2-16-15052/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Margo Klaar ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-15052

Tsiviilasi

Krässik OÜ hagi VAKHOLD OÜ vastu alusetult

saadud raha, intressi ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 21. augusti 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

VAKHOLD OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

340 269,45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Krässik OÜ (registrikood

11728911), lepingulised esindajad advokaadid Karl Kask

ja Triin Toom

Kostja (apellant): VAKHOLD OÜ (registrikood

12155475), lepingulised esindajad advokaadid Gert

Kasekivi ja Aivar Pihlak

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 5. veebruaril 2018, millel osalesid hageja

lepingulised esindajad advokaadid Karl Kask ja Triin

Toom ning kostja lepinguline esindaja advokaat Gert

Kasekivi

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. augusti 2017 otsus jätta muus osas muutmata, aga täiendada

seda otsustusega hagi tagamise abinõude kehtimajäämise kohta.

2. Harju Maakohtu 7. ja 13. oktoobri 2016 määrustega rakendatud hagi tagamise

abinõud kehtivad otsuse täitmise tagamiseks.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

5. Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

ringkonnakohus 1 680 eurot ja mõista see summa kostjalt VAKHOLD OÜ hageja

Krässik OÜ kasuks välja. Kohustada kostjat tasuma hagejale eelmises lauses välja

mõistetud menetluskulude hüvitiselt alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise

tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

2 (12)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Krässik OÜ (endise ärinimega OÜ Daxin Baltic, hageja) esitas 6. oktoobril 2016 Harju

Maakohtule hagi VAKHOLD OÜ (kostja) vastu põhivõlgnevuse 167 000 eurot, intressi ja

viivise nõudes. Menetluse kestel täpsustas hageja, et intressi nõuab ta 231,58 eurot ja viivist

alates 16. augustist 2016.

Hageja väitel:

 sõlmisid pooled järgmised laenulepingud, mille alusel kandis hageja kostjale üle kokku

172 000 eurot:

a) 10. märtsi 2014 laenuleping nr 03-01/2014 summas 80 000 eurot tagasimakse

kuupäevaga 20. märts2019 (edaspidi „laenuleping 1“);

b) 16. märtsi 2015 laenuleping nr 1603/2015 summas 50 000 eurot tagasimakse

kuupäevaga 16. märts 2020 (edaspidi „laenuleping 2“);

c) 8. aprilli 2015 laenuleping nr 0804/2015 summas 42 000 eurot tagasimakse

kuupäevaga 8. aprill 2020 (edaspidi „laenuleping 3“);

 kostja tagastas 19. juulil 2015 laenulepingu 3 alusel 5 000 eurot;

 laenulepingud 1–3 allkirjastas hageja nimel OK (edaspidi „hageja endine juhatuse liige“)

ja kostja nimel AS (edaspidi „kostja juhatuse liige“), kes on hageja endise juhatuse

liikme tütar. Kostja ainsad osanikud, kes tehingutest kasu said, on hageja endise

juhatuse liikme tütred;

 hagejal tekkis veebruaris 2016 kahtlus, et endine juhatuse liige on rikkunud hoolsus- ja

lojaalsuskohustust ega ole tegutsenud hageja huvides ning seetõttu kutsus hageja

ainuosanik ta juhatusest tagasi;

 märtsis 2016 said hageja uus juhatuse liige ning ainuosanik teada laenulepingute 1–3

olemasolust ja tingimustest, mille järel telliti asjatundjalt arvamus lepingute kohta;

 asjatundja 20. juuli 2016 arvamuse (edaspidi „asjatundja arvamus“) kohaselt ei ole

laenulepingud 1–3 sõlmitud turutingimustel. Poolte õigused ja kohustused on olulisel

määral kostja kasuks tasakaalust väljas. Kostja ei andnud laenulepingute sõlmimisel

hagejale tagatisi, kuigi kostjale kuulus kinnisvara. Intressimäärad olid erakordselt

madalad ja jäid alla keskmise. Tagasimakse kohustuse rikkumise puhul puudus kostjal

kohustus tasuda leppetrahvi või viivist. Laenu tagastamiseks ei olnud lepitud graafikut.

3 (12)

Kostjal puudus kohustus esitada hagejale andmeid oma majandustegevuse või

täiendavate rahaliste kohustuste võtmise kohta. Laenulepingutes puudusid viited, millal

võib neid üles öelda. Lisaks kaasnes maksurisk, sest endine juhatuse liige tegi tehingu

oma tütre esindatava äriühinguga. Laenulepingute sõlmimise ajal olid kostja

majandusnäitajad nõrgad ja müügitulu vähenes 2014. aastal ligi 100 korda;

 kuna endine juhatuse liige sõlmis lepingud hageja nimel oma tütardele kuuluva

äriühinguga hagejat oluliselt kahjustavatel tingimustel, tühistas hageja 29. juuli 2016

avaldusega laenulepingud ja nõudis kostjalt alusetult saadud raha tagastamist hiljemalt

15. augustil 2016. Kostja raha ei tagastanud ega reageerinud avaldusele;

 lisaks peab kostja tasuma alates raha saamisest kuni hageja tühistamisavalduse

kättesaamiseni intressi 232,23 eurot ja alates tühistamisavalduse kättesaamisest

2. augustil 2016 viivist seaduses sätestatud määras.

Täiendavalt esitas hageja 29. märtsil 2017 nõude suurendamise avalduse, milles palus kostjalt

välja mõista kokku 317 069,45 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt summalt

167 000 eurot välja viivise seadusjärgses määras alates 7. oktoobrist 2016 kuni nõude täieliku

täitmiseni ning summalt 123 000 eurot alates 30. märtsist 2017 kuni nõude täieliku täitmiseni.

Hageja tõi täiendavalt esile, et:

 lisaks laenulepingutele 1–3 sõlmisid samad pooled 5. novembril 2012 laenulepingu

nr 0511/2012, mille alusel andis hageja kostjale üle 233 000 eurot (edaspidi

„laenuleping 4“). Kostja on laenust tagastanud 110 000 eurot;

 hageja ütles laenulepingu 4 üles 10. veebruaril 2017 kostja poolt laenu sihtotstarbelise

kasutamata jätmise tõttu. Kostja pidi laenu kasutama Tallinnas aadressil Vilmsi 31/2

asuva kinnisvara (edaspidi „hoone“) rekonstrueerimiseks kontoriruumide välja-

ehitamise otstarbel. Tegelikkuses ei renoveerinud ruume mitte kontoriruumideks, vaid

eksklusiivseks eramuks. Kostja sai laenulepingu ülesütlemise avalduse kätte

15. veebruaril 2017;

 hageja palus kostjal laenusumma tagastada hiljemalt 23. veebruaril 2017. Kuivõrd

kostja ei tagastanud laenu, tuleb tal lisaks tagastamata summale (123 000 eurot) tasuda

alates laenu ülekandmisele järgnevast päevast kuni ülesütlemisavalduses märgitud

kuupäevani (23. veebruaril 2017) intressi 24 017,93 eurot. Edaspidi peab kostja tasuma

viivist seaduses sätestatud määras.

2. Kostja vaidles hagile sisuliselt vastu kokkuvõtvalt järgmiselt:

 laenulepingute 1–3 tühistamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, seega ei too

tühistamisavalduse tegemine kaasa nende tehingute kehtetust;

 kõik laenulepingud sõlmiti ja laenud väljastati sihtotstarbelistena. Laenud anti hoone

rekonstrueerimise finantseerimiseks, mida hageja pidi hakkama kasutama üüripinnana

sõlmitava üürilepingu alusel. Hageja seniste äriruumide üürileping lõppes

29. veebruaril 2016, mille järgselt sooviti kolida renoveeritud äriruumidesse. Seega

hagejal oli selge majanduslik huvi laenulepingute sõlmimiseks;

 kuigi hageja endine seaduslik esindaja ja kostja esindaja on perekonnaliikmed, ei saa

sellest tuletada kostja esindaja teadmist, et hageja endine juhatuse liige rikkus oma

juhatuse liikme kohustusi hageja ees. Samuti ei saa sellist teadmist järeldada väitest, et

laenulepingute 1–3 tingimustel ei oleks kostja kelleltki teiselt laenu saanud. Väide laenu

mittesaamise kohta samadel tingimustel on tõendamata. Samuti on paljasõnaline hageja

väide, et kostja osanikud teadsid laenulepingu mittevastavusest turutingimustele.

Hageja ise tellis laenulepingute suhtes eriteadmistega isiku arvamuse, mistõttu ei saa

väita, et laenulepingute turutingimustele mittevastavus on ilmne;

4 (12)

 hageja pidi laenulepingu 1 tingimustest teada saama 2014. aasta majandusaasta aruande

kinnitamisega, mis esitati äriregistrile 10. augustil 2015. Majandusaasta aruanne

kajastas ettevõtte antud laene ja neilt arvestatud intressi. Seega ei ole täidetud lepingu

tühistamise formaalsed eeldused kuuekuulise tähtaja minetamise tõttu. Laenulepingute

tühistamisavalduse sai kostja kätte alles 2. augustil 2016. Ühtlasi tuleb laenuleping 1

lugeda osanike poolt heaks kiidetuks 2014. aasta majandusaasta aruande kinnitamisega;

 hageja lähtus laenulepingu 4 erakorralisel ülesütlemisel lepinguteksti ebaõigest tõlkest.

Lepingu p-s 1.5 ei sätestatud laenusaaja kohustust kasutada raha kontoriruumide

väljaehitamiseks, vaid laenuna antud summa on ette nähtud kinnisvara rekonstrueeri-

miseks. Seega on laenulepingu 4 ülesütlemise materiaalne eeldus täitmata, kuna ei esine

kohustuse olulist rikkumist. Seetõttu on laenuleping 4 jätkuvalt kehtiv.

Lisaks esitas kostja 3. mai 2017 menetlusdokumendis vastuväite, et pooled sõlmisid laenu-

lepingute 1–4 osas vahekohtu kokkulepped, mistõttu üldkohus ei ole pädev hagi läbi vaatama.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 21. augusti 2017 otsusega (vaidlustatud otsus). Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 317 069,45 eurot, millest 167 000 eurot on laenulepingute 1–3

täitmisel alusetult saadu, 231,58 eurot intress sellelt summalt, 1 903,34 eurot sissenõutavaks

muutunud viivis samalt summalt ning 123 000 eurot on laenulepingu 4 alusel tagastamata

põhisumma, 24 017,93 eurot sama lepingu alusel tasumata intress ja 916,60 eurot on

sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks mõistis kohus välja viivise 167 000 eurolt alates

7. oktoobrist 2016 ja 123 000 eurolt alates 30. märtsist 2017 kuni vastavate põhisummade

täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa.

4. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

 laenulepingu 4 alusel pidi hageja andma kostjale laenu 123 000 eurot, kuid kandis

tegelikult kostjale üle 233 000 eurot, millest kostja tagastas 110 000 eurot;

 laenulepingu 1 alusel kandis hageja kostjale laenuna üle 80 000 eurot;

 laenulepingu 2 alusel kandis hageja kostjale laenuna üle 50 000 eurot;

 laenulepingu 3 alusel kandis hageja kostjale laenuna üle 42 000 eurot;

 kokku andis hageja kostjale laenulepingute 1–3 alusel üle 172 000 eurot, millest kostja

tagastas hagejale 5 000 eurot;

 hageja nimel allkirjastas lepingud endine juhatuse liige ja kostja nimel tema tütar;

 hageja endise juhatuse liikme tütred on kostja ainsad osanikud;

 hageja esitas 29. juulil 2016 laenulepingute 1–3 tühistamise avalduse, mille kostja sai

kätte;

 hageja ütles 10. veebruari 2017 avaldusega laenulepingu 4 üles ja kostja sai ka selle

avalduse kätte.

5. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et poolte vaidlus tuleb lahendada vahekohtus.

5.1. Laenulepingutes puudus selge vahekohtu kokkulepe, sest lepingutest ei nähtu, millisesse

kohtusse peaksid pooled vaidluse lahendamiseks pöörduma. Seetõttu ei saa järeldada, et pooled

oleksid sõlminud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 71 nõuetele vastava kokkuleppe

ehk kokkuleppe lahendada vaidlus mõnes kindlas kohtus.

5.2. Lisaks olid laenulepingud 1–3 hageja poolt tühistatud, seega oli nende osas tühine ka

vahekohtu kokkulepe.

5 (12)

5.3. Samuti esitas kostja kohtualluvuse vastuväite hilinemisega. TsMS §-st 105 tulenevalt

oleks kostja pidanud vaidlustama kohtualluvuse esimeses vastuses hagile või 5. aprilli 2017

eelistungil. Kostja viitas aga alles 3. mai 2017 taotluses esimest korda kohtualluvuse

küsimusele.

6. Laenulepingute 1–3 tühistamise ja sellest tulenevalt alusetult saadu tagastamise nõude osas

tugines maakohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg-tele 1 ja 3 ning VÕS § 1028

lg-le 1 ja § 1032 lg-le 1.

6.1. Asjatundja arvamusest nähtuvalt oli laenulepingute 1–3 sõlmimine hagejale selgelt

kahjulik. Lepinguid ei sõlmitud turutingimustel. Laenude andmine kostjale toimus erakordselt

soodsatel tingimustel ilma tagatisteta, kusjuures laenude andmine polnud hageja igapäevane

majandustegevus. Lepingute sõlmimise ajal oli hageja enda maksevõime kordaja nõrk ja tal

endal oli raskusi lühiajaliste kohustuste täitmisega. Seetõttu rikkus hageja endine juhatuse liige

laenulepingute sõlmimisel juhatuse liikme kohustusi ja sõlmis need vastuolus hageja huvidega.

6.2. Laenulepingute sõlmimise vastuolu hageja huvidega pidi olema kostjale teada, sest

hageja endine juhatuse liige ja kostja juhatuse liikmed olid lähisugulased ja kostja nimel

lepingud allkirjastanud juhatuse liige töötas varem hageja juures. Lisaks ei oleks kostja saanud

turutingimustel üheltki laenuandjalt sarnastel tingimustel ilma tagatiseta laenu. Kostjale oli

teada, et laenude andmine ei olnud hageja tavapärane majandustegevus.

6.3. Hagejale ilmselgelt kahjulike laenulepingute sõlmimisel oma tütardele kuuluva ja tütarde

juhitava äriühinguga rikkus hageja endine juhatuse liige hoolsus- ja lojaalsuskohustust, sest

laenulepingutes 1–4 ei olnud poolte õigused ja kohustused tasakaalus. Laenulepingud olid

sõlmitud kostja huvides ja kostjat eelistades.

6.4. Kostja ei tõendanud, et laenulepingute sõlmimine toimus hageja huvides.

Internetiportaalis ww.kv.ee avaldatud müügikuulutustest nähtub, et saadud laenu eest

renoveeriti elumaja, mitte äriruumid. Seega ei kasutatud laene hagejale vajalike äriruumide

renoveerimiseks. Kostja ei esitanud muid väiteid või tõendeid, mille kohaselt oleks

laenulepingute sõlmimine olnud kooskõlas hageja huvidega.

6.5. Hageja avaldas 29. juuli 2016 tühistamisavalduses, et laenulepingud 1–3 olid tema huve

kahjustavad ja turutingimustel ei oleks mõistlik ettevõtja kostjale tagatiseta laenu andnud.

Lepinguid sõlmides rikkus hageja endine juhatuse liige hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning

kostja pidi seda teadma, sest kostja osanikud ja juhatuse liige olid hageja endise juhatuse liikme

tütred. Hageja palus kostjal laenulepingute alusel üle antud 172 000 eurot tagastada hiljemalt

15. augustil 2016. Tühistamisavaldus toimetati kostjale kätte 2. augustil 2016. Seega täitis

hageja kõik formaalsed eeldused selleks, et tehinguid tühistada.

6.6. Hageja põhistas tühistamisavalduse esitamist sellega, et tal tekkis alles veebruaris 2016

kahtlus endise juhatuse liikme poolt lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumise osas ning

laenulepingute hageja huvidele mittevastavusest sai hageja teada alles 20. juulil 2016 koostatud

asjatundja arvamusest. Kostja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks

hageja olnud teadlik laenulepingute laenu andja huvidele mittevastavusest oluliselt varem.

6.7. Hageja 2014. aasta majandusaasta aruande rahavoogude aruandes on märgitud, et hageja

andis 2013. aastal laenu 419 000 eurot ja 2014. aastal 160 000 eurot. Samas ei ole võimalik

majandusaasta aruandest järeldada, kellele ja mis tingimustel on laenud antud ning kas need

tagatud. Seega ei saa väita, et majandusaasta aruande kinnitamisega kiideti heaks endise

juhatuse liikme sõlmitud laenulepingud kostjaga. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et

hageja osanikud oleksid majandusaasta aruande kinnitanud. Ainuüksi majandusaasta aruande

pinnalt ei saanud hageja osanik või osanikud teha järeldusi selle kohta, kellega on laenulepingud

sõlmitud ja mis tingimustel.

6 (12)

6.8. Samuti ei tõenda kostja võõrkeelne arve summas 55 900 eurot ehituskulude, renditasu ja

renditasu deposiidi eest, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud mistahes äriruumide

rentimise kokkulepe või et hageja oleks olnud kohustatud hüvitama kostjale ehituskulud arvel

märgitud ulatuses. Tasaarvestuse vastuväidet kostja ei esitanud.

6.9. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et kostjalt tuleb alusetult saaduna välja mõista laenu-

lepingute 1–3 alusel 167 000 eurot. Kuna kohus rahuldas hageja põhinõude, saab rahuldada ka

kõrvalnõuded. Viivise ja intressi arvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud.

7. Laenulepingu 4 osas tugines kohus VÕS § 399 lg 1 p-le 3 ja leidis, et kuna kostja rikkus

laenulepingust tulenevat kohustust kasutada laenu ehitise kontoriruumideks renoveerimise

eesmärgil, oli hagejal õigus laenuleping üles öelda. Kuna hageja ütles laenulepingu kehtivalt

üles, tuli kostjal tagastada koheselt laen ja tasuda laenulepingus toodud määras intress.

8. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Kohus leidis, et

hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud 36,55 t ulatuses, mis teeb summaliselt

6 140,40 eurot ( = 36,55 × 168). Kokku mõistis maakohus kostjalt menetluskuludena hageja

kasuks välja 9 247,37 eurot, millest 6 140,40 eurot on hageja õigusabikulu, 2 800 eurot tasutud

riigilõiv ja 306,97 eurot dokumentaalsete tõendite saamise ning hagi tagamise määruse täitmise

kulud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kostja esitas vaidlustatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada

ja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

9.1. Esiteks puudus maakohtul pädevus vaidlust lahendada, sest pooled on sõlminud

vahekohtu kokkuleppe.

Maakohus asus üllatuslikult seisukohale, et vahekohtu kokkulepe ei ole selge. Vaidlustatud

otsuse järgi ei olevat pooled esile toonud, milline oli poolte ühine tahe vahekohtu kokkuleppe

sõlmimisel ja millist konkreetset vahekohut nad silmas pidasid. Pooled ega kohus ei ole aga

kunagi eelnimetatud asjaolusid arutanud.

Tegelikult sõlmisid pooled laenulepingute 1–4 p-des 4.3 selge kokkuleppe anda vaidlus

vahekohtu lahendada. Maakohus kohaldas valesti TsMS § 105, mis reguleerib kohtualluvust.

Hageja ei ole hagis vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust.

Kostja ei esitanud kohtualluvuse vastuväidet hilinemisega, kuna esitas selle esimeses

menetlusdokumendis peale hagi muutmist. Maakohus ei küsinud kostjalt, kas kostja tugineb

vahekohtu kokkuleppele, kuigi oleks pidanud seda tegema. Vastav kokkulepe nähtus hagile

lisatud lepingutest.

Lisaks leidis maakohus ebaõigesti, et laenulepingute tühistamise tõttu on tühine ka lepingutes

sisalduv vahekohtu kokkulepe. Vaidluste lahendamise kokkulepe jääb põhilepingu tühistamise

korral kehtima ning põhilepingu tühisus ei too kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust.

Vahekohtu kokkuleppe tühistamiseks on vajalik vaidluste lahendamise kokkulepe

põhilepingust eraldi tühistada, mida hageja ei teinud.

9.2. Teiseks kordab kostja oma varasemaid sisulisi vastuväiteid hagile, mille kohaselt täitmata

on tehingu tühistamise materiaalsed eeldused. Laenulepingute 1–3 tühistamise avaldusel ei ole

tühistamisavalduses toodud õiguslikke tagajärgi ja kõik kolm laenulepingut on jätkuvalt

kehtivad.

7 (12)

9.3. Kolmandaks märgib kostja, et ka laenulepingu 4 ülesütlemise alus puudub. Pealegi on

hageja ülesütlemisõiguse minetanud, kuna ta ei teinud seda mõistliku aja jooksul pärast seda,

kui ta sai teada asjaolust, mille alusel ta lepingu üles ütles.

9.4. Neljandaks vaidlustab kostja menetluskulude kindlaksmääramise. Hageja kohtuväliste

kuludena 6 140,40 euro väljamõistmist 36,55 t eest ei õigusta asja keerukus ega mahukus ning

see ei ole põhjendatud ja vajalik kulu. Ühtlasi on kohus nõustunud põhjendamatult kõrge

esindaja tunnihinnaga 168 eurot.

10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Siiski täiendab ringkonnakohus maakohtu lahendit

otsustusega hagi tagamise abinõude kehtimajäämise kohta. Kostja kannab apellatsiooni-

menetluse kulud.

12. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

Pooled ei vaidle laenulepingute 1–4 sõlmimise ja täitmise asjaolude üle, samuti ei ole

vaidlusalused hageja avalduste saatmine ja kättesaamine laenulepingute 1–3 tühistamiseks ja

laenulepingu 4 ülesütlemiseks. Kostja ei ole esitanud väiteid, et mõni nõudesummadest oleks

arvutatud valesti.

13. Nähtuvalt poolte väidetest ja seisukohtadest vaidlevad pooled neljas põhimõttelises

küsimuses: esiteks, kas vaidlus oleks tulnud lahendada vahekohtus (järgnevas osa I), kas hageja

on laenulepingud 1–3 kehtivalt tühistanud (osa II) ja laenulepingu 4 kehtivalt üles öelnud

(osa III) ning kas maakohus määras menetluskulus kindlaks õigesti (osa IV). Pärast nende

vaidlusküsimuste käsitlemist lahendab ringkonnakohus kaebuse ja teeb muud menetluslikud

otsustused (osa V).

I

14. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et vahekohtu kokkuleppe selguse ja kehtivuse

temaatika oli vaidlustatud otsuses üllatuslik. Kostja esitas esimest korda väite, et vaidlus tuleb

lahendada vahekohtus, alles 3. mai 2017 menetlusdokumendis. Selleks ajaks oli maakohus

määranud lahendada vaidlus kirjalikus menetluses poolte nõusolekul. Hageja vaidles kostjale

vastu 30. juuni 2017 teesides, kus käsitles mh vahekohtu kokkuleppe selguse ja kehtivuse

küsimusi. Järelikult oli kostjale teada, et pooltel on selles osas vaidlus. Maakohus ei pidanud

seda kostjale selgitama ega enne otsuse tegemist pooltega täiendavalt arutama.

15. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-des 60–62 põhjendatult, et kostja ei esitanud

vahekohtu vastuväidet õigeaegselt.

15.1. TsMS § 330 lg 2 sätestab, et avalduse või kaebuse esitamise seadusega lubatavust

puudutavad vastuväited tuleb esitada korraga ja vastuses avaldusele või kaebusele või

vastamata jätmise korral esimesel istungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule.

TsMS § 394 lg 2 p 1 kohaselt peab kostja vastuses hagile mh teatama kas tal on vastuväiteid

selle kohta, et kohus asja menetlusse võttis või on alust jätta hagi läbi vaatamata või asjas

menetlus lõpetada, kui kostja ei ole selles osas oma seisukohta juba väljendanud. Tulenevalt

TsMS § 371 lg 1 p-st 8 on vahekohtu kokkulepe olemasolu hagi menetlusse võtmisest

keeldumise alus.

8 (12)

15.2. Käesolevas asjas võttis maakohus hageja nõuded, mis põhinesid laenulepingutel 1–3,

menetlusse 20. oktoobri 2016 määrusega, milles selgitas nii TsMS § 330 lg 2 ja § 394 lg 2 sisu

kui ka poole avalduse hilinemise tagajärgi (sh TsMS § 331 lg 1). Kostja vastas hagile, aga ei

esitanud vastuväidet, et maakohus pole pädev vaidlust lahendama. Hageja 29. märtsil 2017

esitatud täiendava nõude, mis põhines laenulepingul 4, võttis maakohus menetlusse

4. aprillil 2017 ja seda arutati järgmisel päeval toimunud korraldaval istungil, kus kostja samuti

ei esitanud veel vahekohtu vastuväidet. Alles 3. mail 2017, st üks päev pärast 5. aprilli 2017

istungil määratud kirjaliku vastuse esitamise tähtaja möödumist, asus kostja tuginema väitele,

et vaidlus tulnuks laenulepingute p-de 4.3 järgi lahendada vahekohtus.

15.3. Laenulepingute 1–3 osas on kostja kõnealune vastuväide ilmselgelt hilinenud. Mõlema

poole menetluslikust käitumisest perioodil alates hagi esitamisest 6. oktoobril 2016 ja kostja

vastusest 9. novembril 2016 kuni 3. maini 2017 saab teha ühese järelduse, et nad ei soovinud

enam neist lepingutest tuleneva vaidluse lahendamist vahekohtus (vrd sarnaselt Riigikohtu

14. veebruari 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-07, p 12 teine lõik).

15.4. Laenulepingu 4 osas esitas kostja vahekohtu vastuväite esimeses kirjalikus menetlus-

dokumendis, aga alles pärast selle esitamiseks antud tähtaja möödumist. Siiski ei ole alust

eeldada, et ühepäevane hilinemine oleks põhjustanud menetluse lahendamise viibimist TsMS

§ 331 lg 1 tähenduses. Seega ei anna see veel alust lugeda vahekohtu vastuväidet hilinenuks

laenulepingu 4 osas.

Hageja 29. märtsi 2017 täiendava nõude avalduse sai kostja kätte hiljemalt 30. märtsil 2017.

Laenulepingu 4 sõnastus oli praktiliselt identne laenulepingutega 1–3, mistõttu tuleb lähtuda

sellest, et kostjal oli enne 5. aprilli 2017 istungit piisav võimalus kujundada seisukoht

küsimuses, kas ta soovib selle vaidluse osas tugineda vahekohtu kokkuleppele. Kuna

5. aprilli 2017 istungil arutati ka täiendava nõudega seonduvat ja kostja ei esitanud vahekohtu

vastuväidet, siis kaotas ta TsMS § 330 lg 2 kohaselt võimaluse esitada sellekohane vastuväide

edaspidi. Järelikult oli ka laenulepingu 4 osas vahekohtu vastuväide siiski hilinenud.

15.5. TsMS § 631 lg 3 ls 2 sätestab mh, et apellatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et asi

tuli lahendada vahekohtus, kui sellele tugineti õigeaegselt maakohtus. Kuna kostja ei tuginenud

maakohtus õigeaegselt väitele, et asi tulnuks lahendada vahekohtus, siis pole tal õigust seda

väidet esitada ka apellatsioonimenetluses.

16. Eelnevast tuleneb, et ringkonnakohtul ei ole vaja sisuliselt vastata apellatsioonkaebuse

esimese väite ülejäänud osadele ega maakohtu otsust selles osas kontrollida. Siiski peab

ringkonnakohus vajalikuks järgnevas käsitleda õigusküsimust, kas pooled üldse sõlmisid

kehtivalt vahekohtu kokkuleppe.

16.1. TsMS § 717 lg 1 sätestab, et vahekohtu kokkulepe on poolte kokkulepe anda vahekohtu

lahendada nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või

lepinguvälisest suhtest tulenev vaidlus. TsMS § 717 lg 2 võimaldab vahekohtu kokkuleppe

sõlmida kas iseseisva kokkuleppena või ka lepingu osaks oleva eristatava tingimusena.

Käesoleval juhul on laenulepingute 1–4 p-d 4.3 kõik sõnastatud järgmiselt: If the Parties fail to

settle disputes the case ist to be submitted to arbitration courts of the Republic of Estonia

(hageja esitatud tõlgetes: „Kui Osapooled ei suuda vaidlusi lahendada, siis tuleb juhtum esitada

Eesti Vabariigi vahekohtule“). Ingliskeelses originaalis on viide vahekohtutele mitmuses.

16.2. TsMS § 718 näeb ette olukorrad, kui vahekohtu kokkulepe ei kehti, aga ühtegi neist siin

ei esine, samuti vastab kokkulepe TsMS § 719 lg-st 1 tulenevale vorminõudele.

16.3. Maakohus järgis kohtualluvuse kokkulepet reguleerivat TsMS § 71 teist lauset ja

sedastas, et poolte kokkulepe ei vasta selles sättes sisalduvale tingimusele, et kokku tuleb

leppida vaidluse lahendamises kindlas kohtus. Ringkonnakohus maakohtu seisukohta ei jaga,

aga vastavalt p 16 sissejuhatavas osas märgitule, ei ole vaja muuta maakohtu põhjendusi.

9 (12)

Kui kohtualluvuse kokkuleppe puhul peab olema kokkuleppe järgi võimalik määratleda,

millisele olemasolevatest kohtutest vaidlus allub, siis vahekohtu kokkulepe on võimalik ka

viisil, et vahekohus moodustatakse alles vaidluse lahendamiseks. See järeldub TsMS §-de 716,

721, 724, 732–734 sõnastusest.

Siiski peab vahekohtu kokkulepe olema piisavalt selge, sest sellega jätab pool end ilma

võimalusest pöörduda vaidluse lahendamiseks üldkohtusse (Riigikohtu 28. märtsi 2002 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-02, p 8 kolmas lõik). Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel on

asjakohane mh juhinduda 10. juunil 1958 sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja

täitmise New Yorgi konventsiooni art-st 2 (Riigikohtu 10. oktoobri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-104-02, p 11). Viidatud artikli kolmanda lõike järgi ei ole vahekohtu vastuväide edukas,

kui vahekohtukokkulepe on kehtetu, mitte toimiv või seda ei ole võimalik täita. Laenu-

lepingute 1–4 p-de 4.1 kohaselt allub ka vahekohtu kokkulepe Eesti õigusele, st sellele

kohaldub VÕS § 9 lg 1, st poolte piisavalt selgete tahteavalduste vahetamise nõue.

Eelmises lõigus märgitu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et laenulepingute 1–4

p-des 4.3 sõnastatud kokkulepet ei ole võimalik täita või see ei toimi, sest sellest ei nähtu poolte

piisavalt selge tahe vahekohtu valiku või moodustamise osas. Kokkuleppes viidatakse

vahekohtutele mitmuses, mis kinnitab, et tegelikult puudus pooltel üksmeel küsimuses, milline

kohus või kuidas moodustatud kohus saaks vaidluse lahendada. Sel viisil sõnastatud

kokkuleppe järgi ei ole võimalik otsustada, millisesse vahekohtusse tuleks vaidluse

lahendamiseks pöörduda või kuidas vahekohus moodustada. Kui hageja ka oleks oma nõudega

pöördunud mõne vahekohtu poole või teinud ettepaneku vahekohtu moodustamiseks, siis

saanuks kostja samuti esitada vastuväite, et selles kohtus või sel viisil kohtu moodustamises

pole kokku lepitud. Seega oleks hagejal praktiliselt võimatu laenulepingute p-de 4.3 järgi oma

nõudeid maksma panna. Järelikult ei saa lugeda vahekohtu kokkulepet sõlmituks.

16.4. Samuti ei jaga ringkonnakohus maakohtu arusaama, et laenulepingute 1–3 tühistamisega

muutus kehtetuks ka väidetav vahekohtu kokkulepe. Võttes arvesse tehingu tühistamise aluseid,

millele hageja 29. juuli 2016 avalduses tugines, ei ole vahekohtu kokkulepet tühistatud.

Sarnaselt p 16.3 esimeses lõigus märgituga, ei tingi see maakohtu otsuse muutmist. Lisaks ei

oma see tähtsust, sest p 16.3 tulemuse järgi vahekohtu kokkulepet tegelikult ei olnud.

II

17. Laenulepingute 1–3 tühistamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu sisuliste

põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 69–94 ega korda neid. Sõltumata kaebuse väidetest

tuleb siiski märkida, et TsÜS § 84 lg 1 asemel tuleneb tühistatud tehingu kehtetuse tagajärg

sama seaduse § 90 lg-st 1. Vaidlustatud otsuse p 74 esimeses lauses viitab maakohus ekslikult

TsÜS §-le 1028, õige on viide VÕS samale paragrahvile. Kuna otsuse ülejäänud osadest on aru

saada, et maakohus kohaldas asjakohaseid õigusnorme, siis ei anna ekslikud viited alust otsust

või selle põhjendusi muuta.

18. Vastuseks kaebuse teisele väitele märgib ringkonnakohus järgmist.

18.1. TsÜS § 131 lg 1 esimese lause kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud

tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid

kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste

rikkumisest teadis või pidi teadma. Pooled ja maakohus on õigesti lähtunud sellest, et viidatud

norm sisaldab kolme materiaalset eeldust, mis peavad kõik olema täidetud. Viidatud säte

kohaldub ka äriühingu seadusliku esinduse puhul (Riigikohtu 14. oktoobri 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-110-15, p 11).

18.2. Eelmises p-s 18.1 viidatud määruses sedastas Riigikohus mh, et esimene nõukogu

9. märtsi 1968 direktiiv tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete

ja kolmandate isikute huvide kaitseks EMÜ asutamislepingu artikli 58 teises lõigus tähendatud

10 (12)

äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks

(edaspidi „direktiiv 68/151“) sätted ei takista TsÜS § 131 kohaldamist äriühingu juhtorgani

liikmete tehtud tehingutele.

Alates 30. juunist 2011 (ülevõtmise tähtpäev) asendas direktiivi 68/151 Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 16. septembri 2009 direktiiv 2009/101/EÜ tagatiste kooskõlastamise kohta, mida

liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks asutamislepingu

artikli 48 teises lõigus osutatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised

võrdväärseteks (edaspidi „direktiiv 2009/101“). Praegu kehtib selle asemel Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017 direktiiv (EL) 2017/1132 äriühinguõiguse teatavate

aspektide kohta (edaspidi „direktiiv 2017/1132“). Äriühingu nimel võetud kohustuste kehtivust

kolmanda isiku suhtes käsitlevad vastavalt direktiivi 68/151 art 9 lg 1, direktiivi 2009/101

art 10 lg 1 ja direktiivi 2017/1132 art 9 lg 1.

Lepingute 1–3 sõlmimise ajal kehtis direktiiv 2009/101, mille art 10 lg 1 esimese lause järgi on

äriühingu organite toimingud ühingule siduvad ka juhul, kui need ei vasta ühingu eesmärkidele,

v.a juhul, kui sellised toimingud ületavad volituste piire, mis on neile organitele seadusega

antud või mida seadus lubab neile anda. Sama lõike teine lause võimaldas liikmesriikidel

sätestada, et sellised äriühingu eesmärkide vastased toimingud ei ole äriühingule siduvad, kui

äriühing tõendab, et kolmas isik teadis, et kõnealune toiming ei vastanud äriühingu

eesmärkidele, või arvestades asjaolusid pidi ta sellest teadlik olema.

Euroopa Kohus on tõlgendanud direktiivi 68/151 art 9, mille kohta sedastas 16. detsembri 1997

otsuses kohtuasjas C-104/96: Coöperatieve Rabobank „Vecht en Plassengebied“ BA vs. Erik

Aarnoud Minderhoud (ECLI:EU:C:1997:610), et eelkõige liikmesriigi pädevuses on

reguleerida küsimust, kas kolmanda isiku suhtes on kehtiv äriühingu nimel tehtud tehing, mille

esindaja tegi huvide konfliktis (viidatud otsuse p-d 21–24).

Ringkonnakohus leiab, et mõlemast eelmistes lõikudes viidatud kohtupraktikast tuleneb, et

TsÜS § 131 kohaldub ka käesolevas asjas ega ole vastuolus direktiiviga 2009/101.

18.3. Hageja endine juhatuse liige rikkus lojaalsus- ja hoolsuskohustust, kui sõlmis

laenulepingud 1–3 tingimustel, mis olid ilmselges vastuolus hageja huvidega. Väga madala

intressiga, tagatiseta ja pikaajalise laenu andmine ei ole üldjuhul äriühingu huvides. Äriühingu

põhieesmärk on saada majandustegevuse kaudu tulu (vt nt Riigikohtu 15. detsembri 2009 otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09, p 26 neljas lõik). Tavapäraselt teostab

äriühing seda eesmärki tegutsedes oma tegevusvaldkonnas. Vaidlustamata asjaoludel ei

moodusta laenude andmine osa hageja majandustegevusest.

18.4. Kostja vähemalt pidi teadma hageja esindaja kohustuse rikkumisest. Maakohus järeldas

seda õigesti asjaolust, et kostja nimel allkirjastas laenulepingud 1–3 hageja endine töötaja,

kellele pidid olema teada hageja äritegevuse sisu ja eesmärgid, samuti asjaolust, et poolte

esindajad on lähisugulased (ema ja tütar).

Lisaks on õige hageja arusaam, et laenulepingud 1–3 on tingimuste poolest sellised, et

majanduselus mõistlikult tegutsev isik pidi saama aru nende tingimuste ebatavalisest

kahjulikkusest hagejale ja kasulikkusest kostjale. Madala intressiga tagatiseta laenu andmine

on laenuandjale ühtaegu nii kahjulik kui ka riskantne.

Kuigi TsÜS § 131 lg 1 ega sama seaduse muud normid sellele selgelt ei viita, siis saab

küsimusele, kas isik pidi teadma mõnda õiguslikku tähendust omavat asjaolu, vastata lähtudes

peale VÕS § 15 lg 4 ka pankrotiseaduse (PankrS) ja täitemenetluse seadustiku (TMS)

vastavatest normidest. Nimelt näevad nii PankrS § 110 lg 3, § 113 lg 2 ja § 114 lg 3, § 116 lg 3

kui ka TMS § 188 lg 2 ja § 191 lg 3 ette mitmed juhtumid, mille puhul eeldatakse võlgniku

lähikondse teadmist kahjustatavatest asjaoludest. Koosmõjus teiste maakohtu tuvastatud

asjaoludega

(laenulepingute

tingimused,

poolte

maksevõime,

kostja

tõdemus,

et

11 (12)

krediidiasutusest ta poleks neil tingimustel laenu saanud, kostja juhatuse liikme varasem

töötamine hageja juures) annab esindajate lähikondsus alust lugeda, et kostja vähemalt pidi

teadma hageja endise juhatuse liikme kohutuste rikkumisest.

18.5. Hageja esitas tühistamisavalduse laenulepingu 1 osas õigeaegselt. TsÜS § 131 lg 3

esimese lause kohaselt võib esindatav tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta

sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing tühistada. Hageja väitel sai osanik teada

võimalikest rikkumistest 2016. aasta veebruaris. Varasemat teadmist ei ole kostja tõendanud,

sh puuduvad tõendid selle kohta, et hageja osanik oleks 2014. aasta majandusaasta aruande

kinnitanud. TsÜS § 131 lg 3 ei sea tähtaja kulgemise algust sõltuvusse sellest, millal isik pidi

tühistamise alusest teada saama, vaid konkreetselt teada saamise ajast. Järelikult tuvastas

maakohus õigesti, et hageja 29. juuli 2016 avaldus oli tähtaegne.

III

19. Laenulepingu 4 osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse

p-des 96–100 ja ei korda neid.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et praeguseks on laenulepingul 4 rajaneva põhinõude

rahuldamine õigustatud ka seetõttu, et lepingu p-des 2.2 ja 2.3 kokku lepitud laenu tagastamise

tähtaeg lõppes 5. novembril 2017. Kostja möönis ringkonnakohtu istungil, et ta ei ole esitanud

vastuväiteid, mis välistaks nõude rahuldamise pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist VÕS

§ 108 lg 1 alusel. Kostja vastuväidete ja käitumise põhjal oli hageja õigustatud hagi esitama

juba enne nõude sissenõutavaks muutumist (TsMS § 369).

20. Vastuseks kaebuse kolmandale väitele märgib ringkonnakohus järgmist.

20.1. Maakohus tuvastas õigesti VÕS § 399 lg 1 p-s 3 viidatud kohustuse rikkumise.

Laenulepingu 4 alusel antud laenud kasutamise sihtotstarve lepiti kokku lepingu p-s 1.5. Selle

kohaselt tuli laenu kasutada bürooruumina kasutatava kinnisasja renoveerimiseks. Ringkonna-

kohus ei nõustu hageja arusaamaga, et viidatud lepingupunktist tulenes üksnes kohustus

kasutada laenu kinnisasja renoveerimiseks, vaid lepingus on selgelt avaldatud, et renoveeritavat

pinda peab saama kasutada bürooruumina (will be used as business Office).

20.2. Kostja ei saa edukalt tugineda väitele, et hageja esitas ülesütlemisavalduse hilinenult, sest

ta ei tuginenud sellele väitele maakohtu menetluses. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt tuvastab

ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu

ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul

mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja

lahendamist esimese astme kohtus. Viidatud normi järgi on välistatud ka uute väidete esitamine

(vrd Riigikohtu 11. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17 neljas ja viies lõik).

Kostja ei põhistanud, miks ta ei saanud sama väidet esitada maakohtus.

IV

21. Kaebuse neljanda väitega vaidlustab kostja üldsõnaliselt menetluskulude kindlaks-

määramise. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kostja, et järgib samu vastuväiteid, mis ta esitas

hageja menetluskulude nimekirjale maakohtus (1. augusti 2017 menetlusdokument).

Kõnealune väide ei ole edukas. Ka selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu

põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 103–115 ega korda neid.

22. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi

2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika).

12 (12)

Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus hageja esindaja kulude ulatust ja tasumäära

hinnates diskretsioonipiire. Vaidlustatud otsus on kõnealuses osas kohaselt põhjendatud ja

sellest nähtub, kuidas maakohtu hinnangud kujunesid. Samuti on maakohtu seisukohad

kooskõlas tsiviilasja toimiku materjalide ja Riigikohtu senise praktikaga. Seetõttu puudub

ringkonnakohtul alust hüvitatavate kulude summat muuta.

V

23. Kokkuvõtvalt ei anna kaebuse ükski väide alust maakohtu otsust muuta või tühistada.

Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

24. Vaatamata kaebuse väidetele peab ringkonnakohus põhjendatuks täiendada maakohtu

otsust hagi tagamise abinõude kehtimajäämise osas. Ringkonnakohus arutas seda küsimust

pooltega kohtuistungil ja kummalgi poolel ei olnud otsuse täiendamisele vastuväiteid.

24.1. TsMS § 442 lg 5 esimese lause näeb mh ette, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus

hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Seda tuleb teha ka juhul, kui hagi tagamine jääb

TsMS § 445 lg 2 alusel kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna (vt nt Riigikohtu

23. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 43).

24.2. Maakohus tagas hagi 7. oktoobri 2016 määrusega ja asendas 13. oktoobri 2016

määrusega osaliselt hagi tagamise abinõu. Need määrused on edasi kaebamata jõustunud.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta hagi tagamise abinõud tervikuna kehtima

otsuse täitmise tagamiseks.

25. Lõpuks tuleb otsustada apellatsioonimenetluse kuludega seonduv.

25.1. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab kostja apellatsioonimenetluse kulud. Maakohus määras

hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 teeb seda ka ringkonnakohus.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest on vaja kindlaks määrata hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud.

25.2. Hageja taotleb kokku õigusabikuluna 6 721 euro hüvitamist, sellest 6 281 eurot on tasu

26,4 t eest kuni istungini ja 440 eurot tasu istungil osalemise eest ( = 190 + 250, st üks tund

kummalgi esindajal vastava tasumääraga).

25.3. Kostja pidas ülemääraseks hageja esindajate tunnitasu ja kaebusele vastamiseks kulutatud

aega, samuti ei olnud kostja arvates vajalik kahe esindaja osalemine.

25.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas on kohane tunnitasumäär

168 eurot, mida saab rakendada kõigi hageja esindajate toimingute puhul.

25.5. Maakohtu otsusega tutvumise ja kaebusele vastamise põhjendatud ja vajalik ajakulu on

ringkonnakohtu hinnangul 8 t. Istungil osalemise aeg on 1 t on põhjendatud, aga ainult ühe

esindaja ulatuses. Vaidlus ei olnud keerukas ega sisaldanud spetsiifilisi eriteadmisi nõudvaid

aspekte. Samuti on põhjendatud ühe esindaja istungiks valmistumine 1 t ulatuses. Kokku on

põhjendatud hageja esindajate ajakulu ringkonnakohtu menetluses 10 t.

25.6. Võttes arvesse eespool p-s 25.4 märgitud tunnihinda, peab kostja hagejale hüvitama

1 680 eurot (= 10 × 168). Hageja ei nõua käibemaksu hüvitamist.

25.7. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib kohus otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale otsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Margo Klaar

Ulvi Loonurm