2-17-15188/26 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Zakaria Nemsitsveridze

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2018. a., Tartu kohtumaja, lihtmenetlus

Tsiviilasja number

2-17-15188

Tsiviilasi

Aleksei Kiršini hagi Hansen Auto OÜ vastu kahju

hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

2278,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aleksei Kiršin (isikukood: XXX, elukoht XXX);

Hageja esindaja: vandeadvokaat Rainer Kuulme

(Advokaadibüroo Lillo & Partnerid, Pärnu mnt 10, 10148

Tallinn; rainer.kuulme@advokaat.ee);

Kostja: Hansen Auto OÜ (registrikood 12425992,

asukoht

Käbi

tn

9,

50705

Tartu,

e-post

autod004@gmail.com);

Kostja

esindaja:

vandeadvokaat

Klen

Laus

(Advokaadibüroo TRINITI, Tartu mnt 2, 10145 Tallinn,

klen.laus@triniti.ee)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista Hansen Auto OÜ-lt Aleksei Kiršini kasuks hüvitis 1320 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 70,20 eurot alates 07.06.2017 ja viivis VÕS § 113 lg

1 2. lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 22.02.2018 kuni nõude tasumiseni.

3. Jätta hagi rahuldamata hüvitise 680 eurot ja sellelt arvestatava viivise

väljamõistmise osas.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte

endi kanda, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest.

Ringkonnakohus

menetleb

apellatsioonkaebust üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või

on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see

võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesoleval juhul kohus edasikaebamiseks luba ei anna.

Apellatsioonkaebuse esitamise soovi korral tuleb apellatsioonkaebuse esitajal kümne päeva

jooksul otsuse kuulutamisest arvates teatada kohtule soovist esitada otsuse peale

apellatsioonkaebus, et kohus otsust puuduoleva osaga täiendaks. Otsuse täiendamise korral

hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse

kättetoimetamisest arvates. Kui hageja kümne päeva jooksul kirjeldava ja põhjendava osata

tehtud otsuse kuulutamisest arvates ei teata apellatsioonkaebuse esitamise soovist, loetakse,

et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

KOHTU SEISUKOHT

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-is sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat,

mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.

06.02.2017 kohtuistungil hageja loobus nõudest summas 55,22 eurot õigusabikulude arvelt ja

jäid nõude juurde põhisummas 2000 eurot, millele lisandub viivis, taotledes asja menetlemist

lihtmenetluses. Kostjal ei olnud vastuväiteid asja arutamiseks lihtmenetluses. Kohus võtab

loobumise summas 55,22 eurot vastu ja lõpetab selles osas menetluses ning jätkab asja

arutamist lihtmenetluses.

2. Tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 9 võib muu hulgas hagi menetlemisel lihtmenetluses teha

asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, mistõttu kohus jätab käesolevast otsusest välja

kirjeldava osa. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta

kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on

rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

3. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Hageja esitas kohtule hagi Hansen Auto OÜ vastu sõiduki müügilepingule

mittevastavusest tuleneva kahju hüvitise 2055,22 eurot, 12.10.2017 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 57,87 eurot ja lisanduva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras väljamõistmiseks. Hageja nõudeks pärast nõude vähendamist on kahju

hüvitis 2000 eurot, 12.10.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 56,32 eurot koos

lisanduva viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vaidleb hagile vastu,

leides, et müüdud sõiduk vastas lepingutingimustele ja müüja ei vastuta kostjale väidetavalt

tekkinud kahju eest.

5. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nad sõlmisid 17.01.2017 müügilepingu, millega

kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki Audi A6 Avant hinnaga 7700 eurot ja et sõiduki

müügilepingu näol oli tegemist tarbijale müügiga VÕS § 208 lg 4 tähenduses, s.o asja müük

müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma

majandus- või kutsetegevuses. Seega kuuluvad kohaldamisele tarbijale müügi sätted.

6. VÕS § 217 lg 1 1. lause kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele,

eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Pooled ei vaidle selle üle, et

kirjalikus müügilepingus ei olnud eraldi kokkulepet sõiduki seisundi, s.h kvaliteeti piirava

tingimuse esinemise kohta.

7. VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi ei vasta asi muuhulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe

puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt

kasutatakse. Vaidlus puudub selles, et hageja ostis sõiduki selle tavapärasel kasutusviisil

kasutamiseks, s.o sõitmiseks, ning poolte seletuste põhjal kostja teadis seda või pidi sellest aru

saama lepingu sõlmimise ajal. Juhul kui müügilepingu objektiks olev asi on ostja poolt

kavandatavaks

või

tavaliseks

otstarbeks

eesmärgipäraselt

kasutatav,

tuleb

asja

lepingutingimustele vastavuse hindamisel täiendavalt kontrollida, kas asjal on nimetatud

kasutusviisiks ka nõuetekohane kvaliteet. Tulenevalt VÕS § 77 lg 1 peab erikokkuleppe

puudumisel müüdud asi olema vähemalt keskmise kvaliteediga, s.o vastama vähemalt samale

kvaliteedile, mis müüdud asjaga sarnastel asjadel tavaliselt on.

Tarbijalemüügi korral tuleb asja keskmise kvaliteedi kontrollimisel arvestada ka VÕS § 217 lg

2 p-s 6 sätestatud lisakriteeriumitega. VÕS § 217 lg 2 p 6 kohaselt asi ei vasta muu hulgas

lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase

kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja

müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult

tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Õiguskirjanduse kohaselt võivad

lepingutingimusteks põhimõtteliselt saada müüja või tema esindaja poolt lepingu

ettevalmistamise faasis ostjale edastatud andmed ja ühepoolsed kinnitused müüdud asja

omaduste kohta. Kostja kinnitusel oli sõiduk korraliselt hooldatud ja Oskar Auto OÜ oli

müügieelselt teostanud sõiduki tehnilise kontrolli (tl 47). Aleksei Kiršini sõnul ütles kostja talle,

et: “Autol on puhas ajalugu ja suuri probleeme ei teki.“ (tl 82 pöördel). Kohtu hinnangul võis

hageja seega mõistlikult eeldada, et talle müüakse selle tavapärasel kasutusviisil kasutatav ja

sõidukorras auto.

Keskmise kvaliteedi kontrollimisel tuleb vahet teha uute ja kasutatud asjade müügil. Riigikohus

on selgitanud, et kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest

kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei

esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele

mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud

asjadel tavaliselt ei esine (Riigikohtu 07.04.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12). Hageja

esitas kohtule OÜ Mekre-Äri 30.05.2017 selgituse hageja sõidukil fikseeritud puuduste kohta

ja hinnangu, mille kohaselt sarnasel kasutatud sõidukil neile teadaolevalt tavapäraselt selliseid

puuduseid ei esine ning ei ole reaalne, et sellised vigastused tekiks vaid umbes ühekuulise

sõiduki kasutamise järel (tl 20). O.H. möönis istungil, et 8 päeva peale auto ostu võiks auto

sõita (tl 82 pöördel). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud seda, et OÜ Mekre-Äri poolt

tuvastatud puudused esineksid tavapäraselt ka teistel vaidlusaluse sõidukiga samaväärsetel

sõidukitel.

Eeltoodust tulenevalt kohus nõustub hagejaga, et tegemist on puudustega, mille esinemist ei saa

ka kasutatuna ostetud sõiduki puhul lugeda tavapäraseks ja seega lepingutingimustele

vastavaks, seega loeb kohus tuvastatuks, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele.

8. VÕS § 218 lg 1 1. lause järgi müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse

eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal

ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 2 2. lauses sätestatu järgi

tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud

lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole

vastuolus asja või puuduse olemusega.

Lähtudes tõendamiskoormusest peab tarbijast ostja seega tõendama puuduse olemasolu ja selle

ilmnemise ajahetke. Müüja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et puudus on tekkinud tarbija

enda tegevuse tagajärjel.

Aleksei Kiršini kohtus antud seletuse põhjal oli juba sõiduki proovimisel enne ostmist tunda

vibratsiooni tühikäigul, 25-l (jaanuaril) läks põlema tuli, mis näitas, et õlirõhk on madal, mille

peale jättis kohe auto seisma, auto viidi remonditöökotta Mekre-Äri ja seal selgitati, milles

probleem (tl 81 pöördel). Hageja väidet puuduse esinemise kohta kinnitab OÜ Mekre-Äri

selgitus, mille kohaselt 30.01.2017 toimetati sõiduk neile remonti, peale sõiduki mootori

demonteerimist tuvastati remonditöökojas, et sõidukil on katki õlipump ja hooratas, samuti ei

olnud töökorras klapisääretihendid, kepsusaaled ja raamsaaled (tl 20). Puuduse esinemist

kinnitab ka O.H.i seletus selle kohta, et kostja helistas talle, ütles, et õlipump on katki, teab

seda, kuna töökojas on mootor lahti võetud. O.H.i sõnul võis see kõne olla 31. jaanuaril. Samas

ta märgib, et tema müügi ajal vibreerimist ei täheldanud ja kui Oskar Autos auto üle vaadati,

siis seda probleemi ei täheldatud (tl 82), sõiduki tehnilist korrasolekut kinnitab Oskar Auto OÜ

23.10.2017 selgituses (tl 52). Kohus leiab eeltoodu põhjal, et sõidukil esines puudus ja see

ilmnes hiljemalt 25.01.2017 (põhjus selgitati välja 30.01.2017), seega kuni kuue kuu jooksul

sõiduki üleandmisest hagejale 17.01.2017, mistõttu saab eeldada lepingutingimustele

mittevastavuse olemasolu asja üleandmise ajal. Kohtu hinnangul ei ole selline eeldus käesoleval

juhul vastuolus asja või puuduse olemusega.

Kostja osutas võimalusele, et mootoririke võis olla põhjustatud 19.01.2017 OÜ Mekre-Äri

teostatud puudulikust hooldus- ja remonditööst (tl 48) või hageja enda tegevusest – O.H.i

seletuse kohaselt võib õlipump minna katki, kui näiteks sõidetakse tahhomeeter piirajasse või

millegi otsa (tl 74). Kohus möönab selliste võimaluste olemasolu, kuid kuna käesoleval juhul

ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks, asub kohus seisukohale, et

müüja ei ole tõendanud puuduse tekkimist ostjast tulenevatel asjaoludel. Kohus peab vajalikuks

siinkohal märkida, et sõiduki Oskar Auto OÜ-s ülevaatus ei toimunud mitte vahetult enne

sõiduki müüki hagejale, vaid peaaegu kolm kuud varem, seega ei ole välistatud rikke tekkimine

ka ülevaatuse ja müügi vahelisel ajal.

9. VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja

lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kohus ei

nõustu kostja seisukohaga, et kuivõrd vaidlusaluse sõiduki näol on tegemist pea 10 aastat vana

sõidukiga, läbisõiduga müügi hetkel umbes 250 000 km, siis oli hageja kahtlemata teadlik

sõiduki seisukorrast ning sellest, et tegemist on kasutatud sõiduautoga, mis võib vajada

jooksvalt remonti ja erineva kulumisastmega detailide väljavahetamist (tl 46-47). Poolte vahel

puudub vaidlus selles, et müüdi kasutatud sõiduk ning Aleksei Kiršin kinnitas, et sai aru, et

kasutatud autole ei saa esitada samu nõudeid kui uuele autole (tl 82 pöördel). Müügilepingus ei

sisaldu tingimust ja pooled ei ole väitnud, et sõiduk ostetakse sellises seisundis nagu see on või

et müüja ei vastuta puuduste, eelkõige varjatud puuduste eest. Ainuüksi asjaolu, et müüdi

kasutatud sõiduk, ei vabasta müüjat sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest tulenevast

vastutusest.

Kostja leiab ühtlasi, et hageja oli teadlik sõiduki seisukorrast, kuna ta vaatas selle enne ostmist

korduvalt üle (tl 47). Kohus leiab, et müüja vastutust ei mõjuta see, kui ostja kasutab

müügieseme ülevaatamisel vastava kogemuse või teadmistega isiku abi, kuna seadusest ei

tulene kostjale kui tarbijale ostetud asja ülevaatamise kohustust (VÕS § 219). Ostja ei pea

eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav asi, ega üldjuhul palkama

asjatundjat (Riigikohtu 30.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 24). OÜ Mekre-Äri

selgituse kohaselt riikliku tehnoülevaatuse ja tavapärase visuaalse ülevaatuse käigus selliseid

puudusi tuvastada võimalik ei ole, selleks tuleb mootor eelnevalt demonteerida (tl 20).

Eeltoodu põhjal kohus leiab, et sõidukil tuvastatud puuduste näol oli tegemist varjatud

puudustega, mida hagejal ei oleks ka vajalike tehniliste teadmiste olemasolul ja sõiduki välisel

ülevaatusel nõuetekohast hoolsust rakendades olnud kohapeal võimalik avastada. Seda kinnitab

asjaolu, et ka sõiduki tavapärasel müügieelsel ülevaatusel Oskar Auto OÜ-s neid ei leitud.

Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et kostja müüs hagejale puudustega sõiduki ehk

lepingutingimustele mittevastava asja VÕS § 217 lg 2 p-de 2 ja 6 tähenduses. Kohus märgib, et

VÕS § 218 ei näe vastutuse eeldusena ette kohustuse rikkuja teadmist oma kohustuse

rikkumisest ega asja puudusest. Käesoleval juhul peab sõiduki varjatud puuduste eest kostja

müüjana vastutama ka siis, kui ta ise puudustest ei teadnud.

10. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest

müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest

teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja

lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai

mittevastavusest teada. VÕS § 220 lg 3 1. lause sätestab, et kui ostja ei teata müüjale

lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või

kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt,

ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.

Nii O.H.i kui Aleksei Kiršini kohtus antud seletuse põhjal teatas hageja kostjale õlipumba

katkiminekust ja suurenenud õlikulust pärast selle kindlakstegemist OÜ Mekre-Äri poolt

31.01.2017 (tl 81, 82), seega teatas hageja ilmnenud puudusest müüjale õigeaegselt.

11. VÕS § 222 lg 1 1. lause kohaselt kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda

müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale

võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid

ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse

olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta

mujalt. VÕS § 222 lg 2 sätestab, et müüja kannab asja parandamisega või asja asendamisega

seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud.

Aleksei Kiršini 19.02.2017 saadetud kirja põhjal hageja helistas pärast 31.01.2017 OÜ-lt

Mekre-Äri õlipumba katkiolekust teadasaamist kostjale ja teatas probleemist, mille peale kostja

taas keeldus remondi tegemisest (tl 62). Hageja istungil kostjale konkreetselt õlipumbaga

seotud rikke parandamise nõude esitamist ei kinnitanud. O.H.i 23.03.2017 vastuse (tl 63-64) ja

istungil antud seletuse põhjal (tl 73 pöördel) nõudis hageja pärast õlipumbarikke avastamist

kostjalt üksnes raha maksmist. Kohtu hinnangul ei ole seega käesolevas asjas üheselt tuvastatav,

et hageja oleks nõudnud kostjalt konkreetselt õlipumba rikkest tuleneva puuduse parandamist.

Samas peab kohus käesoleva asja õigeks lahendamiseks oluliseks arvestada hageja seletustega

selle kohta, miks ta pärast 25.01.2017 õlirõhu tule süttimist ja 30.01.2017 sõidukil esinevate

probleemide ulatuse väljaselgitamist ei pöördunud kostja poole sõiduki parandamise nõudega,

vaid soovis kulutuste hüvitamist

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja pöördus umbes pärast lepingu sõlmimist nädal

(hageja seletuse põhjal 23.01.2017 – tl 81 pöördel) hageja poole teatega, et armatuurlaual

põlevad ABS, ESP ja käsipiduri tuled (tl 46, 63). Kuigi hageja käesolevas asjas ei nõua kostjalt

nimetatud puudustega kaasnenud kahjude hüvitamist, tuleb kohtu hinnangul antud asja

lahendamisel arvestada ka selle rikke ilmnemisel toimunud pooltevahelist suhtlust, kuivõrd

sõidukil avaldusid erinevad rikked väga lühikese ajavahemiku jooksul – sõiduki müümisest

17.01.2017 kuni selle sunnitud seismajätmiseni õlirõhutulede süttimise tõttu 25.01.2017.

Hageja seletustest nähtub, et juba ABS, ESP ja käsipiduri tulede süttimise probleemiga kostja

poole pöördumisel kinnitas kostja hagejale, et viimane peab rikete parandamise eest ise maksma

(tl 81 pöördel). Aleksei Kiršini seletuse kohaselt ei helistanud ja pöördunud O.H.i poole

rohkem, kuna ta juba esimesel korral ei tahtnud üldse endale vastutust võtta, siis suurema

probleemi puhul poleks ta seda ammugi tahtnud teha. Ta ei pöördunud sellepärast Oskar Auto

poole, kuna O.H. kogu aeg rõhutas, et hageja peab ise kõik kinni maksma (tl 82 pöördel). Kostja

23.03.2017 vastuse põhjal teatas kostja hagejale pärast 31.01.2017 kõnet, et kostja ei saa selle

eest vastutav olla, ennekõike kahel põhjusel: hageja oli sõiduki juba juppideks võtnud, mitte ei

pöördunud kostja poole vea tuvastamiseks ja tegemist oli ettenägematu asjaga, mis ei kuulu

varjatud vea alla. Kostja pakkus hagejale üksnes abi varuosa leidmisel (tl 63-64). Hageja

seletas, et järgmisel päeval helistas kostja tagasi ja pakkus talle Lätist või Leedust toodud

pumpa, kostja autot näha ei tahtnud, kuna arvas, et hageja peab autot remontima oma kulul (tl

82).

Eeltoodu põhjal kohus leiab, et kuigi kostja on rõhutanud, et hageja oleks pidanud Oskar Auto

OÜ-sse pöörduma sõiduki kontrollimiseks, mille põhjal otsustada, kas kostja on rikete eest

vastutav, võis hageja põhjendatult leida, et kostja keeldus sõiduki parandamisest ja seega on tal

sõiduki parandamisel õigus nõuda selleks tehtud kulutuste hüvitamist kostjalt. Käesolevas asjas

esitatud asjaolude põhjal ei kasutanud kostja võimalust õlipumba rikkest teatamisest

31.01.2017 kuni sõiduki parandamiseni 20.03.2017 võimalust see ise parandada, kaotades

seeläbi võimaluse sellega seonduvaid kulusid kontrollida.

12. VÕS § 222 lg 5 kohaselt kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee

seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt

selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Kohus märgib, et kuivõrd parandamiskulude

hüvitamisnõue on algse täitmisnõude spetsiifiline alaliik, mitte kahju hüvitamise nõue, siis ei

kuulu siinkohal kohaldamisele VÕS § 127 jj.

Hageja esitatud arvete osas (tl 16-19) on kohus seisukohal, et nende tegelikkusele vastavust või

seotust konkreetselt hageja sõiduki remondiga ei sea kahtluse alla asjaolu, et kasutatud on teiste

isikute ja ettevõtete abi varuosade tellimisel. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hagejal ei ole

õigust nõuda kostjalt uute varuosade maksumuse hüvitamist ainuüksi põhjusel, et lepingu

esemeks oli kasutatud sõiduk. Küll aga on õiguskirjanduse kohaselt asja parandamiseks tehtud

kulud mõistlikud juhul, kui need ei ületa keskmiselt vastava toimingu tegemiseks vajalikke

kulusid. Seadus ei nõua ostjalt võimalikest parandamise võimalustest odavaima valimist.

Samaväärsete pakkumiste korral peab ostja siiski eelistama odavamat, vastasel korral saab ta

mõistlike kulutustena nõuda üksnes odavamale pakkumisele vastavaid kulusid.

Antud juhul ei tulene kohtule esitatud asjaoludest, et hageja oleks remonditöid tellides uurinud

ka teisi pakkumisi, vaid valis kohe oma tavapärase remonditöökoja. Kostja esitas kohtule Creus

OÜ ja hooratta hinnapakkumise (tl 84-85). Kohus leiab, et puudub alus kahelda Creus OÜ

hinnapakkumise usaldusväärsuses hageja esitatud põhjendustel (tl 105), kuna äriregistri

andmetel on Creus OÜ tegutsev ettevõte, hinnapakkumine on vormistatud ettevõtte blanketil

ning kuivõrd hinnapakkumine on üksnes esialgne hinnang tööde mahule ja kulule, lähtudes

tellija esitatud lähteandmetest ja tööde teostaja hetkel olemasolevatest võimalustest, siis ei ole

see samastatav juba tehtud tööde eest esitatud konkreetse arvega. Vastuseks hageja väitele leiab

kohus, et ainuüksi asjaolu, et kulud on tegelikult kantud, ei tähenda veel, et need saab lugeda

mõistlikeks kuludeks VÕS § 222 lg 5 mõttes. Kohus leiab, et võrreldes poolte esitatud andmete

põhjal sõiduki remondiks kuluvat aega, tunnihinda ja materjalikulu, tuleb muude tõendite

puudumisel antud juhul lugeda mõistlikuks kulutusi, mis jäävad nende keskmisesse vahemikku,

s.o summas 1320 eurot.

13. Hagiavalduses on esitatud ka nõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks summas

(pärast osalist nõudest loobumist) 304,78 eurot VÕS § 128 lg 3 alusel. Õigusabikulude nõude

aluseks oleva arve nr 414-2017 kohaselt on Aleksei Kiršinile osutatud õigusabi sisuks

materjaliga tutvumine, seisukoht ja kahju hüvitamise nõude koostamine (tl 22). Kohtule

esitatud asjaolude põhjal oli hagejal õigusabikindlustus õigusabikulude katmiseks. Kahju

hüvitamise nõude punkti 1.1 kohaselt on Advokaadibüroo Lillo & Partnerid kliendiks Aleksei

Kiršin, kelle õigusabikulud käesolevas asjas on kindlustatud D.A.S Õigusabikulude

Kindlustuse AS-i poolt (tl 23). Hageja esindaja selgitas kohtus, et kliendil on õigusabikulude

kindlustus, D.A.S Õigusabikindlustus maksab need kinni, õiguskaitse on nende poolt (tl 74).

Aleksei Kiršini seletuse kohaselt pärast 31.01.2017 kõnet O.H.iga loobus tema abist ja tegi

edaspidi koostööd kindlustusfirmaga D.A.S (tl 82). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal

puudub kahjuhüvitise nõue kohtueelsete õigusabikulude osas kostja vastu ja seega puudub alus

selle nõude rahuldamiseks VÕS § 218 lg 3 alusel.

14. Hageja taotles hüvitiselt viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud

määras alates kahju hüvitamise nõudes märgitud tasumise tähtajast 07.06.2017.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 2. ja 3. lause kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele, seejuures käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 113 lg 2 (kindlaks

määramata täitmise aeg) sätestatu, kuna kostja rahalise kohustuse täitmise aeg on kindlaks

määratud kahju hüvitamise nõudes.

15. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista remondikulude hüvitis

1320 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 70,20 eurot alates 07.06.2017 kuni 21.02.2018 (260

päeva * 0,27 eurot) ja lisanduv viivis alates 22.02.2018 VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud

määras kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus

märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised

menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et

kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud

juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist

rahuldanud.

Kohus on seisukohal, et kuivõrd eeltoodu põhjal kuulub hageja nõue rahuldamisele umbes 63%

ulatuses ja arvestades poolte esitatud teiselt poolelt väljamõistetavate menetluskulude suurust

(hagejal 2160 eurot, s.h riigilõiv 250 eurot (tl 107), kostjal 2788,32 eurot (käibemaksuta) ja 16

eurot transpordikulu (tl 112)), siis on põhjendatud ja õiglane jätta poolte menetluskulud

täielikult nende endi kanda. Menetluskulude poolte endi kanda jätmisel jätab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Zakaria Nemsitsveridze

Kohtunik