1-17-2053/47 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-2053

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. 2018, Tallinn märts Kriminaalasja number 1-17-2053 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Koik

Kriminaalasi

B.D süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19. detsembri 2017. a otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat riigi õigusabi korras Siim Mõistlik ja kannatanu valitud esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk XX

Prokurör

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Tikk Süüdistatav

B.D isikukood XXX, elukoht , XXX ei tööta, karistatus puudub Kaitsja Vandeadvokaat riigi

Siim Mõistlik õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 19. detsembri 2017. a kohtuotsus osas, millega kannatanu

Tühistada XX menetluskuludest jäeti 1952,46 eurot kannatanu kanda ning 1719,54 eurot mõisteti välja B.D-lt ja tsiviilkostjalt Y

- . OÜ lt

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1 B.D-lt ja tsiviilkostjalt Y - kannatanu

Mõista OÜ lt solidaarselt välja XX kasuks 3672 eurot menetluskulu kannatanu valitud esindajale makstud tasu katteks.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2(11)

4. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

5. Määrata Advokaadibüroole Mõistlik makstava riigi õigusabi tasu Vares &

suuruseks B.D-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 eurot , sh käibemaks 40 eurot ja jätta see riigi kanda.

6.

kasuks

600 eurot menetluskulu nnatanu valitud Mõista Eesti Vabariigilt XX välja ka esindajale vandeadvokaat Indrek Sirgile apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse advokaadi vahendusel Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. detsembri 2017 B.D . a kohtuotsusega üldmenetluses mõisteti süüdi Karistusseadustiku (KarS) § lg 1 järgi le mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. ja tal Mõistetud karistus jäeti KarS § 7 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane 2 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta B.D-lt

lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 1 aastaks.

Kannatanu

XX tsiviilhagi varalise kahjuhüvitise nõudes rahuldati osaliselt summas 450 eurot ning mittevaralise kahjuhüvitise nõudes osaliselt summas 6740 eurot. Seega kokku mõisteti B.D-lt ja tsiviilkostjalt Y -lt solidaarselt kannatanu

OÜ XX kasuks välja 7 190 eurot ning -

viivis VÕS § 113 lg s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

53,17% kannatanu menetluskuludest summas 1952,46 eurot kannatanu kanda ning XX jäeti 46,83% kannatanu menetluskuludest summas eti 1719,54 eurot mõist välja võrdsetes osades süüdistatavalt B.D-lt ja tsiviilkostjalt Y OÜ- lt.

2. lles, et

23. augustil 2014 kella 02.00 ajal B.D tunnistati süüdi se ta põhjustas liiklusõnnetuse Tallinnas Sõpruse pst ja Sütiste tee ristmikul, kus ta juhtides sõiduautot Opel registreerimismärgiga (foorid töötasid kollasel XXXXXX teostas reguleerimata ristmikul vilkuval režiimil) vasakpööret ning pööret lõpetades ei andnud teed ülekäigurajal sõiduteed ületavale jalakäijale XX-le, kes sai raskeid terviskahjustusi. B.D pidi olema tähelepanelik teel liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist /LS § 33 lg 1/; pidi enne manöövri sooritamist veenduma, et see on ohutu /LS § 33 lg 2 p 8/; pidi reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale /LS § 35 lg 4/; pidi andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab /LS § 17 lg 5 p 2/; pidi kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, et ta suudaks arvestada kõikide liiklusoludega ning suutma oma sõiduki peatada takistuse ees, mis on etteaimatav /LS § 50 lg 3 p 1, 2/. B.D

jättis nimetatud liiklusseadusest tulenevad kohustused ettevaatamatusest täitmata. Seega pani B.D toime mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus, s.o KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(11)

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat id Siim Mõistlik ja kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk.

