2-16-12972/57 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-16-12972

Määruse kuupäev

Tartu, 12. märts 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Juri Kolesnikovi kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei

tegevuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juri Kolesnikovi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Juri Kolesnikov

Puudutatud isik Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei asendaja

kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei

Puudutatud isik Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse

kaudu; sissenõudja), esindaja Elen Eigo-Aunbaum

Asja läbivaatamise kuupäev

22. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12972 muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Juri Kolesnikovi kanda.

4. Vabastada Juri Kolesnikov riigituludesse kautsjoni tasumise kohustusest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Kolesnikov (avaldaja) esitas 29. augustil 2016 maakohtule avalduse, milles soovis saada

tagasi tema kasuks kohtuotsusega välja mõistetud raha ning täitemenetluses kulunud marke,

ümbrikke ja paberit.

1.1. Avalduse kohaselt mõistis Tartu Maakohus 6. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud

otsusega Zoja Golovinalt avaldaja kasuks välja 50 eurot. Avaldaja kui sissenõudja kasuks alustas

kohtutäitur Janek Pool (kohtutäitur I) nimetatud kohtuotsuse täitmiseks täitemenetlust

2-16-12972

nr 171/2016/205. Samas oli avaldaja kui võlgniku vastu varem alustatud täitemenetlus

nr 084/2015/2715 (sissenõudja Eesti Vabariik, nõude suurus 576 eurot). Täiteasjas

nr 084/2015/2715 5. juulil 2016 tehtud kohtutäituri Oksana Kutšmei (kohtutäitur II) asendaja

kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei (kohtutäituri II asendaja) rahalise nõude arestimise akti kohaselt

pidi kohtutäitur I kandma kohtuotsusega avaldaja kasuks välja mõistetud raha üle kohtutäituri II

ametialasele kontole.

1.2. Avaldaja teatas kohtutäiturile II, et tema koostatud akt on vale, ning kohtutäiturile I, et avaldaja

raha ei tohi kinni pidada. Kohtutäitur II vastas, et kohtutäitur I peab ise otsustama, kas ta kannab

raha kohtutäiturile II. Kohtutäitur I vastas, et ta on kohustatud isik ning kui avaldaja ei nõustu

arestimisega, tuleb avaldajal esitada kaebus kohtutäiturile II. Avaldaja sai kohtutäiturilt I teate, et

viimane sai avaldaja kasuks välja mõistetud raha Z. Golovinalt kätte ning lõpetab täitemenetluse.

1.3. Maakohtule esitatud avalduses leidis avaldaja, et rahasumma kinnipidamine on vale, kuna tema

maksis tsiviilasjas, milles tema kasuks raha välja mõisteti, 37 eurot 50 senti riigilõivu. Kohtutäitur I

sai otsuse täitmise eest tasu, kohtutäitur II saab oma tasu, kuid avaldaja otsuse alusel raha ei saa.

Vangla võtab 50% avaldaja sissetulekust, sh kohtutäituri I saadetust, automaatselt rahalise nõude

(võlad) jaoks. Kohtutäiturid nõuavad ka postikulu ja paberi hinda. Seetõttu soovis avaldaja saada

kohtutäiturilt II kahte ümbrikku, kahte postmarki ja kahte A4 formaadis paberilehte ning

kohtutäiturilt I nelja ümbrikku, nelja marki ja nelja A4 formaadis paberilehte.

2. 30. augusti 2016. a määrusega edastas maakohus avaldaja avalduse koos lisadega kohtutäiturile I

ja kohtutäiturile II ning kohustas neid esitama kirjaliku seisukoha asja kohta.

