3-17-18/62 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.03.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-18

Haldusasi

XX

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

05.12.2016

vastutusotsuse nr 13-7/00705-8 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja adv Indrek Kukk

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.06.2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.06.2017 otsus

haldusasjas nr 3-17-18 muutmata.

2. Jätta rahuldamata taotlus maksukorralduse seaduse § 96 lg 1 kohaldamata jätmiseks.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.04.2018, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-17-18

2(7)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis OÜ Veluur 2014. a augusti käibedeklaratsioonil

deklareeritud andmete õigsust. Kuna MTA tuvastas, et 26.08.2014 arvel nr 314 ja 29.08.2014

arvel nr 290814 näidatud kaupade müüjateks ja teenuste osutajateks ei olnud vastavalt Maicel

OÜ ja MHJ OÜ, parandas MTA OÜ Veluur käibedeklaratsiooni ning vähendas sellel

deklareeritud sisendkäibemaksu 24 274,38 euro võrra. Kontrolli lõpptulemusena tuvastati, et

OÜ Veluur on teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid Maicel OÜ arve nr 314 alusel 45

133,68 eurot ja MHJ OÜ arve nr 290814 alusel 44 182,58 eurot. MTA kohustas 18.06.2015

maksuotsusega nr 12.2-3/027567-26 OÜ-d Veluur tasuma ettevõtlusega mitteseotud kulult

tulumaksu summas 23 742,30 eurot.

2. MTA kohustas 05.12.2016 vastutusotsusega nr 13-7/00705-8 XX tasuma

OÜ Veluur võlgnevust 57 876,14 eurot (põhivõlg 39 764,62 eurot ja intress 18 111,52 eurot).

Vastutusotsuse kohaselt ei ole OÜ Veluur 18.06.2015 maksuotsusega määratud summat

tasunud ning maksuhalduril ei ole õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda ka sundtäitmise teel.

Lisaks on OÜ-l Veluur deklareeritud käibemaksust tasumata 16 022,32 eurot ning 2014. a

augustist võlgnetavatelt maksusummadelt on arvestatud intress 18 111,52 eurot. XX on OÜ

Veluur juhatuse liikmena teadlikult ja tahtlikult rikkunud tulumaksu deklareerimise ning käibe-

ja tulumaksu ning intressi tasumise kohustust.

3. XX esitas 04.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 05.12.2016 vastutusotsuse

tühistamiseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

Lähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu poolt vastutusotsuse tegemise tingimusi ja juhatuse liikme

vastutuse eeldusi puudutavas 10.04.2015 otsuses nr 3-13-1581 (p 11) seatud tingimustest on

vaidlustatud vastutusotsus õiguspärane. 18.06.2015 maksuotsuses on OÜ-le Veluur tulumaksu

määramist piisavalt põhjendatud ja maksuhalduri järeldused on Riigikohtu praktikaga

kooskõlas. Maksuhaldur on maksuvõla kujunemist selgitanud vastutusotsuse p-s 4.

Kohtumenetluses viitas kaebaja küll uurimiskohustuse rikkumisele seoses Salemade OÜ

esitamata arvetega, kuid ei esitanud tõendeid selle kohta, millised Maicel OÜ arvel näidatud

kaubad ja teenused on tegelikult soetatud Salemade OÜ-lt ning millised Salemade OÜ

dokumendid (sh arved) seda kinnitavad.

Kaebaja 24.10.2016 seletustes ja 22.11.2016 vastuväidetes puuduvad viited sellele, et RLE

Invest OÜ on OÜ-le Veluur osutanud teenuseid või müünud kaupu, mille kohta RLE Invest

OÜ-lt arveid küsida. Seega on kaebaja etteheide määratlemata arvete küsimata jätmise kohta

alusetu ja vastustaja ei ole sellega seoses uurimiskohustust rikkunud. Maksukorralduse seaduse

(MKS) § 6 lg 4 p 1 järgi võib seadusega sätestada juhud, mil juriidilise isiku staatust

3-17-18

3(7)

mitteomavat isikuteühendust käsitatakse maksumaksja või maksu kinnipidajana. Praeguses

maksuasjas asjakohastes eriseadustes ei ole sätestatud erijuhtusid seltsingu käsitamiseks

maksumaksja või maksu kinnipidajana. Seega on MTA jõudnud vastutusotsuse p 7 alap-s 2

õigele järeldusele, et tulu- ja käibemaksukohustus tekkis OÜ-le Veluur ning seda ei saa

seltsingulepingule viidates RLE Invest OÜ-le üle kanda ega pidada RLE Invest OÜ-d

solidaarvõlgnikuks. Kuna maksukohustus ei teki seltsingu registreerimisest, siis pole tähtsust

ka asjaolul, et vastustaja ei ole kaebajale seltsingu registreerimise kohustust selgitanud.

