3-17-1087/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1087

Haldusasi

M.L. kaebus Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017

otsuse nr 40 tühistamiseks ja Tallinna linna

kohustamiseks

jätkata

Haabersti

linnaosa

üldplaneeringu menetlusega

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: M.L., esindaja v.adv Merilin Ojasaar

Vastustaja: Tallinna linn, esindajad Eva Vanamb ja

Gea Rossi

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2018.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu kehtestas 20.04.2017 otsusega nr 40 Haabersti linnaosa

üldplaneeringu.

2. 22.05.2017 saabus Tallinna Halduskohtule M.L. kaebus Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017

otsuse nr 40 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks jätkata Haabersti linnaosa

üldplaneeringu menetlusega.

3. 24.05.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 15.01.2018 määras kohus asja

lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsuse nr 40 ja kohustada

Tallinna linna jätkata Haabersti linnaosa üldplaneeringu menetlusega alljärgnevatel põhjustel.

Kaebaja märgib, et põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada. Otsusega kehtestutud üldplaneeringu kohaselt on Havi tn 26,

Tallinn määratud 75% ehk ca 3,75 ha ulatuses rohealaks. Üldplaneeringu kohaselt on rohealas

keelatud nii hoonete kui rajatiste ehitamine (v.a avalikuks kasutamiseks mõeldud spordi- ja

puhkeehitised). See tähendab, et otsusega piiratakse kaebaja kui kinnistu omaniku õigust talle

kuuluvat vara vabalt kasutada. Kaebaja hinnangul on selline piirang käsitletav kaebaja PS § 32

tuleneva õiguse rikkumisena.

4.1. Kaebaja leiab, et otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada vastuolu tõttu HMS § 54 ja

56. Käesoleval juhul on otsusega tunnistatud kehtetuks Tallinna Linnavolikogu poolt 11.01.2011

määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneering (edaspidi Tallinna üldplaneering), mis nägi

terve kinnistu juhtfunktsioonina ette perspektiivse elamumaa koos kõrghaljastuse säilitamisega.

Kehtestatud üldplaneeringuga on määratud kinnistust ca 75% ulatuses rohealaks ning kõigest

25% ulatuses pereelamute alaks.

Otsuse seletuskirjast ega üldplaneeringu materjalides ei sisaldu haldusorgani põhjalikke ja

motiveeritud põhjendusi Kinnistu maakasutuse ja ehitamise õiguste kitsendamise osas.

Sisuliselt on vastustaja piirdunud üksnes väitega, et selline piirang on vajalik

keskkonnakaitselistest eesmärkidest lähtuvalt. Kaebaja huvide kaalumist otsusest ei nähtu.

Seetõttu ei ole kaebajal võimalik veenduda, kas haldusorgan on arvestanud kõiki olulisi

asjaolusid ja kinnistu omaniku huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.

Kaebuse esitaja arvates ei ole otsuses Tallinna üldplaneeringu muutmise vajadust veenvalt

põhjendatud ning kaalumisel ei ole võetud arvesse planeeringualal paiknevate kinnistuomanike

usaldust kehtiva üldplaneeringuga kindlaksmääratud maakasutuse ja ehitustingimuste säilimise

suhtes.

Paljasõnaliste ja tõendamata järelduste esitamine ei täida haldusakti motiveerimiskohustust ja

kaalutlusõiguse nõuet. (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-37-04, nr 3-3-1-62-02 p 11 ja 12

ning 3-3-1-23-16 p 14.)

4.2. Ostus rikub kaebaja põhiõigusi ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

Kaebaja leiab, et puuduvad mistahes objektiivsed ja kaebaja huvidest olulisemad põhjendused

muuta üldplaneeringuga väikeelamute ala rohealaks.

Kaebaja kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muudatus ei ole põhjendatud ja rikub kaebaja

põhiõigusi (oma vara vabalt kasutada ja käsutada) seadusega vastuolus oleval viisil ning

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

Kaebaja hinnangul ei ole haldusorgan kõnealusel juhul arvestanud, et kinnistu omanikul on

tekkinud Tallinna üldplaneeringu alusel põhjendatud õiguspärane ootus selles osas, et

detailplaneeringuga on võimalik muuta kinnistu sihtotstarve 100% ulatuses elamumaaks.

Sellele teadmisele tuginedes on kaebaja maksnud viimased 20 aastat kinnistu eest äärmiselt

kallist maamaksu, nt alates 2012. a kuulub kinnistu eest iga-aastaselt tasumisele maamaks

koguni summas 4 118 eurot.

Haldusorgan on kinnistu kaebajale, kui õigustatud subjektile tagastamisel üheselt kinnitanud,

et kogu kinnistu ulatuses on võimalik elamuarendus. Nimetatud asjaolu oli kaebaja jaoks

määrava tähtsusega otsustamaks maa tagastamise ja kompenseerimise vahel.

Kinnistu maakasutuse juhtotstarbe muutmine üldplaneeringus ette nähtud viisil tähendab

kaebajale seda, et kinnistu muutub tema jaoks väärtusetuks. Haldusorgan ei saa eeldada, et

kinnistu omanik loobub kinnistu sihtotstarbe muutmise soovist ning lubab edaspidi ilma

takistusteta kõikidel soovijatel kinnistul vabalt ringi liigelda ja seal aega veeta.

Avalikkusele avatud ja keskkonnasõbraliku ruumi säilitamine ning loomine on kindlasti oluline

avalik huvi, mida peab arvestama ja kaaluma, kuid antud juhul ei kaalu see üles kaebaja huvi

jagada ca 5 ha suurune kinnistu elamumaa sihtotstarbega kruntideks.

4.3. Vastustaja on jätnud planeeringu menetlemisel välja selgitamata olulised asjaolud

ning huvid kaalumata. Üldplaneeringu koostamisel on lähtutud ebaõigetest andmetest.

4.3.1. Kaebaja leiab, et vastustaja seisukohta roheala määramise osas ei toeta otsuse

seletuskirjas viidatud Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41

detailplaneeringu raames koostatud keskkonnamõju hinnang (tl 61-65p). Nimetatud hinnang

hõlmas ka kaebaja kinnistut.

Esiteks, viidatud keskkonnamõju hinnangust ei nähtu, et selle koostamise käigus oleks kinnistul

või selle lähiümbruses tuvastatud hallhaigru püsielupaiku. Isegi kui nüüdseks on kinnistul

avastatud hallhaigrute pesasid, ei anna see alust määrata 75% ulatuses ehk ca 3,75 ha suuruses

osas kinnistu rohealaks. Pesade olemasolu korral tuleb nende asukohad kaardistada ning alles

seejärel saab analüüsida, kas ja millises mahus on võimalik kinnistut hoonestada ning milliseid

keskkonnamõjude leevendamise meetmeid tuleb rakendada.

Teiseks, kinnistu osas läbi viidud dendroloogiline inventuur on tuvastanud, et hallhaigru pesad

ei paikne kinnistu osas, mis on üldplaneeringuga ette nähtud rohealaks. Seega ei saa nimetatud

asjaoluga põhjendada kinnistu 75% ulatuses rohealaks määramist.

Kolmandaks, ei tulene keskkonnamõjude hinnangust, et planeeringuala kogu ulatuses

hoonestamine oleks välistatud ja tooks endaga kaasa ulatuslikud ja kahjulikud

keskkonnamõjud. Hinnangu kohaselt on keskkonnakaitseliselt oluline planeerida kinnistud

võimalikult suured ning hoonestus planeerida nii, et väärtuslik puistu säilib.

4.3.2. Kaebaja rõhutab, et täiendavalt selgub otsuse seletuskirjast, et kogu kinnistut

pereelamute alaks ei ole võimalik määrata seetõttu, et väärtuslike metsaosadena käsitletakse

kõiki idaosa puistuid ning nimetatud puistud on mitmeliigilised, ökoloogiliselt väärtuslikud ja

kuuluvad II väärtusklassi.

Kaebaja toob välja, et kinnistu osas viidi 2013.a mais ja juunis läbi dendroloogiline inventuur.

Ekspert Olev Abneri poolt koostatud hinnangust (tl 66-70p) selgub, et loodusliku

mitmekesisuse seisukohast on väärtuslikumad kinnistu edelaosas paiknevad mustika

kasvukohatüübi männi-kuuse segapuistud (eraldised 10, 11), aga ka karusambla

kasvukohatüübi männi-kuuse segapuistu (eraldis 9). Hinnangust nähtuvalt paikneb II

väärtusklassi haljastus üksnes metsaeraldistel nr 9, 10 ja 11 ja moodustab kõigest ca 1,3 ha

suuruse ala kogu kinnistust.

Kaebaja toob välja, et kokkuvõtvalt asub ekspert seisukohale, et säilitada tuleb üksnes kinnistu

edelaosas mustika ja karusambla kasvukohatüübi kuuse-enamusega puistud (eraldised 9, 10,

11), mis on Kakumäel vähe levinud ning mis on suurema loodusliku mitmekesisusega. Eraldiste

nr. 9 ja 10 lõunaosas paikneb Tallinna suurim hallhaigru koloonia. Mujal uuritud alal võib

plaanida hoonestamist, säilitades eelistatult suurema võraga h. mände. Kõige väiksema mõjuga

on reljeefi kõrgemal osal paikneva Havi tn. 26 keskosa hoonestamine, kus paremates

toitumistingimustes kasvavad männid on tormiheitele kõige vastupidavamad.

Teiseks toob kaebaja välja et naaberkinnistu Kakumäe tee 120 detailplaneeringu raames

koostatud keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruande kohaselt paiknevad kinnistul

üksnes üksikuid I ja II väärtusklassi puud. Seega ei vasta tõele haldusorgani väide, et kogu

Kakumäe poolsaare puistud on väärtuslikud ja kuuluvad II väärtusklassi.

Kolmandaks on ekspert A. Aaspõllu Kakumäe poolsaarel paikneva Kiviranna tee 1b//Mäepere

tn 12 ja Kiviranna tee 3a kinnistu osas tuvastanud, et vaatamata vajalikule hooldusraiele, on

mitmed puud haigestunud ning tuleks kõrvaldada. Kokkuvõtvalt on ekspert leidnud, et: „Kuna

hariliku männi juur läheb otse sügavale pinnasesse, võimaldab see rajada võimalikud uued

elamud küllalt ligidale.“ (tl 71-73).