3.1 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja B.D suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Maakohtu otsuse kohaselt on tunnistaja ja kannatanu

MS XX ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, liiklustehnilise ekspertiisiga ning liiklusekspert

JM ütlustega tõendatud, et kannatanu asus õnnetuse toimumise ajal ülekäigurajal. Kaitsja leiab, et maakohtu poolt loetletud tõenditest ei saa teha järeldust selle kohta, et kokkupõrge toimus ülekäigurajal. Tunnistaja

MS ütluste kohaselt ei näinud ta kokkupõrkehetke. Ta pööras oma pilgu sõiduteele alles siis, kui oli kuulnud kokkupõrke heli ning nägi nõustuda kannatanut libisemas. Seega ei saa kohtuotsuses toodud tunnistaja

MS ütluste refereeringuga, mille kohaselt vaatas teel ta e ja nägi, kuidas takso sõitis mehele otsa, mees paiskus õhku või libises asfaldil. Kannatanu

XX tunnistas kohtuistungil kaitsja küsimustele vastates, et mäletab jõudmist üksnes Sütiste tee keskel oleva ohutussaareni ning kõik sealt edasi on pelgalt oletused. Kannatanu ütluste kohaselt soovis ta minna oma koju piki Sõpruse p äärset teed ning seetõttu uiestee

tähendanuks vales kohas sõidutee ületamine teisel pool teed olevatest metallpiiretest üleronimist.

Kaitsja hinnangul on oluline arvestada, et metallist teepiire ulatub küll ühelt poolt ülekäigurajani, kuid teisalt lõppeb ära enne elamukvartalisse sissesõidu teed, mis on ülekäiguraja lähedal ning võimaldanuks kannatanul samuti oma elukohta jõuda ning mida kannatanu tavaliselt kasutas koju minek ohutussaarelt uks jalgrattaga. Sellest tulenevalt ei saa välistada, et kannatanu üritas liikuda just viimati mainitud tee suunas, mis samuti ei eelda . metallpiiretest üle ronimist Eksperdi arvamus süüdistatava sõidukiiruse tuvastamisel ei ole kontrollitav, kuna puuduvad uuringu aluseks olevad võrdlusandmed. sõnu võimalik arvutuslikul teel Ekspert

JM l ei olnud tuvastada süüdistatava sõiduki kiirust kokkupõrke hetkel. määras selleks Ekspert

JM hinnanguliselt 40 km/h. Kohtus selgitas , JM et kasutas hinnangu andmiseks võrdlevat meetodit, võrreldes süüdistatava sõiduki vigastusi teiste sõiduki vigastustega, kus oli samane sõidukiirus kokkupõrke hetkel. KrMS § 107 lg 3 tuginedes tuleb ekspertiisiakti põhiosas esitada uuringute kirjeldus ja hi

ndamise andmed. Riigikohus on korduvalt rõhutanud vastava kohustuse olulisust eksperdiarvamuse kui tõendi lubatavuse seisukohalt äiteks lahend nr 3 (n -1-1-32-09).

JM poolt koostatud ekspertiisiaktis puuduvad andmed igasuguste uuringute kohta. Samuti ei toonud JM ka kohtuistungil selgitusi andes välja mitte ühtegi konkreetset võrdlust, kus sarnaste vigastustega sõiduki liikumiskiirus Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et oleks olnud 40 km/h. kontrollimatuse tõttu on ekspertiisiakt kohtukõlbmatu tõend. Lisaks sellele juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et ekspertiisiaktis on sõiduki vigastatud poolena märgitud parem pool, kuigi tegelikkuses oli seda vasak pool. Kohtuotsuses ei ole ekspertiisiakti nõuetele vastavust käsitletud, ehkki kaitsja juhtis sellele asjaolule kohtumenetluse käigus korduvalt tähelepanu. Kohtuotsuse põhjendused on osaliselt vastuolulised. süüdistatava Maakohus on leidnud, et

ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed, et nende pinnalt teha järeldusi kokkupõrke toimumise täpse koha osas. Samas on maakohus märkinud, et süüdistatava ütluste kohaselt ta kannatanut enne õnnetuse toimumist ei näinud. Maakohus põhjendas seda asjaoluga, et arvatavasti jäi kannatanu kahe posti varju. vaatlusprotokollile tuginedes leiab kaitsja, et kahe Sündmuskoha posti varju jäämine tähendab seda, et kannatanu ületas sõiduteed ülekäiguraja kõrvalt. A

insaks tunnistajaks, kes väidab end olevat näinud kannatanu ja sõiduauto kokkupõrke momenti, on . Isegi kui tunnistaja

