2-16-11889/42 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-11889

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. märts 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Allan Kiili hagi aktsiaseltsi TALLINNA SADAM vastu

hüvitise ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi TALLINNA SADAM kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

26 699 eurot 76 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Allan Kiil, lepinguline esindaja vandeadvokaat Britta

Oltjer

Kostja

aktsiaselts TALLINNA SADAM, esindaja

vandeadvokaat Raul Talts

Asja läbivaatamise kuupäev

15. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo Talts &

Partnerid OÜ kontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Allan Kiil (hageja) esitas 5. augustil 2016 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi TALLINNA SADAM

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 779 eurot 76 senti, mis

koosneb 22 000 euro suurusest põhivõlast ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud 779 euro

76 sendi suurusest viivisest. Hageja palus kohustada kostjat tsiviilkohtumenetluse seadustiku

2-16-11889

(TsMS) § 369 alusel tasuma 2000 euro suuruse põhivõla 27. augustiks 2016 ja mõista kostjalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel välja seadusjärgse viivise 22 000 euro tasumisega viivitamise

eest alates hagi esitamisest kuni hagiavalduses nõutud summa tasumiseni. Samuti palus hageja

mõista kostjalt välja 2000 euro tasumisega viivitamise eest seadusjärgse viivise alates 27. augustist

2016 kuni hagiavalduses nõutud summa tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja alates 1. märtsist 2004 kostja juhatuse liige. 8. novembril 2014

sõlmisid hageja ja kostja juhatuse liikme teenistuslepingu (teenistusleping). 26. augustil 2015 esitas

hageja kostjale avalduse lepingu lõpetamiseks alates 26. augustist 2015 ja samal päeval tegi kostja

nõukogu otsuse, millega vormistas lepingu lõpetamise. Teenistuslepingu p 6.5 kohaselt kohustus

kostja tasuma hagejale konkurentsikeelu järgimise eest 12 kalendrikuu jooksul alates lepingu

lõppemisest 2000 eurot kuus (kokku 24 000 eurot). Hageja ei ole kostjale konkurentsi osutanud,

kostja aga on jätnud kokkulepitud hüvitise tasumata. Samuti peab kostja maksma viivist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

26. augustil 2015 pidas Kaitsepolitseiamet hageja kinni, kahtlustades teda rahapesus ja selles, et ta

võttis kostja juhatuse liikmena mitme aasta jooksul suures ulatuses altkäemaksu. Kostja nõukogu

otsustas 27. augusti 2015. a koosolekul hageja tagasiastumisavalduse rahuldada ja hageja tagasi

kutsuda. Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja põhjust, ei ole poolte vahel alates

26. augustist 2016 ühtegi kehtivat kokkulepet ja kostja ei pea hüvitist maksma. Isegi kui poolte

vahel oleks kehtiv kokkulepe, tuleks hageja nõue jätta rahuldamata, kuna see on vastuolus

konkurentsikeelu kohustuse eesmärgi ja hea usu põhimõttega. Kostja ei pea hagejale hüvitist

maksma, sest teenistuslepingu p 7.2 nägi ette, et kui aktsiaselts lõpetab lepingu selle tõttu, et

juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult või raske hooletuse tõttu või tekitab kostjale või

viimase võlausaldajale kahju, ei pea kostja hagejale hüvitist maksma.

Kuna hagejal ei ole õigust hüvitist nõuda, siis ei saa ta nõuda ka viivist. Lisaks oleks kostjalt viivise

väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega.

3. Harju Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 24 779 eurot 76 senti (sh põhivõla 24 000 eurot (22 000 + maakohtu otsuse tegemise ajaks

täiendavalt sissenõutavaks muutunud 2000 eurot) ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 779 eurot 76 senti). Samuti mõistis maakohus kostjalt välja viivise alates

5. augustist 2016 kuni põhinõude täitmiseni ja viivise 2000 euro suuruselt põhinõudelt VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27. augustist 2016 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hüvitatavate menetluskulude suuruseks

6462 eurot 40 senti ja mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja, märkides, et väljamõistetud

menetluskuludelt peab kostja tasuma kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt avaldas hageja 26. augustil 2015 soovi astuda kostja

juhatusest tagasi, väljendades ühtlasi ka soovi lõpetada temaga sõlmitud teenistusleping. Ei ole

tõendatud, et teenistuslepingu või selle p 6.5, mis sisaldas konkurentsipiirangut, oleks öelnud üles

kostja. Üksnes asjaolust, et hagejat kahtlustati korduvas altkäemaksu võtmises ja rahapesus, ning

sellest, et see võib kostja huve kahjustada, ei saa järeldada, et teenistuslepingu ütles üles kostja.

