3-15-1843/54 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1843

Haldusasi

XX kaebus Harju maavanema 7. septembri 2010. a

korralduse nr 1431-k tühistamiseks või õigusvastasuse

tuvastamiseks, Tallinna

Linnavalitsuse 23. märtsi 2015. a korralduse nr 414-k

tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindajad vandeadvokaadid Kelli Ristal

ja Priit Raudsepp

Vastustaja

I

–

Maa-amet

(Harju

maavanema

õigusjärglane), esindaja Toomas Kutti

Vastustaja II – Tallinna linn, esindaja Inken Logberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 30. jaanuaril 2018

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2017. a otsus haldusasjas nr 3-15-1843 ja

teha uus otsus, millega tühistada Harju maavanema 7. septembri 2010. a korraldus

nr 1431-k ja Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 2015. a korraldus nr 414-k ning

kohustada Tallinna linna lahendama kuue kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest endise kinnistu nr 2390 tagastamise küsimust 103 m2 osas, milles maa

tagastamise õigustatud subjektiks loeti YY.

3. Mõista XX menetluskulude katteks välja Maa-ametilt 4015 eurot ja Tallinna linnalt

2715 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-15-1843

2(9)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.04.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

Linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4388 (I kd, tl 18) loeti omandireformi objektiks

Tallinnas endisel Pärnu mnt 111 kinnistul nr 2390 asunud krunt suurusega 744,25 m2. Vara

tagastamise õigustatud subjektideks loeti AA ja YY (mõlemad ¼ mõttelises osas) ning LL (½

mõttelises osas).

2. Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldusega nr 638-k (I kd, tl 19) tagastati

kinnistust nr 2390 AA-le ja YY-le kummalegi 103 m2 ning LL-le 205 m2.

Mittetagastatavaks maaks loeti 333 m2, mille eest määrati Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996

korraldusega nr 1681-k (I kd, tl 20) õigustatud subjektidele kompensatsioon.

3. YY vaidlustas korralduse nr 638-k halduskohtus põhjusel, et maa tagastati reaalosadena

ilma tema nõusolekuta. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.1997 otsusega nr 3-32/97

kaebuse, tunnistas korralduse nr 638-k seadusevastaseks ning tegi Tallinna Linnavalitsusele

ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus (I kd, tl 21-22). Tallinna Linnavalitsuse

29.08.1997 korraldusega nr 3153-k (I kd, tl 23) tunnistati korraldus nr 638-k kehtetuks. Tallinna

Linnavalitsuse 29.08.1997 korraldusega nr 5225-k (I kd, tl 130) tunnistati kehtetuks korralduse

nr 1681-k p 2.1, millega YY-le oli määratud kompensatsioon, ja lõpetati restitutsiooninõuete

lahendamine õigusvastaselt võõrandatud maa ¼ mõttelise osa suhtes.

4. Kinnistu nr 2390 tagastamise toimik läks seejärel kaduma. Toimiku taastamise järel

selgus, et YY esitas Tallinna Linnavalitsusele 1997-1999 korduvaid taotlusi, milles palus

lahendada kinnistu nr 2390 tagastamise ja kompenseerimise küsimus (I kd, tl 24-27). Tallinna

Omandireformiamet teatas 13.10.1999 kirjaga nr 2-7/1512 (I kd, tl 30), et asi tuleb uuesti

läbivaatamisele.

5. Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k (I kd, tl 8) anti maareformi

seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 1 alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse Tallinna

3-15-1843

3(9)

Linnavolikogu 24.03.1994 otsusega nr 43 taotletav munitsipaalomandisse jäävate rajatiste

alune ning neid teenindav maa, mis asub Tallinna linnas Pärnu maantee T6//Tondi tänav T1

(pindala 9649 m2, sihtotstarve transpordimaa, kasutusotstarve tänavarajatiste teenindusmaa).

6. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldusega nr 414-k (I kd, tl 34-35) jäeti

korraldusele nr 1431-k viidates endisest kinnistust nr 2390 tagastamata 103 m2 suurune

maatükk ning XX-le (YY õigusjärglasele; I kd, tl 31) määrati selle eest kompensatsioon.

7. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palus tühistada korraldus nr 1413-

k (haldusasi nr 3-15-1843) ja korraldus nr 414-k ning kohustada Tallinna linna lahendama

hiljemalt kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest endise kinnistu nr 2390 tagastamise

küsimus (haldusasi nr 3-15-2085). Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse.

Kaebaja jäi maa tagastamise võimalusest ilma, sest Tallinna linn määras selle oma

tänavarajatise (Pärnu mnt) teenindamiseks vajaliku maa koosseisu ja taotles selle

munitsipaalomandisse. Tallinna linn esitas Harju maavanemale valeandmeid, kinnitades maa

munitsipaalomandisse andmise taotluses, et kõik kinnistut nr 2390 puudutavad taotlused on

lahendatud. Tegelikult oli halduskohtu 30.04.1997 otsus nr 3-32/97 endiselt täitmata.

Munitsipaalomandisse antud 103 m2 suurusel maa-alal ei asu Tallinna linnale kuuluvaid rajatisi

ning seda ei saa pidada ka Pärnu mnt või Tondi tn teenindamiseks vajalikuks maaks.

Nimetatud maa-ala jääb majade vahel oleva tupiktänava, mitte Pärnu mnt äärde. Seega ei olnud

alust anda maad munitsipaalomandisse.

Korralduse nr 1413-k õigusvastasus toob kaasa ka korralduse nr 414-k õigusvastasuse.

Korraldus nr 414-k on õigusvastane ka põhjusel, et selles on ebaõigesti loetud kinnistu nr

2390 tagastamise ja kompenseerimise menetlus lõppenuks. Kaebaja esitas pärimistunnistuse

Tallinna linnale juba 15.04.2003. Kuna kaebaja õiguseellase maa tagastamise taotlus oli lõpuni

lahendamata, ei olnud kaebajal põhjust taotleda linnalt menetluse uuendamist.

Kaebaja soovib oma vanaisale kuulunud 103 m2 suuruse maa tagastamist. Kui kohus tühistab

vaidlusalused haldusaktid, on vastustajal võimalik vastu võtta uus korraldus, milles Tallinna

linna munitsipaalomandisse antav maa on 103 m2 võrra väiksem. Seejärel saab kaebaja nõuda

kinnistusraamatu ebaõige kande muutmist, mille järel on võimalik maa kaebajale tagastada.

8. Harju maavanem palus jätta kaebus rahuldamata.

Maavanem ei olnud maa munitsipaalomandisse andmist otsustades teadlik, et kinnistu nr 2390

tagastamise taotlus on osaliselt lahendamata. Korraldus nr 1431-k on sellegipoolest

õiguspärane, sest maavanemal ei olnud õiguslikku alust keelduda Tallinna linna taotluse

rahuldamisest. Ka praegu tuleks taotluse suhtes teha samasugune otsus, sest vaidlusalusel maal

asub Tallinna linnale kuuluv rajatis, mille juurde kuulub selle teenindamiseks vajalik maa.

MaaRS § 6 lg 2 p-st 4 ja § 7 lg-st 1 tulenevalt ei saaks seda maad kaebajale tagastada. Kaebaja

ei saa otsustada, kas munitsipaalomandis olevate rajatiste alune maa on kohalikule

omavalitsusele selle ülesannete täitmiseks vajalik. 9. Tallinna linn palus jätta kaebus

rahuldamata.

Korraldusega nr 1681-k määrati õigustatud subjektidele kompensatsioon, kuid YY ei teinud

tähtaegselt vara kompenseerimise menetluses vajalikke toiminguid. Seetõttu loeti ta nõudest

loobunuks ja korraldusega nr 5225-k lõpetati kompenseerimismenetlus. Selle järel oli Tallinna

linnal veendumus, et kinnistu nr 2390 tagastamise menetlus on lõppenud. Kaebaja õigusjärglus

vormistati 11.04.2003, kuid ta ei taotlenud Tallinna linnalt haldusmenetluse uuendamist

3-15-1843

4(9)

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 44 sätestatud tähtaja jooksul, vaid asus linnaga suhtlema

üle kümne aasta hiljem. Sel ajal oli maa juba antud munitsipaalomandisse ja kantud

kinnistusraamatusse. Maa munitsipaalomandisse andmine tuleb otsustada enne maa

tagastamist.

10. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

Maa munitsipaalomandisse andmine oli õiguspärane tulenevalt MaaRS § 28 lg 1 p-st 1 ja § 6 lg

2 p-st 4. Maa munitsipaalomandisse andmine prevaleerib maa tagastamise ees, sest tagastamata

jäänud maa eest on võimalik määrata kompensatsioon. Vabariigi Valitsuse

02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ §-de 4 ja 5 kohaselt ei

olnud kohustuslik teavitada kaebajat maa munitsipaalomandisse andmise taotlemisest. Tallinna

linna taotluses sisaldunud ekslik väide, et kõik kinnistuga nr 2390 seonduvad taotlused on

lahendatud, ei omanud eeltoodu tõttu tähtsust ega ole korralduse nr 1431-k tühistamise aluseks.

Maavanem lähtub maad munitsipaalomandisse andmisel sellest, kas see on taotlejale sisuliselt

vajalik. Rajatise juurde teenindusmaa jätmine on tavapärane praktika. Kuna maa

munitsipaalomandisse andmine oli vajalik ja põhjendatud ning sellest keeldumiseks ei olnud

alust, on õiguspärane ka sellele järgnenud korraldus nr 414-k. Kaebaja etteheited, et varasemas

maa tagastamise menetluses tehti vigu ja maa tagastamise toimik oli vahepeal kadunud, ei

muuda vaidlustatud haldusakte õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 31.03.2017 otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus.

Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Halduskohus on täielikult eiranud

omandireformi eesmärki ja põhimõtteid ning see on toonud kaasa materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise.

Halduskohus jättis arvesse võtmata, et kinnistu nr 2390 tagastamise õigustatud subjekte oli

kolm. Kaks õigustatud subjekti said maa tagasi ja seda ei ole enam võimalik tagasi pöörata

hoolimata sellest, et kinnistu nr 2390 tagastamine reaalosadena oli õigusvastane. Kaebaja

õiguseellase taotlus jäi aga Tallinna linna süül lahendamata. Tallinna linn otsustas juba 1996.

a-l, et kaebaja õiguseellasele tuleb tagastada 103 m2 maad, kuid nüüd on see maa antud Tallinna

linna omandisse. Kaebajat on seega koheldud ebavõrdselt, võrreldes teiste õigustatud

subjektidega. Ekslik on halduskohtu väide, et maa munitsipaliseerimine prevaleerib maa

tagastamise ees. Maa munitsipaalomandisse taotlemist tuleb vaadata koos MaaRS §-ga 2.

Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine, millest maa

munitsipaalomandisse andmine moodustab erandi (Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-44-

05, p 12). Halduskohus väidab sisuliselt, et maavanemal ega kohtul ei olegi võimalust maa

munitsipaalomandisse andmise taotlust sisuliselt hinnata. See seisukoht on väär.

Maavanem ei teavitanud kaebajat maa munitsipaalomandisse andmise menetlusest, sest

Tallinna linna taotluses sisaldus valeteave, mille kohaselt olid kõik kinnistuga nr 2390

seonduvad taotlused lahendatud. Korraldusest nr 1431-k ei selgu, kuidas munitsipaalomandisse

antud 103 m2 suurune maa-ala on vajalik mingi hoone või rajatise teenindamiseks. Samuti ei

selgu, kas hoone või rajatise teenindamine oleks võimalik ka ilma selle maatükita. Maa

tagastamist ei saa mõjutada asjaolud, mis tekkisid pärast omandireformi aluste seaduse (ORAS)

vastuvõtmist 1991. a-l. Korraldusega nr 1413-k anti munitsipaalomandisse hoonete ja rajatiste

alune ning nende teenindamiseks vajalik maa nende hoonete ja rajatistega seonduvalt, mis olid

3-15-1843

5(9)

antud Tallinna linna omandisse juba 1994. a-l, st enne, kui 1996. a-l otsustati maa tagastamine

kaebaja vanaisale. Seega ei saanud 1997-2010.

a-l tekkida mingit uut olukorda, mis oleks õigustanud selle maa jätmist munitsipaalomandisse.

Kui 1996. a-l ei olnud linnal seda maad vaja, siis ei saanud seda vaja olla ka 2010. a-l.

Kaebaja vaidlustas korralduse nr 414-k ka osas, milles loeti endise kinnistu nr 2390 tagastamise

ja kompenseerimise taotlused lahendatuks. Seda väidet ei ole halduskohus üldse käsitlenud.

Menetlus ei saa olla lõppenud, kui puudub kehtiv korraldus, millega määratakse kindlaks,

milline osa õigusvastaselt võõrandatud maast kuulub tagastamisele ja milline osa tuleb

kompenseerida. Tallinna linna korraldus nr 638-k, mis määras selle kindlaks, on tunnistatud

korraldusega nr 3153-k kehtetuks.

12. Maa-amet (alates 01.01.2018 Harju maavanema õigusjärglane) ja Tallinna linn

paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 09.06.2017 otsus muutmata,

jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ning nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebaja eesmärk on saada tagasi 103 m2 suurune maatükk endisest kinnistust nr 2390, mis

on antud Harju maavanema 07.09.2010 korraldusega nr 1431-k munitsipaalomandisse ja

mille eest on Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldusega nr 414-k määratud kaebajale

kompensatsioon.

14. Munitsipaalomandisse antakse MaaRS § 28 lg 1 p 1 (siin ja edaspidi on viidatud

õigusaktide redaktsioonidele, mis kehtisid käsitletava haldusakti andmise või toimingu

tegemise ajal) kohaselt munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid

teenindav maa. Tallinna linn taotles munitsipaalomandisse maad, mis asub Tallinna linnas

Pärnu maantee T6//Tondi tänav T1 ning on vajalik tänavarajatiste teenindamiseks.

Nimetatud maa hõlmas ka osa endisest kinnistust nr 2390, mis oli 1994. a loetud

omandireformi objektiks ja mille suhtes oli kaebaja õiguseellane tunnistatud õigustatud

subjektiks. Harju maavanem nõustus Tallinna linna taotlusega.

15. Maa munitsipaalomandisse andmise korra §-st 3 tuleneb, et kui kohalik omavalitsus taotleb

maad munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel ning tegemist ei ole õigusvastaselt

võõrandatud maaga, mille kohta on esitatud maa kompenseerimise avaldus, või maaga,

mille munitsipaalomandisse andmist taotleb kohalik omavalitsus ehitise kaasomanikuna,

otsustatakse maa munitsipaalomandisse andmine enne maa tagastamise taotluse

lahendamist. Sama tuleneb ka MaaRS § 6 lg 2 p-st 4, mille järgi ei tagastata muu hulgas

maad, mis antakse MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel munitsipaalomandisse.

16. Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 4 sätestab, et munitsipaalomandisse jäävate

teede ja tänavate teenindamiseks vajaliku maa piiride määramise ettepanekut ei saadeta

maa tagastamise avalduse esitanud isikutele, kelle avaldused on lahendamata. Sama

määruse § 5 järgi ei tule õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekte

teavitada ka kavatsusest taotleda maad munitsipaalomandisse, kui taotluse aluseks on

MaaRS § 28 lg 1 p 1.

17. Eeltoodu ei tähenda siiski, et maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel MaaRS §

28 lg 1 p 1 alusel ei saa ega peagi arvestama õigustatud subjektide olemasolu ja maa

tagastamise taotlusega. Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 6 lg 2 p 8 järgi peab

3-15-1843

6(9)

maa munitsipaalomandisse andmise taotlus sisaldama ka andmeid teiste isikute taotluste

kohta selle maa ostueesõigusega erastamiseks, tagastamiseks või riigi omandisse jätmiseks.

Sama määruse § 6 lg 3 p 1 kohaselt tuleb taotlusele lisada asendiplaan ja kui

munitsipaalomandisse taotletava maa osas on lahendamata tagastamise avaldusi, kantakse

plaanile ka vastavalt tagastamisnõudega õigusvastaselt võõrandatud maa piirid. Maa

munitsipaalomandisse andmise korra § 7 lg 1 kohaselt kontrollib maavanem esitatud

dokumentide vastavust MaaRSs ja maa munitsipaalomandisse andmise korras kehtestatud

nõuetele. Maavanemal on õigus nõuda taotluse läbivaatamise ajal maa taotlejalt, seniselt

kasutajalt, tagastamise või erastamise õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja

riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade

esitamist. Neist sätetest tulenevalt on maavanemal kohustus otsustada maa

munitsipaalomandisse andmine õigete andmete pinnalt, kogudes selleks vajadusel

täiendavat teavet või tõendeid.

18. Tallinna Linnavaraamet kinnitas 25.05.2010 maa munitsipaalomandisse andmise taotluses

nr 2.2.-1/3446 (I kd, tl 71), et kõik taotletava maaga seotud taotlused, sh endise kinnistu nr

2390 tagastamise taotlused, on lahendatud. See taotluses väidetud asjaolu on väär.

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4388 (I kd, tl 18) loeti omandireformi

objektiks Tallinnas endisel Pärnu mnt 111 kinnistul nr 2390 asunud krunt suurusega 744,25 m2.

Vara tagastamise õigustatud subjektideks loeti AA ja YY (mõlemad ¼ mõttelises osas) ning LL

(½ mõttelises osas). Tallinna Linnavalitsuse 12.03.1996 korraldusega nr 638-k (I kd, tl 19)

tagastati kinnistust nr 2390 A-Ale ja YY-le kummalegi 103 m2 ning LL-le 205 m2.

Mittetagastatavaks maaks loeti 333 m2, mille eest määrati Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996

korraldusega nr 1681-k (I kd, tl 20) õigustatud subjektidele kompensatsioon. Tagastamata jäi

Pärnu mnt alla jääv maa. AA ja LL müüsid neile tagastatud reaalosad 23.09.1996 OÜ-le Baltic

Foto Trading (I kd, tl 55).

YY vaidlustas korralduse nr 638-k halduskohtus põhjusel, et maa tagastati reaalosadena ilma

tema nõusolekuta. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.1997 otsusega nr 3-32/97 kaebuse,

tunnistas korralduse nr 638-k seadusevastaseks ning tegi Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku

asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus (I kd, tl 21-22). Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997

korraldusega nr 3153-k (I kd, tl 23) tunnistati korraldus nr 638-k kehtetuks. Tallinna

Linnavalitsuse 29.08.1997 korraldusega nr 5225-k (I kd, tl 130) tunnistati kehtetuks korralduse

nr 1681-k p 2.1, millega YY-le oli määratud kompensatsioon, ja lõpetati restitutsiooninõuete

lahendamine õigusvastaselt võõrandatud maa ¼ mõttelise osa suhtes.

Haldusasja materjalidest tuleneb, et kinnistu nr 2390 tagastamise toimik läks ilmselt 2007. a-l

kaduma ja seda asuti taastama 2014. a-l kaebaja päringu tõttu (I kd, tl 32-33, tl 55). Toimiku

taastamise käigus on selgunud, et YY esitas Tallinna Linnavalitsusele 1997-1999 korduvaid

taotlusi, milles palus lahendada kinnistu nr 2390 tagastamise ja kompenseerimise küsimus (I

kd, tl 24-27). Tallinna Omandireformiamet teatas 13.10.1999 kirjaga nr 2-7/1512 (I kd, tl 30)

YY-le, et asi tuleb uuesti läbivaatamisele. Kirjas selgitati, et 28.09.1999 kirjaga nr 2-8/2468 on

palutud Tallinna Linnaplaneerimise Ametil varasemad korraldused seadusega kooskõlla viia.

Eeltoodust selgub, et kuigi 29.08.1997 korraldusega nr 5225-k lõpetati kaebaja

restitutsiooninõuete lahendamine, leidis Tallinna linn veel 13.10.1999, et asja menetlust tuleb

jätkata. Seda, et Tallinna linn ei pidanud taotlust 2010. a veel lõplikult lahendatuks, kinnitab ka

Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldus nr 414-k (I kd, tl 34), millega otsustati endise

kinnistu nr 2390 tagastamata jätmine ja alustati selle kompenseerimise menetlust. Alles

3-15-1843

7(9)

korralduse nr 414-k p-s 8 loeti endise kinnistu nr 2390 tagastamise ja kompenseerimise

taotlused lahendatuks.

19. Puudub vaidlus, et Harju maavanem ei kontrollinud korralduse nr 1431-k vastuvõtmisel,

kas Tallinna linna väide kõigi maa tagastamise taotluste lahendamisest on õige, ja lähtus maa

munitsipaalomandisse andmisel linna taotluses märgitud valeandmetest. Seega on korraldus nr

1431-k objektiivselt õigusvastane, sõltumata sellest, kas maavanem valeandmetest teadis või

mitte.

20. Ringkonnakohus ei nõustu Maa-ametiga, et isegi kui maavanemal oleks olnud teave, et

kinnistu nr 2390 tagastamise taotlus ei ole täielikult lahendatud, ei oleks ta saanud teha

teistsugust otsust.

Riigikohus on selgitanud, et MaaRS § 2 kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul

maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks,

lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega

kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Tulenevalt eelnevast

on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa

munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Maa munitsipaalomandisse andmise korra §

8 lg 4 kohaselt võib motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest, kui

taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Ühe kaalutlusena on

võimalik jätta õigusvastaselt võõrandatud maa munitsipaliseerimata, kui maa õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise õigustatud

subjektile

tagastamise otsuses

ja

maa detailplaneeringus kindlaks määrata tingimused ja kitsendused, mis võivad

osutuda vajalikuks seoses tagastatava maa kasutamisega avalikes huvides (Riigikohtu

13.10.2005 otsus nr 3-3-144-05, p-d 12-13).

Kuigi valdavalt võib korraldusega nr 1431-k hõlmatud maa tõepoolest olla vajalik

munitsipaalomandisse jäävate tänavarajatiste (Pärnu maantee T6//Tondi tänav T1)

teenindamiseks, ei ole ringkonnakohus veendunud, et see on õige ka kinnistu nr 2390 osa

suhtes, mille osas kaebaja õiguseellane oli tunnistatud õigustatud subjektiks. Nimelt otsustas

Tallinna linn juba 12.03.1996 korraldusega nr 638-k kinnistu nr 2390 osalise tagastamise

õigustatud subjektidele. See otsus tehti ajal, kui tänavarajatised, mille teenindamiseks Tallinna

linn taotles 2010. a maad munitsipaalomandisse, olid juba Tallinna linna omandis (vt Tallinna

Linna 25.05.2010 taotlus; I kd, tl 37). Arvestades eespool selgitatud menetlustoimingute

tegemise järjekorda, saab linna 12.03.1996 korraldusest nr 638-k seega järeldada, et 1996. a-l

ei olnud vajadust taotleda vaidlusalust osa kinnistu nr 2390 alla jäävast maast

munitsipaalomandisse.

Tallinna linn ei ole välja toonud ühtki mõistlikku ja eluliselt usutavat selgitust, miks 1996. a-l

ei olnud kinnistu nr 2390 103 m2 suurune osa linnale tänavarajatiste teenindamiseks vajalik,

kuid 2010. a-l siiski oli. Taolist põhjendust ei nähtu ka Tallinna Linnavalitsuse 05.05.2010

korraldusest nr 682-k, millega vaidlusalune maa arvati Pärnu maantee T6//Tondi tänav T1

teenindamiseks vajaliku maa koosseisu (I kd, tl 60-61), Tallinna linna 25.05.2010 taotlusest ega

maavanema korraldusest nr 1431-k. Asjaolusid arvestades on pigem usutav kaebaja väide, et

vaidlusalune osa kinnistust nr 2390 hõlmati 25.05.2010 maa munitsipaalomandisse andmise

taotlusega eeskätt põhjusel, et Tallinna linna arvates olid kõik maa tagastamise taotlused

lahendatud ning kinnistu nr 2390 tagastamata osa arvati tänavarajatise teenindamiseks vajaliku

maa hulka selleks, et viia Pärnu maantee T6//Tondi tänav T1 tekkiva kinnistu piirid kokku juba

tagastatud või erastatud kinnistu piiridega. Vastasel korral oleks kinnistute vahele jäänud 103

m2 suurune maariba.

3-15-1843

8(9)

Eelnevat

arvestades

ei

saa

välistada,

et

kui

maavanemal oleks

olnud maa munitsipaalomandisse andmise otsust tehes teada kõik kinnistu nr 2390 varasema

menetlusega seonduvad asjaolud, sh see, et Tallinna linn on varasemalt otsustanud kinnistu nr

2390 tagastamise ja kahele õigustatud subjektile kolmest on maa reaalosadena ka tagastatud,

oleks korralduse nr 1431-k sisu olnud teistsugune.

21. Tallinna Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldus nr 414-k lähtub eeldusest, et kaebajale

maa tagastamise välistab selle jätmine munitsipaalomandisse vastavalt korraldusele nr 1431-k.

Kuna korraldus on 1431-k on õigusvastane, on seda ka korraldusele nr 1431-k tuginev korraldus

nr 414-k.

22. Ringkonnakohus märgib veel, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega

nr 4388 loeti kinnistu nr 2390 tagastamise õigustatud subjektideks AA ja YY (mõlemad ¼

mõttelises osas) ja LL (½ mõttelises osas) ning see otsus on kehtiv. Kaebaja nõudeõigus

tagastatud maale ei saa olla suurem kui tema õiguseellasel YY-l (vt ORAS § 161). Kuna AA-le

ja LL-le tagastati nende mõttelisele osale vastavad reaalosad juba 1996. a-l ning AA ja LL

müüsid neile tagastatud maa samal aastal edasi kolmandale isikule, ei saa kinnistut nr 2390

enam tagastada mõttelistes osades hoolimata sellest, et halduskohus tunnistas 30.04.1997

otsusega maa reaalosadena tagastamise õigusvastaseks. Osas, milles 333 m2 loeti

mittetagastatavaks maaks, nimetatud kohtumenetluses vaidlust ei olnud. Kompenseerimisele

kuulunud 333 m2 maad ei antud korraldusega nr 1431-k ka munitsipaalomandisse.

23. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu

31.03.2017 otsuse ning teeb uue otsuse, millega tühistab korraldused nr 1431-k ja 414-k ning

kohustab Tallinna linna lahendama kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest endise kinnistu

nr 2390 tagastamise küsimust 103 m2 osas, milles kaebaja õiguseellane loeti õigustatud

subjektiks.

24. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega

kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule

hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 4 sätestab,

et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid riigilõiv 15+15=30 eurot ning kulud õigusabile

8406,80 eurot (sh käibemaks), millest 4748,40 eurot palus kaebaja välja mõista Harju

maavanemalt ja 3658,40 eurot Tallinna linnalt tulenevalt asjaolust, et kaebaja esitas

halduskohtule kaks kaebust, mille halduskohus liitis ühte menetlusse. Õigusabiteenust osutati

kokku ca 60 tundi. Kulude kandmine on tõendatud (I kd, tl 136-173). Arvestades asja keerukust

ja läbitöötamist vajavate materjalide mahukust, samade seisukohtade kordumist mitmetes

erinevates menetlusdokumentides, aga ka seda, et menetlusosalised vaidlesid pikalt Harju

maavanema korralduse nr 1431-k peale esitatud kaebuse tähtaegsuse üle, mille halduskohus

otsustas kaebaja kasuks (I kd, tl 123-125), peab ringkonnakohus põhjendatud menetluskuluks

(sh riigilõiv) esimese astme kohtus vastavalt 3115 eurot (Harju maavanem) ja 1815 eurot

(Tallinna linn).

3-15-1843

9(9)

Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes on riigilõiv 15 eurot ning kulud õigusabile 2709,67

eurot (vandeadvokaat K. Ristal) + 4344,00 eurot (vandeadvokaat P. Raudsepp), kokku 7053,67

eurot. Mõlemad summad sisaldavad käibemaksu. Õigusabiteenust osutati kokku ca 42 tundi.

Kulud on kantud (II kd, tl 60-75). Kuna suuremas osas on menetlusdokumentides korratud juba

varem esitatud seisukohti, samuti arvestades asja mahtu ja keerukust, peab ringkonnakohus

apellatsioonimenetluse

põhjendatud

kuludeks

1800

eurot

(sh

käibemaks).

Apellatsioonimenetluse käiku arvestades jääb kummagi vastustaja kanda 900 eurot.

Kokkuvõttes tuleb menetluskuluna välja mõista Tallinna linnalt 2715 eurot ja Harju maavanema

õigusjärglaselt Maa-ametilt 4015 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/