2-17-13286/10 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

VAHEOTSUS LÕPPOTSUSENA

Kohus

Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Reena Nieländer

Kohtujurist

Andrei Polovnjov

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.03.2018. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-13286

Tsiviilasi

Luminor Bank AS hagi OÜ Herder ja E.N-i vastu

võlgnevuse 11746,16 euro ja viivise 11746,16 euro

nõudes

Hagi hind

Menetlustoiming

23 492,32 eurot

Aegumise kohaldamise taotluse lahendamine

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Luminor Bank AS, registrikood 11315936;

XXX 10145; tel: XXX; e-post: XXX

Hageja volitatud esindaja: jurist Cärolin Olluk,

Intrum Estonia AS, Rotermanni 8, 10111 Tallinn, tel:

6060992, e-post: XXX

Kostja I: Osaühing Herder, registrikood 10393526;

Jõe 3, Tallinn; e-post: XXX

Kostja I seaduslik esindaja: juhatuse liikmest

likvideerija C.K, isikukood XXX; e-post:XXX;XXX;

tel XXX

Kostja II: E.N (R. E.N-i pärija), isikukood: XXX;

Pargi põik XXX; e-post: XXX

Kostja II lepinguline esindaja: advokaat Erki Siht,

Maria Mägi Advokaadibüroo; Tatari 25, 10116

Tallinn; e-post: menetlus@mmab.ee

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta aegumise tõttu rahuldamata Luminor Bank AS hagi OÜ Herder ja E.N vastu

võlgnevuse 11746,16 euro ja viivise 11746,16 euro nõudes.

2. Jätta kostjate menetluskulud hageja Luminor Bank AS-i kanda.

2-17-13286

3. Menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule

30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 16.03.2018. Apellatsioonkaebus tuleb

esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse

võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Menetlusabi taotlemise kord

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel

juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik, hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Hageja Luminor Bank AS esitas 07.09.2017 Harju Maakohtule hagiavalduse kostjate OÜ

Herder ja E.N-i vastu võlgnevuse 11 746,16 euro ja viivise 11 746,16 euro nõudes (tl 1-3).

Hageja ja kostja I sõlmisid 26.07.2007 liisingulepingu nr 021814 (edaspidi liisinguleping),

mille esemeks oli sõiduk Mercedes-Benz, tehasetähis WDC1648861A216495 (edaspidi

liisinguese) ning mille kohaselt kohustus kostja I tasuma hagejale üldiste tingimuste punkt

4.1 järgi liisingumakseid vastavalt liisingulepingule ning selle lisaks olevale

maksegraafikule. Hageja ja R. E.N vahel sõlmiti 26.07.2007 käendusleping nr 021814,

tagamaks liisingulepingust tulenevaid kohustusi solidaarselt kostjaga I. Käenduslepingus

lepiti kokku rahalise vastutuse maksimumsummas 104704,09 eurot. Käenduslepingut

uuendati 20.09.2010, siis lepiti kokku rahalise vastutuse maksimumsummas 123 220,35

eurot. Kostja II on Robert E.N-i õigusjärglane. Hageja on seoses kostjal I tekkinud

võlgnevusega saatnud 04.06.2013 kostjale I ja kostja II õiguseellasele R. E.N-ile

liisingulepingu ülesütlemise avalduse, mille Robert E.N, kes ühtlasi oli kostja I juhatuse

liige, sai kätte 18.06.2013. Liisinguleping on kostjale I ülesöeldud alates 03.07.2013. Kostja I

jättis liisingueseme valduse liisingulepingu ülesütlemise järgselt vabatahtlikult tagastamata,

mistõttu hageja pidi liisinguseme valduse taastamiseks tegema kulutusi summas 225 eurot,

mis on ülesütlemisest tekkinud lisakulu.

2. Pärast liisingueseme valduse taastamist suunas hageja liisingueseme müüki. Liisinguseme

müüki suunamise kohta on 05.09.2013 koostatud akt, milles sõidukite müügiga igapäevaselt

tegelev ettevõtja Autowelt Baltic OÜ märkis liisingueseme tagastamise hetke väärtuseks

21000 eurot koos käibemaksuga 20%. Liisingueseme müügiprotsessi alustamisest ja

võimalusest müügiprotsessis osaleda teavitas hageja kostjat e-kirja teel 30.09.2013.