TP TP ütlused ebausaldusväärseks tunnistada, jääb siiski tõendamata kokkupõrke toimumise koht, sest ja eksperdi ütlused ning tunnistaja , kannatanu

MS XX

4(11) ekspertiisiakt ei oma selleks piisavalt tõenduslikku teavet. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb

kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav ei rikkunud liiklusnõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses kannatanuga kokkupõrke toimumisel. igurajal. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ületas sõiduteed ülekä Kannatanu oli riietatud üleni tumedatesse riietesse ja helkur oli kinitatud tema seljakotile. Kui kannatanu ületas sõiduteed väljaspool ülekäigurada, siis jäi ta kahe posti varju ja ei olnud süüdistatavale nähtav. Süüdistatava ütluste kohaselt ei saanud tema sõiduki kiirus olla rohkem kui 20 km/h. Kui sõiduki kiirus oleks olnud suurem, siis oleks saanud kannatanu kokkupõrke käigus märksa raskemaid vigastusi. Kuna liikumiskiirus oli väike, siis pidurdusjäljed puuduvad. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuse seisukohaga, mille kohaselt pidanuks süüdistatav arvestama, et t

ülekäiguraja vaateväli on piiratud ja selles tulenevat manöövrile rohkem tähelepanu pöörama. Iga liikluses osaleja saab eeldada, et kaasliiklejad täidavad ka enda liiklusalaseid kohustusi. Seega sai ka süüdistatav eeldada, et kahe posti tagant ei astu keegi tema teele ette. Samuti ei saa süüdistatavale ette heita, et ta kontrollis manöövrit tehes, et ei oleks vastutulevaid sõidukeid.

Liiklusseadusest tulenevalt on sõidutee ületamisel nii jalakäijal kui ka autojuhil üksteise suhtes hoolsuskohustus. Kaitsja hinnangul oleks ka kannatanu pidanud arvestama, et foorituled olid vil

kuva kollase režiimis ning sellises olukorras on eriti oluline ületada sõiduteed selleks ettenähtud kohas ning seejuures veenduma, et juht on teda märganud.

3.2 Kannatanu esindaja vaidlustab maakohtu otsuse väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise ning menetluskulude osas. Kannatanu esindaja taotleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist suuremas ulatuses kui maakohus ning jätta kannatanu poolt maaja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt süüdistatava ja tsiviilkostja kanda.

Mittevaralise kahju hüvitamisel on maakohus viidanud kahele maakohtu lahendile, kuid kohtuotsuses puudub muude kohtulahendite analüüs. Mittevaralise kahju hüvitis ei ole arvutatav lihtsa valemiga ning isegi sarnaste vigastuste korral on hüvitised erinevad. Apellant viitas juba hagiavalduses mitmele kohtulahendile, milles väljamõistetud hüvitised on märkimisväärselt suuremad. Liiklusõnnetusest on möödunud ligi neli aastat, kuid XX ei ole endiselt paranenud. Maakohtu hinnangul õiglane hüvitis 7000 eurot vast 2008. aasta Riigikohtu analüüsi kohaselt ab minimaalsele hüvitisele raskete tervisekahjustuste korral. See vastab ca 6 kuu keskmisele palgale. Maakohtu lahendis ei ole analüüsi, miks apellandi poolt viidatud kohtulahendites väljamõistetud hüvitised ei vast üleelamistele. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel a XX arvestatakse sageli ka isiku süü suurust, tema toimetulekut mistõttu üksnes vigastuste kirjeldus ,

ei ole piisav hüvitise suuruse üle otsustamiseks. Apellant on seisukohal, et taotlus hüvitada 15

000 eurot ei olnud põhjendamatult suur. oli enne liiklusõnnetust XX aktiivse ja liikuva eluviisiga. Kuna tal juhiluba ega autot ei ole, siis liikus ka ta kõikjal jalgsi või jalgrattaga. Tööl käis ühistranspordi või jalgrattaga, suvel tegi rattamatkasid ja käis matkamas telgiga. Tegeles jooga ja tsiguniga (Hiina hingamisvõimlemine). Eeltoodud tegevused eeldasid head painduvust ja liikuvust, kuid vasaku põlve liigeste purunemise tõttu mitu kuud üldse jalga ei saanud