3. 31. augustil 2016 vastas kohtutäitur I kohtunõudele ning selgitas, et avaldaja esitas talle

sissenõudjana täitmisavalduse ja täitedokumendi (tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud maakohtu otsuse,

mille kohaselt tulenes 50 euro suurune nõue pooltevahelisest võlaõiguslikust lepingust)

täitemenetluse korraldamiseks. Kohtutäitur I viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dele 66

ja 131 ning selgitas, et kui rahalise nõude arestimise aktis on kohustatud isikuks tema kui

kohtutäitur, on tal kohustus hinnata, kas avaldaja kui sissenõudja (kes on samas teises

täitemenetluses võlgnik) kasuks sissenõutud raha (või vara) on arestitav või mitte. Viidatud sätete

kohaselt on nõudeõiguse arest pooltevahelisest võlaõiguslikust lepingust tulenevatel juhtudel

lubatav, sest vastavat keeldu ei ole. Kui raha või vara arest on lubatav, lõpeb rahalise nõude

arestimise aktis kohustatud isikuna märgitud kohtutäituri diskretsiooniõigus akti täitmise osas (akti

täitmine on kohustuslik). Täiteasjas nr 171/2016/205 kanti kuni 5. juulini 2016, kui kohtutäitur I sai

kätte arestimisakti, raha (25 eurot 56 senti) avaldajale. Pärast arestimisakti kättesaamist laekunud

24 eurot 44 senti kandis kohtutäitur I arestimisakti alusel kohtutäiturile II.

4. 6. septembril 2016 vastas kohtutäituri II asendaja kohtunõudele ja leidis, et avaldaja ei esitanud

enne täiturile kaebust ning avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna avaldaja ei pidanud

kinni seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust

korrast. Kohtutäituri II asendaja vaidles avaldaja kaebusele ka sisuliselt vastu.

5. 14. septembri 2016. a vastuses märkis avaldaja muu hulgas seda, et ta kaebab, sest ei ole

kohtutäituri II tegevusega nõus.

6. Tartu Maakohus jättis 5. oktoobri 2016. a määrusega (jõustunud 19. detsembril 2016, lisaks ei

vaidlustanud avaldaja määruskaebuses avalduse menetlusse võtmata jätmist) muu hulgas menetlusse

võtmata avaldaja avalduse täiteasja nr 171/2016/205 (kohtutäitur I) kohta ning jättis seda täiteasja

puudutava avaldusega seotud menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus määras, et jätkab avaldaja

täiteasjaga nr 084/2015/2715 seotud avalduse menetlusse võtmise otsustamist.

2(7)

2-16-12972

Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 477 lg-le 1, § 371 lg 1 p-le 3,

TMS § 217 lg-le 1 ja § 218 lg-le 1 ning leidis, et täiteasja nr 171/2016/205 puudutavas osas tuleb

avaldaja avalduse menetlusse võtmisest keelduda, kuna ta ei pidanud kinni seda liiki asjade

eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Asja

materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud enne kohtusse pöördumist kohtutäituri I tegevuse

või otsuse peale talle endale kaebust. Avaldaja 2. augustil 2016 täiteasjas nr 171/2016/205 esitatud

taotlust mitte kanda arestimisakti alusel raha kohtutäiturile II täiteasja nr 084/2015/2715 katteks ei

saa käsitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitatud kaebusena, mille kohta 9. augustil 2016

koostatud kohtutäituri I vastuse (taotluse rahuldamata jätmise) peale võiks esitada TMS § 218 järgi

kaebuse kohtule. 25. augusti 2016. a otsusega lõpetas kohtutäitur I täiteasjas nr 171/2016/205

menetluse nõude rahuldamise tõttu. Mõlemas dokumendis märkis kohtutäitur I TMS § 217 lg-s 1

sätestatud kaebekorra (õiguse esitada tema otsuse või tegevuse peale talle kaebus kümne päeva

jooksul).

Maakohus leidis täiteasja nr 084/2015/2715 puudutava avalduse osa kohta, et avaldaja ei esitanud

kohtutäiturile II arestimise peale küll selget kaebust, kuid tema kirjadest oli aru saada, et ta ei olnud

arestimisega nõus. Lisaks nähtub kirjadest, et avaldaja taotles kohtutäiturilt II ümbrikke ja marke.

Maakohtu hinnangul tuli avaldaja 11. juuli 2016. a ja 4. augusti 2016. a kirju käsitada kaebustena

kohtutäituri II otsuse/tegevuse peale, mida kohtutäitur II ei olnud nõuetekohaselt lahendanud.

Avaldaja tegi kõik endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus, ning tal oli õigus

esitada avaldus kohtule.

7. 17. jaanuari 2017. a määrusega võttis Tartu Maakohus menetlusse avaldaja kaebuse täiteasjas

nr 084/2015/2715.

8. Kohtutäitur II vaidles oma asendaja esitatud vastuses avaldaja kaebusele vastu. Kohtutäitur II sai

teada, et kohtutäitur I korraldab täiteasjas nr 171/2016/205 täitemenetlust, milles on sissenõudjaks

avaldaja. Seetõttu leidis kohtutäitur II, et kohtutäituri I ametialasel kontol võib olla või sinna

tulevikus laekuda avaldaja raha. Kohtutäitur II arestis 5. juuli 2016. a rahalise nõude arestimise

aktiga 753 euro 56 sendi (sissenõudja Eesti Vabariigi nõue 576 eurot + täitemenetluse kulud

177 eurot 56 senti) ulatuses täiteasjas nr 171/2016/205 sundtäitmisel oleva rahalise nõude

TMS § 111 alusel. Kohtutäitur II sai kohtutäiturilt I arestimisakti alusel 24 eurot 44 senti. Laekunud

rahast rahuldas kohtutäitur II 18 euro 68 sendi ulatuses sissenõudja Eesti Vabariigi nõude ja 5 euro

76 sendi ulatuses kohtutäituri II tasu nõude. Kohtutäituri II tegevus on seadusega kooskõlas.

Avaldaja täiteasjas nr 171/2016/205 täitmisel olnud nõudele ei olnud sissenõude pööramine

TMS §-de 66 ja 112 kohaselt keelatud. Avaldaja nõude aluseks olnud kohtuotsuse järgi oli tegemist

müügilepingust tuleneva nõudega. Avaldaja muud kohustused ei mõjuta avaldaja nõude arestimise

lubatavust. Lisaks selgitas kohtutäitur II, et avaldaja oli kinnipeetav ehk teise isiku ülalpidamisel

olev isik. Riigikohtu praktika järgi ei ole sel juhul TMS § 130 jj eesmärki arvestades vaja tagada

avaldajale seaduses ettenähtud miinimumkaitset, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu.

9. Sissenõudja Eesti Vabariik leidis, et nõude arestimine oli TMS §-dega 111 ja 113 kooskõlas, ning

postikulude hüvitamise nõue jäi sissenõudjale selgusetuks.

10. Tartu Maakohus jättis 31. jaanuari 2017. a määrusega rahuldamata avaldaja kaebuse

kohtutäituri II asendaja 5. juuli 2016. a (maakohus on ekslikult märkinud kuupäevaks 4. juuli 2016,

kuigi viidatud otsuse allkirjastas kohtutäituri II asendaja 5. juulil 2016; I kd, tl 93) rahalise nõude

arestimise akti peale. Maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse ümbrike, postmarkide ja

paberilehtede saamiseks. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda.

3(7)

2-16-12972

Maakohus leidis, et kuna 5. juuli 2016. a rahalise nõude arestimise akt rikkus avaldaja õigusi, oli tal

õigus esitada akti peale kaebus. Avaldaja 11. juulil 2016 saadetud kirjast nähtus, et see oli

kohtutäiturile II saadetud 5. juuli 2016. a arestimisakti kohta ning avaldaja ei olnud arestimisaktiga

rahul. Kohtutäitur II oleks pidanud avaldaja 11. juuli 2016. a kirja käsitama TMS § 217 lg 1

kohaselt kaebusena ning selle lahendama. Kohtutäituri II 18. juuli 2016. a kiri avaldajale ei ole

TMS § 217 lg 3 järgi kohane otsus. Kaebuse esitaja puhul ei saa eeldada, et tal oleksid teadmised

või oskused oma soov korrektselt vormistada. Piisab, kui kaebuse esitaja oskab viidata täituri

otsusele või tegevusele, mida ta vaidlustab, ning toob välja vaidlustamise põhjuse. Seevastu

kohtutäituril on juriidilised teadmised, ta peab avalik-õiguslikku ametit ning tal on kohustus

juhinduda TMS §-st 217. Kohtutäitur II ei teinud seda ja jättis avaldaja kaebuse lahendamata.

Maakohus leidis, et avaldaja kaebus tuleb vaadata läbi TMS § 218 alusel, kuna avaldaja on teinud

kõik endast oleneva, et läbida kohtueelne menetlus.

Varalistele õigustele sissenõude pööramist reguleerivad TMS § 110 jj. Arestitud nõue on tekkinud

Tartu Maakohtu 6. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud otsusest, millega mõisteti

Z. Golovinalt avaldaja kasuks välja võlg 50 eurot. Seadusest ei tulene nimetatud nõude arestimist

välistavat alust. Viidatud nõudele ei ole sissenõude pööramine TMS § 112 või § 66 kohaselt

välistatud. Tartu Maakohtu 6. novembri 2015. a otsusest nähtuvalt ei ole tegemist avaldaja

sissetulekuga TMS § 130 mõttes ning nõude arestimine ei ole ka seetõttu takistatud. Asjakohased ei

ole avaldaja väited, et tal on ka teisi võlausaldajaid ning ta ei saanud tema kasuks kohtuotsusega

välja mõistetud raha. Maakohus leidis, et avaldaja nõue, et kohtutäitur II saadaks talle kaks

ümbrikku, kaks postmarki ja kaks A4 formaadis paberilehte, ei tulene seadusest.

11. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada, teha avaldaja kasuks uus lahend ning kontrollida olukorra põhiseaduspärasust.

12. Kohtutäituri II asendaja vaidles määruskaebusele vastu ja pidas seda põhjendamatuks.

Menetluskulud palus kohtutäituri II asendaja jätta avaldaja kanda.

13. Sissenõudjale jäi avaldaja seisukoht arusaamatuks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

14. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. aprilli 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, maakohtu

määruse muutmata ning määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud avaldaja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid kõiki

korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Ringkonnakohus leidis, et Tartu Maakohtu 6. novembril 2015

tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud otsusest, millega mõisteti Z. Golovinalt avaldaja kasuks välja

50 eurot, tulenev nõue on arestitav. Avaldaja nõue Z. Golovina vastu ei olnud mittearestitav vara

TMS § 66 tähenduses ega nõue, millele ei saa sissenõuet pöörata TMS § 112 tähenduses.

Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas ei esine olukorra põhiseadusvastasusele viitavaid

asjaolusid. Ringkonnakohus selgitas, et olukorras, kus avaldaja vastu on algatatud täitemenetlused,

on kohtutäitur TMS § 8 alusel kohustatud võtma tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud

täitedokumendi täitmiseks, sh arestima võlgniku nõuded kolmandate isikute vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Määruskaebuses palub avaldaja maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada, tagastada

maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv (30 eurot) ning kohtutäituri I poolt kohtutäiturile II

arestimisakti alusel kantud 24 eurot 44 senti avaldaja kontole.

4(7)

2-16-12972

Määruskaebuse kohaselt tasus avaldaja 37 eurot 50 senti riigilõivu selleks, et maakohus teeks

6. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-6662 otsuse, millega mõistis avaldaja kasuks välja 50 eurot.

Kohtutäitur I ja kohtutäitur II saavad tasu, avaldajal aga kulus aega ja tekkisid postikulud.

Riigikohtu üldkogu 12. aprillil 2016 asjas nr 3-3-1-35-15 tehtud otsuse kohaselt peab kinnipeetaval

olema puutumata miinimum ehk 5% töötasu alammäärast (24 eurot kuus). Avaldaja maksis 37 eurot

50 senti, et saada 50 eurot oma vangla kontole. Avaldaja maksis veel 30 eurot riigilõivu. 50 eurost,

mis pidi tulema avaldaja vangla kontole, võetakse 50% (25 eurot) rahalise nõude katteks, 20%

(10 eurot) vabanemisfondi ning avaldaja peab maksma vanglale ka elektri eest (3,5 eurot). Avaldaja

palub kontrollida viidatud olukorra põhiseaduspärasust. Ei ole õiglane, et kohtutäiturid saavad 50%

kinnipeetavale vangla kontole laekuvast rahast.

16. Kohtutäituri II asendaja vaidleb määruskaebusele vastu ja peab seda põhjendamatuks.

17. Sissenõudja peab maa- ja ringkonnakohtu seisukohti seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub

määruskaebuse jätta rahuldamata. Menetluskulud palub sissenõudja jätta avaldaja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel muutmata. Määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata.

19. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kohtutäitur II oleks pidanud avaldaja 11. juuli 2016. a

kirja käsitama TMS § 217 lg 1 kohaselt kaebusena kohtutäituri tegevuse peale ning selle lahendama,

kohtutäituri II 18. juuli 2016. a kiri avaldajale ei olnud TMS § 217 lg 3 järgi kohane otsus

kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse kohta ning avaldaja kaebus tuli kohtus vaadata läbi

TMS § 218 lg 1 alusel, kuna avaldaja tegi kõik endast oleneva, et läbida kohtueelne menetlus.

Kolleegiumi hinnangul on nimetatu kooskõlas kolleegiumi varasema praktikaga, mille kohaselt, kui

on tuvastatud kaebuse kohtutäiturile esitamine, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi

vaadanud, võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule, kuna kaebuse esitaja

on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (vt Riigikohtu

11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13; 13. oktoobri 2009. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-102-09, p 9).

20. Maakohus tuvastas, et kohtutäituri II asendaja arestis 5. juuli 2016. a arestimise aktiga 753 euro

56 sendi ulatuses täiteasjas nr 171/2016/205 sundtäitmisel oleva rahalise nõude. Kohtutäituri I

31. augusti 2016. a vastuse kohaselt laekus talle viidatud täiteasjas pärast arestimisakti kättesaamist

24 eurot 44 senti, mille ta kandis arestimisakti alusel kohtutäiturile II. Pooled ei vaidle selle asjaolu

üle. Seega oli tegemist sissenõude pööramisega nõudele TMS § 111 järgi. Viidatud sätte kohaselt

arestib kohtutäitur nõudele sissenõude pööramiseks nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud

kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab

kohtutäitur ka võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda. Arestimisaktist nähtuvalt oli

praeguses asjas kohustatud kolmandaks isikuks TMS § 111 mõttes kohtutäitur I. Lisaks leidis

maakohus kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga, et varalistele õigustele sissenõude pööramist

reguleerivad TMS § 110 jj (Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 14).

21. Pooled ei vaidle selle üle, et arestitud nõue tulenes Tartu Maakohtu 6. novembril 2015

tsiviilasjas nr 2-15-6662 tehtud otsuse järgi avaldaja ja Z. Golovina vahel sõlmitud müügilepingust.

Eelnimetatud kohtuotsusega mõisteti Z. Golovinalt avaldaja kasuks välja müügilepingust tulenev

5(7)

2-16-12972

võlg 50 eurot. Seega leidsid kohtud põhjendatult, et nimetatud nõue ei olnud TMS § 112 mõttes

nõue, millele ei saanud sissenõuet pöörata.

22. TMS § 132 lg 1 järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ettenähtud palga alammäära suurust

või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kolleegium leiab, et viidatud säte kohaldub

TMS § 130 lg-te 1 ja 11 järgi üksnes töötasu või muu töötasuga sarnase laekumise puhul.

TMS § 130 lg 11 kohaselt loetakse sissetulekuks eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast

tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada

andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt

hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku

juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Seega, kuigi

sissetuleku mõiste on TMS § 130 lg-te 1 ja 11 kohaselt lahtine, tuleneb TMS § 130 lg-test 1 ja 11

üheselt, et sissetulekuks on üksnes töötasu ja sellega sarnased (tasu maksmises seisnevad)

laekumised. Selliselt on kolleegium TMS §-s 130 sätestatut ka oma varasemas praktikas

tõlgendanud (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15;

11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 10; 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-62-15, p 15). Avaldaja ei ole väitnud, et tegemist oleks olnud tema töötasu või muu

sellesarnase nõudega. Seetõttu nõustub kolleegium alama astme kohtutega, et tegemist ei olnud

avaldaja sissetulekuga TMS § 130 mõttes. Eelnevast tulenevalt ei kohaldu praeguses asjas

TMS § 130 jj (mh TMS § 132 lg 1).

23. Kolleegium leiab, et täitemenetluse seadustiku sätetest ei tulene sõnaselgelt, et igale (st ka

TMS § 130 jj kohast sissetulekut mittesaavale ja üksnes muid laekumisi saavale) võlgnikule tuleb

tagada mittearestitav miinimum. Kolleegium leiab täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt

tõlgendades, et võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tuleb tagada miinimumkaitse ning eluks

elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab

TMS § 130 jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed)

summad.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et mittetöötava (TMS § 130 jj kohast sissetulekut

mittesaava) võlgniku muud ühekordsed laekumised, mis ei ole töötasuga sarnased, võivad

TMS § 110 kaudu olla mittearestitavad TMS § 66 lg 1 p-de 3 ja 12 järgi. Viidatud sätted annavad

võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna

kogu summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja

üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (TMS § 66 lg 1 p 3) või oleks vastuolus

heade kommetega (TMS § 66 lg 1 p 12). TMS § 66 lg 1 p 12 võib kolleegiumi senise praktika

kohaselt anda aluse arvestada summa aresti alt vabastatava osa määramisel näiteks võlgnikul

ülalpeetavate olemasoluga (vt Riigikohtu 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 17).

Kolleegium leiab, et see tõlgendus on põhiseadusega konformne. Veel on kolleegium varasemas

praktikas selgitanud, et kui isik on teise isiku ülalpidamisel, puudub vajadus tagada võlgnikule

seaduses ettenähtud miinimumkaitse, sh nt ka TMS § 66 lg 1 p 12 kaudu. See kaitse on tagatud

võlgniku ülalpidamise kaudu juhtudel, mil võlgnik viibib kinnipidamisasutuses (Riigikohtu

10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). Kolleegium jääb eelviidatud

seisukohtade juurde, kuid märgib, et TMS § 66 lg 1 p 12 võib ka muude erandlike asjaolude

esinemise korral (nt võlgniku või tema lähedase erivajadused) olla aluseks summa aresti alt

vabastatava osa määramisel.

Kolleegiumi hinnangul ei ole avaldaja praegusel juhul esile toonud asjaolusid, mida kohtud oleksid

pidanud TMS § 66 lg 1 p 12 kontekstis hindama.

6(7)

2-16-12972

24. Riigikohtu üldkogu 12. aprillil 2016 asjas nr 3-3-1-35-15 tehtud otsus ei anna alust kolleegiumi

eeltoodud seisukohti muuta, kuna see puudutab menetlusabi andmise piiranguid

halduskohtumenetluses ega ole praeguse vaidluse seisukohalt asjassepuutuv.

25. Ümbrike, postmarkide ja paberilehtede saamise nõude osas nõustub kolleegium TsMS § 689

lg 5 ja § 695 kohaselt maakohtu põhjendustega, millega nõustus TsMS § 654 lg 6 ja § 659 järgi ka

ringkonnakohus.

26. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri

tegevuse peale osas, milles palutakse tagastada pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja

sissenõudjale üle kantud rahasumma. Sellisel juhul on avaldajal õigus esitada sissenõudja vastu

nõue alusetu rikastumise sätete alusel. Samas on kolleegium leidnud, et välistatud ei ole kahju

hüvitamise nõue ka kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt nt Riigikohtu

15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 13; 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). Kolleegium leiab,

et maakohus on kohtuotsusega välja mõistetud raha nõude osas sisuliselt kohaldanud TsMS § 423

lg 2 p 2, märkides määruses, et asjakohased ei ole avaldaja väited, et ta ei saanud tema kasuks

kohtuotsusega välja mõistetud raha. Praeguses asjas leidsid kohtud õigesti, et avaldaja nõude

arestimine ei olnud ebaseaduslik.

27. Riigikohus vabastas avaldaja ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel kautsjoni

tasumisest. TsMS § 190 lg 4 kohaselt tuleks avaldajalt riigituludesse välja mõista kautsjon 50 eurot.

Sama paragrahvi lg 7 lubab mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse

tasumise kohustusest. Võttes arvesse praeguse vaidluse asjaolusid ja seda, et avaldaja on

kinnipeetav, vabastab kolleegium avaldaja kautsjoni riigituludesse tasumise kohustusest.

28. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta avaldaja kanda. Kuna maa-

ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud,

ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks

kassatsiooniastme menetluskulusid.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

7(7)