On tuvastatud, et teenistuslepingu p-s 6.5 leppisid pooled kokku, et hageja kohustus 12 kuu jooksul

lepingu lõppemisest kostjaga mitte konkureerima. Selle kohustuse täitmise eest pidi kostja maksma

hagejale iga kuu hüvitist 25% juhatuse liikme tasust. Kuna teenistuslepingu p 3.1 kohaselt oli

2(12)

2-16-11889

juhatuse liikme tasu 8000 eurot kuus, pidi kostja tasuma hagejale 12 kuu jooksul arvates lepingu

lõppemisest hüvitist 2000 eurot kuus.

Lepingu p-s 7.1 on pooled kokku leppinud, et kui kostja lõpetab lepingu mõjuva põhjuseta, peab ta

maksma hagejale kolme kuu tasu suurust hüvitist. Kuna teenistusleping lõpetati hageja

tahteavalduse alusel, siis ei kohaldu poolte suhetele teenistuslepingu p 7.2, sest see säte reguleerib

hüvitise maksmata jätmise õigust vaid juhul, kui teenistusleping lõpetatakse kostja algatusel.

Ebamõistlik oleks eeldada, et pooled soovisid lepingu sõlmimisel kokku leppida, et kui juhatuse

liikmega lõpetatakse leping kohustuste rikkumise tõttu, võib ta minna tööle konkurendi juurde.

Ekslik ja poolte kokkuleppega vastuolus on kostja seisukoht, et hüvitise nõudeõiguse välistab see, et

hageja teenimisvõimalused olid vahi all oleku ajal välistatud või et hiljem ei oleks ükski teine

kostjaga samas valdkonnas tegutsev tööandja nagunii soovinud hagejat tööle võtta. Kostja väidetel,

et hageja ei oleks vahi all olles saanudki konkurentsikeeldu rikkuda, ei ole tähtsust, sest

teenistuslepingu kohaselt ei võinudki ta seda teha.

Kostja arvates ei ole hageja esitanud nõuet mõistliku aja jooksul ja on sellega rikkunud hea usu

põhimõtet, mistõttu tuleb hageja nõue lugeda lõppenuks. Nõude esitamine kaheksa kuud pärast selle

sissenõutavaks muutumist ei saa võlgnikule jätta muljet, et nõuet ei esitatagi. Nõude aegumistähtaeg

on kolm aastat ja kaheksa kuud ei ole nõude esitamiseks ebamõistlikult pikk aeg.

Kuna kostja ei ole täitnud teenistuslepingu p-s 6.5 kokkulepitud kohustust, tuleb sissenõutavaks

muutunud 12 kuu hüvitis ehk 24 000 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Põhjendatud on ka

hageja viivisenõue. See ei ole hea usu põhimõtte vastane, sest hageja ei jätnud kostjale muljet, et ta

ei kavatse konkurentsipiirangu järgimise eest hüvitist nõuda.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2067 euro 50 sendi suuruse menetluskulu ning viivise

menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on juhatuse liikmel äriseadustiku (ÄS) § 309 lg 5 järgi

õigus astuda sõltumata põhjusest juhatuse liikme kohalt tagasi. Praegusel juhul astus hageja

26. augusti 2015. a avaldusega juhatuse liikme kohalt tagasi. Kostja nõukogu rahuldas 27. augustil

2015 hageja avalduse selles märgitud kuupäevast ehk 26. augustist 2015, mitte nõukogu otsuse

tegemise päevast. Vaidlusalune nõukogu otsus ei anna alust järeldada, et koos teenistussuhtega

lõpetati ka konkurentsikeelu kokkulepe. Konkurentsipiirangu eesmärk on vältida äriühingu ja endise

juhatuse liikme konkurentsi ning ennetada sellest tulenevat kahju äriühingule. Konkurentsikeelu

järgimise eest on hüvitis juhatuse liikmele ette nähtud põhjusel, et konkurentsikeeld riivab juhatuse

liikme põhiseaduslikke õigusi.

3(12)

2-16-11889

Õige on maakohtu järeldus, et teenistuslepingut ei öelnud üles kostja. Lepingu p-d 7.1 ja 7.2 ei

reguleeri teenistuslepingu p-s 6.5 kokku lepitud kostja kohustust tasuda juhatuse liikmele hüvitist

konkurentsikeelu kohustuse täitmise eest. Maakohus on kõigile kostja väidetele hinnangu andnud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud andnud tuvastatud asjaoludele ebaõige

hinnangu ja kohaldanud valesti ÄS § 309 lg-t 5, leides, et juhatuse liikme ametiaja lõppemisega

lõppeb automaatselt ka juhatuse liikmega sõlmitud leping. Hageja avaldus oli üksnes ettepanek

nõukogule, see ei olnud tahteavaldus, mis oleks toonud kaasa lepingu lõppemise. Kohtute järeldus

on vastuolus ÄS § 309 lg 5 mõttega. Juhatuse liikme avaldus tema vabastamiseks ei lõpeta

automaatselt lepingut.

