2-15-11465/95 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21511465

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. märts 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Aktsiaseltsi RST Varad (likvideerimisel) hagi Aktsiaseltsi

Transcom vastu põhivõla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi RST Varad (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4 936 936 eurot 61 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts RST Varad (likvideerimisel), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja Aktsiaselts Transcom, lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Tarmo Peterson ja Karl-Morten Jõgi

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas

nr 21511465 muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikku põhjendust.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud kassatsiooniastmes aktsiaseltsi RST Varad (likvideerimisel)

kanda.

4. Välja mõista aktsiaseltsilt RST Varad (likvideerimisel) Aktsiaseltsi Transcom kasuks

kassatsioonimenetluse menetluskulude hüvitis 3600 eurot.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb aktsiaseltsil RST Varad

(likvideerimisel) tasuda Aktsiaseltsile Transcom praeguse otsuse jõustumisest arvates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-15-11465

1. Aktsiaselts RST Varad (likvideerimisel; hageja) esitas Pärnu Maakohtule hagi Aktsiaseltsi

Transcom (kostja) vastu põhivõla 3 754 328 euro 33 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise

880 384 euro 85 sendi ja seadusjärgses määras viivise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest kuni

kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel toimus 1. augustil 2012 kostja aktsionäride erakorraline üldkoosolek, kus otsustati

muu hulgas suurendada kostja aktsiakapitali 6 400 000 euroni, emiteerida 500 000 uut aktsiat

nimiväärtusega 6 eurot 40 senti, anda 500 000 uue aktsia märkimise eesõigus hagejale (endise

ärinimega aktsiaselts L.Rei) ja määrata eesõiguse kasutamise ajaks 1.–31. august 2012. Samal

päeval sõlmisid pooled mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, mille esemeks oli hageja

3 754 328 euro 33 sendi suurune rahaline nõue osaühingu Elikante (registrist kustutatud 9. juunil

2017; edaspidi Elikante) vastu. Nõue tulenes suuremas osas tsiviilasjas nr 2084035 jõustunud Pärnu

Maakohtu 11. novembri 2008. a otsusest, millega mõisteti Elikantelt hageja kasuks välja 37 miljonit

krooni. Hageja tasus nõudega mitterahalise sissemaksena 500 000 kostja aktsia eest nimiväärtusega

6 eurot 40 senti ning nõue läks kostjale üle alates lepingu allkirjastamisest. Hageja ja kostja vahel oli

23. märtsil 2009 sõlmitud garantiileping, millega kostja tagas Elikante kohustuse täitmist. Kostja ei

ole täitnud poolte 1. augusti 2012. a lepingust tulenevat kohustust ega esitanud äriregistrile

kandeavaldust aktsiakapitali suurendamiseks. Seetõttu ei ole hageja saanud 500 000 kostja uue

aktsia omanikuks. Lepingu esemeks olnud nõue Elikante vastu on lõppenud, sest kostja tasaarvestas

selle Elikante samaliigilise nõudega. Hageja on andnud kostjale 3. septembril 2012 täiendava tähtaja

ning 19. septembril 2012 teinud avalduse lepingust taganemiseks. Kuna kostja ja Elikante vahelise

tasaarvestuse tulemusena ei ole kostjal enam võimalik Elikante vastu olevat nõuet hagejale

tagastada, nõuab hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 189 lg 2 p 3 alusel kostjalt nõude väärtuse

hüvitamiseks 3 754 328 eurot 33 senti. Nõue muutus sissenõutavaks 21. septembril 2012 ja kostja

on kohustatud tasuma selle tasumisega viivitamiselt seadusjärgset viivist.

28. jaanuaril 2016 täiendas hageja hagi aluseks olevaid asjaolusid ja leidis, et alternatiivselt tuleneb

hageja nõue kostja vastu poolte vahel 23. märtsil 2009 sõlmitud garantiilepingust. Hageja väitel oli

ta esitanud 2. detsembril 2011 kostjale nõude garantiilepingust tuleneva 3 380 619 euro 63 sendi

suuruse kohustuse täitmiseks ning 29. mail 2012 täiendava nõude koos pankrotihoiatusega.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta tasaarvestanud hagejalt omandatud nõuet Elikante vastu

Elikante samaliigilise nõudega kostja vastu. Seega on ebaõige hageja seisukoht, et nõue Elikante

vastu on lõppenud ja tal on õigus nõuda kostjalt nõude väärtuse hüvitamist. Kostja tagastas hagejalt

omandatud nõude Elikante vastu hagejale juba 18. septembri 2012. a kokkuleppega, mille kostja

esitas kohtule koos 7. märtsi 2012. a volikirjaga, mis oli antud K. Groosile hageja esindamiseks.