Kaebuses viitas kaebaja notariaalsetele dokumentidele seoses OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ

arendatud korteritega aadressil Mulla tn 2, Tallinn seoses sellega, et seltsingulepingu p 2.3.3

järgi jagavad seltsinglased Mulla tn 2 korteritest saadud tulu, mis tuleb ka maksustamise

seisukohalt seltsinglaste vahel jagada. Kuna kaebajale maksu määramise seisukohalt ei oma

seltsingu olemasolu tähtsust, ei oma tähtsust ka Mulla tn 2 korteri kohta sõlmitud lepingud.

Vastutusotsusega sissenõutava OÜ Veluur maksuvõla tekkimise ajal oli kaebaja äriühingu ainus

juhatuse liige, kellel olid ka raamatupidamisvolitused. Raamatupidaja sai kaebajalt andmed,

mille alusel esitas maksudeklaratsioone. Kaebajal oli juurdepääs kõigile OÜ Veluur

dokumentidele ning ta juhtis äriühingu majandustegevust. Maksuhaldur selgitas, et kui

äriühingul on vaid üks juhatuse liige, vastutab tema äriühingu maksuseadustest tulenevate

kohustuste täitmise eest ning äriühingu maksuseaduste rikkumised on temale omistatavad.

Väidetavate tehingute juures OÜ-dega Maicel ja MHJ esindas OÜ-d Veluur kaebaja, seega

teadis ta tehingute tegelikke asjaolusid, kuid kajastas neid maksudeklaratsioonis

maksukohustust vähendavana.

Ka tasumiskohustuse rikkumine oli tahtlik. Kaebajal oli juurdepääs OÜ Veluur kassale,

kusjuures kassas oli 2014. a augustis piisavalt vahendeid (32 357,25 eurot), et tasuda käibemaks

16 022,32 eurot, kuid seda ei tehtud. Kaebaja ei tahtnudki summat tasuda, kuna ta tunnistas

hiljem ise, et esitas tehingute kohta OÜ-dega Maicel ja MHJ 2015. a mais

parandusdeklaratsioonid ainult seetõttu, et kontrollimenetluse kestel tuvastati, et tegemist oli

näilike tehingutega ja parandusdeklaratsioonides loobuti varem esitatud võltsarvetest. Lisaks

ütles kaebaja, et talle tehti seoses OÜ-de Maicel ja MHJ arvetega ettepanek maksude

optimeerimiseks, mida ta läbi oma tegutsemise OÜ Veluur esindajana aktsepteeris ning seetõttu

saigi OÜ Veluur võltsarved nr 314 ja 290814. Kaebaja korraldas äriühingu majandustegevust

selliselt, et hoiduda kõrvale ka tulumaksu tasumise kohustusest. Tema tegevuse tulemusena tegi

OÜ Veluur ettevõtlusega mitteseotud kulutusi, mida olnuks võimalik kasutada ka

käibemaksukohustuse täitmiseks. Kaebaja tegevuse eesmärgiks oli maksude maksmisest

kõrvalehoidmine ja õigusvastase tagajärje soovimine ehk kaebaja tekitas teadlikult olukorra,

kus OÜ Veluur varjas ja vähendas maksukohustuse tekkimist. Taoline tegevus ettevõtte

juhtimisel saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Ka intressivõlg, mis on lahutamatult seotud

põhivõlaga, tekkis kaebaja tahtliku tegevuse tulemusena. Kui äriühingu esindamise tulemusena

poleks kaebaja maksudeklaratsioonides valeandmeid esitanud ning kui ta oleks olemasolevaid

rahalisi vahendeid kasutanud maksukohustuse tasumiseks, poleks OÜle Veluur maksuvõlga

tekkinud.

Sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtu 07.04.2016 otsusega haldusasjas nr 3-14-53228 ei ole alust

järelduseks, et MKS § 96 lg 1 on vastuolus PS §-ga 12 tagatud võrdse kohtlemise nõudega.

Kaebaja leiab põhjendamatult, et MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäär on põhiseadusega

vastuolus. OÜ-le Veluur 10.10.2016 koostatud intressinõudes on selle andmise õigusliku

alusena viidatud MKS § 115 lg-tele 1 ja 3 ning põhjendatud, et intressinõude esitamise tingis

maksusummade ja intresside õigeaegne tasumata jätmine. MKS § 117 lg 1 kehtestab

3-17-18

4(7)

intressimääraks 0,06% päevas. Riigikohus analüüsis MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäära

põhiseadusele vastavust 29.03.2017 otsuses asjas nr 3-4-1-15-16 ning jõudis järeldusele, et

intressimäär on põhiseadusega kooskõlas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. XX esitas 14.07.2017 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu

21.06.2017 otsuse tühistamiseks ning uue otsusega kaebuse rahuldamiseks.

Kaebaja palub apellatsioonkaebuses kohtul kontrollida MKS § 96 lg 1 vastavust põhiseadusele

(PS).

RLE Invest OÜ ja Veluur OÜ tegutsesid seltsinglastena ning vastutavad tekkinud

maksukohustuse eest solidaarselt. See nähtub eelkõige kaebaja poolt seisukohale lisatud

seltsingulepingust nr 02-2013, mille p 2.3.3 sätestab, et pooled jagavad korterite müügist saadud

tulu. Seega tuleb maksukohustuse tekkimiseks eelkõige tuvastada tekkinud tulu, mis tuleb

seejärel maksustamise seisukohalt jagada seltsinglaste vahel. Lisaks sätestavad seltsingulepingu

p-d 7.1 ja 11.1, et pooled arvestavad oma rahalisi kohustusi ning ka tulevikus tekkivate

kohustuste jagamist viisil, et summad sisaldavad käibemaksu. See tähendab, et RLE Invest OÜ

oleks tehingute tegemisel pidanud esitama arveid koos käibemaksuga, mistõttu lasub

käibemaksu tasumise kohustus osaliselt ka RLE Invest OÜ-l. RLE Invest OÜ-le on nimetatud

lepingu alusel kantud kokku 290 229,17 eurot, millest käibemaks moodustab 48

371,53 eurot. See tähendab, et Veluur OÜ maksuvõlga tuleb vähendada 48 371,53 euro võrra,

kohustades RLE Invest OÜ-d samas ulatuses käibemaksu tasuma.

MTA on jätnud tähelepanuta, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud

sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Nii vastustaja kui ka

halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, sest on jätnud kohaldamata MKS § 42 lg

2 esimese lause. RLE Invest OÜ on solidaarvastutuse kohustuse enesele võtnud

seltsingulepingu p-ga 13.2.

Arvestades eeltoodut, puudub OÜ-l Veluur maksuvõlg ning juhatuse liikmel süü. Seetõttu

puudus alus vaidlustatud vastutusotsuse tegemiseks. Äriühingu majanduslikud raskused

tekkisid äririski realiseerumisest, mitte juhatuse liikme õigusvastasest või hooletust käitumisest.

Eeltoodut kinnitab ka juhatuse liikme deklaratsioonide parandamine ning soov äriühingu nõuete

loovutamisega MTA ees äriühingu maksukohustust täita. Seega ei ole vastustaja vaidlustatud

otsuses piisavalt põhistanud juhatuse liikme süüd, süü vormi ja põhjuslikku seost

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1).

PS § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. MKS § 96 lg 1 annab maksuhaldurile eelise

teiste õigusruumis osalejate (eraõiguslike isikute) ees. Riigikohus on leidnud, et enne

01.07.2002 kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 kohaselt on äriühingu võlausaldajal isiklik

nõue äriühingu juhatuse liikme vastu juhul, kui võlausaldaja tõendab, et tal on jäänud täitmata

nõue äriühingu vastu (22.09.2005 otsus nr 3-2-1-79-05). Võlausaldaja peab tõendama, et

juhatuse liige on rikkunud oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud

juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos). Praegu ei ole juhatuse liige

õigusvastaselt käitunud, äriühing ei ole pankrotis, on endiselt sama juhatuse liikme omandis

ning tema poolt juhitav. Seetõttu puudub alus nõuete pööramiseks juhatuse liikme vastu.

Halduskohus oleks pidanud lähtuma nn topeltkohustuse teooriast ning seltsinglaste isikliku ja

otsese vastutuse põhimõttest. Vaidlustatud otsus ei vasta HMS § 56 lg-s 1 sätestatud nõuetele,

3-17-18

5(7)

sest väidetav süü ja põhjuslik seos on välja toomata ning arusaamatu. Kaebaja ei ole teinud

midagi sellist, mis võiks viidata tema soovile korraldada äriühingu tegevust nii, et kohustused

riigi ees jääksid täitmata. Erinevalt pahauskselt käituvatest isikutest on ta olnud koostöövalmis

ega ole kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud.

Määratud tulumaksusummat ja käibemaksuvõlga tuleb muuta 48 371,53 euro võrra.

Maksumenetluses nr 12.2-3/027567-26 on OÜ Veluur alltöövõtja Salemade OÜ juhatuse liige

andnud selgitusi, millest nähtub, et 28.05.2015 seisuga ei olnud Salemade OÜ esitanud kõiki

arveid, mis kuulusid esitamisele OÜ-le Veluur. Samuti ei ole kõik seda perioodi puudutavad

arved, mida oleks pidanud esitama RLE Invest OÜ, siiani OÜ-sse Veluur jõudnud, kuigi

maksumenetluses antud selgitusi arvestades oleks maksuhaldur pidanud RLE Invest OÜ-d

kohustama vastavaid arveid esitama. Nende asjaolude kontrollimata jätmise tõttu on vastustaja

rikkunud uurimispõhimõtet.

6. MTA palub 13.11.2017 vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses korranud oma 04.01.2017 kaebuses esitatud väiteid.

Kohtumenetluses viitas kaebaja küll uurimiskohustuse rikkumisele seoses OÜ Salemade poolt

esitamata arvetega, kuid ei esitanud tõendeid selle kohta, millised Maicel OÜ arvel näidatud

kaubad ja teenused ta on tegelikult soetanud Salemade OÜ-lt ning millised Salemade OÜ

dokumendid seda kinnitavad. RLE Invest OÜ arvete osas puuduvad kaebaja 24.10.2016

seletuses ja 22.11.2016 vastuväites viited sellele, et RLE Invest OÜ on OÜ-le Veluur osutanud

teenuseid või müünud kaupu, mille kohta RLE Invest OÜ-lt arveid küsida. Seega on kaebaja

etteheide määratlemata arvete küsimata jätmise kohta alusetu ja vastustaja ei ole sellega seoses

uurimiskohustust rikkunud.

Halduskohus leidis õigesti, et OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ seltsing ei mõjuta OÜ Veluur

maksukohustuse teket ja suurust ning selle kaudu kaebaja solidaarset vastutust OÜ Veluur

maksuvõla ees. Sõltumata OÜ Veluur ja RLE Invest OÜ vahelisest seltsingulepingust, täidavad

mõlemad isikud maksukohustusi oma nimel ning OÜ Veluur maksukohustust ei ole õiguslikult

võimalik üle kanda RLE Invest OÜ-le.

Vastutusotsuse tegemise tingimused olid täidetud ning maksuhaldur on vastutusotsuses

nõuetekohaselt tuvastanud ja motiveerinud kaebaja süü maksuvõla tekkimises. Kaebaja oli

äriühingu seadusliku esindajana MKS § 8 lg-st 1 tulenevalt vastutav äriühingu poolt

deklareeritud maksusummade tähtaegse ja täieliku tasumise eest ning kuna ta rikkus oma

kohustusi tahtlikult, peab ta MKS § 40 lg 1 järgi vastutama selle tõttu tekkinud maksuvõla eest

solidaarselt äriühinguga. Kaebaja ei ole esitanud seda järeldust ümberlükkavaid tõendeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus muutis 08.01.2018 kohtu koosseisu ja teatas menetlusosalistele, et

lahendab asja koosseisus Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets (tl 52).

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud uusi

sisulisi põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Praeguses asjas ei esine MKS § 96 lg-s 6 nimetatud aluseid, mis oleksid välistanud

vastutusotsuse tegemise, ning OÜ Veluur maksuvõlg oli kehtiv. Kaebaja tugineb peamiselt

väitele, et tekkinud maksukohustuse eest vastutavad solidaarselt seltsinglased OÜ Veluur ja

RLE Invest OÜ. Kaebaja viitab selle kinnituseks mh nende äriühingute vahel sõlmitud

3-17-18

6(7)

seltsingulepingu p-le 2.3.3, mis sätestab, et lepingupooled jagavad korterite müügist saadud

tulu, ja p-dele 7.1 ja 11.1, mille järgi pooled arvestavad oma rahalisi kohustusi ning ka tulevikus

tekkivate kohustuste jagamist viisil, et summad sisaldavad käibemaksu. Seltsingulepingu p 13.2

järgi vastutab iga seltsinglane oma varaga seltsingu või seltsinglaste poolt ühiselt kolmandate

isikute ees võetud kohustuste eest, mis tulenevad seltsingut juhtima õigustatud OÜ Veluur

sõlmitud lepingutest. Kaebaja viidatud seltsingulepingus ei ole selgesõnaliselt sätestatud

solidaarvastutust maksukohustuste täitmisel. Isegi kui selline tingimus lepingus sisalduks,

puuduks sellel seaduslik alus. MKS § 6 lg 4 p 1 järgi võib üksnes seadusega sätestada juhud,

mil juriidilise isiku staatust mitteomavat isikuteühendust, nagu seltsing, või varakogumit

käsitatakse maksumaksja või maksu kinnipidajana. Sellised alused on ringkonnakohtule

nähtuvalt sätestatud tulumaksuseaduse (TuMS) § 18 lg-s 4, § 29 lg-s 11 ja käibemaksuseaduse

(KMS) § 3 lg-s 1, kuid need puudutavad ennekõike välisriigi juriidilise isiku staatuseta

varakogumit või isikuteühendust ega ole kohalduvad praegustele asjaoludele.

10. Isegi kui seltsingulepingu p-dest 2.3.3, 7.1, 11.1 ja 13.2 tuleneb solidaarvastutus

maksukohustuse täitmisel, puudub selleks seaduslik alus, mis võimaldaks OÜ-d RLE Invest

pidada juriidiliseks isikuks, kellele saab seltsingulepingu alusel üle kanda OÜ Veluur

maksukohustust. HMS § 3 lg 1 sätestab, et haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja

vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Praegusel juhul puudub

seaduslik alus OÜ RLE Invest kui seltsinglase suhtes maksukohustuse täitmise nõudmiseks.

Kui seltsingulepingu p-dest 2.3.3, 7.1, 11.1 ja 13.2 tuleneks selline kokkulepe, oleks see niisiis

vastuolus avalik-õigusliku keeluga. Tegemist on avalik-õigusliku keeluga, sest MKS § 6 lg 4 p

1 mõttes ei ole praegusel juhul seadusega sätestatud võimalust käsitada OÜ RLE Invest ja OÜ

Veluur vahelist seltsingut maksumaksjana. Selline keeld sidus vastustajat vaidlustatud

vastutusotsuse tegemisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 järgi on seadusest tuleneva

keeluga vastuolus olev tehing tühine. Võimalik kokkulepe, mis muudaks OÜ RLE Invest

solidaarvõlgnikuks OÜ Veluur maksukohustuse suhtes, oleks seega tühine ja OÜ-l Veluur

puuduks võimalus sellise eraõigusliku tehinguga vältida või vähendada temale kohalduvat

avalik-õiguslikku maksukohustust.

11. MKS § 96 lg 1 sätestab, et maksuhaldur teeb vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks

kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste

täitmise eest. Kaebaja leiab, et MKS § 96 lg 1 võib olla vastuolus PS §-ga 12 tagatud

võrdsuspõhiõigusega. Võrdsuspõhiõiguse väidetava rikkumise kontrolliks tuleb esmalt leida

võrreldav grupp, keda koheldakse soodsamalt (Riigikohtu 11.03.2015 otsus nr 3-4-1-5414, p

62). Kaebaja kui MKS § 96 lg-s 1 nimetatud kolmas isik, kellelt nõutakse maksuvõla tasumist,

leiab, et see säte annab maksuhaldurile eelise teiste võlausaldajate ees põhjusel, et maksuhaldur

kui äriühingu võlausaldaja ei peaks saama kolmandalt isikult nõuda kahju hüvitamist otse

riigile, vaid ta peaks nõudma kohustuse täitmist äriühingu suhtes. Ringkonnakohus ei nõustu,

et sellega koheldakse teisi võlausaldajaid riigiga (MTA kaudu) võrreldes ebavõrdselt. MKS §

40 lg 1 näeb ette kolmanda isiku vastutuse võõra maksukohustuse eest, mille alusel esitab

maksuhaldur seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral vastutusotsusega juhatuse liikme

või äriühingu maksuvõla eest maksukohustuslasega solidaarselt vastutava muu isiku suhtes

olemuselt avalik-õigusliku maksunõude, mitte aga tsiviilõigusliku kahjunõude (Tallinna

Ringkonnakohtu 20.10.2015 otsus nr 3-12-1170, p 21; vt ka Riigikohtu 16.10.2014 otsus nr 3-

1-1-48-14, p 65 ja 28.01.2008 otsus nr 3-1-1-60-07, p 38). Seega on maksuhaldur kaebaja suhtes

vastutusotsuse koostamisega esitanud maksukohustuslase juhatuse liikmele seaduse alusel

vastavasisulise avalik-õigusliku maksunõude, mille sisuliseks aluseks on juhatuse liikme MKS

§ 8 lg-st 1 tulenev vältav kohustus tagada esindatava vara arvel maksuseadustest tulenevate

3-17-18

7(7)

rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (Tallinna Ringkonnakohtu

10.04.2015 otsus nr 3-13-1581, p 12 ja otsus nr 3-11-2445, p 14). Maksuhaldur ei ole esitanud

XX suhtes deliktiõigusel põhinevat kahju hüvitamise nõuet. Kuna riigi avalik-õiguslik

maksunõue ja muu võlausaldaja tsiviilõiguslik kahjunõue on sisult ja eesmärgilt erinevad, on

nad sama isiku vastu suunatud eriliigiliste nõuete korral erinevates olukordades. Seetõttu võib

seadusandja kohelda neid isikute gruppe erinevalt.

12. Maksuhaldur tuvastas ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, millelt ei olnud

deklareeritud ega tasutud tulumaksu. Vastustaja on selgitanud vaidlustatud otsuses ja

halduskohus sellega põhjendatult nõustunud, et kaebaja rikkus oma kohustusi teadlikult ja VÕS

§ 104 lg 5 tähenduses tahtlikult. Kaebaja rikkus äriühingu juhatuse liikmena MKS § 85 lg-t 4

(deklaratsioonis õigete andmete esitamise kohustus) koostoimes TuMS § 51 lg-ga 1 ja lg 2 p-

ga 3 ning § 54 lg-ga 2. Jättes tasumata käibe- ja tulumaksu ning intressi, rikkus kaebaja MKS

§ 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava tasumiskohustus, mis tuleneb MKS § 105 lg-

st 1 koostoimes KMS § 38 lg-ga 1 (kohustus tasuda käibemaksusumma) ja TuMS § 54 lg-ga 4

(kohustus tasuda tulumaksusumma), ja MKS § 115 lg-t 1. Kaebajale kui äriühingu ainsale ning

ettevõtluses kogenud juhatuse liikmele ei saanud olla teadmata mh kohustus deklareerida

tulumaksu ning tasuda käibe- ja tulumaksu ning intressi. Samuti pidi kaebaja teadma, et nende

deklareerimata ja tasumata jätmine on õigusvastane.

13. Kaebaja süüd ei välista asjaolu, et äriühing esitas parandusdeklaratsioonid. Halduskohus

on viidanud kaebaja selgitusele, et ta esitas tehingute kohta OÜ-dega Maicel ja MHJ 2015. a

mais parandusdeklaratsioonid üksnes seepärast, et kontrollimenetluse kestel tuvastati, et

tegemist oli näilike tehingutega ja parandusdeklaratsioonides loobuti varem esitatud

võltsarvetest. Praegusel juhul ei ole võimalik tahtluse puudumist eluliselt usutavalt põhjendada.

Vastustaja ja halduskohus on piisavalt põhjendanud ka põhjusliku seose olemasolu kaebaja

kohustuse rikkumise ning maksuvõla tekkimise vahel (vrd Tallinna Ringkonnakohtu

07.04.2016 otsus nr 3-14-53228, p 20). Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et

täidetud ei ole senises kohtupraktikas aluseks võetud eeldused nõude täitmiseks pööramiseks

juhatuse liikme vastu (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2017 otsus nr 3-16926, p 8;

10.04.2015 otsus nr 3-13-1581, p 11).

14. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud tuleb seega jätta tema enda kanda. Kaebaja oli

ringkonnakohtu 13.10.2017 määrusega vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse

esitamisel. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/