Kõik kostja ja hageja vahel kehtinud kokkulepped lõpetati kostja nõukogu otsusega, millega loeti

kostja volitused lõppenuks 26. augustil 2015. Samal ajal lõpetati nii leping kui ka selle p-s 6.5

sätestatud konkurentsikeelu kokkulepe. Kuna kohtud leidsid ekslikult, et lepingu lõpetas hageja,

mitte kostja, siis kohaldasid kohtud valesti ka teenistuslepingu p 7.2. Õigus keelduda hagejale

hüvitise maksmisest tuleneb lepingu p-st 7.2, mis näeb ette, et kui kostja lõpetab lepingu põhjusel, et

juhatuse liige rikkus oma kohustusi tahtlikult või raske hooletuse tõttu ja tekitas kahju, ei pea kostja

juhatuse liikmele mingit hüvitist maksma.

Kohtud ei analüüsinud kostja väidet, et hageja nõue on vastuolus konkurentsikeelu eesmärgi ja hea

usu põhimõttega ning tulnuks juba seetõttu jätta rahuldamata. Hageja ei saanud vahi all olles

kostjale konkurentsi osutada. Pärast vabanemist ei oleks ükski kostjaga samas valdkonnas tegutsev

tööandja soovinud teda enda teenistusse. Olukorras, kus kokkuleppe üks pool ei saagi oma kohustust

täita, ei ole teisel poolel kohustust teha vastusooritust ehk maksta tasu.

Kohtud ei ole võtnud seisukohta kostja väite kohta, et hageja ei ole oma nõuet esitanud mõistliku aja

jooksul. See rikkumine on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Lisaks jätsid kohtud tähelepanuta

kostja taotluse jätta viivisenõue rahuldamata. Hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega, sest hageja on ise loonud võimaluse esitada viivisenõue. Hageja pidanuks nõudma

kokkuleppe täitmist hiljemalt teenistussuhte lõpetamisele järgnenud kuul.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

8. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 7. novembri 2017. a määrusega

asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

4(12)

2-16-11889

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidlustamata asjaolusid, vaidluse eset kassatsiooniastmes ja

juhatuse liikme ning äriühingu vahelisi õigussuhteid reguleerivaid sätteid (I). Seejärel analüüsib

kolleegium juhatuse liikme ametisuhte lõppemise võimalikke aluseid (II) ning teenistuslepingu

olemust ja selle lõppemise aluseid (III). Edasi käsitleb kolleegium juhatuse liikme teenistuslepingus

sisaldunud konkurentsipiirangu kokkulepet ja selle võimalikku ülesütlemist (IV) ning

teenistuslepingust ja hea usu põhimõttest tulenevaid kostja vastuväiteid (V). Lõpetuseks annab

kolleegium kokkuvõtvad juhised asja uueks läbivaatamiseks ja lahendab menetluslikud

küsimused (VI).

I

11. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude

üle:

•

hageja oli alates 1. märtsist 2004 kostja juhatuse liige;

•

8. novembril 2014 sõlmisid hageja ja kostja teenistuslepingu;

•

teenistuslepingu p 6.5 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 12 kalendrikuu jooksul iga

kuu alates lepingu lõppemisest konkurentsikeelu järgimise eest 25% juhatuse liikme tasust

ehk 2000 eurot kuus;

•

26. augustil 2015 võttis Kaitsepolitseiamet hageja vahi alla;

•

samal päeval esitas hageja kostjale avalduse, milles palus ennast juhatuse liikme kohalt

vabastada;

•

27. augustil 2015 tegi kostja nõukogu otsuse, millega rahuldas hageja tagasiastumisavalduse;

•

hageja ei ole enam kostja juhatuse liige ja teenistusleping on lõppenud;

•

hageja ei ole kostjale konkurentsi osutanud ja kostja ei ole kokkulepitud hüvitist maksnud.

12. Pooled vaidlevad selle üle, millisel õiguslikul alusel lõppesid hageja kui kostja juhatuse liikme

ja kostja kui aktsiaseltsi vaheline ametisuhe ja teenistusleping. Samuti vaidlevad pooled selle üle,

kas ja kui jah, siis millisel alusel lõppes nende vahel sõlmitud teenistuslepingus sisalduv

konkurentsipiirangu kokkulepe ning kas kostja peab maksma hagejale konkurentsipiirangu järgimise

eest kokkulepitud hüvitist ametisuhte lõppemisele järgneva 12 kuu eest.

