2-16-15550/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Ulvi Loonurm ja Mihkel Roos

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-15550

Tsiviilasi

TT hagi Mirtel Invest OÜ ja JT vastu solidaarselt

kahju hüvitamiseks ning JT vastuhagi TT vastu

tahteavalduse andmise kohustamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 22. märtsi 2017 otsus

Kaebuse esitaja, kaebuse liik ja

kaebuse hind

TT apellatsioonkaebus, mille hind on 30 000 eurot

Mirtel Invest OÜ ja JT apellatsioonkaebus, mille hind on

30 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: TT (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad advokaadid Kristiina Lee ja Kristiina Urb-

Semjonov

Kostja I: Mirtel Invest OÜ (registrikood 11184339)

Kostja II: JT (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate ühised lepingulised esindajad advokaadid Indrek

Leppik ja Erko-Andreas Roosik

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 5. veebruaril 2018, millel osalesid hageja

lepingulised esindajad advokaadid Kristiina Lee ja

Kristiina Urb-Semjonov, kostja JT ja kostjate ühine

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 22. märtsi 2017 otsus tühistada osades, millega:

1.1

TT hagi Mirtel Invest OÜ vastu rahuldati summat 17 500 eurot ületavas

osas;

1.2

TT hagi JT vastu jäi rahuldamata summani 17 500 eurot;

1.3

jaotati ja määrati kindlaks menetluskulud;

1.4

tühistati hagi tagamine.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada TT hagi Mirtel Invest OÜ ja JT

vastu solidaarselt 17 500 euro saamiseks, jätta menetluskulud poolte endi kanda ja

jätta Harju Maakohtu 21. oktoobri 2016 määrusega rakendatud hagi tagamise

abinõu osaliselt kehtima otsuse täitmise tagamiseks.

2 (10)

3. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.

4. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. TT hagi Mirtel Invest OÜ ja JT vastu rahuldada osaliselt.

2. Mõista Mirtel Invest OÜ-lt ja JT-lt solidaarselt TT kasuks välja 17 500 eurot.

3. Jätta JT vastuhagi TT vastu tahteavalduse andmise kohustamiseks rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Tulenevalt

menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

5. Muuta Harju Maakohtu 21. oktoobri 2016 määrusega rakendatud hagi tagamise

abinõud selliselt, et vähendada viidatud määruse alusel Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXXX neljandasse jakku TT (isikukood

XXXXXXXXXXX) kasuks kantud kohtuliku hüpoteegi summat 17 500 euroni

(endise 33 000 eurot asemel) ja jätta muudetud kujul hagi tagamise abinõu

kehtima otsuse täitmise tagamiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. TT (hageja) esitas 14. oktoobril 2016 Harju Maakohtule hagi Mirtel Invest OÜ (kostja I) ja

JT (kostja II) vastu solidaarselt kahju 30 000 euro hüvitamiseks.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 Harju Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-4739 (edaspidi

„jõustunud kohtuotsus“ ja „varasem tsiviilasi“) on tuvastatud, et purjejaht

„Marika“ (edaspidi „purjejaht“) kuulub alates 15. novembrist 2011 hagejale;

 kostja I kanti laevaregistrisse purjejahi omanikuna 24. juulil 2014 (registriosa

nr XXXXXXXX);

 hagi tagamise korras seati kohtuvaidluse ajaks maakohtu 27. märtsi 2015 määrusega

varasemas tsiviilasjas purjejahi käsutamise keelumärge laevaregistrisse. Täiendavalt

keelati maakohtu 10. juuli 2015 määrusega kostjal I purjejahi kasutamine;

 hageja pöördus hagi tagamise täitmiseks kohtutäituri poole. Kohtutäitur sai Noblessneri

sadamast infot, et purjejaht viidi kostja I poolt sadamast ära juulis 2015. Kostja II

kasutas purjejahti 2015. aasta juuli lõpust kuni augusti lõpuni. Kostja II teatas

10. septembril 2015 e-kirja teel purjejahi asukoha. Kostja I ei ole infot purjejahi kohta

3 (10)

andnud ja purjejahi asukoht on teadmata. Kohtutäituritel ei õnnestunud purjejahi

asukohta kindlaks teha;

 asja väljanõudmine tulemust ei andnud, mistõttu nõuab hageja kahju hüvitamist asja

väärtuse ulatuses lähtudes mh võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-st 5;

 alternatiivselt kuuluvad kohaldamisele VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8. Kostjad on käitunud

pahatahtlikult ja heade kommete vastaselt. Jõustunud kohtulahendi järgi oli kostjal I

kohustus purjejaht välja anda, kuid kostjad on seda kohustust teadlikult ja tahtlikult

rikkunud. Kostja II vastutus tuleneb sellest, et juriidilise isiku organi tegevus loetakse

juriidilise isiku tegevuseks.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 hageja ja kostja II vahel on sõlmitud tähtajatu seltsinguleping. Kostja II asus

2011. aastal suulise kokkuleppe alusel purjejahti taastama, eesmärgiga muuta purjejaht

taas meresõidukõlbulikuks, et sellega oleks tulevikus võimalik ette võtta ühiseid

merereise. Hageja ja kostja II taastasid koos purjejahti ja kostja II tegi kulutusi purjejahi

taastamiseks vajalike esemete ostmisel;

 hageja ei ole välja toonud ega tõendanud neid konkreetseid asjaolusid, mis kinnitaksid,

et kostjate tegevus või tegevusetus on põhjuslikus seoses purjejahi kaotsiminekuga.

Maakohtu hagi tagamise määrused olid siduvad ja täitmiseks kohustuslikud üksnes

kostjale I. Kostjad ei ole pärast varasema tsiviilasja teisest hagi tagamise määrusest

teadasaamist purjejahti kasutanud. Kostja II poolt purjejahi kasutamine ei ole

põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kostjad ei ole purjejahti välismaa

sadamasse viinud. Samuti on tõendamata, et kostjad on purjejahi võõrandanud;

 hageja kahjunõue on ülepaisutatud. Usaldusväärne ei ole hageja esitatud asjatundjate

arvamus, mille järgi purjejahi väärtus on 30 000 eurot. Viidatud arvamusest ei nähtu

hinna analüüsi ega hindamise metoodikat. Purjejaht oli saanud tormikahjustusi ning

kostjate esitatud asjatundja arvamuse kohaselt on selle väärtus 14 500 eurot.

3. Kostja II esitas 26. jaanuaril 2017 vastuhagi, milles taotles hageja kohustamist anda

nõusolek purjejahi suhtes hageja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja paranduskande

tegemiseks, mille kohaselt saavad purjejahi ühisomanikeks hageja ja kostja II.

Vastuhagi alusena tõi kostja II esile, et hageja ja kostja II vahel on suuliselt sõlmitud tähtajatu

seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõttes. Poolte käitumisest on võimalik tuvastada kaudsed

tahteavaldused seltsingulepingu sõlmimiseks. Kostja II taastas koos hagejaga purjejahti ja tasus

asjade eest. Aastatel 2012–2014 kasutasid pooled purjejahti koos. Purjejaht on seltsingvara ja

seega seltsinglaste ühisomandis. Tähtajatu seltsingulepingu olemasolu hageja ja kostja II vahel

ei olnud varasemas tsiviilasjas hagi lahendamise aluseks olev asjaolu.

4. Hageja vaidles kostja II vastuhagile vastu. Poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud seltsingu-

lepingut. Kostja II on asunud sisuliselt vaidlustama jõustunud kohtuotsust, mille resolutsioonis

on käsitletud hagejat purjejahi omanikuna. Purjesid ei ostnud purjejahile mitte kostja II, vaid

Energiateenused OÜ. Samuti ei tõenda hinnapakkumised tööde teostamist ega esemete

purjejahile paigaldamist.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus rahuldas 22. märtsi 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt I hageja kasuks välja 30 000 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja II

vastu, samuti jäi rahuldamata vastuhagi.

Ühtlasi tühistas maakohus 21. oktoobri 2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

4 (10)

Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamise osas kostja I kanda, aga ülejäänud osas poolte

endi kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava kulu summa.

6. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

 kostja I kanti 24. juulil 2014 laevaregistrisse purjejahi omanikuna;

 hageja esitas Harju Maakohtule hagi kostja I vastu laevakinnistusraamatu kande

parandamise ja asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks (varasem tsiviilasi).

Selles menetluses rahuldas maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ja määras

27. märtsil 2015 seada registrisse purjejahi käsutamise keelumärge hageja kasuks;

 maakohus keelas 10. juuli 2015 täiendava hagi tagamise määrusega kostjal I purjejahi

kasutamise;

 jõustunud kohtuotsuse alusel kustutati laevakinnistusraamatust senine kanne omaniku

kohta ja kanti uue omanikuna sisse hageja. Lisaks sellele nõuti purjejaht kostja I

omavolilisest valdusest välja hageja valdusesse;

 kostja I suhtes algatati täitemenetlused, kuid purjejahti ei ole hageja oma valdusesse

saanud.

7. Vastuhagi osas märkis maakohus, et kostja II ei tõendanud, et ühiselt purjejahi

taastamistöid korraldades ja seda ühiselt kasutades oli pooltel tahe teha seda seltsingu juhtimise

ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Seltsingulepingu

olemasolu ei tõenda asjaolu, et kostja II osales purjejahi remontimises ja ta võis purjejahti

kasutada. Varasema tsiviilasja menetluses väideti, et kulutused tegi kostja I. Kohtuotsuses on

kohus muuhulgas tuvastanud, et puuduvad tõendid, millisest nähtuks hageja soov purjejaht

50/50 põhimõttel hageja ja kostja I omandisse registreerida. Nimetatud menetluses ei esitanud

kumbki pool väiteid, et purjejahi omandiõigus võib olla kostjal II. Eeltoodust tulenevalt ei

tuvastanud maakohus seltsingulepingu olemasolu.

8. Kostjate vastutuse analüüsimisel lähtus maakohus VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 5, sest

hagejal lepinguline suhe kostjatega puudub.

8.1. Jõustunud kohtuotsusega on purjejaht kostja I valdusest välja nõutud hageja valdusesse.

Hageja ei ole purjejahi valdust saanud, sh täitemenetluses ei õnnestunud kohtuotsust täita.

Seega esineb olukord, kus asja väljanõudmine ei ole tulemust andnud ja hageja võib tulenevalt

omandi rikkumisest nõuda kostjalt I asja väärtuse hüvitamist. Tekitatud kahju on põhjuslikus

seoses kostja I õigusvastase käitumisega. Maakohus ei tuvastatud kostja I süüd välistavaid

asjaolusid.

8.2. Kostja II võimaliku vastutuse eelduseks olevat õigusvastast tegu maakohus ei tuvastanud.

Asjaolu, et kostja II purjejahti kuni 2015. aasta augusti lõpuni kasutas, ei ole põhjuslikus seoses

tekkinud kahjuga. Samuti pole tõendatud, et kostja II pani toime konkreetse teo, mille tagajärjel

hageja jäi purjejahist ilma. Kostja II esindas täitemenetluses kostjat I ja avaldas purjejahi

võimaliku asukoha. Tõendamata on aga, et kostja II viis purjejahi nimetatud asukohta. Samuti

pole tõendatud, et kostja II purjejahi võõrandas.

8.3. Maakohus ei tuvastanud ka kostja II sellist õigusvastast tegevust, millega sisustada tema

vastutuse eeldust VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.

9. Kahju suuruse väljamõistmisel kohaldas maakohus mh VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 1.

Purjejahi väärtust tõendab hageja esitatud asjatundjate arvamus, sest see lähtub hinna

määramisel kohalikust keskmisest müügihinnast. Viidatud arvamuses on selgitatud, et sellise

margi, ehitusaasta ja sarnaste tehniliste andmetega purjejahte on Soome ja Eesti

müügiportaalides vähe, mistõttu lisab see turuväärtust.

5 (10)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Hageja esitas vaidlustatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada

osas, milles jäeti hagi kostja II vastu rahuldamata. Hageja palub uue otsusega rahuldada hagi

ka kostja II vastu ja mõista kostjalt II solidaarselt kostjaga I välja kahjuhüvitis 30 000 eurot.

Menetluskulud, sh vastuhagiga seonduvad menetluskulud, panna kostja II kanda.

Ühtlasi palub hageja jätta jõusse 21. oktoobri 2016 määrusega seatud hagi tagamise abinõud.

Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

10.1. Esiteks jaotas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormise ning jättis tähelepanuta mitmed

hageja esitatud tõendid ja väited.

Hageja esitas hagiavalduse lisana kostja II e-kirja kohtutäiturile, milles kostja II teatas purjejahi

asukoha. Viidatud koordinaadid näitavad, et purjejaht asus Venemaa Föderatsioonis. Ühtlasi

teatas kostja II, et juuni lõpust kuni augusti alguseni 2015 oli ta purjejahiga merel ning purjejaht

jõudis viidatud koordinaatidele. Lisaks nähtub kohtutäituri täitmisteatest kostjale I, et purjejaht

on kostja I poolt Noblessneri sadamast ära viidud juulis 2015, selle tegelik asukoht oli teadmata.

Kuna kostja I ainus juhatuse liige oli kostja II, viis tema purjejahi sadamast ära.

Seega on hageja tõendanud, et purjejaht läks kaotsi ajal, mil see oli kostja II valduses ning ainult

kostja II teab, mis purjejahist edasi sai. Hageja ei saa tõendada seda, mida täpselt kostja II

purjejahiga tegi, kuivõrd vastavat asjaolu teab üksnes kostja II ning see on tema mõjusfääris.

Kostjal II lasub koormis tõendada, et purjejaht on alles.

Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu maakohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud kostja II

vastutuse esmast eeldust. Olukorras, kus isik kasutab teisele isikule kuuluvat asja ilma loata

(võtab selle ära) ning seda asja ei tagasta, ei ole võimalik väita, et hageja pole tõendanud, et

kostja II pani toime konkreetse teo, mille tagajärjel jäi hageja purjejahist ilma.

10.2. Teiseks jättis maakohus põhjendamatult kohaldamata VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8.

Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et purjejaht kuulub hagejale ja kostjat I on kohustatud

purjejahti välja andma. Arvestades, et juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon, mis saab

tegutseda füüsiliste isikute kaudu, on juhatuse liige (kostja II) kohustatud tagama jõustunud

kohtuotsuse täitmise. Seda eriti olukorras, kus juhatuse liige kasutas purjejahti vahetult ajal, kui

see kaotsi läks.

Kuivõrd kostja II tõttu ei ole õnnestunud jõustunud kohtulahendi täitmine ja hageja omandi

kättesaamine omavolilisest valdusest, on hagejal kostjate vastu nõue VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel

heade kommete vastase tahtliku käitumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks.

Heade kommetega ei ole kooskõlas hagejale kuuluva purjejahi kasutamine ilma luba küsimata

ja seejärel purjejahi tagastamata jätmine.

11. Kostjad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu

12. Kostjad esitasid samuti apellatsioonkaebuse, milles paluvad vaidlustatud otsuse tühistada

osas, millega hagi rahuldati kostja I vastu ja jäeti vastuhagi rahuldamata ning menetluskulude

jaotuse osas. Kostjad paluvad uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata ja rahuldada

vastuhagi. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda.

Kostjate kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

12.1. Esiteks kohaldas maakohus seltsingulepingu olemasolu kontrollimisel ebaõigesti VÕS

§ 580 lg 1. Riigikohtu praktika järgi on seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks poolte

käitumises ühise eesmärgi tuvastamine. Ühine eesmärk võib seejuures olla nii tulunduslik kui

ka mittetulunduslik. Kostjate esitatud tõendite ja faktiliste asjaolude pinnalt oleks maakohus

saanud tuvastada hageja ja kostja II ühise ja seltsingulepingu sõlmimisele viitava eesmärgi,

milleks oli ulatuslike tormikahjustuste tõttu kasutuskõlbmatuks muutunud purjejahi ühine

6 (10)

taastamine, eesmärgiga muuta purjejaht taas meresõidukõlbulikuks, et sellega oleks võimalik

tulevikus ette võtta ühiseid merereise.

12.2. Teiseks jäi ebaõigesti kohaldamata VÕS § 589 lg 1, mistõttu jäi ekslikult ka tuvastamata

asjaolu, et purjejaht sai seltsinguvaraks ning on seega kostja II ja hageja ühisomandis.

Maakohus on ilma põhjendusteta jätnud hindamata kostjate faktiväited seoses seltsingulepingu

sõlmimiseks vajalike tahteavalduste tegemisega, purjejahi muutumisega seltsinguvaraks ning

kostjate faktiväited seonduvalt asjaoluga, et hageja ei ole tõendanud ega toonud välja neid

faktilisi asjaolusid, mis kinnitaksid, et kostja I vastutab kahju õigusvastase tekitamise eest VÕS

§ 1045 lg 1 p 5 alusel.

12.3. Kolmandaks jättis maakohus põhjendamatult hindamata arved ja hinnapakkumised, mis

tõendavad, et lisaks füüsilisele tööle on kostja II nii füüsilise isikuna kui ka läbi temale

kuuluvate ettevõtete teinud purjejahi taastamiseks märkimisväärseid rahalisi kulutusi ehk

panuseid VÕS § 581 lg 1 mõttes kogusummas vähemalt 17 780,19 eurot. Kuludokumentide

hindamata jätmise tõttu on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et seltsingulepingu olemasolu

hageja ja kostja II vahel ei ole tõendatud.

12.4. Neljandaks jättis maakohus ilma põhjendusi esitamata kõrvale kostja II 25. juuli 2014

e-kirja, kostja I määruskaebuse tsiviilasjas nr 2-15-4739, sõiduki registreerimistaotluse koos

sellel lisatud 15. juuli 2011 müügilepinguga SIAT „LTC GROUP“ ja hageja vahel,

15. mai 2011 kinkelepingu, kriminaalmenetluse alustamise teate, ekspertiisiakti koostamise

aluseks olevad fotod koos metaandmetega ja tasuta üleandmise lepingu.

12.5. Viiendaks hindas maakohus purjejahi väärtuse tuvastamisel tõendeid valikuliselt. Ta jättis

alusetult kõrvale kostjate esitatud arvamuse. Selle tulemusel tuvastas maakohus ebaõigesti

purjejahi väärtuse, mis on hagiavalduses nõutuga võrreldes tegelikult enam kui kaks korda

madalam. Samuti jättis maakohus põhjendamatult hindamata kostjate vastuväited seoses hageja

asjatundjate arvamuse ebausaldusväärsusega.

13. Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse ja vaidluse sisuliselt lahenda.

Tulenevalt asja sisulise lahenduse muutumisest tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja hagi

tagamise ulatust. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad ise oma

menetluskulud mõlemas kohtuastmes.

15. Pooled vaidlustasid kokkuvõttes maakohtu otsuse tervikuna: hageja soovib hagi tervikuna

rahuldamist (st ka kostja II suhtes), kostjad seevastu hagi rahuldamata jätmist ja vastuhagi

rahuldamist või alternatiivselt kostjalt I välja mõistetud hüvitise vähendamist. Samuti on hageja

vaidlustanud hagi tagamise abinõu tühistamise ja kõik pooled menetluskulude jaotuse.

16. Vaidlustatud otsuse p-s 6 tuvastatud asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla

seatud ja ringkonnakohus saab neist TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi lähtuda.

17. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostjate kaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu

otsust vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

vaidlustatud otsuse p-des 9 ja 10 ega korda neid.

18. Vastuseks kostjate kaebuse neljale esimesele väitele märgib ringkonnakohus järgmist.

18.1. Kostjad heidavad maakohtule ette peamiselt seda, et tuvastamata jäi hageja ja kostja II

kokkulepe sisuga ühiselt taastada ulatuslike tormikahjustuste tõttu kasutuskõlbmatuks

muutunud purjejaht, eesmärgiga muuta see taas meresõidukõlbulikuks, et sellega oleks

võimalik tulevikus ette võtta ühiseid merereise. Isegi kui selline kokkulepe oleks õnnestunud

7 (10)

tuvastada, siis ei tähendaks see VÕS § 589 lg 1 ega 2 järgi, et purjejaht oleks muutunud

seltsinguvaraks. Viidatud normide järgi muutuks seltsinglaste ühisomandiks (seltsinguvaraks)

seltsinglaste panused, seltsingu jaoks omandatud vara või selle asemel või arvel omandatu.

Kostjate väidetav kokkulepe ei oleks mõjutanud seda, et purjejaht kuulub hagejale.

18.2. Sarnaselt muude lepingutega eeldab ka seltsinguleping VÕS § 9 lg 1 järgi kas pakkumuse

ja nõustumuse vahetamist või muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamist, kusjuures

peab olema piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostjad ei ole väitnud,

et hageja on teinud tahteavalduse, mille sisu järgi ta soovinuks talle kuulunud purjejahi omandi

anda kas osaliselt või tervikuna üle seltsingule.

18.3. Lisaks tuleb tõdeda, et kostjate esitatud tõendid nende väiteid ka ei kinnita. Kostja II ja

hageja ühine tegevus purjejahi taastamisel (II kd tl 13) ei tõenda nende tahteavaldusi muuta

purjejahi omandisuhet, mille kohus tuvastas kostja I ja hageja vahelises vaidluses (I kd tl 10–

16). Kostjad ei väida, et Energiateenused OÜ (II kd tl 14–15) oleks samuti seltsinglane,

mistõttu tema võimalikud kulutused ja panused (II kd tl 19) ei oma asjas tähtsust. Lisaks ei

nähtu eelmises lauses viidatud kuludokumendist, kostjale II esitatud arvetest (II kd tl 16–18)

ega ka kostjale I esitatud kolmest hinnapakkumistest (II kd tl 20–22) piisav seos vaidlusaluse

purjejahiga. Neljandas pakkumises (II kd tl 22) ja kostjale I esitatud arvel (II kd tl 125) on küll

viide samanimelisele jahile, aga need tõendid on olulises osas vastuolulised ega kinnita samuti

kostja II kulutuste kandmist ega panuste tegemist. Viidatud tõendite vastuolu avaldub mh

selles, et 6. märtsiga 2015 dateeritud arves on kajastatud mitmed kaubad ja teenused, mis

korduvad 13. märtsiga 2015 dateeritud pakkumisel.

18.4. Kostja II saatis 25. juulil 2014 mh hagejale e-kirja (I kd tl 26, II kd tl 81), milles selgitas

purjejahi registreerimisega seonduvat. Koosmõjus tõsiasjaga, et üle-eelmisel päeval taotles

kostja II laevakinnistusraamatusse omanikukande tegemist kostja I kasuks, ei nähtu viidatud

kirjast, et kostja II oleks pidanud ennast seltsinglaseks. Kirjast ei ole aru saada, et just hageja ja

kostja II vahel oleks mingi kokkulepe, mida saaks käsitleda seltsingulepinguna.

18.5. Kostja I määruskaebus tsiviilasjas nr 2-15-4739 (II kd tl 82–84) ei tõenda muud, kui

kostja I menetluslikke avaldusi viidatud asjas, st ka selle põhjal ei saa tuvastada

seltsingulepingu sõlmimist hageja ja kostja II vahel. Sarnaselt ei nähtu seltsingulepingu

sõlmimise tahet sõiduki registreerimise taotlusest koos taotlusele lisatud 15. juuli 2011

müügilepinguga SIAT „LTC GROUP“ ja hageja vahel ega laeva kinke- ja üleandmis-

lepingutest, fotodest, purjejahi registreerimiskirjast või kriminaalmenetluse alustamise teatest

(II kd tl 85–92, 100, 124). Kostjad esitasid 15. mai 2011 kinkelepingu maakohtule väitega, et

kas see või eelnevas viidatud 15. juuli 2011 müügileping peab olema võltsitud. Kui see nii ka

oleks, siis ei saaks sellest ikkagi järeldada, et purjejaht on seltsinguvara.

19. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega kostja I vastutuse aluste

esinemise kohta vaidlustatud otsuse p-s 12 ega korda ka neid. Õigusvastaselt põhjustatud kahju

hüvitamise eeldusena tuvastas maakohus õigesti kostja I käitumise õigusvastasuse (VÕS

§-d 1043 ja 1045), kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja I käitumise ja kahju vahel

(VÕS § 127 lg 4). Kostja I vabaneks vastutusest, kui ta tõendaks, et ta ei ole kahju tekitamises

süüdi (VÕS § 1050 lg 1), aga vastavaid asjaolusid kostja I esile ei toonud ega tõendanud.

Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse seltsingulepingu väitel põhineval vastuhagi

rahuldamata jätmise osas. Kostjate kaebuse väited, mis võiks mõjutada maakohtu otsust kostja I

vastutuse osas, keskenduvad ka vastuhagile. Seetõttu ei ole neile vaja siinkohal uuesti vastata.

20. Kostja II vastutuse eelduste osas ringkonnakohus maakohtu seisukohta ei jaga.

20.1. Maakohus lähtus õigesti sellest, et kosja II vastutab juhul, kui tuvastatakse tema

õigusvastane tegu. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et selline tegu on tuvastatav.

8 (10)

20.2. Kostja I juriidilise isikuna ei saanud purjejahti Noblessneri sadamast ära viia, vaid seda

pidi tegema füüsiline isik. Vaidlustamata asjaoludel kasutas purjejahti varem just kostja II ja

tema avaldustest kõnealuse kasutuse kohta ei saa teha järeldust nagu oleks kasutamine

toimunud kostja I majandustegevuses või muul viisil kostja I huvides. Kostja I nimel saatis

kostja II kohtutäiturile 22. septembril 2015 e-kirja (I kd tl 49–51), mille p-s a) märkis, et kuna

kostja II kui kostja I esindaja asub praegu Eestis, siis „sellega on garanteeritud tema poolne

purjejahi mitte kasutamine“. Niisugusest sõnastusest saab teha üksnes järelduse, et purjejahi

tegelik kasutaja oli kostja II.

20.3. Keegi pooltest pole väitnud, et purjejahi oleks sadamast ära viinud mõni teadmata isik.

Kostjad tuginevad mh käesolevas menetluses asjaolule, et kostja II kasutas purjejahti

2015. aasta juulis ja augustis, st veel sel ajal oli kostjal II purjejahi valdus. Kostja II ei ole

tõendanud, et ta oleks purjejahi pärast 2015. aasta augustis lõppenud merereisi hagejale üle

andnud. Küll aga avaldasid kostjad eelmises lõigus viidatud e-kirja p-s b) täiesti arusaadavalt

ja selgelt, et just kostja II viis puhkuse lõpuks purjejahi koordinaatidele N 60°31ʹ36.4915ʺ

E 28°38ʹ50.5161ʺ, mis vaidlustamata asjaoludel viitavad asukohale Venemaa Föderatsioonis

(II kd tl 41). Samuti esitasid kostjad tõendina MH 14. novembri 2016 e-kirja (I kd tl 191–192),

mille kohaselt kostja II sõitis purjekaga Tallinnast minema.

20.4. Asja kasutamine kolmandate isikute poolt võib iseenesest tekitada omanikule kahju ja

olla käsitatav omandi rikkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes (Riigikohtu 13. aprilli 2009

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-08, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul tekib selline kahju ka

juhul, kui asja kasutaja viib kasutamise käigus asja sellisesse asukohta, et omanikul ei ole enam

mõistlikult võimalik asja sealt kätte saada. Nii on see ka käesoleval juhul ja purjejahi viimine

väljapoole hageja võimupiirkonda on tuvastatud asjaoludel ette heidetav lisaks kostjale II. See

ei mõjuta jõustunud kohtuotsusega kostjale I pandud kohustust, purjejaht hagejale välja anda.

Kui purjejahti ei ole õnnestunud välisriigist kätte saada vaatamata kostja I suhtes toimunud

täitemenetlusele, siis on ühtlasi selge, et seda ei ole võimalik kätte saada ka kostjalt II.

20.5. Kostja II vastutus purjejahi kaotsimineku eest tuleneb mh asjaõigusseaduse § 84 lg 3

teisest lausest. Kui ta ka valdas purjejahti heauskselt, siis alates varasemas tsiviilasjas hagi

esitamisest teadasaamisest, st alates 6. aprillist 2015 (III kd tl 20 pöördel) vastutab ta purjejahi

kaotsimineku eest samal viisil nagu selle hävimise või kahjustumise eest. Kostja II viis

purjejahi eespool viidatud koordinaatidele tahtlikult VÕS § 104 lg 5 tähenduses.

21. Samuti on täidetud muud kostja II vastutuse eeldused. Hagejal tekkis kahju, sest purjejahi

omanikuna kaotas ta mh kostja II tegevuse tõttu võimaluse teostada oma tegelikku võimu asja

üle. Kostja II süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Sarnaselt seltsingulepinguga ei ole kostjad

tõendanud ka muud õigussuhet, mis annaks kummalegi kostjatest õigus purjejaht hageja

võimupiirkonnast ära viia.

22. Maakohus lähtus hageja kahju suuruse kindlakstegemisel õigesti VÕS § 127 lg-st 1 ja

§ 132 lg-st 1. Nende sätete järgi tuleb kostjatel maksta hagejale hüvitis, mis vastab uue

samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.

22.1. Pooled ei vaidle põhimõtteliselt selle üle, et vastava hinnangu andmiseks ehk

kahjuhüvitise summa määramiseks tuleb uurida, millise summa eest saaks hageja osta

samaväärse purjejahi. Mõlemad pooled esitasid selle kohta asjatundja arvamused 2016. aasta

sügise seisuga, st põhimõtteliselt ajast, mil käesolevas asjas lahendatav hagi oli maakohtu

menetluses. Keegi pooltest ei tugine väitele, et see oleks ebakohane ajahetk.

22.2. Ringkonnakohus leiab, et kahju suuruse hindamisel võttis maakohus ekslikult aluseks

hageja esitatud asjatundjate arvamuse (I kd tl 61). Selles osas ei ole vaidlustatud otsus ka

nõuetekohaselt põhjendatud, millega maakohus rikkus TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442

lg 8.

9 (10)

22.3. Hageja esitatud arvamusest ei ole võimalik aru saada, milliste purjejahtide

müügikuulutusi arvamuse koostajad analüüsisid ja kas nad kontrollisid kuulutustes müügiks

pakutavate jahtide sarnasust vaidlusaluse purjejahiga. Arvamuse esimese lõigu kohaselt lähtuti

arvamuse koostamise ajal müügil olevate sama hinnaklassi ja sarnaste tehniliste andmete

(ehitusaasta, üldpikkus, kandevõime, klassifikaator) meresõidukite müügikuulutustest.

Arvamusest on näha, et ehitusaasta on 1984 ja väidetavalt uuriti A-kategooria (ookean) jahte.

Samas ei ole võimalik aru saada, millise pikkuse ja kandevõimega jahte tegelikult võrreldi ja

kuidas kujunes tulemuseks saadud hinnang 30 000 eurot. Hageja esitatud müügikuulutused

(I kd tl 62–88) ei ole arvamusega seostatavad ja ka nende põhjal ei ole võimalik aru saada, et

hinnang 30 000 eurot võiks kajastada vaidlusaluse purjejahiga samaväärse meresõiduki

soetamise summat.

22.4. Kostjate esitatud arvamus (I kd tl 194–225) on märkimisväärselt sisukam. Esiteks nähtub

sellest, et asjatundja analüüsis purjejahi varasemat hinnataset, talle tehnilise seisukorra kohta

teatavaks saanud asjaolusid ja kõrvutas sama tüüpi jahtide kuute müügikuulutust pikemast

ajaperioodist. Teiseks on arvamuse põhjal jälgitav ja kontrollitav, et aluseks võetud kuulutustes

avaldatud hindade aritmeetiline keskmine on ligikaudu 17 500 eurot, mida asjatundja pidas

vaidlusaluse purjejahiga tehnilistelt omadustelt samaväärse jahi keskmiseks turuhinnaks.

22.5. Ringkonnakohus tuvastab portaalides auto24.ee ja mototehnika.ee avaldatud müügi-

kuulutuste põhjal (I kd tl 32–35), et 2015. aastal pakkus kostja II purjejahti müüa hinnaga

20 000 eurot. Poolte avalduste ja teiste asjaolude pinnalt on selge, et müük selle hinnaga ei

õnnestunud. Ka seetõttu puudub alus hinnata, et aasta hiljem võinuks purjejahiga samaväärse

meresõiduki hankimiseks vajalikud kulutused ületada summat 20 000 eurot.

22.6. Neil kaalutlustel peab ringkonnakohus kostjate esitatud arvamust usaldusväärseks

tõendiks selle kohta, asjatundja märgitud summa 17 500 eurot vastab uue samaväärse asja

soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, kusjuures arvesse on võetud vaidlusaluse

purjejahi kulumist (VÕS § 132 lg 1 esimene ja teine lause).

22.7. Ringkonnakohus ei saa siiski võtta arvesse sama arvamuse p-s 2 märgitud oletuslikku

arvamust, et väärtus peaks olema ca 3 000 euro võrra madalam ulatuslike tormikahjustuste

tõttu. Nimelt võttis asjatundja sama asjaolu juba arvesse arvamuse kolmandal leheküljel, kui

kujundas lähtehinnaks 2009. aasta madalaima hinna. Puudub alus sama asjaolu tõttu hinda

korduvalt korrigeerida. Samas ei ole ka teiste, hindamisel aluseks võetud 1983. ja 1984. aasta

jahtide puhul usutav, et need on vahepealse 30 aasta jooksul olnud kahjustusteta. Kokkuvõtvalt

saab eeldada, et selle vanusega jahtide korral kajastuvad vahepealsed kahjustused (mis

vaidlustamata asjaoludel konkreetse purjejahi puhul olid taastatud) niigi langenud hinnas.

23. Eelnevast tulenevalt ja VÕS § 137 lg 1 järgi vastutavad kostjad solidaarselt hagejale kahju

17 500 eurot hüvitamise eest. See summa tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. Ülejäänud

osas jääb hagi rahuldamata. Kuna hagi saab osaliselt rahuldada VÕS § 1043 alusel koosmõjus

§ 1045 lg 1 p-ga 5, siis ei ole vaja eraldi kontrollida hageja alternatiivset väidet, et kostjad

võivad vastutada ka viimati viidatud sätte p-de 7 ja/või 8 alusel, sest sellest ei muutuks

hüvitatava kahju ulatus.

24. Võttes arvesse poolte nõuete omavahelist seotust, hageja rahalise nõude rahuldamise

ulatust, samuti poolte kaebuste osalist edukust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane ja

põhjendatud jätta kõik senised menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Tulenevalt kulude sellisest jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

25. TsMS § 442 lg 5 esimene lause näeb mh ette, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus tagas hagi kostja II vastu

esitatud nõudes ja määras seada kostja II kinnisasjale hageja kasuks kohtulik hüpoteek summas

33 000 eurot. Kuna vaidlustatud otsusega jäi hagi kostja II suhtes rahuldamata, siis tühistas

maakohus hagi tagamise.

10 (10)

25.1. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel,

mistõttu tuleb teha uus otsustus ka hagi tagamise tühistamise või kehtimajäämise kohta.

25.2. TsMS § 445 lg 2 sätestab mh, et kui hagi otsusega rahuldatakse, siis jätab kohus

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on

lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu

tühistamist. Hageja hagi tagamise tühistamist ei taotlenud. Samas ei ole ringkonnakohtu otsuse

täitmiseks enam vajalik suurem hüpoteek kui kostja II suhtes rahuldatud nõue, st 17 500 eurot.

Kohtulikku hüpoteeki tuleb selle summani vähendada (vt sellise võimaluse kohta nt Riigikohtu

9. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-13, p 21).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Ulvi Loonurm

Mihkel Roos