2-16-17101/160 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Määruse tegemise aeg ja koht

15. veebruar 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-17101

Tsiviilasi

Maire Paarmetsa avaldus avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu saamiseks ning kinnistusraamatusse märkuste

kandmiseks ja nõusoleku andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. juuli 2017 (maakohus on ekslikult märkinud

määruse kuupäevaks 28. juuli 2017) määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aili Sillari, Theresa Sillari ja Laura Sillari määruskaebus

Maire Paarmetsa määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (puudutatud isikud): Aili Sillar

(ik: XXX), Theresa Sillar (ik: XXX) ja Laura Sillar (ik: XXX),

esindajad vandeadvokaadid Urmas Volens ja Marika Oksaar

Määruskaebuse esitaja (avaldaja): Maire Paarmets (ik: XXX)

Puudutatud isikud:

Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu), esindaja Toomas Kutti

Eda Limbak (ik: XXX)

Tornator Eesti OÜ (rk: 10013860)

Tiina Plans (ik: XXX)

OÜ Old Farmid (rk: 10564146), esindaja Jyrki Mikael Virtanen

Raili Lõhmus (ik: XXX)

2

Kristjan Kaldmaa (ik: XXX)

OÜ Temonen (rk: 10163513)

Kohalik omavalitsus: Palamuse Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 31.07.2017 määrus osas, milles maakohus määras H.

kinnistu igakordsele omanikule kohustuse tasuda juurdepääsu tasu J. kinnistu

omanikule 110 eurot aastas, V. kinnistu omanikule 50 eurot aastas, O. kinnistu

omanikule 320 eurot aastas ja T. kinnistu omanikule 540 eurot aastas (maakohtu

määruse p-d 5.1-5.4) ning milles maakohus jättis menetluskulud Maire Paarmetsa kanda

ja mõistis Maire Paarmetsalt Eda Limbaku kasuks välja menetluskulud 47,60 eurot ning

Aili Sillari, Theresa Sillari ja Laura Sillari kasuks solidaarselt 8780 eurot.

2. Täiendada Tartu Maakohtu 31.07.2017 määruse resolutsiooni p-i 4 juurdepääsu

kasutamise korra osas ning täpsustada Tartu Maakohtu 31.07.2017 määruse resolutsiooni

p-i 6 T. kinnistu omanike juurdepääsutee korrashoiu kohustuse ulatuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega mõista H. kinnistu igakordselt omanikult

välja juurdepääsutasu J. kinnistu igakordsele omanikule 35 eurot aastas ja T. kinnistu

igakordsele omanikule 120 eurot aastas. Tasu tuleb maksta iga kalendriaasta eest sama

aasta 1. detsembriks ning tasu maksmisega viivitamisel on H. kinnistu omanik

kohustatud maksma väljamõistetavalt tasult viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Tasu tuleb maksta alates 16.11.2016 ja 01.12.2018 makstava tasu suuruseks

perioodi 16.11.2016 kuni 01.12.2018 eest on J. kinnistu omanikule 74,7 eurot ja T.

kinnistu omanikele 255,12 eurot.

4. Täiendada maakohtu määruse resolutsiooni p-ga 4.3, mille kohaselt on H. kinnistu

omanik kohustatud T. kinnistu õueala piiril asuva värava lukustama ning T. kinnistu

omanik on kohustatud andma H. kinnistu omanikule ühe värava võtme.

5. Täpsustada maakohtu määruse resolutsiooni p-i 6 ning määrata T. kinnistu omanike

juurdepääsutee korrashoiu kohustus 43 meetri ulatuses, s.o ulatuses, milles

juurdepääsuteed kasutavad nii T. kinnistu kui ka H. kinnistu omanikud. Ülejäänud

ulatuses on T. kinnistut läbiva juurdepääsutee korrashoiu kohustus H. kinnistu

igakordsel omanikul.

6. Jätta menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda.

7. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.

8. Rahuldada Maire Paarmetsa ning Aili Sillari, Therese Sillari ja Laura Sillari

määruskaebused osaliselt.

9. Lugeda maakohtu määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

9.1. Rahuldada avaldus ja määrata Jõgeva maakonnas, Palamuse vallas, Rahivere külas

asuva H. kinnistu (registriosa nr. X. , igakordse omaniku (omanike) kasuks juurdepääs

kinnistule avalikult Jõgeva-Palamuse-Saare teelt järgmiselt:

9.1.1. läbi X. (reg.osa number X. ; katastritunnus XX) kinnistu tee laiusega 3 m ja

pikkusega 280,5 m;

9.1.2. läbi J. (registriosa nr. X. ; katastritunnus XX) kinnistu tee laiusega 3m ja pikkusega

137 m;

9.1.3. läbi V. ( registriosa nr. X. ; katastritunnus XX kinnistu tee laiusega 3 m ja

pikkusega 80 m;

9.1.4. läbi O. (registriosa nr. X. ; katastritunnus XX) kinnistu, tee laiusega 3 m ja

pikkusega 388,5 m;

3

9.1.5. läbi T. (registriosa nr. X. ; katastritunnus XX) kinnistu, tee laiusega 2,5 m ja

pikkusega 90 m;

9.1.6. läbi Y. (registriosa number X. , katastritunnus XX) kinnistu tee laiusega 2,5 m ja

pikkusega 4m.

9.2. Käesoleva määruse lahutamatuks lisaks on maa-ameti kaardiserveri väljatrükk,

millele on märgitud juurdepääsu asukoht.

9.3. Juurdepääs on tähtajatu ja ööpäevaringne ning kasutamiseks nii jalgsi kui

sõidukitega arvestades järgmisi piirangud:

9.3.1. T. kinnistul (registriosa nr. X. ) asuval juurdepääsul tuleb sõidukiga sõitmisel

arvestada kehtivates õigusaktides kehtestatud õuealal liiklemise piiranguid;

9.3.2. T. kinnistul (registriosa nr. X. ) ja Y. kinnistul (registriosa number X. ) on perioodil

märts-aprill ja oktoober-detsember (k.a) keelatud sõita raskema sõidukiga kui 3,5 tonni

(sõiduki täismass).

9.3.3. H. kinnistu omanik on kohustatud T. kinnistu õueala piiril asuva värava lukustama

ning T. kinnistu omanik on kohustatud andma H. kinnistu omanikule ühe värava võtme.

9.4. Mõista H. kinnistu igakordselt omanikult välja juurdepääsutasu J. kinnistu

igakordsele omanikule 35 eurot aastas ja T. kinnistu igakordsele omanikule 120 eurot

aastas. Tasu tuleb maksta iga kalendriaasta eest sama aasta 1. detsembriks

ning tasu maksmisega viivitamisel on H. kinnistu omanik kohustatud maksma

väljamõistatavalt tasult viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tasu tuleb

maksta alates 16.11.2016 ja 01.12.2018 maksatava tasu suuruseks perioodi 16.11.2016

kuni 01.12.2018 eest on J. kinnistu omanikule 74,7 eurot ja T. kinnistu omanikele 255,12

eurot.

9.5. Kõigi määruse p-des 9.1.1.-9.1.6. nimetatud kinnistute, mida juurdepääs läbib,

omanikud on kohustatud hoidma tee sellises korras, et see on läbitav sõidukitega. T.

kinnistu omanike juurdepääsutee korrashoiu kohustus on 43 meetrit, s.o ulatuses, milles

juurdepääsuteed kasutavad nii T. kui ka H. kinnistu omanikud; ülejäänud ulatuses on

T. kinnistut läbiva juurdepääsutee korrashoiu kohustus H. kinnistu igakordsel

omanikul.