Eelnevalt esitatuga on kaebaja arvates tõendatud, et ekslik on vastustaja seisukoht, et kõik

idaosa puistud on ökoloogiliselt väärtuslikud ja neid tuleb säilitada. Kaebaja leiab, et viimati

viidatud arvamusest nähtub, et metsaalade säilimise eesmärgil tuleb nende osas teostada

senisest ulatuslikumat raiet ning säilitamisele kuuluvate puud võimaldavad metsaalade

hoonestamist ilma looduskeskkonda kahjustamata. Kaebuse esitajale kuuluva ca 5 ha suuruse

kinnistu puhul on ökoloogiliselt väärtuslik kõigest ca 25% suurune ala (sellele alale jääb ka

väidetav haigrute koloonia), mistõttu ei ole põhjendatud haldusorgani poolt kinnistu ca 75%

ulatuses rohealaks määramine.

Oluline on rõhutada ka seda, et kaebaja poolt kinnistule kavandatud hoonestusega säilib

olemasolev väärtuslik kõrghaljastus, s.o säilitatakse kõik olulise ökoloogilise väärtusega puud

(tl 73p), mis jäetakse kavandatava planeeringulahendusega elamukruntide koosseisu. Seega

toetavad elamukruntide ja neil asuvate hoonete planeeritud asukohad väärtusliku kõrghaljastuse

säilitamise eesmärgi saavutamist.

Kaebaja rõhutab, et tema poolt koostatud planeeringulahendus on vastavuses Kakumäe tee 100

keskkonnamõju hinnanguga, mille kohaselt peavad kinnistud olema võimalikult suured ja

planeeritud nii, et väärtuslik puistu säiliks.

4.3.3. Kaebaja toob välja, et temale teadaolevalt puudub huvigrupp, kes oleks taotlenud

Tallinna üldplaneeringus maakasutuse juhtfunktsioonina määratletud väikeelamute ala

muutmist rohealaks või maa-ala määratlemist rekreatsioonialana, mistõttu tuleb asuda

seisukohale, et puudub avalik huvi maakasutuse juhtotstarbe muutmiseks. Täiendavalt märgib

kaebaja, et avalikult kasutatavad rohealad on üldjuhul üldkasutatava maa sihtotstarbega

munitsipaalomandis olevad maaüksused, millel paiknevad olemasolevad haljasalad ja

linnapargid. Elamumaa või mistahes muu sihtotstarbega kinnistud ei ole avalikult kasutatavad

olenemata sellest, kas tegemist on era-, munitsipaal- või riigi omandis olevate maaüksustega,

kui maaomanik ei ole selleks eelnevalt nõusolekut andnud. Seega ei ole üldplaneeringuga

võimalik määrata eraomandis olevaid kinnisasju avalikuks kasutamiseks.

Tallinna linn ei ole tuvastanud asjasse puutuvate isikute huve ega ole neid põhjalikult

analüüsinud ja kaalunud rikkudes sellega HMS § 4 (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-37-04 p

11 ja 3-4-1-3-4 p 37) nõudeid.

4.4. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

4.4.1. Kaebaja on üldplaneeringu menetluses rõhutanud, et kinnistu maakasutuse juhtotstarbe

küsimuse otsustamine kuulub mitte üldplaneeringu vaid detailplaneeringu reguleerimisalasse.

Üksnes detailplaneeringu menetluse ja selle raames tehtavate toimingute tulemusel on võimalik

jõuda selgusele, milline on kinnistu maakasutuse juhtotstarve ning kas ja millises ulatuses on

põhjendatud määrata see rohealaks.

Vastavasisulist seisukoht toetab kaebaja arvates ka Haabersti linnaosa halduskogu 28.02.2006

otsus nr 15 „Kakumäe poolsaare rohealade arengukava“, mille punkti 1.3 kohaselt jäetakse

riigimetsa piirile ülemineku ala, mille täpne suurus otsustatakse detailplaneeringu käigus (tl 74-

75). Selguse huvides märgib kaebaja, et ei nõustu muus osas Kakumäe poolsaare rohealade

arengukavaga, kuna sellel puuduvad igasugused põhjendused, alusuuringud ja kaalutlusotsused

maakasutuse juhtfunktsioonina määratletud väikeelamute ala muutmiseks rohealaks.

Kui kinnistu juhtfunktsiooniks jääb 75% ulatuses roheala, on detailplaneeringu menetluse

raames haldusorganil komplitseeritud, kui mitte võimatu kaaluda ja hinnata, kui suures ulatuses

on kinnistul elamuarendus lubatud ja kui suur peaks olema üleminekuala. Kavandatava

üldplaneeringuga kehtestatud maakasutuse juhtotstarbe muutmine detailplaneeringu menetluse

raames ei ole perspektiivne (üldplaneeringuga määratud maakasutuse sihtotstarbe muutmine

saab kõne alla tulla vaid väga erandlikel juhtudel). Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole kaebuse

esitaja eeltoodud seisukohtadega otsuse tegemisel arvestanud.

4.4.2. Kaebaja on seisukohal, et antud juhul ei ole haldusorgan kohelnud kõiki üldplaneeringule

vastuväite esitanud isikuid võrdselt rikkudes sellega PS § 12.

Kaebaja selgitab, et peale üldplaneeringu avalikke väljapanekuid on lisandunud uus

maakasutuse juhtotstarve - konfliktala (K). Konfliktala definitsiooni kohaselt on konfliktalaks

ala, millele üldplaneering maakasutuse juhtotstarvet ei määra ning mis lahendatakse hiljem

koostatava

detailplaneeringuga.

Ala

hoonestamise

ulatus

määratakse

kindlaks

detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest uuringutest lähtuvalt.

Alal tuleb tagada toimiv rohevõrgustiku sidusus ümbritsevate rohestruktuuridega.

Selline juhtotstarve on määratud eelkõige riigile kuuluvate kinnistute osas aadressidega

Kakumäe tee 47, Kakumäe tee 88, Kakumäe tee 92 ja Kakumäe tee 101 (s.o. maakasutuse

juhtotstarve on muudetud peale Üldplaneeringu vastuvõtmist rohealast konfliktalaks) ja

Riigimaa nr 8 maaüksuse osas (s.o. maakasutuse juhtotstarve on muudetud rohealast

pereelamute alaks, mida kinnitab TLPA 05.10.2016. a kiri nr 3-17/2910-1 (tl 75p). Kirjast

tuleneb: „Maa-ameti ettepanek oli näidata vaidlusalused kinnistud valge alana millele

koostataks hiljem osaüldplaneering. /…/ tähistada üldplaneeringus antud kinnistud

konfliktalana seades tingimuse, et konfliktala tulevane maakasutus ja ehitusõigus määratakse

hiljem eraldi koostatava detailplaneeringuga. /…/ Tallinna Linnaplaneerimise Amet nõustub

Maa-ameti ja Harju Maavalitsuse esitatud kompromissettepanekuga ning määrab

üldplaneeringus antud kinnistud konfliktalaks, mille maakasutus määratakse hiljem koostatava

detailplaneeringuga. Seletuskirja lisatakse uus maakasutuse juhtotstarbe termin, konfliktala.“

Kaebaja märgib, et otsusest ei selgu, miks ei ole haldusorgan kaalunud kaebaja kinnistu osas

konfliktala moodustamise võimalust. Olukorras, kus Tallinna üldplaneeringuga määratud

kinnistu juhtotsrabe muutmine ja roheala ulatus on küsimused, mis ei kuulu üldplaneeringu

reguleerimisalasse ja seetõttu oleks olnud põhjendatud kaaluda võimalust konfliktala

moodustamiseks (s.o. olukord kus üldplaneering maakasutuse juhtotstarvet ei määrata ning

konfliktala lahendatakse hiljem koostatava detailplaneeringuga).

Kaebaja leiab, et alternatiivselt oleks haldusorgan pidanud kaaluma kinnistu määramist täies

ulatuses rohevõrgustiku arengualaks. Need on üldplaneeringu kohaselt olemasolevad rohealad,

mis kavandatakse jätta osaliselt või täies ulatuses rohealadeks ka tulevikus. Ala hoonestamise

võimalikkus ja ulatus määratakse sel juhul kindlaks detailplaneeringu koostamise käigus läbi

viidavatest keskkonnaalastest (taimestiku, loomastiku, linnustiku, elupaigatüüpide jms)

uuringutest lähtudes. Käesoleval juhul on haldusorgan vastavad asjaolud ja alternatiivid jätnud

põhjendamatult kaalumata ning rakendanud kinnistu suhtes ilma põhjaliku alusinformatsioonita

väga ulatuslikke piiranguid.

Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus osad kinnistud on määratud konfliktalaks, kuid kaebaja

kinnistu osas on vastav lahendus jäetud üldse kaalumata, on tegemist ebavõrdse kohtlemise

põhimõtte olulise rikkumisega. Otsusest ei selgu haldusorgan kaalutlused, millistel põhjustel

on linn otsustanud isikuid samadel asjaoludel ebavõrdselt kohelda.

Asjaolu, et haldusorgan on jätnud planeerimismenetluse seisukohalt olulised aspektid

tähelepanuta ning sisuliselt hindamata ning on isikuid ebavõrdselt kohelnud, kinnitab kaebaja

seisukohta, et tegemist on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks oleva olulise kaalutlusveaga.

Seetõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

4.5. Kaebaja leiab, et Tallinna linna tuleb kohustada üldplaneeringu menetlust jätkama.

Kaebaja märgib, et tal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist,

küll aga on kaebajal, kui planeeringust huvitatud isikul, õigus nõuda, et kohalik omavalitsus

teeks planeerimismenetluse raames läbikaalutud ja põhjendatud otsuse.

Kaebaja palub arvestada kõiki tühistamiskaebuse põhjendusi vastava nõude põhjendustena.

4.6. Oma täiendavates seisukohtades märkis kaebaja veel, et vastustaja ei ole Haabersti

üldplaneeringu menetluses läbi viinud ühtegi ekspertiisi ega kogunud spetsialistide arvamusi

Kakumäe poolsaarel paikneva kaebaja kinnistu hoonestamise võimaluste analüüsimiseks,

millest tulenevalt on vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet.

