2-17-3236/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-17-3236

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

Tsiviilasi 2-17-3236

Määruse tegemise aeg ja koht

19.03.2018, Tallinn

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Ande Tänav, Kaija Kaijanen

Kohtuasi

X.C avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse

suhtes

ja

avaldajale

ainuhooldusõiguse

üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.01.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

F.B määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (vastustaja): X.C (isikukood XXX, elukoht

XXX), lepinguline esindaja Andrei Tšerednik (e-post:

XXX )

Puudutatud isik I (laps): F.S (isikukood XXX, elukoht

XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Sergei Politšev (e-post: XXX )

Puudutatud isik II (määruskaebuse esitaja): F.B

(isikukood XXX, elukoht XXX ), lepinguline esindaja

advokaat Aleksei Forstiman (e-post:XXX)

Eestkosteasutus: Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa

valitsuse kaudu, registrikood 75016013, asukoht

Pallasti tn 54, Tallinn, 11413), esindaja Diana Linnart-

Gromova (e-post:XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. F.B määruskaebus rahuldada osaliselt.

2. Selgitada menetlusosalistele, et Harju Maakohtu 22.01.2018 määruse punkti

1.1. tuleb mõista nii, et maakohus on lõpetanud X.C ja F.B ühise hooldusõiguse

F.S-i suhtes osaliselt ning andnud X.C-le Eesti Vabariigis piires

ainuhooldusõiguse nii F.S-i viibimiskoha määramise kui ka tervise küsimuse

osas.

1(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-3236

3. Jätta lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi

kanda ning muud kulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata (TsMS § 478 lg 7 teine

lause).

Asjaolud ja kostja taotlus

1. 01.03.2017 esitas X.C (avaldaja, lapse ema) Harju Maakohtule avalduse, milles palus

lõpetada avaldaja ja F.B (puudutatud isik II, lapse isa) ühine hooldusõigus lapse F.S-i

(puudutatud isik I, laps) suhtes ja anda avaldajale F.S-i ainuhooldusõigus.

Alternatiivselt palus avaldaja lõpetada avaldaja ja puudutatud isiku II (lapse vanemad)

ühine hooldusõigus osaliselt ning anda avaldajale õigus otsustada üksi lapse elukoha,

hariduse ja tervise küsimusi.

2. 22.01.2018 Harju Maakohtus toimunud ärakuulamisel jõudsid lapse vanemad

hooldusõiguse osas kokkuleppele, palusid kohtul kinnitada kompromissi ja menetluse

lõpetada.

Maakohtu määrus

3. Harju Maakohus lõpetas 22.01.2018 määrusega menetluse X.C avalduses ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes ja avaldajale ainuhooldusõiguse

üleandmiseks menetlus ja kinnitas poolte kompromiss järgmiselt: lõpetada X.C ja F.B

ühine hooldusõigus F.S-i suhtes osaliselt ning anda X.C-le ainuhooldusõigus F.S-i

viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires, samuti tervise küsimuses. Kohus

jättis lapse esindamise kulud riigi kanda ning muud kulud menetlusosaliste endi

kanda.

4. Määruse põhjenduste kohaselt vaatab kohus TsMS § 477 lg 1 alusel hagita asja läbi

hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni lõpetada kompromissiga. TsMS § 428 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab

menetluse otsust tegemata, kui pooled on sõlminud kompromissi ja kohus kinnitab

selle. Vastavalt TsMS § 430 lg-le 3 ei kinnita kohus kompromissi, kui see on

vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui

kompromissi ei ole võimalik täita. Tulenevalt TsMS § 430 lg-st 7 võib kompromiss

olla tingimuslik.

5. Kohus asub seisukohale, et poolte kompromiss vastab seadusest tulenevatele nõuetele

ning antud juhul ei esine selle kinnitamisest keeldumise aluseid. Seega kuulub

kompromiss kinnitamisele ja menetlus käesolevas tsiviilasjas lõpetatakse.