XX liigutad liikuvus piiratud. Seoses liikumisvaegusega on kehakaal a ning käesoleva ajani on kasvanud ca 10 kg, suurema koormuse tõttu paremale jalale tekkisid seal lihaspinged, valud ning spasmioht. Käesoleva ajani käib žis. Viimaste tervisehädadena on

XX massaa XX-l tuvastatud kõrgenenud vererõhk, mille tõttu toimetati ta 20.08.2016 ka erakorralise meditsiiniosakonda Põhja uuringud on näidanud ka -Eesti Regionaalhaiglasse. Seekord piirduti rohtudega. Viimased kolesterooli

taseme ohtlikku kasvu. Arstid seostavad seda vähese liikuvusega, vähene liikuvus on aga tingitud jalavigastusest. Seoses saadud vigastustega on kannatanule tehtud kaks operatsiooni narkoosi all -

est tugiplaatide 23.08.2014 põlve taastamise operatsioon ning 04.02.2015 põlv väljavõtmise operatsioon. Kaks kuud pärast liiklusõnnetust kandis

XX vasaku jala kogu pikkuses ortoosi, mis algul - fikseeris põlve täielikult, kuid siis lubas järk järgult liikuma. Täielik liikuvus ei

5(11) ole ei saa

lonkab. Jalad taastunud. Käesoleval ajal XX sõita enam jalgrattaga, liikumisel valutavad ning selle ärahoidmiseks käib regulaarselt massaažis ja ujumas. Enam ei saa tegeleda samal tasemel jooga ja tsiguniga, kuna jalgade liikuvus on piiratum. Kuna ksinda, siis XX elab ü oli esimestel kuudel väga raske hakkama saada koduste toimetustega - koristamine ja muud majapidamistööd. Abi pidi paluma sõpradelt, eriti tarbekaupade toomisel poest ning liikumisel taastusravisse ja arstide juurde.

Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kannatanu õigusabikulud tuleks jagada vastavalt tsiviilhagi rahuldamise ulatusele. Maakohus viitas TsMS § 163 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Paraku ei kehti TsMS § 163 kriminaalkohtumenetluses. KrMS § 180 lõige 1 sätestab süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

, et

süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku § s 182 sätestatud erandeid - .

Ainus võimalik erand kannatanu kõigi kulude hüvitamise põhimõttele on KrMS § 182 lõige 3, mis sätestab, et tsiviilhagi või avalik õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral - jaotab kohus tsiviilhagi või avalik õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki -

asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja va Sellest sättest hel. tulenevalt ei jaotata tsiviilhagi osalise rahuldamise korral mitte kõiki kannatanu üksnes menetluskulusid, vaid tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud. Samuti ei kehti kriminaalmenetluses protsendiprintsiip, vaid kohus langetab õiglase otsuse kulude jaotamise kohta.

Kannatanu menetluskulud ei ole seotud ainult tsiviilhagi menetlemisega igusabi maht on . Õ oluliselt suurem ning nähtub maakohtule esitatud kuluarvestusest. Süüdistatav eitas täielikult oma süüd, mistõttu kannatanu esindamise kulud on suures osas tingitud kannatanu õiguste kaitsmisest, et teda ei käsitletaks süüdlasena liiklusõnnetuses. Tsiviilhagi menetlemisest kulusid ei tekkinud , mida tulnuks jätta kannatanu kanda. Kriminaalasjas 1 2933 jäeti kannatanu enda kanda tsiv koostamise kulud. Kohtueelses iilhagi osalise rahuldamise tõttu üksnes tsiviilhagi menetluses ja kohtumenetluses tekivad kriminaalmenetluses kannatanu esindamisega kulud sõltumata hagi esitamisest.

Kannatanu esindaja peab vajalikuks osundada, et mittevar alise kahju hüvitise osas on võimatu ette prognoosida mõistlikku hüvitist. Tsiviilkohtumenetluses kehtib põhimõte, et mittevaralise kahju nõude rahalisel määratlemisel ei saa maakohus välja mõista suuremat hüvitist kui on esitatud nõue. Kuna mittevaralise kahju suurus on kohtu otsustada, siis tuleb kannatanu menetluskulude põhjendatuse üle otsustada mitte niivõrd konkreetse kohtuniku arvamusest mittevaralise kahju suuruse kohta, vaid sellest, kas kannatanu esitatud mittevaralise kahju nõue vastas üldiselt väljakujunenud kohtupraktikale. Seda põhjusel, et ilmselt kohtupraktikale mittevastava nõude esitamisel on süüdistataval ja tsiviilkostjal vaja sellele vastu vaidlemiseks teha pingutusi, kuid üldisele kohtupraktikale vastavas suurusjärgus nõude esitamisel on mõistlik hüvitis kohtu diskretsiooniotsus.

Kannatanu nõue vastas kohtupraktika piiridele. Varalise kahju osas tuleb arvesse võtta, et algne hagiavaldus oli varalise kahju hüvitamiseks 2191,62 eurot, millest rahuldamata jäi 164 eurot. Asjaolu, et hagiav koostamine oleks aldus võeti osaliselt omaks, ei tähenda seda, et tsiviilhagi olnud põhjendamatu, vaid vastupidi – ka omaksvõetud ja enne kohtuotsuse tegemist hüvitatud kahju oli põhjendatud ning selles osas tulnuks hagiavaldus nagunii rahuldada.

Maakoht lkostja vahel on u otsus menetluskulude jaotamise kohta süüdistatava ja tsivii ebaõige. Kannatanu on seisukohal, et menetluskulud tuleb analoogselt kahjuhüvitisega välja mõista solidaarselt nii süüdistatavalt kui tsiviilkostjalt.

6(11)

4. Tallinna Ringkonnakoht 2018 u määrusega 8. märtsist määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti KrMS 331 lg 11 p 2 kohaselt kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega 2018.

16. märtsini

5. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha Põhja kaitsja apellatsiooni kohta Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör , kes taotleb jätta kohtuotsus muutmata Merike Tikk ja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et B.D kui mootorsõiduki ettevaatamatusest liiklusnõu , mille tõttu ta juht rikkus deid põhjustas jalakäija XX-le rasked tervisekahjustus . ed

6. Kaitsja apellatsiooni kohta esitas oma seisukoha ka kannatanu esindaja vandeadvokaat I. Sirk, kes taotleb jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus süüküsimuse osas muutmata

.

Maakohus on õigesti tuvastanud kannatanu asukoha kokkupõrke hetkel. Tõendeid hinnatakse kogumis ning üksikud tõendid peavad üldjoontes haakuma teineteisega. Kannatanu enda ning tunnistaja

MS ütlused on riimuvad vähemalt kuni kannatanu liikumiseni sõidutee keskel asuva ohutussaareni. Ka süüdistatav ei ole seda kahtluse alla seadnud, et kuni ohutussaareni liikus kannatanu ülekäigurajal. Edasi on süüdistatava kaitsja püstitanud hüpoteesi, et kannatanu ei liikunud ohutussaarelt edasi mitte oma loogilises suunas otse piki Sõpruse pst kõnniteed, vaid tegi ohutussaarel järsu pöörde paremale, et suunduda hoopis majade vahele. Kui kannatanu oleks soovinud kasutada teist teed, siis miks liikus ta seni ülekäigurajal? Kui kannatanu tõepoolest soovis liikuda süüdistatava kaitsja viidatud hüpoteetilises suunas (mille kohta igasugused tõendid puuduvad), siis miks ta tegi seda liikudes n-ö ringiga. Inimesele on omane laiskus ning väga sageli inimesed liiguvad tõepoolest soovitud sihtkohta otse, kuid antud juhul on püstitatud versioon, mille kohaselt kannatanu kuni sõidutee keskosani liikus lubatud viisil ning siis olles ohutussaarel tegi peaaegu 90-kraadise pöörde kõrvale ja hakkas edasi sõiduteed ületama väljaspool ülekäigurada.

Puutuvalt ekspertiisiakti kriitikasse ja eksperdi arvamuse jälgitavusse peab kannatanu vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu sellele, et ekspert on pikaajalise kogemusega (peaaegu 50 aastat). Arvutuslikult ei olnud võimalik kiirust välja arvutada (eelkõige süüdistatava enda tegevuse tõttu

– puudusid pidurdusjäljed ning süüdistatav liigutas oma auto kokkupõrke kohast ning seismajäämise kohast eemale). Seetõttu tuli eksperdil kiirus tuvastada ekspertiisipraktikas välja kujunenud üldtunnuste järgi võrdlusmeetodil varasemate teadaolevate kiirustega liiklusõnnetustega – aluseks on ekspert nimetanud sõiduki vig astuste iseloomu ja nende ulatuse. Esmalt on oluline, et auto sõitis jalakäijale otsa ja toimus blokeeruv kontakt. Sõltuvalt sõiduki kiirusest on erinev jalakäija paiskumise ulatus auto peale. Antud juhul on ekspert senise eksperdikogemuse põhjal välistanud suurema kiiruse kui 40 km/h ning ka sellest oluliselt väiksema kiiruse, kuna sellisel juhul ei oleks vigastused autol ulatunud kapoti tagaosani ja esiklaasi piirkonnani. Kui vigastuste põhjal on tuvastatud sõiduki kiiruse suurusjärk, siis on võimalik välja selgitada jalakäija edasipaiskumise ulatus. Kuivõrd kannatanu asukoht pärast kokkupõrget on teada (verejälg asfaldil) ja jalakäija edasipaiskumise ulatus asulakiiruselt on 10-

15 meetrit, siis oli võimalik lihtsa arvutusega tuvastada kokkupõrke koht, mis paigutus ülekäigurajale. Ekspert on viidanud ka sõiduki küljest eraldunud kildudele, mis samuti paiskuvad kokkupõrkekohast edasi ning ei saa kunagi olla kokkupõrkekohast tagapool. Kuivõrd esimesed killud olid ca 5 meetri kaugusel ülekäigurajast, siis on välistatud kokkupõrke toimumine kaugemal kui 5 meetrit ülekäigurajast (killud ei saa paiskuda auto liikumisele vastupidises suunas). Ekspert on istungil andnud ütlusi, et kiirusel 40 km/h paiskuvad killud enne maapinnale

7(11) jõudmist 4,2 meetrit ning seejärel libisevad veel edasi. Ekspert on rõhutanud, et eelnevate asjaolude kogumis on võimalik teha järeldus kokkupõrke asukoha kohta ülekäigurajal. Asjaolu, et ekspert ei esitanud konkreetsete narvamust ö võrdlussõidukite pilte, ei muuda eksperdi mittejälgitavaks.

K

aitsja on leidnud, et süüdistatav ei ole liiklusnõudeid rikkunud, kuna ei ole tõendatud, et kannatanu ületas sõiduteed ettenähtud kohas kannatanu ei pruukinud olla autojuhtidele nähtav , , süüdistatava sõiduki kiirus oli oludele vastav kannatanu il ja mumine oli süüdistatava jaoks ootamatu.

Liiklusseaduse § 50 lõike 3 punktis 1 on sätestatud kohustus valida kiirus, et juht suudaks sõiduki peatada ees. Seega võib takistus juhi jaoks olla ootamatu etteaimatava takistuse juhi enda tegevuse tõttu (vaatab näiteks mujale), kuid tuleb hinnata, kas takistust oli võimalik näha ja ette aimata. Jalakäija poolt sõidutee ületamine on etteaimatav ning koht sõidutee ületamiseks oli lubatud. Kogu vaidlus käib selle üle, kas kannatanu äkki oli ülekäiguraja tagumisest p iirist mõnikümmend sentimeetrit või meeter kaugemal, kuid see ei takistanud pöördel liikuvat süüdistatavat teda nägemast. Kannatanu ei tassinud varjavat posti endaga kaasas ja ei saanud seetõttu kogu aeg olla posti varjus. Asjaolu, et kannatanule otsasõit oli süüdistatava jaoks ootamatu, tähendab seda, et süüdistatav ei olnud ettevaatlik ja ei veendunud oma manöövri ohutuses. Lisaks ülekäigurajale kohustas süüdistatavat kannatanule teed andma ka LS § 17 lg 5 p 2 (juht peab andma teed ) jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab ja § 33 lg 2 p 8 (juht peab enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et

see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid). Täiesti meelevaldne ja t

õendamata on ka apellatsiooni väide, et kannatanu helkur ei olnud nähtaval kohal.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kaitsja ning kannatanu esindaja apellatsioonidega

, leiab, et ning prokuröri ja kannatanu esindaja vastuväidetega apellatsioonidele kannatanu esindaja apellatsiooni väited väärivad osaliselt tähelepanu, kuid kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks põhjust ei anna.

7.1 Kohtukolleegium osundab, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.

Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks või B.D käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks.

Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium ptugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub

8(11) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11).

Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega.

Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on B.D KarS § järgi süüdi tunnistatud. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei

423 lg 1 nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades oma kaitsealuse süüdi esitatud süüdistuse tunnistamise talle s, ei tugine kaitsja mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust.

Maakohus on põhjendatult arvestanud kannatanu ütlustega,, sest ta ei ole neid muutnud ja XX need on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kannatanu on detailselt kirjeldanud, kuidas ta liikus sellel õhtul kodu poole ja ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas, s.o ülekäigurajal. Ta mäletab liikumist ohutussaareni, sest vahetult pära selle ületamist sõitis talle auto otsa, ta kaotas hetkeks teadvuse ja jäi sõiduteele kõhuli st lamama. Tema ütlused on kooskõlas tunnistaja ütlustega, mille kohaselt ta kuulis pauku ja MS ringi keerates nägi, kuidas sõiduauto sõitnud, ta õhku paisanud, oli mehele otsa mees libises sõiduteel Liiklustehnika ekspertiisiaktis on jõutud arvamusele, et kokkupõrge toimus edasi. ülekäigurajal ja sõiduauto kiirus oli otsasõidu hetkel 40 km/h. Ekspert on selleks analüüsinud sündmuskoha vaatlusprotokollis ja liiklusvahendi vaatlusprotokollis kajastatud andmeid. Liiklusekspert on kohtuistungil üle kuulatud ning ekspert on jäänud oma arvamuse juurde. Ekspert on selgitanud, millele tugineb tema arvamus, et sõiduauto ei sõitnud aeglasemalt ega kiiremini kui 40 km/h.

Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on B.D põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 423 lg 1 järgi ning kaitsja apellatsiooni väited õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks põhjust ei anna.

7.2 Kannatanu esindaja on seisu

kohal, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 7 000 eurot ei vasta kannatanu üleelamistele ega ka kohtupraktikale.

VÕS §

5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise

134 lg raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS §

6 ja TsMS §

127 lg lg

1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja

9(11) kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13).

Maakohus on ülaltoodud põhimõtteid järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud, miks ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus

15 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis

000 eurot on mõistlik ja põhjendatud (lk 159-162).

Kannatanu esindaja apellatsioonis toodud asjaolusid on maakohus mittevaralise kahju hüvitise määramisel juba arvestanud. Maakohus on arvestanud ka senise kohtupraktikaga analoogsetes kriminaalasjades. Kohtukolleegium peab eksitavaks kannatanu esindaja väidet, et maakohus analüüsis 2008. aasta kohtupraktikat. Tegelikult on maakohus tuginenud 2016. aasta kohtupraktika analüüsile. Kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja etteheitega, et maakohus on analüüsinud oma otsust tehes liiga vähe kriminaalasju. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on arvestanud rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, mistõttu puuduvad alused kannatanu

XX kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt välja mõistetud summa vastavuses mittevaralise kahju hüvitise määradega analoogsetes kriminaalasjades.

