3-17-1774/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.03.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1774

Haldusasi

Kose

Koolituskeskuse

OÜ

kaebus

Riigimetsa

Majandamise

Keskuse

tegevuse

õigusvastasuse

tuvastamiseks ja Riigimetsa Majandamise Keskuse

kohustamiseks esitada Kose põik 9 maa riigi omandisse

jätmise toimik otsustajale 30 päeva jooksul alates

käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumisest.

Menetlusosalised

Kaebaja – Kose Koolituskeskuse OÜ, esindaja vandeadvokaat

Kelly Ristal

Vastustaja – Riigimetsa Majandamise Keskus, esindaja juhatu-

se esimees Aigar Kallas

Kolmandad isikud –J. G. P. S. ja R. S. S., esindaja vandeadvo-

kaat Indrek Veso

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja :

- teha kindlaks Riigimetsa Majandamise Keskuse viivituse õigusvastasus, mis seisneb Tal-

linnas, Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise taotluse osas maa riigi omandisse jätmise

korra punkti 12 esimeses lauses toodud toimingu (toimiku esitamine otsustajale) mittete-

gemises ajavahemikul 14.02.2017 kuni 27.09.2017 ja alates 11.11.2017.

- kohustada Riigimetsa Majandamise Keskust esitama Tallinnas, Kose põik 9 maa riigi

omandisse jätmise toimik otsustajale 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

arvates.

2. Mõista Riigimetsa Majandamise Keskuselt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja me-

netluskulud 1476,78 eurot ja J. G. P. S. ja R. S. S. kasuks välja 792,07 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.04.2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni

(ÕVVTK) 30.08.1993 otsusega nr 985 tunnistati Tallinnas, Kose tee 33, endisel kinnistul nr 479

2(11)

asunud ehitised ja krunt suurusega 194 036,96 m2 omandireformi objektiks ja vara suhtes õigusta-

tud subjektideks D. S. 1/5 mõttelises osas, J. S. 1/5 mõttelises osas, P. S. 1/5 mõttelises osas, K. S.

1/5 mõttelises osas, R. t. D.-F. 1/20 mõttelises osas, S. S. 1/20 mõttelises osas, K. F. 1/20 mõtteli-

ses osas ja J. F. 1/20 mõttelises osas. Tulenevalt ÕVVTK 12.05.1997 täiendavast otsusest nr 8864

loeti vara aadressiks Kose tee 9 (end Kose tee 33).

2. Tallinna Linnavalitsuse 20.05.1994 korralduse nr 950-k punktiga 1 otsustati tagastada Kose tee

9, endisel kinnistul nr 479 asuvad hooned D. S. 1/5 mõttelises osas, J.S. 1/5 mõttelises osas, P.S.

1/5 mõttelises osas, K.S. 1/5 mõttelises osas, R.D.-F. 1/20 mõttelises osas, S.S. 1/20 mõttelises

osas, K.F. 1/20 mõttelises osas ning J.F. 1/20 mõttelises osas.

3. Eelviidatud otsustes märgitud omandireformi objektide (ehitised ja endise kinnistu nr 479 maa

tagastamise nõudeõigus) omandiõigus on tänaseks seoses pärimiste ja võõrandamistega muutunud

ning käesoleval hetkel kuuluvad omandireformi käigus tagastatud Kose tee 9 ehitised ja endise

kinnistu nr 479 maa tagastamise nõudeõigus 4/5 mõttelises osas Kose Koolituskeskus OÜ-le (kae-

baja), 1/10 mõttelises osas J. S. ja 1/10 mõttelises osas R. S.

4. Tallinna Linnavolikogu otsustas 13.11.2014 otsuse nr 176 p-ga 1.1 taotleda maareformi seaduse

(MaaRS) § 28 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel munitsipaalomandisse Tallinnas, Kose põik 9 asuva 91 116

m2 suuruse maatüki, mis jääb endise kinnistu nr K-479 maale (maatükid Kose põik 9 ja Jõekalda

tn 2a). 30.03.2016 esitas Tallinna linn tuginedes viidatud otsusele Harju maavanemale taotluse

Tallinnas, Pirita Linnaosas Kose põik 9 asuva maa-ala pindalaga 91 116 m2 munitsipaliseerimiseks

sotsiaalmaana. Harju maavanem ei ole tänaseni viidatud taotluse osas otsust teinud.

5. 14.12.2016 esitas Eesti Vabariik Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kaudu taotluse Tal-

linnas Pirita linnaosas Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmiseks (piiriettepanek nr AT

1612080007) MaaRS § 31 lõike 1 punkti 4 alusel. Tallinna linn on maa riigi omandisse jätmise

korra punkti 9 kohaselt andnud arvamuse Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise kohta Tallinna

Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusega nr 207-k. Nimetatud korralduse tunnistas Tallinna Linna-

valitsus kehtetuks oma 06.09.2017 korraldusega nr 1336-k. Viidatud korralduse kohaselt nõustub

Tallinna linn Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmisega.

6. Kaebaja esitas 21.02.2017 RMK-le teabenõude seoses Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise

taotlusega, millele RMK vastas 28.02.2017 kirjaga nr 1-7/324. 30.03.2017 esitas kaebaja RMK-le

teabenõude, milles palus teatada, kas RMK on tulenevalt Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määruse-

ga nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ (edaspidi maa riigi omandisse jätmise

kord) punktist 9, esitanud Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise toimiku otsustajale ning kui ei

ole, siis miks. RMK vastas nimetatud teabenõudele 04.04.2017 kirjaga nr 1-7/324, milles selgitas,

et RMK-l ei ole 28.02.2017 kirjas toodud informatsioonile midagi lisada ning et maa riigi oman-

disse jätmise menetlustoiming on keeruline ja aeganõudev ning toimikut ei ole lõplikult kokku

pandud. Kaebaja esitas RMK-le 10.04.2017 kirjaga uue pöördumise, milles selgitas, et RMK on

maa riigi omandisse jätmise toimingute tegemisel õigusvastases viivituses. RMK vastas nimetatud

pöördumisele 19.04.2017 esitades uued põhjendused, miks ei ole toimiku esitamine otsustajale

võimalik. Põhjenduseks toodi Tallinna linna ja Eesti Vabariigi vaheline kohtuvaidlus haldusasjas

nr 3-16-2179. Kaebaja esitas RMK-le taas teabenõude 14.07.2017, millele RMK vastas

26.07.2017.

