1-17-5176/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-5176

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Määruse tegemise aeg ja koht

14. märts 2018, Tallinn

Kriminaalasja number

1-17-5176 (12221000084)

Kohtukoosseis

Pavel Gontšarov, Meelika Aava, Ivi Kesküla

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.01.2018. a määrus, millega lõpetati

kriminaalasjas nr 12221000084 menetlus O.G suhtes

süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 3 järgi KrMS § 199 lg 1 p 5

alusel ning mõisteti Eesti Vabariigilt välja O.G kasuks

kaitsjale makstud tasu katteks 25 897,50 eurot, muude

menetluskulude katteks 10 013,93 eurot, süüteomenetlusega

tekitatud varaline kahju summas 10 879,21 ning

mittevaraline kahju summas 1000 eurot, määrati kindlaks

riigi kanda jäävad kulud ning vabastati aresti alt O.G-le

kuuluv vara

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatava O.G (ik XXX) kaitsja Jaak Siim (XXX) ning

riigiprokurör Steven-Hristo Evestus (XXX), määruskaebused

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. jaanuari 2018. a määrus ning saata kriminaalasi

maakohtule kohtuliku menetluse jätkamiseks samas kohtukoosseisus.

2. Rahuldada riigiprokurör Steven-Hristo Evestuse määruskaebus.

3. Rahuldada osaliselt süüdistatava O.G kaitsja Jaak Siimu määruskaebus.

4. Süüdistatava O.G kaitsja Jaak Siimu taotlus menetluskulude väljamõistmiseks

rahuldada osaliselt ning mõista riigieelarve vahendite arvelt O.G kasuks välja

mõistliku suurusega kaitsjatasu summas 2474,40 (kaks tuhat nelisada seitsekümmend

neli eurot ja nelikümmend senti) eurot.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.G-le on esitatud süüdistus KarS § 394 lg 2 p 3 järgi selles, et ta on Soome Vabariigis

perioodil 24.10.2011 – 11.09.2012 toime pandud laenuandja kuriteoga teenitud tulu üle kandnud M

OY pangakontodelt tema kontrolli all tegutsevate äriühingute H OÜ, Y OÜ ja F OÜ kontodele ning

kasutas neid rahalisi vahendeid nii iseenda kui tema kontrolli all tegutsevate mitmete äriühingute

1(8)

erinevate majanduslikult põhjendamatute omavaheliste pangaülekannete tegemiseks. Sellise

tegevusega pani O.G toime suures ulatuses rahapesu, s.o kuritegeliku tegevuse tulemusel vähemalt

perioodil 01.01.2012 – 10.06.2013 saadud vara kokku summas 3 533 574,80 eurot valdamise,

ülekandmise, kasutamise ja muundamise eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, tõelist

olemust, tegelikku kasusaajat ning omandiõigust.

Maakohtu määrus

2. Harju Maakohtu 22. jaanuari 2018 määrusega lõpetas maakohus kriminaalasjas nr

12221000084 menetluse O.G suhtes süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 3 järgi KrMS § 199 lg 1 p 5

alusel ning mõistis Eesti Vabariigilt välja O.G kasuks kaitsjale makstud tasu katteks 25 897,50

eurot, muude menetluskulude katteks 10 013,93 eurot, süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju

summas 10 879,21 ning mittevaralise kahju summas 1000 eurot, määras kindlaks riigi kanda

jäävad kulud ning vabastas aresti alt O.G-le kuuluv vara.

Maakohus märkis, et O.G-le esitatud rahapesu süüdistuses on ära näidatud rahapesu objektina

Soomes laenuandjakuriteo toimepanemise tulemusena teenitud rahasummad. Seega on Soomes

menetletud laenuandjakuritegu ja Eestis O.G-le etteheidetud rahapesu omavahel tihedalt seotud

ning süüdistusest nähtuvalt loeb prokuratuur Soomes toime pandud laenuandjakuritegu rahapesu

eelkuriteoks. Kui võrrelda Soomes menetletud laenuandjakuritegu rahapesu süüdistuses kirjeldatud

eelkuriteoga, siis need kattuvad ajaliselt (24.10.2011 – 11.09.2012), esemeliselt (kiirlaenude

pakkumine ilma nõutava registreeringuta) ja ka ruumiliselt (tegu toime pandud Soome Vabariigi

territooriumil). Kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud tulu tekkimise lõppkuupäev on 10.06.2013.

a. Helsingi Linnakohtus menetletud kuritegu päädis õigeksmõistva otsusega, mis on jõustunud ja

seega on tegemist eelkuriteo osas lõpliku lahendiga. Maakohtu hinnangul välistab

õigeksmõistmine, vaatamata õigeksmõistmise põhjusele, sama teo menetlemise teistkordselt ja

veelgi enam välistab see Eestis läbiviidavas menetluses süüditunnistamise. Vaatamata sellele, et

O.G-le on Eestis esitatud süüdistus rahapesus ja selle tõendatuse korral mõistetaks ta süüdi KarS §

394 lg 2 p 3 järgi, on eelkuritegu rahapesu koosseisuliseks tunnuseks ja süüdimõistmine rahapesus

tähendaks sisuliselt isiku süüdi tunnistamist vastupidiselt Helsingi Linnakohtu 22.01.2016. a

otsusele ka eelkuriteos ehk laenuandja kuriteos. Soomes tehtud õigeksmõistev otsus kuriteos, mis

oli Eestis läbiviidud kriminaalmenetluse aluseks, tingib ne bis in idem põhimõtte kohaldumise ja

kriminaalmenetluse lõpetamise KarS § 394 lg 2 p 3 järgi O.G-le esitatud süüdistuses.

Maakohus leidis, et kokku kuulub LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS poolt õigusabiteenuse

osutamise eest advokaadibüroole tasutud või tasumisele kuuluvast summadest O.G-le riigi poolt

hüvitamisele 18 943,15 eurot koos käibemaksuga 3788,63 eurot, seega kokku 22 731,78 eurot,

mida maakohus pidas mõistlikuks tasuks. Advokaadibüroo Rödl & Partner OÜ poolt

õigusabiteenuse osutamise eest advokaadibüroole tasutud summadest kuulub maakohtu seisukoha

järgi O.G-le riigi poolt hüvitamisele 2638,10 eurot, millele lisandub käibemaks 527,62 eurot,

kokku 3165,72 eurot, mida maakohus pidas mõistlikuks tasuks.

Maakohus leidis, et muude menetluskulude katteks kuulub riigi poolt O.G-le hüvitamisele

10013,93 eurot.

O.G-le SKHS § 5 lg 1 p 5 alusel hüvitatavaks summaks määras maakohus 10879,21 eurot, mis ei

ületa SKHS § 10 lõike 2 kohaselt arvutatud maksimaalset summat. Maakohus pidas põhjendatuks

mittevaralise kahjuna mõista riigilt O.G kasuks 1000 euro suuruse hüvitise.

Lisaks märkis maakohus, et KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise

korral menetluskulud riik. Seega jättis maakohus sõiduauto Lamborghini Aventador hoiu- ja

hoolduskulud ning korteri XXX, Tallinn kommunaalkulud riigi kanda.

2(8)

MÄÄRUSKAEBUSED

3. Harju Maakohtu määrusele esitasid määruskaebused riigiprokurör Steven-Hristo Evestus ja

süüdistatava O.G kaitsja Jaak Siim.

4. Riigiprokurör palub oma kaebuses tühistada Harju Maakohtu 22.01.2018 määrus, millega

kohus lõpetas kriminaalmenetluse O.G suhtes KarS § 394 lg 2 p 3 järgi ning jätkata kriminaalasja

kohtulikku eelmenetlust samas kohtukoosseisus.

Esmalt märgib prokurör, et menetluspraktikas on tavapärane, et rahapesu kohtumenetluse ajaks on

eelkuriteos olemas süüdimõistev kohtuotsus ning sellise asjaolu tuvastamine ei ole

rahapesumenetlust välistavaks asjaoluks. Rahapesusüüdistus ja eelkuriteo süüdistus ei saa olla oma

sisult ega mahult kokkulangevad ning see on tuvastatav ka käesoleval juhul Helsingi Linnakohtu

22.01.2016. a ja Riigiprokuratuuri 29.05.2017. a süüdistusakti sisust. Rahapesus etteheite

tegemiseks ei tähenda eelkuriteo aegumise fakt rahapesukuriteo edasiseks menetlemiseks

seadusliku aluse puudumist, ei välista rahapesumenetluse hilisemat alustamist ega saa tingida selle

lõpetamist. Selline tegevus eeldab omakorda seda, et prokuratuur peab rahapesusüüdistuses avama

detailselt eelkuriteo faktilised asjaolud ning esitama kohtuliku uurimise kestel sisulised tõendid

rahapesule eelneva kuritegeliku tegevuse sisu kohta. Selline arusaam välistab isikute

kõrvalehoidmisest tingituna või muul põhjusel kriminaalmenetluse aegumise tõttu rahapesukuriteo

menetluse põhjendamatu lõpetamise või katkemise ning kriminaaltulu abil rikastumise.

Prokurör leiab, et maakohus oleks pidanud menetluse lõpetamise osas seisukoha kujundamisel

arvesse võtma, et rahapesukuriteo puhul on rahapesule eelneva kuritegeliku tegevuse tuvastamine

rahapesu koosseisuliseks tunnuseks. Selle tuvastamiseks on kohtumenetluse poolel kohtuliku

arutamise kestel õigus esitada tõendusteavet ja see kuulub kontrollimisele samadel tingimustel

nagu rahapesukuriteo teised koosseisulised tunnused. See ei tähenda aga karistusõigusliku ja

eraldiseisva etteheite tegemist süüdistatavale. Antud juhul ei ole süüdistusaktis tehtud eraldi

etteheidet laenuandmiskuriteos ning vastavat süüdistust ei ole Eestis läbiviidavas menetluses

kellelegi esitatud, kellegi üle ei hakataks selles süüdistuses kohut mõistma ning kedagi ei ootaks

sellise tegevuse eest karistus.

Samuti oleks pidanud maakohus tähelepanu pöörama rahapesu kuriteo olemusele, millise puhul on

konkreetsel juhul etteheitena vormistatud kuritegelikust tegevusest saadud vara valdamine,

ülekandmine, kasutamine ja muundamine eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, tõelist

olemust, tegelikku kasusaajat ning omandiõigust. Seega eristuvad eeltoodud tehingute kirjeldused

oma sisult ja olemuselt registreeringuta laenuandmise kirjeldusest. Sel põhjusel pole võimalik

asuda seisukohale, et kohtuotsusest ja süüdistusaktist tuvastatu annaks põhjust järelduseks, et

mõlemad etteheited sisaldaksid samu olulisi koosseisuelemente või oleks sisustatud samade

faktiliste asjaoludega.

Samuti ei tuvasta prokurör Riigikohtu 17.11.2017. a kohtumäärusest asjas nr 1-17-4924, et Soome

Vabariigis tehtud õigeksmõistev kohtuotsus toob kaasa praeguses menetlusstaadiumis

rahapesusüüdistuses menetluse lõpetamise ne bis in idem põhimõtte rikkumise tõttu. Riigikohus on

tähelepanu juhtinud prokuröri väärale lähenemisele tõendite valiku tegemisel. Sedastatu pinnalt

saab asuda seisukohale, et prokurör võib maakohtus toimuva kohtuliku arutamise käigus esitada

erinevaid Soome kriminaalmenetluses kasutatud ja tänasel päeval prokuröri valduses olevaid

tõendeid eelkuriteo fakti tuvastamise eesmärgil ning jätab seejuures eelkuriteo toimepanemise fakti

osas õiguslike lõppjärelduste tegemise seisukohalt kõrvale Helsingi Linnakohtu õigeksmõistva

kohtuotsuse. Nimetatud põhjusel peab prokurör maakohtu tegevust menetluse lõpetamisel

ennatlikuks ning see võtab prokurörilt alusetult võimaluse edasise süüdistusfunktsiooni täitmiseks

rahapesumenetluses. Seega oleks rahapesumenetluses olnud prognoositavaks käitumisalternatiiviks

süüdistusakti/süüdistuse asjaolude täiendamine/muutmine 17.11.2017. a Riigikohtu määruse

valguses. Maakohus aga selliste rahapesumenetlustele omaste eripäradega ei arvestanud ning nägi

võimalikul eelkuriteo asjaolude kohtulikul kontrollimisel ne bis in idem põhimõtte rikkumise ohtu.

3(8)

Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et laenuandmiskuriteo ja rahapesukuriteo asjaolud ei

moodusta omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja mahult ühtset tervikut, vaid tuvastatavad on erinevad

tegevused erinevatel aegadel erinevate äriühingute vahel. Sarnastel juhtumitel rahapesumenetluse

välistamine viiks olukorrani, kus juhtudel, kui eelkuritegu ja rahapesukuritegu ei menetleta ühises

menetluses, muutuks rahapesukuritegude menetlemise võimatuks.

5. Süüdistatava kaitsja taotleb Harju Maakohtu 22.01.2018 määruse tühistamist resolutsiooni

p 2 osas ning vastavas osas uue määruse tegemist, millega mõista Eesti Vabariigilt O.G kasuks

välja valitud kaitsjatele kriminaalmenetluses makstud tasu katteks 40 727,42 eurot. Samuti taotleb

kaitsja maakohtu määruse tühsitamist p 3 osas ning uue määruse tegemist, millega mõista Eesti

Vabariigilt O.G kasuks välja kriminaalmenetluses kantud muude vajalike kulude katteks 18 360,43

eurot või juhul, kui arvestada süüdistatava muude menetluskulude hulka ka majutus- ja sõiduki

kasutamise kulud summas 9857,90 eurot, siis kokku 28 218,33 eurot. Lisaks taotleb kaitsja Harju

Maakohtu 22.01.2018 määruse tühistamist resolutsiooni p 4 osas ning vastavas osas uue määruse

tegemist, millega mõista Eesti Vabariigilt O.G kasuks välja SKHS § 5 lg 1 p 5 alusel

süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju eest hüvitis järgmiselt: intress 6% aastas ehk 17,38

eurot päevas 15.04.2013 äravõetud ja arestitud summalt 105 750 eurot selle äravõtmise päevast

kuni rahasumma tagastamise päevani; intress 6% aastas ehk 0,39 eurot päevas 22.04.2013

äravõetud ja arestitud summalt 2400 eurolt selle äravõtmise päevast kuni tagastamise päevani;

intress 6% aastas ehk 1,82 eurot päevas 28.06.2013 arestitud Danske Bank A/S Eesti filiaali

arvelduskontol nr 335449340009 olevalt nõudeõiguselt summas 11 113,52 eurot nõude

arestimisest kuni konto aresti alt vabastamise päevani; intress 6% aastas ehk lõppsummana 0,68

eurot AS-i SEB Pank arvelduskontol nr 10011612160233 olevalt arestitud ja hiljem aresti alt

vabastatud nõudelt summas 15,52 eurot; intress 6% aastas ehk lõppsummana 893,66 eurot

Swedbank AS-i arvelduskontol nr 221017666915 olevatelt arestitud ja hiljem aresti alt vabastatud

nõuetelt 3025 USA dollari (ehk 2553,82 euro) ja 17 655,95 euro osas; varalise kahju hüvitis laenu

võtmisega kaasnenud lepingutasu ja intresside tasumise kohustuse hüvitamiseks summas 24 693,96

eurot või alternatiivselt summas 8369,33 eurot vastavalt määruskaebuses märgitud õiguslikule

alusele; varalise kahju hüvitis kaitsjatega suhtlemisel tekkinud sidekulude, läbiotsimiste käigus

menetleja poolt äravõetud arvutite, välise kõvaketta, mälupulkade ja -kaartide rentimisega

seonduvate kulude ning menetleja poolt rikutud arvuti kõvaketta taastamisega kaasnenud kulu eest

kogusummas 1729,88 eurot; varalise kahju hüvitis sõiduauto Ferrari uue võtme tegemisega

kaasnenud kulu eest summas 780 eurot; varalise kahju hüvitis arestitud sõiduauto asemel kasutatud

teise sõiduauto rentimise kulude eest summas 1082,90 eurot ja majutuskulude eest summas 8775

eurot, kui kohus ei käsitle kõnesolevaid kulusid muude menetlusosalise vajalike kuludena, mis on

tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Lisaks palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 22.01.2018

määrus resolutsiooni p 5 osas ning teha vastavas osas uus määrus, millega mõista Eesti Vabariigilt

O.G kasuks välja SKHS § 11 lg 2 alusel süüteomenetlusega tekitatud mittevaraline kahju suuremas

summas kui 1000 eurot. Muus osas palub kaitsja jätta maakohtu määrus muutmata. Samuti taotleb

kaitsja määruskaebemenetlusega tekkinud kulutuste riigi kanda jätmist.

Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et riigilt kuuluvad O.G kasuks väljamõistmisele menetluskulud

summas 59 087,85 eurot. Kui arvestada süüdistatava muude menetluskulude hulka ka majutus- ja

sõiduki kasutamise kulud summas 9857,90 eurot, kuulub riigilt O.G kasuks väljamõistmisele

kuuluvate menetluskulude summas kokku 68 946,19 eurot.

Seoses süüdistatavale süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju väljamõistmisega märgib kaitsja,

et intressi tuleb arvestada 15.04.2013 ja 22.04.2013 toimetatud läbiotsimiste käigus leitud

rahasummade äravõtmise ajast, kuna prokuratuuri ja kohtute esialgne ning hiljem ebaõigeks

osutunud seisukoht vara omaniku suhtes ei saa piirata vara omaniku õigust saada rahalist hüvitist

terve ajavahemiku eest, mil tal oli võimatu vara selle äravõtmise ja hilisema arestimise tõttu

käsutada. Kriminaalasja nr 1-17-4924 menetluses on tuvastatud, et juba 2013. a aprillis äravõetud

ja arestitud sularahasummade näol on tegemist algusest peale O.G varaga. Samuti ei nõustu kaitsja

4(8)

maakohtu seisukohaga justkui tuleb intressi arvestada kohtumääruse koostamise päevani. SKHS-ist

sellist põhimõtet ei tule. Kaitsja leiab, et põhjendatud on arvestada intressi kuni arestitud

rahasumma tagastamise päevani. Läbiotsimise käigus äravõetud rahasummade osas on nõude

suuruseks 05.02.2018 seisuga 31 237,28 eurot.

Seoses arvelduskonto arestimisega märgib kaitsja, et arestitud konto aresti alt vabastamise eest ei

pea hea seisma mitte pangakonto omanik, vaid prokuratuur, kelle taotlusel kohus konto arestis.

Siinkohal viitab kaitsja KrMS § 142 lg 11 ls-le 1. Süüdistatava teiste pangakontode nõudeõiguste

puhul nii ka toimiti, kuid Danske Bank A/S Eesti filiaali arvelduskontol oleva nõude 11 113,52

euro osas jäi see tõenäoliselt menetleja hooletuse tõttu faktiliselt aresti alt vabastamata.

Intressinõude suuruseks nimetatud pangakontol olnud nõude osas on 05.02.2018 seisuga 3074

eurot.

Maakohus leidis, et intressimäär Ameerika Ühendriikides 2013. a juulis võetud laenu puhul tuleb

arvestada 31 338,81 euro pealt, kuna ülejäänud vara arestiti algselt H OÜ varana. Kaitsja viitab

juba eelnevalt väljendatud seisukohale, et juba 2013. a aprillis äravõetud ja arestitud

sularahasummade näol on tegemist algusest peale O.G, mitte juriidilisele isikule kuulunud varaga.

Seetõttu ei saa maakohtu seisukohta pidada korrektseks. Liiatigi jääb maakohtu lähenemine

mõistmatuks olukorras, kus kohus on hilisemas arvutuskäigus lähtunud hüvitamisele kuuluva

summa arvestamisel kõikidest arestitud summadest ja nõudeõigustest sõltumata sellest, millal ja

kelle varana need arestiti. Varalise kahju hüvitamist laenu võtmisega kaasnenud lepingutasu ja

intresside tasumise kohustuse osas taotleb kaebuse esitaja 24 693,96 euro ulatuses. Kaitsja leiab, et

kahju hüvitamise piirmäärade arvestamisel tuleb käesoleval juhul lähtuda SKHS § 10 lg-st 2. Juhul

kui lähtuda siiski eeldusest, et käesoleval juhul on kohaldatav SKHS § 10 lg 1, tuleb välja mõista

hüvitis kohtu poolt näidatud summas 8369,33 eurot, arvestades erandlikke asjaolusid ja SKHS § 9

lg-s 2 sätestatut.

Kuivõrd O.G kasutas Eestis viibides Yle kuuluvat sõiduautot BMW X5, mis arestiti Harju

Maakohtu 12.04.2013 määrusega kriminaalasjas nr 1-13-3398, tekkisid O.G-le sõiduki rentimisega

seoses kulud summas 1082,90 eurot. Aresti all viibimise ajal ei olnud sõiduk omaniku või

õigustatud valdaja vastutaval hoiul, mistõttu ei olnud võimalik seda kasutada. Seetõttu oli

süüdistatav sunnitud rentima kasutamiseks teise sõiduki. Sõiduauto rendihind oli soodsam kui sõita

taksoga lennujaamast majutuskohta ja tagasi, samuti menetleja ja kaitsja juurde. Samuti ei saa

eeldada, et süüdistatava poolt kasutatud vara arestimise tõttu peaks tema elatustase ja harjumused

seetõttu muutuma. Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et sõiduki rendikulude tasumise kohustust

ei saa vaadelda O.G varalise kahjuna, mille tekkimise põhjustas vara arestimine, siis tuleb käsitleda

nimetatud kulu süüdistatava muu kuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, mis kuulub menetluse

lõpetamisel hüvitamisele vastavalt KrMS § 183 lg-le 1. See kehtib ka majutuskulude kohta, mida

süüdistatav oli sunnitud kandma seoses vajadusega sõita välisriigist Eestisse ning osaleda siin

kriminaalasjas läbiviidud menetlustoimingutel, kohtuistungil, nõupidamistel kaitsjatega.

Kõnealune kulu kogusummas on 8775 eurot. Erialakirjanduses on selgitatud, et KrMS § 175 lg 1

p-s 1 nimetatud muuks vajalikuks kuluks võivad olla ka süüdistatava sõidu- ja ööbimiskulud.

Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud lähtuda süüdistatavale menetlusega tekitatud

kahju hüvitamisel suuremast piirmäärast, kui SKHS § 10 lg-s 2 sätestatu. Erandi tegemise

võimaluse näeb ette SKHS § 9 lg 2, millest tuleneb, et menetleja võib SKHS 3. peatükis sätestatud

hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja

põhjendatud huve. Kaitsja hinnangul tuleb arvesse võtta tõsiasja, et peagi juba 5 aastat ja 4 kuud

väldanud kriminaalmenetluse kestel on olnud süüdistatava vara suures ulatuses pikka aega aresti all

ning seda on üha uutele alustele tuginedes korduvalt arestitud. Seda vaatamata asjaolule, et vara

arestimist on pidevalt vaidlustatud. Ringkonnakohus ongi tuvastanud, et vara arestimine ei ole alati

olnud õiguspärane. Vara arestimine on süüdistatavale kaasa toonud täiendavate kulude tekkimise,

kuna isik on pidanud võtma krediidiasutusest laenu ning kandma täiendavaid kulusid äravõetud või

5(8)

arestitud vara asemel teiste asjade soetamise ning kasutamiseks rentimise tõttu, samuti seoses

menetleja poolt kahjustatud asjade parandamisega.

Kaitsja leiab, et süüdistatava eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumise tõttu on viimasele

tekitatud riigi poolt rahaliselt hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju, kuid märgib, et

hüvitissumma peaks olema kaasuse asjaolude valguses maakohtu määratust suurem. Nimelt ei ole

maakohus kaitsja hinnangul arvestanud asjaolusid, et esimene luba süüdistatava suhtes

jälitustoimingute tegemiseks anti juba vahetult pärast kriminaalmenetluse alustamist ja lisaks

pealtkuulamisele koguti süüdistatava kohta andmeid ka sideettevõtjate käest. Kõik

jälitustoimingute teostamiseks ja sideettevõtjatelt andmete nõudmiseks väljaantud load osutusid

ebaseaduslikeks.

Menetlus ringkonnakohtus

6. Määruskaebustele esitasid omapoolsed seisukohad nii prokurör, süüdistatav kui ka

süüdistatava kaitsja.

Prokurör leiab lühidalt, et O.G-le määratud hüvitised seoses kriminaalasja menetluse lõpetamisega

on kooskõlas seadustega ning maakohtu poolt sisuliselt põhjendatud. Prokurör palub O.G kaitsja

määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus selles osas muutmata.

Süüdistatava kaitsja leiab, et maakohtu määrus menetluse lõpetamise osas on seaduslik ja

põhjendatud ning palub jätta rahuldamata prokuröri määruskaebuse Harju Maakohtu 22.01.2018

määrusele ning määruskaebuse lahendamise kulud jätta riigi kanda.

Süüdistatav palub ringkonnakohtul jätta prokuröri määruskaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium, tutvunud asja materjalidega, esitatud määruskaebustega, leiab, et

prokuröri esitatud määruskaebus tuleb rahuldada ning maakohtu määrus tühistada.

8. KrMS § 199 lg 1 p 5 sätestab, et kriminaalmenetlust ei alustata, kui samas süüdistuses on

isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS §-s 200

sätestatud alusel. Selle sättega välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud

karistamisotsust võidakse tema suhtes kaaluda tema täiendavat karistamist sama teo eest.

Riigikohus, juhindudes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, on selgitanud, et ne bis in idem

põhimõte keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb

samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid. Seejuures on Riigikohus märkinud, et ainsaks

oluliseks kriteeriumiks on tegude sisulise samasuse tuvastamine, mida tuleb mõista konkreetselt

omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena

(RKKK 1-17-4924). Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu 22.01.2016. a otsusest nähtuvalt tegi

prokuratuur Soomes O.G-le etteheiteid kolmes süüdistuses: 1) 11.04.2011 kuni 18.07.2011 toime

pandud registri sissekannet puudutavas kuriteos, 2) 01.01.2010 kuni 06.06.2012 toime pandud

turunduskuriteos ja 3) 24.10.2011 kuni 10.06.2013 toime pandud laenuandjakuriteos. Nimetatud

Helsingi Linnakohtu otsusega mõisteti O.G kõigis kolmes süüdistuses õigeks. Esimeses

süüdistuses loobus prokuratuur süüdistusest. Teise ja kolmanda süüdistuse sisuks oleva kuriteo (s.o

turunduskuriteo ja laenuandjakuriteo) osas asus Helsingi Linnakohus seisukohale, et need on

aegunud. Eestis on O.G-le esitatud süüdistus KarS § 394 lg 2 p 3 alusel selles, et ta valdas, kandis

üle, kasutas ja muundas ajavahemikul 01.01.2012 kuni 10.06.2013 Soomes laenuandjakuriteo

tulemusena saadud vara kokku summas 3 557 574,80 eurot.

9. Maakohus on asunud seisukohale, et Soomes menetletud kuritegu ning Eestis esitatud

süüdistuses etteheidetav rahapesu on omavahel tihedalt seotud ja süüdistusest nähtuvalt loeb

6(8)

prokuratuur Soomes toime pandud laenuandjakuriteo rahapesu eelkuriteoks. Maakohtu hinnangul

kattuvad laenuandjakuritegu rahapesu süüdistuses kirjeldatud eelkuriteoga ajaliselt, esemeliselt ja

ka ruumiliselt. Helsingi Linnakohtus menetletud kuritegu päädis õigeksmõistva otsusega, mis on

maakohtu hinnangul eelkuriteo osas lõplik lahend. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus

seisukohale, et kuivõrd O.G on Helsingi Linnakohtus õigeks mõistetud kuriteos, mis käesolevas

menetluses on käsitletav eelkuriteona, ei saa rahapesukuritegu Eestis menetleda, kuivõrd see läheks

vastuollu ne bis in idem põhimõttega. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga käesolevas asjas

menetluse lõpetamises KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel. Helsingi Linnakohus tuvastas menetluses olnud

tegude aegumise ning sellest tulenevalt on tehtud õigeksmõistev otsus. Siinjuures tuleb märkida, et

Helsingi Linnakohtu otsusest nähtuvalt on kohus hinnanud kõiki tõendeid ning tuvastanud, et

toime on pandud laenuandja kuritegu vähemalt ajavahemikul 24.10.2011 – 11.09.2012.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei oma käesoleval juhul tähtsust asjaolu, et O.G suhtes Soome

Vabariigis menetletud teod, mis on käesoleva menetluse raames eelkuritegudeks on käesolevaks

hetkeks aegunud. Kuriteo aegumine välistab küll isiku süüditunnistamise ja karistamise nimetatud

tegude eest, kuid ei takista kuriteosündmuse kui fakti tuvastamist ja selle käsitlemist eelkuriteona.

Isiku süüditunnistamine rahapesus eeldab, et kohus tuvastab kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo)

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 4 lg 1 tähenduses. Seega on

rahapesukuriteo üheks koosseisuliseks tunnuseks eelkuriteo tuvastamine, kuid see ei tähenda, et

eelkuriteo osas peaks olemas olema süüdimõistev kohtuotsus, vaid piisab kui rahapesu kuritegu

menetlev kohus tuvastab eelkuriteo koosseisutunnused (RKKK 3-1-1-94-14). Seega olukorras, kus

O.G-le Soome Vabariigis etteheidetavad eelkuriteod on aegunud, ei takista nimetatud asjaolud

Eestis käimasolevas kriminaalmenetluses tuvastamast eelkuriteo- ega rahapesukuriteo

toimepanemise fakti. Veel enam, ringkonnakohus on seisukohal, et prokuröril lasub käesolevas

menetluses kohustus tõendada, et leidis aset eelkuritegu, millest on saadud raha ning et sellest

kuriteost saadud raha on Eestis menetletava rahapesu objektiks. Eelkuriteo osas tuleb analüüsida

teo objektiivset ja subjektiivset koosseisu ning ei pea lahendama süüküsimust.

10. Riigikohus on selgitanud et see, kas ja millises ulatuses kattuvad Eestis läbiviidava

kriminaalmenetluse esemeks olevad faktilised asjaolud Helsingi Linnakohtu 22. jaanuari 2016. a

õigeksmõistva otsuse aluseks olevate asjaoludega, ning kas tegemist on ne bis in idem põhimõtte

rikkumisega, tuleb anda O.G süüküsimuse sisulise arutamise käigus (RKKK 1-17-4924). Nagu

prokurör oma määruskaebuses märkinud on, ei saa rahapesu süüdistus ning eelkuriteo süüdistus

oma sisult ega mahult kokkulangevad ja prokurör peab asja menetlemisel avama detailselt

eelkuriteo faktilised asjaolud ning esitama tõendid rahapesule eelneva kuritegeliku tegevuse sisu

kohta. Ringkonnakohus nõustub sellise seisukohaga. Maakohus on käesolevas asjas aga menetluse

lõpetanud eelistungil ilma, et oleks asunud asja sisuliselt arutama ning tõendeid hindama.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 2, § 341 lg-st 3

ja §-st 390 rahuldab ringkonnakohus riigiprokurör Steven-Hristo Evestuse määruskaebuse ning

tühistab Harju Maakohtu 22.01.2018. a määruse ja saadab selle maakohtule uueks arutamiseks

samas kohtukoosseisus. Süüdistava kaitsja määruskaebus kuulub osalisele rahuldamisele, kuivõrd

ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse täies ulatuses, sh ka vara aresti alt vabastamise ja

menetluskulude väljamõistmise osas.

12. Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse mõista

Eesti Vabariigilt välja menetluskulud summas 3141,60 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt

osutas kaitsja O.G-le apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 15 tundi ja 52 minutit ning esindaja

tunnitasu (koos käibemaksuga) on olnud 165 eurot. Nimekirja kohaselt koosneb nimetatud

menetluskulu telefoninõupidamisest kliendiga asjaolude arutamiseks seoses Harju Maakohtu

22.01.2018 menetluse lõpetamise määrusega (25 min), nimetatud määruse analüüsimisest ja selle

menetluskulude ja kahjuhüvitise väljamõistmist puudutavas osas vaidlustamise perspektiivide

kohta kliendile kirjaliku seisukoha koostamisest (1 h 26 min), Tallinna Ringkonnakohtule

määruskaebuse koostamisest Harju Maakohtu poolt 22.01.2018. a määrusele (5 h 19 min), Tallinna

7(8)

Ringkonnakohtule vastuse koostamisest Riigiprokuratuuri määruskaebusele kriminaalasjas nr 1-

17-5176 (4 h 17 min), Tallinna Ringkonnakohtule taotluse koostamisest määruskaebemenetluse

kulude hüvitamiseks (22 min), Tallinna Ringkonnakohtule koostatud vastuse redigeerimisest ja

vormindamisest (13 min). Vastavalt KrMS § 187 lg-le 1 kannab kohtumääruse tühistamise korral

menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka muu hulgas

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et

käesolevas asjas on mõistlikuks tunnitasu määraks 130 eurot. Kaitsja leiab määruskaebuses, et

lisaks kriminaalasja keerukusele tuleb tunnihinna kindlaksmääramisel lähtuda ka õigusteenuse

turul toimuvast. Nii peab kaitsja 130 eurost tunnitasu määra käesoleval hetkel pigem

madalamapoolseks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et ka Riigikohus on alles 2017.

aasta lõpul pidanud mõistlikuks tunnitasu määraks 130 eurot (RKKK nr 1-17-7077). Kuigi

käesolevas kriminaalasjas on kerkinud põhimõtteline vaidlus, milles varasemalt ei ole Eesti

kohtupraktikas kindlat seisukohta kujundatud, ei anna see alust pidada 165 eurost tunnitasu määra

mõistlikuks, kuivõrd vaidlusalust küsimust on käsitletud juba korduvalt ning kaitsja argumendid

pole menetluse jooksul vaidlusaluses küsimuses olulises osas muutunud, st pole kerkinud uusi

õiguslikke probleeme, mille läbitöötamine õigustaks kõrgemat tasumäära. Seega ei pea

ringkonnakohus kohtupraktikast tulenevalt käesolevas asjas 165 eurost tunnitasu määra

põhjendatuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on toimingute maht põhjendatud. Eeltoodu tõttu on

ringkonnakohtu arvates põhjendatud välja mõista õigusabitasu määruskaebemenetluses tehtud

toimingute eest kokku 15 tunni ja 52 minuti ulatuses, s.o 2062 eurot, millele lisandub käibemaks

20%, kokku 2474,40 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

8(8)