Liisngueseme müügihind uuel võõrandamisel on kujunenud turutingimustes pakkumise ja

nõudluse vahekorras järgmiselt: liisinguese on pandud müüki 27.09.2013 hinnaga 26 500

eurot, 25.10.2013 on hinda alandatud 24900 euroni, 15.11.2013 on hinda alandatud 23 500

euroni, 10.01.2014 on hinda alandatud 22500 euroni ning 21.01.2014 on liisinguese

kapitaliliisingu tingimustel võõrandatud hinnaga 22 500 eurot, sh käibemaks 20% (hind

2-17-13286

käibemaksuta 18750 eurot). Põhjusel, et hageja ise igapäevaselt sõidukite müügiga ei tegele,

kasutas hageja liisingueseme uuel võõrandamisel professionaalse sõidukite müüja Autowelt

Baltic OÜ abi, millega seoses tekkis kulu summas 637,50 eurot, mis on ülesütlemisest

tekkinud lisakulu.

3. Kuivõrd liisingueseme võõrandamisel saadud hind kattis ära enne lepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud arvete järgi olnud nõuded summas 2919,43 eurot, ülesütlemisest

tekkinud lisakulude nõude summas (225+637,50) 862,50 eurot ning 10893,93 euro ulatuses

liisingueseme jääkmaksumuse, siis hagejal on kostja 1 vastu liisingueseme soetamiseks

tehtud hüvitamata kulutuste nõue summas (26714,23+2919,43+862,50-18750) 11 746,16

eurot.

4. Hageja saatis 08.09.2014 kostjale 2 võlateatise, milles informeeris kostjat II, et liisingueseme

võõrandamisest saadud summa ei katnud liisingulepingu järgi tasumisele kuuluvat

võlgnevust, mistõttu kostja II on kohustatud üldtingimustele ja võlaõigusseaduse sätetele

tuginedes võlgnevuse hüvitama. Hageja on esitanud solidaarselt kostjate vastu ka

viivisenõude summas 11746,16 eurot.

5. Hageja nõuded kostja vastu ei ole aegunud TsÜS § 166 lg 1 kohaselt (tl 51). Nimetatud sätte

eesmärk on tagada isiku surma korral muuhulgas tema võlausaldajatele võimalus esitada oma

nõuded pärast seda, kui pärandvara valitsemine on korraldatud. Hagejale teadaolevalt suri

käendaja R. E.N 05.10.2013. Seega peatus nõuete aegumine R. E.N-ini osas 05.10.2013. R.

E.N-ini pärijatele on väljastatud pärimistunnistus 15.01.2015. Hageja on seisukohal, et

aegumise peatumine lõppes 15.01.2015 kui pärijatele väljastati pärimistunnistus, aegumine

oli peatunud 468 päeva ning hageja nõue ei ole aegunud.

Kostja I

6. Kostja I seaduslik esindaja juhatuse liikmest likvideerija C.K on 05.10.2017 menetlusse

võtmise määruse ja hagimaterjalid kätte saanud 25.10.2017, kuid kostja I ei ole hagile

vastanud (tl 61-62).

Kostja II vastus hagiavaldusele, aegumise vastuväide

7. Kostja II leiab, et hagi on tema suhtes alusetu ja tuleb jätta rahuldamata (tl 47-50; 52-54).

Kostja II ei tunnista tema vastu suunatud nõudeid ega võta omaks, et hagejal oleks tema

vastu nõudeid, kuid kui hüpoteetiliselt möönda hagiavalduses esitatud väidete õigsust, siis on

hageja nõue aegunud. Kostja II taotleb aegumise kohaldamist.

