2-15-4856/71 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30.06.2017 otsus osas, milles kohus jättis YY-lt, CC-lt, KK-

lt, LL-lt ja RR-lt igaühelt välja mõistmata 19 669 eurot 21 senti ning määras

menetluskulude jaotuse. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule.

2. Jätta Harju Maakohtu 30.06.2017 otsus muutmata osas, milles kohus mõistis YY-lt,

CC-lt, KK-lt, LL-lt ja RR-lt igaühelt välja 415 eurot 78 senti XX kasuks.

3. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt ja jätta YY, CC, KK, RR ja LL

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad kulud jätta YY, CC, KK, RR ja

LL kanda võrdsetes osades.

5. Ülejäänud ulatuses määrab menetluskulud kindlaks esimese astme kohus asja uuel

lahendamisel.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Indrek Soots, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

13.03.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-4856

Kohtuasi

XX (X) hagi YY, CC, KK, LL ja RR vastu igaühelt

20 099,28 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.06.2017 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

XX apellatsioonkaebus, iga kostja suhtes 19 669,21 eurot

YY, CC, KK, RR ja LL vastuapellatsioonkaebus, igal

kostjal 415,78 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXX), esindaja Indrek

Repnau

Kostja I YY (ik XXXXXXXXXXX)

Kostja II CC (ik XXXXXXXXXXX)

Kostja III KK (ik XXXXXXXXXXX)

Kostja VI LL (ik XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja

AA

Kostja VII RR (ik XXXXXXXXXXX)

Kostjate esindaja Liivi Tuus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

6. Võtta asja juurde 19.12.1994 ostu-müügileping.

7. Mitte võtta asja juurde 15.04.2016 avaldust, kinnisvaraturu ülevaadet – kevad 1999,

26.07.2017 ja 12.07.2017 kirjavahetust.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 30.03.2015 Harju Maakohtule hagi YY (kostja I), CC (kostja II), KK

(kostja III), JJ (kostja IV), PP (kostja V), LL (kostja VI) ja RR (kostja VII) vastu. Hageja palus

tunnistada hageja ja BB vahel seltsingulepingu olemasolu ja mõista igalt kostjalt hageja kasuks

välja kokku 20 099,28 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hageja elukaaslane oli alates 1993. aasta maist BB. Koos omandati mitu kinnisasja ja kolm

osaühingut. 1994. aasta septembris ostsid hageja ja BB Tallinnas XXX asuva korteri ja selle

juurde kuuluva garaažiboksi. Selle toetamiseks andsid 10 000 krooni laenu hageja ema ja tema

elukaaslane. Ülejäänud ostuhinna (10 000 krooni) tasus BB, s.t panused olid võrdsed. Nad

müüsid korteri 1995. aasta mais ja ostsid 09.05.1995 elamu aadressil LLL, Tallinn.

Elukaaslased renoveerisid elamu ja rajasid haljastuse ning viidatud kinnisasi on tänaseni hageja

elukohaks. Maa erastamisel kasutati teise lapse sünniga seonduvat soodustust ja lõppastmes jäi

27 000 kroonist maksta 2 000 krooni, mille tasus BB. Peale selle soetasid hageja ja BB

06.10.2011 Harjumaal XXX A kinnistu (registriosa nr AAAAAAA). Kinnisasjade omanik oli

lepingu ja kinnistusraamatu järgi BB. Kooselu kestel omandati ühingud M OÜ (registrikood

XXXXXXXX), N OÜ (registrikood XXXXXXXX), Osaühing S (registrikood XXXXXXXX).

Hageja oli Osaühingu S nõukogu liiga perioodil 1997-2002. Hageja ja BB kasvatasid ühiseid

lapsi kostjat IV ja V (esimene laps sündis XX.XX.XXXX ja teine XX.XX.XXXX) ning hageja

abistas BB erinevates toimingutes, sh nendes, mille tegemist piiras BB puue (otsus nr 920642

väljastati 13.11.2012 ja seal tuvastati, et BB-l on keskmine puue, töövõime kaotus 60%).

Hageja ja BB kooselu oli käsitletav seltsinguna, kuivõrd nad tegutsesid ühise eesmärgi nimel:

elasid ühist pereelu, kasvatasid lapsi, renoveerisid ja hoidsid korras ühist eluaset. Suuline ühise

tegutsemise leping (seltsing) sõlmiti 1993. või 1994. aasta mais, kus nad leppisid kokku, et

lepingu lõppedes jagavad nad lepingu ajal soetatud vara võrdsetes osades sõltumata

lepingupoole panustest. BB suri 01.06.2014 ja ta ei olnud eelnevalt teinud testamenti. Tema

seadusjärgseteks pärijateks olid seitse last (kostjad) erinevatest suhetest. BB surmahetkel oli

seltsinguvara väärtus 275 369 eurot (LLL kinnistu väärtus 184 000 eurot, A kinnistu väärtus

68 000 eurot, Osaühing S osaluse väärtus 22 369 eurot ja OÜ N osaluse väärtus 1 000 eurot).

Kuna hageja ja BB panused seltsingu eesmärkide täitmisse olid võrdsed, tuli BB pärijatelt

hageja kasuks pärandvara arvelt välja mõista 137 684,5 eurot.

BB matusekulud kandis hageja, mis olid kokku 3 440,6 eurot (fotograaf 613,8 eurot,

matusebüroo 1 746,8 eurot, peielaud 1 080 eurot). Nimetatud summa tuli pärijatelt välja mõista

arvestusega, et hageja kui BB elukaaslase ja laste isa kanda jääks 430,07 eurot. Vastuseks

kostjate tasaarvestuse vastuväitele märkis hageja, et BB arveldusarvelt väljavõetud rahaga tasus

ta BB 2 000 euro suuruse võla UU ees, mitte ei pööranud raha enda kasuks.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad IV ja V võtsid hagi õigeks ning nentisid, et hageja ja BB omasid ühist majapidamist,

kasvatasid koos lapsi ja nende panused ühisellu olid võrdsed.

3. Kostjad I, II, III ja VII hagi õigeks ei võtnud, vaidlesid sellele vastu ning palusid jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palusid nad jätta hageja kanda. Hagi tuli jätta rahuldamata, sest

hageja ei palunud kohtul tuvastada õigussuhte olemasolu ja puudusid tõendid hageja ja BB

vahelise seltsingulepingu olemasolu kohta.

Menetluses puudusid tõendid selle kohta, et hageja ja BB vahel oli seltsinguleping. Ainuüksi

koos elamine ei ole piisav seltsingulepingu kujunemiseks. Pealegi oli BB-l suhteid ka teiste

isikutega, kellega ta elas ka koos. Tõendamata oli väide, et hageja ja BB kooselu algas 1993.

aasta mais. Samuti oli paljasõnaline väide, et hageja ema andis laenu 1994. aasta septembris

korteri soetamiseks. BB majanduslik seisund oli piisavalt hea, mistõttu ta ei pidanud korteri

soetamiseks 10 000 krooni laenuks võtma. LLL kinnisasi soetati ajal, kui BB oli abielus FF-ga.

BB ja FF olid abielus perioodil 07.03.1981-16.01.1998, kuid elamu osteti 09.05.1995. Lisaks

olid tõendamata väited, et hageja koos BBga rajas haljastuse ja hooldab kinnisasja tänaseni.

Samuti ei olnud tõendeid selle kohta, et hageja abistas BB tema puude tõttu. Isegi kui hageja ja

BB vahel oli mingil hetkel seltsinguleping, siis ei muutnud see kogu BB vara seltsinguvaraks.

Matusekulude osas märkisid kostjad I-III ja VII esmalt, et nende jaoks jäi summa kujunemine

arusaamatuks. Hiljem kostjad nentisid, et ei vaidle vastu matusebüroo arvele 1 746,8 eurot, kuid

muude kulutuste kandmine oli tõendamata. Pärast BB surma tehti BB arveldusarvelt hagejale

ülekandeid vähemalt 1 700 eurot ulatuses. Lisaks tehti perioodil, kui BB oli koomas, tema

kontolt hagejale ülekandeid 400 euro ulatuses. Samuti tehti BB kontolt ülekandeid

raadiofirmale, turvafirmale ja tasuti krediitkaardi kuutasu. Kokku omastas hageja

seadusevastaselt BB arveldusarvelt vähemalt 2 100 eurot.

Eelneva tõttu esitasid kostjad I, II, III ja VII tasaarvestuse avalduse ja palusid tasaarvestada

enda nõue hageja nõudega 218,35 euro ulatuses (1 746,8 / 8). Selliselt jääks kostjate nõue

hageja vastu alles vähemalt 353,2 euro ulatuses (2 100 – 1 746,8) ja hagejal kaoks nõue kostjate

vastu.

4. Kostja VI hagi õigeks ei võtnud, vaidles sellele vastu ning palus jätta hagi rahuldamata.

Hageja väide, et tema ja BB vahel oli vara soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping, oli

alusetu. Esitatud tõenditest nähtus, et BB soetas temale kuulunud vara ainuomandisse või

ühisomandisse FF-ga.

Kui hageja jääb väite juurde, et tema andis esimese korteri soetamiseks raha, oli tegu

laenulepingu järgse kohustuse täitmisega. Nendel asjaoludel ei saanud pooltel olla ühise

tegutsemise lepingut. Kusjuures vallasasjast korteri kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise

tegutsemise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Kui sellist lepingut sõlmitud ei ole, ei

saa lähtuda sellest, et poolte ühine eesmärk oli korteri kaasomandisse soetamine (Riigikohtu

20.12.2005 otsus asjas nr 3-2-1-142-05). Kuivõrd hageja ja BB vahel ei olnud sõlmitud enne

2002. aastat ühise tegutsemise lepingut, ei kehtinud LLL asuva elamu ostmisele

võlaõigusseaduses (VÕS) seltsingusuhteid reguleeriv peatükk. Hageja panus oli arusaamatu A

kinnistu soetamisel ja kolme ettevõttega majandamisel. Ühe ettevõtte loomise ajal oli BB

abielus FF-ga ja hageja ei olnud ühegi ettevõtte juhatuse liige. Pelgalt abieluväline kooselu ei

ole piisav seltsingu tuvastamiseks. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et

pooled on lisaks kooselule korraldanud ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist

majapidamist korraldades on poolte tahe teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning

kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-

109-14).

Kuivõrd ajal, kui BB oli koomas või surnud, tehti hageja arveldusarvele BB kontolt ülekandeid

vähemalt 2 100 euro ulatuses, oli kostjal VI hageja vastu 300 euro suurune nõudeõigus (2 100

/ 7). Kostja VI soovis tasaarvestada selle hageja nõudega enda vastu.

Menetluse edasine käik

5. Maakohus rahuldas 02.12.2015 otsusega hageja hagi kostjate IV ja V vastu hagi õigeksvõtu

tõttu ja mõistis kummaltki hageja kasuks välja 20 099,3 eurot. Menetluskulud jättis kohus

hageja kanda.

Maakohtu otsus

6. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt I-III ja VI-VII hageja kasuks välja

415,78 eurot. Menetluskulud jättis kohus 98% ulatuses hageja kanda ja 2% ulatuses kostjate I-

III ja VI-VII kanda.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja elas koos BB-ga LLL elamus ja neil oli kaks ühist

poega. Samuti selles, et LLL ja A kinnistu omanikuna oli kinnistusraamatusse kantud BB,

kostjad on ühed BB pärijatest võrdsetes osades ning BB matused korraldas hageja ja maksis

matuseteenuse eest 1 746,80 eurot. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja ja BB vahel oli

sõlmitud seltsinguleping, kas BB pärandvara on hageja ja BB seltsinguvara ja kas hageja kandis

BB matusekulusid kokku 3 440,60 eurot.

Kooskõlas Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg-tega 2 ja 4, võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) §-ga 18 ja VÕS § 581 lg-ga 1, § 589 lg-ga 1 ja § 600 lg-ga 1 ning juhindudes

Riigikohtu 03.12.2014 otsusest asjas nr 3-2-1-109-14 leidis kohus, et hageja ja BB vahel ei

olnud seltsingulepingut. Hageja seisukohad ei olnud järjekindlad kooselu alguse ja

seltsingulepingu sõlmimise aja osas ning menetluses puudusid kirjalikud tõendid selle kohta, et

BB-le kuulunud vara soetati seltsinguvarana ja hageja panustas vara soetamisse. Tunnistajate

ütlustega oli tõendatud, et hagejal oli BB-ga alates 1993. aastast kooselu ja ühine majapidamine,

kooselu ajal soetati vaidlusalused kinnistud, hageja ja BB renoveerisid ning korrastasid ühiselt

LLL kinnistul asuvat elamut ja aeda, ühise kooselu ajal soetatud vara pidi BB jutu järgi jääma

hagejale ning nende ühistele lastele ja hageja aitas BB osaühingute juhtimisel. Samas ei andnud

tunnistajad ütlusi selle kohta, et hageja ja BB vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping või

seltsinguleping ja vara soetati seltsinguvarana. Kuivõrd poolte vahel lepingu sõlmine oli

tõendamata, oli paljasõnaline ka hageja nõude aluseks olev väide, et seltsingulepinguga leppisid

pooled kokku, et lepingu lõppedes jagavad nad lepingu ajal soetatud vara võrdsetes osades.

Hageja väide, et ta panustas LLL elamu ostmisse XXX korteri kaudu selliselt, et andis

vanematelt saadud 10 000 krooni korteri ostmiseks, mille müügist saadud rahaga finantseeriti

LLL elamu ostmist, oli kaheldav. Menetluses puudusid tõendid selle kohta, et XXX korter

kuulus kunagi BB-le, kuigi selles oli vaidlus. Sissekirjutus ei tõendanud vara kuuluvust.

Omandiõigust ei saanud tõendada tunnistaja ütlustega. Kahtlusi lisas ka asjaolu, et BB maksis

LLL elamu eest 250 000 krooni ja sai raha kinnisasja ostmiseks väidetavalt XXX korteri

müügist. Samas osteti viidatud korter vaid ligikaudu üks aasta varem väidetavalt 20 000 krooni

eest. Veel enam, LLL elamu alune maa erastati hageja sõnul BB rahaliste vahendite arvelt

27.04.2000 ja kinnistu registreeriti BB nimele. Seega ei olnud tõendatud, et hageja panustas

LLL kinnistu soetamisse. Pealgi oli BB ajal, kui LLL elamu soetati, abielus.

Veel enam, elamute ostmisele vallasasjana oli TsK § 244 lg-s 1 nähtud ette kohustuslik

notariaalne vorm. Riigikohus selgitas 20.12.2005 otsuses asjas nr 3-2-1-142-05, et vallasasjast

korteri kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping peab olema notariaalselt

tõestatud ja kui sellist lepingut sõlmitud ei ole, ei saa lähtuda sellest, et poolte ühine eesmärk

oli korteri kaasomandisse soetamine. Seega pidi LLL elamu ühise tegutsemise leping juhul, kui

see oleks olnud ühise tegutsemise lepingu alusel ostetav vara, olema sõlmitud notariaalses

vormis. Suulises vormis sõlmitud sellesisuline leping on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 83 järgi tühine. Samal põhjusel oleks tühise tehinguga olnud tegemist 06.10.2011

soetatud A kinnistu puhul, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg-st 1 tulenevalt peab tehing,

millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasi, olema notariaalselt tõestatud ja

AÕS § 120 lg 1 järgi peab notariaalses vormis olema ka asjaõigusleping.

Menetluses leidis tõendamist, et osaühingute osad kuulusid BB ainuomandisse. Tunnistajad ei

andnud ütlusi selle kohta, et hageja ja BB sõlmisid ühise tegutsemise lepingu või

seltsingulepingu tunnustele vastava lepingu osaühingute osade kohta, vaid selgitasid, et hageja

abistas BB osaühingute juhtimisel. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel leidis kohus, et hagi igalt

kostjalt seltsinguvara arvel 19 669,21 euro väljamõistmiseks on tõendamata ja tuleb jätta

rahuldamata.

BB testamenti ega pärimislepingut ei teinud ning kostjad olid BB lastena võrdsetes osades

pärijad. Hageja tõi avalduses esile, et ta kandis matusekulusid kokku 3 440,60 eurot, millest

fotograafile kulus 613,80 eurot, matusebüroo teenusele 1 746.80 eurot ja peielauale 1 080 eurot.

Hageja esitas iga kostja vastu matusekulu nõude 430,07 eurot. Eelnev oli tõendatud kirjalike

tõenditega (QQ ja OO kirjaliku tõendiga, Ö OÜ maksekorraldusega) ja tunnistajate ütlustega,

kes kinnitasid, et matustel oli umbes 100-120 peielist, peielaud oli kaetud XXX sööklasse ja

kohal oli fotograaf. Tunnistaja BB ütlustega oli tõendatud, et hageja tasus fotograafi ja peielaua

eest.

Kostjad esitasid menetluses tasaarvestuse vastuväite põhjusel, et hageja, omamata BB

arveldusarve kasutamiseks õiguslikku alust, kandis BB arveldusarvelt enda kontole perioodil

30.05.2014-06.06.2014 kokku 2 100 eurot. Menetluses leidis tõendamist, et ülekantud

summadest 2 000 eurot andis hageja enne matuseid üle UU-le, kellelt BB oli võtnud sama suure

summa laenu. Sellega täitis hageja kooskõlas VÕS §-ga 1041 kostjate pärimisseaduse (PärS)

§-st 130 tuleneva 2 000 eurose kohustuse UU ees, mistõttu said nad vastavalt VÕS § 200 lg-le

4 tasaarvestada hageja vastu kokku 100 eurose nõude ehk igal kostjal oli hageja vastu 14,29

euro suurune tasaarvestatav nõue. Pärast tasaarvestust tuli igalt kostjalt hageja kasuks välja

mõista 415,78 eurot.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 98%

ulatuses hageja ja 2% ulatuses iga kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi ei rahuldatud ja teha tühistatud osas

uue lahendi, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt I-III, VI-VII hageja kasuks välja

19 669,21 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Maakohus leidis ebaõigesti, et tõendatud ei olnud hageja ja BB vahel ühise tegutsemise lepingu

sõlmimine 1994. aasta mais. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei selgitanud

hagejale, et XXX korteri müümine BB-le oli veenvalt tõendamata. Kui kohus oleks seda

hagejale selgitanud, oleks ta saanud kohtule esitada korteri ostu-müügilepingu. Veel rikkus

kohus menetlusõigust, kui nentis alles otsuses, et eluliselt ei olnud usutav, et 20 000 krooniga

ostetud korteri müügist üks aasta hiljem sai soetada 250 000 kroonise elamu, seda pooltega

eelnevalt arutamata. Mustamäe kahetoalise korteri keskmine müügihind 1995. aastal oli üle

100 000 krooni ning osa raha laenati MM-lt. Tunnistajad kinnitasid, et Mustamäe korteri

müügist saadud raha eest soetati LLL kinnistu. Selle soetamisse ja korrastamisse panustasid nii

hageja kui BB. Asja lahendamise seisukohalt ei omanud tähtsust ka asjaolu, et korter ja elamu

soetati ajal, kui BB oli veel abielus FF-ga. Hageja ja BB kooselu alguseks olid BB ja FF

abielulised suhted lõppenud. Kusjuures abielu lõppedes jättis BB kogu vara FF-le, s.t kogu vara

oli neil kokkuleppel jagatud. Tunnistajate ütlustest nähtus, et pooltel olid ühised ettevõtted.

Ettevõtete arendamiseks omandas hageja kõrghariduse ja panustas teadmistega ühiste ettevõtete

arengusse. Pealgi avaldas BB korduvalt tunnistajatele, et kogu vara jääb perekonda, kelle all

pidas silmas hagejat ja nende ühiseid poegi.

Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud 98% ulatuses hageja ja 2% ulatuses kostjate kanda.

Menetluskulude määramisel oleks kohus pidanud arvestama sellega, et hageja tegi korduvalt

ettepanekuid asja kompromissiga lõpetamiseks. Kohus oleks pidanud otsuses põhjendama,

miks ta sellega ei arvestanud. Seda tegemata rikkus kohus menetlusõiguse norme. Hageja on

ka peale kohtuotsuse kuulutamist teinud kostjatele korduvalt ettepanekuid asi kompromissiga

lõpetada. Kui kaebus jääb rahuldamata, palus hageja jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Vastuapellatsioonkaebus

8. Kostjad I-III, VI-VII palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja teha

tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Samuti palusid nad

muuta menetluskulude jaotust ja jätta mõlemas kohtuastmes menetluskulud hageja kanda.

Hageja kantud matusekulud olid osaliselt tõendamata. Kohus toonitas ka ise puuduste

kõrvaldamise määruses, et matusekulud olid osaliselt tõendamata, kuid puuduste kõrvaldamata

jätmisest hoolimata tegi otsuse, kus luges kõik matusekulud tõendatuks. Kohtu põhjendused

osas, milles kohus leidis, et kostjatel ei olnud hageja vastu mitte 2 100 euro suurune nõue, vaid

100 euro suurune nõue, olid tingitud materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Hagejal puudus

õigus käsutada BB arvelduskontol olevaid vahendeid ja maksta pärandvara hulka kuuluvate

rahaliste vahenditega pärandaja väidetavat võlga. Pealegi ei olnud tõendatud laenulepingu

olemasolu ja võla suurus.

Vastused kaebustele

9. Kostjad I-III, VI-VII palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus hageja

vaidlustatud osas muutmata.

10. Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus kostjate

vaidlustatud osas muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS

§ 656 lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt tühistada oluliste menetlusõiguse

normide rikkumiste tõttu ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna

otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohus ei saa ise

rikkumist kõrvaldada. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata

osas, milles kohus mõistis igalt kostjalt (kostjad I-III ja VI-VII) välja matusekulude hüvitise

415,78 eurot, tuvastades seejuures matusekulude suurusena 3 440,6 eurot ja kostjate I-III ja VI-

VII nõudena hageja vastu 100 eurot, mille tasaarvestas hageja nõudega. Kirjeldatud osas tuleb

maakohtu otsuse lõppejäreldus jätta paika, muutes TsMS § 657 lg 21 alusel põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa

osaliselt ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus

peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited

esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste

väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesolevas asjas on

maakohus rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust ja jätnud täitmata

eelmenetluse ülesanded.

Iseenesest on kohus mitmed olulised asjaolud õigesti tuvastanud ja teinud neist korrektsed

järeldused. Nii on maakohus esitletud asjaoludest ja tõenditest õigesti järeldanud, et BB ja

hageja ei sõlminud ühise tegutsemise lepingut (hilisem seltsinguleping) asjade soetamiseks,

matusekulud olid kokku 3 440,6 eurot ning BB-l oli sõlmitud suuline laenuleping UU-ga.

Samas ei piisanud eelnevalt tuvastatud asjaoludest hageja rahalise nõude lahendamiseks.

Maakohus jättis korrektselt tuvastamata pärandvara koosseisu, mis oli aga asja õige

lahendamise seisukohast oluline. Seda enam, et ajal, kui soetati korter, elamu ja ühe ühingu

osad, oli BB abielus FF-ga. Veel jättis kohus kontrollimata, kas hageja nõue oli võimalik

lahendada mõnel alternatiivsel alusel ja selleks vajalikud asjaolud tuvastamata, kuigi

menetluses märgiti mitmel korral, et XXX korteri soetamiseks panustas hageja 10 000 krooniga

ja aasta hiljem ostetud elamu oli praktiliselt elamiskõlbmatu ning hageja koos BB-ga ehitas

elamu välja ja haljastas kinnisasja.

Praeguses asja lahenduse seisukohalt oli oluline silmas pidada, et mitmed asjad omandati ja

korrastati ajal, kui kehtis TsK ja mitmed pärast VÕS-i jõustumist. Maakohus on õigesti

märkinud, et TsK kehtis kuni aastani 2002, kui jõustusid VÕS ja TsÜS. VÕSRS § 18 lg 1 järgi

kohaldatakse pärast VÕS-i jõustumist enne 01.07.2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele

VÕS-is seltsingu kohta sätestatut. Kuid ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või

toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust.

VÕS-is käsundita asjaajamise kohta sätestatut kohaldatakse tegudele, mis on tehtud pärast

01.07.2002 (VÕSRS § 21) ja nõndasamuti kohaldatakse VÕS-is alusetu rikastumise kohta

sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002 (VÕSRS § 23).

TsK-i kehtimise ajal omandati BB nimele XXX korter (19.12.1994) ja LLL elamu

(09.05.1995). Pärast VÕS-i jõustumist omandati A kinnistu (06.10.2011).

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et vabaabielu pooled võivad ühise tegutsemise lepingu

alusel soetada vara kaasomandisse (vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05;

18.12.1998 otsust asjas nr 3-2-1-129-98 jt). Samas on Riigikohus 26.01.1999 otsuses asjas

nr 3-2-1-8-99 selgitanud, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1

kohaselt ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ühiselt tegutsema. TsK § 440 lg 1 järgi

tasuvad lepinguosalised §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus

varas või töise osavõtu teel. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on lepinguosaliste

tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel. Ühise tegutsemise kokkuleppele ja ühiste

vahendite kasutamisele peab järgnema ka ühine asjaajamine. Ainuüksi kokkulepe osta ühiste

vahenditega elamu, ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Pealegi pidi ühise

tegutsemise kokkulepe korteri kaasomandisse soetamiseks olema sõlmitud notariaalses vormis

(vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05, p 14). Praegusel juhul osteti XXX

korter ostu-müügilepingu järgi BB ainuomandisse (III kd lk 20), kuigi ühiste rahaliste vahendite

arvelt, ja nõndasamuti toimiti LLL kinnistuga (I kd lk 9-10), kusjuures pooltel ei olnud sõlmitud

notariaalses vormis ühise tegutsemise lepingut korteri ja elamu soetamiseks.

Samas on ühise tegutsemise leping võimalik sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks

omandamiseks, nt majavalduse ühiseks parendamiseks ja ühiseks kasutamiseks vabaabielu

jooksul. Maakohus jättis sellele aga tähelepanu pööramata ja vajalikud asjaolud tuvastamata.

Samas on hageja menetluses läbivalt tuginenud sellele, et ta osales nii XXX korteri kui LLL

elamu renoveerimises ja rajas elamu ümber oleva haljastuse. Kogu eelnev töö suurendas

oluliselt asjade väärtust. Ühise tegutsemise lepingu muul eesmärgil sõlmimise korral tuleb

ühele poolele kuuluva asja väärtuse juurdekasv (kasu), mis tekkis poolte kokkuleppe kohaselt

ühise tegutsemise tulemusel, ühise tegutsemise lepingu lõppemise korral jagada kaasomandi

jagamise põhimõtetega sarnaselt (vt nt Riigikohtu 13.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-133-05, p

14). Kui pooled oma varalisi suhteid korteri omandamisel, parendamisel või majandamisel

lepinguga ei reguleerinud, võib selleks kulutusi teinud poolel olla lisaks teise poole vastu nõue

alusetu rikastumise alusel (vt nt Riigikohtu 20.12.2005 otsust asjas nr 3-2-1-142-05, p 14).

Pärast VÕS-i jõustumist on Riigikohus sarnaselt TsK-i kehtimise ajal tehtud lahenditele

avaldanud, et ainuüksi mehe ja naise püsiv ühise majapidamisega abieluväline kooselu

(vabaabielu) ei vasta seltsingu kriteeriumitele (VÕS § 580 jj). Kuigi seltsingulepingu eesmärk

on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema

ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige

ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise

nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi

teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592).

Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud (Riigikohtu

03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p 14).

Abieluvälisest kooselust ei teki isikutele siduvaid kohustusi, s.t võlasuhet VÕS § 2 mõttes.

Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga

VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi

tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab

eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta

sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel

kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida

ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi

see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist

majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning

kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas

nr 3-2-1-109-14, p-d 14-15).

Abieluväline kooselu ei muuda poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade

omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, s.t kas

kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle

alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi

seltsinglaste ühisomandisse. Kusjuures ühisvara ei ole aga seltsingu vältimatu tunnus

(Riigikohtu 03.12.2014 otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p 17).

Sõltumata seltsingulepingu olemasolust, on kohtupraktika siiski nentinud võimalust kasutada

isikute vabaabielu kestel omandatud vara hilisemale jagamisele osaliselt analoogia korras

seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid). Seltsingu likvideerimise sätteid

saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete

suuremate väärtustega esemete (nt kinnisasi) jaotamisel ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust

kuuluvusest, kui (1) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud

olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; (2) pooltel oli eset

soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara)

kestvaks loomiseks (vt nt Riigikohtu 21.12.2016 otsust asjas nr 3-2-1-129-16. p 22; 03.12.2014

otsus asjas nr 3-2-1-109-14, p 19). Kui seltsingu likvideerimise sätted siiski kohaldamisele ei

tule, tuleb hageja nõude rahuldamise võimalust analüüsida käsundita asjaajamise sätete järgi.

Kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb seda kontrollida

alusetu rikastumise sätete alusel (Riigikohtu 21.12.2016 otsust asjas nr 3-2-1-129-16. p-d 29,

33). Maakohus jättis eelneva ebaõigesti tähelepanuta.

Ühingu osade kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Praegusel juhul kanti üks vaidlusalune

ühing äriregistrisse TsK-i kehtimise ajal (Osaühing S 16.06.1997 (I kd lk 40)) ja teised kaks

pärast VÕS-i jõustumist. Nii TsK-i kui VÕS-i kehtimise ajal oli ühingu osade mõlema isiku

omandisse soetamiseks vajalik poolte sellekohane kokkulepe. Sellise kokkuleppe olemasolu ei

saanud järeldada asjaolust, et ühingud loodi ajal, kui BB ja hageja olid elukaaslased või sellest,

et hageja oli mõnda aega ühe ühingu juhtorgani liige ja omandas ühingu hüvanguks

kõrghariduse. Pelgalt ühingu juhtorgani liikmeks ja ärimehe toetavaks elukaaslaseks olemine

ei tee kaaslasest ühingu omanikku elukaaslase kõrval. Samas ei võta see ära õigust nõuda oma

panuseid tagasi muul alternatiivsel õiguslikul alusel. Maakohus jättis selle ebaõigesti

kontrollimata. Kohus selgitab, et analoogia korras seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise

võimaluse kontrollimiseks tuleb kindlaks teha ühingute väärtused, s.t kas tegu on suuremat

väärtust omava ühingutega. Kui ühingud ei oma suuremat väärtust, siis analoogia korras

seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada ei saa.

Seoses eespool märgitud esimese astme kohtu menetluse puudusega, et kohus jättis tuvastamata

pärandvara koosseisu, märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja nõude õigeks lahendamiseks

on oluline välja selgitada, missugune oli vaidlusaluse vara kuuluvus. Siinkohal on oluline tähele

panna, et mitmed esemed soetati ajal, kui BB oli veel abielus ja sellisel juhul läks ühe abikaasa

poolt soetatav vara ühisvara režiimi korral eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (PKS1994 §

14 lg 1).

Järgnevalt võtab kohus seisukoha vastuhagi osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega osas, milles kohus tuvastas matusekulude suuruse, BB arveldusarvelt hageja

arveldusarvele kantud summade suuruse ja nentis võimalust tasaarvestuse kohaldamiseks.

Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6

ei korda neid. Samas ei nõustu ringkonnakohus sellega, et hageja teguviisi õiguslikuks aluseks

oli VÕS § 1041. Selle sätte alusel oleks hageja saanud esitada pärijate vastu nõude, kui ta oleks

isiklike rahaliste vahendite arvelt täitnud pärandaja kohustuse, mis langes pärast pärandaja

surma pärijatele. Tegu oleks olnud pärandvaral lasuva kohustusega, mille koormat kergendati,

s.t pärijad rikastusid. Praegusel juhul kasutas hageja BB laenukohustuse täitmiseks BB

arveldusarvel olevaid rahalisi vahendeid, mitte isiklikke. Samas oli selline teguviis käsitletav

käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes.

Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui (1) tehakse midagi

teise isiku kasuks ehk aetakse võõrast asja (lg 1), (2) asjaajajal puudub õigus või kohustus tegu

teha (lg 1), asjaajajal on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist

isikut (lg 2) ja lisaks on täidetud mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimustest

(Riigikohtu 15.01.2015 otsus asjas nr 3-2-1-118-14, p 15). Hageja kandis BB kontolt raha enda

kontole, olemata selleks kohustatud või õigustatud, võttis selle sularahas välja ja andis UU-le,

et täita esmalt BB laenu tagastamise kohtustus, millest pärast tema surma kujunes pärandvaral

lasuv kohustus. Kirjeldatud teguviis vastas soodustatu huvile ja tema eeldatavale tahtele VÕS

§ 1018 lg 1 p 2 mõttes.

Kuigi hageja palus maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses, ei ole ta kaebuse põhjendustes ja

ka eelneva menetluse kestel vaidlustanud BB arveldusarve väljavõttest nähtuvat, s.t seda, et

hageja kandis BB kontolt enda kontole vahetult enne ja vahetult pärast tema surma kokku 2 100

eurot. Seega kandis hageja enda kontole 100 eurot rohkem, kui oli tarvis laenu tagasi

maksmiseks. Viidatud summa tasaarvestas maakohus õigesti hageja matusekulude nõudega.

Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha täiendavate tõendite vastuvõtmise kohta. Hageja

esitas koos apellatsioonkaebusega VV, BB, EE ja XX avalduse, ostu-müügilepingu,

turuülevaate ja kirjad kompromissiettepanekute kohta. TsMS § 633 lg 5 järgi, kui

apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb

apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata

jätmise põhjus. Kusjuures ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel

(TsMS § 652 lg 3 p-d 1-2). TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi

ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit,

millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus ei võta aluseks asjaolu ega tõendit, mis esimese astme

kohtus esitati, kuid mis on jäetud esimese astme kohtu menetluses õiguspäraselt arvestamata

(TsMS § 652 lg 2).

Tuginedes TsMS § 652 lg-le 2 keeldub kohus VV, BB, EE ja XX avalduse vastuvõtmisest.

Maakohus keeldus õiguspäraselt 17.10.2016 avalduse vastuvõtmisest põhjusel, et kohus

rahuldas nende isikute ülekuulamise taotlused. Hageja on põhjendanud turuülevaate ja korteri

ostu-müügilepingu esitamist sellega, et kohus märkis otsuses üllatuslikult, et tõendatud ei olnud

XXX korteri soetamine BB poolt 1994. aastal ja eluliselt ei olnud usutav, et korteri müümise

rahast sai aasta hiljem osta elamu. Nimelt osteti korter 20 000 krooni eest ja elamu 250 000

krooni eest. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et maakohtu seisukoht, et tõendatud ei olnud

BB poolt korteri soetamine 1994. aastal, oli üllatuslik. Kohus vajadusele esitada korteri ostu-

müügileping oma väite tõendamiseks poole tähelepanu ei juhtinud. Samas oli tõend asja õigeks

lahendamiseks vajalik, mistõttu võtab kohus vastu korteri ostu-müügilepingu. Teisalt on

kostjad menetluses korduvalt viidanud sellele, et eluliselt ei olnud usutav, et korteri müügist

saadud raha eest osta elamu. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).

Hageja, otsustades kostjate vastuväidetele vastamata jätta, kasutas selliselt oma menetlusõigust.

Pealegi ei olnud peamiselt 1998. aasta kinnisvaraturu seisukorrale keskenduv ülevaade vajalik

asja õigeks lahendamiseks. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel keeldub kohus kinnisvaraturu

ülevaate dokumendi vastuvõtmisest. Asja lahendamise seisukohast ei olnud oluline ka

kirjavahetus kompromissi sõlmimise teemadel, mistõttu keeldub kohus ka selle tõendi

vastuvõtmisest. Kuivõrd menetlusosaliste esitatud dokumendid, mille vastuvõtmisest kohus

keeldub, on esitatud elektrooniliselt, ei tagasta kohus neid menetlusosalistele.

Ringkonnakohtu arvates on pooltel vaidluse kõiki asjaolusid arvestades mõistlik sõlmida asjas

kompromiss, vältimaks asja lahendamise edasist venimist ja menetluskulude suurenemist.

Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole pooltel võimalik ilma täiendava aja- ja rahakuluta ning

ulatusliku tõendamismenetluse läbimiseta jõuda asjas pooli rahuldava lahenduseni. Juhindudes

TMS § 4 lg-st 4 tulenevale kohtu kohustusele suunata pooli kompromissile, on ka Riigikohus

erinevate vaidluste lahendamisel juhtinud sellele tähelepanu (vt nt Riigikohtu 20.12.2017 otsust

asjas nr 2-14-25115, p 13.2; 8.12.2016 otsust asjas nr 3-2-1-116-16, p 81 jt). Praeguses

vaidluses tuleb pooltel sisuliselt määrata kindlaks pärandvara koosseis, mida siis pärijad saavad

jagada (asja materjalidest nähtuvalt on pärijatevaheline vastavasisuline vaidlus maakohtus

algatatud). Arvestades eeltoodut ja juba praeguseks ajaks poolte kantud menetluskulusid, on

mõistlik lõpetada vaidlus kompromissiga. TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse

kuni lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga.

Menetluskulud

12. Kuna ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata osas, milles maakohus jättis tuvastamata kostjate I-III, VI-VII nõude hageja vastu

kokku 2 100 euro ulatuses ja tuvastas I-III, VI-VII nõude hageja vastu 100 euro ulatuses, mille

tasaarvestas hageja matusekulude nõudega kostjate vastu, tuleb vastuapellatsioonkaebuse

menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate I-III, VI-VII

kanda võrdsetes osades.

Kuivõrd maakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks, jaotatakse veel jaotamata menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel

asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse

kindlaks TsMS § 174 lg 6 kohaselt.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Indrek Soots

Mati Maksing