3-16-871/70 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. märts 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-871

Haldusasi

MTÜ

Virumaa

Tööstuspark

kaebused

Ettevõtluse

Arendamise SA 16.12.2015 ja 14.04.2016 otsuste ning

Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsuse nr 9.2-

13.1.2/00719-6 p 1 ja 14.07.2016 vaideotsuse nr 9.2-13.1-

2/00719-8-3 tühistamiseks ning Rahandusministeeriumilt

kahju hüvitise väljamõistmiseks;

OÜ Virumaa Tehnopark kaebus Rahandusministeeriumilt

kahju hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – MTÜ Virumaa Tööstuspark, volitatud esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson, seaduslikud esindajad

Priit Kotkas, Mati Männisalu ja Heiki Luts

Kaebaja II – OÜ Virumaa Tehnopark, volitatud esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson, seaduslik esindaja Priit

Kotkas

Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud

esindajad Age Rebane ja Kati Jakobson-Lott

Vastustaja II – Rahandusministeerium, volitatud esindajad

Silvi Uljas, Laura Sofia Annus ja Piret Eelmets

Asja läbivaatamine

14.02.2018 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta MTÜ Virumaa Tööstuspark kaebused rahuldamata.

2. Jätta OÜ Virumaa Tehnopark kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-871

ja Tallinna Halduskohtu 12.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-1625 kohaldatud

esialgse õiguskaitse abinõud.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.04.2018 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

3-16-871

2(27)

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ettevõtluse Arendamise SA (EAS) rahuldas 25.02.2010 otsusega perioodi 2007–2013

struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) ja regionaalministri 22.10.2007 määruse nr 7

„Meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ tingimused“ (regionaalministri

määrus nr 7) alusel MTÜ Virumaa Tööstuspark (kaebaja I) 24.11.2009 taotluse projektile

„Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp“ (registreerimisnumber EU33285) toetuse saamiseks.

Projekti abikõlblikkuse periood oli 01.01.2010–31.12.2012.

2. EAS rahuldas 26.07.2010 otsusega osaliselt kaebaja I taotluse ja muutis oma 25.02.2010

otsust projekti aruandlustingimuste ja eelarve osas. Projekti kogumaksumuseks on

35 674 300 krooni (2 280 003,32 eurot), millest kaebaja I omafinantseering 5 351 145 krooni

(342 000,50 eurot) ja toetus 30 323 155 krooni (1 938 002,82 eurot).

3. EAS luges 16.12.2015 otsusega kaebaja I projekti raames mitteabikõlblikuks

532 192,30 eurot, millest toetuse osa on 426 136,53 eurot ja omafinantseering 106 055,77 eurot.

EAS nõudis kaebajalt I toetuse 426 136,53 eurot koos intressidega tagasi. Otsuse põhjenduste

kohaselt sõlmis kaebaja I OÜ-ga Vaivara Gaas 06.05.2010 gaasivõrguga liitumise lepingu

summas 8 327 000 krooni (532 192,30 eurot), mille järgi OÜ Vaivara Gaas kohustus rajama

gaasitrassi Virumaa Tööstuspargi piirist liitumispunktini Olgina alevikus asuva Alliksaare

maaüksuse idaosas. Lepingu järgi kohustus võrguettevõtja lõpetama gaasivõrgu ja

liitumispunkti ehitustööd ning olema valmis gaasitarne alustamiseks hiljemalt 01.09.2011

tingimusel, et liituja tasub tähtaegselt liitumistasu. Tasu on OÜ-le Vaivara Gaas välja makstud

ja EAS on toetuse 6 667 587,87 krooni (426 136,53 eurot) kaebajale I üle kandnud 06.07.2010.

EAS tuvastas, et projektis ettenähtud gaasivõrguga liitumist ei ole seni toimunud. Järelikult ei

ole kulu aluseks olevat tegevust projekti abikõlblikkuse perioodil toimunud. Kuna projekti

abikõlblikkuse periood lõppes 31.12.2012, ei ole nimetatud kulu osas abikõlblikkuse nõudeid

võimalik enam täita. Gaasitrassi rajamise kulu tuleb lugeda mitteabikõlblikuks ja kulu osas

väljamakstud toetus tagasi nõuda. Kaebaja I oli tööstusala sisesed gaasitrassid rajanud, kuid

lisaks tööstusala sisestele gaasivõrkudele oli vaja projekti raames rajada ka trass

liitumispunktini. Asjaolu, et kaebaja I on täitnud lepingust tulenevad oma kohustused, ei

tähenda, et kulu aluseks olev tegevus on toimunud, kui lepingu teine osapool ei ole oma

kohustusi projekti abikõlblikkuse perioodi jooksul täitnud. Isegi kui lepingu alusel tekkis

kaebajal I õigus nõuda teiselt poolelt lepinguliste kohustuste täitmist, ei saa üksnes vastava

nõude tekkimist käsitleda kulu aluseks oleva tegevuse teostamisena. Lisaks võttis kaebaja I

3-16-871

3(27)

põhjendamatult nõude aegumise riski. Lepingus sätestatud kuupäevaks gaasitrassi ja

liitumispunkti ehitustööde edasilükkamine tööstuspargi ehituse edasilükkumise tõttu võis olla

põhjendatud. Samas oli kaebajal I kohustus tagada, et nimetatud tööd teostatakse hiljemalt

projekti abikõlblikkuse perioodi lõpuks. Kaebaja I selgitused, miks ei olnud otstarbekas

gaasitrassi liitumise väljaehitamine, ei mõjuta selle kulu abikõlblikkust.

4. Rahandusministeerium jättis 06.04.2016 vaideotsusega nr 9.2-13.1.2/00719-6 kaebaja I

vaide EAS-i 16.12.2015 otsuse peale rahuldamata (p 1), kuid tegi EAS-ile ettekirjutuse

parandada 16.12.2015 otsuses tagasinõudmisele kuuluva summa suurust arvutuskäigu

ebatäpsuse tõttu (p 2). Põhjendused:

4.1. Projekti dokumentides on tegevusena välja toodud gaasitrassi rajamine, mitte ainult

liitumistasu maksmine. Toetuse andmise otsuse järgi pidid ka projekti elluviimiseks tehtavad

tegevused olema teostatud abikõlblikkuse perioodil. Nii tööstuspargi siseseid kui ka väliseid

gaasitrasse ei ehita kaebaja I ise, vaid tellib töö sisse. Ala siseste trasside puhul nõuab kaebaja I

tööde teostamist, kuid ala väliste trasside ehitamist ei nõua, kuigi maksab tööde eest. Sarnaseid

olukord tuleb käsitleda ühtmoodi, st ka ala väliste gaasitrasside ehitustöö tellimisel oleks

pidanud nõudma liitumislepingu täitmist projekti abikõlblikkuse perioodil. Toetuse andmise

seisukohalt ei ole oluline, kas tegevused täidab toetuse saaja ise või tellib ta töö teiselt isikult.

Oluline on, et ettenähtud tegevused on reaalselt toimunud ja tegevuse tulemus projekti

abikõlblikkuse perioodi lõpuks olemas. Kuna toetuse vastu lubatud tulemust (gaasitrassi) ei ole

projekti abikõlblikkuse perioodil saavutatud, muutus vastav kulu abikõlbmatuks ja toetuse

tagasinõudmise eeldused on täidetud.

4.2. EAS-i 26.07.2010 otsusest nähtuvalt moodustas kaebaja I omafinantseering projekti

kogumaksumusest 15% ja toetus 85%. EAS tunnistas 16.12.2015 otsusega mitteabikõlblikuks

532 192,30 eurot, millest toetuse osa on 426 136,53 eurot ja omafinantseering 106 055,77 eurot,

mis teeb osakaaludeks 80% ja 20%. Mitteabikõlblikuks tunnistatud summast tuleb

tagasinõudmisele kuuluvaks toetuse proportsiooniks arvutada 85%, so 452 363 eurot.

5. Kaebaja I esitas 05.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-871),

mille

kohus

võttis

menetlusse

nõuetes

tühistada

EAS-i

16.12.2015

otsus

ja

Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsuse p 1.

6. EAS muutis 14.04.2016 otsusega oma 16.12.2015 otsuse p 1, luges projekti raames

mitteabikõlblikuks 532 192,30 eurot, millest toetuse osa on 452 363,45 eurot ja

omafinantseering 79 828,85 eurot. Kaebajalt I nõuti täiendavalt tagasi toetus 26 226,92 eurot

koos intressiga. EAS tegi ekslikult tagasinõudmise otsuse toetuse osas summas

426 136,53 eurot, võttes aluseks konkreetse maksetaotluse toetuse ja omafinantseeringu

proportsioonid. Kuna esimese maksetaotluse väljamaksmise ajal oli toetuse proportsioon

80,07% ja kõikidel järgnevatel kordadel 86,5%, on kokkuvõttes kaebaja I saanud toetust

kõikidest abikõlblikest kuludest 85%, nii nagu kehtiv proportsioon ette nägi. Ka projekti

lõpparuande kohaselt kinnitati 18.12.2012 projekti kogukulud summas 2 280 003,32 eurot,

millest toetuse osa oli 1 938 002,82 eurot, s.o 85%. Seega oleks EAS pidanud tagasi nõudma

85% mitteabikõlblikest kuludest summas 452 363,45 eurot.

7. Rahandusministeerium jättis 14.07.2016 vaideotsusega nr 9.2-13.1.2/00719-8-3

kaebaja I vaide EAS-i 14.04.2016 otsuse peale rahuldamata. Põhjendused:

7.1. Kuna 14.04.2016 otsuse puhul on tegemist varasema otsuse tehnilise parandamisega ja

EAS ei ole kogunud uusi tõendeid, siis ei olnud kaebaja I ärakuulamine vajalik. Kaebaja I ei ole

väitnud, et EAS oleks uue arvutuskäigu osas eksinud. Järelikult ei ole menetlusökonoomika

põhimõttest tulenevalt EAS-i otsuse tühistamine põhjendatud.

3-16-871

4(27)

7.2. Kuna projektide EU33285 “Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp” ja EU 38593 “Virumaa

Tööstuspargi I etapi elektrivarustus ja turundus” toetatavad tegevused ja abikõlblikkuse periood

on erinevad, ei saa neid STS2007_2013 § 2 p 5 järgi käsitleda ühe projektina. Tähtsust ei ole,

kas tegemist on ühe või kahe projektiga, sest EAS nõuab tagasi konkreetsele tegevusele

väljamakstud toetuse osa, mis muutus gaasitrassi rajamata jätmise tõttu abikõlbmatuks.

8. Kaebaja I esitas 11.08.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-1625),

mille

kohus

võttis

menetlusse

nõuetes

tühistada

EAS-i

14.04.2016

otsus

ja

Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus nr 9.2-13.1.2/00719-8-3. Kohus liitis kaebuse

haldusasjaga nr 3-16-871.

9. Kaebaja I esitas 08.07.2016 Rahandusministeeriumile kahju hüvitamise taotluse, mille

Rahandusministeerium jättis 08.09.2016 vastusega nr 9.2-13.1.2/00719-12-1 rahuldamata.

Põhjendused:

9.1. Ekslik on kaebaja I tõlgendus, et regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 välistab toetuse

andmise enam kui ühele taotlejale samas piirkonnas. Virumaa Tööstuspargi otsuse tegemise

ajal ei olnud Narva piirkonnas sobivaid või kohandatavaid tööstusalasid uute ettevõtete

lisandumiseks. Samuti ei ole kaebaja I 100% eraõiguslik, sest asutajate hulgas on ka Vaivara

vald ja AS KA Vaiko. Toetuse taotlejal lasub hoolsuskohustus oma investeeringu kavandamisel

ja konkurentsi analüüsimisel. Kaebaja I teadis, et piirkonda on kavandamisel ka teisi

tööstusalasid, neid on kajastatud Narva linna arengukavas. Kaebaja I tõi EAS-ile esitatud

teostatavus-tasuvusanalüüsis välja, et Virumaa Tööstuspark ei suuda katta üksinda kogu

piirkonna potentsiaalset nõudlust. Kaebaja I ei näinud teistes tööstusparkides konkurentsisurvet,

vaid pigem tekkida võivat sünergiat. Seega ei saanud kaebajal I tekkida õiguspärast ootust, nagu

võimaldataks toetust regionaalministri määruse nr 7 alusel ainult esimesele taotlejale. Kaebaja I

ei ole EAS-i otsuseid teiste tööstusparkide osas vaidlustanud.

9.2. Meetme raames antud toetus on kehtivate õigusaktidega kooskõlas. Euroopa Liidu

toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg-st 1 tulenevalt analüüsitakse konkurentsikahju

liikmesriikide vahelises kontekstis. Tegemist ei ole riigiabiga, sest puudub mõju liikmesriikide

vahelisele kaubandusele ja konkurentsile. Toetuse said võrdsetel alustel nii kaebaja I kui ka

teised tööstus- ja ettevõtlusalad ning ühtegi tööstus- ega ettevõtlusala, mida arendaks erasektor

iseseisvalt ilma avaliku sektori toetuseta, piirkonnas ei ole. Kaebaja I ei ole tõendanud EAS-i

tegevuse ebaseaduslikkust. Kaebajale I ei ole kahju tekitatud.

10. Kaebaja I esitas 05.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-1989),

mille kohus võttis menetlusse nõudes mõista Rahandusministeeriumilt kaebaja I kasuks välja

kahju hüvitis. Kohus liitis kaebuse haldusasjaga nr 3-16-871.

11. OÜ Virumaa Tehnopark (kaebaja II) esitas 18.10.2016 Rahandusministeeriumile kahju

hüvitamise taotluse, mille Rahandusministeerium jättis 08.12.2016 vastusega nr 9.2-

13.8.2/11756-1 rahuldamata. Põhjendused:

11.1. Meetme eesmärk ei ole tekitada piirkonda monopoliseisund, vaid tööstusalade turg

kaugema eesmärgiga luua töökohti ja elavdada majandust toetatavates piirkondades. Ida-

Virumaal puudub vabaturu tingimustes tekkinud tööstusalade turg. Turutõrge regionaalministri

määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 tähenduses tuvastatakse kogu määruse rakendamise ajal, seega ei ole

uute ja kohendamist vajavate tööstusalade arv määratletud vaid ühe (esimese) tööstuspargiga.

Erainvestori poolt rajatud tööstusalana tuleb käsitleda arendusi, mis on tehtud ilma avaliku

sektori toetuse ja osaluseta. Ida-Virumaale ei ole erasektor ilma avaliku sektori toetuse ja

osaluseta tööstusparki rajanud. Kaebaja I asutajaliikmeks olid ka Vaivara vald ja valla ettevõte

AS KA Vaiko. Ta on avaliku sektori valitseva mõju all ja saanud oma tööstuspargi

3-16-871

5(27)

arendamiseks korduvalt avalikke vahendeid – ainuüksi meetme raames 2 korda. EAS andis

kaebajale I toetust võrdselt teiste tööstus- ja ettevõtlusaladega.

11.2. Tööstusparkidele antud toetus ei ole riigiabi Euroopa Komisjoni 17.06.2014 määruse

nr 651/2014, ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi

tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, tähenduses. Toetuste andmise ajal kehtis Euroopa

Komisjoni 06.08.2008 määrus nr 800/2008, EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise

kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks. Regionaalministri

määrusega nr 7 ettenähtud toetuse abil edendatakse ebasoodsamates tingimustes olevaid

piirkondi ja motiveeritakse tegema investeeringuid, mida ettevõtja ei ole nõus täies mahus

turutingimustel tegema. Regionaalministri määruse nr 7 § 2 lg 2 p 1 kohaselt toetatakse

tööstusparkide puhul vaid avaliku tehnilise infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist, mille

korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ega ole seetõttu majandustegevus või üldist

majandushuvi pakkuv teenus. Sellise taristu riiklik rahastamine, mis ei ole ette nähtud

kommertskasutuseks, jääb riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja. Euroopa Kohus ja Euroopa

Komisjon on olnud seisukohal, et sellise taristu rajamine, mille eest tavapäraselt makstakse

avaliku võimu vahenditega, ei kujuta endast riigiabi, tingimusel, et neid ei rajata ainult ühe

ettevõtja või ettevõtjate grupi huvides (Euroopa Kohtu 15.06.1993 otsus asjas nr C-225/91,

p 29; Euroopa Komisjoni 12.07.2000 otsus Scott Paper SA/Kimberly Clark, p 152). Avalik

võim täidab teid ja tavapäraseid ühendustrasse rajades oma ülesannet ning sellest kasu saavad

ettevõtjad on nende rajamise eest maksumaksjana juba tasunud (Euroopa Komisjoni otsus

Daimler-Benz AG juulist 1987). Euroopa Kohus on 24.07.2003 otsuses asjas nr C-280/00

märkinud, et kui abi saaja täidab avalik-õiguslikke ülesandeid, ei kujuta talle makstud abi endast

riigiabi, kuna sellisel juhul puudub eelis. Euroopa Kohus on 19.12.2012 otsuses asjas

nr C-288/11 märkinud, et kui taristu või selle osa ehitamine kuulub riigi avaliku võimu

teostamise hulka, siis sellisel juhul ei kuulu taristu või selle asjakohaste osade riiklik

rahastamine riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse. Regionaalministri määruse nr 7 alusel

tööstusparkidele antud toetuse puhul ei olnud tegemist soodustuse andmisega ettevõtlusele ja

seetõttu mõju liikmesriikide vahelisele kaubaturule ei esine.

11.3. Kaebaja II ajab segamini regionaalministri määruse nr 7 rikkumise ja riigiabi rikkumise.

Antud juhul ei puuduta vaidlus riigiabi reeglite rikkumist, vaid regionaalministri määruse nr 7

võimalikku rikkumist. SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus (SA IVTA) on asutatud Eesti

Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) kaudu), Jõhvi valla ning

Narva, Kohtla-Järve ja Kiviõli linnade poolt. SA IVTA põhieesmärk on ettevõtluskeskkonna

arendamine Ida-Virumaal ja 5 Ida-Virumaa omavalitsuses (Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel,

Püssis ja Kiviõlis) tööstusalade aktiivne väljaarendamine. Antud juhul on ELTL art 107 lg-s 1

sätestatud teine riigiabi kriteerium täitmata, seega ei ole toetuse puhul tegemist riigiabiga. SA-le

IVTA anti toetust varem riigile kuulunud maa taaselustamiseks ja arendamiseks eesmärgiga

välja arendada ettevõtluseks sobilik infrastruktuur (vesi, kanalisatsioon, gaasitrass, teede

valgustus, sideliinid ja teed). Tegemist on põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse ülesannete alla

kuuluva tegevusega, mis ei ole majanduslikku laadi. Seda on leidnud ka Euroopa Komisjon oma

otsuses SA.36346 (GRW). Ainus erinevus on selles, et SA IVTA ei ole riigi või kohaliku

omavalitsuse asutus, vaid nende poolt asutatud eraõiguslik isik. Samas on SA IVTA tegevused

suunatud üheselt üksnes kinnistute arendamisele selliselt, et seni kasutult seisnud riigimaa

taaselustatakse ja arendatakse nii, et seda oleks võimalik ettevõtjatele müüa. Seega ei ole SA

IVTA tegevus majandustegevus, vaid tegemist on avaliku võimu ülesannete teostamisega.

11.4. Kahju hüvitamise taotlus on esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 toodud

tähtaega rikkudes. SA IVTA ja kaebaja I tegutsevad samas kohas ning olid seega teadlikud

teineteise olemasolust ja müügihindadest. Samuti on kogu teave jagatud toetuste kohta olnud

algusest peale kõigile avalikult kättesaadav EAS-i ja Rahandusministeeriumi veebilehtedel.

3-16-871

6(27)

Kahju hüvitamise eeldused on täitmata. EAS ei ole käitunud õigusvastaselt. Kaebajad ei ole

kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid väidetava kahju ärahoidmiseks. Kaebaja I (kelle

juhatuse liige Priit Kotkas on ka kaebaja II juhatuse liige) oli toetuse taotlemisel teistest

piirkonda rajatavatest tööstusparkidest teadlik. Konkurentsisituatsiooni analüüsimisel ei näinud

ta Virumaa Tööstuspargile konkurentsisurvet, vaid tekkida võivat sünergiat. Kaebaja I jättis

ainsana taotluses lubatud tegevused abikõlblikkuse perioodil teostamata ja on ainus, kel ei ole

õnnestunud oma tööstuspargile kliente leida.

11.5. Põhjendatud ei ole väide, et SA IVTA müüs krunte alla turuhinna ja sellest tulenevalt

tekkis kaebajale II kahju. Kinnisasja turuväärtus kujuneb pakkumise ja nõudluse kaudu ega ole

alati võrdne asja omahinnaga. Kaebaja II ei ole tõendanud oma kinnistute turuväärtust. Pigem

tekkis kaebajatele kahju nende enda tegevusest – liiga kõrge müügihinna tõttu kaotasid kliendid

huvi selle tööstuspargi vastu.

12. Kaebaja II esitas 22.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-2661),

mille kohus võttis menetlusse nõudes mõista Rahandusministeeriumilt kaebaja II kasuks välja

kahju hüvitis. Kohus liitis kaebuse haldusasjaga nr 3-16-871.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Kaebajate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:

13.1. Toetuse tagasinõudmine on õigusvastane. Kaebaja I ei ole õigusnorme rikkunud ja on

oma kohustused täitnud. Toetuse taotluses eristati gaasivõrguga seoses ala siseseid ja väliseid

töid. Ala siseseks tööks olid kaebaja I poolt enda kinnistutele gaasitrassi rajamine. Vaidlus

puudub, et ala sisesed gaasitrassid on rajatud. Kaebaja I kinnistute vahetus läheduses puudus

gaasivõrk, millega saanuks kohe liituda. Selleks pidi OÜ Vaivara Gaas rajama liitumispunktini

gaasitrassi, milleks sõlmiti 06.05.2010 gaasivõrguga liitumise leping. Liitumislepingu esemeks

on liitumisõiguse loomine, so immateriaalne õigus. Liitumistasu maksmisega on kaebaja I

omandanud õiguse gaasitrassiga liitumiseks, seega on projekti eesmärk saavutatud. Projekti

eesmärgiks ei olnud rajada teatud arv kilomeetreid gaasitrasse, vaid gaasivarustuse võimaluse

loomine. Projekt on lõpule viidud, projekti lõpparuanne kinnitatud ja kõik asjaolud EAS-i poolt

kontrollitud 18.12.2012. Gaasitrassi kulud on kantud abikõlblikkuse perioodil (27.05.2010 ja

06.07.2010). Kulu tekkimise aluseks olevaks tegevuseks oli liitumislepingu sõlmimine, mitte

liitumispunkti valmimine. Kaebajal I on OÜ Vaivara Gaas vastu nõudeõigus. Nõude aegumine

hakkab hetkest, mil kaebaja I esitab OÜ-le Vaivara Gaas nõude. EAS ei ole varem nõudnud

liitumispunkti ja ala väliste trasside osas muud, kui liitumistasu maksmist tõendavaid

dokumente. Samasugune loogika kehtis ka elektrivõrkude väljaehitamisel ja liitumisel.

13.2. Toetuse tagasinõudmine on kaalutlusotsus. EAS ei ole kaalunud enda rikkumist riigiabi

ebaseaduslikul jagamisel kaebaja konkurentidele. Seega on ta rikkunud kaalumiskohustust ja

otsus kuulub juba seetõttu tühistamisele.

13.3. EAS-i 14.04.2016 otsus on õigusvastane esiteks põhjusel, et ka EAS 16.12.2015 otsus

on õigusvastane. Teiseks seepärast, et kaebajat I ei kuulatud ära. Rahandusministeeriumile oli

teada, et kaebaja I on saanud EAS-ilt toetust nii projektile EU33285 kui ka projektile EU38593.

Kaebaja I ja EAS on käsitlenud neid projekte sisuliselt ühe projektina. Projekti EU33285 toetuse

summa oli 1 938 002,82 eurot ja projekti EU38593 toetuse summa oli 298 905,18 eurot, mis

teeb kokku 2 236 908 eurot. Regionaalministri määruse nr 7 § 6 lg 9 järgi oli projekti

maksimaalne summa 35 000 000 krooni (2 236 908 eurot), mis näitab, et neid projekte käsitleti

ühe projektina, st projekti EU38593 oli võimalik toetada vaid summaga, mille võrra oli projekt

EU33285 piirmäärast odavam. Kui EAS vähendab projekti EU33285 toetuse summat, on tal

3-16-871

7(27)

võimalik projekti EU38593 toetussummat suurendada, sest nimetatud projekt ei saanud toetust

taotletud ulatuses ja kaebajal I on õigustatud ootus saada toetust 85% ulatuses. Seisukoht, et

tegemist ei ole ühe projektiga, on üllatuslik ja sel juhul puudus põhjus nende projektide

kogusummat regionaalministri määruse nr 7 piirmääraga võrrelda. Sellisel juhul saab EAS-i

poolt kaebajalt I nõusoleku küsimist käsitleda petmisena.

13.4. Projekti elluviimine venis Skanska AS süül, kelle tõttu venisid teede ja tehnovõrkude

ehitustööd aasta võrra. Seetõttu polnud kaebajal I mõistlik nõuda, et OÜ Vaivara Gaas ühendaks

kaebaja I gaasivõrgu liitumispunktiga alates 01.09.2011. Võrguettevõtja valida jäi, kas ta ehitab

liitumispunkti kohe välja või teeb seda alles siis, kui kaebaja I esitab vastava nõude. OÜ Vaivara

Gaas otsustas viimase kasuks. Kaebaja I ei olnud nõuet vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks

esitanud, sest tal ei olnud kliente ja puudus vajadus gaasi järele. Kohe, kui tekkis esimene klient,

kes gaasivarustust vajas, asus võrguettevõtja liitumispunkti välja ehitama.

13.5. Kaebajal I ei olnud kliente EAS-i süül, kes jagas õigusvastaselt teistele tööstusparkidele

regionaalministri määruse nr 7 alusel toetusi, rikkudes riigiabi reegleid ja konkurentsiseadust

(KonkS) ning eelistades SA-d IVTA. Kaebaja I asutajaliikme OÜ Nordland otsus piirkonda

investeerida põhines turuolukorra hindamisel. Piirkonna eripära arvestades oli selge, et turule

mahub maksimaalselt üks uus ettevõtlusala. Plahvatuslikku tööstus- ja ärialade vajaduse kasvu

ette näha ei olnud. Kaebaja I asutajate hulgas olid ka Vaivara vald ja valla ettevõte AS KA

Vaiko (2/3 MTÜ hääleõigusest on kohaliku omavalitsuse kontrolli all). Väga oluliseks

asjaoluks, mida OÜ Nordland ja kaebajad arvestasid, oli regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6

p-des 7 ja 8 sätestatud piirang, et toetust saab ainult üks selle piirkonna tööstuspark. Selline

lähenemine oli põhjendatud, sest samaaegselt mitme projekti toetamine piirkonnas, kus ei

pruugi turul nõudlust olla ühelegi, ei võimalda toetuse andmise eesmärke saavutada. Antud

juhul oli esimeseks toetuse saajaks kaebaja I. Praeguseks on selgunud, et EAS on andnud toetusi

ka teistele taotlejatele ja seda piirkonnas, kus oli olemas erainvestori poolt rajatud tööstusala

(kaebaja I arendus). Tegemist on keelatud riigiabi andmisega ELTL art 107 lg 1 tähenduses. SA

IVTA pakkus maad müügiks hinnaga 6 eurot/m2 kohta, kuigi kaebaja I prognooside kohaselt

oli märgitud summa ainult klientidele müüdava kommunikatsioonidega liitumise hind, millele

pidi lisanduma maa maksumus. Kuna SA IVTA sai oma maad riigilt tasuta, on tegemist

konkurentsi moonutava riigiabiga. Tänaseks on realiseerunud kaebaja I prognoos, et 5 aasta

jooksul realiseeritakse 20 ha arendatud maad. SA IVTA ongi vastavas ulatuses maad

realiseerinud. Ebaseadusliku riigiabita oleks seda teinud kaebaja I. Olemas on ka mõju

liikmesriikide vahelisele kaubandusele, sest sihtgruppidena nähti nii Eesti kui ka Soome,

Rootsi, Norra ja Venemaa ettevõtjaid. Rahandusministeeriumi viide MTÜ-le Intec-Nakro ei ole

asjakohane, sest tegemist ei ole tööstuspargiga, vaid endise tööstushoonega, mis on ümber

ehitatud klientidele pindade väljaüürimiseks. Tööstuspargid on sisuliselt suuremahulised

kinnisvara arendused, mille puhul jaotatakse seni arendamata alad kruntideks ja rajatakse nende

teenindamiseks uued kommunikatsioonid. Hoonestuse peavad kliendid ise rajama. Viide Püssi

ja Kohtla-Järve tööstusaladele ei ole asjakohane, sest tegemist on teise piirkonnaga. Varasema

õigusrikkumise toimepanemine ei õigusta uue õigusrikkumise toimepanemist. Kaebajale I oli

teada Narva linna arengukavas välja toodud 3 tööstusala arendamine, kuid talle oli ka teada

piirkonna kohalike omavalitsuste võimetus neid tööstusalasid ise rahastada. Narva linna

arengukavas sisalduv tööstusalade arendamine ei õigusta regionaalministri määruse nr 7

rikkumist. Ka teised toetuse saajad ei ole suutnud vaatamata tasuta maa saamisele kõiki oma

kinnistuid ära müüa, seega oli sedavõrd suures ulatuses samasisulise toetuse samasse piirkonda

suunamine raiskamine. Kui toetust oleks saanud vaid üks taotleja, oleks tema projekt osutunud

kasumlikuks. Kaebajad on kaotanud lootuse müüa oma kinnistuid mõistliku aja jooksul lähemas

tulevikus.

3-16-871

8(27)

13.6. Kahju tuleb hüvitada Euroopa Liidu õiguse alusel ja Euroopa Kohtu praktikast lähtudes.

Regionaalministri määrus nr 7 kuulub Euroopa Liidu õigussüsteemi ja lõi üksikisikutele õigusi.

Kaebajal I oli õiguspärane ootus, et EAS täidab regionaalministri määruse nr 7 tingimusi.

Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 regulatsiooni oli selge ega andnud EAS-ile

kaalumisruumi. Euroopa Liidu õiguse rikkumise olulisust hinnates ei või seda seada sõltuvusse

riigiorgani süüst. Ebaseaduslik riigiabi andmine jätkub. Rikkumise ja kaebajale I tekkinud kahju

vahel on põhjuslik seos, mis ei pea olema vahetu. Kasutada saab conditio sine qua non reeglit.

13.7. Kaebaja I on teinud kulutusi tööstuspargi väljaehitamiseks ja ülalpidamiseks. Nimetatud

kulutused on osutunud tarbetuteks, sest kaebaja I äriplaani teostumine on osutunud võimatuks.

Kaebaja I kahjuks on mitmesugused tegevuskulud 274 362,06 eurot ja tööjõukulu

34 095,45 eurot. Summad tuginevad kaebaja I auditeeritud majandusaasta aruannetele. Lisaks

võttis kaebaja I 2010. a oma eesmärkide saavutamiseks laenu 766 939,78 eurot, mis tuli

tagastada 2011.-2013. a. Tegelikkuses tuluprognoos ei realiseerunud ja kaebaja I pidi oma

laenukohustuste täitmiseks võtma uusi laene. Neilt tasutav intress 130 640,60 eurot ja viivis

382 109,51 eurot on samuti kaebaja I kulu. Kokku taotles kaebaja I kahju hüvitamist

821 207,62 eurot. Kaebaja I suurendas 08.01.2018 kahju hüvitamise nõuet 1 407 407,79 euroni.