Ühtlasi leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud väidetava tagasitäitmise võlasuhte esemeks oleva

nõude väärtust ja seega kostja vastu hagiavalduses nimetatud summas nõude olemasolu. Hageja

garantiilepingust tulenev nõue kostja vastu on tõendamata ja oleks aegunud. Kostja esitas kohtule

20. septembri 2012 kuupäeva kandva kokkuleppe, millega garantii lõpetati.

3. Pärnu Maakohus jättis 8. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamiseks

kohtu 26. augusti 2015. a määrusega kohaldatud abinõud. Menetluskulud jättis maakohus hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 21 347 eurot ja viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus tuvastas, et 1. augusti 2012. a lepingu esemeks olev nõue Elikante vastu on

37 000 000 krooni suuruses osas Pärnu Maakohtu 11. novembri 2008. a otsusega tsiviilasjas

nr 2084035 Elikantelt hageja kasuks välja mõistetud. Ülejäänud osas tuleneb nõue ilmselt hageja ja

2(10)

2-15-11465

Elikante vahel sõlmitud laenulepingust, mida menetluses ei ole esitatud. Hageja ja kostja vahel on

23. märtsil 2009 sõlmitud kehtiv garantiileping, mis tagab Elikantelt kohtuotsusega välja mõistetud

summa tasumist. 1. augusti 2012. a lepingu pdest 1.1 ja 2.3 nähtub, et pooled lugesid üleantud

nõude väärtuseks 3 754 328 eurot 33 senti. Nõude tegi hagejale väärtuslikuks kostja antud garantii

ning kostja pidi seda teadma. Üleantud nõude omandiõigus läks kostjale üle lepingu

allkirjastamisega. Kostja uute aktsiate emiteerimist ega märkimist ei toimunud, st kannet

äriregistrisse äriseadustiku (ÄS) § 343 mõttes ei tehtud. Hageja ei ole tõendanud 1. augusti 2012. a

lepingust taganemise avalduse koostamist ja kostjale kättetoimetamist mõistliku aja jooksul alates

lepingurikkumisest teadasaamisest või sellest teada saama pidamisest, mistõttu taganemisavaldust ei

saa lugeda kehtivaks. Ei ole tõendatud, et kostja oleks hagejalt saadud nõude Elikante vastu

tasaarvestanud Elikante nõudega kostja vastu.

Maakohus tuvastas, et 18. septembri 2012 kuupäeva kandva kokkuleppega tagastas kostja Elikante

vastu oleva nõude hagejale. Tõenäoliselt sõlmiti kokkulepe kas selles märgitud kuupäeval või

mõned päevad või nädalad pärast seda. 18. septembri 2012. a kokkulepe on kehtiv ja sõlmitud

mõlema poole mõistlikes huvides, taastamaks 1. augusti 2012. a lepingule eelnenud olukord.

Volikiri, mille S. Eensaar andis 7. märtsil 2012 K. Groosile hageja esindamiseks, on vastuolus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lgst 6 tuleneva piiranguga, kuid ei ole tühine

TsÜS § 87 mõttes, sest sätte eesmärk ei ole tuua kaasa sellise volituse tühisus. Ei vaielda selle üle, et

K. Groos oli hageja nimel tegutsedes kostjaga seotud, ent see ei ole oluline. See, et volikirja

originaal ei ole kummagi poole valduses, ei välista volikirja kehtivust. Volikirja väljaandja kinnitas

selle andmist nii kirjalikult kui ka kohtuistungil. Hageja käsitlus S. Eensaare juhatuse liikme

volituste lõppemisest 17. septembril 2012. a ei ole esitatud tõenditega kooskõlas. Põhjendatud ei ole

hageja käsitlus 18. septembri 2012. a kokkuleppe heade kommetega vastuolust, vastuolust hea usu

põhimõttega ja selle sisu kahjulikkusest hagejale. Iseenesest on õige hageja viide VÕS § 155 lg 4

ple 3, mille kohaselt 1. augusti 2012. a lepingu sõlmimisega langesid kostja näol kokku nii võlgnik

kui ka võlausaldaja ja garantii lõppes. Samas ei välista nimetatud säte ja lepinguvabaduse põhimõte

seda, et garantii pärast selle lõppemist taastatakse. Seda on pooled 18. septembri 2012. a

kokkuleppega teinud ning hageja jaoks taastati endine olukord.