7.3 Kohtukolleegium nõustub aga kannatanu esindajaga, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg t 1. KrMS § 175 p - -s 1 nimetatud menetluskulu, mis on tekkinud kannatanul oma valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimeses lauses nimetatud juhul välja süüdimõistetult. KrMS § 180 lg 1 teine lause näeb ette erandi vaid tsiviilhagi tagamisest tingitud kulude (KrMS § 175 lg 1 p 8) hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaks määramisele, samuti kehtib erand ka muude KrMS §175 lg-s 1 nimetatud menetluskulude kohta, mis on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Apellant on asjakohaselt märkinud, et kannatanu esindajakulud ei ole antud juhul seotud üksnes tsiviilhagi menetlemisega.

Samuti peab ringkonnakohus oluliseks asjaolu, et kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on tegemist kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid, mis on olulised mootorsõiduki juhi poolt liiklus või käitusnõuete rikkumisega põhjustatud kahju eest mõ - istliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega on kuriteo faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma kindlaksmääramine teineteisest sõltuvuses, mistõttu ei ole käesoleval juhul võimalik väita, et kannatanul tekkinud menetluskulud on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud KrMS § 180 lg 1 teises lauses toodud erandi kohaldamine ning kohaldamisele kuulub KrMS § 180 lg 1 esimene lause, s.o kannatanul tekkinud menetluskulud summas 3672 eurot tuleb välja mõista solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt. Seetõttu tühistab maakohus maakohtu otsuse, millega jäeti kannatanu menetluskulud osaliselt tema enda kanda ja teeb selles osas uue otsuse.

8. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

10(11)

8.1 KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Sama lõike punkt 1 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. § 180 lg KrMS

11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas teeb kohtukolleegium KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahend, s.o tühistab maakohtu otsuse osaliselt - ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis kannab menetluskulud riik. Seega on menetluslikult väär kannatanu esindaja vandeadvokaat I. Sirgi taotlus mõsta apellatsioonimenetluse kulud välja solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt.

8.2 Kaitsja vandeadvokaat esitas koos apellatsiooniga

S. Mõistlik taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 240 eurot, sealhulgas käibemaks 40 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises, süüdistatavaga nõu pidamises ning apellatsiooni koostamises 8 pooltunni ulatuses. Ühe tööühiku (pooltunni) hind on 25 eurot.

Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja ning nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud. poolt esitatud ühe tööühiku hinda.

Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 § 21 lg lg-st 1 ja -st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning t - B.D aotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks eurot, sh käibemaks

40 eurot.

8.3 Kannatanu valitud esindaja vandeadvokaat I. Sirk esitas koos kaitsja apellatsiooni vastuväitega taotluse välja mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostajalt kannatanu kasuks valitud XX esindajale makstud tasu hüvitamiseks koos käibemaksuga kokku 1098 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kannatanute valitud esindajale makstud tasu maakohtu otsusega ja kaitsja apellatsiooniga tutvumises, kliendiga nõupidamises, apellatsioonija apellatsioonivastuse koostamises kokku 9,15

20 eurot tund. tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 1

Kohtukolleegiumi hinnangul on kannatanu valitud esindaja taotluses märgitud toimingud õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsjate poolt esitatud ühe tööühiku hinda.

Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus nr 3 Sama põhimõte kehtib ka -1-1-6-16, p 36). valitud esindajale maks Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium tud tasu mõistlikkuse hindamisel.

14. aprilli 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10 selgitanud, et sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt ka

11(11) KrMS § 185 lg- 1. Kuna kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni osaliselt rahuldab, siis lasub st kannatanule tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil.

Seega kuulub praeguses asjas -le esindajale makstud tasust, XX hüvitamisele vaid see osa valitud milles apellatsiooni väited olid põhjendatud. Kannatanu valitud esindaja väited maakohtu otsuse menetluskulude ebaõige jaotamise kohta olid põhjendatud, kuid moraalse kahju hüvitamise osas apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse vaid menetluskulude jaotamise osas.

Arvestades apellatsiooni väidete põhjendatud osa ning kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb kohtuko valitud esindaja viiele lleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks töötunnile vastava summa, s.o 600 eurot.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p

4 tühistab kohtukolleegium -st Harju Maakohtu 19. detsembri 2017. a kohtuotsuse B.D suhtes osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/