13.8. Kaebaja II on OÜ Nordland tütarettevõte, kes osales projekti investeerimisel,

omandades suurel hulgal maid, tellides ja finantseerides detailplaneeringuid ning lastes

projekteerida ja ehitada kommunikatsioone. Kaebaja I kaudu viisid kaebaja II ja Vaivara vald

koostöös ellu Narva Äripargi projekti. Narva Äripark koosneb kaebajale II kuuluvatest maadest,

mitte kaebajale I koosnevatest tee- ja sotsiaalmaadest. Ka kaebajale I kuuluvad maad kuulusid

varem erainvestorile. Narva Äripark ise on vaid osa (valmis arendatud ca 25 ha, planeeritud

ettevõtlusala ca 80 ha) oluliselt suuremast Futura arendusest (detailplaneeringu ala 320 ha), mis

kuulub erainvestorile – OÜ-le Nordland või tema tütarettevõtetele. Projekti on finantseerinud

vaid erainvestor. Vaivara valla ja tema ettevõtte panus ei ole olnud finantsiline. Avalikest

vahenditest toetuse saamine ei muuda projekti avalikuks projektiks. EAS-i tegevus teistele

taotlejatele samasse piirkonda toetuste andmisel halvas kaebaja II äriplaani elluviimise.

Kaebaja II on müünud vaid 3 kinnistut. Müümata on 23,2616 ha maad. Kohalike omavalitsuste

korraldada on küll teede ja kommunikatsioonide ehitus, kuid need ehitatakse arendajate kulul.

Seega on asjakohatu väide, et tavapäraselt makstakse sellise taristu rajamise eest avaliku võimu

vahenditega. Asjakohatu on väide, et SA IVTA on avaliku võimu teostaja ega tegele

majandustegevusega. SA on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on

loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Sihtasutus

ei saa avalikku võimu teostada isegi siis, kui selle asutaja on riik. Regionaalministri määruse

nr 7 rikkumine on toonud kaasa konkurentsi moonutava olukorra. SA IVTA on müünud

kinnistuid dumping-hindadega. Väide, et turuhind oligi selles piirkonnas sedavõrd madal, on

põhjendamatu ja lükatud ümber kaebaja esitatud ekspertarvamusega. Kaebajale II tekitatud

kahjuks on 15,16 eurot/m2 kohta (keskmine kinnistu hind 21,16 eurot/m2 miinus SA IVTA

müüdud kinnistu hind 6 eurot/m2). Arvestades kaebaja II kinnistute pindala 232 616 m2, on talle

tekitatud kahju suuruseks 3 526 458,56 eurot. Euroopa Kohtu praktikas ei ole hüvitamisele

kuuluva kahju liiki piiratud ja hüvitamisele kuulub lisaks otsesele varalisele kahjule ka saamata

jäänud tulu. Kaebaja II suurendas 14.09.2017 nõuet 4 922 154,56 euroni.

13.9. Kaebaja I kahju hüvitamise nõue on tähtaegne. 2012. a tehtud kulutused ei olnud sel

hetkel veel käsitletavad kahjuna, vaid muutusid selleks alles hiljem, kui selgus nende tarbetus.

Projekti abikõlblikkuse periood lõppes 31.12.2012. Kaebajal I oli kohustus tagada projekti

eesmärgi täitmiseks vajaliku vara säilimine ja sihtotstarbeline kasutamine vähemalt 5 aasta

jooksul arvates projekti abikõlblikkuse perioodi lõppemisest. Seega lõppes projekt 31.12.2017

ja alles sellest hetkest saaks hinnata kõiki kaebaja kahjusid. Aegumine saab alata 2018. a

algusest. Teise seisukoha järgi saaks aegumine alata alles 2014. a algusest, kui oli selge, et

3-16-871

9(27)

esialgne prognoos ei realiseerunud. Samas vajab majanduses prognooside täitumine mõningast

lisaaega, millest tulenevalt võiks pigem asuda seisukohale, et seniste kulutuste tarbetus sai

lõplikult selgeks 11.02.2016, kui ka uue laenuperioodi jooksul ei suutnud kaebaja I oma

kohustusi täita. Seega ei ole kahjunõue üheski osas aegunud. Kui kohus leiab, et kahjunõue on

2012. a osas aegunud, palub kaebaja I tähtaja ennistada, sest ta oli veendunud, et kogu tema

nõue on tähtaegne, ta ei saanud kuidagi teada, et tehtav kulu osutub tarbetuks.

13.10. Rahandusministeerium ei ole tõendanud, milliste kanalite kaudu on SA IVTA oma

kinnistuid müünud ja kuidas pidanuks kaebaja II juhatuse liige seda märkama. Kõige varasemad

kinnistud kanti kinnistusraamatus SA IVTA nimele alles 24.08.2011 ja osad 19.04.2012.

2012. a lõpu seisuga oli SA IVTA müünud kokku 8 kinnistut 5 erinevale isikule. See ei saanud

tähendada kaebaja II jaoks veel midagi katastroofilist. Kaebaja II oli ise valmis kliente vastu

võtma alles 2013. a algusest. Kaebaja II juhatuse liige ei pidanud teadma, mis hinnaga ja kui

palju SA IVTA tööstuspargis kinnistuid müüakse, samuti seda, et EAS on vastuolus

regionaalministri määrusega nr 7 SA-d IVTA toetanud. Alles 2013. a lõpp võis olla esimeseks

hetkeks, kui kaebaja II oleks saanud analüüsida, miks tema tööstuspargis kinnistute müük ei

edene. SA IVTA oli selleks ajaks müünud juba 15 kinnistut. Alates sellest ajast või pigem

2014. a algusest olnuks võimalik koostada piisava edulootusega kaebus. Tegelikkuses ei ole

nõude esitamise tähtaeg alanudki. Kahjusid saaks hinnata alles 31.12.2017 seisuga. Kui kohus

leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, palub kaebaja II tähtaja ennistada.

13.11. Kaebajad ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, sest teistele taotlejatele toetuste

jagamise hetkel oli kahju tekkimine hüpoteetiline. Kaebajad ei teadnud teiste taotlejate toetuse

sisust ega osanud arvata, et SA IVTA asub maid müüma oluliselt alla turuhinna. Selliste

asjaolude selgumisel olid vaidlustamise tähtajad möödas. Kaebajad ei pidanud EAS-i veebilehte

jälgima ja võisid eeldada tema tegevuse õiguspärasust. Seega ei esine kahju hüvitamist

välistavaid asjaolusid.

13.12. Kaebajad soovivad, et kohus küsiks Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kas toetuse

andmine Ida-Virumaal mitmele taotlejale oli ELTL artiklitega 174 ja 175 kooskõlas ning kas

tasuta maa andmist saab käsitleda keelatud riigiabina.

13.13. Isegi kui tunnistada, et kaebaja I on rikkunud omapoolseid kohustusi ja toetust ei ole

abikõlblikkuse perioodil kasutatud, võib toetus olla siiski ühisturuga kokkusobiv ning seda

EAS-i ja riigi poolsete rikkumiste tõttu. Ühisturuga kokkusobivuse üle on pädev otsustama

Euroopa Komisjon. Seetõttu taotlevad kaebajad, et kohus küsiks Euroopa Komisjonilt

seisukohta kaebajale I makstud toetuse kokkusobivuse kohta ühisturuga.

14. EAS palus jätta kaebused rahuldamata. Põhjendused:

14.1. STS2007_2013 § 21 lg 1 kohaselt peab toetuse saaja toetust kasutama sihtotstarbeliselt

ning kõik toetusest hüvitatavad kulud peavad olema projektiga otseselt seotud ja abikõlblikud.

Vabariigi Valitsuse 31.01.2007 määruse nr 26 “Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse kulude

abikõlblikkuse või mitteabikõlblikkuse määramise tingimused ja kord” (Vabariigi Valitsuse

määrus nr 26) § 2 lg 2 järgi peavad kulud olema tekkinud projekti abikõlblikkuse perioodil (või

45 päeva hiljem) ja kulude tekkimise aluseks olevad tegevused peavad toimuma projekti

abikõlblikkuse perioodil. Antud juhul ei ole kulu aluseks olevat tegevust projekti abikõlblikkuse

perioodil toimunud – gaasitrass on rajamata. Kuna projekti abikõlblikkuse periood lõppes

31.12.2012, ei ole nimetatud kulu osas abikõlblikkuse nõudeid võimalik enam täita. Gaasitrassi

kulu tuleb lugeda mitteabikõlblikuks ning nimetatud kulu osas väljamakstud toetus tagasi nõuda

STS2007_2013 § 26 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 “Toetuse

tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest

3-16-871

10(27)

teabe edastamise tingimused ja kord” (Vabariigi Valitsuse määrus nr 278) § 19 lg 1 alusel kui

mitteabikõlblik kulu.

14.2. Projekti eesmärk ei ole vaid lepinguid sõlmida ja raha üle kanda, vaid et projekti

abikõlblikkuse perioodi lõpuks oleks hooned ja trassid valmis ehitatud ning kasutatavad.

Kaebajal I võib küll olla õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist OÜ-lt Vaivara Gaas, kuid

nõue ei kehti lõputult ja aegumise korral ei täida toetus eesmärki. Toetuse tagasinõudmise

aluseks on kulu mitteabikõlblikkus, mitte projekti eesmärkide mittesaavutamine. Asjaolu, et

kulu on ilma paikvaatlust tegemata loetud abikõlblikuks, ei võta õigust hiljem paikvaatluse

käigus tuvastatud rikkumise puhul kulude mitteabikõlblikkust tuvastada ja tagasinõude otsust

teha. Kaebaja I ja OÜ Vaivara Gaas vahelise lepingu esemeks ei olnud vaid liitumisõiguse

loomine, vaid OÜ Vaivara Gaas kohustus rajama liitumispunkti, lõpetama gaasivõrgu ja

liitumispunkti ehitustööd ning olema valmis gaasitarne alustamiseks hiljemalt 01.09.2011

tingimusel, et liituja tasub tähtaegselt lepingu kohase liitumistasu. Abikõlblikkuse perioodil

tasutud lepingukohane liitumistasu ei saaks olla iseenesest piisav abikõlbliku kulu tekkimise

aluseks, kuna sellisel juhul puuduks toetuse andjal ülevaade ja kontroll, kas ja millal toetatud ja

abikõlblikud tegevused üldse teostatakse. Kaebaja I on toetuse taotluses projekti tegevustena

välja toodud, et gaasitrasside ehitamine toimub 01.01.2010–31.12.2012 ja rajatakse gaasitrass

8,17 km. EAS ei ole muutmistaotluse rahuldamisega gaasitrasside osas nõudeid muutnud.

14.3. Väär on kaebaja arvamus, et EAS on teistele taotlejatele toetusi jagades käitunud

õigusvastaselt. Kogu teave jagatud toetuste kohta on olnud toetuste jagamise algusest peale

kõigile avalikult kättesaadav EAS-i veebilehel. Kui kaebaja I leidis, et teiste tööstusparkide

toetamine rikub tema õigusi, oleks tal olnud õigus esitada vastav kaebus. Kaebaja I oli Narvas

samal perioodil arendamisel olevatest teistest tööstusaladest teadlik, kuna on teostatavus-

tasuvusanalüüsis analüüsinud konkurentsisituatsiooni ning toonud välja info Ida-Virumaal ja

Narva piirkonnas kavandamisel olevatest tööstusparkidest. Kaebaja I leidis, et Virumaa

Tööstuspark ei suuda katta üksinda kogu piirkonna potentsiaalset nõudlust. Kaebaja I ei näinud

potentsiaalsetes konkurentides konkurentsisurvet, vaid pigem tekkida võivat sünergiat. Seega

on valed kaebaja väited, et ta ei olnud teistest tööstusaladest teadlik ja konkurentsisituatsioon

tuli üllatusena. Narva piirkonnas on senini vajadus uute tööstusalade järgi ning riik ja EAS on

jätkuvalt selles piirkonnas uute tööstusalade loomist toetamas. Meetme toetusega rajatud

tööstusalad on suutnud kliente leida, ainsaks erandiks on Virumaa Tööstuspark. Erinevates

arengukavades on tööstusparkide rajamises nähtud piirkonna elavnemist ja arengu potentsiaali.

Seega ei ole usutavad kaebaja I väited klientide nappuse kohta. Viited riigiabi andmisele on

asjakohatud.

14.4. Kaebaja ei heida EAS-i 14.04.2016 otsuse osas ette arvutuskäigu ebaõigsust. Kaebaja

tasaarveldamise soov ei ole kooskõlas seadusandlusega ega struktuuritoetuste jagamise

põhitõdedega. STS2007_2013 § 27 lg 4 sätestab vastupidi rakendusüksuse võimaluse peatada

toetuse väljamaksed toetuse saajale kõikide projektide osas kuni tagasinõutava summa lõpliku

tagasimaksmiseni. Kaebaja väide, et EAS on mõlemaid projekte käsitlenud sisuliselt ühe

projektina, on meelevaldne. Kuna kaebaja I on toetust taotlenud ja EAS on toetust andnud kahe

eraldi projekti raames, ei saa väita, et tegemist on ühe projektiga. Kuigi mõlemad projektid on

suunatud Virumaa Tööstuspargi rajamisele, olid projektide eesmärgid, tegevused, eelarve ja

ajakava erinevad. Regionaalministri määruse nr 7 § 6 lg 9 piirab ühe tööstuspargi toetamist

maksimaalselt summaga 2 236 908 eurot. Kuigi sättes kasutatakse sõna “projekt”, on mõte

olnud seada piirang ühe tööstuspargi kohta. See ei anna alust ajada segamini kahe erineva

projekti erinevat tegevuskava, eelarvet, eesmärke, tegevusi ja ajakava ning asuda neid käsitlema

ühe projektina. Toetuse rahuldamise otsus tehakse sel hetkel olemasolevate asjaolude pinnalt ja

projekti EU38593 toetuse otsustamisel oli võimalik seda rahuldada üksnes osaliselt, millega

3-16-871

11(27)

kaebaja I nõustus. Pahatahtlikud on väited EAS-i poolt kaebajalt I nõusoleku väljapetmise

kohta.

14.5. EAS ei ole 14.04.2016 otsuse tegemisel kogunud uusi tõendeid, vaid lähtunud

varasemalt tuvastatud asjaoludest, mille osas on kaebaja I saanud esitada oma arvamuse ja

vastuväited enne 16.12.2015 otsuse koostamist. 14.04.2016 otsus tehti põhjusel, et esialgses

tagasinõudeotsuses oli kohaldatud vale toetusmäära. Tegemist oli tehnilise korrigeerimisega,

mis ei olnud seotud toetuse tagasinõudmise sisuliste põhjendustega. Seetõttu puudus vajadus

kaebajat I ära kuulata. Kaebaja I ärakuulamine ei oleks mõjutanud haldusakti sisu. Seega ei ole

tegemist haldusakti tühistamise alusega.

14.6. Puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Vaidluse all ei ole Euroopa Liidu

õiguse tõlgendamine. Regionaalministri määrus nr 7 on siseriiklik regulatsioon.

Tagasinõudeotsus tugineb asjaolul, et kaebajale I antud toetus ei vastanud osaliselt

abikõlblikkuse reeglitele. Sellise küsimuse lahendamine ei eelda Euroopa Kohtult eelotsuse

küsimist. Kaebajate kahjunõuded tuginevad riigiabi reeglite ja regionaalministri määruse nr 7

sätete ebaõigele tõlgendamisele. Vastavad normid on selged. Kaebajad ei ole saanud kahju, sest

SA

IVTA

on

hindamisaruannetest

nähtuvalt

müünud

kinnistuid

turuväärtusega.

Regionaalministri määruse nr 7 alusel toetuste jagamine on kooskõlas Euroopa Liidu

eesmärkide ja õigusaktidega. Struktuurivahendite kasutamise rakenduskavad on kooskõlastatud

Euroopa Komisjoniga. Seega on Euroopa Komisjon heaks kiitnud Eesti arendamise põhimõtted,

kaasa arvatud piirkonna konkurentsivõime tugevdamise tegevused, ning leidnud, et need

vastavad Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidele. Isegi kui Eesti oleks otsustanud

seada piirangud üksnes ühe toetuse saaja toetamiseks ühes piirkonnas ja seejärel toetanud mitut

ettevõtet, ei oleks see olnud vastuolus Euroopa Liidu lepingu (ELL) ega ühtekuuluvuspoliitika

eesmärkidega, sest ühtekuuluvuse eesmärgi täitmisele (ühtse arengutaseme saavutamisele)

aitab kaasa nii ühe kui ka mitme toetuse saaja toetamine vähemarenenud piirkonnas.

14.7. Kuna antud juhul on tegemist abikõlblikkuse reegli rikkumisega, mitte riigiabi reeglite

rikkumisega, siis on asjakohatu Euroopa Komisjoni poole pöördumine ja ühisturuga

kokkusobivuse hindamine. Kaebajale antud toetus ei olnud riigiabi ja tagasinõude aluseks ei ole

riigiabi reeglite rikkumine. Tagasinõude õiguspärasust ei muuda ka asjaolu, et väidetavalt on

riik ja EAS pannud toime omapoolseid rikkumisi. Erinevaid rikkumisi ei ole võimalik nö

tasaarveldada. Tasaarveldada oleks võimalik üksnes rikkumistest tulenevaid tagajärgi (nt

väljamõistetavat kahjuhüvitise summat kaebajalt I tagasinõutava toetuse summaga).

15. Rahandusministeerium palus jätta kaebused rahuldamata. Põhjendused:

15.1. Kaebaja I projektis on tegevusena kirjas gaasitrasside ehitamine 01.01.2010–31.12.2012

ja tegevuse tulemuseks 8,17 km gaasitrassi rajamine. Seega ei olnud projekti tegevuseks

ainuüksi liitumistasu maksmine. Oluline pole, kas tööd teeb taotleja ise või tellib ta töö teiselt

isikult. Oluline on, et ettenähtud tegevuse tulemus on projekti abikõlblikkuse perioodi lõpuks

olemas. Gaasivõrguga liitumislepingu kohaselt kohustus OÜ Vaivara Gaas rajama gaasitrassi

Virumaa Tööstuspargi piirist liitumispunktini. Seega pidi kaebaja I lisaks liitumislepingu

sõlmimisele ja liitumistasu maksmisele nõudma võrguettevõtjalt ka gaasivõrguga ühenduse

teostamist. Seni, kuni ühendust ei ole tagatud, ei ole ka projekt lõpuni ellu viidud ja tagatud

tööstusala kasutajale võimalust kommunikatsiooniteenuseid kasutada. Kui toetuse andmisega

ettenähtud tulemus ei ole abikõlblikkuse perioodil saavutatud, muutub kulu mitteabikõlblikuks.

Kuna abikõlblikkuse periood on lõppenud, ei ole abikõlblikkuse tingimust enam võimalik täita.

EAS ei lubanud 26.07.2010 otsusega projekti tegevusi muuta.

15.2. EAS-il on võimalik kuni 31.12.2025 kontrollida struktuuritoetustega kaasrahastatud

projekte ja varasemate kontrollidega avastamata jäänud puuduste tuvastamisel sanktsioone

3-16-871

12(27)

rakendada. Kaebajal I ei saa olla tekkinud õigustatud ootust toetuse tagasinõudmata jätmise

osas. Avalik huvi ühenduse põhimõtete järgimise ning struktuurifondide läbipaistva ja

eesmärgistatud kasutuse vastu on kaalukam toetuse tagasinõudmise tagajärgedest taotlejale.

15.3. Kuna EAS ei kogunud enne 14.04.2016 otsuse tegemist uusi tõendeid, ei olnud kaebaja

ärakuulamine vajalik. Kaebaja ei ole teinud etteheiteid tagasinõutava toetuse summa

arvutuskäigu kohta.

15.4. Toetust anti kahe eraldi projekti raames. Erinevad nii tegevused kui ka abikõlblikkuse

periood.

15.5. Toetuse määramisel ei olnud oluline, kes esimesena tööstuspargi rajas või toetust sai,

vaid see, kas piirkonnas oli nõudlus uute või edasiarendatavate tööstusalade järele. Kaebajate

tõlgenduse korral tuleks ka kaebajalt I toetus tagasi küsida. Otsus Püssi tööstusala

juurdepääsuteede rekonstrueerimise toetamise kohta tehti 21.12.2009 ja Kohtla-Järve Järve

tööstusala juurdepääsuteede rekonstrueerimise kohta 14.10.2009. MTÜ Intec-Nakro loodi juba

02.03.2004.

15.6. Olemasolev ettevalmistatud või kasutusest välja jäänud ala on selline territoorium, kus

on olemasolevad ettevalmistatud krundid, mida ei ole ettevõtjate poolt kasutusele võetud ja mis

sobivad või on lihtsasti kohandatavad huvitatud ettevõtte poolt kasutusele võtuks.

Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 rakendumise tingimused ei ole täidetud, kui

olemasoleva tööstusala tingimused ei sobi huvitatud lisanduvale või olemasolevale ettevõttele

laiendamiseks või kasutusele võtmiseks ning sobitamiseks on vaja teha regionaalministri

määruse nr 7 § 2 lg 2 p 1 kohaseid kulutusi, mis tööstuspargi puhul seisnevad vaid avaliku

tehnilise infrastruktuuri, sh küttesüsteemi rajamises ja renoveerimises. Selliste kulutuste

toetamise vajadust hinnatakse toetuse taotluse menetlemisel. Lubatavuse hindamisel lähtutakse

teostatavus-tasuvusanalüüsist (regionaalministri määruse nr 7 § 9). Meetme eesmärk ei ole

piirkonda monopoliseisundit tekitada, vaid vastupidi tekitada tööstusalade turg, et tagada

ettevõtjatele võimalused tegeleda kaasaegsetes ja vajalikes tingimustes, sh kaugema eesmärgiga

luua töökohti ja elavdada majandust regionaalministri määrusega nr 7 toetatavates

piirkondades. Ida-Virumaal puudub vabaturu tingimustes tekkinud tööstusalade turg.

Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 tähenduses on turutõrge olukord, kus esineb vajadus

olemasoleva või uue tööstuspargi kommunikatsioonide parendamiseks või väljaehitamiseks.

Turutõrget tuvastatakse kogu regionaalministri määruse nr 7 rakendamise ajal, seega ei ole uute

või kohendamist vajavate tööstusalade arv määratletud vaid ühe (esimese) tööstuspargiga, vaid

muutub vastavalt uute ettevõtete vajadustele, et tagada tööstusalade klientide nõustumus tulla

või jääda Ida-Virumaale ning luua uusi töökohti.

15.7. Erainvestori poolt rajatud tööstusalana tuleb mõista arendusi, mis on tehtud ilma avaliku

sektori toetuse ja osaluseta. Ida-Virumaale, sh Narva piirkonda ei ole erasektor ilma avaliku

sektori toetuse ja osaluseta tööstusparki rajanud. Kaebajate projekt ei olnud erasektori projekt.

Kaebaja I asutajate hulgas olid peale OÜ Nordland ka Vaivara vald ja valla ettevõtte AS KA

Vaiko. Kaebaja I on avaliku sektori valitseva mõju all ja on saanud tööstuspargi arendamiseks

korduvalt avalikke vahendeid – ainuüksi meetme raames 2 korda. 2009. a sai Vaivara vald

piirkondliku arengu kavandamise programmist toetust Virumaa Tööstuspargi rajamise tasuvus-

ja teostatavusanalüüsi teostamiseks. EAS andis kaebajale I võrdselt teiste taotlejatega toetust,

nähes piirkonnas olevat suurt tööpuudust ja erasektori huvi puudumist eravahenditest tööstus-

ja ettevõtlusalade rajamiseks Ida-Virumaale.

15.8. Regionaalministri määruse nr 7 § 4 kohaselt on toetuse eesmärgiks tõsta piirkondade

konkurentsivõimet, muutes piirkonnad atraktiivsemaks ettevõtjate, investorite, kvalifitseeritud

tööjõu ja külastajate jaoks. See saavutatakse piirkondade arengupotentsiaali maksimaalset

3-16-871

13(27)

ärakasutamist

takistavate

tegurite

kõrvaldamisega

ja

kiirendades

majandusarengut

piirkondadele omaste konkurentsieeliste väljaarendamisega. Regionaalministri määrusega nr 7

edendatakse ebasoodsamates tingimustes olevaid piirkondi. Toetusega motiveeritakse tegema

investeeringuid, mida ettevõtja ei ole nõus täies mahus turutingimustel tegema, nt pika

tasuvusaja tõttu ja kui tulu ei kata tehtavaid investeeringuid. Regionaalministri määruse nr 7

alusel tööstusparkidele antud toetuse puhul ei olnud tegemist soodustuse andmisega

ettevõtlusele ja seetõttu mõju liikmesriikide vahelisele kaubaturule ei esine. Regionaalministri

määruse nr 7 § 2 lg 2 p 1 kohaselt toetatakse tööstusparkide puhul vaid avaliku tehnilise

infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist, mille korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne

ja mis seetõttu ei ole majandustegevus või üldist majandushuvi pakkuv teenus. Tööstuspargi

toetatud teed on avalikult kasutatavad. Sellise taristu riiklik rahastamine, mis ei ole ette nähtud

kommertskasutuseks, jääb riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja. Samal seisukohal on olnud

ka Euroopa Kohus ja Euroopa Komisjon.

15.9. Kaebajad ajavad segamini regionaalministri määruse nr 7 rikkumise ja riigiabi

rikkumise. Kaebajate etteheited riigiabi reeglite rikkumise kohta on asjakohatud. ELTL art 107

lg 1 järgi peavad abimeetme kvalifitseerimiseks riigiabina olema täidetud järgmised

kumulatiivsed tingimused: 1) toetust makstakse riigi vahenditest või riigi poolt; 2) toetus tekitab

majandusliku eelise ettevõtjast toetuse saajale; 3) toetus soosib kindlaid ettevõtjaid ja teatud

majandustegevust (abi valikuline kriteerium); 4) toetus mõjutab tõenäoliselt liikmesriikide

vahelist kaubandust ja kahjustab konkurentsi. Kuna riigiabi teine kriteerium on täitmata, ei ole

toetuse puhul tegemist riigiabiga. Euroopa Komisjon on leidnud oma otsuses SA.36346 (GRW),

et riigimaa arendamine ja taaselustamine ametiasutuse poolt on avaliku võimu teostamine.

ELTL art 107 lg-t 1 ei kohaldata, kui riik teostab avalikku võimu. SA-le IVTA anti toetust

varem riigile kuulunud maa taaselustamiseks ja arendamiseks eesmärgiga välja arendada

ettevõtluseks sobilik infrastruktuur. Tegemist on põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse

ülesannete hulka kuuluva tegevusega, mis ei ole majanduslikku laadi. Ainus erinevus on selles,

et SA IVTA ei ole riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, vaid viimaste poolt asutatud

eraõiguslik isik. Samas on SA IVTA tegevused suunatud üksnes kinnistute arendamisele

selliselt, et seni kasutult seisnud riigimaad taaselustatakse ja neid arendatakse nii, et neid oleks

võimalik ettevõtjatele müüa. Seega ei toimu SA-le IVTA majandusliku eelise andmist. Toetust

ei anta pelgalt arendaja huvides, sest toetatav objekt on suunatud avalikuks kasutamiseks.

15.10. Kahju hüvitamise kaebus on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes.

Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on seotud kahjust ja selle põhjustajast

teadasaamisega, mitte kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest

teadasaamisega. Kaebajatel pidi olema piisavalt teavet, mis hinnaga müüdi maid juba 2011. a

ja 2012. a. Sellest ajast arvates 3 aasta jooksul pidi olema neile ka selge, kas neile on kahju

tekitatud või mitte. Kahju ei saanud kuidagi tekkida või kaebajad ei saanud kahju tekkimises

selgusele jõuda alles 11.02.2016, kui kaebaja I võttis oma laenukohustuste täitmiseks uue laenu.

Kaebaja I väidab ise, et tal olid kõik vajalikud ehitustööd ja kommunikatsioonide

liitumislepingud sõlmitud juba 2011. a lõpuks ja 2012. a alguses oldi valmis vastu võtma

kliente. Kaebajad pidid juba 2011. a olema teadlikud samal ajal samas kohas müüdava maa

hinnast, seega pidid nad olema kahju tekkimise võimalusest teadlikud juba 2011. a.

15.11. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Haldusorgani tegevus ei ole õigusvastane.

Puudub põhjuslik seos. Kaebajad ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Teave

toetuste jagamise kohta oli algusest peale avalikult kättesaadav EAS-i veebilehel. Ei ole usutav,

et tööstusalade rajamisega tegelev isik ei hoiaks end kursis piirkonna arengutega ja

konkurentide tegevusega. Kaebaja I on toetuse taotlemisel teostatavus-tasuvusanalüüsis

analüüsinud konkurentsisituatsiooni, toonud välja info Ida-Virumaal ja Narva piirkonnas

kavandamisel olevatest tööstusparkidest ning leidnud, et Virumaa Tööstuspark ei suuda katta

3-16-871

14(27)

üksinda kogu piirkonna potentsiaalset nõudlust. Kaebaja I ei näinud potentsiaalsetes

konkurentides konkurentsisurvet, vaid tekkida võivat sünergiat. Seetõttu ei ole õiged kaebajate

väited, et nad ei olnud teistest Narva piirkonnas arendatavatest tööstusaladest teadlikud ja

konkurentsisituatsioon tuli üllatusena. Kaebaja I ja SA IVTA ei olnud ainsad Narva piirkonna

tööstusalad, kes said meetmest toetust. Ainult kaebaja I jättis taotluses lubatud osa tegevusi

abikõlblikkuse perioodil teostamata ja tema ainsana ei ole leidnud omale kliente. Kaebajad ei

ole EAS-i haldusakte teistele taotlejatele toetuse andmise kohta ja EAS-i toiminguid toetuste

väljamaksmise kohta vaidlustanud. Tühistamisnõude esitamine oli reaalselt võimalik ja selle

kasutamine pidi olema arusaadav. Kaebajad ei ole pöördunud ka Siseministeeriumi või

Rahandusministeeriumi poole palvega kontrollida EAS-i tegevuse seaduslikkust. Kaebaja ei ole

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist põhjendanud. Kuna kaebajad ei ole püüdnud

neile tekkivat kahju ära hoida, siis ei ole kahju hüvitamine võimalik.

15.12. Turuhind kujuneb nõudluse ja pakkumise kaudu ega pea olema võrdne asja omahinnaga

(asjale tehtud kulutustega). Kaebajad ei ole tõendanud, milline oli maade turuväärtus müügi

hetkel. Põhjendatud ei ole, kuidas kaebaja II soovitud kõrgem müügihind vastaks nende

kruntide turuväärtusele. Hindamisaruanded kinnitavad, et SA IVTA müüs krunte eelnevalt

tuvastatud turuväärtuse alusel, mistõttu on viited dumping-hindadele alusetud. See omakorda

viitab toetuse andmise vajadusele Ida-Virumaal. Piirkonna äri- ja tootmismaade madalat

turuväärtust arvestades ei ole rentaabel tööstusparke välja arendada üksnes erakapitalil, kuna

kinnistute müügist saadav tulu ei kata arendamiseks vajalikke kulutusi. EAS on jätkuvalt selles

piirkonnas uute tööstusalade loomist toetamas. Kaebajate kahjunõue ei ole põhjendatud, kuna

turuväärtusega kinnisasjade müük ei saa kuidagi konkurentide õigusi rikkuda. Kaebajatele võis

kahju tekkida nende enda tegevuse tõttu – liiga kõrge müügihinna tõttu kaotasid kliendid huvi

nende tööstuspargi vastu. Tegemist on ettevõtte äririskide realiseerumisega, millest tekkinud

kahju tahavad kaebaja panna riigi õlule. Põhjendamatu on arvamus, et kõik huvilised on

tööstusaladel kinnistud soetanud ja seetõttu jäävad kaebajate kinnistud müümata. Ida-Virumaa

ettevõtlusaktiivsus on seni olnud ülejäänud Eestiga võrreldes madalamal tasemel.

15.13. Regionaalministri määrus nr 7 ei ole üksikisikule õigusi loov, sest ei loo õigust toetust

saada, vaid annab võimaluse ehk kujundusõiguse toetuse taotlemiseks.

15.14. Kahjusumma on põhistamata ja selle arvutuskäik arusaamatu. Kaebaja I ei ole

selgitanud, milliste eesmärkide saavutamiseks oli tal vaja laenu võtta. Viiviste kulu on kaebaja I

ise põhjustanud ja see peab jääma tema kanda. Arusaamatuks jääb tööjõukulu 34 095,45 eurot.

Kaebaja I majandusaasta aruannetest nähtub, et 2011. a maksti palgatulusid 5868 eurot, 2012. a

1619 eurot ja 2013. a 1619 eurot. 2015.-2016. a ei töötanud MTÜ-s ühtegi töötajat ja

palgatasusid ei makstud.

15.15. KonkS § 341 järgi esitab Euroopa Komisjonile riigiabi teatise riigiabi andja, mitte kohus.

Seega ei ole kohtul kohustust ega pädevust esitada Euroopa Komisjonile teatist abi ühisturuga

kokkusobivaks lugemiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kaebajad on kokku 4 kaebuses vaidlustanud EAS-i 16.12.2015 ja 14.04.2016 otsuste ning

Rahandusministeeriumi 06.04.2016 ja 14.07.2016 vaideotsuste õiguspärasust ning taotlenud

Rahandusministeeriumilt kahju hüvitise väljamõistmist.

3-16-871

15(27)

EAS-i 16.12.2015 otsus ja Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus

17. EAS nõudis 16.12.2015 otsusega kaebajalt I talle makstud toetuse osaliselt tagasi, sest

gaasivõrguga liitumistööd jäid abikõlblikkuse perioodil tegemata, mistõttu muutus selle eest

makstud toetus mitteabikõlblikuks.

18. Vaidluse all ei ole asjaolud, et EAS-i 25.02.2010 otsuse järgi oli kaebaja I projekti

EU33285 “Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp” abikõlblikkuse periood 01.01.2010–

31.12.2012. Kaebaja I sõlmis 06.05.2010 OÜ-ga Vaivara Gaas gaasivõrguga liitumise lepingu

ning tasus võrguettevõtjale viimase poolt 06.05.2010 esitatud arve nr 2101 alusel 27.05.2010 ja

06.07.2010 kokku 9 992 400,01 krooni (638 630,76 eurot) koos käibemaksuga (ilma

käibemaksuta 8 327 000 krooni ehk 532 192,30 eurot). EAS kandis 06.07.2010 kaebajale I üle

sellega seotud toetuse 6 667 587,87 krooni (426 136,53 eurot). Samuti ei ole vaidluse all, et OÜ

Vaivara Gaas liitis kaebaja I gaasitrassid võrku pärast EAS-i 16.12.2015 otsuse tegemist.

19. Pooled vaidlevad selle üle, milles seisnesid kaebaja I kohustused ja kas kaebaja I oli täitnud

oma kohustused abikõlblikkuse perioodi jooksul. Samuti vaieldakse selle üle, kas esineb alus

kaebajalt I toetuse tagasinõudmiseks.

20. STS2007_2013 § 21 lg 1 järgi peab toetuse saaja kasutama toetust sihtotstarbeliselt. Kõik

toetusest hüvitatavad kulud peavad olema projektiga otseselt seotud ja abikõlblikud. Sama

seaduse § 22 p 2 järgi on toetuse saaja kohustatud kasutama toetust ettenähtud tingimustel ning

p 4 kohaselt tagama kulude abikõlblikkuse. Sama seaduse § 23 lg 1 järgi makstakse toetus välja

ainult abikõlblike kulude hüvitamiseks. Regionaalministri määruse nr 7 § 15 p 2 järgi on toetuse

saaja kohustatud kasutama toetust vastavuses esitatud taotluse ja taotluse rahuldamise otsusega.

21. Eeltoodud sätetest nähtuvalt oli kaebajal I kohustus kasutada toetust sihtotstarbeliselt ja

tagada hüvitatavate kulude abikõlblikkus. Seega tuleb tuvastada, milliseks otstarbeks

kaebajale I toetust anti ja millised on kulude abikõlblikkuse tingimused.

22. Euroopa Nõukogu 11.07.2006 määruse nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted

Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (määrus nr 1083/2006), art 56 lg 4 järgi

määratakse kulude abikõlblikkuseeskirjad riigi tasandil. Sama sätestab ka Euroopa Parlamendi

ja Nõukogu 05.07.2006 määruse nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja

millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999 (määrus nr 1080/2006), art 13.

23. STS2007_2013 § 2 p 2 järgi on abikõlblik kulu, mis on põhjendatud, mõistlik ja projekti

elluviimiseks vajalik, mis on tehtud kooskõlas õigusaktides või toetuse taotluse rahuldamise

otsuses sätestatud nõuetega.

Vabariigi Valitsuse määruse nr 26 § 2 lg 2 järgi võib kulud lugeda abikõlblikeks, kui: 1) need

on tekkinud projekti abikõlblikkuse perioodil või sellele järgneva 45 kalendripäeva jooksul, aga

hiljemalt 31.12.2015; 2) kulude tekkimise aluseks olevad tegevused toimusid projekti

abikõlblikkuse perioodil. Sama paragrahvi lg 3 järgi on kulu tekkimise ajaks selle määruse

tähenduses kuludokumendi koostamise kuupäev. Sama määruse § 15 järgi on mitteabikõlblik

kulu selle määruse tähenduses kulu, mis ei vasta STS2007_2013 § 2 p-s 2 sätestatule.

Regionaalministri määruse nr 7 § 6 lg 1 järgi on meetme raames abikõlblikud need toetuse saaja

või projekti elluviimisesse kaasatud partnerite kulud, mis on otseselt vajalikud sama määruse

§ 5 lg-tes 1–3 nimetatud abikõlblike tegevuste elluviimiseks ja projekti eesmärkide

saavutamiseks. Sama määruse § 6 lg 3 p 1 järgi ei ole abikõlblikud Vabariigi Valitsuse määruse

nr 26 §-s 15 nimetatud kulud.

3-16-871

16(27)

24. Eeltoodud sätetest järelduvalt on abikõlblikud kulud, mis on: 1) vajalikud projekti

elluviimiseks ja selle eesmärkide saavutamiseks; 2) mis on tehtud kooskõlas õigusaktides või

toetuse taotluse rahuldamise otsuses sätestatud nõuetega; 3) mis on tekkinud projekti

abikõlblikkuse perioodil või sellele järgneva 45 kalendripäeva jooksul, aga hiljemalt

31.12.2015; 4) mille tekkimise aluseks olevad tegevused toimusid projekti abikõlblikkuse

perioodil.

25. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1 järgi toetatakse meetme raames tootmisele ja

logistikale suunatud kohaliku ettevõtluskeskkonna infrastruktuuri arendavaid projekte, mis

sisaldavad järgmisi abikõlblikke tegevusi – ettevõtluse arengu seisukohalt olulise avaliku

tehnilise infrastruktuuri rajamine ja renoveerimine (juurdepääsuteed (v.a parklad ning

asulasisesed teed, mis on funktsionaalselt käsitletavad riigi põhi- ja tugimaanteede osana), vee-

ja kanalisatsioonisüsteemid, maaparandussüsteemid, välisvalgustus, elektri- ja sidevõrgud,

küttetrassid).

26. Kaebaja I projekti EU33285 “Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp” üldeesmärk oli

arendada välja tööstusala, et toetada kohaliku ettevõtluse arendamist. Arenduse spetsiifilisteks

eesmärkideks oli rajada kommunikatsioonid 53 kinnistule kogupindalaga 196 000 m2, asustada

2011.-2015. a tööstusalal ca 45 kinnistut, luues seeläbi juurde 995 töökohta, ning olla toeks

tööstusala ettevõtetele, pakkumaks neile kommunikatsioone ja vajadusel lisateenuseid. Projekti

tegevuste hulgas on välja toodud gaasitrasside ehitamine ja tegevuse tulemuseks märgitud, et

rajatakse gaasitrass 8,17 km.

27. Kaebaja I kinnitas kohtuistungil, et toetuse taotluses märgitud 8,17 km gaasitrasse hõlmas

nii tööstusala siseseid kui ka väliseid trasse. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja I rajas

tööstusala sisesed (kaebajale I kuuluvatele kinnistutele jäävad) gaasitrassid abikõlblikkuse

perioodi jooksul. Vaidluse all on küsimus, kas abikõlblikkuse perioodi jooksul tulnuks rajada

ka tööstusala välised gaasitrassid või piisas selles osas üksnes gaasitrassiga liitumise lepingu

sõlmimisest. Vaidluse all ei ole, et liitumisleping sõlmiti ja selle alusel tasuti võrguettevõtjale

abikõlblikkuse perioodil. Samuti ei vaielda selle üle, et tööstusala välised kinnistud ei kuulunud

kaebajale I.

28. Kaebaja I väidab kaebuses, et projekti eesmärgiks ei olnud teatud arv kilomeetreid pika

gaasitrassi rajamine. Toetuse taotluses märgitud gaasitrasside pikkus oli indikatiivne. Samas ei

olegi EAS heitnud kaebajale I ette seda, et gaasitrassi ei ehitatud välja toetuse taotluses märgitud

mahus. EAS heitis kaebajale I ette seda, et gaasivõrguga liitumine ei toimunud abikõlblikkuse

perioodi jooksul.

29. Regionaalministri määruse nr 7 § 4 lg 1 järgi on meetme üldiseks eesmärgiks tõsta

piirkondade konkurentsivõimet, muutes piirkonnad atraktiivsemaks ettevõtjate, investorite,

kvalifitseeritud tööjõu ja külastajate jaoks. Sama lõike p 2 järgi on meetme üheks spetsiifiliseks

eesmärgiks atraktiivsem kohalik ettevõtluskeskkond ja selle tulemusena uued töökohad

piirkonnas.

Regionaalministri määrusega nr 7 viiakse ellu “Elukeskkonna arendamise rakenduskava”1

(rakenduskava) (vt regionaalministri määruse nr 7 § 1 lg 1). Rakenduskava üheks prioriteetseks

suunaks on piirkondade terviklik ja tasakaalustatud areng, mille üheks allvaldkonnaks on

piirkondade konkurentsivõime tugevdamine (vt rakenduskava lk 95). Piirkondade

konkurentsivõime tugevdamise seisukohalt on mh oluline tööstusparkide väljaarendamine (vt

1 Kättesaadav http://www.struktuurifondid.ee/sites/default/files/elukeskkonnaark_rakenduskava.pdf.

3-16-871

17(27)

rakenduskava lk 96, 100) eesmärgiga muuta piirkonnad atraktiivsemaks investoritele ja

kvalifitseeritud tööjõule (vt rakenduskava lk 99).

30. Kohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et regionaalministri määruse nr 7 alusel jagatava

toetuse eesmärk on ühtlustada erinevate piirkondade majanduslikku arengut. Majanduslikult

väheaktiivsed piirkonnad soovitakse muuta ettevõtjate ja investorite seas atraktiivseks mh

seeläbi, et arendatakse välja ettevõtluskeskkonna jaoks vajalikke infrastruktuure sisaldavad

tööstuspargid, kus ettevõtjatel oleks võimalik kiiremini ja soodsamalt ettevõtlusega alustada.

Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p-st 1 nähtuvalt toetatakse ettevõtluse arengu

seisukohalt olulise avaliku tehnilise infrastruktuuri (sh küttetrasside) rajamist.

31. Kaebaja I projekti eesmärgiks oli ehitada välja tööstusala kommunikatsioonid, et pakkuda

tööstusparki asuvatele ettevõtjatele nende tegevuseks vajalikke kommunikatsioone (sh

gaasiühendust). Sellise eesmärgi saavutamiseks ei piisa vaid tööstusala siseste gaasitrasside

väljaehitamisest ja võrguettevõtjaga liitumislepingu sõlmimisest. Projekti eesmärgi ja ka

toetuse eesmärgi saavutamiseks tuleb tagada lisaks tööstuspargi siseste gaasitrasside liitmine

gaasivõrguga. Vastasel korral ei ole kaebajal I võimalik pakkuda oma klientidele nende

tegevuseks vajalikku gaasiühendust. Toetuse taotluse kohaselt tuli rajada 8,17 km gaasitrasse,

mis kaebaja I selgituste kohaselt hõlmas nii tööstusala siseseid kui ka väliseid trasse. Järelikult

oli projekti eesmärgiks rajada ka ala välised trassid ja projekti eesmärk ei piirdunud vaid

liitumislepingu sõlmimisega, nagu kaebaja I on asunud hiljem väitma. Kaebaja I lisas oma

toetuse taotlusele tasuvusanalüüsi Virumaa Tööstuspargi väljaarendamiseks, mille kohaselt

hõlmavad Virumaa Tööstuspargi infrastruktuuriinvesteeringud endas mh gaasivarustuse

väljaehitamist gaasivarustusega liitumisega (lk 25). Tasuvusanalüüsi kohaselt hõlmas projekti

raames tööstusala rajamise I etapp mh gaasivarustuse ehitamist (lk 18). Ainuüksi

liitumislepingu sõlmimisega ja liitumistasu maksmisega ei ole liitumist veel toimunud ja

gaasivarustust tagatud. Gaasivarustuse tagamiseks on vaja gaasitrassid ühendada gaasivõrguga.

Tasuvusanalüüsi kohaselt on tööstusalade klientide ootused valdavalt seotud kvaliteetse

tööstusinfrastruktuuri tarbimise võimalusega, mis minimeerib investorite põhitegevusega

mitteseonduvaid kulutusi (lk 35). Ilma gaasiühendust loomata ei ole tagatud tööstusparki

asuvatele klientidele võimalust tööstusinfrastruktuuri tarbida. Järelikult jäid projekti eesmärgid

saavutamata.

32. STS2007_2013 § 2 p 2 järgi peab abikõlblik kulu olema tehtud kooskõlas toetuse taotluse

rahuldamise otsuses sätestatud nõuetega. EAS-i 25.02.2010 otsuse p 2.2 järgi peavad projekti

elluviimiseks tehtavad tegevused olema teostatud projekti abikõlblikkuse perioodil. Vabariigi

Valitsuse määruse nr 26 § 2 lg 2 p 2 on kulud abikõlblikud, kui kulude tekkimise aluseks olevad

tegevused toimusid projekti abikõlblikkuse perioodil. STS2007_2013 § 15 lg 1 p-st 4 nähtuvalt

tuleb taotluses sisalduva projekti tegevused lõpetada hiljemalt 31.12.2015.

33. Kaebaja esitas EAS-ile kuludokumendina OÜ-ga Vaivara Gaas sõlmitud gaasivõrguga

liitumise lepingu ja liitumistasu maksmist tõendavad maksekorraldused. Nimetatud

dokumendid tõendavad, et kulud on tekkinud abikõlblikkuse perioodil (vt Vabariigi Valitsuse

määruse nr 26 § 2 lg 2 p 1 ja lg 3), kuid ei tõenda, et kulude tekkimise aluseks olevad tegevused

toimusid projekti abikõlblikkuse perioodil. OÜ-ga Vaivara Gaas 06.05.2010 sõlmitud lepingu

kohaselt oli lepingu eesmärgiks tööstuspargi liitmine gaasivõrguga. Lepinguga kohustus

võrguettevõtja rajama liitumispunkti ning liitma kaebaja I gaasitorustiku ja gaasiseadmed

võrguettevõtja gaasivõrguga. Seega oli kulude tekkimise aluseks olevaks tegevuseks kaebajale I

kuuluvate gaasiseadmete ja –torustiku liitmine gaasivõrguga. Kaebajale I ei makstud toetust

pelgalt lepingu sõlmimiseks, vaid kommunikatsioonide rajamiseks. Vabariigi Valitsuse

määruse nr 26 § 2 lg 2 p 2 räägib kulude tekkimise aluseks olevast tegevusest, mitte

immateriaalse õiguse tekkimisest. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1 räägib

3-16-871

18(27)

infrastruktuuri rajamisest, mitte liitumisõiguse tekkimisest. Regionaalministri määruse nr 7 § 6

lg 1 räägib abikõlblike tegevuste elluviimisest ja projekti eesmärkide saavutamisest. Määruse

nr 1083/2006 art 56 lg-st 3 nähtuvalt saab toetuse määrata, kui kulud on tekkinud ellu viidud

toimingute tulemusena. Seega ei ole väited immateriaalse õiguse tekkimise kohta asjakohased.

Kaebaja I ei ole ka viidanud ühelegi õigusnormile, mis võimaldaks lugeda sellist immateriaalse

õiguse tekkimist abikõlblikuks kuluks. Vastupidi, kehtivate õigusnormide kohaselt tuleb kõik

toetuse arvelt finantseeritavad tegevused viia lõpule abikõlblikkuse perioodi jooksul. Ka

määruse nr 1083/2006 art 88 lg 1 järgi loetakse toimingud (toimingute all peetakse määruses

nr 1083/2006 silmas projekte – vt sama määruse art 2 p 3) lõpuleviiduks, kui nendega seotud

tööd on tegelikult sooritatud. Järelikult on ka Euroopa Liidu õiguse seisukohalt oluline, et

toetusega finantseeritavad tööd oleksid tegelikult tehtud, mitte ei toetata kaebajate viidatud

immateriaalsete õiguste tekitamist. Toetust maksti antud juhul gaasiühenduse rajamise eest.

Gaasiühendust ei ole Virumaa Tööstuspargis abikõlblikkuse perioodil rajatud. Kaebaja I väited

immateriaalse õiguse tekkimise kohta tähendavad seda, et tööde tegelik teostamine on

sõltuvuses kaebaja I suvast ega võimalda EAS-il kontrollida, kas toetust on kasutatud

sihipäraselt ja otstarbekalt. Sellisel juhul jääb kontrollimatuks, kas ja millal kavatsetakse toetuse

arvelt finantseeritud gaasiühendus rajada. Avalike vahendite kontrollimatu kasutusse andmine

ei ole kindlasti avalikes huvides ega kooskõlas struktuuritoetuse kasutamise reeglitega, mh

nõudega kontrollida toetuse kasutamise sihipärasust.

34. Asjakohatud on kaebaja I viited EAS-i 26.07.2010 otsusele. Nimetatud otsusega muudeti

projekti aruandlustingimusi (määrati uued tegevus- ja finantsvahearuannete esitamise tähtajad)

ja vähendati projekti eelarvet, kuid ei muudetud projekti eesmärke ega tegevusi, samuti mitte

abikõlblikkuse tingimusi. Kaebaja I selgitas 02.05.2010 projekti muudatuse taotluses: “VTP on

käesolevaks hetkeks läbi viinud projekti ehitustööde tegija valikuks riigihanke ja sõlminud

liitumislepingu gaasivarustuse tagamiseks. Riigihankel tunnistati edukaks pakkumiseks

Skanska EMV AS ja Skanska Infra OY Eesti filiaali ühispakkumine. Projektis ettenähtud

ehitustööde maksumuseks kujunes riigihanke tulemusel kokku 27 347 300.- krooni

(käibemaksuta). Gaasi liitumistasu suuruseks kujunes vastavalt liitumislepingule 8 327 000.-

krooni (käibemaksuta). Meie poolt EASile esitatud taotlus sisaldas ainult tehnilise

infrastruktuuri väljaehitamiseks vajalikke töid, millised sõlmitud kahe lepinguga on kaetud.

Eeldusel, et meie lepingupartnerid täidavad võetud kohutusi lepingute kohaselt, täiendavaid

kulusid ei lisandu. Seega on käesoleva hetkega kujunenud projekti eelarve täitmiseks

arvestuslikult kokku 35 674 300.- krooni. EAS juhatuse otsusega 25.02.2010.a. rahuldatud

taotluse maksumuseks oli 43 710 710.- krooni, mille tulemusena on projekti esialgne eelarve

käesolevaks hetkeks vähenenud kokku 8 036 410.- krooni.” Sellisest selgitusest ei saa kuidagi

järeldada, et kaebaja I luges projektijärgsed tööd liitumislepingu sõlmimisega tehtuks.

Vastupidi, kaebaja I viitab ise, et EAS-ile esitatud taotlus sisaldas tehnilise infrastruktuuri

väljaehitamiseks vajalikke töid ja need on kaetud kahe sõlmitud lepinguga (ehitustööde leping

ja gaasivarustuse leping). Järelikult mõistis ka kaebaja I ise, et projekti eesmärgi tagamiseks

tuleb ehitada välja ka gaasivõrguühendus. Väited immateriaalse õiguse tekkimise kohta on

tagantjärele otsitud.

35. Asjakohatud on kaebaja I viited sellele, et oma kohustused jättis tähtaegselt täitmata OÜ

Vaivara Gaas, mitte kaebaja I. Toetuse saajal ei olegi kohustust töid isiklikult teha ja ta võib

tööde tegemise teenuse sisse osta. Kuna kulude abikõlblikkuse tagamise kohustus on toetuse

saajal, on ta kohustatud nõudma lepingupartnerilt tööde tähtaegset teostamist. Selle tegemata

jätmist saab ette heita kui oma kohustuste täitmata jätmist.

36. Kaebaja I põhjendused selle kohta, et Skanska EMV AS ja Skanska Infra OY Eesti filiaali

süül venisid tööstusala siseste tööde lõpuleviimine, mis takistas gaasiühenduse loomist lepingus

kokkulepitud tähtajal, ei õigusta abikõlblikkuse reeglite rikkumist. Vajadusel saanuks kaebaja I

3-16-871

19(27)

taotleda regionaalministri määruse nr 7 § 12 lg 1 p 2 alusel EAS-ilt taotluse rahuldamise otsuse

muutmist ja abikõlblikkuse perioodi pikendamist.

37. Täiesti asjakohatud on kaebaja I viited sellele, et tal ei olnud EAS-i väidetava õigusvastase

tegevuse tõttu kliente ja seetõttu puudus vajadus gaasiühenduse järele. Isegi kui etteheited

EAS-i poolsete rikkumiste kohta teistele taotlejatele toetuse jagamisel oleksid põhjendatud, ei

õigusta see kaebaja I poolt oma kohustuste rikkumist, sest EAS-i võimalikud rikkumised ei

saanud kuidagi takistada kaebajal I enda kohustusi täitmast. Kuna projekti ja toetuse eesmärgiks

oli tagada tööstuspargis gaasiühendus, siis on asjakohatu arutleda selle üle, kas sellise ühenduse

tagamine oli otstarbekas või mitte. Kaebajal I oli kohustus projekt tähtaegselt ellu viia ja

gaasiühendus tagada. Kaebaja I oli liitumistasu juba ära maksnud ja EAS oli kaebajale I

liitumise eest toetuse välja maksnud (seejuures moodustas toetus 80% liitumistasust), seega

puudusid takistused gaasiühenduse rajamiseks (nt viited rahaliste vahendite puudumisele).

Kuna OÜ Vaivara Gaas oli lepingujärgse tasu saanud, puudusid ka temal takistused

liitumistööde teostamiseks.

38. Kuna kaebaja ei taganud gaasivõrguga liitumist abikõlblikkuse perioodil, muutus

liitumislepinguga kaasnenud kulu mitteabikõlblikuks ning EAS-il tekkis õigus ja kohustus

toetus tagasi nõuda (regionaalministri määruse nr 7 § 12 lg 4 p-d 3 ja 4, § 18 lg 8,

STS2007_2013 § 18 lg 6 p-d 3-4, § 26 lg 1 ja lg 2 p-d 2, 4 ja 7, Vabariigi Valitsuse määruse

nr 278 § 10 lg 1, lg 2 p-d 2 ja 6, lg 5). Ka määruse nr 1083/2006 art 98 kohustab liikmesriike

eeskirjade eiramise korral tegema finantskorrektsioone. Sama artikli lg 2 järgi võtab liikmesriik

arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning fondi rahalist kahju (vt ka Euroopa Kohtu

14.07.2016 otsus asjas nr C-406/14, p-d 46-51). Praegusel juhul on EAS kaalumist teostades

hinnanud toime pandud rikkumist, toetuse tagasinõudmise tagajärgi kaebajale I ja avalikke huve

ning nõudnud toetuse tagasi tekitatud rahalist kahju arvestades ehk mitteabikõlblikuks

muutunud toetuse ulatuses. EAS ei ole kaalumisreegleid rikkunud. Kaebaja I ei ole viidanud

ühelegi asjakohasele kaalutlusele, mis andnuks põhjust jätta toetus tagasi nõudmata. Toetuse

kasutamise tingimusi on rikutud ja seda ei ole võimalik enam kõrvaldada. Hiljem loodud

võrguühendus ei muuda kulusid abikõlblikuks, sest abikõlblike kulude tekkimise aluseks olevad

tegevused pidid toimuma abikõlblikkuse perioodil. Praegusel juhul tehti need tegevused pärast

abikõlblikkuse perioodi möödumist. Kuna gaasiühendus on ehitatud välja pärast toetuse

tagasinõudmise otsuse tegemist, on ka tegemist asjaoluga, millega ei olnud EAS-il võimalik

otsust tehes arvestada. Otsuse tegemisel puudus EAS-il teadmine, millal ja kas üldse kavatseb

kaebaja I saadud toetuse eest gaasiühendust rajada. Rikkumine oli välditav, sest kaebajal I

puudusid takistused nõuda gaasiühenduse väljaehitamist abikõlblikkuse perioodi jooksul.

Kaebaja I pidi toetuse taotlemisel viima end kurssi toetuse kasutamise tingimustega ja

arvestama sellega, et nende tingimuste rikkumise korral tuleb tal toetus tagasi maksta. Kehtivate

normide valesti tõlgendamise riski kannab kaebaja I ise. Kahtluse korral tulnuks küsida EAS-ilt

selgitusi.

39. Euroopa Kohtu 26.05.2016 otsuse liidetud asjades nr C-260/14 ja C-261/14 (p 50) kohaselt

ei ole eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus mitte karistus,

vaid lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormide alusel soodustuse saamiseks

vajalikud tingimused on täitmata, mistõttu saadud soodustus on alusetu. Järelikult ei ole

kaebajat I toetuse tagasinõudmisel karistatud, vaid nõutud tagasi alusetult saadud toetus.

40. STS2007_2013 § 26 lg 5 järgi võib tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt 31.12.2025. Sama

sätestab Vabariigi Valitsuse määruse nr 278 § 11 lg 7. Järelikult on EAS-il õigus nõuda toetus

tagasi ka pärast abikõlblikkuse perioodi lõppu avastatud rikkumiste korral.

3-16-871

20(27)

41. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et EAS-i 16.12.2015 otsus on õiguspärane. Samadel

põhjendustel on õiguspärane ka Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus.

EAS-i 14.04.2016 otsus ja Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus

42. EAS parandas 14.04.2016 otsusega Rahandusministeeriumi nõudel kaebajalt I

tagasinõutava toetuse summat. Kui 16.12.2015 otsusega nõuti kaebajalt I tagasi

426 136,53 eurot (s.o 80,07% vaidlusalustest gaasivarustuse ehitamisega seotud kuludest), siis

14.04.2016 otsusega nõuti tagasi 452 363,45 eurot (s.o 85% vaidlusalustest gaasivarustuse

ehitamisega seotud kuludest).

43. Kaebustest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja I EAS-i 14.04.2016 otsuses kasutatud

arvutuskäiku ega tagasinõutava summa suurendamist. Kaebaja I kinnitas ka kohtuistungil, et tal

ei ole selles osas EAS-ile etteheiteid. Seega ei laienda kohus kaebuse piire ja ei kontrolli, kas

suuremas proportsioonis tagasinõue oli põhjendatud või mitte.

44. Kaebaja I vaidlustab nimetatud otsust seetõttu, et toetuse tagasinõudmine temalt on

õigusvastane, sest ta ei ole oma kohustusi rikkunud. Samuti ei tagatud kaebajale I õigust olla

enne otsuse vastuvõtmist ära kuulatud. Lisaks jättis EAS kaalumata võimaluse suurendada

tagasinõutava toetuse arvelt kaebaja I teise projekti toetuse summat.

45. Kohus leidis eespool, et kaebaja I rikkus toetuse kasutamise nõudeid ja toetuse

tagasinõudmine oli õiguspärane. Järelikult ei ole ka EAS-i 14.04.2016 otsus sel põhjusel

õigusvastane.

46. Kohus nõustub kaebajaga I, et EAS pidanuks kaebaja I enne haldusakti andmist ära

kuulama (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1). Kuigi tegemist oli vaid tagasinõutava

toetuse ümber arvutamisega, oli uus otsus kaebajale I senisest koormavam ja kaebajale I tulnuks

anda võimalus kasutatud valemi vaidlustamiseks (HMS § 40 lg 3 p 3).

47. Samas ei too igasugune menetlusnõuete rikkumine kaasa haldusakti tühistamist. HMS § 58

järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel

rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtu hinnangul ei mõjutanud praegusel juhul

ärakuulamisnõude rikkumine asja otsustamist, sest kaebaja I ei ole ka kohtumenetluses toonud

välja asjakohaseid põhjendusi, mis jäid EAS-il otsuse tegemisel arvestamata ja millest sõltus

asja lahendus. Kohus selgitas eespool, et isegi kui EAS oleks rikkunud oma kohustusi teistele

taotlejatele samasse piirkonda toetuste jagamisel, ei takistanud see kaebajal I oma kohustusi

täita. Kuna kaebaja I oma kohustusi ei täitnud, siis on toetuse tagasinõudmine õiguspärane.

48. Asjakohatu on väide, et EAS pidanuks kaebajalt I tagasinõutava toetuse võrra suurendama

kaebaja I teise projekti toetussummat. Vastustajate selgitustest nähtub, et toetuse

tagasinõudmise ajaks oli kaebaja I teine projekt juba ellu viidud ja selle abikõlblikkuse periood

lõppenud, seega puudus enam võimalus seda projekti täiendava summaga toetada.

49. Väited selle kohta, kas kaebaja I kahte projekti sama tööstuspargi arendamiseks saab pidada

samaks projektiks ja kui suures summas pidanuks EAS teist projekti toetama, ei ole praeguses

asjas asjakohased. Kui kaebaja leidis, et EAS vähendas õigusvastaselt kaebaja I teisele

projektile määratavat toetust, tulnuks kaebajal I EAS-i 17.03.2011 otsust toetuse määramise

kohta tähtaegselt vaidlustada. Praeguses asjas ei ole seda otsust vaidlustatud, seega kohus selle

otsuse õiguspärasust ei hinda. Seejuures nähtub EAS-i 22.05.2013 otsusest, et kaebaja rikkus

ka projekti “Virumaa Tööstuspargi I etapi elektrivarustus ja turundus” elluviimisel toetuse

tingimusi, mistõttu loeti osa projekti abikõlblikust maksumusest mitteabikõlblikuks ja

3-16-871

21(27)

vähendati selle võrra projekti kogusummat. Sellises olukorras ei ole selle projekti toetussumma

suurendamine põhjendatud.

50. Juhul kui nõustuda kaebaja I tõlgendusega, et erinevad projektid sama tööstuspargi

rajamiseks moodustavad tegelikult ühe projekti, siis välistab tühistatud toetuse taaskasutamise

samas projektis määruse nr 1083/2006 art 98 lg 3.

51. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et EAS-i 14.04.2016 otsus on õiguspärane ja selle

tühistamiseks puudub alus. Samal põhjusel on õiguspärane ka Rahandusministeeriumi

14.07.2016 vaideotsus.

EAS-i tegevus toetuste jagamisel

52. Kaebajad peavad õigusvastaseks EAS-i tegevust regionaalministri määruse nr 7 alusel

toetuste jagamisel tööstusparkide rajamiseks piirkonda, kus kaebaja I oli asumas tööstusparki

välja arendama. EAS-i kui eraõigusliku juriidilise isiku tekitatud kahju eest saab vastutavaks

pidada Rahandusministeeriumi (RVastS § 12 lg 3, STS2007_2013 § 30 lg 1, regionaalministri

määruse nr 7 § 3, Vabariigi Valitsuse 19.04.2007 määruse nr 111 “Perioodi 2007–2013

struktuuritoetuse andmist korraldavate asutuste määramine” § 5 p 4).

53. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p-de 7 ja 8 järgi ei toetata meetme raames

investeeringuid uute või olemasolevate tootmisele ja logistikale suunatud alade arendamiseks

või laiendamiseks piirkondades, kus olemasolevad ettevalmistatud või kasutusest välja jäänud

alad on sobivad või kohandatavad uute ettevõtete lisandumiseks ning kus on olemas

erainvestorite poolt rajatud tööstusalad.

54. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et EAS on teistele taotlejatele (sh SA-le IVTA)

toetusi jagades rikkunud viidatud nõudeid. Kohus möönab, et regionaalministri määruse nr 7

tekst on halvasti sõnastatud ja võib olla mitmetitõlgendatav, kuid lisaks määruse tekstile tuleb

arvestada ka muid meetmega seotud dokumente ja õigusakte ning meetme raames jagatava

toetuse eesmärke.

55. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 ei ütle, et toetust saab ainult esimene taotleja.

Seda ei ole sätestatud ka üheski muus struktuurifondide vahenditega seotud õigusaktis ega

rakenduskavas. Tegemist on kaebajate endi ekslikult antud tõlgendusega. Sätte eesmärk on

vältida avalike vahendite arvelt tööstusparkide rajamist piirkonda, kus on juba tööstuspark

olemas ja seega puudub kitsaskoht, mida oleks vaja hakata avalike vahendite abil kõrvaldama.

Vaidlus puudub selle üle, et Narva piirkonnas puudusid olemasolevad tööstuspargid ning Ida-

Virumaa majandus- ja tööstuselu aktiivsemaks muutmiseks peeti vajalikuks investeerida

avalikke vahendeid tööstusparkide rajamisse, et muuta piirkond ettevõtjatele atraktiivsemaks ja

hõlbustada nende ettevõtluse alustamist Ida-Viru piirkonnas. Kaebaja I võis küll saada

esimesena toetust, kuid see ei tähenda, et tema tööstuspark oli toetuse saamise hetkest olemas

ja valmis ettevõtjaid vastu võtma. Asjaoludest nähtuvalt kulus kaebajal I tööstuspargi

rajamiseks mitu aastat. Seega ei saa rääkida olemasolevast tööstuspargist, mis välistas teistele

taotlejatele samal eesmärgil toetuse jagamise. See, kas oli mõistlik jagada toetust samasse

piirkonda üheaegselt mitme tööstuspargi rajamiseks, seondub otstarbekuse küsimusega. Kohtu

pädevusse ei kuulu haldusorgani tegevuse otstarbekuse hindamine (HKMS § 158 lg 3). Kohus

saab hinnata halduse tegevuse õiguspärasust. Praegusel juhul ei näe kohus EAS-i tegevuses

õigusvastasust. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et õigusvastaseks saaks pidada hoopis

seda, kui toetust oleks jagatud ainult ühele taotlejale, sest sellega oleks antud ühele isikule

konkurentsiolukorda moonutav eelis. Määruse nr 1083/2006 preambula p 61 järgi tuleks

fondide tegevuse mõjususe, aususe ja püsiva mõju kindlustamiseks näha ette sätted, mis

hoiaksid ära fondide kasutamise põhjendamatute eeliste loomise eesmärgil. Meetme eesmärgiks

3-16-871

22(27)

oli soodustada regionaalset arengut. Ainult ühele taotlejale toetuse jagamine ei pruugi

võimaldada seda eesmärki saavutada. Iseenesest võib olla põhjendatud kaebajate väide, et

piirkonna nõudlus tööstusalade järele oli madal. Toetuse jagamise eesmärgiks oligi suurendada

nõudlust ja meelitada rohkem ettevõtjaid piirkonda, et sealset majanduselu elavdada.

56. Kohtu hinnangul järeldub kaebajate arvamuse ebaõigsus kaudselt ka sellest, et

regionaalministri määruse nr 7 § 10 lg 42 kohaselt rakendatakse sama määruse § 5 lg-s 2

nimetatud projektide puhul jooksvat taotlemist. Kui meetme eesmärgiks olnuks anda igasse

piirkonda toetust vaid ühele taotlejale, oleks määratud taotluste esitamiseks kindel tähtaeg ja

valitud kõigi esitatud taotluste hulgast välja parim – avalikke huve enim teeniv projekt. Jooksva

taotlemise korral ei pruugi esimene taotleja oma projektiga toetuse eesmärke kõige paremini

saavutada ja piirkonnas esinevat probleemi kõrvaldada.

57. Kaebaja I tööstusparki ei saa lugeda erainvestori poolt rajatuks. Kaebaja I sai Virumaa

Tööstuspargi rajamiseks meetme raames 2 korral toetust ja märkimisväärses ulatuses. Lisaks

nähtub kaebaja I toetuse taotlusest, et projektile on saadud avalikest vahenditest toetust ka

mujalt. Seega on tööstuspark rajatud avalike vahendite arvelt. Juhul, kui lugeda kaebaja I

tööstuspark erainvestori poolt rajatuks, puuduks kaebajal I regionaalministri määruse nr 7 alusel

õigus toetusele. Regionaalministri määruse nr 7 § 8 lg-st 2 nähtuvalt saab tööstuspargi

infrastruktuuri rajamiseks toetust taotleda üksnes kohaliku omavalitsuse üksus või avalik-

õigusliku juriidilise isiku poolt asutatud sihtasutus ja mittetulundusühing. Ka partner, kes

panustab projekti rahaliselt, saab regionaalministri määruse nr 7 § 2 p 3 kohaselt olla kohaliku

omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik, riigiasutus, mittetulundusühing, sihtasutus

või avaliku sektori valitseva mõju all olev äriühing. Seega ei olnud meetmest jagatava toetuse

eesmärgiks toetada erainvestori projekte (vt ka regionaalministri määruse nr 7 § 7 lg 4).

Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1 järgi toetatakse meetme raames avaliku

infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist. Sama määruse § 8 lg 2 järgi peab toetatud projekti

tulemusel loodud või soetatud vara jääma pärast projekti lõppemist avalikku kasutusse. Sama

paragrahvi lg 3 p 7 järgi peab projekti raames loodava, väärindatava või soetatava eseme omanik

või valdaja olema toetuse taotleja. Seega toetati meetme raames avalikke, mitte erainvestori

projekte.

58. Kaebajad peavad neile kahju tekitavaks seda, et meetme raames jagati toetusi ka nende

konkurentidele, mis ei võimaldanud neil endale kliente leida ja tulu teenida. Kohus selgitab, et

toetuse eesmärgiks ei olnud toetada tulu teenimist. Kui tööstuspargi rajamine Ida-Virumaale

olnuks tulus ettevõtmine, puudunuks vajadus seda avalikest vahenditest rahastada. Õigusaktid

näevad vastupidi ette, et kui projektiga teenitakse tulu, siis tuleb selle võrra toetust vähendada

(vt määruse nr 1083/2006 art 55, regionaalministri määruse nr 7 § 9 lg 4 p 71). Seda, et toetuse

eesmärgiks ei olnud toetada tulu teenimist, näitavad nii taotlejale ja partnerile esitatavad nõuded

(regionaalministri määruse nr 7 § 8 lg-d 1 ja 2), mis välistavad toetuse andmise äriühingutele

(vt ka regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 4; rakenduskava, lk 96), kui ka projekti tulemusel

loodud või soetatud varale esitatav nõue, et pärast projekti lõppemist peab vara jääma avalikku

kasutusse (regionaalministri määruse nr 7 § 8 lg 2). Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2

p-st 1 nähtuvalt toetatakse avaliku infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist. Toetuse kaugem

eesmärk on küll toetada ettevõtlust, aga mitte toetuse taotleja, vaid toetuse abil loodavasse

tööstusparki asuvate ettevõtjate ettevõtlust, kelle tegevuses nähakse piirkonna majanduselu

elavnemist (vt regionaalministri määruse nr 7 § 4). “Riiklikus struktuurivahendite kasutamise

strateegias 2007-2013”2 (struktuurivahendite kasutamise strateegia) märgitakse, et kavandatud

2 Kättesaadav

http://www.struktuurifondid.ee/sites/default/files/riiklik_struktuurivahenidte_kasutamise_strateegia.pd

f.

3-16-871

23(27)

tegevuste kompleks ettevõtluskeskkonna parandamiseks ja kohaliku tööhõive edendamiseks

tingimuste loomiseks on suunatud eelkõige kohalike ettevõtjate ja tööjõu konkurentsivõimet

soosiva infrastruktuuri edendamisele ja tugiteenuste võrgu arendamisele, mis seonduvad

Lissaboni tegevuskavas ja struktuurivahendite kasutamise strateegia ettevõtluse kasvu- ja

uuendusvõimet käsitleva prioriteedi tegevustega. Erinevalt otseselt ettevõtluse arengule

suunatud tegevustest aidatakse käesoleva prioriteedi raames kaasa eelkõige just avaliku sektori

valduses olevate infrastruktuuride ning tugisüsteemide arendamise toetamisele, mis on

ettevõtluskeskkonna arendamise üheks eelduseks (lk 98; vt ka rakenduskava, lk 96, 106).

Rakenduskava järgi on kohaliku ettevõtluskeskkonna arendamine valdavalt kohaliku

omavalitsuse ja kohalike mittetulundusorganisatsioonide kanda (lk 49).

59. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus

avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju

hüvitamisel lisaks RVastS-ile ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 127

lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle

kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

Kuna toetuse eesmärgiks ei olnud võimaldada taotlejal tulu teenida, puudub kaebajatel alus

nõuda Rahandusministeeriumilt kahju hüvitamist selle eest, et neil ei õnnestunud oma

projektiga tulu teenida.

60. Seejuures kannab oma projekti eduka elluviimise riski kaebaja I ise. Tegemist oligi

riskantse projektiga, arvestades piirkonna madalat ettevõtlusaktiivsust. Vastustajatel ei olnud

kohustust tagada kaebaja I projekti edukust. Vastupidi, kaebajal I tuli endal hinnata

majanduslikku olukorda ning projekti tasuvust ja teostatavust (regionaalministri määruse nr 7

§ 9 lg 4 p 7). Kaebaja I toetuse taotlusele lisatud tasuvusanalüüsist ei nähtu, et Virumaa

Tööstuspargi tasuvuse hindamisel oleks arvestatud eeldusega, et toetust saab vaid üks (esimene)

taotleja, mis annab talle teiste tööstusparkidega võrreldes eelisseisundi. Seega on kaebaja I

sellekohased väited tagantjärgi otsitud. Tasuvusanalüüsis on vastupidi viidatud mitmetele

teistele Ida-Virumaal paiknevatele või kavandatavatele tööstusparkidele või sarnastele

ettevõtlusaladele (lk 28-32) ning hinnatud Virumaa Tööstusparki koostoimes nendega.

Tasuvusanalüüsis on märgitud: “Loodava IVTA tegevuses näeb Virumaa Tööstuspark pigem

tekkida võivat sünergiat kui keerulisemat konkurentsisituatsiooni. VTP ei suuda katta üksinda

kogu piirkonna potentsiaalset nõudlust.” (lk 31). Sellest järelduvalt on põhjendamatu kaebaja I

väide, et tema eeldas toetuse taotlemisel, et turule mahub vaid üks tööstuspark.

Tasuvusanalüüsis toodu sellist eeldust kuidagi ei toeta. Vastupidi, tasuvusanalüüsist nähtuvalt

hindas kaebaja I potentsiaalset nõudlust suuremaks. Tasuvusanalüüsis on märgitud:

“Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) kavandab ühendada koos kohalike

omavalitsustega Ida-Virumaa tööstuspiirkonnad, loodavale sihtasutusele eraldab riik üle

800 hektari maad ja aitab sellega kaasa ligikaudu 4400 uue töökoha loomisele.” (lk 31).

Järelikult oli kaebajatele teada ka asjaolu, et riik panustab Ida-Virumaa majanduslikku

arengusse mh maade üleandmisega, ning neil oli võimalik sellega oma projekti tasuvuse

hindamisel arvestada. Tegemist ei olnud asjaoludega, mis oleksid selgunud üllatuslikult alles

hiljem ja mida kaebajad ei oleks saanud ega osanud projekti elluviimisel arvestada. Seega saab

kaebajatele olla kahju tekkinud nende enda eksliku riskihinnangu tulemusena. Ekslikult antud

hinnangu ja valedest eeldustest lähtumise riski peavad kandma kaebajad ise.

61. Tõendamata on kaebajate väide, et EAS-i juhatus andis toetuse taotlemise menetluses

kinnituse, et regionaalministri määruse nr 7 alusel saab toetust vaid esimene taotleja. Igal juhul

ei prevaleeri haldusorgani ekslikud selgitused õigusnormide üle. Ka regionaalministri määruse

nr 7 § 9 lg-st 13 tuleneb, et EAS ei anna nõustamise käigus siduvaid hinnanguid.

3-16-871

24(27)

62. Kaebajate viited ebaseaduslikule riigiabi andmisele on põhjendamatud. Praegusel juhul

jagatakse toetust Euroopa Liidu enda poolt struktuurifondidest eraldatud vahendite arvelt.

Euroopa Liidu struktuurivahendid on Ühenduse ühtekuuluvuspoliitika instrumentidena loodud

Euroopa Liidu kui terviku majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks. Nende

kasutamisel on eesmärgiks toetada Ühenduse harmoonilist, tasakaalustatud ja jätkusuutlikku

arengut. Selleks võimaldatakse vähemarenenud riikidele ja piirkondadele toetusi arenguerisuste

vähendamiseks, majanduslike ja sotsiaalsete ümberkorralduste kiirendamiseks ning

elanikkonna vananemisest tulenevate ohtude ennetamiseks (struktuurivahendite kasutamise

strateegia, lk 6).

63. Toetuse andmist reguleerivad õigusaktid on vastu võetud Euroopa Liidu struktuurifonde

reguleerivate määruste alusel. Euroopa Kohus on 06.12.2017 otsuses asjas nr C-408/16 (p 54)

märkinud, et määruse nr 1083/2006 art 9 lg 5 sõnastusest koosmõjus määruse põhjendusega 22

tuleneb, et Euroopa fondidest rahastatakse ainult neid tegevusi, mis on kooskõlas aluslepinguga

ja selle alusel vastu võetud aktidega. Eri regioonide arengutaseme ühtlustamine ja mahajäämuse

vähendamine ebasoodsates piirkondades on ELL art-s 174 sätestatud eesmärk. ELL art 175

kohaselt toetab Euroopa Liit art-s 174 sätestatud eesmärkide saavutamist struktuurifondide

kaudu. ELL art 176 järgi on Euroopa Regionaalarengu Fond mõeldud selleks, et olla abiks

põhiliste regionaalsete ebavõrdsuste korvamisel liidu piires, võttes osa arengus mahajäävate

regioonide

arengulisest

ja

struktuurilisest

kohandamisest

ning

taandarenguga

tööstuspiirkondade ümberkorraldamisest. Määruse nr 1083/2006 art-st 3 nähtuvalt toetatakse

eeltoodud eesmärkide saavutamiseks Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamisvahenditest

mh piirkondliku konkurentsivõime ja atraktiivsuse suurendamist ning ettevõtluse kaitsmist ja

parandamist, ennetamaks majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi. Eelviidatud eesmärke

korratakse üle ka määruse 1080/2006 art-s 2. Määrus nr 1080/2006 art 3 lg 2 p b toob ühe

Euroopa Regionaalarengu Fondist finantseeritava valdkonnana välja infrastruktuuri

investeerimise.

64. Liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni koostöös koostatud “Ühenduse strateegiliste

suuniste” järgi on üheks üldsuuniseks muuta Euroopa ja selle regioonid atraktiivsemaks

investeerimise ja töötamise piirkonnaks. Euroopa Liidus käivitati 2000. a Lissaboni strateegia

protsess Euroopa kui terviku konkurentsivõime tõstmiseks ning arengu jätkusuutlikumaks

muutmiseks. Alates 2005. a kevadest on selle protsessi fookuses majanduskasvu suurendamine

ja töökohtade loomine. Kuna tegemist on Euroopa tulevast arengut silmas pidades ühe

võtmeprotsessiga, siis on ka Euroopa Liidu struktuurivahendid suunatud Lissaboni protsessi

toetamisele – ning seeläbi Liidu-sisese ühtekuuluvuse suurendamisele (struktuurivahendite

kasutamise strateegia, lk 7). Piirkondade tervikliku ja tasakaalustatud arengu tagamiseks

toetatakse ettevõtluskeskkonna parandamist (sh ettevõtluse seisukohalt olulisi avaliku

infrastruktuuri investeeringuid) ning tingimuste loomist kohaliku tööhõive edendamiseks.

Ettevõtluse

jaoks

luuakse

soodsamad

tingimused

regionaalsete

tööstusparkide

ja

logistikakeskuste näol (struktuurivahendite kasutamise strateegia, lk 95).

65. Seega on regionaalministri määruse nr 7 alusel infrastruktuuri investeerimiseks ettenähtud

toetuste jagamine Ida-Virumaa mahajäämuse vähendamise eesmärgil kooskõlas Euroopa Liidu

aluspõhimõtetega ja seda ei saa pidada keelatud riigiabiks. Ida-Virumaa toetamise vajadust on

rõhutatud ka rakenduskavas (nt lk 47). Ida-Virumaal olevat suurt tööpuudust ja vähest

majanduslikku aktiivsust arvestades oli selge, et tavalised turutingimused seal ei toimi,

erainvestori investeeringud ei oleks tulusad ja piirkonna mahajäämuse vähendamiseks tuleb

panustada avalikke ressursse. Tegemist oli avalikes huvides tehtud investeeringuga, mitte

konkreetsele

ettevõtjale

konkurentsieelise

andmisega.

Kuna

Ida-Virumaal

puudub

konkurentsivõime, mis suudaks ilma avalike vahendite abita majanduslikku mahajäämust

vähendada, luua eeldusi jätkusuutlike töökohtade pakkumiseks, elujõuliste ettevõtete tekkeks

3-16-871

25(27)

ning erainvesteeringute kaasamiseks, samuti luua eeldusi piirkonna elanike arvu

stabiliseerimiseks või kasvuks (vt regionaalministri määruse nr 7 § 2 p 6), siis ei saa avalikest

vahenditest toetuse jagamine sealset konkurentsiolukorda kahjustada.

66. Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest jagatava toetuse eesmärgid ja prioriteedid on

määratud kindlaks struktuurivahendite kasutamise strateegias, mis on töötatud välja koostöös

Euroopa Komisjoniga (määruse nr 1083/2006 art-d 27-28; struktuurivahendite kasutamise

strateegia, lk 9 ja 109). Euroopa Komisjonile esitatakse hindamiseks ka rakenduskava (määruse

nr 1083/2006 art 32). Praegusel juhul on Euroopa Komisjon rakenduskava heaks kiitnud oma

09.10.2007 otsusega3 (STS2007_2013 § 1 lg 2, § 3 lg-d 1-3, regionaalministri määruse nr 7 § 1

lg 1). Seega on Euroopa Komisjon pidanud toetuse jagamise eesmärke Euroopa Liidu õigusele

vastavaks. Samuti on liikmesriik kohustatud esitama Euroopa Komisjonile aruandeid toetuse

kasutamise kohta (määruse nr 1083/2006 art 29). Järelikult on Euroopa Komisjonil olemas

teavet selle kohta, millisel eesmärgil toetusi jagatakse.

67. Samuti on põhjendamatud kaebaja I väited, et jagatud toetus mõjutab liikmesriikide

vahelist kaubandust. See, et kaebaja I tööstuspargi vastu tundsid huvi ka teiste liikmesriikide ja

Venemaa ettevõtjad, ei mõjuta veel liikmesriikide vahelist kaubandust, sest nende ettevõtjate

jaoks ei ole oluline, kas nad alustavad oma majandustegevust kaebaja I juures või mõnes teises

tööstuspargis. Nende majandustegevust ei ole takistatud ja neile ei ole tekitatud kahju sellega,

et neil on võimalus valida, millises tööstuspargis ja millise hinna eest nad soovivad

ettevõtlusega alustada. Viited AS-i Estonian Air kaasusele ei ole asjakohased, sest erinevalt

praegusest kaasusest anti viidatud juhtumil toetust üksnes AS-ile Estonian Air, seades ta teiste

lennuettevõtjatega võrreldes lennutransporditeenuse osutamisel eelistatud olukorda. Praegusel

juhul said võrdselt toetust nii kaebaja I kui ka teised taotlejad ja kedagi ei ole toetuse andmisel

eelistatud.

68. Kuna kaebajate kahju hüvitamise nõuded on alusetud, ei kontrolli kohus täiendavalt, kas

kaebajate kahju hüvitamise nõuded on tähtaegsed, kas kahju suurus on arvestatud õigesti ja kas

kaebajatele saab ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist.

69. Kaebaja I on esialgses kaebuses (lk 16) väitnud: „EAS on ilmselgelt eelistanud ühte

tööstusparki teisele, luues IVIAle võimalusi ja kontakte, andmata seejuures Toetuse saajale

isegi võimalust konkureeriva pakkumise tegemiseks“. Kaebaja I sellekohased etteheited on

umbmäärased ja ebaselged. Kaebajad ei selgitanud nende etteheidete sisu piisavalt ka

kohtuistungil. Samuti ei ole nad toonud välja, millise õigusnormi alusel kohustub EAS kaebaja I

tööstuspargile reklaami tegema või talle kliente otsima. Lisaks on kaebajate väited

paljasõnalised ja tõendamata. Ebamäärased ja tõendamata väited ei anna alust kahjuhüvitise

väljamõistmiseks.

SA-le IVTA tasuta maade jagamine

70. Kaebajate kahju hüvitamise nõuded tuginevad mh sellele, et riik on andnud SA-le IVTA

üle tasuta maid, mis on seadnud kaebajad ebavõrdsesse konkurentsiolukorda, takistanud neil

oma projekti ellu viia ja tekitanud neile kahju.

71. RVastS § 12 lg 1 järgi on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku

võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebajad on esitanud kahju hüvitamise nõude

Rahandusministeeriumi vastu, kuid ei ole selgitanud, kuidas on Rahandusministeerium neile

sellega kahju tekitanud. Kohtuistungil esitatud selgitused segakahju kohta ei põhjenda teiste

haldusorganite põhjustatud kahju väljamõistmist Rahandusministeeriumilt.

3 Kättesaadav http://www.struktuurifondid.ee/sites/default/files/elukeskkonnaark_ek_otsus.pdf.

3-16-871

26(27)

72. Äriregistri andmetel on SA IVTA asutajateks Eesti Vabariik MKM kaudu, Jõhvi vald ning

Kiviõli, Kohtla-Järve ja Narva linnad. Rahandusministeeriumi asutajate hulgas ei ole. SA IVTA

põhikirja p 2.2.1 kohaselt on sihtasutuse strateegiliseks eesmärgiks mh asutajate poolt üle antud

varade kasutamine sihtasutuse visiooni, missiooni ja eesmärkide elluviimiseks ning nende

varade haldamise ja arendamise korraldamine.

73. Riigi Teatajast nähtuvad SA-ga IVTA seonduvad järgmised õigusaktid:

Vabariigi Valitsus volitas 27.08.2009 korraldusega nr 361 “Volituste andmine Sihtasutuse Ida-

Virumaa Tööstusalade Arendus asutamiseks” majandus- ja kommunikatsiooniministrit asutama

riigi osalusega SA IVTA ning määras SA IVTA riigipoolseks asutajaõiguste teostajaks MKM-i.

Vabariigi Valitsus kohustas 22.03.2010 korraldusega nr 98 “Riigivara valitsemise üleandmine

ja riigivara üleandmine mitterahalise sissemaksena” Keskkonnaministeeriumit andma MKM-i

valitsemisele üle oma valitsemisel olevad maaüksused ning andis nõusoleku anda need

kinnistud üle SA-le IVTA mitterahalise sissemaksena. Majandus- ja kommunikatsiooniministril

tuli pärast riigivara üleandmise vormistamist otsustada nende kinnistute võõrandamine

mitterahalise sissemaksena üleandmise teel asutamisel oleva SA IVTA omandisse tema

põhikirjaliste ülesannete täitmiseks.

Vabariigi Valitsus volitas 07.10.2010 korraldusega nr 386 “Volituse andmine Sihtasutuse Ida-

Virumaa Tööstusalade Arendus teiste sihtasutustega ühinemise otsustamiseks” majandus- ja

kommunikatsiooniministrit SA IVTA asutajaõigusi teostava isikuna otsustama SA IVTA

ühinemise üle SA-ga Jõhvi Tööstuspark, SA-ga Püssi Tööstusala Arendus ja SA-ga Narva

Tööstuspark.

Vabariigi Valitsus andis 07.07.2011 korraldusega nr 295 “Nõusoleku andmine riigivara

otsustuskorras kasutamiseks andmiseks” Haridus- ja Teadusministeeriumile nõusoleku tema

valitsemisel oleva kinnistu otsustuskorras kasutada andmiseks SA-le IVTA.

Vabariigi Valitsus andis 07.03.2013 korraldusega nr 101 “Nõusoleku andmine riigivara

otsustuskorras tasuta võõrandamiseks” Keskkonnaministeeriumile nõusoleku tema valitsemisel

oleva kinnistu otsustuskorras tasuta võõrandamiseks SA-le IVTA tema põhikirjas sätestatud

ülesannete täitmiseks.

Vabariigi Valitsus andis 03.04.2014 korraldusega nr 124 “Nõusoleku andmine riigivara

otsustuskorras tasuta võõrandamiseks” Keskkonnaministeeriumile nõusoleku tema valitsemisel

olevate kinnisasjade otsustuskorras tasuta võõrandamiseks SA-le IVTA tema põhikirjas

sätestatud ülesannete täitmiseks.

74. Ühestki eelnimetatud õigusaktist ei nähtu, et riigivara üleandmise otsustajaks või

üleandjaks

oleks

olnud

Rahandusministeerium.

Rahandusministeeriumiga

tuli

küll

riigivaraseaduse § 101 lg 1 p 1 kohaselt riigivara üleandmine kooskõlastada, kuid kooskõlastuse

andmine ei muuda Rahandusministeeriumi Vabariigi Valitsuse ja MKM asemel kahju eest

vastutavaks. Seega ei vastuta Rahandusministeerium SA-le IVTA tasuta riigimaade

üleandmisega tekkida võinud kahju eest. Kahju hüvitamise kaebus on selles osas esitatud vale

vastustaja vastu ja tuleb jätta rahuldamata.

75. Kaebajad selgitavad kaebustes, et SA-le IVTA tasuta maade üleandmine tõi kaasa selle, et

SA IVTA sai müüa oma tööstuspargis kinnistuid alla omahinna, seades sellega kaebajad

ebavõrdsesse konkurentsiolukorda ning võttes neilt võimaluse kliente hankida ja oma

tööstuspargi maid müüa. Kohus juhib kaebajate tähelepanu asjaolule, et SA IVTA on iseseisev

juriidiline isik, kes vastutab oma tegevuse õiguspärasuse eest ise. Seega kui SA IVTA on mingit

moodi rikkunud konkurentsireegleid ja tekitanud sellega kaebajatele kahju, tuleb kaebajatel

3-16-871

27(27)

suunata oma kahju hüvitamise nõue tema vastu. Tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega, mille

lahendamise pädevus on maakohtul. SA IVTA poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks

nõude esitamine Rahandusministeeriumi vastu ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Euroopa Kohtult eelotsuse ja Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimine

76. Kohus jääb oma varasema seisukoha juurde, et antud juhul puudub vajadus Euroopa

Kohtult eelotsuse küsimiseks. Vaidluse all ei ole Euroopa Liidu õiguse, vaid siseriikliku

määruse tõlgendamine. Toetust jagati siseriiklike õigusaktide alusel ja kaebajad heidavad

vastustajatele ette siseriiklike õigusaktide rikkumist. Siseriiklike õigusaktide tõlgendamise

pädevus on siseriiklikul kohtul, mitte Euroopa Kohtul. Seega puudub alus Euroopa Kohtu poole

pöördumiseks ja kohus jätab kaebajate vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.

77. Samuti puudub alus ja vajadus pöörduda arvamuse saamiseks Euroopa Komisjoni poole

ning kohus jätab ka sellekohase vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Keegi ei ole väitnud,

et kaebajale I makstud toetus poleks ühisturuga kokkusobiv. Kaebajalt I nõuti toetus tagasi

põhjusel, et ta rikkus abikõlblikkuse reegleid. Toetuse eeskirjade rikkumise puhuks näeb toetuse

tagasinõudmise ette ka Euroopa Liidu õigus (määrus nr 1083/2006 art 98) ja seda on peetud

õiguspäraseks ka Euroopa Kohtu praktikas (nt Euroopa Kohtu 06.12.2017 otsus asjas

nr C-408/16, p 64; 14.07.2016 otsus asjas nr C-406/14, p 46). Eesmärgiks on vältida avalike

vahendite väärkasutust. Kaebaja I arvamus, et vaatamata abikõlblikkuse reeglite rikkumisele

võib jätta temalt toetuse tagasi küsimata, on alusetu.

Otsus ja menetluskulude jaotus

78. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebajate kaebused terves ulatuses rahuldamata.

79. Kaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud kaebajate kanda (HKMS § 108

lg 1). Vastustajad ei ole esitanud kohtule tähtaegselt nende menetluskulusid tõendavaid

dokumente, seetõttu jäävad nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109

lg 1).

80. HKMS § 253 lg 3 järgi tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb

rahuldamata. Kohus tühistab esialgse õiguskaitse ka siis, kui esialgse õiguskaitse kohaldamise

on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Esialgse õiguskaitse

tühistamine jõustub koos kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega.

81. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-871

kaebaja I esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas EAS-i 16.12.2015 otsuse kehtivuse. Samuti

rahuldas Tallinna Halduskohus 12.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-1625 kaebaja I

esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas EAS-i 14.04.2016 otsuse kehtivuse. Kaebuste

rahuldamata jätmise tõttu tuleb nimetatud esialgse õiguskaitse abinõud tühistada.

/allkirjastatud digitaalselt/