1-17-8511/28 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.märts 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1- -8511 17 Kohtukoosseis Julia

Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava Kriminaalasi Aleksandr Rodionovi süüdistuses KarS §199 lg 2 p 4 7, 8 järgi ja A.G süüdistuses KarS § 202 lg.2 p.2 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.jaanuari 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava A.G kaitsja adv. Brigitta Mõttus Süüdistatav A.G (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Brigitta Mõttus Prokurör Leelo Känd

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 11.jaanuarist 2018 A.G suhtes jätta muutmata.

Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroole Mõttus seoses vandeadvokaat

Brigitta Mõttuse poolt

A.G-le

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 50 (viiskümmend) eurot.

V apellatsioonimenetluses älja mõista A.G-lt osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks

riigieelarve tuludesse 50 (viiskümmend) eurot, mis

tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude

tasumiseks edastatakse A.G-le

eraldi dokumendina.

2

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mi

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni

esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaad

vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohutu otsusega 11. jaanuarist 2018 mõisteti A.G süüdi KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ning karistati 6 kuulise vangistusega.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 25.07.2017.a. kuni 26.07 2017.a. s.o. 2 päeva karistusaja hulka ning kandmisele kuulub 3 kuu ja 28 päevane vangistus. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 24.04.2017.a. Harju Maakohtu

poolt mõistetud karistuse s.o. 1 aasta vangistust võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta, 3 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendati A.G-le mõistetud 1 aasta, 3 kuu ja 28 päevane vangistus 478 tunni üldkasuliku tööga, mille täitmise tähtajaks määrati KarS § 69 lg 3 alusel 2 aastat. A.G kohustati täitma KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. A.G mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on Harju Maakohtu 21.04.2017 otsusega mõistetud süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi, seega olles varem varguse toime pannud isik, ajavahemikul 05.07.2017 kuni 25.07.2017 hoidis enda elukohas Tallinnas, XXX süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara ja nimelt mobiiltelefoni Samsung LaFleur väärtusega 20 eurot ning sülearvutit Lenovo ThinkPad väärtusega 200 eurot,

millised olid varastatud ajavahemikul 05.07.2017 kuni 07.07.2017 Aleksandr Rodionovi ja poolt Tallinnas, asuvast korterist. AP YYY APELLATSIOONI SISU ja MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava A.G kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse tema suhtes täies

ulatuses, taotleb selle tühistamist ja uue otsusega A.G õigeksmõistmist. Apellant on seisukohal, et kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata. Otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel on kohus jõudnud A.G süüdimõistva lahendini. Süüdistatav A.G ei ole ennast temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud. Isik on läbivalt kinnitanud nii kohtueelses menetluses kui kohtus, et ta ei olnud teadlik, et asjad on varastatud.

Kohus on otsuses märkinud, et suhtub A.G ütlustesse äärmiselt kriitiliselt.

Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et A.G , tundes eelnevalt Aleksandr

3

Rodionovi ja teades tema kriminaalsest minevikust, ei kahelnud, et asjad, mida Rodionov näitas talle õues, vineeritüki all, võiksid olla varastatud. Samuti leidis kohus,

et kuna sülearvuti müüdi ilma laadijata, oleks pidanud see apellandile kahtlusi tekitama. Kohus leidis, et kuna ka A.G ise on kriminaalkorras varem karistatud, oleks ta pidanud kindlasti aru saama, et asjad on varastatud. Kaitsja kohtu seisukohaga ei nõustu. Kuna tegemist on kahe kriminaalkorras karistatud

