3-17-1784/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

12.03.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1784

Haldusasi

Surtur OÜ kaebus SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

poolt

Tallinnas

J. Sütiste

tee

äriruumide

üürileandmise konkursil tehtud otsuste tühistamiseks

ning SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja BENU Apteek

Eesti OÜ vahel sõlmitud üürilepingu tühisuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Surtur OÜ, esindaja vandeadvokaat Toomas

Pikamäe

Vastustaja – SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, esindaja

Kaija Klaasen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.11.2017 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Surtur OÜ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Surtur OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.11.2017 määrus

haldusasjas nr 3-17-1784 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1

ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kuulutas 2017. a juulis välja avaliku konkursi

Tallinnas J. Sütiste tee 19 asuvate äriruumide üürile andmiseks üldapteegiteenuse osutamiseks.

Konkursi tingimuste (tl 6-7) kohaselt oli konkursi eesmärk anda 5 aastaks (02.10.2017 kuni

01.10.2022) konkursi võitja kasutusse äriruumid, mis asuvad PERH-i Mustamäe korpuses

(üürilepingu projekt tl 7p-9). Surtur OÜ esitas konkursi raames pakkumuse (tl 11). PERH teatas

19.07.2017 e-kirjaga (tl 12) Surtur OÜ-le, et tema pakkumus ei osutunud parimaks.

3-17-1784

2(7)

2. Surtur OÜ esitas 28.08.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse PERH-i poolt J. Sütiste tee

19 äriruumide üürileandmise konkursil tehtud otsuste tühistamiseks ning PERH-i ja BENU

Apteek Eesti OÜ vahel sõlmitud üürilepingu tühisuse tuvastamiseks.

PERH-i otsused BENU Apteek Eesti OÜ ja tema pakkumuse vastavateks ning BENU Apteek

Eesti OÜ pakkumuse edukaks tunnistamise kohta on õigusvastased. BENU Apteek Eesti OÜ ei

vasta konkursi tingimustes (p 2.6) ja projektis (p-d 1.3, 5.1.6, 5.1.8 ja 8.5.7) sätestatud nõudele

omada hiljemalt 02.10.2017 tegevusluba J. Sütiste tee 19 asuvates äriruumides apteegiteenuse

osutamiseks. Seega ei saanud BENU Apteek Eesti OÜ pakkumust tunnistada vastavaks ja

edukaks. Üürilepingu sõlmimine vastuolus konkursi tingimustega toob kaasa PERH-i ja BENU

Apteek Eesti OÜ vahel sõlmitud üürilepingu tühisuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 87 alusel. Kaebaja pakkumus oleks tulnud tunnistada edukaks.

PERH on Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määrusega nr 105 kinnitatud haiglavõrgu

arengukavasse kantud haigla. PERH-i põhikirja ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

(TTKS) järgi täidab PERH avalikke ülesandeid, s.t osutab tervishoiuteenuseid. Vaatamata

sellele, et PERH-l puudub apteegiteenuse osutamise kohustus, on apteegiteenus seotud ravimite

kättesaadavusega ja seeläbi põhiseaduses (PS) sätestatud igaühe õigusega tervise kaitsele.

Seades konkursi tingimustes nõude, et üürnik peab hakkama ruumides osutama apteegiteenust,

täidab PERH kui riigi sihtasutus riigivaraseaduse (RVS) mõttes PS § 13 lg-s 1 ja § 28 lg-s 1

sätestatud riigi ülesannet. Seega täidab PERH konkursi läbiviimisega avalikku ülesannet.

PERH-i ruumide kasutusse andmisega jaotatakse avalikku ressurssi. Riigivara kasutusse

andmist reguleerib RVS. Avaliku ressursi kasutusse andmisest tõusetunud vaidluse

lahendamise kuulumine halduskohtu pädevusse ei saa sõltuda sellest, kas riik annab avaliku

ressursi kasutamiseks otse või riigi sihtasutuse kaudu. Järelikult seondub kaebus avalik-

õigusliku vaidluse lahendamisega, sõltumata sellest, et ruumide kasutusse andjaks on

eraõiguslik juriidiline isik. Kuigi ruumide kasutusse andmise konkurss ei ole hankemenetlus

riigihangete seaduse (RHS) mõttes, on põhjendatud kohaldada analoogiat RHS-ga. Hankija

määratlemiseks ei ole piisav lähtuda ainuüksi isiku õiguslikust vormist. Kõnealused ruumid

asuvad PERH-i peamajas, kus on võimalik müüa ravimeid kõigile peamaja külastavatele

isikutele. Ükski teine Tallinnas asuv hoone ei paku võrreldavaid võimalusi apteegiteenuse

osutamiseks.

3. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palus kaebus tagastada.

PERH on avaliku võimu kandja vaid tervishoiuteenuste osutamisega seonduvates ülesannetes.

PERH-le kuuluvates ruumides üldapteegiteenuse osutamine ei ole PERH-le ühestki seadusest,

haldusaktist ega lepingust tulenev kohustus ning seda ei saa käsitada tervishoiuteenuse

osutamisena PERH-i poolt. TTKS § 22 lg 3 annab PERH-le õiguse (kuid ei pane kohustust)

anda kinnisasi kasutusse mistahes teenuse osutamiseks. Kuigi üldapteegiteenuse kättesaadavus

on haigla külastajate huvides, ei muuda avalik huvi selle osutamist PERH-le kohustuslikuks

avalikuks ülesandeks. Kuna PERH-le ei ole pandud kohustust osutada oma ruumides

üldapteegiteenust, ei ole konkursi tulemusena ruumide üürileandmine PERH-i poolt avaliku

ülesande edasi delegeerimine. Eraõigusliku isiku poolt üldapteegiteenuse osutamine konkursi

tingimustes nimetatud ruumides on vabatahtlikult pakutav teenus ning teenuse osutaja täidab

seda tehes tsiviilõiguslikku lepingulist kohustust.

Kõnealuste ruumide kasutusse andmine ei ole avaliku ressursi jaotamine. Vastavad ruumid on

PERH-i kui eraõigusliku juriidilise isiku omandis olev vara. Kuigi PERH-i ainuasutaja on riik

ja PERH on riigi sihtasutus RVS mõttes, ei ole tegemist riigivara valitsemisega RVS

tähenduses. PERH ei kuulu RVS-s nimetatud riigivara valitsejate hulka. Riik võõrandas

kinnistu PERH-le otsustuskorras. Asutamiskorraldus annab küll riigile teatud õigused PERH-i

3-17-1784

3(7)

tegevuste ja otsuste osas, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks riigile kuuluva varaga (avaliku

ressursiga) ning riik teostaks vara kasutamise üle jätkuvalt kontrolli. Lisaks sellele, et ruumid

on PERH-i kui eraõigusliku juriidilise isiku omandis olev vara ja üüritav pind ei ole riigi- ega

kohaliku omavalitsuse eelarveline vahend, ei pärine konkursi võitja üüritulu riigi- ega kohaliku

omavalitsuse eelarvest ning konkurssi puudutavate ruumidega seonduvad mistahes

(haldus)kulud katab PERH mitteriigieelarvelistest vahenditest.

Tegemist oli võlaõigusseaduse (VÕS) alusel korraldatud tsiviilõigusliku avaliku konkursiga,

mitte avalik-õigusliku konkursiga. Konkursi tingimused ei ole eelhaldusakt haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 tähenduses ning konkursil tehtud otsused ei ole haldusaktid

HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kuna konkursil tehtud otsused ei ole haldusaktid, ei ole otsuse alusel

kolmanda isikuga sõlmitud üürileping haldusakti alusel tehtud eraõiguslik tahteavaldus

HKMS § 5 lg 2 tähenduses ning halduskohtul ei ole pädevust tuvastada selle tühisust.

4. Tallinna

Halduskohus

tagastas

03.11.2017

määrusega

Surtur

OÜ

kaebuse

HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtul kaebuse läbivaatamiseks pädevuse puudumise tõttu.

Sama määrusega tagastas halduskohus kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot.

PERH-i poolt J. Sütiste tee 19 äriruumide üürileandmise konkursi korraldamisega ja selle

tulemusel BENU Apteek Eesti OÜ-ga lepingu sõlmimisega ei ole tekkinud kaebaja ja PERH-i

vahel avalik-õiguslikku suhet. PERH ei täitnud talle kuuluvate äriruumide üürileandmise

konkursi korraldamisega avalikku ülesannet. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et konkursi

tingimuseks oli üürniku kohustus kasutada ruume sihtotstarbeliselt üldapteegiteenuse

osutamiseks. PERH-l puudub kohustus üldapteegiteenuse osutamiseks ning üldapteegiteenust

ei hakka nimetatud ruumides osutama PERH. TTKS § 22 lg 3 võimaldab haiglal tegeleda

tervishoiuteenuse osutamise kõrval mh kinnisasja kasutusse andmisega patsiendi mugavuse või

paranemise kiirendamise eesmärgil (TTKS § 22 lg 3 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri,

Riigikogu XIII koosseisu 73 SE). J. Sütiste tee 19 äriruumide sihtotstarbelist üürileandmist

tuleb lugeda haigla selliseks lubatud kõrvaltegevuseks, mis ei ole tervishoiuteenuse osutamine

ega muu avaliku ülesande täitmine.

J. Sütiste tee 19 kinnistu on PERH-i kui eraõigusliku juriidilise isiku omandis. Tegemist ei ole

riigivaraga RVS § 1 lg 3 tähenduses. Samuti ei ole tegemist riigivara valitsemisega RVS § 1 lg 2

(koostoimes § 4 lg-ga 2) tähenduses. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et PERH-i puhul on

tegemist riigi sihtasutusega RVS § 3 lg 1 p 8 tähenduses. Sihtasutuse omandis olevat vara ei

saa käsitada riigivarana (või vara omamist riigivara valitsemisena) ainuüksi seetõttu, et

sihtasutus on asutatud riigi poolt ja sihtasutuse vara on antud riigi poolt sihtasutuse omandisse.

PERH ei ole kohtule teadaolevalt saanud riigilt apteegiteenuse osutamiseks ruumide rendile

andmiseks eelarvelisi (rahalisi) vahendeid ning saadav üüritulu ei pärine riigi- ega kohaliku

omavalitsuse eelarvest. Seega ei ole ruumide kasutusse andmise puhul tegemist avaliku ressursi

jaotamisega.

Avalik-õiguslikku suhet ei saa järeldada ka konkursi korraldamise faktist, sest konkursi

korraldamine on võimalik mh tsiviilõiguslikus suhtes (VÕS 49. pt 2. jagu).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Surtur OÜ palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 03.11.2017 määrus ja

saata kaebus Tallina Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

PERH täidab ruume apteegiteenuse osutamiseks välja üürides avalikku ülesannet. PERH on

riigi sihtasutus ning haiglavõrgu arengukavasse kantud haigla. Avalikku ülesannet võib täita ka

eraõiguslik isik (Riigikohtu 19.06.2014 otsus nr 3-3-1-19-14, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu

3-17-1784

4(7)

20.12.2012 määrus nr 3-12-1994, p 11). Vaatamata sellele, et kehtivast õigusest ei tulene

kellelegi kohustust üldapteegiteenuse osutamiseks, on apteegiteenus seotud ravimite

kättesaadavusega ja seeläbi PS § 28 lg-s 1 sätestatud igaühe õigusega tervise kaitsele. Seades

konkursi tingimustes nõude, et üürnik peab hakkama ruumides osutama apteegiteenust, täidab

PERH kui riigi sihtasutus PS § 13 lg-s 1 ja § 28 lg-s 1 sätestatud riigi ülesannet. TTKS § 3 lg-

test 4 ja 5 ning RavS § 29 lg-st 3 ja § 55 lg-st 1 (mis sätestavad, et apteegiteenust osutavad

proviisor ja farmatseut, kes on registreeritud Terviseameti proviisorite ja farmatseutide riiklikus

registris, on tervishoiutöötajad) tuleneb, et üldapteegis osutatakse tervishoiuteenust. Järelikult

täidab PERH, nõudes üürnikult apteegiteenuse osutamist, avalikku ülesannet PS § 28 lg 1

tähenduses.

PERH-i poolt ruumide üürile andmine on avaliku ressursi jagamine. PERH-i näol ei ole

tegemist tavapärase eraõigusliku juriidilise isikuga, kes on vaba määrama oma vara käsutamise

ning kasutamise viisi ja tingimused. Kuna PERH on asutatud avalike huvide, mitte tema enda

erahuvide teenimiseks, moodustab PERH-i vara, sh ruumid avaliku ressursi. Järelikult peab

PERH kui riigi sihtasutus järgima tema vara kasutusse andmisel läbipaistvuse, võrdse

kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Apteegiteenuse osutamine PERH-i ruumides

täiendab tema üldiste eesmärkide (kõrge kvaliteediga eriarstiabi andmine) täitmist. RHS kuni

31.08.2017 kehtinud redaktsiooni (RHS v.r) § 10 lg 1 p 4 ja kehtiva RHS § 5 lg 2 p 4 loeb

hankijaks sihtasutuse, mille üheks asutajaks on riik. Seejuures ei ole oluline, kas hankija kasutab

kaupade või teenuste ostmisel riigieelarvest saadud vahendeid või mitte – kui hankelepingu

eeldatav maksumus ületab riigihanke piirmäära, peab hankija järgima hankemenetluse nõudeid.

J. Sütiste tee 19 kinnistu on riigi poolt PERH-le selle asutamisel üle antud, mistõttu kujutab

kinnistul olevas hoones asuvate ruumide väljaüürimine endast avalike, s.t riigi poolt PERH-le

üle antud vahendite jaotamist. Tehingu käsitamine avaliku ressursi jaotamisena ei saa sõltuda

tehingut tegevast isikust ehk sellest, kas tehingu pooleks on riik või riigi sihtasutus.

Apteegiteenust osutav ettevõtja, kes omandab PERH-i hoones asuvate ruumide kasutusõiguse,

saab olulise konkurentsieelise teiste apteegiteenuste osutajate ees. PERH on üks suurimaid

Eesti riiklikke haiglaid ning PERH-i haiglas asuv apteek on esimene apteek, mida haiglast

retsepti saanud isikud külastavad.

PERH-i hoones asuvate ruumide üürilepingul on kontsessioonilepingu tunnused. PERH on

asutatud riigi poolt ja PERH-i põhikirja p-i 14 järgi määrab PERH-i nõukogu liikme ametisse

ja kutsub tagasi sotsiaalminister, st riik. Apteegiteenus on Euroopa Komisjoni 28.11.2007

määruse (EÜ) nr 213/2008 (CPV määrus) VII lisas (kategoorias nr 25) nimetatud teenus. Selles

lisas loetletud CPV viitenumbritega teenuste seas on ka farmaatsiateenused („pharmacy

services“, CPV viitenumber 85149000-5) ehk apteegiteenused. Konkursiga antakse teenuste

kontsessioon RHS v.r. § 6 lg 2 tähenduses, mistõttu on tegemist halduslepinguga, mille

sõlmimisega seotud vaidluste lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Tegemist on

teenuste kontsessiooniga, sest lepingu esemeks on CPV määruse VII lisas näidatud teenus ning

teenuse osutajal on õigus küsida teenuse osutamise (ravimite jaemüügi) eest teenuse saajalt tasu

(jaemüügi juurdehindlus). Konkurss on suunatud kontsessioonisuhte kujunemisele, sest

konkursil osaletakse vaid eesmärgiga osutada haiglahoone ruumides apteegiteenust ja teenida

seeläbi tulu. Kontsessioonilepingu sõlmimisele suunatust kinnitab see, et PERH kohustab

üürnikku osutama haigla ruumides just apteegiteenust konkreetsetel tingimustel. Tegemist ei

ole pelgalt asjade müügiga, vaid teenuse osutamisega. Apteegiteenuse osutamiseks ruumide

välja üürimise korral ei kohaldu RHS v.r § 14 lg 1 p 6, mille kohaselt ei ole RHS-s sätestatud

korra rakendamine kohustuslik, kui leping sõlmitakse kinnisasja või sellega seotud õiguste

omandamiseks, üürimiseks või rentimiseks, sõltumata lepingu liigist. Konkursi tulemusena

sõlmitud leping ei ole ainult kinnisasja üürileping, vaid sellega pannakse üürnikule kohustus

3-17-1784

5(7)

osutada haigla ruumides apteegiteenust. RHS v. r § 14 lg 1 p-s 6 sätestatud olukorraga oleks

tegemist siis, kui üürnik võiks ruume kasutada tema poolt vabalt valitud otstarbel.

6. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palub jätta määruskaebus rahuldamata.

PERH ei täida ruumide välja üürimisel apteegiteenuse osutamiseks avalikku ülesannet. PERH

ei ole üldapteegiteenuse osutamise edasi delegeerimiseks pädev asutus, kuna tegemist ei ole

riigiasutuse ega muu avalik-õigusliku juriidilise isikuga ning PERH-le ei ole õigusakti või

lepinguga antud volitust või pandud kohustust üldapteegiteenuse osutamiseks. Asjaolu, et

PERH kohustab ruume kasutama just üldapteegiteenuse osutamiseks, ei tähenda, et PERH

delegeeriks oma ülesannet edasi. PERH-l on otsustusõigus selle üle, kuidas oma eraõiguslikku

omandisse kuuluvat kinnisasja kasutusse anda. Asutus saab edasi delegeerida vaid asutusele

seadusest või seaduse alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid kohustuslikke ülesandeid.

Haiglale tervishoiuteenuse osutajana ei ole pandud sellist kohustust vahetult seadusega ega

seaduse alusel. Kaebaja tõlgendus paneks PERH-le tervishoiuteenuste osutamise ülesandeid ja

kohustusi, mida PERH-l ei ole temal oleva vara, riigieelarvest eraldatavate ja muude vahendite

abil võimalik teostada. Kuigi riik ei ole pannud apteegiteenuse osutamise kohustust seaduse või

seaduse alusel konkreetselt ühelegi isikule või asutusele, on riik taganud apteegiteenuse

osutamise riigis ettevõtlusvabadusega. Riigikohtu 09.12.2013 otsuse nr 3-4-1-2-13 selgitustest

võib järeldada, et apteegiteenus ei vaja riigipoolset sekkumist ja riigipoolset teenuse osutamist,

sest apteegiteenuse osutamiseks on ettevõtjatel piisav huvi, et pakkuda tarbijatele

apteegiteenust, ning ravimid on tarbijatele piisavalt kättesaadavad. Juhul, kui riik näeb, et

apteegiteenus ei ole tarbijale piisavalt kättesaadav ja eraettevõtjate poolt piisavalt tagatud, on

riigil võimalik seadusega ette näha ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja kord (PS §

31).

PERH-i poolne ruumide üürile andmine ei ole piiratud avaliku ressursi jagamine. PERH on

eraõiguslik juriidiline isik ning PERH-i kinnistu ja sellel asuv hoone on eraomandis. PERH-i

tegevust oma vara kasutamisel ei saa võrrelda kohaliku omavalitsuse üksuse tegevusega

munitsipaalomandi kasutamisel. PERH-i kinnistu ei ole enam Eesti Vabariigi poolt pakutav

rahaliselt hinnatav hüve, sest riik andis selle Vabariigi Valitsuse 25.07.2001 korraldusega nr

556 „Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla asutamine“ (asutamiskorraldus) PERH-i kui

eraõigusliku isiku omandisse. Seega on PERH-i kinnistu eraõiguslik rahaliselt hinnatav hüve,

mille kasutamise üle otsustab PERH. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid või viiteid õigusaktidele,

millest tuleneb, et PERH peab kasutama talle eraomandisse üle antud kinnistut ainult avalike

ülesannete teostamiseks. Tervishoiuteenuse osutamiseks mittekasutatavate ruumide üürile

andmine eraõiguslike suhete läbi tulu teenimiseks eesmärgil, mis on kasulik PERH-s avalikke

teenuseid kasutavatele isikutele, ei ole seaduse ega põhikirjaga vastuolus olev tegevus. Vara

kasutamine on reguleeritud PERH-i põhikirjaga (p-d 9, 10 ja 63), mille kohaselt PERH osutab

muid teenuseid, kui nende osutamine ei ole vastuolus seadusega (p 10.2); teeb koostööd teiste

tervishoiuteenuste osutajatega, erialaühendustega ning muude tervishoiuga tegelevate

institutsioonidega (p 10.8); tagab sihtasutusele kuuluvate haiglate jätkusuutliku majandamise

(p 10.91); täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud seadusega või on vajalikud sihtasutuse

eesmärgi saavutamiseks (p 10.10). Andes äriruumid eraõigusliku suhte raames üürile, teeb

PERH ühtlasi koostööd üldapteekidega, loob patsiendile mugavama keskkonna ning suunab

eraõigusliku tulu haigla jätkusuutlikumasse majandamisse ja muudesse teenustesse. Analoogia

RHS v.r-ga ei ole asjakohane, sest RHS v.r regulatsioon reguleerib avalike ressursside

kasutamist. Samuti ei ole hankija RHS v.r § 14 lg 1 p 6 järgi kohustatud rakendama RHS v.r-s

sätestatud korda, kui leping sõlmitakse kinnisasja või sellega seotud õiguste omandamiseks,

üürimiseks või rentimiseks, sõltumata lepingu liigist.

3-17-1784

6(7)

Kuna RHS v.r § 6 lg 2 kohaldamise üks tingimus on kontsessionääri õigus saada selle teenuse

kasutajatelt tasu teenuse osutamise eest, ei ole RavS § 29 lg-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 nimetatud

üldapteegiteenuse osutamine teenuste kontsessioon RHS v.r § 6 lg 2 tähenduses. Asjaolu, et

CPV määruse VII lisas on märgitud „farmaatsiateenus“, ei tähenda automaatselt, et PERH peab

oma eraomandis olevate ruumide rendile andmisega andma teenuste kontsessiooni

RHS v.r § 6 lg 2 alusel. Üldapteegiteenuse põhiolemus on ravimite jaemüük ning nõustamis- ja

muu teenuse osutamine kujutab endast kõrvaltegevust. Seega oli üürikonkursi läbiviimise

eesmärk leida üürnik, kes pakuks üldapteegiteenust, s.t müüks eelkõige klientidele ravimeid

ning vajadusel osutaks sellega kaasnevaid kõrvalteenuseid. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

26.02.2014 direktiivi 2014/23/EL art 20 lg-st 5 tuleneb, et kui lepingu eri osasid ei ole

objektiivselt võimalik lahutada, lähtutakse kohaldatava õiguskorra üle otsustamisel lepingu

põhiesemest. Selliste lepingute puhul, mis hõlmavad nii teenuste kontsessiooni kui ka asjade

hankelepingu elemente, määratakse lepingu põhiese kindlaks selle järgi, milliste vastavate

teenuste või asjade eeldatav maksumus on suurim. Nõustamis- ja muu teenusega ei kaasne

PERH-s asuvas üldapteegis käivet, sest apteegipidaja ei võta klientidelt nõustamise eest eraldi

tasu. Teenuste kontsessiooni puhul on oluline teenuse sisu, mitte selle nimetus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud

põhjendustega ega pea vajalikuks neid täiel määral korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.

