3-17-1641/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

7. märts 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-1641

Haldusasi

Vladimir Fartõgini kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vladimir Fartõgini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vladimir Fartõgin

RESOLUTSIOON

Jätta

rahuldamata

Vladimir

Fartõgini

määruskaebus

Tartu

Halduskohtu

10. jaanuari 2018. a määruse resolutsiooni p 1 peale, muutes määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Fartõgin esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist seoses:

a) 14. detsembrist 2013 kuni 8. märtsini 2016 Tallinna Vangla kambrites nr 20, 21 ja 26

piisava isikliku ruumi puudusega;

b) 14. detsembrist 2013 kuni 2. juulini 2014 Tallinna Vangla amortiseerunud kambritega

(va kambripind) ja muude rikkumistega Tallinna Vanglas (s.o liikumisvõimalus

väljaspool kambrit, jalutusboks vihma eest kaitsmata, kuuma vee kasutamise võimaluse

puudumine, duširuume oli liiga vähe ja temperatuur duširuumides ei vastanud kliimale);

c) 14. detsembrist 2013 kuni 3. maini 2014 Tallinna Vangla kauplusest ei saanud osta

piisavalt sigarette ja suitsetada igal ajal ja kohas;

d) 14. detsembrist 2013 kuni 3. juulini 2014 ei võimaldatud Tallinna Vangla kauplusest

osta piisavalt tikke;

e) kartserikaristuse kandmise ajal Tallinna Vanglas (29. novembrist 2014 kuni 14.

veebruarini 2016) piisava isikliku ruumi puudusega;

f) 4. maist 2014 kuni 8. märtsini 2016 Tallinna Vangla kambrites 20, 21, 26 ja

kartserikambris sigarettide ostmise ning igal ajal ja kohas suitsetamise piiranguga

g) 4. juulist 2014 kuni 8. märtsini 2016 tikkude ostu piiranguga;

h) 3. juulist 2014 kuni 8. märtsini 2016 amortiseerunud kambritega (va kambripind) ja

muude rikkumistega Tallinna Vanglas (s.o liikumisvõimalus väljaspool kambrit,

jalutusboks vihma eest kaitsmata, kuuma vee kasutamise võimaluse puudumine,

duširuume oli liiga vähe ja temperatuur duširuumides ei vastanud kliimale).

2. 10. jaanuari 2018. a määrusega Tartu Halduskohus tagastas osaliselt kaebuse (alapunktides

a), b), c) ja d) nimetatud nõuete osas) halduskohtumenetluse (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel

kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu (resolutsiooni p 1) ja jättis ülejäänud

osas kaebuse käiguta (resolutsiooni p 2).

Kaebuse tagastamist põhjendades tuvastas halduskohus, et vastustaja on alapunktis a)

nimetatud kaebaja nõude lahendanud 18. märtsi 2016. a otsusega, mistõttu oli õiguspärane sama

nõude tagastamine 4. juuli 2017. a otsusega. Alapunktides b), c) ja d) nimetatud nõuded on

Tallinna Vangla 4. juuli 2017. a otsusega samuti õiguspäraselt tagastatud, kuna need esitati

hilinenult ning puuduvad nõude esitamise tähtaja ennistamist õigustavad asjaolud.

3. V. Fartõgin esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 10. jaanuari 2018. a

määruse resolutsiooni p 1 tühistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

5. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et alapunktides b), c) ja d) nimetatud nõuded esitas

V. Fartõgin pärast riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja

möödumist. Vastavalt on vastustaja kaebaja nõude õigesti tagastanud, mistõttu on kaebajal

nõuetekohaselt läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus nagu seda nõuab vangistusseaduse

(VangS) § 11 lg 8. Seega ei ole kaebuse esitamine halduskohtule lubatud tulenevalt

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 ning kaebus kuulus selles osas

tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 4 järgi.

6. Määruskaebuses ei ole kaebaja väitnud, et halduskohus oleks ebaõigesti tuvastanud Tallinna

Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõuete menetlemist puudutavad ja seega kaebuse

tagastamise aluseks olevad asjaolud. Kaebaja on hoopis leidnud, et kohaldada tuleb

RVastS § 17 lg-s 3 nimetatud kümneaastast tähtaega ja nõuded olid seega tervikuna tähtaegsed.

7. RVastS § 17 lg 3 kohaselt taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates

päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates. Seega kohaldub kümneaastane tähtaeg olukordades, kus kannatanu ei ole

teadlik, et talle on kahju tekitatud või ei tea, kes talle kahju tekitas. Vangistuse täideviimisel

väidetavalt inimväärikust alandava kohtlemisega kahju tekitamisel ilmselgelt ei saa kummagi

võimalusega tegemist olla. Inimväärikuse alandamisena käsitatav kohtlemine on olemuslikult

tajutav just kohtlemise ajal, selle mõju ei avaldu tagantjärele. Kaebaja ei ole seda ka väitnud.

Ilmne on seegi, et kinnipidamistingimuste ja vangistuse täideviimisel piirangute kohaldamise

eest vastutab vangla, milles isikut kinni peetakse. Kaebaja teadmist sellest asjaolust ilmestavad

alates 2011. aastast esitatud V. Fartõgini arvukad kaebused vangla vastu.

Seega on halduskohus kahju hüvitamise nõuete kohtueelses menetluses tagastamise

õiguspärasuse kontrollimisel õigesti lähtunud nõude esitamise kolmeaastasest tähtajast.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega tähtaja kulgema hakkamise aja

määramise kohta, järgib põhjendusi ega korda neid siinkohal.

8. Alapunktis a) nimetatud nõude osas on halduskohus ekslikult tuvastanud kohustusliku

kohtueelse

menetluse

läbimata

jätmise.

Kuna

vastustaja

on

nõude

lahendanud

18. märtsi 2016. a otsusega (tl 27-28), siis on kohtueelne menetlus läbitud VangS § 11 lg 8

kohaselt ja halduskohtule kaebuse esitamine ei ole takistatud HKMS § 47 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus osutab siinjuures, et uue samasisulise nõude esitamisega vastustajale ei saa

kinnipeetav käivitada VangS § 11 lg-ga 8 ette nähtud nõude kohtueelse lahendamise menetlust.

Kohtueelses menetluses ei ole haldusorganil kohustust ega õigust samal alusel esitatud sama

nõude uueks lahendamiseks. Nõude uuesti esitamine ei muuda õiguslikult olematuks sama

nõude varasemal lahendamisel tehtud otsustusi. Seetõttu sõltumata kohtueelses menetluses

uuesti esitatud nõude menetlemisel tehtavast otsustusest ei saa see kaasa tuua RvastS § 18 lg-s 2

sätestatud halduskohtusse pöördumise tähtaja uuesti kulgema hakkamist. Vastavalt ei saa

kohtueelses menetluses uuesti esitatud nõude tagastamine põhjusel, et see on juba varasemalt

lahendatud, viia järeldusele, et kinnipeetav ei olegi kohustuslikku kohtueelset menetlust

läbinud.

9. Samas on halduskohus kokkuvõttes õigesti leidnud, et kaebuse nõue ei kuulu

halduskohtumenetluses läbivaatamisele.

Tulenevalt RVastS § 18 lg-st 2 ja HKMS § 47 lg-st 2 oli kaebajal õigus esitada kaebus 30 päeva

jooksul Tallinna Vangla 18. märtsi 2016. a otsuse teatavakstegemisest arvates. Kaebaja seda

tegigi, kuid haldusasjas nr 3-16-609 kaebus tagastati. Kuna kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud ja kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti

kohtusse (HKMS § 43 lg 2), siis sai V. Fartõgin sama nõudega kaebuse halduskohtule uuesti

esitada. Kuid ta tegi seda alles 2. augustil 2017, s.o ca kümme kuud pärast asjas nr 3-16-609

kaebuse tagastamise kohta tehtud kohtumääruse jõustumist 6. oktoobril 2016. Seega on kaebus

selles osas esitatud ilmselt pärast 30-päevase kaebetähtaja möödumist. Kaebaja ei ole

selgitanud kaebuses halduskohtule ega määruskaebuses ringkonnakohtule, miks ei olnud

võimalik kaebuse varasem esitamine. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne seegi, et nimetatud

ajavahemikul puudus kaebajal objektiivne takistus kaebuse esitamiseks. Nimelt nähtub

kohtuinfosüsteemi andmetest, et selle aja jooksul on V. Fartõgin esitanud kohtutele kokku

kümme kaebust ja edasikaebust. Nendel asjaoludel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks anda

kaebajale täiendavat võimalust kaebetähtaja ennistamise taotluse ja asjakohaste põhjenduste

esitamiseks, vaid tuvastab kaebetähtaja möödalaskmist õigustavate asjaolude puudumise.

10. Alapunktis a) nimetatud nõude osas olnuks seega korrektne võtta kaebus menetlusse ja

lõpetada menetlus vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. See menetluslik minetus ei tingi käesoleval

juhul aga määruskaebuse rahuldamist. Menetluse lõpetamisel on erinev õiguslik tagajärg

võrreldes kaebuse tagastamisega, kuna HKMS § 124 lg 2 alusel menetluse lõpetamise korral

sama nõudega kohtusse pöördumine ei ole lubatud (HKMS § 43 lg 1 p 2), mistõttu üldjuhul

tuleb kaebetähtaja kontrollimisel juhinduda HKMS §-s 124 sätestatud korrast. Pidades aga

silmas, et HKMS § 2 lg 2 sätestab muu hulgas põhimõttena kohtute kohustuse lahendada

haldusasi mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, leiab ringkonnakohus, et

erandkorras võis ka kaebetähtaja rikkumisega esitatud kaebuse tagastada, kui nii kaebetähtaja

rikkumine kui tähtaja ennistamise aluse puudumine on ilmne.

Vastavalt HKMS § 288 lg-le 11 ls-le 2 enne 2018. aasta 1. jaanuari esitatud kaebusele

kohaldatakse HKMS § 121 lg 2 p-te 1 ja 2 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis.

HKMS v.r § 121 lg 2 p 2 järgi võis kohus kaebuse tagastada, kui kaebusega ei ole võimalik

saavutada kaebuse eesmärki. Kohtupraktikas tõlgendati toodud normi selliselt, et selle alusel

on lubatav tagastada ka ilmselgelt perspektiivitu kaebus. Alapunktis a) nimetatud nõude

eduväljavaade on kaebetähtaja rikkumise ja ennistamiseks alust andvate asjaolude ilmse

puudumise tõttu ilmselgelt vähene. Seega on lubatav kaebuse tagastamine selles osas

HKMS v.r § 121 lg 2 p 2 alusel.

11. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu määrus ei kuulu

tühistamisele, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

/allkirjastatud digitaalselt/