1-17-1205/119 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

21. märts 2018

Kohtuasja number

1-17-1205

Kohtukoosseis

Juhan Sarv

Kohtuasi

Kriminaalasi T.K. , OÜ X jt süüdistuses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 8. märtsi 2018. a määrus

T.K. ja OÜ X kaitsja kaitseakti täienduse tagastamise ja

kaitseakti nõuetekohase täienduse esitamiseks tähtaja määramise

kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.K. ja OÜ X kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase,

määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus läbi vaatamata ja tagastada see esitajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja,

samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist

esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil

isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 19. jaanuari 2018. a määrusega anti kokku 14 füüsilist ja juriidilist isikut – sh

T.K. ja OÜ X (edaspidi X ) – kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 210 lg 2 või 3

järgi

soodustuskelmuses.

Sama

kohtumäärusega

anti

teiste

hulgas

T.K. ja X kaitsjale kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 262 lg 1 p 21 alusel

2. veebruarini 2018 tähtaeg kaitseakti täiendamiseks.

Kohus leidis, et mh T. K ja X kaitsja kaitseakt ei vasta KrMS § 227 lg 2 p-st 3 tulenevale nõudele,

kuna kaitseaktist ei nähtu, milliseid asjaolusid soovib kaitsja tõendada nende tunnistajate

ütlustega, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb. Seetõttu pole kohtul võimalik kujundada seisukohta,

kas kaitsja taotletud tunnistajate kohtuistungile kutsumine on põhjendatud või mitte. Kohus

märkis, et T.K. ja X kaitsjal tuleb täiendada kaitseakti punkti 7.2.1 selgitusega, millest nähtub,

milliseid asjaolusid soovib kaitsja tunnistajate ütlustega tõendada. Lisaks tuleb kaitsjal täiendada

kaitseakti punktis 7.2.2 esitatud dokumentaalsete tõendite loetelu, lisades iga dokumendi juurde,

millist asjaolu soovib kaitsja dokumendiga tõendada.

2. 2. veebruaril 2018 esitas T.K. ja X kaitsja maakohtule menetlusdokumendi, mis sisaldas mh

kaitseakti täiendust.

2(4)

3. Tartu Maakohus tegi 8. märtsil 2018. a määruse, millega muu hulgas tagastati T.K. ja

X kaitsja kaitseakti 2. veebruari 2018. a täiendus ja määrati, et kaitsjal tuleb esitada kaitseakti

nõuetekohane täiendus hiljemalt 13. märtsil 2018.

Maakohus märkis, et selle asemel, et viidata konkreetsele tõendamiseseme asjaolule, on kaitsja

kaitseakti täienduses lisanud osaliselt tõendite loetellu ka analüüsi ja toonud välja konkreetsete

tõendite sisu. Eelmenetluses esitatavad dokumendid ei tohi sisaldada tõendite kirjeldusi ega

analüüsi. Tõendite sisu ja analüüsi kajastamine süüdistusaktis on vastuolus KrMS §-s 15 ette

nähtud kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttega. Juhul, kui kaitsja määratud tähtajaks

nõuetekohast kaitseakti täiendust ei esita, jätab kohus kaitseakti punktis 7.2.1 sisalduvad kaitsja

taotlused tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Tartu Maakohtu 8. märtsi 2018. a määruse peale esitas määruskaebuse T.K. ja X kaitsja

vandeadvokaat Olev Kuklase, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist osas, millega kohus

tagastas T.K. ja X kaitsja kaitseakti 2. veebruari 2018. a täienduse, ja palub teha uue määruse,

millega lugeda kaitseakti kõnealune täiendus nõuetekohaseks ja lubatavaks.

Kaitsja peab kõigepealt ekslikuks maakohtu vaidlustatud määruses tehtud viidet, et see

kohtumäärus ei ole KrMS § 385 p-de 16 ja 20 kohaselt vaidlustatav. Tartu Maakohtu 8. märtsi

2016. a määrus ei ole käsitatav kohtu alla andmise määrusena KrMS § 385 p 16 tähenduses, sest

kohus andis süüdistatavad kohtu alla 19. jaanuari 2018. a määrusega ja vaidlustatud määruses

lahendas kohus muid eelmenetluslikke küsimusi. Samuti ei välista maakohtu määruse

vaidlustamist KrMS § 385 p 20. Kaitsjale kaitseakti täienduse tagastamine on KrMS § 258 lg 1

p 21 ja KrMS § 262 lg 1 p 21 alusel tehtav otsustus, mis on sisult sama KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel

tehtava

otsustusega

(prokuratuurile

süüdistusakti

tagastamine).

Riigikohus

on

asjas

nr 3-1-1-33-15 leidnud, et maakohtu määrus, millega süüdistusakt tagastatakse prokuratuurile, on

vaidlustatav. Järelikult on vaidlustatav ka kaitseakti täienduse tagastamine. Ühtlasi on

määruskaebuse esitaja seisukohal, et tema poolt esitatud kaitseakti 2. veebruari 2018. a täiendus

vastab seaduse nõuetele ja maakohus tagastas selle alusetult. Samuti on määrus ebaselge ega vasta

kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. KrMS § 383 lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese

ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende

vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt.

6. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et vähemalt vaidlustatud osas ei ole Tartu

Maakohtu 8. märtsi 2018. a määruse näol tegemist kohtu alla andmise määrusega KrMS § 385

p 16 mõttes. Seda seetõttu, et kohtu otsustus kohustada kaitsjat kaitseakti täiendama või hoopis

uut kaitseakti esitama (KrMS § 262 lg 1 p 21), pole süüdistatava kohtu alla andmise eelduseks.

Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud

kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige

kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1) või Riigikohtu

esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154 nõuetele

mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja kolmandaks

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (KrMS § 262 lg 2

p 3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus

kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise

3(4)

eeldused. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 37)

KrMS § 385 p-s 16 sätestatud edasikaebepiirang hõlmab üksnes kohtu otsustust, millega

tuvastatakse (jaatatakse) kohtu alla andmise eelduste olemasolu (Riigikohtu määrus asjas

nr 3-1-1-22-16, p 17). Kuna kohtu otsustus nõuda kaitseakti täiendamist või uue kaitseakti

koostamist, ei ole süüdistatava kohtu alla andmise eeldus, siis ei takista KrMS § 385 p 16 ka

sellesisulise kohtumääruse vaidlustamist.

7. Samas leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu 8. märtsi 2018. a otsustust kohustada T.K. ja X

kaitsjat KrMS § 262 lg 1 p 21 alusel parandama kaitseaktis esitatud tunnistajate ülekuulamise

taotlust, ei saa määruskaebe korras vaidlustada tulenevalt KrMS § 385 p-st 20. Selle sätte kohaselt

ei saa määruskaebust esitada kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise

määruse peale, välja arvatud kohtumenetluse kiirendamise taotluse lahendamise määrus ja

määrus, millega lahendatakse taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse

mõistliku aja möödumisega.

8. Ringkonnakohus ei jaga määruskaebuse esitaja arvamust, et kaitsjale kaitseakti (selle täienduse)

tagastamine on otsustus, mis on sisult sama KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel tehtava otsustusega

prokuratuurile süüdistusakti tagastamise kohta ja et seetõttu peab kaitseakti tagastamine olema

sarnaselt

süüdistusakti

tagastamisele

määruskaebe

korras

vaidlustatav.

Süüdistusakti

menetlusõiguslik tähendus on laiem kui kaitseaktil. Kui kaitseakt (KrMS § 227) on eeskätt kaitsja

menetluse kulgu suunavate taotluste esitamise vorm, siis süüdistusakt sisaldab lisaks prokuratuuri

sarnastele menetluslikele taotlustele ka süüdistust (KrMS § 154 lg 3). Süüdistus käivitab

kriminaalkohtumenetluse ja piiritleb selle eseme (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

3. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 7). Erinevalt kaitseakti olemasolust või

nõuetekohasusest on süüdistusakti olemasolu ja nõuetekohasus süüdistatava kohtu alla andmise –

ja seega ka kriminaalkohtumenetluse – eeldus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a

määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 37 ja 20. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-38-16, p 47 jj). Muu

hulgas ei keela seadus süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist (Riigikohtu

määrus asjas nr 3-1-1-38-16, p 53). Põhjendades seda, miks on üldmenetluses esitatud

süüdistusakti prokuratuurile tagastamine määruskaebe korras vaidlustatav, on Riigikohus

märkinud, et KrMS § 262 lg 1 p-s 2 nimetatud määrus takistab kriminaalasja täiemahulist

kohtulikku arutamist, sest kohtumääruses süüdistusaktile seatud nõudmisi täitmata ei ole

prokuratuuril võimalik seda uuesti kohtule esitada ja seega kriminaalasja täiemahulise kohtuliku

arutamiseni jõuda. KrMS § 385 ei välista kohtumenetluse poole õigust süüdistusakti tagastamine

määruskaebe korras vaidlustada, kui pool leiab, et maakohus on KrMS § 154 vääralt tõlgendanud

ja esitanud sellest tulenevalt süüdistusakti suhtes põhjendamatuid nõudmisi. Vastasel korral võiks

muu hulgas tekkida ka olukord, kus kriminaalasja ei ole kohtupoolse KrMS § 154 väärtõlgenduse

tõttu üldse võimalik arutada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2012. a määrus asjas

nr 3-1-1-7-12, p 10) Kohtu poolt põhjendamatute nõudmiste esitamine kaitseaktile aga edasist

kriminaalmenetlust ei blokeeri ja kaitsjal on võimalik sellised nõudmised vaidlustada hiljem

kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis ning vajadusel ka kassatsioonis.