isikuga, siis näitab see, et nemad, teineteisega suheldes, mõtlevad ja käituvad

teistmoodi kui nn. tavainimene ning seega ongi raske mõista ja aru saada nende

omavahelist suhtlust. Vastupidiselt kohtule on kaitsja seisukohal, et tuttavad isikud sellises olukorras ei küsi, ega mõtlegi üldse asjaolule, kas asjad võiksid olla varastatud või mitte. Kui isik, kes asju müüb, seda ise ei ütle, siis ilmselt ei tulegi üldse asjade omandaja selle peale, et ise sellist asja uurida. Samuti ei näita asjaolu, et arvuti müüdi ilma laadijata, et selliselt müüdav sülearvuti peaks olema tingimata varastatud, kuna tänapäeval on väga lihtne ja odav osta laadija eraldi juurde ning müüjal võib ka olla laadijat endal teise seadme jaoks vaja ning müübki sülearvutit ilma originaal laadijata. Laadija puudumine ei näita kindlasti, et A.G oleks pidanud aru saama, et arvuti on varastatud. Kohus on mõistnud A.G süüdi, kuid otsusest ei selgu, millised on konkreetsed tõendid, mis süüstavad A.G ja millise tõendite hindamise ja analüüsi käigus on kohus oma otsuseni jõudnud. Otsuses on vaid märgitud, et A.G ütlused ei ole eluliselt usutavad ning lühidalt põhjendatud vastavat kohtu seisukohta. Lisaks on kohus otsuses jõudnud seisukohale, et hindab A.G poolt kuriteo toimepanemise tõendatuks nii A.G enda kui Aleksandr Rodionovi eeluurimisel

antud ütlustega, tunnistajate ütlustega, turvakaamerate videosalvestusega,

läbiotsimiseprotokollide, äratundmiseks esitamise protokollide ning muude kirjalike

tõenditega. Vastavad tõendid (millel puudub igasugune põhjendus ja analüüs) süüstavad küll Aleksandr Rodionovi, kes on ka enda süüd tunnistanud, kuid ei tõenda A.G süüd. Veel enam, Aleksandr Rodionov on andnud ütlusi, et tema ei öelnud A.G-le, et asjad on varastatud, mis tõendab, et A.G ei teadnud asjade päritolust. Vaid eelduse alusel, et A.G oleks pidanud midagi kahtlustama, ei

saa isikut kuriteos süüdi mõista, eriti kui seda eeldust ei toeta ükski muu tõend kriminaalmenetluses. Apellatsioonimenetlus registreeriti 14.02.2018 süüdistatava A.G kaitsja adv. Brigitta Mõttuse apellatsiooni esitamisega. Kaassüüdistatavale Aleksandr Rodionovile tõlgiti kohtuotsus vene keelde ja ta sai kohtuotsuse kinnipidamisasutuses allkirja vastu

kätte 19. veebruaril 2018. Seega oli apellatsiooni esitamise viimane päev 6. märts 2018.

Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 7.märtsist 2018 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele

anti seisukohtade esitamiseks aega 14.märtsini 2018. Määratud tähtajaks ringkonnakohtule menetlusosalistelt kirjalikke seisukohti ei saabunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

4

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga, kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. Kaitsja heidab maakohtule oma apellatsioonis ette seda, et maakohus on A.G süüd tõendanud A.G enda kui A. Rodionovi eeluurimisel antud ütlustega, tunnistajate ütlustega, turvakaamerate videosalvestusega, läbiotsimisprotokollide, äratundmiseks

esitamise protokollide ning muude kirjalike tõenditega. Vastavad loetletud tõendid süüstavad küll A. Rodionovi, kes on ka enda süüd tunnistanud, kuid ei tõenda mitte kuidagi A.G süüd.

Kohtukolleegium selgitab, et süüdistatavale A.G-le inkrimineeritud etteheidetud kuriteokoosseis hõlmab peale vaidlusesemeks olnud ja oleva subjektiivse koosseisu ka objektiivset koosseisu. Objektiivse koosseisu tõendamiseks on aga vaja tuvastada,

et tegemist on süüteo toimepanemise tulemusel saadud varaga e antud juhul A. Rodionovi poolt varastatud varaga ja et A.G hoidis sellist vara. Just objektiivset koosseisu tõendavadki need kaitsja poolt ebavajalikuks peetud tõendid. Vaidlust ei ole selles, et süüdistuses nimetatud esemed olid varastatud ja maakohus on vaidlustatud otsuses seda asjaolu põhjalikult vaaginud ning tulnud selles osas ka ainuõigele järeldusele. Apellandi etteheide, et maakohus on seda asjaolu ülehinnanud ning liiga palju A.G suhtes tehtud süüdimõistvas otsuses tähelepanu pööranud A.

Rodionovi poolt toimepandud vargusele, ei ole õigustatud. Tegemist on

tõendamiseseme seisukohast olulise asjaoluga ning seda tuleb tõendada igal konkreetsel juhul.

Hoidmine on asja valdamine, mida aga ei mõisteta karistusõiguses tsiviilõiguslikus,

vaid faktilises tähenduses. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1- -12 selgitanud, et 40 valduse üldmõiste tuleneb AÕS § st 32, mis sätestab, et valdus on tegelik võim asja -

üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Ehkki

õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks karistusõiguses valduse

mõistet üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1- -09, p-d 8.2-8.3), on 28

kohtupraktikas omaks võetud arusaam, et tulenevalt kahe õigusharu ülesannete

erinevusest ei ole valduse mõiste karistusõiguses täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus ajas nr 3-1-1- -08, p 20 ja 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1- -11, p 12. Veel selgitab 46 23 Riigikohus viidatud otsuses, et valdajaks saab olla isik, kellel on ruumi ukseluku võti ja kes kontrollib sissepääsu ruumi. Kuna korter, kust leiti varastatuid asjad oli A.G elukoht oli ta seega ka vaieldamatult selle valdaja ja tal oli tegelik võim seal olevate asjade üle, sealhulgas nende varastatud esemete üle, mille hoidmist talle süüdistuses ette heidetakse. Asi on alati isiku valduses, kui see on tema poolt valitsetavas ruumis. Seega on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et A.G hoidis kuritegelikul teel saadud asju. Vaidlus on selles, kas A.G-le, kes järjekindlalt eitab seda, et ta üldse kahtlustas

nende asjade kuritegelikku päritolu ja tema süüd eitavat positisiooni toetab ka kaassüüdistatav oma ütlustega, saab üldse heita ette seda, et ta hoidis kuritegelikul teel saadud vara vähemalt kaudse tahtlusega.

5

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et A.G pani kuriteo ehk kuritegelikul

teel saadud vara hoidmise oma elukohas toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Maakohus on oma sellekohast seisukohta ka põhjendanud ning kohtukolleegium,

nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea vajalikuks neid üle korrata, kuid omalt poolt märgib järgmist. Karistusõiguslikult teadvalt süüteoga saadud vara hoidmise/valdamise puhul on isiku tavapärane ja seadusega kaitstud huvi (PS §

22 lg 3) seda asjaolu eitada ning tõestamiskohustus lasub riigil. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et kuna tegemist on tavaliselt kahe asjast huvitatud isiku vahelise

ebaseadusliku tehinguga, mis toimub kas ilma tunnistajateta või isegi, kui kellegi

juuresolekul, ei ole kõrvaltvaatajal alati selle seaduslikkust pealt vaadates võimalik hinnata, siis jääb kohtule arusaamatuks, milliste tõendite puudumist kaitsja maakohtule oma apellatsioonis ette heidab. Valitseva ja kestva kohtupraktika kohaselt võib kohus otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei

käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1- -04, 3-1-1- -10, 3-1-1- -15 ). 16 21 93

Kohtukolleegiumi arvates kinnitab süüdistatava teadmist oma elukohas hoitavate asjade päritolu osas just see, kuidas ta varastatud asjad enda valdusesse sai. Selles

osas on süüdistatavate ütlused lahknevad. Varguse teel mobiiltelefoni ja sülearvuti

oma valdusesse saanud süüdistatav A.Rodionov on selgitanud, et ta ei saanud

nimetatud asju koju viia ja peitis need ajutiselt enda trepikoja vastas puu all oleva vineeritüki alla. Mõne päeva möödudes palus ta A.G need asjad hoiule võtta kuna ei tahtnud, et need märjaks saaks. A.G on aga andnud ütlusi, et sai mobiiltelefoni tasuta oma tuttava A.Rodionovi käest, kelle käest eelnevalt uuris, kas tal ei ole anda mingit mobiiltelefoni, mida ta ise ei kasuta. Ta saigi A.Rodionovi käest telefoni, kuid ei küsinud, kust viimane selle telefoni sai. Mõni päev hiljem jalutasid nad A. Rodionoviga Mustamäel Tammsaare tänava piirkonnas ning A. Rodionov küsis, kas ta teab kedagi, kes tahab osta sülearvutit. A.G soovis arvutit näha ja A. Rodionov näitas talle Arte gümnaasiumi ja Mustamäe laste Loomingu Maja vahel kõnnitee ääres kusagil puude vahel vineeri tüki alla peidetud sülearvutit ilma laadijata. Ta ei küsinud, kust Aleksandr arvuti sai. Maksis esmalt Rodionovile 10 eurot, sest tahtis teada, kas arvuti on töökorras. Kohtukolleegiumi hinnangul on A.Rodionovi ütlused selles osas eluliselt usutavamad ja nimelt, usutavam on , et ta tõesti peitis mobiiltelefoni ja sülearvuti vineeritüki alla,

kuid ei tahtnud, et need seal kahjustada saaksid, soovis nendest kiiremini lahti saada

ja andis need ka üheaegselt A.G-le . A.G ütlused selle kohta, et ta küsis A.Rodionovilt mobiiltelefoni, mida viimane ise ei kasuta ja saigi selle A.Rodionovilt ning

seejärel mõni päev hiljem andis A.Rodionov talle ka sülearvuti, mis oli kuskil õues

vineeritüki all peidus, ei tundu kohtukolleegiumile nii veenvatena, kui A.Rodionovi

selgitused konkreetsete asjaolude kohta. Tõenäosus, et A.G küsib üleliigset mobiiltelefoni A.Rodionovilt just siis, kui A.Rodionov on selle varastanud ja viimane

käib kuskilt vineeritüki alt esmalt mobiiltelefoni ära toomas ning paari päeva pärast

6

alles räägib ja näitab A.G-le sülearvutit, mis samuti kuskil välitingimustes vedeleb,

on olematu ning ei ole eluliselt usutav. Pigem tahtis A.Rodionov tõesti mõlemad elektroonikavahendid kiiremas korras kuskile ära anda, kui neid õues vineeritüki all peidus hoida. Usutavamaks peab kohtukolleegium A.Rodionovi versiooni ka seetõttu,

et tal puudub igasugune vajadus enda õigustamiseks ja tegelike asjaolude varjamiseks. A.G huvi on aga kohandada neid asjaolusid nii palju kui võimalik enda kasuks e tunduks usutavam tema heausklikkus asjade enda valdusse saamisel. Kohtukolleegiumi seisukohta e seda, et A.Rodionov andis A.G-le telefoni ja arvuti hoiule, toetab ka A.G-le esitatud süüdistuse sisu e teokirjeldus. Süüdistuse tekstis ei heideta süüdistatavale ette kuritegelikul teel saadud vara omandamist vaid ainult hoidmist. Kui A.G-le oleks heidetud ette kuritegelikul teel saadud vara omandamist, siis teoühtsuse aspektist, kui omandatud asja hoidmine on asjale kehtestatud valduse

üks realiseerimise viis, on asja hoidmine hõlmatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega (3-1-1- -07). 93

Kohtukolleegium rõhutab, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline

on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus

-1-1- -05). Seda (3 74

nõuet on maakohus käesolevas kriminaalasjas ka järginud. Kaitsja väide, et kohus

peaks elulise usutavuse hindamisel arvestama kriminaalkorras karistatud isikutele

väidetavate erisustega teineteisega suhtlemisel, mõtlemisel ja käitumisel,

kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanu ei vääri.

Isik, kes saab enda valdusesse elektroonikaseadmed e mobiiltelefoni ja sülearvuti, teise isiku käest, kes hoiab neid välitingimustes vineeritüki all peidus ja sealt nad ka üle annab, paneb toime kuritegelikult teel vara hoidmise vähemalt kaudse tahtlusega.

A.G kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 50 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetne kaitsetegevuse

toiming ning sellele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust

p

ellatsioonimenetluse kulud õhjendatuks ning KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad ap süüdistatava kanda. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse A.G suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalsel t/