8. Kostja ei nõustu, et hageja krediidikulu hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks alles pärast

väidetavalt OÜ-le Herder saadetud võlateatise edastamist ehk 08.09.2014. Liisingulepingu

ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1,

mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo 3-2-1-153-14,

p 12). Nii TsÜS § 147 lg 2 kui ka VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus

sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 sätestab

veel, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse

täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse

täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist pärast

lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna seadus ei sätesta liisinguandja lepingu

ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõude esitamise tähtaega, siis muutub vastav nõue

sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist, kusjuures tuleb

hinnata liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvat aega. Mõistliku aja

pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast

2-17-13286

ajast (RKTKo 3-2-1-33-09). Tallinna Ringkonnakohus on asjas 2-16-767 tehtud 31.05.2017

lahendis leidnud, et olukorras, kus liisinguese on liisinguandja poolt võõrandatud, on mõislik

aeg liisinguandja kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks neli nädalat alates

sõiduki võõrandamisest.

9. Hagiavalduses p-s 1.10 on hageja kinnitanud, et sõiduk võõrandati 21.01.2014, st nimetatud

kuupäeval pidi kostja väidetav võlgnevus igal juhul vähenema. Käesoleval juhul seondub

hageja nõue ühe sõidukiga, mistõttu ei saanud hageja raamatupidamislikud toimingud, pärast

tehingu tegemist, olla mõistlikkuse põhimõtet arvestades pikemad kui 1 nädal. Eeltoodud

põhjendustel muutus liisinguandja väidetav kahju hüvitamise nõue lepingust tulenevalt

sissenõutavaks üks nädal pärast 21. jaanuari 2014 ehk hageja nõuded muutusid

sissenõutavaks hiljemalt 28.01.2014. Kuivõrd TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat, aegus hageja nõue hiljemalt 28.01.2017. Seega on hageja

nõue aegunud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Lähtudes eeltoodust taotleb kostja TsÜS

§ 142 lg 1, 143 ja 144 alusel aegumise kohaldamist, kuna hageja kahju hüvitamise nõue

aegus igal juhul hiljemalt 28.01.2017. Hageja ei ole aegumistähtaja jooksul kohtusse

pöördunud.

10. TsÜS § 166 lg 1 alusel pärandvarasse kuuluva nõude aegumine peatub ajani, mil pärija võtab

pärandvara vastu. Vaidlusalusel juhul on pärija võtnud pärandvara vastu notariaalselt

tõestatud avaldusega 18.10.2013. Kuivõrd pärandaja suri 05.10.2013, sai mistahes

pärandvarasse kuuluvate nõuete aegumine olla peatunud üldsätete kohaselt maksimaalselt

kuni 05.01.2014. Kuivõrd hageja väidetav nõue muutus sissenõutavaks alles pärast

kuupäevast (21.01.2014 - sõiduki võõrandamise kuupäev) ühe nädala möödudes ehk

28.01.2014, ei ole R. E.N-i pärimismenetlus hageja väidetava nõude aegumise küsimusega

seotud. Hageja väidetavad nõuded muutusid sissenõutavaks 28.01.2014 ehk oluliselt hiljem

kui pärandvara võeti kostja II poolt vastu (18.10.2013) ning aegusid hiljemalt 28.01.2017 (tl

52-54).

11. Tegelikkuses peatus võimalik pärandvarasse suunatud nõuete aegumine vaid 13 päeva,

kuivõrd kostja II sai oma abikaasa surmast teada samal hetkel, so 05.10.2013 ning esitas

18.10.2013 notar notariaalselt tõestatud avaldused pärandvara vastuvõtmiseks ning

inventuuri läbiviimiseks. Samal päeval ehk 18.10.2013 koostas notar pärandvara inventuuri

määramise otsuse. Pärandvara vastuvõtmist 18.10.2013 kinnitas täiendavalt ka

pärimismenetlust läbiviinud notar oma 19.12.2013 e-kirjas kostjale II (tl 57). Eeltoodust

tulenevalt ei mõjutanud kõigest 13 päeva pikkune aeg alates pärandaja surmast 05.10.2013

kuni pärandi vastuvõtmiseni 18.10.2013 hageja väidetava nõude aegumise kulgu (mistahes

pärandvarasse kuulunud nõuete aegumine oli peatunud üksnes 13 päeva), seda enam, et

hageja väidetav nõue ei olnud pärandvara vastuvõtmise hetkeks sissenõutavaks muutunudki

(tl 52-57).

Kohtuotsuse põhjendused ja kohaldatud õigusaktid

12. Kohus, tutvunud hagiavaldusega, menetlusosaliste seisukohtadega ja kostjate esitatud

aegumise vastuväidetega, leiab, et käesoleval juhul esinevad asjaolud vaheotsuse tegemiseks

ning kohus võtab käesoleva vaheotsusega seisukoha aegumise kohaldamise taotluste suhtes.

Kohus leiab, et kostja II poolt esitatud aegumise vastuväide on põhjendatud ning aegumise

kohaldamise taotlus tuleb rahuldada.

2-17-13286

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse

ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses

samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja

jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei

menetle. Nõude aegumise osas seisukoha võtmisel juhindub kohus tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 143-s sätestatust, mille kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult

kohustatud isiku taotlusel. Kostja II on esitanud kohtule aegumise kohaldamise taotlused (tl

47-50).

14. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid liisingulepingu nr 021814, mille

esemeks oli sõiduk Mercedes-Benz tehasetähisega WDC1648861A216495. Poolte vahel

puudub vaidlus ka selles osas, et hageja ja R. E.N vahel sõlmiti 26.07.2007 käendusleping nr

021814, tagamaks liisingulepingust tulenevaid kohustusi solidaarselt kostjaga I. Vaidlus

puudub ka selles, et kostja II on Robert E.N-ini pärija.

15. Seoses nõude aegumisega on õiguslik vaidlus esmalt küsimuses, millal muutus hageja kahju

hüvitamise nõue sissenõutavaks ning kas aegumine on olnud peatunud seoses pärimisega.

16. Aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja

kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-63-

08, p 14). TsÜS § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja –kohustused tehingutest, seaduses

sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –

kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 alusel on tehing toiming

või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje

kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on

vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Hageja ja kostjate vahel on 26.07.2007 sõlmitud

liisinguleping nr 021814 ja käendusleping nr 021814. Seega tulenes pooltevaheline

õigussuhe tehingust (VÕS § 2 lg 1, § 3 p 1) ning kohaldumisele kuuluvad TsÜS-s sätestatud

tehingust tuleneva nõude aegumise sätted.

17. Hageja nõuab kostjalt II käenduslepingu alusel võlgniku tasumata vara jääkmaksumuse ja

viivisemaksete võlgnevuse tasumist. Hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS

§-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingust

tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt

kolm aastat. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et

hageja on alates 03.07.2013 liisingulepingu erakorraliselt ülesöelnud ning Robert E.N on

teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta kätte saanud.

18. Kohus käsitleb küsimust, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks. Liisingulepingust

tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt

kolm aastat. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-

33-09 (p 10) märkinud, et VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks

liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu

ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud

kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks

muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil

õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi

muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui

2-17-13286

lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise

tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise

aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu

sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta,

viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja

kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja

VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause

järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul.

Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks

mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas

liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise

sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt.

Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui

samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal

hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus

asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal

muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult

vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi.

19. Hageja nõue koosneb liisingulepingu järgi tasumisele kuuluvast võlgnevusest ja viivisest.

Vaidlus puudub poolte vahel selles, et liisinguleping on üles öeldud hageja poolt alates

03.07.2013 (tl 1 pöördel, p 1.4). Vaidlus puudub poolte vahel ka selles, et liisinguese

võõrandati 21.01.2014 (tl 2, p 1.10). Kohus peab hageja nõude aegumistähtaja alguse

väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus

pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7

kolmanda lause järgi.

20. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-16-767 tehtud 31.05.2017 lahendis leidnud, et

VÕS § 367 lg-te 1–3 alusel esitatud krediidikulu hüvitamise nõude esitamisel, olukorras kus

liisinguese on liisinguandja poolt võõrandatud, on mõistlik aeg liisinguandja kahju

hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks neli nädalat alates iga sõiduki

võõrandamisest.

21. Hageja kahju hüvitamise nõue, mis põhineb liisinguvõtja kohustuse rikkumisel, muutus

sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist 03.07.2013.

Seejuures tuleb hinnata liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvat aega.

Hageja võõrandas liisingueseme rohkem kui 6 kuud peale lepingu erakorralist ülesütlemist.

Vahetult peale 21.01.2014 liisinguesemeks oleva sõiduki võõrandamist oli hagejale teada,

milline nõue on liisinguandjal liisinguvõtja ja käendaja vastu konkreetse lepingu põhjal.

Peale liisingueseme võõrandamist on liisinguandjale täpselt teada nõude aluseks olevad

asjaolud ja nõude suuruse kujunemine, sh liisingu jääkmaksumuse hüvitamise nõue (VÕS §

376 lg 1-3); liisingu põhiosa tagasimaksete võlg (VÕS § 108 lg 1); võimalik

kindlustusmaksete hüvitamise nõue (VÕS § 108 lg 1); tagastusteenuse (inkassoteenuse) ja

müügikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § 115 lg 1) ja viivisenõue (VÕS §

113 lg 1). Kohus leiab (analoogselt Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 2-16-767

väljendatud seisukohaga), et mõistlik aeg liisinguandja kahju hüvitamise nõude

sissenõutavaks muutumiseks on neli nädalat alates liisinguesemeks oleva sõiduki

võõrandamisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et liisinguandja ehk hageja kahju

2-17-13286

hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi) neli nädalat

peale liisingueseme võõrandamist 21.01.2014, so 19.02.2014.

22. Kuivõrd TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat,

aegus hageja nõue 19.02.2017. Kuivõrd hagi on esitatud 07.09.2017, siis on tegemist pärast

aegumistähtaja lõppemist esitatud hagiga ning hageja nõue tuleb aegumise tõttu jätta

rahuldamata.

23. Järgmisena hindab kohus, kas hageja nõude aegumine oli peatunud TsÜS § 166 lg 1 alusel

seoses pärimisega. TsÜS § 166 lg 1 alusel pärandvarasse kuuluva või pärandvara vastu

suunatud nõude aegumine peatub ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara

suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja. Pärimisseaduse

(PärS) § 118 lg 1 kohaselt, kui pärija käesoleva seaduse §-s 119 sätestatud tähtaja jooksul

pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. PärS § 119 lg 1 kohaselt pärandist

loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või

peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. TsÜS § 166 lg 1 eesmärk on

tagada isiku surma korral tema võlausaldajatele võimalus esitada nõuded pärast seda, kui

pärandvara valitsemine on korraldatud. Selle sätte kohaselt peatub aegumine isiku surmaga

kuni ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja

pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja. Aegumistähtaeg peatub kõigi nõuete osas,

sõltumata nende õiguslikest alustest. TsÜS § 166 lg 1 ja PärS § 118 lg 1 saab nende

koostoimes seega tõlgendada nii, et pärandaja vastu rahaliste nõuete aegumine peatub

pärandaja surmaga ja lõppeb mh pärandi vastuvõtmisega kas PärS § 118 lg-s 1 või lg-s 2 ette

nähtud korras. Kostja II sai pärija pärimisõigusest teada 05.10.2013 ning võttis pärandi vastu

18.10.2013. Kuna kohus on käesoleva otsuses (p-s 21) leidnud, et hageja nõue muutus

sissenõutavaks 19.02.2014, siis ei ole Robert E.N-i pärimisega seoses hageja nõude

aegumine peatunud TsÜS § 166 alusel.

24. Lähtudes ülaltoodust leiab kohus, et hageja nõue kostjate vastu on aegunud, mistõttu kohus

rahuldab kostja II TsMS § 449 lg 3 alusel esitatud aegumise kohaldamise taotluse. Kohus

jätab rahuldamata hageja nõude kostjate vastu 23492,32 eurot suuruse võlgnevuse nõudes.

25. TsMS § 449 lg 3 alusel kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi

ei menetle. Kuna hageja nõue tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata, siis ei analüüsi kohus

hageja nõuete materiaalõiguslikke eeldusi ja nende põhjendusi.

Menetluskulude jaotus

26. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

27. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus kostjate menetluskulud hageja kanda.

28. TsMS § 177 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1)

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või, 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2-17-13286

29. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reena Nieländer

Kohtunik