7. 25.08.2017 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse RMK tegevuse õigusvastasuse tuvas-

tamiseks ning RMK kohustamiseks esitada Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise toimik otsus-

tajale 30 päeva jooksul alates käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumisest.

8. Kohus võttis 08.09.2017 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks RMK ning kaa-

sas kolmandate isikutena menetlusse J. G. P. S. ja R. S. S.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(11)

Kaebaja seisukoht

9. MaaRS § 6 lg 2 punktist 4 tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel

sama maa tagastamist välistavaks asjaoluks. Kuna RMK esitas Kose põik 9 maaüksuse riigi

omandisse jätmise taotluse, siis ei saa sama maa osas lahendada maa tagastamise küsimust enne

kui lõppotsuse on saanud RMK taotlus ja ka Tallinna linna taotlus sama maa-ala munitsipaalo-

mandisse jätmise kohta. Harju maavanem ei lahenda Tallinna linna munitsipaalomandisse andmise

taotlust aga enne kui maa riigi omandisse jätmise otsustaja on teinud otsuse RMK taotluse osas.

Otsustaja ei saa aga riigi omandisse jätmise otsust teha, sest RMK kui taotleja lihtsalt ei esita Kose

põik 9 maa riigi omandisse jätmise toimikut koos menetlusdokumentidega otsustajale. Seega on

RMK poolt 14.12.2016 esitatud taotlus Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmise kohta pan-

nud seisma endise kinnistu nr 479 maa tagastamise lahendamise nimetatud maa-ala osas.

10. Viidatud menetlusega viivitamine on muutunud kaebaja õigusi rikkuvaks. Maa riigi omandisse

jätmise korra punkt 6 sätestab, et maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks koostab taotleja või

tema poolt volitatud isik toimiku ning punkt 7 sätestab loetelu dokumentidest, mis sinna tuleb ko-

guda. Toimik esitatakse tutvumiseks ka kohalikule omavalitsusele, kelle arvamus lisatakse toimi-

kusse, kusjuures kohalikul omavalitsusel on üks kuu aega, et teostada korra punktis 9 nimetatud

toimingud, kuid kui ta neid ei tee, siis see ei takista maa riigi omandisse jätmise otsustamist (maa

riigi omandisse jätmise korra punktid 10, 101 ja 11).

Tallinna linn on maa riigi omandisse jätmise korra punkti 9 kohaselt andnud arvamuse Kose põik

9 maa riigi omandisse jätmise kohta Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusega nr 207-k.

Kaebaja on teadlik, et Tallinna Linnavalitsus on oma 06.09.2017 korraldusega nr 1336-k tunnista-

nud viidatud haldusakti kehtetuks, kuid selle haldusakti olemasolu ei mõjuta seda, kas RMK on

oma toimingutega viivituses või mitte. Tulenevalt maa riigi omandisse jätmise korrast ei ole koha-

liku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta otsustajale siduvaks seisukohaks.

Maa sihtotstarve on määratud Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsusega nr 176. Maa riigi

omandisse jätmise korra punkti 12 kohaselt sellele järgnevalt esitab taotleja maa riigi omandisse

jätmise otsustamiseks otsustajale korra punkti 7 kohaselt koostatud toimiku, punkti 9 alusel esita-

tud kohaliku omavalitsuse otsused ja arvamuse, kui need on esitatud ning maa riigi omandisse

jätmise eelnõu ja seletuskirja. Otsus maa riigi omandisse jätmise kohta tehakse ühe kuu jooksul

käesolevas punktis nimetatud dokumentide otsustajale esitamisele järgnevast päevast arvates.

11. Riigil on kohustus teha maa riigi omandisse jätmise toimingud mõistliku aja jooksul. Olukor-

da, kus riik esitab taotluse maa riigi omandisse jätmiseks alles 24 aastat pärast seda, kui nimetatud

maa on tunnistatud omandireformi objektiks, ei saa käsitada muul moel, kui riigi tegevusetusena.

Sellest tulenevalt peaks riik veel eriti kiiresti tegema kõik endast oleneva, et tema poolt nii pika

viivitusega esitatud taotlus saaks võimalikult kiiresti lahendatud ning kohalik omavalitsus saaks

täita oma kohustused omandireformi õigustatud subjekti ees. Selle asemel on RMK aga hakanud

viivitama. Kui algselt põhjendati viivitust asja keerukusega, siis hiljem viidati uue argumendina

asjaolule, et RMK ja Tallinna linna vahel on pooleli kohtuvaidlus mingite teiste maa-alade osas,

mis ei ole absoluutselt puutumises ega kattu endise kinnistu nr 479 maaga. Algselt RMK teatas, et

taotlus Kose põik 9 maaüksuse osas riigi omandisse jätmiseks esitatakse otsustajale koheselt pärast

30.06.2017, siis 26.07.2017 teatas RMK, et ei pidanud vajalikuks nimetatud kuupäevaks kokkule-

pet saavutada ning kui kokkulepe on sõlmitud, saab edasi minna ka Kose põik 9 maa omandire-

formi küsimustega. Kaebaja hinnangul viitab viimane põhjendus, et riik ei kavatse oma tegevuse-

tust niipea lõpetada ja Kose põik 9 maaüksuse osas riigi omandisse jätmise taotlust otsustajale esi-

tada.

12. Võttes aluseks RMK põhjendused enda tegevusetuse õigustamiseks, puudub kaebajal ka iga-

sugune garantii, et RMK maa riigi omandisse jätmise taotluse otsustajale esitab. On võimalik, et

taotlus oli esitatud üksnes selleks, et aidata Tallinna linnal viivitada endise kinnistu 479 maa tagas-

4(11)

tamisega, sest haldusasi nr 3-16-2179 ise ei saa olla aluseks viivituse õigustamiseks. Viidatud hal-

dusasjas toodud maatükid ei ole vähimaski puutumuses endise kinnistu nr 479 maa-alaga, samuti

on täiesti erinevad alused maa riigi omandisse jätmiseks. Kui haldusasjas nr 3-16-2179 nimetatud

maatükke soovib riik jätta riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel, siis Kose põik 9 maaüksuse

puhul on selleks aluseks MaaRS § 31 lg 1 p 4. Kuidas laheneb RMK ja Tallinna linna vaheline

vaidlus haldusasjas 3-16-2179 ei mõjuta vähimalgi määral Eesti Vabariigi õigusi saada endisest

kinnistust nr 479 riigi omandisse maatükk aadressiga Kose põik 9. Lõpplahend viidatud kohtuasjas

või võimalik kokkulepe ei loo Eesti Vabariigile täiendavaid aluseid saada Kose põik 9 maaüksust

riigi omandisse.