Maakohus leidis, et hageja ei saa esitada kostja vastu garantiilepingu alusel nõudeid, sest pooled on

garantii 20. septembril 2012 kokkuleppel lõpetanud. Kui lugeda kokkulepe tühiseks hageja nimel

selle allkirjastanud S. Eensaare volituste lõppemise tõttu või vastuolu tõttu heade kommetega, mida

see kohtu hinnangul ka on, siis on garantii lõppenud tähtaja möödumisega või on garantiist tulenev

nõue TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud, sest hageja esitas selle 28. jaanuari 2016. a

menetlusdokumendis, kuigi nõue oli Elikante vastu sissenõutav juba vähemalt 2. detsembril 2011.

Maakohtu hinnangul ei ole asjas olulist tähtsust tunnistajate ütlustel – v.a H. Batista ja V. Kraavi,

kelle ütluste usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seatud –, kuna asjas on esitatud suur hulk

dokumentaalseid tõendeid. Tunnistajad K. Liivapuu ja K. Groos on isiklikult huvitatud asja

lahendamisest hageja kasuks, mistõttu tuleb nende ütlustesse suhtuda reservatsiooniga. Samaväärselt

tuleb läheneda tunnistaja S. Eensaare ütlustele.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

3(10)

2-15-11465

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse

kulud jättis ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja

kasuks välja õigusabikulude hüvitisena kokku 4470 eurot, samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise menetluskuludelt kuni kohtuotsuse täitmiseni.

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei

rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse lahendamisel

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhjendav osa vastab

TsMS § 442 lgs 8 sätestatule ning ei ole põhjendamata ega vastuoluline. Hageja väide 7. märtsi

2012. a volikirja, 18. septembri 2012. a kokkuleppe ja 20. septembri 2012. a kokkuleppe võltsituse

kohta ei ole tõendatud. Samuti ei tuvastanud maakohus 7. märtsi 2012. a volikirja ja 18. septembri

2012. a kokkuleppe tühisust. Ringkonnakohtul puudub alus teistsuguste järelduste tegemiseks.

Maakohus ei kohaldanud valesti ÄS § 347 lgd 1 ja 2 ning tuvastas õigesti, et hageja 1. augusti

2012. a lepingust taganemise avalduste tegemine ja kostjale kättetoimetamine ei ole tõendatud.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on Elikante vastu oleva nõude 18. septembri 2012 kuupäeva

kandva kokkuleppega hagejale tagastanud. Maakohus leidis õigesti, et tõendatud ei ole hageja väide,

et kostja on tasaarvestanud hagejalt saadud nõude Elikante vastu Elikante nõudega kostja vastu.

Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et 1. augusti 2012. a lepingu järel oli Elikante vastu oleva

nõude väärtus nullilähedane.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas õigesti 23. märtsi 2009. a garantiilepingu olemasolu.

Samuti tuvastas maakohus õigesti selle, et lisaks Elikante vastu oleva nõude tagastamisele taastati

18. septembri 2012. a kokkuleppega kostja garantii, millega taastati hageja jaoks 1. augusti 2012. a

lepingule eelnenud olukord. Maakohus leidis põhjendatult, et 18. septembri 2012. a kokkuleppega

garantii taastamiseks ei pidanud kostja hagejale uut garantiikirja väljastama, vaid piisas poolte

kokkuleppest selle kohta, et nad loevad kehtivaks nõude tagamiseks varem antud garantii ja

kinnitavad, et aktsiate märkimine ja mitterahalise sissemakse tegemine ei ole mõjutanud tagatise

kehtivust ning sellest pooltele tulenevaid õigusi ja kohustusi. Maakohus leidis põhjendatult, et

18. septembri 2012. a kokkulepe ei ole tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel ning et K. Groosile antud

7. märtsi 2012. a volikiri ei ole tühine TsÜS § 31 lg 6 ja § 87 alusel. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et volikirja originaali puudumine ei muuda seda kehtetuks ning tähtsust ei ole ka

asjaolul, et volitus anti kostjaga seotud isikule. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled on kokkuleppel

garantii 20. septembril 2012 lõpetanud, ning leidis põhjendatult, et see kokkulepe on tühine vastuolu

tõttu heade kommetega. Garantii on lõppenud tähtaja möödumisega ja hageja alternatiivne nõue on

TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud, mistõttu ei saa hageja garantiilepingust tulenevaid nõudeid maksma

panna.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus rikkunud oluliselt

menetlusnorme sellega, kui jättis hageja ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata. Maakohus

põhjendas oma seisukohta piisavalt. Hageja väide, et ta esitas ekspertiisi määramise taotluse juba

28. jaanuari 2016. a menetlusdokumendis, ei ole lõpuni tõene. Selge taotluse määrata ekspertiis

esitas hageja alles eelmenetluse viimasel päeval, 29. augustil 2016. Hageja ei ole ka

apellatsioonimenetluses muutnud usutavaks, et dokumentide vormistamise aja kindlakstegemine

ekspertiisiga oleks võimalik. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalused dokumendid on

allkirjastanud need isikud, kes on nimeliselt märgitud alla kirjutanud isikutena. Hageja väide

kokkulepete allkirjastamise kohta hiljem kui on märgitud nendele dokumentidele, ei tähenda seda, et

4(10)

2-15-11465

dokumendid oleks võltsitud. Seega ei oleks ekspertiisi määramine viinud käesolevas asjas

teistsuguse otsuse tegemiseni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada

ning hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja on seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust, leides, et

hagejal ei ole võimalik garantiilepingu alusel kostja vastu nõudeid esitada. Kohtud on vääralt

leidnud, et hageja ei ole oma nõuet esitanud garantiis toodud tähtaja jooksul, ning on kohaldanud

valesti VÕS § 155 lg 4 p 2, leides, et garantii on lõppenud tähtaja möödumisega. Kohtud on valesti

jätnud kohaldamata TsÜS § 146 lgst 4 tuleneva 10-aastase aegumistähtaja. Kohtud pole kohaldanud

aegumistähtaja katkemist ja peatumist TsÜS § 158 lg 1 ja § 167 lg 1 järgi. Nõude aegumine katkes

ja algas uuesti 1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ja 18. septembri

2012. a kokkuleppe sõlmimisel. Kohtud pole hinnanud poolte läbirääkimisi aegumise peatumise

aspektist. Heade kommete vastase käitumise tõttu on kostja minetanud õiguse esitada aegumise

vastuväide.

Kohtud on vääralt kvalifitseerinud 1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu

võlaõiguslikuks tehinguks, millest hageja peab taganema. Tegemist on nõude üleandmise

käsutustehinguga, millest ei saa taganeda. Kohtud on jätnud kohaldamata ÄS § 347 lgd 1 ja 2,

millest tulenevalt peab aktsiaselts aktsiate märkimise ebaõnnestumise korral tagastama alusetult

saadu üleandjale VÕS § 1028 lg 1 järgi. Kohtud on vääralt leidnud, et 7. märtsil 2012 antud volitus

K. Groosile oli kehtiv. Volikiri on TsÜS § 31 lgs 6 sätestatud keelu rikkumise tõttu TsÜS § 87 alusel

tühine. Lisaks on volikiri vastuolus TsÜS § 121 lgga 1 ja ÄS § 306 lgga 2, kuna ka volikirja andnud

S. Eensaarel endal ei olnud ilma nõukogu nõusolekuta õigust 18. septembri 2012. a kokkulepet

sõlmida. Volikiri on tühine vähemalt osas, milles see näeb ette ka tavalise majandustegevuse väliste

tehingute tegemist. Kohtud on jätnud valesti kohaldamata TsÜS § 127 lg 3, § 125 lg 5 ja § 129 lg 1.

Volikirja alusel saadud esindusõigus võimaldab teha kehtivaid tehinguid vaid volikirja

originaaleksemplari esitamisega tehingu teisele poolele, ent väidetava 18. septembri 2012. a

kokkuleppe sõlmimisel volikirja originaali ei esitatud ning kostja pole seda esitanud ka menetluses.

Kohtud on vääralt leidnud, et 18. septembri 2012. a kokkulepe on kehtiv. Kuivõrd K. Groosil

puudus kokkuleppe sõlmimiseks volitus ja hageja ei ole seda heaks kiitnud, on kokkulepe tühine.

Teiseks on kokkulepe tühine K. Groosi huvide konflikti tõttu, kohaldades analoogia korras ÄS § 307

lgs 3 sätestatut. Kohtud on valesti leidnud, et 18. septembri 2012. a kokkulepe ei ole alternatiivselt

tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Kokkuleppe puhul on poolte

kohustused tasakaalust väljas, kuna Elikante vastu oleva nõude tagastamisega hagejale ei kaasnenud

nõudele väärtust andvat garantiid. Kohtud on valesti jätnud kohaldamata VÕS § 155 lgd 1 ja 11,

leides, et 18. septembri 2012. a kokkuleppega taastati 23. märtsi 2009. a garantiilepinguga antud

garantii. Lisaks, kuna 18. septembri 2012. a ja 20. septembri 2012. a kokkulepped moodustavad

omavahel terviku, oleks 20. septembri 2012. a kokkuleppe heade kommete vastasust tulnud

arvestada ka 18. septembri 2012. a kokkuleppe hindamisel.

Hageja arvates on maakohus vääralt jätnud korraldamata hageja taotletud ekspertiisi, rikkudes

TsMS § 238 lg 1 p 2, § 293 lgt 1 ja § 654 lgt 5. Ekspertiisiga oleks saanud tuvastada volikirja

monteeritust ning dokumentide koostamise aega. Kohtud leidsid valesti, et hageja pidi muutma

usutavaks, et ekspertiis annaks esitatud küsimustele tõenäoliselt selge vastuse. Maakohtu otsus on

5(10)

2-15-11465

tunnistaja S. Eensaare ütluste usaldusväärsuse hindamise ja neile tuginemise osas vastuoluline.

Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 238 lgt 5, kui jättis tunnistajate K. Liivapuu ja K. Groosi ütlused

tõenditena arvestamata. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lgt 5, jättes otsuse olulises osas

põhjendamata. Samuti on ringkonnakohus jätnud arvestamata apellatsioonkaebuses esitatud

väidetega tõendite hindamise ja põhjendamiskohustuse rikkumise kohta maakohtus, mis puudutavad

7. märtsi 2012. a volikirja, 18. septembri 2012. a kokkuleppe ja 20. septembri 2012. a kokkuleppe

võltsitust.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692

lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on kostja vastu nõue 1. augusti

2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga kostjale üle antud Elikante vastu oleva

nõude väärtuse hüvitamiseks. Alternatiivselt vaieldakse selle üle, kas hagejal on võimalik esitada

kostja vastu nõudeid 23. märtsi 2009. a garantiilepingu alusel. Kolleegium on seisukohal, et kohtud

on õigesti jätnud hagi rahuldamata mõlemas hageja esitatud nõudes.

11. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

•

hagejale kuulus nõue Elikante vastu, mille esemeks oli vähemalt suuremas osas Pärnu

Maakohtu 11. novembri 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2084035 Elikantelt hageja kasuks

välja mõistetud 37 000 000 krooni;

•

hageja ja kostja vahel oli 23. märtsil 2009 sõlmitud kehtiv garantiileping, millega kostja

tagas hageja nõuet Elikante vastu, mis tulenes tsiviilasjas nr 2084035 tehtud otsusest.

Garantiilepingu p 1.4 kohaselt oli see sõlmitud tähtajaga kuni 31. detsember 2014;

•

1. augustil 2012 toimunud kostja üldkoosolekul otsustati emiteerida 500 000 kostja

aktsiat ning määrati hagejale uute aktsiate märkimise eesõigus ajavahemikus 1.–

31. august 2012;

•

1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel andis hageja

kostjale aktsiate eest tasumiseks mitterahalise sissemaksena üle endale kuulunud nõude

Elikante vastu;

•

kostja aktsiakapitali suurendamiseks ÄS § 343 alusel kannet äriregistrisse ei tehtud;

•

hageja pole tõendanud 1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust

taganemise avalduste tegemist ja nende kostjale kättetoimetamist;

•

18. septembri 2012. a kokkuleppega tagastas kostja hagejale Elikante vastu oleva nõude

ning lepiti kokku kostja garantii taastamises. Hagejat esindas kokkuleppe sõlmimisel

7. märtsi 2012. a volikirja alusel K. Groos;

•

20. septembri 2012. a kokkuleppega lõpetasid hageja ja kostja garantii, kuid see

kokkulepe on tühine vastuolu tõttu heade kommetega;

•

hageja pöördus 31. juulil 2015 kostja vastu hagiga kohtusse, nõudes 1. augusti 2012. a

mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel üle antud Elikante vastu oleva nõude

väärtuse hüvitamist. 28. jaanuaril 2016 esitas hageja kostja vastu alternatiivse nõude

23. märtsi 2009. a garantiilepingu alusel.

6(10)

2-15-11465

12. Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaolusid arvestades on kohtud jätnud põhjendatult rahuldamata

hageja esmase nõude 1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu alusel üle

antud Elikante vastu oleva nõude väärtuse hüvitamiseks.

Ehkki hageja on hagiavalduses ise tuginenud sellele, et ta on 1. augusti 2012. a mitterahalise

sissemakse üleandmise lepingust taganenud, heidab ta kassatsioonkaebuses kohtutele ette 1. augusti

2012. a lepingu vääralt käsitlemist võlaõigusliku tehinguna, millest hageja oleks pidanud taganema,

ning ÄS § 347 lgte 1 ja 2 kohaldamata jätmist. Kolleegiumi arvates ei ole hageja etteheited

praegusel juhul asjakohased, kuna kohtud on tuvastanud, et 18. septembri 2012. a kokkuleppega on

kostja Elikante vastu oleva nõude hagejale tagastanud.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega, mis puudutavad 7. märtsil 2012 K. Groosile

hageja esindamiseks antud volikirja ning 18. septembri 2012. a kokkuleppe kehtivust. Kohtud ei ole

nimetatud dokumentide kehtivuse hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust. Põhjendatud ei ole ka kassatsioonkaebuse väited menetlusõiguse

normide rikkumise kohta tunnistajate ütluste arvestamisel ja neile tõendina tuginemisel maa- ja

ringkonnakohtus.

Samuti ei nõustu kolleegium hageja etteheitega, et kohtud jätsid põhjendamatult rahuldamata hageja

taotluse määrata ekspertiis 7. märtsi 2012. a volikirja, 18. septembri 2012. a kokkuleppe ja

20. septembri 2012. a kokkuleppe ehtsuse kontrollimiseks. Kohtud on ekspertiisi korraldamata

jätmist asjakohaselt põhjendanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja viited

TsMS § 238 lg 1 p 2 rikkumisele maakohtus ei anna alust järeldada menetlusõiguse rikkumist,

kuivõrd ekspertiisi korraldamata jätmiseks oli ka muid kaalukaid põhjuseid. Kolleegiumi arvates

kahtlesid kohtud põhjendatult selles, kas ekspertiisiga oleks üldse võimalik tuvastada hageja

soovitud asjaolusid, sealhulgas dokumentide vormistamise täpset aega. Samuti ei tähendaks

dokumendi allkirjastamine sellele märgitust erineval kuupäeval seda, et dokument oleks võltsitud.

Praegusel juhul ei vaieldud selle üle, et vaidlusalused dokumendid on allkirjastanud need isikud, kes

on nimeliselt märgitud alla kirjutanud isikutena. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium

ringkonnakohtuga, et praegusel juhul pole alust arvata, et ekspertiisi määramine oleks võinud viia

asjas teistsuguse lahendi tegemiseni.

13. Hageja alternatiivnõude kohta leidsid kohtud, et hageja ei saa kostja vastu garantiilepingust

tulenevaid nõudeid maksma panna, sest garantii on lõppenud VÕS § 155 lg 4 p 2 alusel tähtaja

möödumisega ning lisaks on hageja garantiist tulenev nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi ka aegunud.

Kolleegium nõustub kohtute lõppjäreldusega garantiist tuleneva nõude aegumise kohta, ent peab

vajalikuks muuta otsuse põhjendusi.

13.1. Hageja väidab kassatsioonkaebuses, et ta esitas kostjale nõude garantiist tulenevate kohustuste

täitmiseks esimest korda 2. detsembril 2011 ning teist korda koos pankrotihoiatusega 29. mail 2012.

Nõude hilisemale esitamisele, sealhulgas pärast garantii taastamist 18. septembril 2012, ei ole

hageja tuginenud. Kolleegium märgib, et kohtud ei ole otsustes selgelt tuvastanud ja põhjendanud,

millal hageja garantiist tuleneva nõude esitas ning kas seda saab pidada tähtaegseks, arvestades

garantii kehtivuse aega. Maakohus on märkinud üksnes põgusalt, et hageja garantiist tulenev nõue

oli sissenõutav juba vähemalt 2. detsembril 2011, viidates seejuures 20. septembri 2012. a

kokkuleppele. Ringkonnakohus ei ole seda küsimust otsuses käsitlenud. Kolleegium tõdeb, et kui

hageja esitas garantiist tuleneva nõude 2. detsembril 2011, võib nõue olla esitatud garantii tähtaja

jooksul.

7(10)

2-15-11465

13.2. Garantiist tulenev nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 järgi üldise 3-aastase aegumistähtaja jooksul.

Kolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et kohtud on jätnud valesti kohaldamata TsÜS § 146 lgst 4

tuleneva 10-aastase aegumistähtaja. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud asjaolusid, mis

õigustaksid TsÜS § 146 lg 4 kohaldamist, s.o et kostja oleks rikkunud oma garantiist tulenevaid

kohustusi tahtlikult. Olukorras, kus kohtud on tuvastanud hageja garantiist tuleneva nõude

sissenõutavaks muutumise hiljemalt 2. detsembril 2011, oli TsÜS § 146 lgst 1 tulenev 3aastane

aegumistähtaeg TsÜS § 136 lg 2 järgi möödunud hiljemalt 2. detsembril 2014. Ehkki hageja pöördus

hagiga kohtusse 31. juulil 2015, on kohtud kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et garantiist tuleneva

nõude esitas hageja alles 28. jaanuari 2016. a menetlusdokumendis. Varem oli hageja tuginenud

menetluses üksnes 1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust taganemisele,

nõudes kostjalt Elikante vastu oleva nõude väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 p 3 alusel.

13.3. Hageja garantiist tulenev nõue võiks olla esitatud aegumistähtaja jooksul juhul, kui nõude

aegumine oleks katkenud või peatunud. Sõltumata sellest, kas hageja sellele sõnaselgelt tugineb,

peab kohus aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel ka

aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 32111607, p 16).

Kohtud ei ole käsitlenud aegumistähtaja võimalikku katkemist TsÜS § 158 lg 1 kohaselt. Olukorras,

kus hagejal oli Elikante vastu sissenõutav nõue, mida garanteeris kostja antud garantii, ning kostja

lubas 1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga emiteerida hagejale oma

aktsiaid, oleks tulnud hinnata, kas kõnealune kokkulepe võib olla käsitatav kostja poolt garantiist

tuleneva nõude tunnustamisena ning seega tuua endaga kaasa selle nõude aegumistähtaja katkemise.

Sarnaselt oleks kolleegiumi hinnangul tulnud hinnata 18. septembri 2012. a kokkuleppe, milles

hageja ja kostja leppisid kokku garantii taastamises, mõju garantiist tuleneva nõude aegumisele.

Sellegipoolest ei ole aegumise võimaliku katkemise hindamata jätmine viinud praeguses asjas

ebaõige lahendi tegemiseni. Kui garantiist tuleneva nõude aegumine oleks 1. augusti 2012. a lepingu

või 18. septembri 2012. a kokkuleppega katkenud ja uuesti alanud, oleks nõude aegumistähtaja

viimane päev TsÜS § 136 lgte 2 ja 8 järgi olnud vastavalt kas 3. august 2015 (arvestades, et

1. august 2015 oli laupäev) või 18. september 2015. Kuivõrd hageja pöördus garantiist tuleneva

nõudega kohtusse alles 28. jaanuaril 2016, oleks nõue olnud esitatud aegunult ka juhul, kui selle

aegumine oleks 1. augustil 2012 või 18. septembril 2012 katkenud ja uuesti alanud.

Kolleegium leiab, et kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, jättes analüüsimata

aegumistähtaja võimaliku peatumise TsÜS § 167 lg 1 järgi. Hageja ei ole menetluses viidanud

võimalikele poolte läbirääkimistele, mida oleks peetud garantiist tuleneva nõude või asjaolu üle,

millest see nõue võib tuleneda. Ka kassatsioonkaebuses pole hageja täpsustanud, millal ja millise

sisuga läbirääkimisi on pooled neil teemadel pidanud. Menetluses on hageja viidanud septembris ja

oktoobris 2012 peetud läbirääkimistele 1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise

lepingu lõpetamise ja tagasitäitmise üle. Maakohus on aga leidnud, et hageja väide läbirääkimiste

pidamise kohta aktsiate emissiooni tagasipööramise üle pole tõendatud (maakohtu otsuse pd 27 ja

29). Kolleegium märgib, et isegi kui hageja viidatud läbirääkimised oleksid toimunud ning neid

saaks käsitada läbirääkimistena garantiist tuleneva nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle,

oleks garantiilepingust tulenev nõue olnud 28. jaanuari 2016 seisuga aegunud ka juhul, kui

aegumine oleks septembris ja oktoobris 2012 olnud peatunud.

13.4. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et kostja tuginemine nõude aegumisele on heade

kommetega vastuolus.

8(10)

2-15-11465

14. Kolleegium märgib lisaks, et kostja juhib oma vastuses kassatsioonkaebusele põhjendatult

tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole garantiist tulenevale alternatiivnõudele apellatsioonkaebuses

tuginenud. Ehkki hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, on ta apellatsioonkaebuse

põhjendustes tuginenud üksnes 1. augusti 2012. a mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu

täitmata jätmisest tulenevale nõudele. 23. märtsil 2009 sõlmitud garantiilepingu kohta on hageja

asunud apellatsioonkaebuses seisukohale, et garantii lõppes 1. augustil 2012 kokkulangemise tõttu

ning 18. septembri 2012. a kokkuleppega ei toimunud selle kehtivat taastamist. Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses väitnud, et tal on kostja vastu garantiist tulenev nõue, samuti ei ole ta

vaidlustanud maakohtu seisukohti garantii lõppemise ja garantiist tulenevate võimalike nõuete

aegumise kohta. Arvestades, et garantiist tulenev nõue oleks igal juhul olnud esitatud kohtule pärast

aegumistähtaja möödumist, ei ole praegusel juhul vajalik hinnata, kas apellatsioonkaebuses sellele

tuginemata jätmine võis välistada garantiist tulenevale nõudele tuginemise kassatsioonimenetluses.

15. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium garantii lõppemise kohta VÕS § 155

lg 4 p 3 ja VÕS § 186 p 3 alusel järgmist.

15.1. Kohtud on leidnud, et 23. märtsil 2009 antud garantii lõppes VÕS § 155 lg 4 p 3 järgi

võlasuhte poolte kokkulangemise tõttu. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et see säte reguleerib

garantii lõppemist kokkulangemise tõttu. Sätte sõnastuse kohaselt käsitleb see garantii lõppemist

olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte

lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised

alused on loetletud VÕS § 155 lgs 4, kohalduvad kolleegiumi arvates garantiist tuleneva võlasuhte

lõppemisele täiendavalt ka VÕS §s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused.

15.2. VÕS § 186 p 3 kohaldamise kohta garantiilepingu poolte vahelisele võlasuhtele märgib

kolleegium, et garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud

nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat

võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud

võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte

kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb

garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või

garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast

ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis

tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi

automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle

andma ka garantii.

15.3. Praegusel juhul ei ole kohtud hinnanud ega tuvastanud, kas ja millal andis hageja kostjale üle

garantii, sealhulgas garantiilepingust tulenevate nõuete loovutamise teel. Tuvastatud on vaid

Elikante vastu oleva tagatud nõude üleandmine hagejalt kostjale 1. augusti 2012. a mitterahalise

sissemakse üleandmise lepinguga. Seega ei ole kohtud tuvastanud VÕS § 186 p 3 kohaldamise

eelduseks olevaid asjaolusid. Arvestades garantii mitteaktsessoorsust ning seda, et nõude ja selle

tagamiseks antud garantii aluseks on iseseisvad võlasuhted, ei ole üksnes garantiiga tagatud nõude

loovutamine võlausaldajalt garantii andjale kolleegiumi arvates käsitatav ka garantiist tulenevatest

õigustest loobumisena VÕS § 155 lg 4 p 3 tähenduses. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtud praegusel

juhul nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud 23. märtsi 2009. a garantii lõppemist 1. augustil

2012. Eelnev ei ole siiski viinud asjas ebaõige lahendi tegemiseni. Isegi kui kohtud oleksid

põhjendamatult leidnud, et garantii lõppes 1. augustil 2012, on tuvastatud garantii hilisem

taastamine 18. septembri 2012. a kokkuleppega. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et poolte

kokkuleppel on võimalik varasema garantii kehtivus taastada või anda samadel tingimustel uus

9(10)

2-15-11465

garantii ka ilma uut garantiikirja välja andmata. Eelnev tuleneb üldisest lepinguvabaduse

põhimõttest ning sellest erinevale seisukohale asumiseks ei anna alust ka hageja viidatud VÕS § 155

lgd 1 ja 11.

16. Kuna kohtumenetlus lõpeb Riigikohtu praeguse lahendiga, tuleb jaotada menetluskulud kõikides

kohtuastmetes. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

17. Alama astme kohtud on menetluskulud ka rahaliselt kindlaks määranud, seetõttu tuleb seda

TsMS § 174 lgte 3 ja 5 kohaselt teha ka Riigikohtul.

17.1. Maakohus on pidanud kostja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks maakohtus kokku

21 347 eurot. Hageja ei ole kostja menetluskulude suurust maakohtus apellatsioonkaebuses

vaidlustanud.

Ringkonnakohus on pidanud kostja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks ringkonnakohtus

kokku 4470 eurot. Hageja ei ole kostja menetluskulude suurust ringkonnakohtus

kassatsioonkaebuses vaidlustanud.

Riigikohtus on kostja taotlenud õigusabikuludena 13 440 euro väljamõistmist, lisades ka

menetluskulude nimekirja. Kolleegium peab TsMS § 175 lg 1 järgseks vajalikuks ja põhjendatud

kuluks kassatsiooniastmes 3600 eurot. Käibemaksu hüvitamist ei ole kostja taotlenud. Kolleegium

arvestab seejuures, et põhjendatud on esindaja tunnitasu 120 eurot. Samuti arvestab kolleegium asja

keerukust ning seda, et hageja kassatsioonkaebuses Riigikohtule ja kostja vastuses hageja

kassatsioonkaebusele on vähemalt osaliselt korratud alama astme kohtutes esitatud õiguslikke ja

faktilisi seisukohti.

Riigilõivu ei ole kostja menetluses tasunud.

17.2. Kokkuvõttes tuleb hagejalt seega kostja kasuks välja mõista Riigikohtus kantud

menetluskuluna 3600 eurot. Kuivõrd kostja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist,

tuleb määrata, et kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse

jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Malle Seppik

Peeter Jerofejev

Ants Kull

10(10)