2-16-13604/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 16.02.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-13604 Tsiviilasi XX hagi YYY vastu saamata jäänud ületunnitöö tasu väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 09.01.2017 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YYY apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 513.74 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja/vastustaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja/apellant YYY (registrikood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Janek Väli Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 09.01.2017 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta XX hagi rahuldamata ning menetluskulud kõigis kohtuastmetes XX kanda. 2. Apellatsioonkaebus rahuldada. 3. YYY-le hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist. 4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

2 esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue 1. 17.06.2016 esitas hageja töövaidluskomisjonile (TVK) kostja vastu avalduse, milles palus endiselt tööandjalt välja mõista ületunnitöö tasu 596.54 eurot. TVK rahuldas avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hagejale välja 513.74 eurot. Kostja esitas kohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses osas, milles TVK avalduse rahuldas. 10.10.2016 maakohtule esitatud hagis palus hageja kostjalt välja mõista ületunnitöö tasu 513.74 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Pooled olid 16.04.2014 kuni 29.04.2016 töösuhtes. Kostja maksis hagejale 16.04.2014 kuni 01.10.2014 töötasu 480 eurot kuus, 01.10.2014 kuni 01.08.2015 igas kuus 520 eurot ja 01.08.2015 kuni 29.04.2016 igas kuus 580 eurot. Töölepingu järgi arvestati hageja tööaega summeeritult, neljakuuliste perioodidena (sh märts–juuni; juuli–oktoober; november–veebruar). Hageja tegi augustist 2014 kuni jaanuarini 2016 ületunnitööd, mille eest jättis kostja tasumata kokku 513.74 eurot.

Kostja vastuväited 3. Kostja palus jätta hagi täielikult või osaliselt rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Hageja nõue on aegunud, sest ta ei vaidlustanud kostja kehtestatud töötasu arvutamise ja tööaja arvestamise aluseks olevaid korraldusi ja tööajagraafikuid nelja kuu jooksul.

5. Hageja töötas kindla töötasuga ja summeeritud tööajaga arvestusperioodiga neli kuud. Tööaja arvestus on õige ja kostja ei jätnud ületunnitöö eest tasumata. Kostja ei vähendanud hagejaga kokkulepitud tööaega pühade ja tähtpäevade seaduse (PTS) §-des 1 ja 2 loetletud rahvusja riigipühade võrra, kuna seda ei ole töölepingu seaduses (TLS) ette nähtud. Ainuüksi asjaolu, et rahvusja riigipühad loetakse puhkepäevadeks, ei anna alust summeeritud tööaja arvestuse korral kokkulepitud tööaega vähendada. Kui hageja oli arvestusperioodi lõpuks teinud ületunnitööd, tuleb see hüvitada 0,5-, mitte 1,5-kordselt, sest vaidlusaluse aja eest on kostja hagejale maksnud kokkulepitud tasu.

Esimese astme kohtu otsus 6. 09.01.2017 otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 513.74 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda, kuid kuna hagejal ei olnud menetluskulusid tekkinud, ei määranud kohus kulude rahalist suurust kindlaks.

3 7. Hagi ei ole aegunud, sest hageja pöördus töötasu nõudega TVK-sse individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lõikes 3 sätestatud 3-aastase tähtaja jooksul. Töötasu nõudmiseks ei pidanud hageja vaidlustama kostja korraldusi.

8. Kostja lähtus hageja tasustamisel tema tegelikest töötundidest ega vähendanud kokkulepitud tööaega PTS §-des 1 ja 2 loetletud rahvusja riigipühade võrra. Kuna PTS-s on lisaks TLS-le reguleeritud tööja puhkeaega, pidanuks kostja seda kohaldama hageja tööja puhkeaja arvestamisel. Kui PTS-s on teatud päevad märgitud puhkepäevadena, tuleb nende päevade tunnid jätta kokkulepitud tööaja arvestusest välja, kuna tegemist on laupäevale ja pühapäevale lisanduvate puhkepäevadega. Asjaolu, et PTS-s puudub viide TLS-le või vastupidi, ei tähenda, et PTS ei kohaldu. Kuna kostja ei tutvustanud hagejale tööaja arvestamise korraldusi, on need TLS § 2 järgi tühised.