13. Võimalus maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 esimeses lauses toodud toimingute te-

gemiseks oli vastustajal juba veebruaris 2017, mil Tallinna Linnavalitsus oli teinud ära kõik

omapoolsed toimingud ja esitanud ka oma seisukoha Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jät-

mise kohta. RMK 30.01.2018 menetlusdokumendis esitatud väide, et perioodil veebruar kuni sep-

tember 2017 toimusid läbirääkimised Tallinna linna ja RMK vahel, et saada nõusolek maa riigi

omandisse jätmiseks, ei õigusta viivitust maa riigi omandisse jätmise küsimuse lahendamisel, sest

asjaolu, kas Tallinna linn on maa riigi omandisse jätmisega nõus või mitte ei takista riigil tegemast

otsust nimetatud maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Ka praktikas ei ole RMK eelnevalt hooli-

nud sellest, kas Tallinna linn on olnud nõus maa riigi omandisse jätmisega või mitte. Seega ei saa

väita, et veebruarist septembrini 2017 RMK ja Tallinna linna vahel toimunud läbirääkimised õi-

gustasid Kose põik 9 maaüksuse osas maa riigi omandisse jätmise toimingute tegemisega viivita-

mist.

14. Tulenevalt maa riigi omandisse jätmise korra punktidest 12, 7 ja 9 peab taotlejal olema toimik

koos juba enne, kui ta selle kohalikule omavalitsusele esitab, mistõttu oli RMK poolt juba algselt

esitatud seisukoht, mille kohaselt maa riigi omandisse jätmise menetlustoiming on aeganõudev ja

keeruline ning et toimikut ei ole lõplikult kokku pandud, otsitud argument. Kaebaja leiab, et ko-

hustusele esitada toimik koos eelnõu ja seletuskirjaga otsustajale, ei saa kuluda rohkem aega kui

üks kuu.

15. Tulenevalt RMK 05.01.2018 vastusest teabenõudele ei ole RMK kaebaja poolt nõutavat toi-

mingut tänaseni teinud. Asjaolu, et RMK saatis 05.01.2018 omapoolse nägemuse terviseradasid

puudutavas küsimuses koos omapoolsete terviseradade vaidluse lahendamise variantidega ei näita,

et RMK oleks sisuliselt tegelenud viivituses oleva toimingu tegemisega. Esitatud ei ole ühtegi uut

ettepanekut ega vaidluse lahendamise varianti, mida ei oleks kompromissläbirääkimiste ajal RMK

kaebajale veel pakkunud. Otse vastupidi, RMK on esitanud veel ettepaneku (p 3), mis veelgi lük-

kab kompromissi sõlmimise võimalusest kaugemale. Samuti tekib küsimus, et kui koos

05.01.2018 menetlusdokumendiga esitatud asjaolud olid RMK-le teada juba nii kaugest mine-

vikust, siis miks esitati taotlus Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse jätmiseks alles 2016.a ning

miks ei ole siiani selles osas tehtud vajaminevaid toiminguid.

16. Kaebaja on palunud tuvastada viivituse alates 14.02.2017, sest alates nimetatud kuupäevast oli

RMK-l võimalus panna Kose põik 9 toimik kokku ja esitada see otsustamiseks Keskkonnaminist-

rile. Selleks ajaks oli Tallinna Linnavalitsus teinud ära kõik toimingud maa riigi omandisse jätmise

otsustamiseks ja asjaolu, et Tallinna linn ei olnud maa riigi omandisse jätmisega nõus, ei takista-

nud RMK-l oma taotluse osas vastavate toimingute tegemist. Isegi kui eeldada, et Tallinna linna

nõusolek oli siduvalt vajalik, siis ometigi tekib küsimus, mis takistas RMK-l vastavate toimingute

tegemist alates 06.09.2017. RMK on püüdnud oma õigusvastast viivitust õigustada väitega, et

proovis leida lahendust kõiki osapooli lahendava kokkuleppe sõlmimiseks. Siia alla läheb ainult

periood 28.09-10.11.2017, mil pooled pidasid kohtumenetluse raames läbirääkimisi. Asjaolu, et

kompromissläbirääkimised ei kanna tulemust, selgus juba 10.11.2017. Seega tekib paratamatult

küsimus, mis on takistanud RMK-l vajaliku toimingu tegemist alates 10.11.2017 kuni tänase päe-

vani.

5(11)

17. Asjakohatu on väita, et 5.01.2018 esitatud selgitus on kaebaja ärakuulamine HMS § 40 mõis-

tes. Kaebaja on juba haldusasjas 3-17-1774 andnud 10.11.2017 RMK-le üheselt teada, et servituu-

di seadmisega ei olda nõus ja mingit kokkulepet ei sünni. Seega ei saa olla tõsiselt võetav RMK

väide, et 5.01.2018 tegi ta menetlustoimingu kaebaja ärakuulamiseks ja see justkui peaks õigusta-

ma toimiku edastamata jätmist otsustajale. RMK-l ei ole üldse pädevust teha otsustust maa tagas-

tamise tingimuste osas. Kaebaja on kogu aeg soovinud maksimaalses ulatuses endise kinnistu nr

479 maa tagastamist ja ei nõustu maa riigi omandisse jätmisega.

Kolmandate isikute seisukoht

18. Kolmandad isikud nõustuvad kaebusega ning paluvad jätta menetluskulud RMK kanda.

19. Kahjuks ei ole seadusandja määranud riigile tähtaega, mille jooksul oleks pidanud olema esita-

tud kõik taotlused maa riigi omandisse taotlemisel. Tulenevalt sellest, et RMK ei ole astunud

järgmisi samme oma kujuteldava õiguse realiseerimiseks, ei saa Harju maavanem teha otsust ka

Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuse osas. Tallinna linna taotlus on olnud maavanema juures

juba 1,5 aastat. Endise kinnistu maad oleksid pidanud olema tagastatud juba 1994.a ning seega on

RMK käesolev õigusvastane venitamine täiendavaks koormaks ja tekitab kahju õigustatud subjek-

tidele ning venitab omandireformi lõpule viimist.

20. RMK ei ole viidanud ega tõendanud, et omandisse justkui taotletav Kose põik 9 maa oleks

enne MaaRS jõustumist kandnud sotsiaalmaa funktsiooni, kui seal oli kuni 1994.a augusti lõpuni

Nõukogude sõjaväe suletud territoorium. Nagu näitavad kaebaja poolt esitatud RMK vastused

kaebaja järelepärimistele, tegutseb RMK pahauskselt, venitades pahatahtlikult omandireformi me-

netlust. Asjaolu, et RMK ei ole 9 kuu jooksul astunud samme, et keskkonnaminister võtaks vastu

otsuse, viitab sellele, et RMK-l tegelikult ei ole huvi Kose põik 9 maa vastu.

21. RMK taotlus, mis on esitatud 23 aastat peale seda, kui maa oleks pidanud olema tagastatud, on

oma olemuselt menetluse venitamine ning oma õiguse pahatahtlik teostamine. RMK ei ole kogu

omandireformi menetluse kestel kordagi tundnud huvi terviseradade aluse maa suhtes, mis näitab,

et see huvi ei saa olla õigustatud ja tegelik.

22. Asjaolu, et RMK saatis 05.01.2018 omapoolse selgituse terviseradasid puudutavas küsimuses

koos omapoolsete terviseradade vaidluse lahendamise variantidega, ei näita, et RMK oleks sisuli-

selt tegelenud viivituses oleva toimingu tegemisega. Kirjas pakutakse järjekordselt variante komp-

romissist, mille osas kohtu poolt antud tähtaja jooksul peetud läbirääkimised tulemusi ei andnud.

Jääb arusaamatuks, kuidas RMK ei ole aru saanud, et tema 05.01.2018 kirjas pakutud variandid ei

sobi ning kolmandad isikud nõuavad eesmärgipäraste toimingute tegemist. Viidatud selgitust ei

saa käsitleda ka menetlusosaliste ärakuulamisena HMS § 40 tähenduses. Seega on tegemist järje-

kordse venitamisega. Kaebaja on palunud viivituses oleva toimingu tegemist ning kiri ei tõenda, et

RMK oleks astunud samme viivituses oleva toimingu tegemiseks.

RMK seisukoht

23. RMK vaidleb kaebusele vastu.

24. Pooled esitasid 10.10.2017 ühise taotluse vastamise tähtaja pikendamiseks kuni 10.11.2017

põhjusel, et pooled peavad kompromissiläbirääkimisi. Kuna pooled katkestasid kompromissiläbi-

rääkimised, siis jätkab RMK Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise menetlust. RMK soovib

kaebaja esindajale 05.01.2018 esitatud vastuskirjaga teabenõudele tõendada, et ta on pidanud kae-

baja ja kõnesolevas menetluses kolmandate isikutega läbirääkimisi kõiki osapooli rahuldava kok-

kuleppe saavutamiseks.

25. RMK ei ole õigusvastaselt viivitanud Tallinnas, Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise taot-

luse osas maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 esimeses lauses toodud toimingu (toimiku

6(11)

esitamine otsustajale) mittetegemisega mõistliku aja jooksul. RMK teatas Tallinna Linnavalitsuse-

le 14.12.2016 kirjaga, et soovib jätta riigi omandisse MaaRS § 31 lõike 1 punkti 4 alusel Kose

põik 9 maaüksuse. Kirjale olid lisatud vastav taotlus ja asendiplaanid. Tallinna Linnavaaraameti

16.02.2017 kirjaga teatati, et Tallinna linn on taotlenud sama maad munitsipaalomandisse. Tallin-

na Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusega 207-k anti arvamus Kose põik 9 maa riigi omandisse

jätmise kohta, mille kohaselt Tallinna Linnavalitsus ei nõustunud Kose põik 9 maa riigi omandisse

jätmisega, kuna maaüksusel paiknevad Tallinna linnale kuuluvad tervisespordirajatised. Perioodil

veebruar kuni september 2017 toimusid Tallinna Linnavalitsuse ja RMK vahel läbirääkimised

eesmärgil saada linnavalitsuse nõusolek maa riigi omandisse jätmiseks. Tallinna Linnavalitsuse

06.09.2017 korraldusega nr 1336-k nõustuti Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmisega ja tunnis-

tati korraldus nr 207-k kehtetuks. RMK alustas läbirääkimisi õigustatud subjektidega, et saavutada

kompromiss maaüksuse edasise kuuluvuse ja kasutusõiguste osas. RMK tegi kaebaja esindajale

septembris 2017 ettepaneku seoses maa tagastamisega võimalikkusega. 02.10.2017 teatas kaebaja

esindaja, et on ettepaneku edastanud kaebajale ning kolmandatele isikutele. 11.11.2017 teatas

kaebajate esindaja, et kompromissi sõlmimine ei ole võimalik. RMK saatis kaebajale 05.01.2018

kirja, mille lõpus öeldi, et see on ühtlasi vastus tema teabenõudele, kuid mille sisu oli RMK seisu-

kohti selgitav. See kiri on osa toimingutest maa riigi omandisse jätmise lõpuleviimiseks, täpsemalt

HMS § 40 tähenduses menetlusosaliste ärakuulamine. Kirjas küsiti väga konkreetselt õigustatud

subjektide seisukohta erinevatele võimalikele maa riigi omandisse jätmise toimingutele. Kaebaja

ei ole sellele tänaseni vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Vaidlus puudub selles, et RMK esitas 14.12.2016 taotluse Tallinnas, Kose põik 9 maaüksuse

riigi omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lg 1 punkti 4 alusel. Vaidlus puudub ka selles, et maa riigi

omandisse jätmise hetke seisuga oli lahendamata kaebaja ja kolmandate isikute taotlused endise

kinnistu nr 479 tagastamiseks (käesoleva otsuse tegemise seisuga üle 26 aasta) ning et riigi

omandisse taotletav maa kattub osaliselt maaga, mille tagastamist taotlevad kaebaja ja kolmandad

isikud. Samuti puudub vaidlus selles, et riigi omandisse taotletava maa osas on Tallinna linn

esitanud 30.03.2016 Harju maavanemale taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks.

Vaidluse esemeks on küsimus sellest, kas RMK on alates 14.02.2017 õigusvastaselt viivituses maa

riigi omandisse jätmise taotluse osas maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 esimeses lauses

toodud toimingu (toimiku esitamine otsustajale) mittetegemisega. Käesoleva vaidluse esemeks ei

ole küsimus sellest, kas esinevad õiguslikud alused Kose põik 9 maaüksuse riigi omandisse

jätmiseks.

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on järgnevad.

27. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse

riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31 1. lõike punktidele 1 kuni 5, 7,9,10 ja 13 või

antakse munitsipaalomandisse vastavalt käesoleva seaduse § 28 1.lõike punktidele 1,3 ja 4.

Puudub vaidlus selles, et RMK on 14.12.2016 esitanud taotluse Kose põik 9 (piiriettepanek

number AT161208007) maaüksuse riigi omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lõike 1 punkti 4 alusel

(tl 32). Samuti puudub vaidlus selles, et Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsusega nr 176

otsustati taotleda munitsipaalomandisse avalikus kasutuses olevad maatükid asukohaga Kose põik

9 ja Jõekalda tn 2a. Tuginedes viidatud otsusele esitas Tallinna linn Harju maavanemale

30.03.2016 taotluse Tallinnas, Pirita Linnaosas Kose põik 9 asuva maa-ala pindalaga 91 116 m2

munitsipaliseerimiseks sotsiaalmaana MaaRS § 28 lõike 1 punktide 3 ja 4 alusel.

MaaRS § 6 lg 2 p-st 4 tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine ja maa munitsipaalomandisse

andmine prioriteetsed sama maa tagastamise ees. See tähendab, et enne maa tagastamise küsimuse

lahendamist tuleb lahendada sama maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise

7(11)

küsimus. Maa riigi omandisse jätmine tuleb enne 04.07.2017 kehtinud MaaRS § 28 lg 1 p 7

kohaselt omakorda otsustada enne maa munitsipaalomandisse andmist.

Nimetatust järeldub et, kuna RMK esitas 14.12.2016 Kose põik 9 maaüksuse osas maa riigi

omandisse jätmise taotluse, siis ei saa sama maa-ala osas lahendada maa tagastamise küsimust

enne, kui lõplikult on lahendatud RMK taotlus maa riigi omandisse andmiseks ning Tallinna linna

taotlus sama maa-ala munitsipaalomandisse jätmiseks. Tulenevalt enne 04.07.2017 kehtinud

MaaRS § 28 lg 1 p-st 7 ei lahendata munitsipaalomandisse andmise taotlust aga enne, kui maa

riigi omandisse jätmise otsustaja on teinud lahendi RMK poolt esitatud maa riigi omandisse

jätmise taotluse osas.

28. Kuigi MaaRS ega selle alusel kehtestatud maa riigi omandisse jätmise kord ei sätesta tähtaegu,

mille jooksul peaks riik maa riigi omandisse jätmise taotluse esitama või kui pika aja jooksul

võiks omandireformi objektiks oleva maa tagastamisega viivitada, viidates maa riigi omandisse

jätmisele, on taotlejal ja otsustajal siiski kohustus teha viidatud toimingud mõistliku aja jooksul.

Viidatud kohustus tuleneb HMS § 5 lg-st 4, mis sätestab, et menetlustoimingud tuleb viia läbi

viivituseta, kuid mitte hiljem, kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Riigikohus on

25.02.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-69-15 leidnud, et kui õigusaktides ei ole menetlustähtaega

sätestatud, tuleb see teha viivitamatult. 29.04.2014 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-78-13 (p 16)

leidis Riigikohus, et see tähendab menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. Kohus nõustub

kaebajaga selles, et endise kinnistu nr 479 maa tagastamismenetlus on kestnud ülemäära kaua.

Samuti nõustub kohus kaebajaga selles, et kuna RMK on esitanud maa riigi omandisse jätmise

taotluse alles 14.12.2016, st 24 aastat peale seda, kui nimetatud maa oli tunnistatud omandireformi

objektiks, siis peaks RMK tegema endast oleneva, et esitatud taotlus saaks võimalikult kiiresti

lahendatud.

29. Maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamisest on teavitatud Tallinna linna 14.12.2016

kirjaga nr 3-1.1/1190 (tl 27).

Maa riigi omandisse jätmise korra p 6 kohaselt koostab maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks

taotleja või tema poolt volitatud isik toimiku ning punkt 7 sätestab loetelu dokumentidest, mis

sinna tuleb koguda. Kui maad taotletakse riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel on nendeks

dokumentideks maa riigi omandisse jätmise taotlus; kui riigi omandisse jäetaval maal paiknevad

ehitised, siis dokumendid ehitiste omandi kohta; taotleja valduses olevad dokumendid riigi

omandisse jäetava maa senise kasutusõiguse kohta (maakasutusõiguse riiklik akt, maa looduses

eraldamise akt vms); riigi omandisse taotletava maa asendiplaan. Korra punkti 8 kohaselt

esitatakse korra punktis 7 sätestatud nõuete kohaselt koostatud toimik maa asukohajärgsele

kohalikule omavalitsusele tutvumiseks, kelle arvamus lisatakse samuti toimikusse. Tulenevalt maa

riigi omandisse jätmise korra punktist 9 on kohalikul omavalitsusel viidatud punktis loetletud

toimingute tegemiseks aega üks kuu arvates punktis 7 nimetatud toimiku edastamisest. Samas, kui

kohalik omavalitsus nõutud toiminguid ei tee, siis ei takista see maa riigi omandisse andmise korra

punktide 10, 101 ja 11 kohaselt maa riigi omandisse jätmise otsustamist.

Tallinna linn on maa riigi omandisse jätmise korra punkti 9 kohaselt andnud arvamuse Kose põik

9 maa riigi omandisse jätmise kohta Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldusega nr 207-k (tl

38-39). Arvamusele on lisatud õiendid vara tagastamise taotluste ja maa ostueesõigusega

erastamise kohta (tl 40-41), Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsus nr 176 maa

munitsipaalomandisse taotlemise ja katastriüksuse sihtotstarbe määramise kohta koos

munitsipaalomandisse taotletavate maaüksuste asendiplaanidega (tl 41 pöördel kuni 43).

Arvamuse kohaselt ei nõustu Tallinna linn maa riigi omandisse jätmisega, kuna 30.03.2016 on

esitatud Harju maavanemale taotlus sama maa munitsipaalomandisse andmiseks. Tallinna linna

arvamus on edastatud RMK-le Tallinna Linnavaraameti 13.02.2017 kirjaga nr 4.3-2/16/6790 (tl

38).

8(11)

Maa riigi omandisse jätmise korra punkti 12 kohaselt esitab taotleja maa riigi omandisse jätmise

otsustajale korra punkti 7 kohaselt koostatud toimiku, punkti 9 alusel esitatud kohaliku

omavalitsuse arvamuse, kui need on esitatud ning maa riigi omandisse jätmise otsuse eelnõu ja

seletuskirja. Otsus maa riigi omandisse jätmise kohta tehakse ühe kuu jooksul käesolevas punktis

nimetatud dokumentide otsustajale esitamise päevale järgnevast päevast arvates. Nähtuvalt RMK

14.12.2016 koostatud taotlusest ja sellele lisatud plaanist, Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017

korraldusest 207-k ja sellele lisatud dokumentidest, asjaolust, et maa sihtotstarve on määratud

Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsusega nr 176, ning RMK 05.01.2018 kirjale lisatud

dokumentidest loeb kohus usutavaks, et RMK-l oli seisuga 14.02.2017 olemas korra punktis 7

sätestatud nõuetele vastavalt koostatud toimik ning punktis 9 nimetatud kohaliku omavalitsuse

arvamus. Seega oli RMK-l korra regulatsiooni kohaselt vajalik lisada toimikusse üksnes maa riigi

omandisse jätmise eelnõu ning seletuskiri ning need oli võimalik edastada maa riigi omandisse

andmise otsustajale. Puudub vaidlus selles, et RMK ei ole kaebaja poolt taotletavat toimingut

teinud. Seega on vajalik järgnevalt analüüsida, kas RMK poolt vastava toimingu tegemata jätmine

on olnud õiguspärane. Kaebaja palub kohtul otsuse resolutsioonis tuvastada maa riigi omandisse

jätmise korra punktis 12 nimetatud toimingu mittetegemise viivituse õigusvastasus alates

14.02.2017. Kaebaja nõudest tulenevalt möödus mõistlik aeg kaebaja poolt taotletava toimingu

tegemiseks 14.02.2017.

30. Kohtu hinnangul ei ole RMK teinud endast olenevat, et teostada kaebaja poolt taotletud

toiming mõistliku aja jooksul.

Seejuures on RMK põhjendused menetlusega viivitamise kohta olnud ajas muutuvad. Nagu

nähtub RMK poolt kaebaja 30.03.2017 teabenõudele 04.04.2017 saadetud vastusest nr 1-7/324 (tl

77), siis põhjendas RMK menetlusega viivitamist esmalt asja keerukusega. Hilisemalt on RMK

asunud väitma, et menetluse lõpule viimine on seotud Pirita jõeoru maastikukaitsealal asuvate

maaüksuste riigi omandisse jätmisega seonduva kohtumenetlusega, kuna Kose põik 9 maaüksusel

asub terviserada, mis osaliselt kulgeb ka teistel keskkonnaministri 29.09.2016 käskkirjaga nr 1-

2/16/953 „Maa riigi omandisse jätmine“ riigi omandisse jäetud maaüksustel (RMK 19.07.2017

vastus kaebaja teabenõudele, tl 81-82). Nähtuvalt RMK poolt Tallinna Halduskohtule 30.01.2018

esitatud vastuse punktidest 4 ja 5, on toimingu tegemisega viivitamise põhjuseks olnud asjaolu, et

perioodil veebruar kuni september 2017 on RMK pidanud Tallinna linnaga läbirääkimisi

eesmärgiga saavutada linna nõusolek maa riigi omandisse jätmiseks. Vastav nõusolek saadi

06.09.2017.

Kohus leiab, et RMK poolt oma tegevusetuse õigustamiseks esile toodud põhjendused ei ole

asjakohased ega õigusta viivitust kaebaja poolt taotletava toimingu tegemisel.

30.1 Nagu kohus käesoleva otsuse eelmises alapunktis tuvastas, siis pidi RMK-l olema seisuga

14.02.2017 valmis korra punktis 7 sätestatud nõuetele vastavalt koostatud toimik ning punktis 9

nimetatud kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise põhjendatuse kohta.

Nimetatud väitele ei ole käesoleva kohtuasja menetluses vastu vaielnud ka RMK. Seega oli RMK-

l võimalik koostada maa riigi omandisse jätmise korralduse eelnõu ja seletuskiri ning edastada

toimik keskkonnaministrile asja lõplikuks lahendamiseks juba 14.02.2017, st peale seda, kui

Tallinna linna poolt oli edastatud RMK-le Tallinna Linnavalitsuse 08.02.2017 korraldus nr 207-k.

Kohus nõustub kaebajaga, et asjaolu, et Tallinna linn ei olnud Kose põik 9 maaüksuse maa riigi

omandisse jätmisega nõus, ei ole põhjuseks, mis oleks saanud takistada RMK-l edasiste

toimingutega jätkamist. Maa riigi omandisse jätmise korra punktidest 9, 101 ja 10 kohaselt ei

takista asjaolu, et kohalik omavalitsus ei ole maa riigi omandisse jätmisega nõus, maa riigi

omandisse jätmise menetlusega jätkamist ning toimiku edastamist otsustajale lõpliku haldusakti

vastu võtmiseks. Kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise põhjendatuse kohta

võib olla küll oluline dokument maa riigi omandisse jätmise lõppotsuse tegemisel (kaalutlusõiguse

teostamisel), kuid kohaliku omavalitsuse arvamus või selle puudumine ei mõjuta iseenesest maa

riigi omandisse andmise taotleja kohustust esitada maa riigi omandisse jätmise toimik otsustajale

9(11)

viivitamatult pale seda, kui tema poolt on teostatud maa riigi omandisse jätmise korra punktides 6-

12 nimetatud menetlustoimingud. Seega ei õigusta asjaolu, et Tallinna linn ei olnud maa riigi

omandisse jätmisega nõus, menetlustoimingu tegemisega viivitamist. RMK-l ei olnud kaebaja

poolt taotletava menetlustoimingu tegemiseks vajalik saavutada Tallinna linna nõusolekut maa

riigi

omandisse

jätmiseks,

millest

tulenevalt

ei

saa

lugeda

põhjendatuks

viivitust

menetlustoimingu tegemisel perioodil veebruar kuni september 2017, mil väidetavalt peeti

Tallinna linnaga läbirääkimisi, mille tulemusena nõustus Tallinna linn 06.09.2017 korraldusega

maa riigi omandisse jätmisega. Maa riigi omandisse andmise otsustajal ja Tallinna linnal oli

võimalik läbirääkimisi pidada ning vastav kokkulepe saavutada ka olukorras, kus RMK oli

omapoolsed toimingud ära teinud ja toimiku keskkonnaministrile maa riigi omandisse jätmise

otsustamiseks esitanud. Selliselt on lahenenud vaidlus ka haldusasjas 3-16-2179, kus kokkulepe

keskkonnaministri ja Tallinna linna vahel saavutati alles peale lõpliku haldusakti andmist

kohtumenetluses. Oluline on, et RMK on üksnes maa riigi omandisse jätmise taotleja ning tema

pädevusse ei kuulu maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemine. Seega ei saa RMK viivitada

omapoolsete toimingute tegemisega põhjusel, et pidas Tallinna linnaga läbirääkimisi ega asjaolu,

et läbirääkimiste tulemusena tühistas Tallinna Linnavalitsus oma 06.09.2017 korraldusega nr

1336-k varasema 08.02.2017 korralduse nr 207-k.

30.2 Kohus loeb ka usutavaks, et 14.12.2016, st ajal, mil RMK esitas taotluse Kose põik 9 maa

riigi omandisse jätmiseks, oli RMK igal juhul teadlik Tallinna linna soovist saada sama maa

munitsipaalomandisse seoses asjaoluga, et maatükil paiknevad avalikus kasutuses olevad

tervisespordirajatised. Samuti pidi RMK olema teadlik asjaolust, et Tallinna linn on 31.10.2016

vaidlustanud halduskohtus keskkonnaministri 29.09.2016 käskkirja nr 1-2/16/953, millega jäeti

riigi omandisse maatükid, mida samuti läbivad Pirita tervisespordirajad (haldusasi 3-16-2179).

Seega ei saanud RMK jaoks olla üllatuslik, et Tallinna Linnavalitsuse 8.02.2017 korraldusega nr

207-k otsustati mitte anda nõusolekut maa riigi omandisse andmiseks. Seega oleks peale Tallinna

linna arvamuse saamist 14.02.2017 tulnud menetlusega viivitamatult edasi minna. Tekkinud

erimeelsus ei saanud olla RMK jaoks üllatuslik.

30.3 Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et pooleli olnud menetlus haldusasjas nr 3-16-2179 ei saa

olla viivituse õigustamise aluseks. Viidatud haldusasjas toodud maatükid ei ole vähimaski

puutumuses endise kinnistu nr 479 maa-alaga, samuti on täiesti erinevad alused maa riigi

omandisse jätmiseks. Kui haldusasjas nr 3-16-2179 nimetatud maatükke soovib riik jätta riigi

omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel, siis Kose põik 9 maaüksuse puhul on selleks aluseks

MaaRS 31 lg 1 p 4. Kuidas lahenes RMK ja Tallinna linna vaheline vaidlus haldusasjas 3-16-

2179 ei mõjuta Eesti Vabariigi õigusi saada endisest kinnistust nr 479 riigi omandisse maatükk

aadressiga Kose põik 9. Haldusasjas 3-16-2179 septembris 2017 sõlmitud kokkulepe ei loo Eesti

Vabariigile täiendavaid aluseid saada Kose põik 9 maaüksust riigi omandisse. Samas, isegi siis,

kui läbirääkimiste ese haldusasjas 3-16-2179 oleks kaudselt puudutanud ka Kose põik 9

maaüksust, ei õigusta see RMK poolset viivitust toimingute tegemisel, kuivõrd RMK ei ole maa

riigi omandisse jätmise otsustajaks, vaid üksnes taotlejaks. Otsuse selle kohta, kas jätta maa riigi

omandisse või mitte teeb keskkonnaminister, kellel oleks olnud võimalik Tallinna linna huve

kaaluda ning võimalikke läbirääkimisi pidada juba lõppotsuse tegemise menetluses. Samas võib

otsustaja vaatamata sellele, et kohalik omavalitsus on maa riigi omandisse jätmise vastu, ikkagi

teha otsuse maa riigi omandisse jätmise kohta. See tähendab, et kui ka kohalik omavalitsus ei

nõustu maa riigi omandisse jätmisega, peab maa riigi omandisse jätmise taotleja ning ka otsustaja

tegema ikkagi vastavad vajaminevad toimingud ja otsused mõistliku aja jooksul.

31. Eeltoodust tulenevalt ei ole RMK ei kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses toonud välja

selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja poolt taotletud toimingu – maa riigi omandisse

jätmise toimiku edastamine otsustajale- tegemisega viivitamist enne seda, kui kaebaja pöördus

kaebusega kohtusse. RMK on olnud alates 14.02.2017 õigusvastases viivituses Kose põik 9 maa

riigi omandisse jätmise menetlemisel ning tänu RMK viivitusele on viibinud ka õigusvastaselt

10(11)

võõrandatud kinnistu nr 479 maa tagastamise küsimuse lahendamine. Õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise lahendamisega viivitamine rikub omakorda kaebaja subjektiivseid õigusi.

32. Kohus leiab, et asjaolu, et kaebaja ja kolmandad isikud ei saavutanud käesoleva kohtuasja

menetluse kestel kompromissi haldusasja lahendamisel ei ole takistanud RMK-l menetlustoimingu

tegemist kohtumenetluse kestel. Pooled on kohtule ühiselt kinnitanud, et RMK tegi 28.09.2017

kaebajale ettepaneku algatada kompromissiläbirääkimised. 10.10.2017 esitasid kaebaja ja RMK

kohtule ühise taotluse RMK-le seisukoha esitamise tähtaja pikendamiseks kuni 10.11.2017.

Pooled põhjendasid tähtaja pikendamist läbirääkimistega (tl 95). Kohus nõustus taotluses tooduga

ning tegi sellekohase määruse 10.10.2017. Kaebaja esindaja poolt 11.11.2017 Tallinna

Halduskohtule saadetud e-kirjast (tl 101) nähtub, et kaebaja oli nõus kompromissi sõlmimisega

juhul, kui toimub kogu endise kinnistu nr 479 maa tagastamine, kuid nimetatud maale seatakse

isiklik kasutusõigus riigi kasuks. Selleks pidi RMK pidama läbirääkimisi ka Tallinna linnaga.

RMK Tallinna linnaga kokkulepet ei saavutanud. Kirjast nähtub ka, et kaebaja esindaja on

tutvustanud RMK poolt pakutud kompromissi kolmandatele isikutele (endise kinnistu nr 479

teistele tagastamise subjektidele), kes ei olnud nõus sellega, et seatakse isiklik kasutusõigus riigi

kasuks. Asjaolu, et RMK poolt pakutud variantide osas kohtu poolt antud tähtaja jooksul

kompromissi ei saavutatud, on kinnitanud oma 12.01.2018 menetlusdokumendis ka kolmandad

isikud (tl 142). 09.11.2017 esitas RMK kohtule veelkord taotluse vastamise tähtaja pikendamiseks

kuni 10.12.2017 (tl 99). Kaebaja ei olnud pikendamisega nõus, kuna leidis, et kompromissi

sõlmimine ei ole võimalik (tl 101) Nimetatust tulenevalt kohus RMK poolt esitatud taotlust ei

rahuldanud. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et pooled pidasid kohtumenetluses läbirääkimisi

28.09.2017 kuni 10.11.2017. Seega ei saa RMK olla läbirääkimistele kulunud ajaperioodi

puudutavas osas viivituses kaebaja poolt taotletava toimingu tegemisel.

33. Kohus nõustub kaebaja ja kolmandate isikutega, et tekkinud olukorras ei saa RMK poolt

kaebaja teabenõudele 05.01.2018 saadetud selgitavat kirja käsitleda kaebaja ärakuulamisena maa

riigi omandisse jätmise menetluses. Tegemist on otsitud väitega, kuna kaebaja oli juba 10.11.2017

andnud RMK-le üheselt teada, et kokkuleppe saavutamine RMK poolt pakutud tingimustel ei ole

võimalik. Kaebaja on oma seisukohta avaldanud juba kohtule esitatud kaebuses ja teistes

menetlusdokumentides ning kohtul puudub alus kahelda, et kaebaja ei oleks selgitanud oma

positsiooni ka poolte vahel peetud läbirääkimistel perioodil 28.09.2017 kuni 10.11.2017. Seega ei

õigusta RMK 05.01.2018 toodud kiri viivitust kaebaja poolt taotletava toimingu tegemisega

viivitamisel.

34. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et RMK on kaebaja poolt taotletud toimingu tegemisega

õigusvastaselt viivitanud alates 14.02.2017. RMK poolt menetluses esile toodud asjaolud ei saa

mõjutada toimingu tegemise kohustust ega õigusta toimingu tegemisega viivitamist, va periood

28.09.2017 kuni 10.11.2017, mil pooled pidasid läbirääkimisi.

35. Kaebaja on lisaks tuvastamisnõudele esitanud kohtule ka kohustamisnõude.

Asja materjalide põhjal tekib põhjendatud küsimus, miks ei ole RMK teinud kaebaja poolt

taotletud toimingut peale septembrit 2017, kui Tallinna linnalt on saadud 06.09.2017 nõusolek

Kose põik 9 maa riigi omandisse jätmise kohta ning 22.09.2017 on kinnitatud on Tallinna linna ja

keskkonnaministri vaheline kompromiss haldusasjas 3-16-2017. Seega loeb kohus usutavaks

kaebaja kahtluse, et RMK jätkab viivitust ka peale käesoleva kohtlahendi jõustumist.

Kuivõrd toimingut ei ole tehtud ka käesoleva kohtulahendi tegemise seisuga, ning kohus tuvastas

käesolevas kohtuotsuses, et puuduvad alused toimingu tegemisega viivitamiseks (va periood

28.09.-10.11.2017), siis rahuldab kohus kaebaja poolt esitatud kohustamisnõude ning kohustab

RMK-d esitama Tallinnas, Kose põik 9 maa riigi omandisse andmise toimik otsustajale 30 päeva

jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

11(11)

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et RMK-l oli kohustus kaebaja poolt taotletud toiming teha juba

kohtusse pöördumisel.

MENETLUSKULUD

36. Käesolevas asjas rahuldas kohus tuvastamisnõude osas kaebuse sisuliselt pea kogu ulatuses

ning kohustamisnõue kogu ulatuses. Formaalselt võib küll väita, et RMK viivituse õigusvastasus

jäi tuvastamata alaperioodi 28.09.2017 kuni 10.11.2017 osas. Samas oli tegemist perioodiga, mil

pooled pidasid kohtumenetluses läbirääkimisi vaidluse lahendamiseks kompromissiga.

HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Lähtuvalt asjaolust, et kaebus on tegelikkuses

rahuldatud pea kogu ulatuses on viidatud sättest tulenevalt proportsionaalne vähendada kaebaja

menetluskulusid 5 % ulatuses. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud RMK kanda. Samuti

jäävad RMK enda võimalikud menetluskulud tema enda kanda, kuivõrd ta ei ole menetluskulude

hüvitamist taotlenud.

Kaebaja on esitanud kohtule tähtaegselt taotlused menetluskuluse hüvitamiseks (tl 133-140; 148-

151; 172-174). Kokku palub kaebaja hüvitada menetluskulud summas 1554,5 eurot. Taotlustele on

lisatud kulude arvestamist ja nende kandmist tõendavad dokumendid. Kohtu hinnangul on

kaebaja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud, ning kuuluvad seega 95% ulatuses välja

mõistmisele. Seega tuleb RMK-lt kaebaja kasuks välja mõista (1554,5 x 5% = 77,72; 1554,5-

77,725 = 1476,77) 1476,78 eurot.

37. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele (HKMS § 108 lg 8). Kolmandad isikud olid kaebaja poolel ning kuna kaebus rahuldati

valdavas osas, tuleb kolmandate isikute menetluskulud hüvitada samade reeglite kohaselt nagu

need hüvitatakse kaebajale ning kulud mõista välja RMK-lt. Kolmandad isikud on esitanud

taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 833,75 eurot (tl 141-145). Taotlustele on lisatud

kulude arvestamist ja nende kandmist tõendavad dokumendid. Kohus leiab, et menetluskulud on

põhjendatud ning kuuluvad seega 95% ulatuses välja mõistmisele RMK-lt. Seega tuleb RMK-lt

kolmandate isikute kasuks välja mõista (833,75 x 5% = 41,68; 833,75-41,68 ) 792,07 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm