tähenda, et igal pool oleks lubatud telkimine ja

lõkke tegemine. Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud kohas, mida kaitseala valitseja on

3-17-2114

8(15)

lubanud, ala peab olema tähistatud. Kaebaja esitas alles kohtumenetluses väite, et kinnistule

on varem ehitatud. KeA on tuvastanud Maa-ameti geoportaali väljavõttest, et 1947. a asus

kinnistu lõunapiiril küün, praegu asub seal mets, kaitstava elupaigatüübina soostuvad ja soo-

lehtmetsad (9080). Asjaolu, et kinnistul on kunagi ehitis asunud, ei tähenda, et KeA peab

automaatselt lubama kinnistule ehitada. Kaebaja analüüsi koostanud ekspert ei ole tuvastanud

küüni asukohta, vaid on asukoha tuvastamisel lähtunud kaebaja ütlustest. Marjapõõsad ei

tõenda, et seal oleks asunud ehitis. Metsikuid põõsaid kasvab piirkonnas palju. Hoone

taastamisest ei saa rääkida, kuna küüni jälgi pole leitud. Õuemaa olemasolu katastriüksusel ei

tähenda, et sinna võiks hakata ehitama. Maa-ameti kaardirakenduse kohaselt on Peedu

kinnistul õuemaad 0 ha, sh 0 m2 ehitise alust maad. Kaebajale on selgitatud maakatastri

andmete lugemist. Peedu kinnistul puudub tee. See, kuidas kaebaja oma kinnistul käib, on

tema enda otsustada. Kaebaja ei ole taotlust esitades esitanud KeA-le hoone tehnilist

lahendust. Samuti ei ole seda esitatud kohtule. Otsuse tegemisel oli vastustajale teada, et

kaebaja soovib suvila rajada tugipostidele ning on seda otsuse tegemisel arvestanud.

7.6.

Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebaja esitas taotluse KeA kooskõlastuse

saamiseks 21.06.2017 KeA Tartu kontoris. Taotluse vormistamisel selgitati kaebajale ja tema

esindajale Peedu kinnistu iseärasusi, looduskaitselisi maakasutuse kitsendusi, ala

kaitseväärtust ja KeA seisukohta seoses ehitamise mõjust elupaikadele ja ehituskeeluvööndile.

Otsus tugineb asjaoludele, mida kaebajale on selgitatud. Menetlusosalist ei tule

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 kohaselt ära kuulata, kui taotluses esitatud

andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. KeA leidis, et

puudub täiendav vajadus kaebaja ärakuulamiseks. Kaebajal on olnud võimalus esitada

seisukoht, tõendid ning vastata vastustaja vastuväidetele. Eksimused ärakuulamisõiguse

tagamises ei ole määrava tähendusega. KeA-l tuleks sarnase sisuga haldusakt uuesti välja

anda.

7.7.

Põhiseadusega on antud omanikule võim küll enda asja üle, kuid seda õigust võib

kitsendada. Tegemist on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusega. Omandiõiguse piirang

tuleneb muu hulgas looduskaitseseadusest. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

Asjaolu, et riik on Alam-Pedja loodusala kaitse alla võtnud, näitab, et tal on huvi seal olevaid

väärtusi säilitada. Kui riigil on huvi seal olevaid väärtusi säilitada, on ehitustegevuse

piiramine paratamatu. Ehitamist ei ole siiski täielikult välistatud. Seda on võimalik teha

kaitseala valitseja nõusolekul. Praegu selleks nõusolekut ei anta, kuna ehitamine ei ole

kooskõlas kaitse-eesmärkidega ja kahjustab kaitstava loodusobjekti seisundit. Asjaolu, et

kaebaja KeA põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et otsus oleks põhjendamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus võttis 27.10.2017 määrusega menetlusse järgmised nõuded: tuvastada 20.07.2017

vastuse õigusvastasus, tühistada 18.09.2017 vaideotsus ja kohustada KeAd vaatama kaebaja

taotlus valmissuvila paigaldamiseks uuesti läbi.

KeA 20.07.2017 vastus on haldusakt: see on antud haldusorgani poolt avalik-õiguslikus

suhtes haldusvälisele isikule üksikjuhtumi reguleerimiseks ning on suunatud isiku õiguste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kaebaja soovis oma kinnistule paigaldada

valmissuvilat. Valmissuvila paigaldamiseks Peedu kinnistule on vajalik haldusorgani, praegu

KeA nõusolek (vt käesoleva otsuse p 13). Nõusoleku andmata jätmine tähendab omakorda, et

vastavat õigust taotlejal ei teki. KeA antavast nõusolekust ei sõltu mõni muu, nt kohaliku

omavalitsuse otsustus, st KeA vastusel on lõplik iseloom. Järelikult ei saa 20.07.2017 vastuse

näol olla tegemist kooskõlastusega, mida kohtupraktikas on liigitatud menetlustoiminguks.