9. Kaitseaktis esitatud menetluslikud taotlused – sh taotlused tunnistaja kohtusse kutsumiseks – on

käsitatavad kohtumenetluse poole taotlustena KrMS § 385 p 20 mõttes. Seetõttu ei saa selliste

taotluste rahuldamise ega rahuldamata jätmise peale määruskaebust esitada. Küll on võimalik

kohtu otsustus kaitseaktis esitatud taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta vaidlustada

apellatsioonis või kassatsioonis (KrMS § 383 lg 2). See, kui kaitseaktis esitatud taotluste kohta

langetatavaid maakohtu otsustusi oleks võimalik määruskaebe korras vaidlustada, tooks kaasa

eelmenetluse ulatusliku venimise või venitamise selliste vaidluste tõttu, mida üldjuhul on kohasem

lahendada kohtulikul arutamisel ning vajadusel maakohtu menetlusele järgnevas apellatsiooni- ja

4(4)

kassatsioonimenetluses. Siinkohal väärib märkimist, et kaitseaktis esitatud taotluse rahuldamata

jätmine ei takista selle taotluse kordamist kohtulikul arutamisel.

10. Kui määruskaebe korras pole võimalik vaidlustada isegi kaitseaktis esitatud menetlustaotluse

rahuldamata jätmist, siis seda vähem on põhjust pidada võimalikuks määruskaebuse esitamist

kohtu otsustuse peale määrata kaitsjale tähtaeg oma taotluse täpsustamiseks. Kõnealuse otsustuse

näol on sisuliselt tegemist kaitsja menetlustaotluse käiguta jätmisega. Menetlusdokumendi

käiguta jätmise edasikaevatavust ei aktsepteeri aga ükski Eestis kehtiv kohtumenetluse seadustik,

sh kriminaalmenetluse seadustik, sest käiguta jätmisega ei anta menetlusdokumendile lõplikku

hinnangut. Sellist käsitlust toetab ka KrMS § 385 p 20 sõnastus, mis räägib taotluse „lahendamise“

määrusest. Selline formulatsioon hõlmab kõiki menetlusotsustusi, mis kohus taotluse kohta

langetab, s.t lisaks taotluse rahuldamisele või rahuldamata jätmisele ka selle läbi vaatamata või

käiguta jätmist.

11. Sisuliselt on ka Tartu Maakohtu 8. märtsi 2018. a määruse vaidlustatud otsustus (tagastada

T.K. ja X kaitsja kaitseakti 2. veebruari 2018. a täiendus ja määrata kaitsjale tähtaeg parandatud

täienduse esitamiseks) käsitatav otsustusena jätta kaitseaktis esitatud tunnistajate kohtusse

kutsumise taotlus käiguta. Selline otsustus on hõlmatud KrMS § 385 p-s 20 sätestatud

edasikaebepiirangust. Olukorras, kus seadus ei luba kaitsjal määruskaebe korras eraldi vaidlustada

isegi maakohtu otsustust jätta kaitseaktis taotletud tunnistajad üldse kohtusse kutsumata (üle

kuulamata), ei saa kaitsja ammugi esitada määruskaebust kohtu otsustuse peale nõuda kaitsjalt

tunnistaja kutsumise taotluses väidetavalt sisalduvate vigade kõrvaldamist. Nimelt kui kaitsja

jätab tunnistaja ülekuulamise taotluses maakohtu poolt leitud puudused kõrvaldamata, on selle

tagajärjeks üksnes kõnealuse taotluse rahuldamata jätmine ehk selline menetlusotsustus, mille

vaidlustamise KrMS § 385 p 20 otsesõnu välistab. Järelikult ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt

esitada määruskaebust ka maakohtu määrusele, millega kohus nõuab kaitseaktis tunnistaja

ülekuulamiseks (või mõne muu tõendi kogumiseks) esitatud taotluse põhjenduse täiendamist või

parandamist.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 p-st 3, § 383 lg-st 1 ja

§ 385 p-st 20, jätab Tartu Ringkonnakohus T.K. ja X määruskaebuse Tartu Maakohtu

8. märtsi 2018. a määruse peale määruskaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

Juhan Sarv

(allkirjastatud digitaalselt)