Kaebaja ei nõustu sellega, et Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41

detailplaneering kinnitab, et suuremas osas ei ole kinnistu hoonestamine keskkonnakaitselistest

kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud. Samuti ei kinnita seda nimetatud detailplaneeringu

menetluses läbi viidud keskkonnamõju hindamine. Kaebaja rõhutab, et tegemist 16 aasta

vanuse detailplaneeringuga.

Kaebaja toob välja, et kuigi vastustaja viitab oma vastuses kaebuse lisale 12, ei nähtu otsusest,

et vastustaja on üldplaneeringu koostamisel juhindunud kaebuse lisas 12 esitatud Havi tn 26 ala

puittaimestiku haljastuslikust hinnangust. Seda kinnitab üheselt asjaolu, et üldplaneeringuga

nähakse pereelamute alana ette see osa kinnistust, mis on hinnangu kohaselt haigrute kaitseala

(eraldised 9, 10 ja 11) ning rohealana on ette nähtud ala, kus ei ole haigrute pesitsemisala

tuvastatud (eraldised 1-8).

Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kuna kinnistu puhul oli ette nähtud kõrghaljastuse

säilitamise kohustus, siis ei saanud kaebajal tekkida õigustatud ootust selles, et kinnistut on

võimalik hoonestada. Vastustaja vastavasisuline seisukoht on selgelt demagoogiline, kuna

kinnistu 75% ulatuses rohealaks määramine sisuliselt välistab nimetatud osas kinnistu

hoonestamise võimaluse. Seevastu kõrghaljastuse säilitamise kohustusega pereelamute alaks

määramine võimaldab kinnistu hoonestada, arvestades seejuures keskkonnakaitselisi

piiranguid. Nagu kaebaja on eelnevalt esile toonud, võib antud juhul olla keskkonnakaitseliselt

oluliselt mõistlikum hoonestada kinnistut läbiva kraavi ja mere vaheline ala (mis on antud juhul

määratud rohealaks). Seda juhul, kui lähtuda eeldusest, et kinnistul paikneb jätkuvalt haigrute

pesi (mida ei ole keskkonnamõjude hindamine tuvastanud ning mida ei ole vastustaja poolt

kontrollitud).

Kaebaja leiab, et vastustaja viide võimalikule üldplaneeringu muutmisele detailplaneeringuga

ei ole põhjendatud ning on vastuolus vastustaja enda teiste väidetega.

Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et vastustaja ei ole tegelikkuses kaebaja üldplaneeringu menetluses

esitatud selgitusi ja seisukohti arvestanud. Vastustaja ei ole tuvastanud asjasse puutuvate isikute

huve ega neid põhjalikult kaalunud. Vastustaja ei ole suutnud tõendada, et on kaalutlusõigust

teostades arvestatud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud

ratsionaalselt. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus ei ole põhjendatud ega motiveeritud.

4.7. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3492,60

eurot sh riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl

123-125p).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.

5.1. Vastustaja leiab, et kohalik omavalitsus ei ole otsuse tegemisel oma pädevuse piire

üldplaneeringu menetluse käigus ületanud, on arvestatud huvitatud isikute seisukohtade ja

õigustega. Vastustaja on kindlal seisukohal, et Haabersti linnaosa üldplaneeringu

(üldplaneering) koostamisel ja kehtestamisel ei ole rikutud seadusi ja norme ega neid kaebaja

seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluksid tagamisele. Üldplaneeringu koostamisel on

arvestatud 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduses (PlanS v.r) sätestatud planeeringu avaliku

menetluse nõuetega ning lähtutud §-s 8 toodud üldplaneeringu sisule esitatavatest nõuetest.

Üldplaneeringule on koostatud keskkonnamõjude strateegiline hindamine, millele on

Keskkonnaamet andnud heakskiidu. Üldplaneering on planeeringumaterjalidest nähtuvalt teiste

asutuste hulgas kooskõlastatud Keskkonnaameti, Maanteeameti, Põhja-Eesti Päästekeskuse ja

Terviseameti Põhja talitusega, kelle poolt esitatud märkustega on planeeringu koostamisel

arvestatud.

Üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev

otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

järgi kohaliku elu küsimuste, kaasa arvatud territoriaalplaneerimise iseseisev ja lõplik

korraldamine ning otsustamine. Seetõttu juhul, kui planeeringulahendus ei ole vastuolus

kehtivate seaduste ja normidega, on erinevate kinnisasja omanike huvide arvesse võtmisel ning

planeeringuga kavandatavate ehitus- ja maakasutustingimuste ruumilise sobivuse üle

otsustajaks kohalik omavalitsus. Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40 kehtestatud

Haabersti

linnaosa

üldplaneeringu

(arvutivõrgus

kättesaadav

https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3001&aktid=136002&fd=1&leht=1&q_sort=elex_akt.akt_vk

p) puhul on tegemist õiguspärase korraldusega st see on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise ajal kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

5.2. Vastustaja märgib, et PlanS v.r § 16 lg 1 p 4 sätestas, et üldplaneeringuid koostatakse

koostöös planeeritava maa-ala elanike ja teiste huvitatud isikutega. Koostöö väljendub selles,

et

kohalik

omavalitsus

informeerib

planeeringu

menetluse

etappidest

avalikkust

planeerimisseaduses sätestatud korras ja loob võimalused huvitatud isikutel esitada

planeeringulahenduse kohta ettepanekuid ja märkusi, sh vastuväiteid avaliku väljapaneku ajal,

sest avalikkuse kaasamise kõige tähtsamaks ja laiaulatuslikumaks võimaluseks on planeeringu

avaliku väljapaneku korraldamine. Just avaliku väljapaneku kestel on võimalik igaühel esitada

ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringulahenduse kohta ning kohalik omavalitsus on

kohustatud neid mõistlikul määral kaaluma. Käesoleval juhul on kohalik omavalitsus

korraldanud üldplaneeringu avaliku väljapaneku kahel korral. Üldplaneeringu materjalidest ja

kehtestamise otsusest nähtub, et kaebaja oli teadlik planeeringulahendustest ning on saanud

väljendada oma seisukohti planeeringu koostamise käigus, mida tõendab ka kaebaja

vastuväidete esitamine teisel üldplaneeringu avalikul väljapanekul. Kaebaja esindaja on saanud

väljendada oma seisukohti 01.12.2011; 23.02.2012; 05.03.2012 kirjadega. Vastuväiteid

esitanud isiku vastuväidete arvesse võtmise kohta või arvestamata jätmise kohta on omavalitsus

andnud oma põhjendatud seisukoha 04.05.2012 vastuskirjas. Seega on kaebaja saanud kasutada

oma protsessiõigusi üldplaneeringu koostamisel ja seeläbi olnud planeeringu koostamisse

kaasatud, mis ongi planeerimisseaduse eesmärk. Sellest tulenevalt ei ole vastustaja hinnangul

põhjendatud kaebuses toodud väide, et kaebajat ei ole ära kuulatud.

5.3. Vastustaja leiab ka, et üldplaneeringu kehtestamise otsust on piisavalt motiveeritud nii

otsuses kui ka selle seletuskirjas. Üldplaneeringu kehtestamise otsuses on selgelt välja toodud

kaalutlused üldplaneeringu kehtestamiseks.

Vastustaja viitab PlanS v.r § 8 lg 3 ja § 4 lg 2 p 2 ning märgib, et kinnisasja senise maakasutuse

ja ehitusõiguse muutmine üldplaneeringuga ei ole mitte seadusega tagatud omandiõigus, vaid

võimaldatav omandiõigus, mille rakendamise juures peab kinnisasja omanik arvestama

kohaliku omavalitsuse seisukohtadega ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ning

avalike huvidega. Seega peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku omavalitsuse

seisukohtadega ja teiste huvitatud isikute põhjendatud seisukohtadega. Samuti peab kinnisasja

omanik silmas pidama, et kohalik omavalitsus lähtub oma tegevuses eelkõige tasakaalustatud

ruumilise arengu kujundamise põhimõttest ning keskkonnakaitse vajadustest. Kuigi

üldplaneeringu lahendusega võivad kaasneda negatiivsed mõjud subjektiivselt tajutavatele

materiaalsetele õigustele, on planeeringuala kinnisasjade omanike isikute õiguste

teostamisvabadus samuti piiratud planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse

seisukohtadega. Omanik saab nõuda omavalitsuselt kinnistu sihipärase kasutamist (antud juhul

maatulundusmaana). Kinnistu senise ehitusõiguse (sh sihtotstarbe) muutmisel tuleb arvestada

kehtivate planeeringutega ning omavalitsuse planeerimisdiskretsiooniga.

5.4. Vastustaja selgitab, et Havi tn 26 kinnistu kohta kehtib Tallinna Linnavolikogu 21.03.2002

otsusega nr 134 kehtestatud „Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41

detailplaneering“

(arvutivõrgus

kättesaadav

https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3001&aktid=87652), millega on Havi tn 26 kinnistu määratud

maatulundusmaaks. Kehtiva detailplaneeringu kohaselt jagati olemasolev maatulundusmaa

sihtotstarbega Kakumäe tee 100 kinnistu üheteistkümneks väikeelamu krundiks, kaheks

tootmismaa krundiks, üheks üldmaa krundiks, üheks metsamaa krundiks ja kaheks

transpordimaa krundiks ning on määratud kruntide ehitusõigus elamute ehitamiseks. Kehtivas

detailplaneeringus on leitud tasakaalustatud lahendus avaliku ja erahuvi vahel st

looduskoosluse säilimise ja kinnistu omaniku huvide vahel kinnistute hoonestamiseks.

Planeeritavad kinnistud olid varasemalt kaetud kogu ulatuses metsaga. Kehtivas

detailplaneeringus on määratud, millises ulatuses oli võimalik planeeritavat ala hoonestada, et

oleks piisavalt tagatud kõrghaljastuse säilimine, nähes selleks ette maatulundusmaa

sihtotstarbega krundi. Nimetatud detailplaneeringu koostamise käigus viidi läbi mitmeid

erinevaid alusuuringuid (keskkonnamõju hinnang, Kakumäe tee 100 detailplaneeringu ala

puittaimestiku haljastuslik hinnang), mille alusel on Tallinna Linnaplaneerimise Amet andnud

oma seisukoha ja nägemuse nimetatud piirkonna linnaehituslikust arengust. Detailplaneeringu

koostamise käigus läbi viidud keskkonnamõju hinnangus on ühe alternatiivina kaalutud kogu

ala hoonestamist pereelamutega. Ekspertide seisukohalt ei ole see alternatiiv aga

keskkonnakaitseliselt vastuvõetav, kuna see võiks oluliselt kahjustada kinnistu puistu

keskkonnaseisundit kuni selle hävimiseni. Samuti on märgitud, et keskkonnakaitseliselt olulise

metsapinna vähendamine on negatiivse mõjuga kinnistule, Kakumäe piirkonnale ja ka laiemas

plaanis Tallinnale tervikuna. Keskkonnamõju hinnangus on peetud keskkonnakaitseliselt

vastuvõetavaks ja sobivaks alternatiiviks, et kinnistu jääb osaliselt elamumaaks ja osaliselt

metsamaaks. Keskkonnamõju hinnangu kohaselt ei tohtinud puistusse rajavatavad elamud

metsa hävitada.

Vastustaja rõhutab, et nii Tallinna Keskkonnaameti 07.02.2012 seisukoha nr 6.1-4.2/26

kohaselt kui ka O. Abneri 2013. aasta Havi tn 26 ala puittaimestiku haljastusliku hinnangu

kohaselt kasvavad kinnistul III kategooria kaitsealune taimeliik Rootsi kukits, mis on

keskkonnaministri 19.05.2004 määrusega nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla

võtmine” võetud kaitse alla ja lisaks Tallinna suurim hallhaigrute koloonia. Samuti on

haljastuslikus hinnangus toodud, et hallhaigrute koloonia ja hoonestava ala vahele tuleb jätta

puhver. Uuringu kohaselt tuleb ennekõike säilitada eraldised 9, 10 ja 11, kuid haljastuslikult

oluliseks on hinnatud ka eraldised 1, 2, 3, 5, 7 ja 8. Linnustiku kaitseks tuleb peatada rohealade

pindalade vähendamine ja rohealade fragmenteerimine, s.t. tuleb lõpetada seniste asumite

laiendamine ning uute ehitamine praeguste rohealade sisse. Seega tuleneb selgelt puittaimestiku

haljastuslikust hinnangust, et alal kasvab suures osas väärtuslik ja oluline haljastus. Kaebaja

väide, et hallhaigrute koloonia asub planeeringualal üksnes väidetavalt, on kummastav

arvestades asjaolu, et kaebaja ise on esitanud kaebuse lisana 2013. aastal teostatud

puittaimestiku haljastusliku hinnangu, mis samuti kinnitab üheselt, et antud väide on tõene.

Samuti kinnitab hinnang ka, et alal kasvab kaitsealune rootsi kukits nagu ka Tallinna

Keskkonnaamet on oma kirjas märkinud.

5.5. Vastustaja toob välja, et kaebajale kuuluv vaidlusalune Havi tn 26 kinnistu, mis on

üldplaneeringus osaliselt rohealaks määratud, ongi kehtiva detailplaneeringu alusel

moodustatud maatulundusmaa krunt, mis on kaetud kõrghaljastusega. Tallinna Linnavolikogu

11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneeringu“ kohaselt on planeeringuala

juhtotstarve perspektiivne väikeelamu ala koos kõrghaljastuse säilitamisega ehk põhiliselt

ühepere- ja ridaelamutele, samuti üksikutele väiksematele 3-4-korruselistele elamutele

mõeldud ala, kus võib paikneda elamupiirkonda teenindavaid asutusi ja väiksemaid kaubandus-

teenindusettevõtteid, seega ka vastavalt Tallinna üldplaneeringule tuli alal kõrghaljastus

säilitada. Seega ei saanud kaebajal ka Tallinna üldplaneeringu kohaselt tekkida õigustatud

ootust oma kinnistut maksimaalselt hoonestada, vaid ka varasemalt ala suhtes kehtinud Tallinna

üldplaneeringu kohaselt pidi kõrghaljastuse alal maksimaalselt säilitama sh säilitama

terviklikud metsalad. Vastustaja hinnangul on kaebaja läbi kehtiva detailplaneeringu oma

kinnistu osas Tallinna üldplaneeringu tegelikult juba realiseerinud st kaebaja on saanud õiguse

endale kuulvale metsaga kaetud kinnistu sihtotstarbe muutmiseks osaliselt elamumaaks ning

ehitusõiguse elamute ehitamiseks ning tasakaalustamiseks määrati detailplaneeringus

maatulundusmaa sihtotstarbega krunt, millel tuli säilitada looduslik metsaala.

5.6. Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebajale on tagastatud maa metsamajandusmaana, mitte

elamumaana. Seega ei saanud kaebajal kuidagi tekkida õigustatud ootust kogu kinnistule endale

sobivas mahus ehitusõiguse saamiseks. Lisaks ei ole asjakohane kaebuses toodud väide, et

kohalik omavalitsus peaks omandama tagastatud metsamaa juhul kui kinnistuid hoonestada ei

lubata, kuna Eestis on palju erametsa omanikke, kes endale kuuluvat metsa säästlikult ja

heaperemehelikult majandavad ning kes samuti metsaalale ehitusõigust ei saa ega soovigi.

Samuti pidi kaebaja maa tagastamise taotlemisel arvestama maamaksu tasumisega.

Kaebaja on taotlenud kahel korral Havi tn 26 kinnistu kohta uue detailplaneeringu algatamist.

Tallinna Linnaplaneerimise Amet 09.10.2015 kirjaga nr 3-2/3296 – 1 ja 08.02.2017 kirjaga nr

3 2/3296 on TLPA nõustunud detailplaneeringu algatamisega ning kinnistu hoonestamisega,

kuid mitte nii suures ulatuses, kui kaebaja on soovinud (vt tl 103 lahendusskeem). Seejuures on

TLPA kaebajale selgitanud, et alale võib kavandada kuni ühe rea elamumaa sihtotstarbega

krunte ning üldplaneeringuga kavandatud roheala tuleb jätta arendusest puutumata. TLPA on

lisanud, et detailplaneeringu koostamisel tuleb tellida taimestiku inventuur ning

haudelinnustiku uuring ja selle pinnalt selgub rohevõrgustiku arendusalale hoonestamise

võimalikkus ja ulatus. Seega ei ole TLPA keeldunud uue detailplaneeringu algatamisest ja

ehitusõiguse määramisest, vaid põhjendatult määranud detailplaneeringu koostamiseks

lisatingimuse

taimestiku

ja

linnustiku

uuringute

tellimiseks,

mille

pinnalt

saab

detailplaneeringu staadiumis hinnata, kas ja millises ulatuses on võimalik Havi tn 26 kinnistut

hoonestada.

5.7. Vastustaja selgitab, et Tallinna Linnavolikogu poolt 10.03.2011 otsusega nr 28 vastu

võetud Haabersti linnaosa üldplaneeringu kohaselt on Havi tn 26 kinnistu maakasutuse

juhtotstarbeks määratud osaliselt rohealad (planeeringuala läbiva kraavi ja mere vaheline ala

ning kraavi edelakallas) ja osaliselt pereelamute ala rohevõrgustiku arengualal. Rohevõrgustiku

arengualad on olemasolevad rohealad, mis kavandatakse jätta osaliselt või täies ulatuses

rohealadeks ka tulevikus. Nende alade hoonestamise võimalikkus ja ulatus määratakse kindlaks

detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest uuringutest.

Keskkonnaalased uuringud ei saa piirduda vaid üksikutele puudele haljastusliku

väärtushinnangu andmisega, vaid uuring peab andma hinnangu ala metsale laiemalt, hinnates

selle ökoloogilist väärtuslikkust tervikliku kooslusena (elupaigatüübina). Uurida ja hinnata

tuleks ka ala taimestikku sh kaitsealused taimed, loomastikku ja linnustikku, lisaks pinnakatte

omadusi ja veerežiimi ning hinnata kavandatava tegevuse (hoonestuse rajamine) võimalikku

mõju looduskooslustele. Keskkonnaalaste uuringute järgi on võimalik hinnata ala hoonestamise

võimalikkust ja ulatust, hoonete paiknemist kinnistul ning alles hoida võimalikult terviklikud

metsaalad, millel säilib ökoloogiline väärtus, tagatud on toimiv rohevõrgustiku sidusus

ümbritsevate rohestruktuuridega ning kuhu saab planeerida ka puhkeotstarbelist tegevust.

5.8.Vastustaja leiab, et üldplaneeringus on arvestatud looduskaitseliste aspektiga,

väljakujunenud hoonestusalade ja kehtivate detailplaneeringutega sh Kakumäe tee 100 ja

sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneeringuga. Hoonestusaladele ja

rannaaladele on planeeritud terviklikumad omavahel ühenduses olevad rohealad.

Üldplaneeringus on planeeritud ka rohekoridorid, tänavahaljastus ning säilitatava või loodava

rohevõrgustikuga arengualad. Rohealadeks sai määrata ennekõike need alad, kus on

kõrghaljastus täna säilinud ning nende säilitamine ongi avalikes huvides, millest kohalik

omavalitsus on muuhulgas üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel lähtunud. Kuna

kaebajale kuuluv maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu on ka täna sisuliselt metsala (roheala)

ja ka kehtiv detailplaneering näeb sinna ette kõrghaljastuse säilimise, siis ei saanud kaebajal

kuidagi tekkida õigustatud ootust selle kinnistu hoonestamiseks endale sobivas maksimaalses

mahus. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete

liigid ja nende määramise kord“ kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste

tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik

potentsiaal. Rõhutame, et huvitatud isikutel on õigus nõuda, et planeeringu koostamist

korraldav kohalik omavalitsus arvestaks nende huvidega, kuid nad ei või eeldada, et nende

erahuvi kaalub igal juhul üles planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse

seisukohad.

Vastustaja leiab, et avalik huvi ei pea alati väljenduma aktiivses vormis, st ei pea olema eraldi

huvigruppi, kes taotleb rohealadeks määramist nagu kaebuses toodud. Avalik huvi seisukohast

on teatud asjad kogu ühiskonna jaoks tähtsad (loodus, keskkond, kultuuriväärtused).

Üldplaneeringu kehtestamine ja elluviimine tagab linnaosa ruumilise arengu eesmärkide

saavutamise.

5.9. Vastustaja selgitab, et täna kehtiva planeerimisseaduse (PlanS) § 124 lg 2 kohaselt on

detailplaneeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise

terviklahenduse loomine. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on detailplaneeringu olemasolul

detailplaneering ehitusprojekti koostamise alus. Seega ehitustegevus ei toimu üldplaneeringu

alusel, vaid selleks tuleb kõigepealt koostada detailplaneering ja seejärel selle alusel

ehitusprojekt. PlanS § 140 lg 7 kohaselt tuleb kehtiva detailplaneeringu muutmiseks koostada

uus sama planeeringuala hõlmav detailplaneering. Kuna vaidlusaluste kinnistute kohta kehtib

Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneering, siis tuleb selle

muutmiseks igal juhul koostada uus detailplaneering, et saada endale kuuluvale

maatulundusmaa kinnistule täiendav ehitusõigus. Seega ei piira tegelikult kehtestatud

üldplaneering kaebaja õigusi, vaid pigem olemasolev kinnistu sihtotstarve (maatulundusmaa)

ja kehtiv detailplaneering. Vastustaja märgib, et tänaseks on TLPA nõustunud uue

detailplaneeringu algatamisega kinnistule täiendava ehitusõiguse määramiseks üldplaneeringu

kohasel pereelamute ala rohevõrgustiku arenguala osas.

Vastustaja märgib, et kui tulevikus olukord muutub selliselt, mis põhjendaks kõrghaljastatud

kinnistu hoonestamist veelgi suuremas mahus (üldplaneeringu kohases roheala osas), siis on

uue detailplaneeringu koostamine ka kehtiva üldplaneeringu kehtima jäämisel võimalik. Kuna

PlanS § 142 lg 1 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada

kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Seega leiab vastustaja, et

kehtestatud üldplaneeringus määratud maakasutuse juhtotstarve ei välista ega ka takista

kaebajal taotlemast kinnistule uue detailplaneeringu koostamist tulevikus.

5.10. Vastustaja toob välja, et 27.10.2016 kirjaga nr 6-7/2014/3318 on Harju maavanem (tl 104-

105) järelevalve tulemusena asunud seisukohale, et antud juhul on avalikkust üldplaneeringu

menetlemisel kaasatud, järgitud on avaliku menetluse nõudeid ning ei ole rikutud seadusi ja

norme ega neid vaidlustajate seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluksid järelevalve teostaja

poolt tagamisele. Vastuväiteid esitanud isikud on olnud teadlikud planeeringu lahendusest ning

saanud väljendada oma seisukohti planeeringu koostamise käigus. Vastuväiteid esitanud isikute

vastuväidete ja ettepanekute arvesse võtmise kohta on kohalik omavalitsus andnud oma

seisukoha. Sellest tulenevalt on Harju maavanem üldplaneeringu heaks kiitnud.

Vastustaja leiab, et üldplaneeringu menetluses on nii kaebaja kui teiste isikute vastuväiteid

põhjalikult analüüsitud ja kaalutud ning nendest lähtudes ka üldplaneeringu lahendust osaliselt

muudetud. Vastustaja on kaalunud haldusakti andmisel nii kaebaja, Eesti Vabariigi, teiste

piirkonna elanike kui ka avalikke huvisid. Ka kinnistu omanike omandiõigus ei ole piiramatu.

PS § 32 lg 2 ja asjaõigusseaduse § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata omandiõiguse

teostamist seadusega. Üheks omandiõiguste piiramatut kasutamist kitsendavaks seaduseks on

planeerimisseadus. PlanS v.r § 8 lg 3 tuleneb, et rohealade määramine on üldplaneeringu

ülesanne. Antud juhul kaalub vastustaja hinnangul avalik huvi looduskoosluse säilitamiseks

ülesse kaebaja erahuvi oma kinnistut maksimaalses määras hoonestada.

Vastustaja rõhutab, et kõiki asjaolusid ja väiteid, millega kaebaja põhjendab kaevatava

haldusakti õigusvastasust, on põhjalikult käsitletud ja kaalutletud kaevatud otsusega

kehtestatud üldplaneeringu menetlemise käigus, maavanema järelevalve käigus kui ka

kehtestamisel.

5.11. Vastustaja leiab, et kaebuses toodud võrdlus võrdsest kohtlemisest riigile kuuluvate

kinnistute ja kaebajale kuuluva kinnistu osas ei ole põhjendatud. Eesti Vabariigile kuuluvate

Kakumäe tee 47, Kakumäe tee 88, Kakumäe tee 92, Kakumäe tee 101 ning Riigimaa 8 (uus

aadress Poru tn 1) kinnistute puhul on tegemist täna elamumaa sihtotstarbega kinnistutega.

Kaebajale kuuluva vaidlusaluse kinnistu puhul on tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega

kinnistuga, mis on moodustatud kehtestatud detailplaneeringu alusel. Kakumäe tee 47,

Kakumäe tee 88, Kakumäe tee 92, Kakumäe tee 101 ning Riigimaa 8 (uus aadress Poru tn 1)

kinnistute puhul on tegemist riigi varaga. Riigivaraseadus § 10 lõike 1 punkti 3 kohaselt

valitsetakse riigivara tulu saamiseks. Riigivara võõrandamisest saadav tulu laekub

riigieelarvesse, s.t et see tulu suunatakse samuti avalike teenuste osutamiseks, seega ka

avalikkuse ehk ühiskonna kui terviku heaolu tagamiseks. Seega ei ole vastustaja hinnangul

tegemist esiteks võrreldava olukorraga.

Teiseks

määrati

nimetatud

riigile

kuuluvad

kinnistud

kompromissi

tulemusena

üldplaneeringusse konfliktalaks (sh Poru tn 1), mis ei garanteeri kinnistutele ehitusõiguse

saamist. Üldplaneeringus on defineeritud konfliktala alana, millele üldplaneering maakasutuse

juhtotstarvet ei määra ning mis lahendatakse hiljem koostatava detailplaneeringuga. Ala

hoonestamise ulatus määratakse kindlaks detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest

keskkonnaalastest uuringutest lähtuvalt. Alal tuleb tagada toimiv rohevõrgustiku sidusus

ümbritsevate rohestruktuuridega. Seega hinnatakse ka riigile kuuluvate kinnistute osas nende

hoonestamise võimalust läbi detailplaneeringu menetluse ning eelnevalt tuleb selleks läbi viia

keskkonnaalased uuringud, mis ei anna riigile õigustatud ootust, et nimetatud kinnistuid saab

kindlasti hoonestada. Vastustaja kinnitab, et ka kaebajal on uute tähtsust omavate asjaolude

ilmsikstulekul (st uuringud ja looduskoosluse muutmine alal jms) võimalik läbi tulevase

detailplaneeringu menetluse taotleda oma kinnistutele täiendava ehitusõiguse määramise

kaalumist.

Vastustaja selgitab, et Maa-amet lähtub oma tegevuses avalikust huvist, mistõttu on kohalik

omavalitsus kohustatud nende esitatud ettepanekuid põhjalikumalt kaaluma kui erahuvist

lähtuva eraisiku soovi täiendava ehitusmahu saamisel, eriti arvestades olukorda, kus kaebaja

juba on saanud kohaliku omavalitsuse hinnangul mõistliku ehitusmahu oma kinnistule.

Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et tegemist ei ole ühesuguste asjaoludega ega samade

eeldustega, seega ei ole olukord võrreldav. Teiseks on tegelikult mõlemal isikul (st Eesti

Vabariigil kui ka kaebajal) ka täna võrdne võimalus ja õigus läbi detailplaneeringu menetluse

taotleda oma huvide kaalumist ehitusõiguse määramiseks. Seega ei ole kumbagi osapoolt

üldplaneeringu menetluses eelistatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr

40 kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneering (vaidlustatud üldplaneering) on õiguspärane

haldusakt ja eriti Havi tn 26 kinnistule kohaldatud piirangute osas.

7. Kohus loeb käesolevas asjas on tuvastatuks järgmised faktilised asjaolud:

7.1. Vaidlustatud üldplaneeringu seletuskirja kohaselt on roheala puhkeotstarbeline ala, nagu

mets, avalik park või looduslik haljasala, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Alal võivad

paikneda mänguväljakud ja lemmikloomade jalutusplatsid ning üksikud väiksemad puhke- ja

spordiehitised. Rohealad on üldiselt mõeldud avalikuks kasutamiseks, juhul kui omanik

määramisega nõustub.

Detailplaneeringute koostamisel kaalutakse rohealaks määratud aladele üksikute pereelamute

rajamise võimalust kohtades, mis külgnevad olemasolevate või üldplaneeringus kavandatud

tänavatega ning kus puudub väärtuslik kõrghaljastus.

Rohealadel paiknevaid üksikuid krunte saab kasutada senise sihtotstarbe kohaselt. Nende

täpsemad hoonestustingimused määratakse detailplaneeringu või projekteerimistingimustega.

Eraldi on vaidlustatud üldplaneeringus määratud rohevõrgustiku arengualad.

Need piirkonnad on olemasolevad rohealad, mis kavandatakse jätta osaliselt või täies ulatuses

rohealadeks ka tulevikus. Ala hoonestamise võimalikkus ja ulatus määratakse kindlaks

detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest (taimestiku,

loomastiku, linnustiku, elupaigatüüpide jms) uuringutest lähtudes. Rohevõrgustiku

arengualadel tuleb detailplaneeringute koostamisel tagada toimiv rohevõrgustiku sidusus

ümbritsevate

rohestruktuuridega.

Rohevõrgustiku

arengualadel

on

prioriteediks

loodusväärtuste säilitamine. Alade hoonestamisel pereelamutega on soovitatav mitte planeerida

krunte, mille pindala on väiksem kui 1500 m2.

7.2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuulub Havi tn 26 kinnistu (katastritunnus

78406:611:7300) (tl 9p).

Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et varem kehtinud Tallinna linna üldplaneeringu järgi oli

Havi tn 26 kinnistu määratletud väikeelamumaana, kus pidi säilima kõrghaljastus (Tallinna

Linnavolikogu 11.01.2001 määrus nr 3).

Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et Havi tn 26 kinnistu suhtes kehtib hetkel Tallinna

Linnavolikogu 21.03.2002 otsusega nr 134 kinnitatud detailplaneering „Kakumäe tee 100 ja

sellega külgneva kinnistu Otti nr 41 detailplaneering Haabersti linnaosas vastavalt

tulundusühistu Arhitektuuribüroo Alis tööle nr 09-2000, millega on kavandatud Kakumäe tee

96 üldmaa kinnistu jagamine üheteistkümneks väikeelamu krundiks, üheks tootmismaa

krundiks, üheks metsamaa krundiks ja üheks transpordimaa krundiks, Kakumäe tee 100

maatulundusmaa kinnistu jagamine üheteistkümneks väikeelamu krundiks, kaheks tootmismaa

krundiks, üheks üldmaa krundiks, üheks metsamaa krundiks ja kaheks transpordimaa krundiks

ning on määratud kruntide ehitusõiguse ulatus, planeeritud ala suurus on 11,8 ha.“ Nimetatud

detailplaneeringu kohaselt on Havi tn 26 kinnistu näol tegemist maatulundusmaaga (metsamaa

krunt). (vt https://tpr.tallinn.ee/DetailPlanning/Details/DP003850#tab31 ja detailplaneeringu

põhikaart koos seletuskirjaga tl 110-116). Havi tn 26 osas ei ole detailplaneeringut kehtetuks

tunnistatud.

Tallinna planeeringute registrist nähtub, et kaebaja on esitanud taotluse uue detailplaneeringu

algatamiseks Havi tn 26 osas ning vastav taotlus on TLPA-s menetlemisel.

7.3. Vaidlust ei ole ka selles, et vaidlustatud üldplaneeringu järgi on Havi tn 26 kinnistu roheala

ja

rohevõrgustiku

arenguala

ja

väikeses

osas

EP

pereelamute

ala

(vt

https://tpr.tallinn.ee/GeneralPlanning/Details/YP000020 Põhikaart 2 Roheline võrgustik (vrdl

ka maa-ameti katastrikaart).

8. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsusega on rikutud kaebaja põhiõigust enda omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada, otsus on motiveerivamata ning diskretsioonivigadega,

rikutud on õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

Kohus nõustub vastustajaga ning leiab, et kaebaja väited ei ole põhjendatud. Kohus selgitab, et

otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on

kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on

täitevvõimul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui

see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse

eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Säärast ilmselget viga kohus

praegusel juhul ei näe.

8.1. Arvestades üldplaneeringu ülesandeid (vt kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse

(PlanS v.r) § 8 lg 3 kuivõrd vastavalt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise

seaduse § 1 lõike 1 kohaselt menetletakse enne planeerimisseaduse jõustumist algatatud

planeeringud lõpuni, lähtudes seni kehtinud planeerimisseaduses sätestatud nõuetest) ja

üldplaneeringu üldisuse astet, ei ole mõeldav, et üldplaneeringu kehtestamise otsuses oleks iga

kinnistu osas esitatud eraldi põhjendused ja kaalutlused vastava ala juhtfunktsiooni määramise

kohta. Üldplaneeringu kehtestamise otsust on piisavalt motiveeritud nii otsuses, kui ka selle

seletuskirjas. Otsuses on välja toodud kaalutlused üldplaneeringu kehtestamiseks.

Üldplaneeringu menetluse käigus (sh maavanema poolt läbi viidud järelevalvemenetluses) on

põhjalikult käsitletud ja kaalutletud ka kaebaja vastuväiteid ning soove ning avalikke huve ning

leitud nende vahel sisuline kompromiss, kus on arvestatud võimaluse piires mõlema poole

huvidega. Ka kaebaja ise ei ole välja toonud, mis on jäänud konkreetselt kaalumata ning

milliseid poolte huve oleks tulnud täiendavalt üldplaneeringu kehtestamise otsuses käsitleda

või kaaluda ja milliste kaalutluste puhul on väidetavalt välja toomata nende olulisus. On selge,

et üldplaneering piirab teataval määral maaomaniku õigusi. Samas on arvestades, et kohalikul

omavalitsusel on planeerimisotsuste tegemisel väga lai kaalutlusruum ja otsustuspädevus ning

isikul puudub subjektiivne õigus nõuda maa kasutustingimuste määramist lähtudes ainuüksi

kinnistuomaniku huvist, vastavate piirangute seadmine põhjendatud. Kohus märgib, et

vastustaja leiab õigesti, et kohus ei saa kontrollida planeerimisotsuste otstarbekust, sest

otstarbekusküsimustes on lõplike otsuste tegemine haldusorgani ainupädevuses.

Üldplaneeringu seletuskirjast koosmõjus kaardimaterjali KSH ja teiste detailplaneeringu

dokumentidega nähtub kohtu arvates selgelt piisav motivatsioon, miks on sellise lahenduse

kasuks otsustatud.

Vaidlustatud üldplaneeringu seletuskirjas on sedastatud, et kaebaja soovis määrata Havi tn 26

kinnistu kogu ulatuses pereelamute alaks (Ep). TLPA otsustas, et üldplaneeringus antakse

võimalus pereelamute ala laiendamiseks Havi tn 26 kinnistul, kuid mitte sellises ulatuses kui

soovib kinnistuomanik järgmistel põhjustel: 1) Nimetatud piirkond on väljakujunenud

pereelamute ala ning seetõttu sai üldplaneeringus määratud kogu selle piirkonna maakasutuse

juhtotstarbeks pereelamute ala (Ep), mitte aga väikeelamute ala (Ev). 2) 21.03.2002 otsusega

nr 134 kehtestatud detailplaneeringu koostamise käigus viidi läbi mitmeid erinevaid

alusuuringuid (keskkonnamõju hinnang (KMH), Kakumäe tee 100 detailplaneeringu ala

puittaimestiku haljastuslik hinnang), mille alusel on Tallinna Linnaplaneerimise Amet andnud

oma

seisukoha

ja

nägemuse

nimetatud

piirkonna

linnaehituslikust

arengust.

3)

Detailplaneeringu koostamise käigus tehtud KMH-s on ühe alternatiivina kaalutud kogu ala

hoonestamist

pereelamutega.

Ekspertide

seisukohalt

ei

ole

see

alternatiiv

aga

keskkonnakaitseliselt vastuvõetav, kuna see võiks oluliselt kahjustada kinnistu puistu

keskkonnaseisundit kuni selle hävimiseni. 4) Puittaimestiku haljastuslikus hinnangus on

väärtuslike metsaosadena käsitletud kõiki ala idaosa puistuid. Nimetatud puistud on

mitmeliigilised, ökoloogiliselt väärtuslikud ja kuuluvad II väärtusklassi. 5) Tallinna

Keskkonnaamet esitas 07.02.2012 kirjaga nr 6.1-4.2/26 keskkonnakaitselised tingimused,

millest tulenevalt on planeeringualalt ja selle vahetust naabrusest leitud kaitstavate taimede

kasvukohti ning alal asub hallhaigrute märkimisväärne koloonia. TLPA täpsustas oma otsust

ning märkis, et maakasutuse juhtfunktsiooniks määrati osaliselt pereelamute ala (Ep), osaliselt

pereelamute ala rohevõrgustiku arengualal ning osaliselt roheala. Haljastuse osakaaluks määrati

pereelamute alal 50% (metsalinn). Hoonestustiheduseks määrati 0,2 ja korruselisuseks 2.

Ka Harju Maavanema poolt läbi viidud järelevalvemenetluses on maavanem asunud oma

29.07.2013 kirjas nr 6-7/2013/941 mh seisukohale, et maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine

üldplaneeringuga on vaid võimaldatav omandiõigus, mille rakendamise juures peab kinnisasja

omanik arvestama planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse seisukohtade ning

avalike huvidega, samuti keskkonnakaitse vajadustega. /…/ Üldplaneering ei välista Havi tn 26

osalist

hoonestamist

pereelamutega,

kuid

täpsed

tingimused

selgitatakse

välja

detailplaneeringu koostamise käigus.

Kohus leiab, et kaebajale on üldplaneeringuga tagatud ehitusõiguse võimalus teatavas mahus

ning samal ajal on selle määramisel arvestatud piisavalt avalike huvidega. Vaidlustatud otsus

on selles osas piisavalt põhjendatud. Kaebajal tuleb arvestada sellega, et lõplikud ehitusmahud

määratakse kindlaks detailplaneeringu menetluses. Kaebaja on detailplaneeringu algatamise

taotluse vastustajale esitanud. Kohus märgib, et nõustub vastustajaga selles, et teatud eelduste

täitmisel juhtudel on detailplaneeringu menetluses võimalik ka üldplaneeringu muutmine (vt

PlanS § 142) ka nii, et kaebaja õigusi oma maad kasutada suurendatakse võrreldes

üldplaneeringuga. Samas ei võta kohus siinkohal seisukohta, kas see võiks antud juhul kõne

alla tulla.

8.2. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase

ootuse põhimõtet. Kaebaja on küll õigesti märkinud, et ala suhtes varem kehtinud

üldplaneeringu järgi oli tegemist väikeelamumaaga, kus pidi säilima kõrghaljastus (Tallinna

Linnavolikogu 11.01.2001 määrus nr 3). Samas jätab kaebaja täiesti arvestamata selle, et

nimetatud üldplaneeringus määratletu on täpsustatud ala suhtes hiljem kehtestatud ja tänaseni

kehtiva detailplaneeringuga (Tallinna Linnavolikogu 21.03.2002 otsusega nr 134 kinnitatud

detailplaneering), mille kohaselt on Havi tn 26 kinnistu maatulundusmaa ning metsakinnistu.

Kaebaja poolt viidatud varem kehtinud üldplaneering määras siinkohal kindlaks üksnes

peamised territooriumi juhtfunktsioonid, kuid ei määranud ära konkreetse kinnistu ehitusõigust.

Ehitusõiguse üle ning kruntide jaotamise üle tuli varasema ja tuleb ka praegu kehtiva õigusliku

regulatsiooni kohaselt detailplaneeringu kohustusega aladel (milleks on Havi tn 26) otsustada

detailplaneeringuga. Seda ongi tehtud eelpool viidatud ning ka vaidlustatud otsuses märgitud

Tallinna Linnavolikogu 21.03.2002 otsusega nr 134 kinnitatud detailplaneeringuga „Kakumäe

tee 100 ja sellega külgneva kinnistu Otti nr 41 detailplaneering Haabersti linnaosas,“ mis jagas

planeeringu ala kruntideks (üheteistkümneks väikeelamu krundiks, üheks tootmismaa krundiks,

üheks metsamaa krundiks ja üheks transpordimaa krundiks, Kakumäe tee 100 maatulundusmaa

kinnistu jagati üheteistkümneks väikeelamu krundiks, kaheks tootmismaa krundiks, üheks

üldmaa krundiks, üheks metsamaa krundiks ja kaheks transpordimaa krundiks ning on määrati

kruntide ehitusõiguse ulatus, planeeritud ala suurus on 11,8 ha) ning nägi Havi tn 26 krundile

ette

maatulundusmaa

sihtotstarbe

(metsamaa)

(vt

https://tpr.tallinn.ee/DetailPlanning/Details/DP003850 ning detailplaneeringu seletuskiri ja

põhijoonis tl 110-116). Seega ei saa kaebajal olla tekkinud varem kehtinud üldplaneeringust

õiguspärast ootust, et ta saab kogu alal hoonestada.

Kohus märgib, et ehitamise ning kõrghaljastuse säilitamise küsimusi on põhjalikult kaalutud

nimetatud detailplaneeringu menetluses. Detailplaneeringus on leitud tasakaalustatud lahendus

avaliku ja erahuvi vahel, st looduskoosluse säilimise ja kinnistu omaniku huvide vahel

kinnistute hoonestamisel. Detailplaneeringu menetluses on vastustaja läbi kaalunud selle,

millistes piirides on ehitamisõigust võimalik anda ning kohtule nähtuvalt on kaebaja

ehitamisõiguse realiseerinud võimalikult maksimaalses ulatuses. Kaebaja õiguste kaitse saab

edaspidi teostuda kehtiva detailplaneeringu muutmise või vaidlusaluste kinnistute osas uue

detailplaneeringu algatamise menetluses (kaebaja on vastava taotluse ka vastustajale esitanud

ning vastustaja on hetkel pidanud võimalikuks ala täiendavat hoonestamist, kuid mitte sellises

mahus nagu kaebaja seda soovib – vt üldplaneeringu seletuskiri). Kohus märgib, et ka

üldplaneeringu muutmine kaebaja soovitud viisil talle ehitamise õigust ei taga. Vastustajal on

kaalutlusõigus selle üle, milline saab olema konkreetse ala maakasutuse juhtotstarve ning ta

vastustaja kaalutlusõigus hõlmab ka olemasoleva juhtotstarbe muutmist.

Kohus nõustub vastustajaga, et avalikes huvides on ka rohealade säilitamine, metsa, vee ja

pinnase kaitse ning puhketingimuste säilimine, millest on üldplaneeringu koostamisel lähtutud.

Havi tn 26 suhtes kehtiva detailplaneeringu alusel moodustatud maatulundusmaa sihtotstarbega

krunt

tagab

kõrghaljastuse

säilimise

ning

tasakaalustab

detailplaneeringu

alusel

likvideerimisele kuulunud haljastuse vähenemist. Lisaks toimib vastustaja selgituste kohaselt

maatulundusmaa kruntidel säiliv puistu tuuletõkkena mere ja elamuala vahel. Kohus märgib, et

KOV planeerimisdiskretsioon on ulatuslik. Omaniku soov hoonestada kinnistu maksimaalses

mahus ei kaalu ka kohtu arvates käesoleval juhul vältimatult üles avalikku huvi tagada

üldisemate (elu)keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamine linna haldusterritooriumil.

Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestada ka sellega, et kohalikul omavalitsusel on

kohustus teatava aja tagant üldplaneeringud üle vaadata ning sellest tulenevalt rakendada

planeerimisdiskretsiooni ning ajakohastada üldplaneeringuid (vt kehtiva PlanS § 92). Seda ongi

käesoleval juhul tehtud. Kui asuda seisukohale, et üldplaneeringust tekiks isikule subjektiive

õigus nõuda varem kehtinud üldplaneeringu elluviimist igal juhul ja määramata aja jooksul, ei

oleks kohalikel omavalitsustel võimalik seda kohustust mõislikult täita. Sellest tulenevalt tuleb

omakorda asuda seisukohale, et antud juhul ei ole üldplaneeringu muutmisega rikutud kaebaja

õiguspärast ootust varem kehtinud olukorra säilimisele, sest vastustaja on kaalunud nii kaebaja

huve kui avalikku huvi uue üldplaneeringu lahenduse kehtestamisel ja arvestanud seejuures

konkreetselt kaebaja kinnistu osas ka selle suhtes kehtiva detailplaneeringuga, mis kinnistule

ehitusõigust ette ei näe ning avalike huvidega (keskkonnakaitse vajadusega).

Kaebaja väide nagu oleks vastustaja kaebajale kinnitanud kinnistu tagamisel, et kogu kinnistu

osas on võimalik elamuarendus, on tõendamata ja sellest tulenevalt paljasõnaline.

9. Kohus ei nõustu kaebaja väitega sellest, et vastustaja on jätnud vaidlustatud üldplaneeringu

menetlemisel välja selgitamata olulised asjaolud ning sellest tulenevalt lähtunud üldplaneeringu

koostamisel ebaõigetest andmetest ning jätnud olulised asjaolud ja huvid kaalumata.

9.1. Kaebaja märkis, et vaidlustatud otsuse seletuskirjas viidatud Kakumäe tee 100 ja sellega

külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneeringu raames koostatud keskkonnamõju

hinnang (KMH) ei toeta vastustaja seisukohta roheala määramise osas, kuna sellest ei nähtu, et

kinnistul või selle lähiümbruses oleks tuvastatud hallhaigru püsielupaiku. Kaebaja leiab, et

pesade olemasolul tuleks need kaardistada ja alles seejärel analüüsida, millises mahus on

võimalik kinnistut hoonestada.

Kohus märgib esmalt, et kaebaja enda poolt kohtule esitatud Havi tn 26 ala puittaimestiku

haljastuslik hinnang kinnitab, et alal asub suurim hallhaigrute koloonia Tallinnas (eraldised 9,

10 ja 11) (tl 69). Samas ei ole see ka ainus põhjendus roheala suuruse määramisel. Vastustaja

on põhjendatult välja toonud, et O. Abneri 2013. aasta Havi tn 26 ala puittaimestiku

haljastusliku hinnangu (tl 66-69p) kohaselt kasvavad kinnistul III kategooria kaitsealune

taimeliik Rootsi kukits, mis on keskkonnaministri 19.05.2004 määrusega nr 51 „III

kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine” võetud kaitse alla ja lisaks Tallinna suurim

hallhaigrute koloonia. Täiendavate uuringute tegemise vajadust haljastuse, puittaimestiku,

kaitsealuste taimede ja linnustiku osas on rõhutanud ka Keskkonnaamet (tl 98). Samuti on

haljastuslikus hinnangus toodud, et hallhaigrute koloonia ja hoonestava ala vahele tuleb jätta

puhver. Uuringu kohaselt tuleb ennekõike säilitada eraldised 9, 10 ja 11, kuid haljastuslikult

oluliseks on hinnatud ka eraldised 1, 2, 3, 5, 7 ja 8. Linnustiku kaitseks tuleb peatada rohealade

pindalade vähendamine ja rohealade fragmenteerimine, s.t. tuleb lõpetada seniste asumite

laiendamine ning uute ehitamine praeguste rohealade sisse. Seega tuleneb puittaimestiku

haljastuslikust hinnangust selgelt, et alal kasvab suures osas väärtuslik ja oluline haljastus.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja seisukoht, et vastustaja on otsuse tegemisel

tuginenud valedele lähteandmetele, ei ole põhjendatud ega tugine kohtule esitatud tõenditel.

Kaebaja väide, et üldplaneeringu menetluse raames oleks tulnud kaardistada täpsed hallhaigrute

pesade asukohad ja sellest tulenevalt otsustada kinnistu hoonestuse ulatuse võimalikkuse üle,

ei ole põhjendatud ega kooskõlas PlanS v.r § 8 sätestatud üldplaneeringu ülesannetega.

Vastavad konkreetsed uuringud on võimalik ja tuleb teha detailplaneeringumenetluses.

Kohtule esitatud ning kaebaja poolt viidatud KMH-s on analüüsitud kogu vastava

detailplaneeringu ala mõju koosmõjus. Seega ei ole põhjendatud esitada selles toodud

seisukohti üksnes Havi tn 26 suhtes. Sellest tulenevalt on küll õige kaebaja väide, et KMH-st ei

tulene, et kogu planeeringuala hoonestamine oleks välistatud ja tooks endaga kaasa ulatuslikud

ja kahjulikud keskkonnamõjud, kuid see väide ei ole antud vaidluse raames asjakohane, kuna

KMH käsitles suuremat ala kui Havi tn 26.

9.2. Kaebaja väidab veel, et vaidlustatud otsuse seletuskirjas märgitu, et kogu Havi tn 26

kinnistut ei ole võimalik määrata pereelamute alaks, kuna väärtuslike metsaosadena käsitletakse

kõiki idaosa puistuid ning nimetatud puistud on mitmeliigilised, ökoloogiliselt väärtuslikud ja

kuuluvad II väärtusklassi, ei ole õige lähtuvalt Havi tn 26 kinnistul läbi viidud dendroloogilisest

inventuurist. Samuti viitas kaebaja Kakumäe poolsaarel paikneva Kiviranna tee 1b/Mäepere tn

12 ja Kiviranna tee 3a kinnistute osas Eesti dendroloogia seltsi poolt tehtud ekspertarvamustele,

milledest nähtub, et mitmed puud on haigestunud ja tuleks kõrvaldada ning elamud on võimalik

rajada mändidele võimalikult lähedale tulenevalt nende juurestiku eripärast.

Kohus märgib esmalt, et kaebaja viited Kiviranna tee 1b/Mäepere tn 12 ja Kiviranna tee 3a

kinnistute osas Eesti dendroloogia seltsi poolt tehtud ekspertarvamustele ei ole asjakohased.

Nimetatud arvamustes ei ole uuritud Havi tn 26 kinnistut.

Küll aga on kohtu hinnangul õige kaebaja väide, et kogu Havi tn 26 kinnistu ei kuulu II

haljastuslikku väärtusklassi. Samas ei muuda see üldplaneeringut vaidlustatud osas

õigusvastaseks, kuna asjaolu, et kogu nimetatud ala ei kuulu II haljastuslikku väärtusklassi, ei

muuda seda, et tegemist on mitmeliigilise, ökoloogiliselt väärtusliku metsaosaga. Seda, et

tegemist on mitmeliigilise ning ökoloogiliselt väärtuslik metsaalaga, kinnitab üheselt Havi tn

26 kinnistu suhtes tehtud puittaimestiku haljastuslik hinnang. Hinnangust nähtub, et

haljastuslikult väärtuslikud on Havi tn 26 alal eraldised 9, 10, 11 ning haljastuslikult oluliste

hulka kuuluvad heas tervislikus seisundis männienamusega metsaeraldised 1, 2, 3, 5, 7, 8.

Lisaks haljastuse olulisusele tuleb aga hinnata ka metsaala kui terviku väärtust. Kohus leiab, et

asjas on piisavalt kinnitust leidnud, et ala näol on tegemist ökoloogiliselt väärtusliku

metsaosaga, mis on vajalik nii loomade, lindude kui taimede elukohana. Alal asub hallhaigrute

koloonia, kellele tuleb elukeskkonna tagamiseks mh jätta ka puhvertsoon. Õige on vastustaja

seisukoht, et linnustiku kaitseks tuleb peatada rohealade pindalade vähendamine ja rohealade

fragmenteerimine (see põhimõte on kajastatud otseselt ka KSH-s). Lisaks tuli vastustajal

arvestada ka sellega, et alal kasvab III kategooria kaitsealune taimeliik Rootsi kukits (tl 67).

Keskkonnaamet on seejuures oma 07.02.2012 seisukohas nr 6.1-4.2726, mis on antud seoses

Havi tn 26 detailplaneeringu taotlusega, selgitanud, et metsalinnana käsitlevate alade

hoonestamisel tuleb säilitada looduslähedane metsamaastik ja kõrghaljastus ning tagada

Kakumäe rabast algava roheala nr 9 katkematu kulgemine ja ökoloogiline toimimine kuni Tindi

tänava rohealani nr 22. Kinnistu keskosa läbiva peakraavi edelakaldal tuleb säilitada rohealana

vähemalt 50 m laiune maatulundusmaa sihtotstarbega krundiosa ning teemaa krunti mitte

rohealale kavandada, samuti tuleb läbi viia puittaimestiku, haljastuse ning kaitsealuste taimede

ja linnustiku inventeerimine (tl 98 ja selle pöördel).

Arvestades eeltoodut leiab kohus, et vastustaja on põhjendatult selgitanud kaebajale, et ala

hoonestamise võimalikkus ja ulatus määratakse kindlaks lähtudes detailplaneeringu koostamise

käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest uuringutest. Seejuures ei saa keskkonnaalased

uuringud piirduda ainult üksikutele puudele haljastusliku väärtushinnangu andmisega, vaid

uuring peab andma hinnangu ala metsale laiemalt, hinnates selle ökoloogilist väärtuslikkust

tervikliku kooslusena (elupaigatüübina). Keskkonnaalaste uuringute järgi on võimalik hinnata

ala hoonestamise võimalikkust ja ulatust.

10. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kuivõrd puudub nö huvigrupp, kes oleks taotlenud

Tallinna linna üldplaneeringus maakasutuse juhtfunktsioonina määratletud väikeelamuala

muutmist rohealaks või maa-ala määratlemist rekreatsioonialana, siis puudub avalik huvi

maakasutuse juhtotstarbe muutmiseks. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et avalik huvi ei

pea alati väljenduma aktiivses vormis ehk ei pea olema huvigruppi, kes taotleb rohealadeks

mingite konkreetsete kinnistute määramist. Vastustaja toob õigesti välja, et avaliku huvi

seisukohast on teatud asjad kogu ühiskonna jaoks tähtsad – loodus, keskkond, kultuuriväärtused

jne. Vastustaja on järginud üldplaneeringu kehtestamisel linnaosa ruumilise arengu eesmärke.

Kohus märgib, et avalike huvide väljendamine ja kaitsmine ei ole ainult avalikkuse, vaid ka

avaliku võimu kandjana vastustaja otsene ülesanne.

Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja kaalunud piisavalt poolte huve ning arvestanud

üldplaneeringu kehtestamisel looduskaitselise aspektiga, väljakujunenud hoonestusalade ja

kehtivate detailplaneeringutega (sh Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise Otti nr 41

detailplaneeringuga). Üldplaneeringust nähtub, et hoonestusalade vahele on planeeritud

terviklikumad omavahel ühenduses olevad rohealad. Rohealadeks saigi määrata ennekõike alad

(sh Havi tn 26 kinnistu osa), kus oli üldplaneeringu kehtestamise ajal kõrghaljastus säilinud

ning nende alade säilitamine ongi avalikes huvides.

Lisaks märkis kaebaja, et eraomandis olevaid kinnisasju ei ole võimalik määrata

üldplaneeringuga avalikku kasutusse.

Kohus selgitab, et kaebaja kinnisasja ei ole üldplaneeringuga määratud avalikku kasutusse. Küll

aga kehtivad maa ala suhtes kõik keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS) sätestatud

reeglid (vt § 32 -36) ehk kui kaebaja ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest

ilmneb tema tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne

muudest asjaoludest, siis võib sellel viibida. Isegi kui kaebaja maatükil viibida ei luba, siis

sellele vaatamata on üldplaneeringuga loodud tingimused keskkonnakaitsealaste eesmärkide

saavutamiseks.

11. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja on üldplaneeringu menetluses rikkunud

võrdse kohtlemise põhimõtet.

11.1. Kohus märgib, et esmalt on kaebaja mõistnud valesti detailplaneeringu ja üldplaneeringu

ülesandeid ja eesmärke. Kaebaja väide nagu ei oleks kinnistu maakasutuse juhtotstarbe

küsimuse otsustamine mitte üldplaneeringu, vaid detailplaneeringu reguleerimisalas, on vale.

Kohus märgib, et kaebaja ajab ilmselt segamini kinnistu sihtotstarbe määramise ning maa-ala

juhtotstarbe määramise, millest esimene on tõepoolest detailplaneeringu ülesanne, teine aga

selgelt üldplaneeringu ülesanne. PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 sätestas, et üldplaneeringu ülesanne on

maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse

juhtotstarbe ning vajaduse korral hoonestuse kõrguspiirangu ja muude tingimuste määramine;

Sama paragrahvi lg 3 p 7 kohaselt oli üldplaneeringu ülesanne ka rohelise võrgustiku toimimist

tagavate tingimuste seadmine. PlanS v.r § 8 lg 31 on selgitatud, et maakasutuse juhtotstarve on

üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu

määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Antud juhul on

vastustaja järginud eelpool viidatud regulatsiooni ning kaebaja väited, et kinnistu juhtotstarve

oleks tulnud määrata detailplaneeringuga, ei ole õiged ja kooskõlas seadusega. Lisaks ei ole

juhtotstarvet käesoleval juhul määratud üksnes kaebaja kinnistule, vaid alale laiemalt.

Detailplaneeringuga määratakse kindlaks kinnistu sihtotstarve või sihtotstarbed. Kaebaja

kinnistu suhtes kehtib detailplaneering, millega on kaebaja kinnistu sihtotstarbeks määratud

maatulundusmaa.

11.2. Kaebaja esitatud näited riigile kuuluvate maade kohta erisuste tegemisest ei muuda

üldplaneeringut õigusvastaseks. Kui ka üldplaneeringus fikseerida konkreetse juhtotstarbe

asemel konfliktala, ei tagaks see samuti kaebajale vaidlusalustel kinnistutel ehitamise õigust.

Lisaks on võrdluseks toodud kinnistutel kaebaja kinnistutega võrreldes teine maakasutuse

sihtotstarve – elamumaa- mistõttu ei ole tegemist võrreldava olukorraga. Kaebaja ei ole

üldplaneeringu menetluses ka taotlenud ala konfliktialaks määramist. Järelikult, arvestades

üldplaneeringu üldisuse astet, ei pidanud vastustaja selles osas tooma välja kaalutlusi, miks ei

ole kaalutud ala määramist konfliktialaks. Kohus leiab, et kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud.

Kaebaja väide, et alternatiivselt oleks vastustaja pidanud kaaluma kaebaja kinnistu määramist

kogu ulatuses roheala arengualaks, ei ole samuti põhjendatud. Kaebaja kinnistu osas on toodud

välja piisavad põhjendused, miks tuli kinnistu määrata osaliselt rohealaks ja osaliselt roheala

arengualaks.

12. Kohtule ei nähtu, et vaidlustatud üldplaneeringu menetluses oleks rikutud kaebaja

menetluslikke õigusi. Kaebaja ja vastustaja vahel on toimunud intensiivne teabevahetus.

Vastustaja on õigesti välja toonud, et kaebaja oli teadlik planeeringulahendustest ning on

saanud väljendada oma seisukohti üldplaneeringu koostamise käigus, mida tõendab ka kaebaja

vastuväidete esitamine üldplaneeringu avalikul väljapanekul. Kaebaja esindaja on saanud

väljendada oma seisukohti 01.12.2011 (tl 89 ja selle pöördel); 23.02.2012 (tl 91-92p);

05.03.2012 kirjadega (tl 93-95p). Vastuväidete arvesse võtmise või arvestamata jätmise kohta

on vastustaja andnud oma põhjendatud seisukoha vastuskirjas 04.05.2012 (tl 96-97p). Seega on

kaebaja üldplaneeringu menetluses olnud ära kuulatud. Asjaolu, et kaebaja ei ole ärakuulamise

tulemusega rahul, ei tähenda seda, et õigust olla ära kuulatud on rikutud.

13. Kõike ülaltoodut arvestades nõustub kohus vastustajaga, et üldplaneering on nii formaalselt

kui ka materiaalselt õiguspärane. Tühistamisnõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna tühistamisnõue

jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist taotlenud ega kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud,

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik