2-16-19080/38 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

21619080

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. märts 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Viktor Rõmari pankrotihalduri Martin Krupi hagi Andrey

Ishkovi ja Natalja Ishkova vastu müügilepingu

tagasivõitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viktor Rõmari pankrotihalduri Martin Krupi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Määruskaebuse esitaja (hageja) Viktor Rõmari pankrotihaldur

Martin Krupp

Vastustajad (kostjad) Andrey Ishkov, Natalia Ishkova

Vastustajate lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei

Forstiman

Asja läbivaatamise kuupäev

5. märts 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. augusti 2017. a määrus tsiviilasjas nr 21619080

muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata Viktor Rõmari pankrotihalduri Martin Krupi määruskaebuselt tasutud

kautsjon riigituludesse.

4. Jätta menetluskulud kassatsiooniastmes hageja kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viktor Rõmari pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 14. novembril 2016. a Viru

Maakohtusse Andrey Ishkovi ning Natalia Ishkova (kostjad) vastu hagi tunnistada kehtetuks

kostjate ja kolmandate isikute vahel 16. augustil 2013. a sõlmitud Ida-Virumaal Narva-Jõesuus

Koidula 14c–2 asuva korteriomandi (registriosa nr 4736608) hüpoteegi kustutamise avaldus,

korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping ning notari tõestatud kinnistamisavaldused. Hageja

2-16-19080

esitas ka hagi tagamise taotluse, milles taotles arestida eelviidatud korteriomand ja kanda

kinnistusraamatusse selle käsutamise keelumärge.

2. Maakohus võttis 25. jaanuari 2017. a määrusega hagi menetlusse ning rahuldas samal kuupäeval

hagi tagamise taotluse ja seadis hagi tagamiseks keelumärke kostjatele kuuluvale korteriomandile.

3. Kostjad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid hagi tagamise määruse

tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata, kuna kostjate elukoht oli Venemaal ja asi ei allunud seetõttu

Eesti kohtule.

4. Maakohus jättis 31. mai 2017. a määrusega Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu

õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti-Vene õigusabileping)

art 21 lg 1 ja TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel hagi läbi vaatamata. Maakohus leidis, et kostjad olid

tõendanud, et nende elukoht ei olnud Eestis ning et vaatamata sellele, et kostjatele kuulus Eestis

korteriomand, ei saanud seda korterit pidada nende elukohaks. Kuna hagi jäi läbi vaatamata,

tühistas maakohus TsMS § 386 lg 4 alusel ka hagi tagamise. Hageja esitas maakohtu määruse peale

määruskaebuse, vaidlustades nii hagi läbi vaatamata jätmist kui ja hagi tagamise tühistamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus jättis 16. oktoobri 2017. a määrusega hageja määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega.

Kuna kostjateks olid Vene Föderatsiooni kodanikud, kes oma väidete kohaselt elasid Venemaal, oli

ringkonnakohtu hinnangul asjakohaseks rahvusvahelist kohtualluvust reguleerivaks õigusaktiks

Eesti-Vene õigusabileping, mille art 21 lg 1 kohaselt, kui õigusabileping ei näe teisiti ette, on

kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema

territooriumil elukoht. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et hagi tagamise määrus tuli

TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada, kuna hagi jäeti kohtualluvuse puudumise tõttu läbi vaatamata.

Menetluskulud jättis ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, vaidlustades nii hagi läbi vaatamata

jätmist kui ka hagi tagamise tühistamist. Hageja arvates allus vaidlus Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise

ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse) art 6 lg 1 ja

TsMS § 98 lgte 1 ja 2 ning TsMS § 99 lg 1 alusel Eesti kohtule. Asja lahendamine Vene

Föderatsiooni kohtus ei oleks hageja arvates mõistlik.

7. Kostjad vaidlesid hageja määruskaebusele vastu ja palusid jätta ringkonnakohtu määruse

muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kohtualluvust tuli käesolevas vaidluses kontrollida Eesti-Vene

õigusabilepingu mitte Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse või TsMS sätete alusel. Seda põhjusel,

et Eesti-Vene õigusabileping kui Eesti Vabariigi enne Euroopa Liiduga liitumist nn kolmanda riigiga

(Vene Föderatsioon) sõlmitud välisleping on prioriteetne nii riigisiseste seaduste kui ka Euroopa

2(3)

2-16-19080

Liidu õigusaktide ees. Eesti-Vene õigusabilepingu kohaldamise tingimused olid käesolevas asjas

aga täidetud, kuna kostjad olid Vene Föderatsiooni kodanikud (Eesti-Vene õigusabilepingu art 1).

9. Tulenevalt Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lgst 1 saavad Eesti Vabariigi kohtud arutada tsiviil-

ja perekonnaasju, kui füüsilisest isikust kostjal on Eesti Vabariigi territooriumil elukoht. Käesolevas

kaasuses esitati hagi kostjate vastu, kelle kohta maakohus tuvastas, et nad elasid Venemaal, ning

kelle puhul ei saanud Eestis asuvat ning vaidluse esemeks olevat korteriomandit lugeda nende

elukohaks. Seega jätsid kohtud õigesti Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 1 ja TsMS § 423 lg 1

p 13 alusel hagi läbi vaatamata. Eelnevast tulenevalt tühistasid kohtud TsMS § 386 lg 4 alusel

õigesti ka hagi tagamise.

10. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, peab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause kohaselt

määrama kindlaks ka menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et menetluskulud

kassatsiooniastmes tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel jätta

hageja kanda. Madalama astme kohtud ei ole menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määranud. Seetõttu ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka Riigikohus. Tulenevalt

TsMS § 177 lgst 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja

jooksul käesoleva määruse jõustumisest.

11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Jaak Luik

Ants Kull

Tambet Tampuu

3(3)