9. Kuna pooled olid leppinud kokku summeeritud tööaja arvestuses arvestusperioodiga neli kuud, tuleb hageja ületunnitöö mahu kindlakstegemisel tuvastada töötundide arv ning seda ületavad töötunnid iga neljakuulise arvestusperioodi lõpuks. Kõik töötunnid, mis ületavad kokkulepitud tööaega arvestusperioodi lõpuks, on käsitatavad ületunnitööna. Lähtudes hageja ületundide arvestusest ja tööajatabelitest on hagi põhjendatud ja tõendatud.

10. Põhjendatud ei ole kostja väide, et hagejale ei saaks ületunde hüvitada rohkem kui 0,5-kordselt, kuna ühekordselt on nende eest juba tasutud. Kostja esitatud hageja töötasu arvestusest nähtuvalt on ületundide eest jäetud hagejale tasumata 1,5- kordselt, sest hagejale kehtestatud töötasu maksti kokkulepitud töötundide alusel ja ületunnid jäeti palgaarvestusest täies ulatuses välja.

11. Kostja seisukoht, et hagejale makstud lisatasu tuleks arvestada tasuna ületundide eest, on põhjendamata ja vastuolus seadusega. Kostjal ei ole õigust nõuda hagejale makstud lisatasu tagasi ega seda tasaarvestada hageja töötasu nõudega.

Apellatsioonkaebus 12. 10.02.2017 apellatsioonkaebuses palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohus kohaldas vääralt ITVS § 6 lõiget 1, TLS § 6 lõiget 6, § 43 lõikeid 1 ja 3 ning PTS § 1 ja § 2. Hageja nõue on osaliselt aegunud ja kostja nn normtundide arvestus on seadustega kooskõlas. Jääb arusaamatuks, millise õigusnormi või tõlgendusmeetodiga jõudis maakohus järeldusele, et PTS §-des 1 ja 2 loetletud pühad vähendavad nn normtunde. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-143-15 (punktis 13) väljendatud põhimõtteid saab kohaldada käesolevas asjas. Kostja jäi oma alternatiivse seisukoha juurde, et kui hagejal arvestusperioodi lõpuks ka oli ületunde, hüvitatakse need 0,5-kordselt. Seega oleks maksimaalseks väljamõistetavaks summaks 171.25 eurot. Maakohus ei vastanud kostja vastuväitele hageja tunnitasu arvestamise metoodikale.

Edasine menetluse käik ja vastustaja seisukoht 13. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 28.02.2017 määrusega kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Riigikohus tühistas 14.06.2017 määrusega ringkonnakohtu määruse ja saatis asja samale ringkonnakohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks (määrus asjas nr 3-2-1-69-17). Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse 22.06.2017 määrusega menetlusse.

4

14. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht 15. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Samuti jaotab ringkonnakohus kolmes kohtuastmes kantud menetluskulud.

16. Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel Riigikohtu seisukohtadest õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel käesolevas asjas, mis on asja uuesti läbivaatavale kohtule TsMS § 693 lõikest 3 tulenevalt kohustuslikud. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-69-17 mh, et maakohus kohaldas asja lahendamisel valesti materiaalõiguse norme ja rikkus otsust põhjendamata jättes oluliselt menetlusõiguse normi; et maakohtu otsusest ei nähtu, millisel õigusnormil põhineb järeldus, et kostja pidanuks hagejaga kokkulepitud tööaega rahvusja riigipühade võrra vähendama; et TLS defineerib nii summeeritud tööaja kui ületunnitöö mõisted ning näeb ette summeeritud tööaja ning ületunnitöö arvestamise ja hüvitamise üldised põhimõtted; et TLS ega muu õigusakt ei sätesta summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda; et üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud tööajal, kuid TLS § 44 lõige 1 võimaldab pooltel leppida kokku, et töötaja kohustub töötama üle kokkulepitud tööaja; et summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul; et TLS-st ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvusja riigipühale langeva tööaja võrra; et asjaolu, et tööpäev langeb rahvusja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 punkti 6 tähenduses; et eeltoodust tulenevalt ei vähendata töötaja kokkulepitud tööaega rahvusja riigipühal töötamise aja võrra, mistõttu ka juhul, kui summeeritud tööaja arvestusperioodis on töötaja kokkulepitud tööajale langevaid rahvusja riigipühi, arvestatakse ületunnitööks üksnes tööaeg, mis ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega; et vastupidine tõlgendus võiks viia mh järelduseni, et töötajale tuleb ületunnitöö eest maksta tasu ka juhul, kui ta ei pidanudki töögraafiku järgi rahvusja riigipühal töötama ega ole seda ka teinud; et ringkonnakohus peab asja läbivaatamisel tegema kindlaks, kas hageja tegi ületunnitööd ja kui hageja tegi ületunnitööd ning kostja on maksnud selle eest kokkulepitud töötasu, võib olla põhjendatud kostja alternatiivne vastuväide, et hagejal on õigus saada lisaks üksnes 0,5-kordset tasu; õige on, et hagi ei ole aegunud ning et hageja ei pidanud vaidlustama kostja kehtestatud töögraafikuid ja tööaja arvestamise korda.

17. Riigikohtu kohustuslikest seisukohtadest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohtu otsus on selles osas (punktis 7) asjakohaselt põhjendatud. Apellandi käsitluse kohaselt nõustus töötaja töösuhte ajal tööandja poolt kehtestatud normtöötundide arvestusega ja tööajatabelitega, samuti tööaja graafikutega, ega vaidlustanud tööandja vastavaid korraldusi, mistõttu on hageja nõue ITVS § 6 lõike 1 alusel aegunud. Kolleegium

5 on seisukohal, et apellant jätab ebaõigesti tähelepanuta maakohtu poolt kohaldatud enne 01.01.2018 kehtinud ITVS § 6 lõike 3, milline reguleeris töövaidlusorganile avalduse esitamise ajal erinormina (sama sätte lõike 1 suhtes) töötasu nõude aegumistähtaega. Ületunnitöö tasu on osa töötasust (TLS § 44 lõige 7).

18. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et töötajale makstud lisatasu ei saa tema nõusolekuta tagantjärgi arvestada tasuna ületundide eest. Maakohus on õigesti märkinud, et sellisel juhul oleks tegemist tööandja poolt teostatava tasaarvestusega juba makstud töötasuga (lisatasu tagasinõue) ja sellise toimingu tegemist peab vastavalt TLS § 78 lõikele 1 andma töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku. Hageja nõusolekut andnud ei ole.

19. Riigikohtu kohustuslikest seisukohtadest tulenevalt nõustub ringkonnakohus apellandiga, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millisel õigusnormil põhineb maakohtu järeldus, et kostja pidanuks hagejaga kokkulepitud tööaega vähendama nende rahvusja riigipühade võrra, mis langesid töönädala sisse (esmaspäevastreedeni). Samuti, et TLS-st ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvusja riigipühale langeva tööaja võrra. Seega ei ole hageja ja maakohtu vastupidine seisukoht põhjendatud.

20. Järgnevalt tuvastab kolleegium vastavalt Riigikohtu juhistele, kas esitatud tõenditest nähtuvalt tegi hageja vaidlusalusel perioodil ületunnitööd. Poolte vahel puudub vaidlus, et kokku oli lepitud summeeritud tööaja arvestus 4-kuuliste perioodidena (märts-juuni, juuli-oktoober, november-veebruar) ning täistööaeg 40 tundi nädalas. Seega tuleb võimaliku ületunnitöö tuvastamiseks võrrelda iga arvestusperioodilõpus töötaja tegelikult töötatud töötunde ja normtöötunde arvestusperioodi jooksul, arvestades seejuures töövõimetuslehel ja puhkusel oldud tunde. Töötaja ei vaidlustanud tööandja poolt töövaidluskomisjonis esitatud tööajatabeleid (tvk t lk 55-57, hageja arvestus t lk 21) ega neist nähtuvaid igas kuus tegelikult töötatud töötunde: 2014.a juulis 184, augustis 135, septembris 120, oktoobris 160, novembris 160 ja detsembris 178; 2015.a jaanuaris 168, veebruaris 165, märtsis 176, aprillis 176, mais 168, juunis 173, juulis 184, augustis 88, septembris 152, oktoobris 120, novembris 168, detsembris 178; 2016.a jaanuaris 70, veebruaris 0. Seega on tõendatud, et I perioodil (2014.a juuli-oktoober) töötas hageja tegelikult kokku 184+135+120+160=599 töötundi, II perioodil (2014.a november-2015.a veebruar) kokku 160+178+168+165=671 töötundi, III perioodil (2015.a märts-juuni) kokku 176+176+168+173=693 töötundi, IV perioodil (2015.a juuli-oktoober) kokku 184+88+152+120=544 töötundi, V perioodil (2015.a november-2016.a veebruar) kokku 168+178+70+0=416 töötundi.

21. Poolte vahel on vaidlus normtöötundide arvestamise üle. Eelnevalt tuvastas kolleegium Riigikohtu seisukohtadele tuginedes, et hageja käsitlus, mille kohaselt ei tuleks normtöötundide arvestamisel võtta arvesse vastavasse kuusse töönädala sisse langevaid riigipühi (ehk et normtunde tuleks arvestada ainult kalendrisse märgitud nn mustade päevade järgi), ei ole kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Muid vastuväiteid tööandja poolt arvestatud ja tööajatabelitest nähtuvatele normtöötundidele ei ole hageja esitanud. Seega võtab kolleegium võimalike ületundide arvestamisel aluseks tööandja poolt arvestatud ja tööajatabelitest nähtuvad normtöötunnid: I perioodil (2014.a juuli-oktoober) kokku

6 184+176+184=712, millest töötaja oli hagi 33 tundi ja puhkusel 56+24 tundi; II perioodil (2014.a november-2015.a veebruar) kokku 160+178+168+165=671; III perioodil (2015.a märts-juuni) kokku 176+176+168+173=693; IV perioodil (2015.a juuli-oktoober) kokku 184+168+176+176=704, millest töötaja oli puhkusel 80+24+56 tundi; V perioodil (2015.a november-2016.a veebruar) kokku 168+178+173+160=679, millest töötaja oli haige 103+144 tundi ja haige 16 tundi. Seega vastavad töötaja tegelikult töötatud töötunnid tööandja kehtestatud normtöötundidega kõigil arvestusperioodidel ja ületundide tegemine tõendamist ei leidnud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

22. Hagi rahuldamata jäämise ja kostja määruskaebuse ning apellatsioonkaebuse rahuldamise alusel jäävad poolte menetluskulud kõigis kolmas kohtuastmes hageja kanda (TsMS § 162 lõige 2). Kostjale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2). Ringkonnakohus lähtub menetluskuludega seonduvate otsustuste tegemisel apellatsioonkaebuses esitatud taotlusest jätta menetluskulud hageja kanda (t lk 43pöördel). 06.02.2018 menetlusdokumendis avaldas apellant, et on valmis ise kandma kassatsiooniastme kulud ning ei esita antud etapis menetluskulude nimekirja ega soovi nende väljamõistmist vastustajalt. Vastavalt TsMS § 173 lõikele 2 määrab kohus menetluskulude jaotuse sõltumata sellest, kas menetlusosalised seda taotlevad. Menetluskulude jaotuse alusel nende rahaliselt kindlaksmääramiseks menetluskulude nimekirja esitamine on poole õigus, mitte kohustus, mistõttu realiseerub apellandi tahe mitte vastaspoolelt menetluskulude hüvitist saada sel teel, et apellant ei esita peale käesoleva otsuse jõustumisest vastavat taotlust maakohtule.

Ulvi Loonurm Indrek Parrest

Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/