Seejuures ei ole oluline, missugust nime täpselt 20.07.2017 dokument kannab.

Haldustegevuse liiki tuleb hinnata, lähtudes selle sisust. Kohus ei pea kaebaja õiguste

3-17-2114

9(15)

tõhusaks kaitseks vajalikuks kaebust muuta, minnes 20.07.2017 vastuse tuvastamisnõudelt üle

tühistamisnõudele. Kaebaja õigusi aitab tõhusalt tagada kohustamisnõue. Kohus teeb

kohustamisotsuses kindlaks kaebaja õiguste rikkumise aluseks oleva keeldumise.

9. Kohus küsis pooltelt 22.02.2018 istungil (kell 11.41.46), kas kohtule on esitatud kaart,

mis kajastab, kuhu kaebaja soovib valmissuvilat paigaldada. Toimiku materjalide hulgas

kaarti ei olnud. Vastustaja esitas kohtule istungil kaardi ning kaebaja kinnitas, et esitas sama

kaardi koos 21.06.2017 taotlusega (11.42.06). Kohus ei võtnud kaarti istungil asja materjalide

juurde. Kohus on seisukohal, et kaart tuleb võtta haldusasja materjalide juurde. Tegemist on

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 mõistes asjakohase tõendiga. Kuigi

vastustaja on sisuliselt keeldunud valmissuvila paigaldamisest ükskõik missugusele Peedu

kinnistu osale, näitab kaart, mis asjaoludest taotluse lahendamisel lähtuti. Samuti on kaardilt

näha, missuguste elupaigatüüpidega on kaebaja pakutud valmissuvila asukohad seotud.

Pooltel on olnud võimalik kaardi kohta oma seisukoht kujundada: kaebaja esitas selle koos

21.06.2017 taotlusega ning vastustaja arvestas seda oma 20.07.2017 vastuses. Seega saab

kaardi haldusasja materjalide juurde võtta.

10. Kohus peab vajalikuks välja tuua, et 21.06.2017 taotlus on küll kaebuse lisana nr 2

märgitud, kuid kohtule ei ole seda esitatud. Kuna taotluse asjaolud on piisavalt kajastatud

20.07.2017 vastuses, vaideotsuses ning kaebuses, ei pea kohus vajalikuks 21.06.2017 taotlust

pooltelt välja nõuda. Lisaks viivitaks see haldusasja lahendamist. Küll on kohtu käsutuses

20.07.2017 vastusele esitatud vaie (kaebuse lisa 4). Vaidest nähtub, et selle on allkirjastanud

ja esitanud K. K. J. Kröönströmi juriidilise esindajana. Kuigi haldusmenetluses võib HMS §

13 lg 1 kohaselt kasutada esindajat, peab esindusõigus sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

tulenema kirjalikust volitusest. Materjalidest ei nähtu, et K. K.le oleks antud kirjalik volitus

kaebaja või kaebaja esindaja esindamiseks. Igal juhul ei tulene K. K. esindusõigus

halduskohtule esitatud üldvolitusest J. Kröönströmile (kaebuse lisa 1), kuna see ei sisalda

edasivolitamise õigust. Volituse sõnastus esindada kaebajat keskkonnaametis, sh esitada

kaebuseid, avaldusi, nagu seda on kaebajal endal, ei saa anda J. Kröönströmile

edasivolitamise õigust, kuna iseennast ei saa edasi volitada. Seega pole selgust, kas

vaidemenetlus on läbitud nõuetekohaselt, st kas vaide on esitanud selleks õigustatud isik.

Kuna vaidemenetlus ei olnud käesoleval juhul siiski kohustuslik, vaid vabatahtlik, ei kohaldu

selle läbimisele nõuetekohasuse kriteerium HKMS § 47 lg 1 mõistes. Teisisõnu ei ole

vaidemenetluse mittenõuetekohane läbimine vabatahtliku kohtueelse menetluse puhul

kaebuse läbi vaatamata jätmise aluseks.

11. Vaidlust ei ole, et Peedu kinnistu asub Alam-Pedja looduskaitsealal Reku

piiranguvööndis ning Alam-Pedja looduskaitseala kuulub Natura 2000 loodus- ja linnualade

võrgustikku. Samuti ei ole vaidlust, et Peedu kinnistul levivad kaitstavad elupaigatüübid:

lamminiidud (6450), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080) ning jõed ja ojad (3260). Kaebaja

soovis valmissuvila paigaldada kas lõunapool asuva soostuvate ja soo-lehtmetsade

elupaigatüübile või põhjapoolsele lamminiidu alale (taotluses nimetatud ka lääne- ja

idapoolseks asukohaks). Puudub vaidlus ka selles, et valmissuvila paigaldamine kinnistule on

ehitamine EhS § 4 lg 1 mõistes. Poolte vahel on vaidlus järgnevas:

1) Kas Peedu kinnistule valmissuvila paigaldamiseks on vajalik KeA nõusolek? Sealjuures

on kaebaja tõstatanud küsimuse kaitse-eeskirja kooskõlast looduskaitseseadusega ning

väikeehitise mõiste kasutamisest.

2) Kas KeA on 20.07.2017 otsuse tegemisel taganud ärakuulamisõiguse, järginud

uurimisprintsiipi, täitnud selgitamiskohustuse, järginud vorminõudeid, lähtunud õigetest

kaalutlustest ning taganud kaebaja võrdse kohtlemise?

3-17-2114

10(15)

12. Mõlemad küsimused puudutavad haldusakti formaalset ja materiaalset õiguspärasust.

Kaebaja on kahelnud, kas valmissuvila paigaldamiseks on KeA nõusolek üldse vajalik.

Sisuliselt on kaebaja kahelnud KeA pädevuses nõusolekut anda. Esimese küsimuse puhul on

seega otstarbekas hinnata, kas haldusakti andmine kuulub KeA pädevusse (formaalne

õiguspärasus), kas otsustuse tegemiseks on õiguslik alus, kas haldustegevus vastab õiguslikule

alusele ja kas haldustegevus on kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega (materiaalne

õiguspärasus).

13. Kohus nõustub vastustajaga, et valmissuvila paigaldamiseks Peedu kinnistule on vajalik

kaitseala valitseja – KeA – nõusolek. Nõusoleku nõudmine on kooskõlas põhiseaduse ja

looduskaitseseadusega.

13.1. Pädevus näitab avalike ülesannete kogumit, mis haldusorganile on antud. Kaitse-

eeskirja §-s 3 sätestatakse, et kaitseala valitseja on KeA. KeA-l on kaitseala valitsejana kaitse-

eeskirja § 5 lg 2 kohaselt pädevus anda nõusolek kaitsealal ehitamiseks. Pooled ei vaidle

territoriaalse või sisepädevuse üle. Pädevusnõudeid on seega järgitud. Võimu teostamise

aluseks peab haldusorganil olema ka seadusandja volitus, s.o õiguslik alus haldusakt anda.

Tegemist on meetmete või otsustustega, mida seadus lubab haldusorganil oma ülesannete

täitmiseks rakendada. Kohus nõustub vastustajaga, et 20.07.2017 vastuse õiguslik alus tuleneb

kaitse-eeskirja § 6 lg-st 1. Viidatud säte võimaldab KeA-l jätta taotletud tegevus

kooskõlastamata, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit.

13.2. Volitusnorm

kehtib.

KeA-le

antud

volitus

on

kooskõlas

põhiseaduse

ja

looduskaitseseadusega. On tõsi, et põhiseaduslikult on tagatud omanikule õigus oma omandit,

sh kinnisasja, vallata, kasutada ja käsutada. Samas tuleb arvestada, et see õigus ei ole

piiramatu. Põhiseaduses endas sisaldub võimalus seada omandile kitsendusi seaduse alusel.

Vastustaja on seega õigesti märkinud, et tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga

põhiõigusega. Riigikohus on lihtsa seadusereservatsiooni tähenduse kohta märkinud, et

omandiõiguse piiramine on lubatud mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus

(RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 27; RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 37).

Sellegipoolest on kaebajal õigus, et põhiseadus nõuab, et omandiõiguse piirang tuleneks

seadusest – s.o seadusest formaalses mõttes, mitte sellest alamal seisvast õigusaktist.

Teatavasti on ka kaitse-eeskiri kehtestatud seadusest alamal seisva õigusaktiga – Vabariigi

Valitsuse määrusega. Iseenesest on kohtupraktikas omandiõiguse piiramisel lubatud suuremat

paindlikkust, st üksnes seaduse alusel omandipõhiõiguse piiramise põhimõte ei ole

absoluutne. Riigikohus on leidnud, et PS mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid

põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses

oleva volitusnormi alusel määrusega. Omandipõhiõiguse piirang peab tulenema seega

seadusest või vastama eespool nimetatud volitusnormi tingimustele (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-

1-41-06, p 22). Kaitse-eeskirja õiguslikuks aluseks on LKS § 10 lg 1. See ei ole iseseisev

õiguslik alus omandi kitsendamiseks ega võimalda kehtestada seadusega võrreldes

täiendavaid piiranguid. Seega selleks, et teha kindlaks, kas kaitse-eeskiri kehtestab täiendavad

omandikitsendused, võrreldes looduskaitseseadusega – kas õiguslik alus on volitusnormiga

kooskõlas –, tuleb analüüsida looduskaitseseaduse sätteid.

13.3. Kaitse-eeskirja § 1 kohaselt on Alam-Pedja kaitseala näol tegemist looduskaitsealaga.

Vastavalt LKS § 27 lg-le 1 on looduskaitseala kaitseala looduse säilitamiseks, kaitsmiseks,

taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. LKS § 27 lg-s 2 sätestatakse looduskaitseala

võimalike vöönditena loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. Kaebajale kuuluv

kinnistu asub Reku piiranguvööndis. LKS § 31 lg 1 kohaselt on piiranguvöönd kaitseala maa-

või veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades looduskaitseseadusega sätestatud

kitsendusi. Kaitseala üldised kitsendused tulenevad LKS §-st 14, mis on väljendatud ka

kaitse-eeskirja §-s 5. LKS § 31 lg 2 p 8 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on

3-17-2114

11(15)

piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine. Sellel sättel on

kaks mõõdet. Esiteks on piiranguvööndis reeglina keelatud igasugune ehitise püstitamine EhS

§ 4 mõistes. See tähendab omakorda seda, et keelatud on ka sellise ehitise püstitamine, mis ei

ole EhS lisa 1 kohaselt loakohustuslik. Teiseks, vastupidiselt kaebaja arusaamale sätestatakse

kaitse-eeskirjaga

võimalus

omaniku

õigusi

laiendada,

lubades

teatud

juhtudel

piiranguvööndisse ehitada. On ju looduskaitseseaduse sätete kohaselt piiranguvööndis

keelatud igasugune ehitustegevus. Selline lähenemine järgib ka põhiseaduse nõuet sätestada

omandikitsendused reeglina seaduses, samas kui õigused võivad tuleneda ka seadusest

madalamal seisvast õigusaktist. Kaitse-eeskirjas sätestatud piiranguvööndi erisus üldreeglile

on sätestatud § 17 lg 1 p-s 2, mille kohaselt on piiranguvööndis lubatud tootmisotstarbeta

ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, arvestades kaitse-eeskirja § 5 lõikes 2 ja

lõike 3 punktides 4–7 sätestatut. Kaitse-eeskirja § 5 lg-s 2 sätestatakse, et kaitsealal on

keelatud uute ehitiste püstitamine jõgede kallaste ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala

ja laagriplatside tarbeks kaitseala valitsejaga kooskõlastatud kohtades ning väikeehitiste,

sealhulgas paadisilla ja ajutise ehitise ehitamine kaitseala valitseja nõusolekul. Kohus on

seisukohal, et kaitse-eeskirja § 5 näeb ette kaitseala valitsejalt nõusoleku saamise kohustuse,

ilma et sätestaks täiendavaid piiranguid, võrreldes looduskaitseseadusega.

Looduskaitseseaduse ja kaitse-eeskirja koosmõjust tuleneb, et Alam-Pedja looduskaitseala

piiranguvööndis, sh Reku piiranguvööndis, võib ehitustegevust lubada KeA nõusolekul

tootmisotstarbeta ehitise püstitamiseks, sh ajutise ehitise püstitamiseks, ja jõgede kallaste

ehituskeeluvööndis väikeehitiste, sealhulgas paadisilla ja ajutise ehitise ehitamiseks, kui

sellega ei kahjustata kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Kohus ei

tuvastanud, et Peedu kinnistul kehtiks ehitustegevusele mõni muu täiendav keeld.

Sealjuures ei ole tähtsust sellel, kas seadus või määrus sisaldab väikeehitise

legaaldefinitsiooni. LKS § 31 lg 2 p-st 8 tulenevad kitsendused igasuguse ehitise

püstitamiseks, sõltumata selle suurusest või nimetusest. Asjaolu, et halduspraktikas

sisustatakse väikeehitist kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse alusel, on seotud

õigusselgusega, millele saab vastuse anda kohtupraktika. Kuna KeA nõusolekut on vaja

piiranguvööndis iga ehitise püstitamiseks, sõltumata selle suurusest, ei ole praegu tähtsust

sellel, kuidas mõistet sisustada.

Eelnevat arvesse võttes on vaidlusalused kaitse-eeskirja normid põhiseaduse ja

looduskaitseseadusega kooskõlas. Kaitse-eeskirjaga ei kitsendata täiendavalt kaebaja õigusi.

14. Kohus jõudis järeldusele, et Peedu kinnistul ehitamiseks, sh valmissuvila paigaldamiseks,

on vaja KeA nõusolekut. Nõusoleku andmata jätmise näol on tegemist haldusaktiga (vt

käesoleva otsuse p 8). LKS § 14 lg 2, kaitse-eeskirja § 5 lg 2 ja HMS § 54 koosmõjust

tuleneb, et nõusoleku andmist tuleb kaaluda, kui vastav taotlus esitatakse. 20.07.2017 vastuse

näol on seega tegemist kaalutlusotsusega. KeA on kaalutlusõigust ka teostanud ning kohtul

tuleb kontrollida, kas seda on tehtud õiguspäraselt. Diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on

siiski piiratud. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas

haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas selle tegemisel järgiti diskretsiooni

piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Seega peab kaalutlusõiguse alusel

väljastatud haldusakt sisaldama kaalutlusi, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus

(HMS § 56 lg 3), lisaks peavad olema täidetud muud formaalse õiguspärasuse eeldused, nagu

ärakuulamine,

selgitamiskohustus,

uurimisprintsiip,

põhjendamine,

ja

materiaalse

õiguspärasuse eeldused, nagu võrdne kohtlemine, kaalutlusõiguse teostamine. HKMS § 158

lg 3 alusel puudub kohtul õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse sisulist

otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Näiteks praegusel juhul ei saa

kohus hinnata, kas kaebajale tuli anda nõusolek valmissuvila paigaldamiseks. Kohus saab

kontrollida, kas KeA kaalutlused olid õiguspärased.

3-17-2114

12(15)

15. Kaebaja on 20.07.2017 vastuse formaalse õiguspärasuse osas heitnud vastustajale veel

ette, et ta on jäetud ära kuulamata, rikutud on selgitamis- ja teavitamiskohustust ning

uurimisprintsiipi. Etteheidetest haldusakti formalistlikkusele võib järeldada rahulolematust

haldusakti vormiga.

15.1. Kohus nõustub kaebajaga, et ta on menetluses jäetud ära kuulamata. Kohus peab

seejuures usutavaks, et taotluse esitamisel KeA kontoris 21.06.2017 selgitati kaebajale Peedu

kinnistuga seotud kitsendusi. Haldusmenetlus algab HMS § 35 lg 1 p 1 kohaselt taotluse

esitamisega haldusorganile ja menetlusosaline tuleb HMS § 40 lg 1 kohaselt ära kuulata enne

haldusakti andmist. Ka kehtib haldusmenetluses vormivabaduse põhimõte. Iseenesest võib

seega järeldada, et kaebaja on olnud ära kuulatud. Ärakuulamise eesmärki – anda

menetlusosalisele võimalus tuua välja end soodustavad asjaolud, esitada vastuväited – ei ole

haldusmenetluses siiski saavutatud. Et ärakuulamine oleks efektiivne, peab asutus teadma,

missugust otsust kavandatakse. Materjalidest ei nähtu, et see oleks selge olnud 21.06.2017

taotluse esitamisel, lisaks ei vastaks see diskretsiooniotsuse menetlusele. Menetlusosalise

ärakuulamine on eriti oluline diskretsiooniotsuste tegemisel, tagades õigemad ja

menetlusosalisele vastuvõetavamad otsustused. Vastasel juhul võib menetlusosaline tunda, et

diskretsiooniotsus on tehtud meelevaldselt. Menetlusosalise ära kuulamata jätmine võib

tähendada, et otsuse tegemisel lähtutakse diskretsiooni teostamisel ebaõigetest asjaoludest.

Näiteks käesoleval juhul oleks kaebaja ärakuulamine tähendanud seda, et KeA oleks teadnud,

et kaebaja ei kasuta Peedu kinnistule liikumiseks mootorsõidukit, vaid väikelaeva. Kohtu

hinnangul tuleb HMS § 40 lg 3 p-s 2 sätestatud erandi rakendamisest diskretsiooniotsuste

tegemisel pigem hoiduda. Kuna haldusmenetlus on vormivaba, ei oleks kaebaja ärakuulamine

ka menetlust viivitanud.

15.2. Kaebaja väidab 02.11.2017 menetlusdokumendis, et vastustaja on rikkunud

uurimisprintsiipi, kuna pole teinud kindlaks, et Peedu kinnistul asus kunagi küün. Kohus on

seisukohal, et vastustaja pole uurimispõhimõtet rikkunud. Kaebaja on alles kohtumenetluses

asunud väitma, et kinnistu oli hoonestatud, esitades Tinni talundilehe ning Maa-ameti

kaardiserveri väljavõtte 1947. aastast. Samas on kaebaja möönnud, et nõukogude

okupatsiooni ajal küün lagunes ning selle asukoha tuvastamisega on olnud raskusi. Kohus

leiab, et kui mitte miski taotluses ei viita uurimist nõudvatele asjaoludele või vajadusele ise

tõendeid koguda – kaebaja ei toonud küüni välja taotluses, see ei kajastunud kaasaegsetelt

kaartidelt, küüni asukoha väljaselgitamine paikvaatlusel on võimatu (ka kaebaja ise ei leidnud

kohapealt küüni jälgi) –, ei saa selle asjaolu suhtes tekkida haldusorganil ka uurimiskohustust.

15.3. Kaebaja hinnangul oleks vastustaja pidanud talle selgitama, mis tingimustel on Peedu

kinnistule valmissuvila paigaldamine lubatud. Lisaks on ignoreeritud teavitamist. Kohus

leiab, et vastustaja pole selgitamiskohustust rikkunud. Asjaoludest ei selgu, milles seisneb

kaebaja väidetud teavitamise ignoreerimine. Haldusorgan ei saa menetlusosalisele selgitada,

mis tingimustel oleks haldusakti andmine võimalik, kui haldusorgan ei pea sellise haldusakti

andmist mitte ühegi tingimuse täitmisel võimalikuks. Selgitamiskohustus tähendab ennekõike,

et haldusorgan tagab, et isik esitaks nõuetelevastava taotluse ja selle lahendamiseks vajalikud

tõendid, mille alusel saaks taotluse sisuliselt läbi vaadata. Ennekõike on see seotud

menetlusosalise nõustamisega. Selgitamiskohutuse ulatus sõltub omakorda menetlusosalisega

seotud subjektiivsetest asjaoludest (vanus, haridus, amet, taust, tervis vms). Vähemalt vaidest

nähtub, et kaebajat või kaebaja volitatud esindajat on esindanud juriidiline nõustaja. Seega ei

saanud kaebaja puhul vähemalt vaidemenetluses eeldada, et ta vajab intensiivsemat

selgitamist. Käesoleval juhul on vastustaja olnud seisukohal, et Peedu kinnistu kogu ulatuses

ei saa lubada valmissuvila paigaldamist. Nii ei pidanud ta ka selgitama, mis tingimustel see

oleks võimalik.

3-17-2114

13(15)

15.4. Kaebaja on vastustajale heitnud ka ette, et nii 20.07.2017 vastus kui 18.09.2017

vaideotsus on formalistlikud, kubisedes õigusaktide väljakirjutustest ning olles sellega

õigusteadmisteta isikule raskesti mõistetavad. Kohtu hinnangul võib seda tõlgendada

etteheitena haldusakti vormile, täpsemalt põhjendustele. Haldusakti põhjendamiskohustus

tuleneb HMS §-st 56, mille lõikes 2 sätestatakse, et haldusakti põhjendustes tuleb märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusakti põhjendamine tagab, et haldusakti

adressaat mõistab, miks ja missugusel õiguslikul alusel otsus tehti. Haldusakti motiveerimine

annab adressaadile võimaluse esitada vastuväited ja pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

Kahtlust ei ole, et 20.07.2017 vastust on põhjendatud, samuti sisalduvad selles kaalutlused.

Asjaolu, et kaebajale KeA põhjendused ei meeldi, ei tähenda, et need oleksid asjakohatud või

valed. Asja materjalidest ei nähtu, et KeA põhjendused oleksid kaebajat takistanud kuidagi

oma õigusi kaitsmast. Kaebaja on läbinud vaidemenetluse ning esitanud nõuetelevastava

kaebuse. Iseenesest on tõsi, et haldusakt peaks olema võimalikult selge ja ulatuslikud viited

õigusaktidele teevad põhjenduste jälgimise raskeks. Samas peab haldusakti motivatsioonis

sisalduma õiguslik alus, seda nõuab legaalsuse põhimõte.

15.5. Kohus märgib täiendavalt, et haldusaktis puudub vaidlustamisviide. Tegemist on

vormipuudusega, mis siiski ei mõjuta haldusakti kehtivust.

16. Kaebaja hinnangul on vastustaja 20.07.2017 vastuses lähtunud ebaõigetest kaalutlustest,

omistades tähenduse asjakohatutele faktidele. Kohus selle väitega ei nõustu.

16.1. Kaalutlusreeglid tulenevad HMS § 4 lg-st 2, mille kohaselt teostatakse kaalutlusõigust

kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades

olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

16.2. KeA lähtus 20.07.2017 vastuses järgmisest kaalutlustest: valmissuvila paigaldamine

kahjustab Peedu kinnistul asuvaid elupaigatüüpe, mis on ühtlasi Alam-Pedja looduskaitseala

kaitse-eesmärgiks; Peedu kinnistu asub ehituskeeluvööndis ning tegemist on üleujutatava

alaga.

16.3. Nii looduskaitseseadusest kui kaitse-eeskirjast tuleneb, et nõusolekut valmissuvila

paigaldamiseks ei anta, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist ja

loodusobjekti seisundit. Vaidlust ei ole, et kaebaja soovis valmissuvila paigutada

elupaigatüüpidele – põhjapoolne asukoht asus lamminiidul ja lõunapoolne asukoht

soostuvates ja soo-lehtmetsades –, mille kaitse on kaitse-eeskirja § 1 p 5 kohaselt

looduskaitseala kaitse-eesmärgiks. Kohus nõustub vastustajaga, et valmissuvila paigaldamise

ja kasutamisega võib kaasneda elupaigatüüpide osaline hävimine ja kahjustamine. Seda ka

siis, kui see postidele paigaldada (vastustaja on 20.07.2017 otsuse tegemisel sellest ka

lähtunud). Lamminiitudel elutsevad kaitsealused linnud ning üleujutuste ajal on see kalade

koelmualaks. Valmissuvila paigaldamine ja edasine kasutamine mõjutab tunduvalt suuremat

ümbrust kui üksnes ehitusalune maa. Ka kaitse-eeskirja § 16 lg-s 2 sätestatud Reku

piiranguvööndi kaitse-eesmärgid ei näe ette võimalust piiranguvööndisse ehitada. Sätte

kohaselt on piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks loodusliku mitmekesisuse ja maastikuilme

säilitamine ja taastamine. Eelduslikult kahjustab inimtegevus, eriti püsiva iseloomuga

inimtegevus, nende eesmärkide saavutamist. Asjaolul, et kaebaja sõnul asus kinnistul kunagi

küün, ei ole siinjuures tähtsust. Maastikuilme säilitamise all tuleb mõista ajahetke, mil kaitse-

eeskiri vastu võeti. Sel ajal ei olnud küün enam säilinud. Ka ei mõjuta kaalutluse

õiguspärasust kaebaja väide, et kaitseala seisundit on hinnatud väga heaks, mistõttu peaks

mingis osas olema kahjustamine lubatud. Selline arusaam on vastuolus kaitse-eeskirja § 1 lg 1

p-s 1 sätestatud kaitse-eesmärgiga kaitsta looduslikku mitmekesisust ulatuslikul alal. Kohtu

hinnangul on vastustaja piisavalt näidanud 20.07.2017 vastuses, et valmissuvila paigaldamine

kahjustab kaitse-eesmärkide saavutamist, kuna see mõjutaks suuremat maa ala kui hoone

3-17-2114

14(15)

ümbrus. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb Natura 2000 alade puhul rakendada

ettevaatusprintsiipi. Kohus nõustub siiski kaebaja väitega, et vastustaja on vääralt juhindunud

eeldusest, et Peedu kinnistule liikumiseks kasutatakse mootorsõidukit. Kaebaja on korduvalt

selgitanud, et kasutab kinnistul käimiseks väikelaeva. Seega ei olnud sellest asjaolust

lähtumine põhjendatud. Samas on selge, et kinnistul mootorsõidukita liikumine mõjutab

samuti pinnast, kuna tekivad teed. Sellisena ei mõjuta see peamist kaalutlust, et valmissuvila

paigaldamine kahjustab kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist.

16.4. Pooled on eri meelt ehituskeeluvööndi arvestuse osas. Kohus on seisukohal, et

vastustaja on oma 18.09.2017 vaideotsuses õigesti arvestanud ehituskeeluvööndi ulatust,

leides, et Peedu kinnistu asub kogu ulatuses ehituskeeluvööndis.

Üldreegli kohaselt tuleb ehituskeeluvööndit arvestada veekogu veepiirist (LKS § 35 lg 2).

Looduskaitseseaduses on ehituskeeluvööndi arvestamisel sätestatud aga erisus sisemaa

veekogudele, mis suures ulatuses ja korduvalt üle ujutavad. Sellised veekogud on sätestatud

määruses nr 58. Teiste hulgas kuulub sinna Suur-Emajõgi koos vanajõgedega kogu ulatuses.

Sellistel veekogudel loetakse kõrgveepiiriks alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade

leviala piir veekogu veepiirist arvates. Praktikas on lammi-madalsoomullad võrdsustatud

alluviaalsete soomuldadega. Üleujutatavate jõgede ehituskeeluvööndi arvestamise erand on

sätestatud LKS § 35 lg-s 4, mille kohaselt koosneb korduva üleujutusega veekogu ranna või

kalda ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast (lammimadalsoo mulla leviala piir alates veekogu

piirist) ja sama seaduse §-s 38 sätestatud vööndi laiusest. LKS § 38 lg 1 p 3 kohaselt on

Emajõe kalda ehituskeeluvöönd on 50 m. Täiendavad erisused on juhtudeks, kui jõe kaldal

paikneb metsamaa. Peedu kinnistul asuvad soostuvad ja soo-lehtmetsad, mistõttu tuleb sellest

ka lähtuda. LKS § 38 lg 2 kohaselt ulatub metsamaal ehituskeeluvöönd kalda piiranguvööndi

piirini. Kalda piiranguvööndi laius Emajõel on LKS § 37 lg 1 p 2 kohaselt 100 m veepiirist

või

lammi-madalsoomuldade

levialapiirist.

Arvestades,

et

Maa-ameti

geoportaali

mullastikurakenduse kohaselt levivad Peedu kinnistul suures ulatuses lammi-madalsoomullad,

jääb kogu kinnistu ehituskeeluvööndisse, sõltumata sellest, millisest kinnistu osast hakata

ehituskeeluvööndit arvestama.

Kohus on seisukohal, et vastustaja on siinjuures õigesti võtnud arvesse, et korduvalt

üleujutatava ala puhul võib ehitisest lähtuda oht keskkonnale ja varale. Vastustaja on välja

toonud, et välikemmergu ala on üleujutatud alal ja sealt lähtub otsene oht keskkonnale.

Asjaolul, et tegelikkuses ei ole Peedu kinnistu olnud perioodiliselt üle ujutatud, saab olla

kaalu üksnes argumendi kaalukuse hindamisel. Kohtu hinnangul on üleujutustest tulenev oht

ja kinnistuga seotud asjaoludest tulenev oht keskkonnale piisav, et rakendada

ettevaatusprintsiipi ja pidada ehituskeeluvööndit oluliseks kaalutluseks. Ehituskeeluvööndisse

ehitamise lubamisel on valitseja kaalutlusõigus veelgi ahendatud.

17. Keeld paigutada kinnistule valmissuvila on proportsionaalne kaitse-eeskirjas ette nähtud

talumiskohustusega. Kaitse-eeskirja § 17 p-st 3 tuleneb, et piiranguvööndis on lubatud

korraldada rahvaüritust kuni 30 osalejaga ette valmistamata ja KeA poolt tähistamata kohas.

KeA nõusolek on vajalik, kui osalejaid on rohkem kui 30. Kaitse-eeskirja eesmärgiks on

kaitsta seal levivaid elupaigatüüpe. Ühtlasi on eesmärgiks vältida elupaigatüüpide

kahjustamist. Kuna püsiasustus koormab reeglina kaitseala rohkem kui ajutine koormus, mille

negatiivsed kõrvalmõjud on loodus võimalik ise kõrvaldama, on valmissuvila paigaldamiseks

loa andmata jätmine proportsionaalne talumiskohustusega.

18. Kaebaja on vastustajale heitnud ette võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kaebaja

leiab, et Peedu kinnistu on sarnases olukorras kui Tommi kinnistu, millel on ehitamist

lubatud. Kohus nõustub vastustajaga, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Peedu

kinnistu ja Tommi kinnistu ei ole võrreldavad. Selleks, et kinnistud oleksid võrreldavad,

3-17-2114

15(15)

peaksid need asuma samas piiranguvööndis, millel on sama kaitse-eesmärk ja kus kehtivad

samasugused kitsendused. Kaitse-eeskirja lisa 2 kohaselt paikneb Tommi kinnistu Palupõhja

piiranguvööndis, mille kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja traditsioonilise

külamaastiku säilitamine. Keskkonnaregistri andmetel pole seal registreeritud loodusdirektiivi

I lisa elupaigatüüpe, kaitstavate liikide elupaiku ja kasvukohti. Maa-ameti mullastiku

kaardirakenduse kohaselt ei levi Tommi kinnistul lammimuldi. Isegi kui kinnistud oleksid

võrreldavad, ei ole isikul õigus nõuda väära halduspraktika jätkamist. Asjaolul, et Tommi

kinnistu kohta pole määratud maakatastris õue- ja ehitusalust maad, pole käesoleva asja

lahendamisel tähtsust. Maaregistrisse kantavad andmed on sätestatud maakatastriseaduse § 9

lg-s 2, mille p 11 kohaselt sisaldab maaregister katastriüksuse pindalasid kõlvikute ja

sihtotstarvete lõikes. Maatulundusmaa sihtotstarbe koosseisu arvatakse Vabariigi Valitsuse

23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 7

lg 4 kohaselt järgmised kõlvikud: haritav maa, metsamaa, looduslik rohumaa, õuemaa ja muu

maa. Seega nähakse õuemaa kõlvik katastriüksuse kandel maaregistrisse määrusega ette.

Kõlvikuline jaotus ei anna aga õigust katastriüksusele ehitamiseks.

19. Kõike eelnevat arvestades, leiab kohus, et 20.07.2017 vastuses on küll menetluslikke ja

vormilisi puudusi, kuid puudused ei ole sellised, mis oleksid mõjutanud asja otsustamist.

HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või kui haldusakt ei vasta vorminõuetele,

eeldusel, et eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Analoogia korras

on HMS § 58 kohaldatav ka halduskohtumenetluses: haldusakti tühistamist ei saa nõuda, kui

haldusakti andmisel ei ole järgitud menetlus- ja vorminõudeid, mis ei saanud mõjutada asja

otsustamist. Kohtu hinnangul ei mõjutanud ärakuulamisnõude rikkumine asja otsustamist.

Lisaks on HMS § 57 lg-s 2 sõnaselgelt kirjas, et vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta

haldusakti kehtivust. Vastustaja lähtus haldusakti andmisel peamiselt sellest, et valmissuvila

paigaldamisest tulenevad mõjutused mõjutavad oluliselt suuremat ala kui pinda hoone all ja

vahetus ümbruses. Lisaks on Peedu kinnistu ehituskeeluvööndis ja üleujutatav, mistõttu võib

ehitiste püstitamine tekitada ohtu keskkonnale ja varale. Seega ei ole põhjendatud kohustada

vastustajat vaatama kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

kohtule esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee