4-18-154/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-18-154

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2018.a Tartu kohtumaja, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-18-154 (2780,17,010389) Kohtunik Marju Persidskaja Väärteoasi I.O kaebus Lõuna prefektuuri 21.12.2017.a otsusele väärteoasjas nr 2780,17,010389 Menetlusalune isik Kaitsja

I.O (isikukood XXX, elukoht

XXXX; e-post: ) XXXX Ain Laansalu (e-post: XXXX) Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuur RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 kohus otsustas:

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta muutmata Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 21.12.2017.a otsus

väärteoasjas nr 2780,17,010389 I.O karistamise kohta LS § 227 lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võivad kassatsiooni esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja,

kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD

I.O karistati Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 21.12.2017.a otsusega väärteoasjas nr 2780,17,010389 liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis I.O 24.11.2017.a kella 14.53 ajal Tartu maakonnas Tartu vallas Tartu-Jõgeva-Aravete 22. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 126 +/-

8 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h.

2

I.O kaitsja Ain Laansalu esitas 11.01.2018 nimetatud otsuse peale kaebuse. Kokkuvõtlikult on kaebuses sisalduvad argumendid järgmised:

1) ei vaidlustata, et I.O mõõdeti otsuses nimetatud ajal ja kohas kiiruse

ületamine. Samas oli liiklus antud teelõigul sellel päeval hõre ning teeolud olid ideaalsed ning I.O keskendus künkast laugel laskumisel mootorsõiduki ohutule juhtimisele ega pannud spidomeetri näitu tähele. I.O kahetseb ja lubab olla edaspidi hoolsam;

2) määratud karistus ei vasta teo tehioludele, I.O isikule ning on arvestades

tema perekonda ja tööd äärmiselt ränk: - kohtuväline menetleja võis karistuse mõistmisel arvestada I.O arhiveeritud

karistusi ja eksis seega märkimisväärselt I.O-le raskema karistuse mõistmisel;

- karistus on äärmiselt ebaõiglane arvestades I.O ja tema pere, sh laste

elukohta ning tema laste õppeasutuste asukohti. I.O on ainsana peres juhtimisõigus ning ta sõidutab lapsi igapäevaselt kooli ja koju. Juhtimisõigusest ilmajäämisel, kui lapsed peaksid kooli saamiseks kasutama ühistransporti, pikeneks nende kooli jõudmiseks

kuluv aeg. Seega mõjuks juhtimisõiguse peatamine karistusena esmalt lastele ning ei ole karistusena eesmärgipärane, tehes kannatajateks isikud, kes õigusrikkumises süüdi ei ole; - I.O tegeleb vähesel määral põllutehnika komisjonimüügiga, mistõttu on

tal vaja sõita klientide juurde, tutvustada huvilistele tehnikat, korraldada laadimist. Keskmiselt

sõidab ta kalendriaastas seonduvalt kutsetegevusega enam kui sada tuhat kilomeetrit. Kui I.O ei saa mootorsõidukit juhtida, puudub ta perel ka mistahes sissetulek, ta ei saa tasuda üüri ega kanda teisi eluliselt vajalikke kulutusi.

Eeltoodu alusel palutakse juhtimisõiguse äravõtmine asendada rahatrahviga mõistlikus määras.

26.01.2018.a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht koos väärteotoimikuga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks puudub alus, põhistades oma seisukohta järgmiste argumentidega:

- ei ole tuvastatud väärteomenetlusega seotud rikkumisi ega mõõtemetoodilisi või protseduuriliste reeglite rikkumisi;

- fikseeritud kiiruse ületamine 28 km/h on õiguslikku alust omav mõõtetulem;

- 24.11.2017.a kell 14.53 oli argipäev, mis üldtuntud teadmiste põhjal on konkreetsel maanteel

suhteliselt tiheda liiklusega aeg, kuivõrd Tartu-Jõgeva-Aravete maantee ehk Piibe maantee ühendab Lõuna-Eestit põhjarannikuga. Sellest tulenevalt seadis menetlusalune isik oma teoga ohtu ka kaasliiklejad;

- sõidukiiruse valik on juhi teadlik otsus, mis ei saa sõltuda teistest liiklejatest. Lubatud

sõidukiiruse ületamine 28 km/h on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Selline sõidukiirus ei saa juhile märkamatuks jääda, tõestades, et konkreetne tegu on toime pandud tahtlikult, eriti veel olukorras, kus süütegu on toime pandud 90 km/h piirkiirusega alas;

- menetlusalust isikut on varasemalt samalaadsete liiklusalaste süütegude toimepanemise eest

rahatrahviga karistatud. Vaatamata varasematele rahatrahvidele paneb menetlusalune isik

jätkuvalt süütegusid toime. Seejuures viitab kohtuväline menetleja varasemast raskema liiklusalase süüteo toimepanemisele. Varasemad karistused on valdavas osas täitmata;

- karistusregistri õiendi kohaselt, mis on väärteomenetluses lubatav tõend, on menetlusalusel isikul kokku kuus samalaadset kehtivat karistust läbi aastate;

- sõiduki juhtimine 90 km/h alas kiirusega 126 +/- 8 km/h näitab selgelt menetlusaluse isiku

suhtumist liiklusreeglitesse ja õiguskorda. Sellise kiirusega liigeldes ei ole juhil võimalik õigeaegselt ja ohutult ootamatult tekkivatele olukordadele reageerida. Korduv liiklusreeglite rikkumine näitab aga ükskõikset ja üleolevat suhtumist nii iseendasse, võimalikku saabuvasse tagajärge kui ka kaasliiklejatesse;

3

- kohtuvälise menetleja poolt määratud juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks on 1/3 seaduses

ettenähtud sanktsioonist ja on optimaalne, arvestades menetlusaluse isiku toimepandud rikkumise iseloomu ning varasemat karistatust. Karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega ja juhtimisõiguse äravõtmine on õiguspärane;

- menetlusaluse isiku süü on piirkiiruse ületamise vahemikku arvestades keskmine;

- töökoha kaotamise võimalus ei ole mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav

asjaolu. Samas äärteoprotokollis sisalduva märke kohaselt I.O ei tööta. Menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille põhjal oleks võimalik tema töötamist või mittetöötamist hinnata, kuid see ei ole ka primaarne, kuivõrd KarS § 50 lg 2 kohaselt ei

või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu;

- laste kooli ja koju transportimine oli aktuaalne ka rikkumise toimepanemise ajal. Juhtimisõiguse saanud ja varasemalt piirkiiruse ületamise eest karistatud isikuna pidi I.O

teadma, et lubatud sõidukiiruse ületamine on tegu, millele võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena ja sellest tingituna ebamugavused edasise elu korraldamisel. See aga ei takistanud teda süütegu toimepanemast.

Juhtimisõiguse puudumine ei raskenda oluliselt I.O laste kooliteed, kuna

õppeasutuste ja laste elukoht jääb sama omavalitsuse piiridesse, kus on head võimalused ühistranspordi kasutamiseks.

05.02.2018.a määrusega määras kohus lahendada I.O kaebuse kirjalikus

menetluses. Kohtumenetluse pooled ei ole esitanud määruse peale kaebust ning ühtlasi ei esitatud kohtule pärast määruse kättesaamist taotlusi, seisukohti ega täiendavaid tõendeid.

KOHTU SEISUKOHT

VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus

on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Menetlusaluse isiku kaitsja on kohtule teatanud, et I.O ei soovi istungist osa

võtta. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses. Kohus on seisukohal, et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses.

VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Menetlusalune isik ei ole kaebuses vaidlustanud lubatud sõidukiiruse ületamist väärteoprotokollis märgitud ulatuses, vaid on taotlenud juhtimisõiguse peatamise asendamist rahatrahviga mõistlikus määras.

4

LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et I.O juhtis 24.11.2017.a kella 14.53 ajal Tartu

maakonnas Tartu vallas Tartu-Jõgeva-Aravete maantee 22. kilomeetril mootorsõidukit. Vaidlust ei ole ka selles, et I.O ületas asulavälisel teel mootorsõidukit juhtides suurimat lubatud sõidukiirust.

Nimelt, kuigi I.O ei ole kohtueelses menetluses ütlusi anda soovinud, sisaldub kaebuses I.O seisukoht, et ta ei vaidlusta, et tema poolt juhitud mootorsõidukil

mõõdeti otsuses nimetatud ajal ja kohas piirkiiruse ületamine. Lisaks on lubatud suurima

sõidukiiruse ületamine I.O poolt tõendatud tunnistaja Ü.K. ütluste ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga.

Tunnistaja Ü.K. ütluste kohaselt oli ta tööl koos välijuht E.O. ja nad teostasid liiklusjärelevalvet Tartu vallas Tartu-Jõgeva-Aravete maanteel. Nad kontrollisid 24.11.2017.a kella 14.53 ajal mootorsõidukit Volvo V70 registreerimismärgiga XXX, mis liikus Tartu suunas. Sõiduki juht, kelleks oli I.O sünniajaga 20.03.1965, juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 126 +/- 8 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h. Tunnistaja ütluste kohaselt tunnistas I.O enda süüd ning avaldas, et ei soovi maksta Ratase valitsusele raha.

Tunnistaja ütlusi kinnitab ja I.O poolt 24.11.2017.a kella 14.53 ajal Tartu- Jõgeva-Aravete maantee 22. kilomeetril suurima lubatud sõidukiiruse ületamist tõendab 24.11.2017.a Tartu vallas koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Protokolli kohaselt teostas Lõuna prefektuuri politseijaoskonna välijuht E. O. riikliku järelevalve korras I.O

poolt juhitud mootorsõiduki Volvo V70, registreerimismärgiga XXX,

liikumiskiiruse mõõtmist 24.11.2017.a kella 14.53 ajal Tartu vallas Tartu-Jõgeva-Aravete maantee 22. kilomeetril, sõidu suund Tartu. Kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker

DSR 2X S.N. DP009622, mida testiti 24.11.2017.a kell 8.35 ja see oli töökorras. I.O

poolt juhitud sõiduki kiiruseks mõõdeti 126 km/h, millest arvati maha kiiruse

mõõtmise laiendmääramatus +/- 8 km/h ja saadi lõplikuks mõõtetulemuseks 118 km/h.

Seejuures nähtub protokollist, et antud teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h, st, et I.O ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h.

Kiirusmõõturi Stalker DSR 2X S.N. DP009622 taatlustunnistus tõendab, et 24.11.2017.a kella

14.53 ajal I.O poolt juhitud sõiduauto liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõturit taadeldi 25.07.2017. Arvestades, et majandusja taristuministri 20.09.2016.a

määruse nr 57 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite

nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning

mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa kohaselt on liiklusjärelvalves kasutatava

kiirusmõõturi taatluskehtivusaeg 1 aasta, on tõendatud, et I.O poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõtur oli taatluskohustuse läbinud ja oli kehtivalt taadeldud.

Toimikus on olemas ka 24.01.2018.a teatis, mis tõendab, et 24.11.2017.a kella 14.53 ajal

liiklusjärelevalve korras I.O poolt juhitud sõiduki liikumiskiirust mõõtnud välijuht E.O. on pädevaks mõõtjaks, kuivõrd ta on läbinud “Pädeva mõõtja“ täiendkoolituse.

5

Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et I.O juhtis 24.11.2017.a kella 14.53 ajal Tartu maakonnas Tartu vallas Tartu-Jõgeva-Aravete maantee 22. kilomeetril mootorsõidukit

asulavälisel teel kiirusega 126 km/h +/- 8 km/h. Kuivõrd I.O juhtis sõidukit asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 90 km/h, ületas ta sellega lubatud

sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h. Seega rikkus I.O LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet, pannes sellega toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohus on seisukohal, et menetlusalune isik I.O pani LS § 227 lg 2 järgi

kvalifitseeritavad väärteod toime tahtlikult, so vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3

kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk.1 Kaebusest ega asja materjalidest ei tulene ühtegi viidet, millest oleks võimalik järeldada, et I.O ei olnud teadlik, et ta juhib sõidukit asulavälisel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h. Kuigi I.O on kaebuses märkinud, et ta ei pannud hea nähtavusega enam kui 1,5 kilomeetri ulatuses sirgel ühegi ristmikuta teelõigul künkast laugel laskumisel spidomeetri näitu tähele, vaid keskendus mootorsõiduki ohutule juhtimisele, ei ole

see kohtu hinnangul eluliselt usutav. Nimelt tuleneb kaebusest, I.O sõidab

kalendriaastas keskmiselt enam kui sada tuhat kilomeetrit, millest on kohtu hinnangul

võimalik järeldada, et I.O on küllaltki ulatuslik sõidukogemus ning sellest

tulenevalt ka küllaltki hea sõidukija kiiruse tunnetus. Arvestades seejuures, et I.O poolt juhitud sõiduki lõplikuks sõidukiiruseks pärast laiendmääramatuse maha arvestamist saadi 118 km/h, ei ole võimalik asuda seisukohale, et I.O ei saanud

aru, et tema kiirus on oluliselt suurem, kui seda oli antud teelõigul olev suurim lubatud sõidukiirus.

Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud I.O käitumises õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.

KOHTU SEISUKOHT KARISTUSE OSAS

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsused asjades nr , p 11 ja nr , p 19). Lisaks isiku süüle tuleb 3-1-1-77-11 3-1-1-52-13

KarS § 56 kohaselt arvestada erija üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr , p 7 ja nr , p 3-1-1-76-12 3-1-1-52-13 19).2

1 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 16 komm. 14

2 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17

6

Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga.3

LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud

rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Seega on sanktsiooni, so juhtimisõiguse äravõtmise keskmiseks määraks 3 kuud.

Süü suuruse hindamisel arvestab kohus I.O poolt toimepandud suurima sõidukiiruse ületamise ulatust, so mitte vähem kui 28 km/h ning et rikkumine on pandud toime

päevasel ajal hea nähtavusega sademeteta ajal (kiirusmõõturi kasutamise protokollis

sedastatu). Ühtlasi arvestab kohus, et I.O ei pannud toime täiendavaid liiklusrikkumisi.

Kohus ei ole tuvastanud, et I.O puhul esineks KarS § 58 sätestatud karistust

raskendavaid asjaolusid. Kuigi kohtuväline menetleja ei ole otsuses sedastanud karistust kergendavaid asjaolusid, on kohus seisukohal, et kaebuses väljendatud kahetsust on võimalik

arvestada KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes karistust kergendava asjaoluna. Hoolimata karistust

kergendava asjaolu jaatamisest on kohus siiski seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse muutmiseks, so karistusliigi või – määra muutmiseks alust ei ole.

Kohtu käsutuses olevast 21.12.2017 koostatud karistusregistri teatisest nähtub, et I.O ei ole kriminaalkorras liiklusalaste rikkumiste eest karistatud, kuid tal on 5 kehtivat

väärteokaristust ning neist 4 on samalaadse, so liiklusalase rikkumise eest. Seejuures on

suurima lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest tal kaks kehtivat karistust: Lõuna

prefektuuri 27.04.2014.a otsusega karistati teda LS § 227 lg 1 järgi rahatrahviga 5

trahviühikut, so 20 eurot ja 27.10.2016.a otsusega LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, so 200 eurot.

Kohtu hinnangul on nimetatud 5 väärteokaristust kehtivad (esimene kehtiv karistus on Lõuna

prefektuuri 27.04.2014.a otsusega LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest), kuivõrd liiklusalaste rikkumiste eest mõistetud karistused on teatise kohaselt täitmata, sh ei

ole otsuste täitmine aegunud ka vastavalt KarS §-le 82. MKS § 154 lg 1 järgi mõistetud karistus on küll täidetud, kuid täitmisest ei ole möödunud KarRS § 24 lg 1 p-s 2 sätestatud

tähtaeg, mille möödumisel kuuluks karistusandmed registrist kustutamisele ja arhiveerimisele.

Hoolimata sellest, et kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas märkinud, et I.O on kuus kehtivat karistust samalaadse rikkumise eest ning kohus on tuvastanud 4 kehtivat karistust liiklusalaste rikkumise eest, ei nõustu kohus kaitsjaga, et kohtuväline menetleja on märkimisväärselt eksinud I.O-le raskema karistuse mõistmisel.

Kohtuväline menetleja kohaldas käesolevas asjas I.O-le karistust 1/3 ulatuses

maksimaalsest määrast, võttes juhtimisõiguse ära 2 kuuks. Samas, nagu juba eelpool märgitud, on I.O neli kehtivat karistust liiklusalaste rikkumise eest ning neist

neljast kaks on määratud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Ühtlasi on kohus seisukohal, et arvestades, et I.O ei ole liiklusalaste rikkumiste eest karistuseks mõistetud rahatrahve tasunud, sh samaliigiliste rikkumiste eest mõistetud rahatrahve, ei ole ta sisuliselt talle mõistetud karistusi kandnud. I.O poolt tunnistajale avaldatust, so

3 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17

7

et ta ei soovi maksta Ratase valitsusele raha, võib järeldada, et ta põhimõtteliselt ei tasu temale määratud rahatrahve.

Kohtu hinnangul näitab I.O senine liikluskäitumine, et erinevate liiklusrikkumiste toimepanemine, sh suurima lubatud sõidukiiruse ületamine ei ole tema jaoks

juhuslikku laadi, vaid pigem süstemaatiline tegevus. Antud seisukohaks annab aluse

karistusregistrilt nähtuv: I.O karistati 2014.a aprillikuus, 2016.a jaanuaris ja oktoobris ning aprillis 2017 liiklusrikkumiste toimepanemise eest. I.O ei ole aga

varasemalt mõistetud karistustest, so ka suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest mõistetud, õigeid järeldusi teinud ega seaduskuulekale teele asunud. Vastupidi, ta on jätkanud liiklusalaste rikkumiste, sh samaliigiliste rikkumiste toimepanemist ning käesolev rikkumine on pandud toime vaid veidi enam kui 7 kuud pärast viimase liiklusrikkumise toimepanemist ning veidi enam kui aasta pärast viimaste suurima lubatud sõidukiiruse ületamist (samuti LS

§ 227 lg 2 järgi). Seetõttu on kohus erinevalt menetlusaluse isiku kaitsjast seisukohal, et

I.O ei ole võimalik mõjutada seaduskuulekusele kergemat karistust, so rahatrahvi kohaldades.

Kriminaalkolleegium on märkinud, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi

toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus

uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust.4

Joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku

juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks.5

Eeltoodu alusel, arvestades seejuures ka Riigikohtu praktikat ning lisaks ka seda, et

liiklusrikkumiste, so suurima sõidukiiruse ületamine ei ole I.O jaoks tema

varasemat elukäiku vaadates juhuslikku laadi, on kohus sarnaselt kohtuvälise menetlejaga seisukohal, et I.O liikluskäitumise muutmiseks on põhjendatud kohaldada talle põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist.

Kohtu hinnangul ei väära nimetatud seisukohta ka I.O poolt kaebuses avaldatud perekondlikud ja tööd puudutavad argumendid. I.O on kaks kehtivat karistust

suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest ning seega ta pidi mõistma või vähemalt

arvestama võimalusega, et tema jätkuv ühiskonnas kehtivaid norme eirav käitumine

liiklusreeglite rikkumise, so lubatud sõidukiiruse ületamise näol võib tuua kaasa

juhtimisõiguse äravõtmise kas põhivõi lisakaristusena. I.O avaldatud perekondlikud ja tööalased asjaolud olid talle teada ka enne rikkumise toimepanemist, kuid

see ei hoidnud ära tema poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamist. Kahekuuline juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kohtu hinnangul karistus, mis paneks I.O kui ka tema pere, sh lapsed põhjendamatult raskesse olukorda. Seda enam, et nii I.O

endal kui ka tema perel on võimalik igapäevaste toimetuste, sh koolis käimiseks kasutada ühistransporti ning sellist vajadust kahekuulise perioodi jooksul ei ole võimalik kuidagi üleliia koormavaks pidada. Ühtlasi nendib kohus siinkohal sedagi, et olukorras, kus juhtimisõigus on

oluline leibkonnale materiaalsete vahendite teenimiseks, kuigi asja materjalidest ei tulene

selgeid viiteid I.O töötamise kohta, oleks I.O pidanud

4 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17

5 Riigikohtu 27.06.2005.a lahend nr 3-4-1-2-05

8

mootorsõidukit juhtides olema eriti hoolas, et mitte õigusrikkumisi, so suurima lubatud sõidukiiruse ületamist toime panna.

Riigikohus on nentinud, et lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi, osundades

seejuures Maanteeameti avaldatud liiklusõnnetuste statistikale: liiklusõnnetuste arv 2016. aastal võrreldes 2015. aastaga suurem ning võrdluses 2015. aasta andmetega oli suurem ka

liiklusõnnetustes vigastatute ja hukkunute arv ning võrreldes kahe varasema aastaga

moodustasid 2015. aastal toimepandud väärtegudest suurima kasvu just vahemikus 21–40 km/h toime pandud kiiruse ületamised, leides, et neid andmeid arvesse võttes ei saa kuidagi

väita, et menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul oleks tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid ja millele riik ei peaks

reageerima rangelt. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa.6 Seetõttu on

kohus seisukohal, et I.O lähimineviku liikluskäitumisest nähtuvalt on

põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist vajalik kohaldada lisaks tema enda turvalisuse

tagamiseks ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara kaitseks. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine peaks andma I.O-le signaali, et tema senine liikluskäitumine ei ole olnud aktsepteeritav ning viima sellest tõdemusest lähtuvalt teda õigete järelduste tegemiseni.

Siinjuures viitab kohus ka Riigikohtu seisukohale, et liiklussüüteo toime pannud isikute

hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast

võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes

erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või

mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit

liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik.7

Kuivõrd I.O ei ole viidanud temal liikumispuude esinemisele ning

väärteotoimikus ei ole samuti sellekohaseid andmeid, ei ole juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks ka seadusest tulenevaid piiranguid.

Arvestades ülaltoodut on I.O süü kohtu hinnangul pigem keskmisest suurem

ning tegelikult oleks põhjendatud, isegi kui võtta karistust kergendava asjaoluna arvesse

kahetsust, mõnevõrra raskema karistuse määramine, kui see kohtuvälise menetleja poolt

määrati. Arvestades aga, et kaebemenetluses ei ole lubatud menetlusaluse isiku olukorda raskendada, tuleb kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus jätta muutmata.

Kokkuvõtvalt tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata.

Marju Persidskaja kohtunik

6 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17

7 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17