8. HKMS § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste

lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Sellest sättest tulenevalt peab

kohus esmalt kontrollima, kas vaidlus on oma üldiselt laadilt avalik-õiguslik. Määrav on

kaebaja ja vastustaja vahelise õigussuhte, mitte tuvastatavate faktide ega halduse tegevuse

iseloom (Riigikohtu 14.04.2011 määrus nr 3-2-4-1-11, p 6). Avalik-õiguslik suhe on õigussuhe,

mida reguleerivad esmajoones avaliku õiguse normid. Õigussuhte avalik-õiguslikuks

kvalifitseerimine eeldab esmalt, et üks selle osapooltest oleks avaliku võimu kandja, kusjuures

avaliku võimu kandjaks võib olla ka avalikke ülesandeid täitev eraisik, kellele on üle antud

volitused avaliku võimu teostamiseks, sh eraõiguslik sihtasutus. Eraisiku tegevuse peale

kaebamisel tuleb tuvastada see, kas eraisik täitis avalikku ülesannet. Kui avaliku võimu kandja

seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt, samaväärne

seisundiga, milles võivad olla eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise

kasuks (Riigikohtu 30.08.2011 otsus nr 3-3-1-15-10, p11; K. Merusk, I. Pilving (toim.).

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013, lk-d 38-39).

9. Ringkonnakohus leiab, et eristada tuleb üldapteegiteenuse osutamist ja ravimite

kättesaadavuse tagamist. Kuigi PS § 28 lg-st 1 saab tuletada riigi kohustuse tagada

apteegiteenuse kaudu ravimite kättesaadavus riigis (vt ka Riigikohtu 09.12.2013 otsus nr 3-4-

1-2-13, p 120), ei ole sellist kohustust pandud PERH-le. Üldapteegiteenuse osutamist ennast ei

saa aga pidada avalike ülesannete täitmiseks. Tegemist on loakohustusliku ettevõtlusharuga,

millega tegelemine ei muuda ettevõtjat avalike ülesannete täitjaks.

10. Puudub vaidlus, et PERH on riigi sihtasutus RVS § 3 lg 1 p 8 mõttes ning eraõiguslik

juriidiline isik. Samuti puudub vaidlus, et PERH-i põhikirja p-i 9 järgi on PERH-i ülesandeks

osutada kõrgekvaliteedilist eriarstiabi ja kiirabi, olla tervishoiutöötajate kvalifikatsiooni

omandamisele eelneva ja järgneva koolituse õppebaasiks ning tegeleda tervishoiualase õppe-

ja teadustööga. PERH-le ei ole põhikirjaga pandud kohustust osutada talle tema asutamisel riigi

poolt üle antud hoonetes üldapteegiteenust. Sellist kohustust ei tulene PERH-le ka seadusest,

määrusest ega lepingust. Asjaolu, et apteekides ravimite jaemüügi ja sellega seotud teenuste

3-17-1784

7(7)

osutamisega tegelevaid proviisoreid ja farmatseute käsitatakse tervishoiuteenuse osutajatena

(TTKS § 3 lg-d 4 ja 5 ning RavS § 29 lg 3 ja § 55 lg 1), ei tähenda, et PERH oleks kohustatud

osutama oma ruumides ka üldapteegiteenust ning selle teenuse osutamiseks ruumide üürile

andmise näol oleks tegemist avaliku ülesande delegeerimisega.

11. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et J. Sütiste tee 19 äriruumide üürilepingut saab

pidada kontsessioonilepinguks. RHS v.r § 6 lg 2 järgi toimub teenuste kontsessiooni andmine

hankelepinguga, mille esemeks on CPV määruse VI ja VII lisas nimetatud teenuste tellimine ja

mille kohaselt tasu teenuse osutamise eest seisneb kontsessionäärile antud õiguses osutada seda

teenust ja saada selle teenuse kasutajatelt tasu teenuse osutamise eest või selles õiguses koos

hankija rahalise maksega. Halduskohus on õigesti selgitanud, et PERH ei andnud J. Sütiste tee

19 äriruumide üürilepinguga eraõiguslike isikute käsutusse piiratud avalikku ressurssi, vaid

eraõigusliku juriidilise isiku omandis olevat vara (vrd Riigikohtu 15.12.2005 otsus nr 3-3-1-59-

05, p-d 16 ja 17; Riigikohtu 29.12.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 14). PERH ei delegeerinud

üürilepinguga ka õigust osutada avalikku teenust, mille osutamise eest oleks tavaolukorras

olnud vastutav PERH ise.

12. PERH-le tuleneb TTKS 22 lg-st 3 õigus käsutada talle kuuluvat kinnisasja, sh anda seda

üürile. TTKS § 22 lg-s 3 sisalduv kinnisasja käsutamise õigus anti haiglat pidavale sihtasutusele

09.01.2016 jõustunud TTKS muudatustega. Selle muudatuse eesmärk oli patsiendi heaolu

suurendamine selliselt, et erinevaid tervishoiuteenuseid saaks pakkuda patsiendi jaoks

mugavavalt (n-ö ühe katuse all). Lisaks on patsiendile võimalik pakkuda teenuseid, mis ei ole

küll tervishoiuteenus, kuid mille eesmärgiks on kas patsiendi mugavus või paranemise

kiirendamine (seletuskiri tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu juurde, Riigikogu XIII koosseisu 73 SE, lk-d 6-7). Seega võib PERH temale

kuuluvat kinnisasja üürile anda ka selliselt, et see ei seondu tervishoiuteenuse osutamise või

muu avalike ülesannete täitmisega. Eelneva põhjal saab vaidluse esemeks olevat lepingut

pidada võlaõiguslikuks üürilepinguks, milles üürileandja on määranud kindlaks üürile antavate

ruumide kasutamise sihtotstarbe.

13. Halduskohus on õigesti viidanud VÕS 49. ptk-le, mille järgi saab konkursi korraldada ka

eraõiguslikus suhtes (VÕS §-d 1009-1013). VÕS-s reguleeritud konkursi esemeks võib olla kas

tegu või teo pakkumine (VÕS § 1009 lg 1). Pakkumiseks võib olla muu hulgas

lepingupakkumus ehk ofert. Võitja väljavalimine konkursi korraldaja poolt tähendab sellisel

juhul nõustumust ehk aktsepti ning konkursi võitja väljakuulutamine (VÕS § 1012 lg 6) aktsepti

jõustumist. Kuigi konkursil osalenud ja konkursi tulemustega mittenõustunud isikutel pole

õigust nõuda konkursi tulemuste tühistamist ja konkursi korraldaja kohustamist uute otsustuste

tegemiseks või konkursi tulemuste ümberhindamist (VÕS § 1012 lg 2 esimene lause), võidakse

konkursiavalduses ette näha konkursi korraldaja otsustuste vaidlustamise võimalus.

VÕS § 1012 lg 2 teisest lausest tulenevalt peab aga konkursi tingimusi rikkunud konkursi

korraldaja

hüvitama

konkursil

osalenud

isikutele

sellise

rikkumisega

tekitatud

(konkursitingimuste rikkumisega põhjuslikus seoses oleva) kahju (vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve,

M. Käerdi. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2009. VÕS §-de 1009 ja

1012 kommentaarid, lk 554 ja 557). Seega võib kaebajal esineda alus kahju hüvitamise nõude

esitamiseks VÕS § 1012 lg 2 teise lause alusel, kuid sellise eraõigusliku nõude lahendamiseks

on pädev maakohus.

14. Eelnevast tulenevalt ei ole halduskohus vaidluse lahendamiseks pädev kohus ning

halduskohus on kaebuse õigesti tagastanud. Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 03.11.2017 määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)