6. Kohus selgitab menetlusosalistele, et kooskõlas TsMS § 430 lg-ga 6 asendab

kokkuleppe sõlmimine kohtu kinnitatud kompromissina kokkuleppe notariaalset

tõestamist. Kompromissi saab vastavalt TsMS § 430 lg-s 8 sätestatule tühistada ja

selle tühisusele saab tugineda tsiviilseadustiku üldosa seaduses nimetatud alustel ning

kompromissist saab taganeda või selle üles öelda võlaõigusseaduses nimetatud alustel.

7. Kohus selgitab vanematele, et PKS § 138 lg-s 1 on sätestatud, et kui hooldusõigus

kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse

üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud,

või ühise hooldusõiguse taastamist.

8. TsMS § 168 lg-s 3 on sätestatud, et kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled

oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 172 lg 3

kohaselt võib kohus jätta hagita perekonnaasja menetlemise kulud täielikult või

osaliselt riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus lapse esindamisega seotud

kulud riigi kanda ning muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

2(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-3236

Määruskaebus

9. Puudutatud isik II esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu

määruse tühistada ning saata asja uueks lahendamiseks tagasi Harju Maakohtule.

10. Määruskaebuse kohaselt ei vasta kompromiss poolte kohtuistungil kokkulepitule või ei

ole määrus selgelt arusaadav.

11. Asja arutamise käigus veenis kohtunik pooli lõpetama menetlus kompromissiga.

Kompromisslepingu tingimused avaldas kohtunik suuliselt. Kohtuistungil ei olnud

menetlusosalistel võimalik kompromissilepingu kirjaliku tekstiga tutvuda.

12. F.B tahte väljaselgitamiseks pöördus kohtunik otse F.B poole. Kohus märkis

suhtlemisel F.B-ga kompromissi sisu arutamisel (kohtu selgitus on sõnasõnalt kantud

protokolli), et tegemist on täpselt sellega, millele olete volituse andnud (jutt on

eelnimetatud F.B 20.09.2017 avalduse kohta, mis on 07.11.2017 F.B

menetlusdokumendi lisa). Seetõttu sai F.B kohtuistungil aru, et kompromissiga

antakse X.C-le ainuhooldusõigus F.S-i tervise küsimuses vaid Eesti Vabariigi

territoriumil. Seega F.B oli kohtuistungil nõus sellega, et kompromissiga antakse

X.C-le ainuhooldusõigus F.S-i tervise küsimuses vaid Eesti Vabariigi territooriumil.

13. Kuna 20.09.2017 avalduses andis F.B nõusoleku lapse emale valida Eesti Vabariigi

territooriumil lapse raviks vajalikke tervishoiuasutusi ja teenuseid, olid kohtuistungil

F.B ja tema esindaja kohtu eelnimetatud selgituse tõttu veendunud, et kompromissi

järgi lapse emale antav ainuhooldusõigus lapse tervise küsimuses on piiratud Eesti

Vabariigi territooriumiga.

14. Kohus edastas kohtuistungi protokolli ning määruse kompromissi kinnitamise ja

menetluse lõpetamise kohta 22.01.2018. Kompromissi kinnitavast määrusest ei ole

tuvastatav, et lapse tervise küsimuses lapse emale antud ainuhooldusõigus on piiratud

Eesti Vabariigi territooriumiga.

15. Vaidlustatud määrus, mille kohaselt lapse tervise küsimuses X.C-le ainuhooldusõiguse

määramine ei ole piiratud Eesti Vabariigi territooriumiga, ei vasta F.B tegelikule

tahtele ja seega poolte kohtuistungil kokkulepitule, mis on vaidlustatud määruse

tühistamise aluseks.

16. Kui kohtu hinnangul tuleb vaidlustatud määruse resolutsiooni punkti 1.1. sõnastust

lugeda nii, et ühise hooldusõiguse lõpetamine tervise küsimustes on piiratud Eesti

Vabariigi territooriumiga, tuleks seda selgemaks sõnastada. TsMS § 442 lg 5 kohaselt

peab resolutsioon olema selgelt arusaadav. Määruse resolutsiooni osas tuleb välistada

vaidlused tõlgendamisel. Antud juhul annab määruse resolutsiooni ebaselgus aluse

vaidlustatud määruse tühistamiseks.

17. Harju Maakohtule 20.02.2018 esitatud määruskaebuse täienduse kohaselt ning

lähtudes puudutatud isikule määratud esindaja seisukohast määruskaebusele esitas

kaebaja ka vastuväite 22.01.2018 kohtuistungi protokollis märgitud kompromissi

tekstile.

Menetluse edasine käik

18. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus menetlusosalistelt vastust.

19. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse esitaja ei lähtu lapse

huvidest, vaid isiklikust kasust ja tahtest mõjutada ema ühise lapse kaudu. Kohus

selgitas istungil piisavalt põhjalikult kaebajale tema PKS-s sätestatud õigusi ja

kohustusi. Talvel 2018 tehti lapsele operatsioon, millele isa andis nõusoleku, tehes

volituse. Isa valmisolek lennata maakera teisest otsast Eestisse ei ole usutav ega

3(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-3236

mõistlik. Seega on põhjendatud, et emale on antud ainuõigus valida ning otsustada

lapsega seotud ravi ja tervise küsimusi.

20. Puudutatud isikule I määratud esindaja oli seisukohal, et kohtuistungil kompromissi

tingimuste arutamisel menetlusosalised lähtusid sellest, et lapse emale antakse

ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise ja lapse tervise küsimuse osas üksnes

Eesti Vabariigi territooriumil. Kohtuistungil ei olnud arutlust selle kohta, et lapse ema

hakkab ainuisikuliselt otsustama küsimusi, millised on seotud lapse tervisega Eestist

väljaspool. Kuna lapse viibimiskoha määramise osas oli kokku lepitud, et selles osas

on lapse emal ainuhooldusõigus üksnes Eesti territooriumil, on loogiline, et lapse

tervise ja ravimise osas on lapse emal ainuotsustusõigus ka üksnes Eesti territooriumil.

Lapse ravimine Eestist väljaspool ei oleks võimalik ilma lapse isa nõusolekuta, kuna

lapse ema ainuisikuliselt määrab lapse viibimiskoha ainult Eesti territooriumil.

Arvatavasti lähtus maakohus kohtumääruse tegemisel ka sellest arusaamast, et lapse

emale antakse ainuhooldusõigus lapse tervise küsimuse osas üksnes Eesti Vabariigi

territooriumil. Samas võib määruse resolutsiooni grammatiliselt tõlgendada ka

selliselt, et lapse emal on õigus ainuisikuliselt otsustada küsimusi, millised on seotud

lapse tervisega, sealhulgas väljaspool Eestit. Maakohus võib teha vigade parandamise

kohtumääruse TsMS § 447 lg 2 tähenduses, kuna on tegemist kirjaveaga, nimelt lause

ebaõige ehitusega. Esindaja lähtus sellest, et kohtuistungil poolte vahel saavutatud

kompromiss puudutas üksnes seda, et lapse emale antakse osaliselt ainuhooldusõigus

lapse suhtes ainult Eesti Vabariigi territooriumil.

21. Eestkosteasutus leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja määruse muutmiseks

puudub alus ning jäi oma varem esitatud arvamuse juurde, olles seisukohal, et

olukorras, kus F.B töötab kaks kuud merel ja on kaks kuud maal, ei ole mõistlik piirata

lapse ema ainuhooldusõigust lapse tervise küsimustes ainult Eesti Vabariigiga. Lapse

emal võib tekkida ootamatu vajadus otsustada lapse tervise üle näiteks reisil olles vms.

Lastekaitse spetsialistil ei ole alust arvata, et lapse ema käituks lapse tervise osas lapse

huvide vastaselt.

22. Harju Maakohus jättis määruskaebuse 21.02.2018 määrusega rahuldamata ja saatis

vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kohus

märkis, et erinevalt F.B esindaja väidetest ei ole kohtumenetluses käsitletud ega kokku

lepitud võimalust piirata lapse tervise küsimuste üle otsustamist Eesti Vabariigi

piiridega.

23. Ringkonnakohus määras menetlusosalistele tähtajad menetluskulude nimekirjade ning

neile vastuväidete esitamiseks ja küsis avaldajalt täiendava seisukoha sellele

määruskaebuse väitele, mille kohaselt 22.01.2018 määrusega kinnitatud kompromiss

ei vasta poolte kohtuistungil kokkulepitule, kuna kohus selgitas määruskaebuse

esitajale istungil, et kompromissi näol on tegemist täpselt sellega, millele on volitus

antud.

24. Avaldaja täiendava seisukoha kohaselt oli peamiseks vaidluseks istungil lapse isa

suhtlus lapsega ja elukoha küsimus. Kohus luges ette kompromissi teksti. Isa

lepinguline esindaja tegi korduvalt tekstis parandused, siis kompromiss korduvalt

tõlgiti isale. Isa oli nõus kompromissiga. Vale on ning tõele ei vasta väide, et

määrusega kinnitatud kompromiss ei vasta poolte kohtuistungil kokkulepitule. Isa

eesmärk oli piirata lapse ja ema liikumine Eestiga, ehk peamine soov oli, et juhul, kui

ta üritab lapsega minna teise riiki, siis oleks vaja isa nõusolek. Tervise küsimustes on

loogiline ja lapse huvides, et õigus on emal ilma piiranguteta, kuna laps käib emaga

tihti välismaal puhkamas ning vanavanemaid külastamas ja ema saab otsustada

ükskõik kus lapse tervisega seotud küsimused, mitte otsida isa, kes on merel teises

4(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-3236

ajavööndis ning küsida tema nõusolekut. Samuti ütles kohus kompromissi ette

lugedes, et kompromiss on sarnane selle volitusega, mille isa notari juures tegi.

Ringkonnakohtu põhjendused

25. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS §

657 lg 1 p 1, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada osaliselt ning vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärust selgitada osas,

mis puudutab lapse tervise küsimustes ainuhooldusõiguse emale jätmist.

Määruskaebus jääb rahuldamata osas, milles taotletakse maakohtu määruse

tühistamist. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

26. Kuigi määruskaebuse esitaja on palunud maakohtu määruse tervikuna tühistamist, on

määruskaebuse sisust järeldatav, et vaidlus puudub osas, milles maakohus andis lapse

emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires.

27. Määruskaebuse esitaja põhiline etteheide maakohtule seondub lapse tervise

küsimustes ainuhooldusõiguse määrangu ebaselguse ning määruse resolutsiooni punkti

1.1. mitmeti tõlgendamise võimalusega. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei vasta

määrus selles osas kas poolte kohtuistungil kokkulepitule või ei ole selgelt arusaadav.

Sisuliselt on määruskaebuse esitaja maakohtule esitanud ka taotluse kompromissi

määruse selgitamiseks.

28. TsMS § 478 lg 6 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotlusel hagita menetluses

tehtud menetlust lõpetavat määrust selgitada, muutmata selle sisu, kui see on vajalik

määruse täitmiseks ning selgitamiseks ei saa esitada käesoleva seadustiku § 368 lõikes

2 nimetatud hagi.

29. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus määruskaebuse rahuldamata jätmisega

lahendanud ühtlasi ka määruse selgitamise taotluse ning 21.02.2018 määruses asunud

seisukohale, et kohtumenetluses ei ole käsitletud ega kokku lepitud võimalust piirata

lapse tervise küsimuste üle otsustamist Eesti Vabariigi piiridega (tlk 131).

30. Kuna maakohtu 21.02.2018 määrus on TsMS § 478 lg 7 kohaselt edasikaevatav, oleks

kohus pidanud selgitama sellele määruskaebuse esitamise õigust. Kuigi nimetatud

eksimuse tõttu oleks ringkonnakohtul alus saata asi tagasi maakohtusse, ei ole see asja

olemust ja menetlusökonoomia põhimõtet arvestades mõistlik. Ringkonnakohus saab

asja ise lahendada, kontrollides määruskaebuse lahendamise ühtlasi ka seda, kas

maakohus võis 21.02.2018 määruses eksida.

31. Maakohtu esimese väite kohaselt ei ole kohtumenetluses käsitletud võimalust piirata

lapse tervise küsimuste üle otsustamist Eesti Vabariigi piiridega.

32. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see järeldus kooskõlas tsiviilasja materjalidega, kuna

lapse ema on lapse isale esitanud ettepaneku kompromissiks tingimusega, et lapse

emal on Eesti Vabariigi piirides ainuüksi otsustada lapse elukoha, hariduse ja tervise

küsimused (tlk 35 pöördel).

33. Maakohtu teise väite kohaselt ei ole kohtumenetluses kokku lepitud võimalust piirata

lapse tervise küsimuste üle otsustamist Eesti Vabariigi piiridega. Ringkonnakohus ei

nõustu ka selle maakohtu järeldusega.

34. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt jõudsid pooled 28.06.2017 kohtuistungi käigus

sisulise, kuid allkirjastamata jäänud kompromissini, mille kohaselt on lapse emal

ainuisikuliselt õigus valida Eesti Vabariigi territooriumil lapsele tervishoiuasutusi ja

teenuseid (arstide ja ravi valik) (tlk 72, 76). Edasi nähtub asja materjalidest, et lapse

isa on 20.09.2017 väljastanud notariaalselt tõestatud avalduse, mille kohaselt on

andnud lapse emale nõusoleku üksinda otsustada kuni lapse täisealiseks saamiseni

lapse viibimis- ja elukoha üle Eesti Vabariigi territooriumil ja valida Eesti Vabariigi

territooriumil lapse raviks vajalikke tervishoiuasutusi ja teenuseid, sh õigusega valida

5(6)

Tsiviilasi nr: 2-17-3236

arste ja raviviise (tlk 80). Nimetatud dokumendist johtuvalt ja sellele viidates on

maakohus 10.11.2017 teinud lapse vanematele ettepaneku täpsustada kohtu määratud

ajaks, kas menetluse võib lõpetada kompromissiga, mille kohaselt vanemad lõpetavad

ühise hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramise õiguse osas Eesti Vabariigi

piires, samuti lapse tervise küsimuses ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle

emale (tlk 82).

35. Kuigi 22.01.2018 istungiprotokollis ei ole dokumenteeritud, et ärakuulamisel oleks

eraldi arutatud lapse terviseküsimustega seonduvat, sisaldab protokoll lisaks kohtu

ettepanekule sõlmida kompromiss selliselt, et vanemad lõpetavad osaliselt ühise

hooldusõiguse ja annavad emale üle ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise

osas Eesti Vabariigi piires ja tervise küsimuses, ka kohtu poolset selgitust lapse isale,

et tegemist on täpselt sellega, millele ta on volituse andnud (tlk 95).

36. Määruskaebusmenetluses on istungil toimunut selgitanud lapse esindaja ning välja

toonud, et eraldi ei arutatud seda, et lapse emal on õigus lapse terviseküsimusega

seonduvat otsustada ka väljaspool Eestit (tlk 121 pöördel). Lapse ema on kinnitanud,

et maakohus selgitas lapse isale, et kompromiss on sarnane tema poolt notari juures

tehtud volitusega (tlk 134 pöördel).

37. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlustatud maakohtu

määruse punkti 1.1. tuleb selgitada nii, et maakohus on vanemate ühise hooldusõiguse

lapse suhtes lõpetanud osaliselt ning andnud lapse emale Eesti Vabariigi piires

ainuhooldusõiguse nii lapse viibimiskoha määramise, kui ka tervise küsimuse osas.

38. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda, muud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda, kuna kohtulahend tehakse mõlema vanema huvides.

39. Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata (TsMS § 478 lg 7 teine lause).

/allkirjastatud digitaalselt/

/ allkirjastatud digitaalselt/

/ allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Ande Tänav

Kaija Kaijanen

kohtunik

kohtunik

kohtunik

6(6)