13. ÄS § 309 lg 1 esimese lause kohaselt valib ja kutsub aktsiaseltsi juhatuse liikmed tagasi

nõukogu. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi võib nõukogu juhatuse liikme sõltumata põhjusest

tagasi kutsuda. Juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad

vastavalt lepingule. Juhatuse liikme lepingu ülesütlemisele kohaldatakse võlaõigusseaduses

käsunduslepingu ülesütlemise kohta sätestatut.

14. Eeltoodust nähtuvalt eristab seadus juhatuse liikme ametisuhet ja temaga sõlmitud

teenistuslepingut. Juhatuse liikmeks olek tähendab eelkõige seda, et juhatuse liikme ja äriühingu

vahel tekib ametisuhe. Sellise suhte olemasolu on juhatuse liikmeks olemise eeldus. Ametisuhte

tekkimisega saab juhatuse liige oma pädevuse ning õiguse ühingut juhtida ja seadusjärgselt

esindada. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne

õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks äriseadustiku sätetele ka

võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid (VÕS §-d 619–634) (vt nt Riigikohtu

9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08, p 20; 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-191-12, p 16). Kolleegium jääb oma seisukoha juurde. Seejuures on juhatuse liikme ja

äriühingu vaheline ametisuhe olemuselt sarnane kestvusvõlasuhtega, mis võib osaühingus olla

tähtajatu või tähtajaline ning mis on aktsiaseltsis tähtajaline (ÄS § 184 lg 2 ja § 309 lg 2).

5(12)

2-16-11889

15. Lisaks ametisuhtele võib juhatuse liikme ja äriühingu vahel olla, kuid ei pea tingimata olema

sõlmitud teenistusleping. Teenistusleping võib omakorda sisaldada kokkuleppeid, mille eesmärk on

reguleerida pooltevahelist suhet pärast lepingu lõppemist.

Asja lahendamisel on seega oluline eristada juhatuse liikme ametisuhet, temaga sõlmitud

teenistuslepingut ja teenistuslepingus sisalduvat lepingu lõppemisele järgnevaks ajaks sõlmitud

konkurentsikeelu kokkulepet. Kohtud ei ole eelnimetatud kolme aspekti aga asja lahendamisel

jälgitavalt eristanud.

16. Hageja tugineb nõude alusena poolte vahel sõlmitud teenistuslepingus sätestatud

konkurentsipiirangu kokkuleppele, seega on tema nõue lepingu täitmise nõue VÕS § 108 lg 1

mõttes. Viidatud sätte kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust,

nõuda kohustuse täitmist.

Lepingu täitmist saab nõuda juhul, kui leping on kehtivalt sõlmitud, seda ei ole tühistatud ja

täitmisnõudele ei ole esitatud põhjendatud vastuväiteid. Kohtud on tuvastanud, et poolte vahel oli

sõlmitud teenistusleping. Pooled ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et leping võiks olla

tühine või et see oleks tühistatud, seega oli tegu kehtiva lepinguga. Pooled ei vaidle selle üle, et

teenistusleping on lõppenud, kuid vaidlevad selle üle, mil viisil see leping lõppes ja kas lepingus

sisalduv konkurentsipiirangu kokkulepe on lõppenud (vt selle kohta täpsemalt otsuse IV osa).

17. Kostja leiab, et ta ei pea hüvitist maksma ja on seejuures tuginenud kolmele peamisele

vastuväitele. Esiteks on kostja seisukohal, et hageja ei saa konkurentsipiirangu hüvitist nõuda

seetõttu, et teenistusleping on lõppenud ja seega on lõppenud ka konkurentsipiirangu kokkulepe,

teiseks välistab hüvitise maksmise kostja arvates teenistuslepingu p 7.2. Kolmandaks leiab kostja, et

ta ei pea hagejale hüvitist maksma, kuna hüvitise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega.

II

18. Esmalt käsitleb kolleegium juhatuse liikme ametisuhte lõppemise võimalikke aluseid.

18.1. Võlasuhte lõppemise üldised alused on sätestatud VÕS §-s 186. Muu hulgas võib

kestvusvõlasuhe VÕS § 186 p 6 järgi lõppeda selle ülesütlemisega ühe poole poolt. Samuti võib see

VÕS § 186 p 4 kohaselt lõppeda poolte sellekohase kokkuleppega.

18.2. Kolleegium on seisukohal, et võlaõigusseaduse sätted kohalduvad aktsiaseltsi juhatuse liikme

ametisuhte ülesütlemisele niivõrd, kuivõrd äriseadustik ei näe ette teisiti. VÕS § 195 lg 1 sätestab, et

lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 196 lg 1

kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata

erakorraliselt üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani

või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Erinevalt võlaõigusseadusest ei näe äriseadustik ette, et

juhatuse liikme ametisuhte ühepoolseks lõpetamiseks ehk tema tagasiastumiseks või

tagasikutsumiseks oleks vaja mõjuvat põhjust. ÄS § 309 lg 3 esimene lause sätestab, et nõukogu

võib juhatuse liikme sõltumata põhjusest tagasi kutsuda ja ÄS § 309 lg 5 esimese lause järgi võib

juhatuse liige juhatusest samuti sõltumata põhjusest tagasi astuda.

19. Kolleegium märgib, et juhatuse liikme ametisuhte ülesütlemine ühe poole poolt ei ole ainus

ametisuhte lõppemise võimalus. Lisaks juhatuse liikme tagasiastumisele ja tema tagasikutsumisele

6(12)

2-16-11889

võib ametisuhe lõppeda ka näiteks juhatuse liikme surmaga, poolte kokkuleppel ning tähtajalise

ametisuhte korral ka tähtaja möödumisega.

20. Maakohus leidis, et kuna juhatuse liikmel on õigus sõltumata põhjusest juhatusest tagasi astuda,

hageja avaldas selleks soovi ja nõukogu rahuldas tagasiastumisavalduse, siis saab lugeda

tuvastatuks, et ka kostja nõukogu pidas hageja avaldust tagasiastumisavalduseks ning ametisuhe

lõppes hageja tagasiastumisega. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja lisas, et nõukogu ei

pidanud vajalikuks otsuses selgelt märkida, et hageja kutsutakse juhatusest tagasi.

Kolleegium leiab, et kohtute põhjendused on vastuolulised ja seega ka ebaselged. Riigikohus on

varem korduvalt märkinud, et kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas

seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-13-17, p 15; 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). Maa- ega ringkonnakohtu otsus ei vasta sellele

nõudele, sest kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks nad leidsid, et praegusel juhul sai

lugeda, et juhatuse liikme ametisuhe lõppes juhatuse liikme tagasiastumisega.

21. Kui kohtud tuvastasid, et hageja ütles ametisuhte üles ja kostja rahuldas hageja

tagasiastumisavalduse, siis ei võimaldanud selliselt tuvastatud asjaolud samal ajal järeldada, et

ametisuhe lõppes hageja ülesütlemisavaldusega, sest sel juhul ei oleks nõukogu otsusel olnud

ametisuhte lõppemise seisukohast enam mingit tähendust. Ebaselge on see, millise õigusliku

tähenduse omistasid kohtud nõukogu otsusele.

Seega ei ole kohtud järginud TsMS § 442 lg-t 8, mille kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas mh

ära tuua põhjendused, kuidas kohus jõuab lahendis tehtud järeldusteni.

22. Kolleegium märgib, et avaldus, milles juhatuse liige palub ennast juhatuse liikme kohalt

vabastada, võib mh kujutada endast ettepanekut lõpetada ametisuhe poolte kokkuleppel. Juhatuse

liikme tagasiastumine või tagasikutsumine on kujundusõigus ja õigussuhe loetakse lõpetatuks alates

ajast, mil ülesütlemisavaldus jõustub, ehk ajast, mil õigussuhte teine pool (äriühing oma nõukogu

kaudu) avaldusest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 mõttes teada saab. Ametisuhte

kokkuleppel lõpetamine seevastu eeldab kokkulepet VÕS § 9 lg 1 mõttes ehk mõlema poole

vastavat tahteavaldust.

Kuna juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine on nõukogu pädevuses (ÄS § 309 lg 1 esimene

lause), siis peab juhatuse liige, kes soovib ametisuhet kokkuleppel lõpetada, tegema sellekohase

ettepaneku kui tahteavalduse nõukogule ja suhte saab lugeda kokkuleppel lõpetatuks, kui nõukogu

on sellega nõustunud.

23. Kolleegium selgitab täiendavalt, et kui äriühingu juhatuse liige esitab teda valinud organile

(osanikud või nõukogu) avalduse, milles ta väljendab selgelt, et astub juhatuse liikme kohalt tagasi

(st lõpetab õigussuhte ühepoolselt), saab seda pidada ametisuhte ülesütlemise avalduseks.

Ametisuhte ülesütlemise avaldus on kindlale isikule (aktsiaseltsis nõukogu liikmetele ning

osaühingus, millel ei ole nõukogu, osanikele) suunatud ja seega kättesaamist vajav tahteavaldus

TsÜS § 69 lg 1 mõttes, milles peab olema väljendatud tahe olla seotud kindla õigusliku tagajärjega.

TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaselt saab eemalviibijale tehtud tahteavalduse lugeda kättesaaduks,

kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Vaidlustatud ringkonnakohtu lahendist ega ka maakohtu lahendist, millega ringkonnakohus nõustus,

7(12)

2-16-11889

ei ole arusaadav, miks kohtud asusid seisukohale, et avaldus, millega juhatuse liige palus ennast

juhatuse liikme kohalt vabastada, oli praegusel juhul tagasiastumisavaldus. Samuti ei ole kohtud

tuvastanud ega põhjendanud, millal muutus juhatuse liikme tahteavaldus kehtivaks.

24. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtud lahendeid nõuetekohaselt põhjendades tuvastanud, millise

ametisuhte lõpetamise viisiga oli praegusel juhul tegemist. Kuna sellel võib olla asja lahendamisel

oluline tähendus, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb esmalt jälgitavalt tuvastada, millisel õiguslikul alusel lõppes hageja

ametisuhe kostjaga. Seejuures tuleb poolte tahet tõlgendada tahteavalduste tõlgendamise reeglite

kohaselt. Kuna nii ametisuhte ülesütlemise avaldus kui ka ettepanek lõpetada ametisuhe

kokkuleppel on kindlale isikule suunatud ehk kättesaamist vajavad tahteavaldused, siis tuleb lähtuda

TsÜS § 75 lg-st 1, mille kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui

tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb

tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi.

25. Kui ringkonnakohus asub asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et hageja avaldust saab pidada

ettepanekuks lõpetada ametisuhe kokkuleppel, siis tuleb hinnata ka nõukogu otsust ja anda hinnang,

kas seda saab pidada hageja ettepanekuga nõustumuseks. Poolte eesmärk on võimalik välja

selgitada, kasutades mh lepingu tõlgendamise reegleid. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik

seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29

lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on

samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist,

lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Pooled võivad tõendada

VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb tahteavalduste tõlgendamisel lähtuda

(vt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et juhatuse liikme avaldust saab pidada

tagasiastumisavalduseks, tuleb samuti tuvastada, kas ja millal avaldus TsÜS § 69 lg 1 järgi jõustus.

III

26. Järgmiseks käsitleb kolleegium juhatuse liikme teenistuslepingu olemust ja selle lõppemise

võimalikke aluseid.

Juhatuse liikme leping äriühinguga on olemuselt käsundusleping, sest sellega kohustub juhatuse

liige kui käsundisaaja vastavalt lepingule osutama äriühingule kui käsundiandjale teenuseid,

käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619

lg 1).

27. Kolleegium märgib, et kuigi nii juhatuse liikme ametisuhe kui ka temaga sõlmitud

teenistusleping on mõlemad seotud juhatuse liikmeks olekuga, on ametisuhe ja teenistusleping

eraldi ülesöeldavad. Seega tulnuks kohtutel asja läbivaatamisel neid õigussuhteid eristada ja seda ka

8(12)

2-16-11889

pooltele selgitada. Maa- ega ringkonnakohtu lahenditest nähtuvalt ei ole kohtud jälgitavalt eristanud

juhatuse liikme ametisuhet ja teenistuslepingut ega ole seda erinevust ka pooltele selgitanud.

28. ÄS § 309 lg 3 teise lause kohaselt kohaldatakse juhatuse liikme lepingu ülesütlemisele

võlaõigusseaduses käsunduslepingu ülesütlemise kohta sätestatut. Käsunduslepingu erakorralist

ülesütlemist reguleerib VÕS § 631, mille kohaselt võib kumbki lepingupool tähtajalise

käsunduslepingu üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole

huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist

kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni.

28.1. Kolleegium leiab, et juhatuse liikme teenistuslepingu ülesütlemist õigustavaks mõjuvaks

põhjuseks on eelkõige juhatuse liikme ametisuhte lõppemine, sest sellisel juhul ei saa vähemalt

üldjuhul mõistlikult eeldada, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks lepingu täitmist kuni

ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni.

28.2. Maakohus märkis otsuses üksnes seda, et on põhjendatud arvata, et hageja soovis oma

avaldusega öelda üles ka teenistuslepingu ja et nõukogu ei saanud arvata, et hageja ei soovi lõpetada

teenistuslepingut, ega seda, et nõukogu ise ütles teenistuslepingu üles. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga.

28.3. Kolleegium nõustub, et vähemalt üldjuhul saab eeldada, et juhatuse liige, kes esitab teda

valinud organile juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avalduse, väljendab sellega ka tahet lõpetada

temaga sõlmitud teenistusleping. Samamoodi võib olukorras, kus selleks ettenähtud organ kutsub

juhatuse liikme tagasi, eeldada, et tagasikutsumise otsus väljendab ühtlasi äriühingu soovi öelda üles

ka juhatuse liikmega sõlmitud teenistusleping. Samuti on juhatuse liikme ametisuhte kokkuleppel

lõpetamise ettepanekut sisaldav avaldus eelduslikult (kuid mitte tingimata) ettepanek lõpetada ka

teenistusleping.

29. Praegusel juhul ei ole kohtud aga teinud vahet juhatuse liikme ametisuhte lõppemisel ja

teenistuslepingu lõppemisel ning on üksnes põgusalt märkinud, et tegu on samal ajal mõlema suhte

lõpetamisega. Kuna kohtud on ametisuhte lõpetamist käsitlenud koos teenistuslepingu lõpetamisega

ja kolleegium leidis eespool (vt p 24), et ametisuhte lõpetamise asjaolud on nii maa- kui ka

ringkonnakohtu lahendites vastuoluliselt tuvastatud ning ebaselgelt esitatud, on kohtute lahendid

samamoodi ebaselged ka teenistuslepingu lõpetamise asjaolusid puudutavas osas ja ka see on

ringkonnakohtu otsuse tühistamise alus.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb teha kindlaks ja nõuetekohaselt põhjendada, millised olid

teenistuslepingu lõpetamisega seotud asjaolud, mh millisel alusel teenistusleping lõppes.

IV

30. Järgmiseks selgitab kolleegium konkurentsipiirangu kokkulepet.

30.1. Hageja tugineb konkurentsipiirangu hüvitist nõudes teenistuslepingu p-le 6.5, mis sätestab

kostja kohustuse maksta hagejale hüvitist selle eest, et hageja ei konkureeriks aasta jooksul pärast

teenistuslepingu lõppemist kostjaga.

30.2. Äriseadustik reguleerib üksnes juhatuse liikme keeldu konkureerida äriühinguga osanike või

nõukogu nõusolekuta ajal, mil isik on juhatuse liige (ÄS § 185 ja § 312). Kolleegium selgitab, et

teenistuslepingu lõppemisele järgnevaks ajaks sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepet saab pidada

9(12)

2-16-11889

iseseisvaks kestvuslepinguks VÕS § 196 lg 1 mõttes. Sarnaselt käsitab töösuhte lõppemisele

järgneva aja kohta sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepet ka töölepingu seadus (TLS § 24).

VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei

või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

30.3. Kolleegiumi arvates saab eeltoodust järeldada, et kehtivalt sõlmitud konkurentsipiirangu

kokkulepe, mille äriühing ja tema juhatuse liige on sõlminud selleks, et see kohustaks endist

juhatuse liiget ametisuhtele järgneva aja jooksul äriühinguga mitte konkureerima ja äriühingut selle

eest kokkulepitud tasu maksma, tuleb selleks, et pooled oma kohustuste täitmisest vabaneksid, eraldi

üles öelda.

30.4. Kolleegium leiab, et lisaks konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemisele võivad pooled

sellise kokkuleppe lõpetada ka kokkuleppel (VÕS § 9 lg 1 ja § 186 p 4). Igal juhul vabastab

konkurentsipiirangu kokkuleppe lõppemine pooled kokkuleppe täitmisest (VÕS § 195 lg 2). Seega

on asja lahendamiseks oluline kindlaks teha, kas konkurentsipiirang kehtib või on see üles öeldud

või kokkuleppel lõpetatud.

31. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on küll otsuses leidnud, et konkurentsipiirangu

kokkulepet ei ole üles öeldud ega ka kokkuleppel lõpetatud, kuid ei ole põhjendanud, kuidas ta

jõudis järeldusele, et konkurentsipiirang endiselt kehtib. Ka see on ringkonnakohtu otsuse

tühistamise alus.

32. Iseenesest on õige ringkonnakohtu väide, et juhatuse liikme ametisuhte lõppemisest ega ka

sellest, et teenistusleping on lõppenud, ei saa automaatselt järeldada, et konkurentsipiirang oleks

lõppenud. Ametisuhte lõppemisele järgneva aja kohta sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe

mõte on reguleerida poolte suhteid just pärast ametisuhte ja teenistuslepingu lõppemist ja seega

kohaldub praegusel juhul ÄS § 309 lg 5 teine lause, mille kohaselt lõppevad juhatuse liikmega

sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused vastavalt lepingule.

33. Samas ei nähtu kohtulahenditest, et kohtud oleksid konkurentsipiirangu kehtivust hinnanud

eraldi ehk lahus teenistuslepingu enda kehtivusest. Kostja leiab, et kokkulepe on lõppenud, hageja

on aga vastupidisel seisukohal.

Kuna hageja nõue põhineb just lepingu lõppemisele järgneva aja kohta sõlmitud kokkuleppel, siis ei

ole kohtud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud ja ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada ka sel põhjusel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb faktiliste asjaolude tuvastamise ja neile

õigusliku hinnangu andmise teel kindlaks teha, kas konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib või on see

lõppenud.

34. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kui juhatuse liige on mõnda oma kohustust rikkunud,

võib see iseenesest olla konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemise alus, kuid konkurentsipiirangu

ülesütlemise materiaalsed eeldused tuleb igal konkreetsel juhul siiski VÕS § 196 lg 1 järgi eraldi

kindlaks teha. Seejuures tuleb arvestada, et äriühing võib vaatamata juhatuse liikme kohustuste

rikkumisele olla huvitatud sellest, et konkurentsipiirangu kokkulepe jääks kehtima.

35. Juhul kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et teenistuslepingu ütles üles hageja ja

konkurentsipiirangu kokkulepe jäi kehtima ning seda ei öelnud üles ka kostja, siis võib

10(12)

2-16-11889

konkurentsipiirangu eest tasu ettenägeva lepingupunkti 6.5 kohaldamine olla hea usu põhimõtte

vastane, kui kostja tõendab, et hageja rikkus oluliselt oma kohustusi.

V

36. Kostja on mh tuginenud sellele, et tal on õigus keelduda hüvitise maksmisest teenistuslepingu

p 7.2 alusel, mis näeb ette, et kui kostja lõpetab lepingu põhjusel, et juhatuse liige on tahtlikult või

raske hooletuse tõttu rikkunud seadusest, põhikirjast või lepingust tulenevaid kohustusi ja tekitanud

kostjale, selle aktsionärile või võlausaldajale kahju, ei pea kostja maksma juhatuse liikmele mingit

hüvitist.

37. Maakohus asus otsuses seisukohale, et kuna teenistusleping lõpetati hageja tahteavalduse alusel,

siis ei kohaldu poolte suhetele teenistuslepingu p 7.2, sest see säte reguleerib hüvitise maksmata

jätmise õigust vaid juhul, kui teenistusleping lõpetatakse kostja algatusel. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga ja märkis lisaks, et lepingu p-d 7.1 ja 7.2 ei reguleeri teenistuslepingu p-s 6.5 kokku

lepitud kostja kohustust tasuda juhatuse liikmele hüvitist konkurentsikeelu järgimise eest.

38. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu lahenditest ei ole aru saada, kuidas kohus jõudis

järelduseni, et lepingu p 7.2 ei reguleeri kostja õigust jätta hagejale hüvitis maksmata. Ka see

rikkumine on ringkonnakohtu otsuse tühistamise alus.

Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel ka teenistuslepingu p-st 7.2 tulenevat kostja

vastuväidet uuesti hinnata ja oma seisukohta põhjendada. Kui ringkonnakohus peaks asja uuel

läbivaatamisel jõudma järeldusele, et lepingu p 7.2 kohaldub ka konkurentsikeelu järgimise eest

makstavale hüvitisele, tuleb tuvastada, kas lepingu p 7.2 kohaldamise eeldused on täidetud.

39. Ekslik on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohtud ei võtnud seisukohta kostja väite kohta, et

hageja ei ole oma nõuet esitanud mõistliku tähtaja jooksul. Maakohus märkis ja ringkonnakohus

nõustus sellega õigesti, et kui nõude esitamise aegumistähtaeg on kolm aastat, ei ole nõude

esitamine kaheksa kuu möödudes selle sissenõutavaks muutumisest ebamõistlikult pikk aeg.

Kolleegium jääb varasemates lahendites väljendatud seisukoha juurde, et seaduses sätestatud

aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku

tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes

erandlikud asjaolud (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11;

29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23 ja 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-70-03, p 13). Ringkonnakohus tuvastas, et selliseid erandlikke asjaolusid praegu ei ole, ega

ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud.

40. Küll aga pidanuks kohtud hindama hea usu põhimõtte aspektist hageja nõude maksmapaneku

õigust tervikuna, mitte üksnes põhjusel, et ta sellega viivitas.

VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see

oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. VÕS § 6 lg 2 üks funktsioon on mh piirata

ebamõistliku hüvitisenõude maksmapanekut, mitte vaidlustada nõude olemasolu.

VI

41. Kokkuvõttes tuleb ringkonnakohtu otsus käesoleva otsuse p-des 24, 27, 29, 31, 33 ja 38

märgitud põhjustel tühistada ja asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu otsuses toodud juhiseid arvestades kindlaks teha,

11(12)

2-16-11889

millal ja millisel alusel lõppes hageja ametisuhe ning kostja ja hageja vahel sõlmitud

teenistusleping, samuti see, kas teenistuslepingus sisalduv konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib või

mitte. Lisaks tuleb vajadusel hinnata teenistuslepingu p 7.2 kohaldatavust ja hageja nõude

maksmapandavust tulenevalt üldisest hea usu põhimõttest.

42. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt

asja lahendamise tulemusest.

43. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

12(12)