9.6. Kohustada Eesti Vabariiki ja OÜ-t Old Farmid andma nõusolek Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr X. (X. ) III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu

kohta H. kinnistule, registriosa nr X. , selle igakordse omaniku kasuks käesoleva

määruse resolutsiooni p-des 9.1-9.5 märgitud tingimustel. Käesolev määrus asendab Eesti

Vabariigi ja OÜ Old Farmid tahteavaldusi.

9.7. Kohustada Eesti Vabariiki ja Raili Lõhmust andma nõusolek Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr X. (Y. ) III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu

kohta H. kinnistule, registriosa nr X. , selle igakordse omaniku kasuks käesoleva

määruse resolutsiooni p-des 9.1-9.5 märgitud tingimustel. Käesolev määrus asendab Eesti

Vabariigi ja Raili Lõhmuse tahteavaldusi.

9.8. Kohustada Eda Limbakut andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriosa nr X. (J. ) III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta H. kinnistule,

registriosa nr X. , selle igakordse omaniku kasuks käesoleva määruse resolutsiooni p-des

9.1-9.5 märgitud tingimustel. Käesolev määrus asendab Eda Limbaku tahteavaldust.

9.9.

Kohustada

Tornator

Eesti

OÜ-d

andma

nõusolek

Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr X. (V. ) III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu

kohta H. kinnistule, registriosa nr X. , selle igakordse omaniku kasuks käesoleva

määruse resolutsiooni p-des 9.1-9.5 märgitud tingimustel. Käesolev määrus asendab

Tornator Eesti OÜ tahteavaldust.

4

9.10. Kohustada Tiina Plansi andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriosa nr X. (O. ) III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta H. kinnistule,

registriosa nr X. , selle igakordse omaniku kasuks käesoleva määruse resolutsiooni p-des

9.1-9.5 märgitud tingimustel. Käesolev määrus asendab Tiina Plansi tahteavaldust.

9.11. Kohustada Aili Sillarit, Theresa Sillarit ja Laura Sillarit andma nõusolek Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr X. (T. ) III jakku märkuse kandmiseks

juurdepääsu kohta H. kinnistule, registriosa nr X. , selle igakordse omaniku kasuks

käesoleva määruse resolutsiooni p-des 9.1-9.5 märgitud tingimustel. Käesolev määrus

asendab Aili Sillarit, Theresa Sillarit ja Laura Sillarit tahteavaldust.

9.12. Käesoleva määruse jõustumisel tühistada Tartu Maakohtu 09.01.2017.a määrusega

kehtestatud esialgse õiguskaitse abinõud.

9.13. Jätta menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda.

10. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Maire Paarmets (avaldaja) esitas 14.11.2016 maakohtule avalduse, milles palus määrata

juurdepääs Jõgeva maakonnas Palamuse vallas Rahivere külas asuvale H. kinnistule

(registriosa nr X. ) läbi X. (registriosa nr X. ), J. (registriosa nr X. ), V. (registriosa nr X. ), O.

(registriosa nr X. ), T. (registriosa nr X. ) ja Y. (registriosa nr X. ) kinnistute. Avaldaja palus

määrata, et juurdepääs on tähtajatu, ööpäevaringne, kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega ning

liiklemisel kehtib õuealapiirang. Avaldaja palus teha ka vastavad kanded kinnistusraamatusse.

Avalduse kohaselt kuulub avaldajale alates 2008. aastast H. kinnistu, mida ta kasutab

maakoduna. Avaldaja kinnistule puudub juurdepääs avalikult teelt ja seni on ta kasutanud

erateed, mis kulgeb üle nimetatud kinnistute. 29.10.2016 sulgesid T. kinnistu omanikud

juurdepääsu üle T. kinnistu piirdeaiaga. Tegemist on ajaloolise juurdepääsuga, mis läbib T.

kinnistut ning on rajatud avaldaja esivanemate poolt, kes elasid seal vähemalt aastast 1850.

Avaldaja on teed hooldanud alates 2008. aastast. Mõistlikke alternatiivseid variante H.

kinnistule pääsemiseks ei ole.

Avaldaja oli nõus tasuma omandiõiguse riive eest T. kinnistu omanikele 120 eurot ja J.

kinnistu omanikule 40 eurot aastas ning hoidma korras T. kinnistut läbivat teed.

2. T. kinnistu omanikud Aili Sillar, Theresa Sillar ja Laura Sillar leidsid, et taotletud

juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. H. kinnistu oli aastakümneid

hoonestamata ning teed üle T. kinnistu H. kinnistule ei ole. A. Sillari isa Valter Ilvese rajatud

tee, mida on hooldanud Sillarid, lõpeb T. kinnistu õues enne sauna. Edasi on vaid avaldaja

poolt T. kinnistu õuemurule sisse sõidetud autoroopad. Juurdepääs üle T. kinnistu ei ole

maakorralduslikult võimalik, kuna Uhmardu jõe piirangu- ja ehituskeeluvööndis on

5

mootorsõidukiga sõitmine keelatud. Tee ehitamiseks on vaja läbi viia planeerimismenetlus,

mille tulemusi ei ole võimalik ennustada. Juurdepääs koormaks T. kinnistu omanikke

ebamõistlikult. Jalgsi on avaldajal juurdepääs olemas mööda kallasrada. H. kinnistule

juurdepääsuks on olemas mõistlikumad alternatiivid.

Juhul kui juurdepääs peab toimuma T. kinnistu poolt, tuleks see määrata eemale õuest, s.o piki

piiri. Kui juurdepääs määratakse läbi õue, peaks juurdepääs toimuma kõige lühemat teed pidi,

st pöörama pärast sauna paremale. Juurdepääsu kasutamisele tuleb seada piirangud – kuni

3,5 tonni kaaluva sõiduautoga, maksimaalselt 4 korda ööpäevas, tööpäevadel kell 8–22,

puhkepäevadel ja riiklikel pühadel kell 10–22, kiirusega 20–30 km/h, peatumine on lubatud

värava avamiseks ja sulgemiseks, pärast läbisõitu peab värav olema samas asendis kui enne

läbisõitu. Õue läbitavuse risk jääb avaldaja kanda. Juurdepääsutasu soovisid Sillarid 4500 eurot

aastas (privaatsuse riive 3000 eurot, juurdepääsu alla jääva 90 m² ala põllumaana kasutamise

võimaluse kaotus 100 eurot, T. kinnistu õueni viiva tee aluse 170 m² maa kasutuseelis pooles

ulatuses, s.o 50 eurot, kuni T. kinnistuni tuleva tee hooldamise kulud 240 eurot, tee lõpust kuni

H. kinnistu piirini kulgevate autoroobaste tasandamine 1287,60 eurot). Tasu tuleb indekseerida

tarbijahinnaindeksiga, määrata kindlaks tasu maksmise kord (sh viivis) ning kanda tasu

maksmise kohustuse kohta märkus kinnistusraamatusse. 21.04.2017 menetlusdokumendis

palusid Sillarid määrata kindlaks ka J. kinnistu õuest kuni T. kinnistu õueni kulgeva tee

remontimise kord. Kuni T. kinnistu õueni tuleva tee hooldamise kulu on 3600 eurot ja töid

tuleks teha vähemalt iga viie aasta järel.

3. X. ja Y. kinnistute omanik Eesti Vabariik (Jõgeva Maavalitsuse kaudu) leidis, et avaldus on

põhjendatud. Eesti Vabariik ei taotlenud juurdepääsu määramisel hüvitist.

4. X. kinnistu kasutusvaldaja OÜ Old Farmid avaldas, et ei tee kellelegi takistusi tee

kasutamisel, nõustudes ka kinnistusraamatusse märke tegemisega.

5. Y. kinnistu kasutusvaldaja Raili Lõhmus teatas, et on asjas erapooletu.

6. J. kinnistu omanik Eda Limbak ei olnud nõus enda kinnistut servituudiga koormama.

E. Limbak ei ole keelanud enda kinnistut läbiva tee kasutamist. Juhul kui määratakse servituut,

soovib ta oma kinnistult läbisõidu eest tasu. Tasu ei tohiks olla oluliselt väiksem kui Sillarite

küsitu, kuna märke tegemine vähendab tema kinnistu väärtust.

7. V. kinnistu omanik Tornator Eesti OÜ avaldas, et ei tee kellelegi takistusi tee kasutamisel ja

ei ole ka kinnistusraamatusse märke tegemise vastu.

8. O. kinnistu omanik Tiina Plans avaldusele vastu ei vaielnud ja nõustus ka märkega.

9. Kristjani kinnistu omanik Kristjan Kaldmaa leidis, et ainus mõistlik juurdepääs Kristjani ja

H. kinnistutele on T. kinnistut läbiv tee. Mõistlik juurdepääsutasu oleks 50 eurot aastas.

Kristjani kinnistule ei lähe teed, aga ta ka ei vaja seda, sest ei kasuta oma kinnistut.

10. Uhmardopõllu ja Pargi kinnistute omanik OÜ Temonen avaldas, et ei ole nõus tee ehitusega

oma kinnistutele.

11. Kohalik omavalitsus Palamuse Vallavalitsus oli seisukohal, et ainuke mõistlik juurdepääs

H. kinnistule on üle T. kinnistu. Tee on looduses olemas, see on küll rohukamara all, aga seda

on täidetud. T. katastriüksuse plaanil, mis on registreeritud 06.04.1999, on õueala elamu ja

kahe kõrvalhoone juures, saun on väljaspool õueala. Sauna ja elamu vaheline ala ei ole

maaomaniku aktiivses kasutuses. Pakutud teised juurdepääsud ei ole realistlikud ning uue tee

rajamine ei ole mõistlik ja majanduslikult otstarbekas.

MAAKOHTU LAHEND

6

12. Tartu Maakohus rahuldas 28. juuli 2017 määrusega avalduse ja määras Jõgeva maakonnas

Palamuse vallas Rahivere külas asuva H. kinnistu igakordse omaniku kasuks juurdepääsu

kinnistule avalikult Jõgeva-Palamuse-Saare teelt järgmiselt:

- läbi X. kinnistu tee laiusega 3 m ja pikkusega 280,5 m;

- läbi J. kinnistu tee laiusega 3 m ja pikkusega 137 m;

- läbi V. kinnistu tee laiusega 3 m ja pikkusega 80 m;

- läbi O. kinnistu tee laiusega 3 m ja pikkusega 388,5 m;

- läbi T. kinnistu tee laiusega 2,5 m ja pikkusega 90 m;

- läbi Y. kinnistu tee laiusega 2,5 m ja pikkusega 4 m.

Juurdepääs on tähtajatu ja ööpäevaringne ning kasutamiseks nii jalgsi kui sõidukitega

arvestades järgmisi piiranguid:

- T. kinnistul asuval juurdepääsul tuleb sõidukiga sõitmisel arvestada kehtivates õigusaktides

kehtestatud õuealal liiklemise piiranguid;

- T. kinnistul ja Y. kinnistul on perioodil märts–aprill ja oktoober–detsember (k.a) keelatud

sõita raskema sõidukiga kui 3,5 tonni.

Maakohus määras H. kinnistu igakordse omaniku kohustuse tasuda koormatud kinnistute

omanikele iga-aastast tasu juurdepääsuõiguse eest järgmiselt:

- J. kinnistu omanikule 110 eurot aastas;

- V. kinnistu omanikule 50 eurot aastas;

- O. kinnistu omanikule 320 eurot aastas;

- T. kinnistu omanikule 540 eurot aastas.

Kõigi nimetatud kinnistute, mida juurdepääs läbib, omanikud on kohustatud hoidma tee sellises

korras, et see on läbitav ka sõidukitega.

H. kinnistu omaniku iga-aastase tasu maksmise kohustus tekkis 16. novembril 2016.

Maakohus kohustas Eesti Vabariiki, OÜ-d Old Farmid, R. Lõhmust, E. Limbakut, Tornator

Eesti OÜ-d, T. Plansi ning A. Sillarit, T. Sillarit ja L. Sillarit andma nõusolekud neile kuuluvate

või nende kasutusvalduses olevate kinnistute III jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta

H. kinnistule selle igakordse omaniku kasuks määruses märgitud tingimustel. Määrus asendab

nimetatud isikute tahteavaldusi.

Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ning mõistis M. Paarmetsalt E. Limbaku kasuks

välja menetluskulud 47,60 eurot ning A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari kasuks solidaarselt

menetluskulud 8780 eurot ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2

sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Määruse põhjenduste kohaselt puudub H. kinnistul juurdepääs avalikult kasutatavale teele.

Seega on täidetud asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 järgne esimene kinnistule juurdepääsu

määramise tingimus.

Alates 2008. aastast, kui avaldaja sai H. kinnistu omanikuks, on ta kasutanud juurdepääsuks

teed üle X. , J. , V. , O. ja T. kinnistute. X. , J. , V. ja O. kinnistutel asub looduses tuvastatav

kõvema materjaliga kaetud tee. Vaatluse käigus tuvastas kohus, et T. kinnistul on murukate,

millel on näha sõidukiga liiklemise jälgi. Samas Maa-ameti kaardiserveri kaartidel on

juurdepääs H. kinnistule üle T. kinnistu märgitud tee tingmärki kasutades. Maa-amet on

selgitanud, et aerofotode põhjal ei olnud 2002. ja 2007. aastal T. maaüksusel teed H. kinnistule,

kuid alates 2010. aastast on näha autoga sõitmise jäljed. Maa-amet viitab ka varasemale

olukorrale, mis nähtub 1947., 1969. ja 1971. a kaartidelt ning siis oli tee kaartidele märgitud.

Keskkonnaamet on samuti viidanud sellele, et varasematel kaartidel on läbipääs märgitud.

7

Seega on tuvastatud, et ligipääs on taastatud Eesti Vabariigi aegsetele (s.o alates 1990-ndate

algusest) kaartidele kantud alates 2008. aastast.

Kinnistutele juurdepääse tuleb hinnata pikemas ajaloolises kontekstis, s.o enne 1940. aastaid,

kui H. kinnistut kasutati taluna avaldaja õiguseellaste poolt. Lähtuda tuleb ka 1990. aastatel

algatatud omandireformi põhimõttest, milleks oli võimalikult suures osas taastada 1940. aastal

toimunud varade sundvõõrandamise eelne olukord. Ajalooliselt on peamine juurdepääs H.

kinnistule toimunud üle J. , O. ja T. kinnistute. Mujalt on olnud juurdepääs vaid jala ja kuival

ajal ning seoses 1960. a maaparandusega on nimetatud juurdepääsude võimalused olulises osas

üldse kadunud. Avaldaja soovitud juurdepääs oli olemas enne maade sundvõõrandamist, seda

kasutati ja parendati nõukogude ajal ning tee on olemas ka praegu. Tee (mitte küll tänapäevases

rajatise mõistes) H. kinnistule on olemas ka T. kinnistul.

Kohus ei tuvastanud maakorralduslikke piirangud juurdepääsu määramiseks taotletud kohta,

kuna olemasolev pinnastee tuleb lugeda sõitmiseks mõeldud teeks looduskaitseseaduse (LKS)

§ 37 lg 3 mõttes.

Viimase asjaoluna hindas kohus, kas juurdepääsu taotleja huvi juurdepääsu vastu on

ülekaalukas, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega.

X. , V. , O. ja Y. kinnistute omanikud ei vaielnud avaldusele vastu.

Vastuväited on esitanud J. kinnistu omanik. Kohus leidis, et kinnistusraamatu kanne ei mõjuta

koormatud kinnistu väärtust nii suures ulatuses, et see kaaluks üles H. kinnistu omaniku õiguse

pääseda oma kinnistule.

T. kinnistu omanikud tõid välja järgmised mõjud:

- rahaline mõju. T. kinnistu väärtuse vähemine ½ (12 500 euro) võrra ei ole tõendatud ega

eluliselt usutav. Kohus leidis, et mõju kinnistu väärtusele on minimaalne ja kaetav

väljamõistetava hüvitisega.

- privaatsuse riive. Juurdepääs kulgeb T. kinnistu alal, mida aktiivselt kasutatakse. Samas

eluhoone ei asu juurdepääsu ääres ja rohkem kui 15 m kaugusel mööda sõitvad autod või

liikuvad jalakäijad ei riiva majas või selle juures viibivate isikute privaatsust. Saun asub aga

vahetult juurdepääsu ääres. Kohus leidis, et H. kinnistu omaniku õigus pääseda oma kinnistule

kaalub üles T. kinnistu omanike privaatsuse riive. Siinjuures hindas kohus ka riive

intensiivsust. Maakoduga kaasnevast liiklusest tuleneva riive talumine ei ole ebamõistlik.

Muud juurdepääsu variandid ei ole mõistlikult teostatavad. Alternatiivsed juurdepääsud

rikuksid vähem teiste isikute privaatsust, kuid teiste kinnistute omanikud kannataksid samuti

kinnistu väärtuse vähenemise all (väheneks haritav põllumaa, tuleks maha võtta metsa). Kohus

ei nõustunud Sillarite arvamusega, et alternatiivsed variandid on suures osas autoga läbitavad.

Kõik variandid kulgeks osaliselt üle põllu-, heina- või metsamaa. Arvestades, et kolm varianti

kulgeks kas üle Uhmardu jõe (nr 2 ja 4) või osaliselt jõe kaldal (nr 1) ning teavet

kaldakaitsevööndisse tee (sh silla) rajamise menetluse kohta ning eeldatavat tee rajamise

maksumust (Maanteeameti vastuse järgi kruusakattega tee ehitus 30 000 eurot/km +

detailplaneeringu kulud), ei ole sellisel viisil juurdepääsu rajamine mõistlik. Teekond nr 3 on

kõige pikem ning kulgeks suures osas teedeta alal, mistõttu on see kõige kulukam rajada ja

riivaks kõige rohkemate kinnistute huve. Kuna ajalooline juurepääs on olemas, tuleb eelistada

seda. Muud variandid oleksid asjakohased siis, kui need oleksid lihtsalt teostavad või oluliselt

lühemad.

Kohus leidis, et juurdepääs on põhjendatud määrata tähtajatuna ja ööpäevaringselt

kasutamiseks nii jala kui mootorsõidukitega ning kohaldada liiklemisel T. kinnistu õuealal

õigusaktidega sätestatud piiranguid. Perioodil, kui pinnas on märg, tuleb seada piirangud

liiklemiseks raskemate kui 3,5-tonnise täismassiga sõidukitega.

8

AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsuõigus üle võõra kinnisasja tasuline. Tasu koormatud

kinnisasja omanikule koosneb kahest komponendist, hüvitisest omandi väärtuse vähenemise

(juurdepääsutee talumise kohustuse) eest ja juurdepääsutee korrashoiu kulude eest.

Jõgeva Maavalitsus riigi vara valitsejana ja X. kinnistu kasutusvaldaja hüvitist ei soovinud. Y.

kinnistu kasutusvaldaja oma seisukohta ei esitanud. J. , V. ja O. kinnistute omanikud ei

teatanud kohtule soovist hüvitist saada. Kuna Riigikohus on leidnud, et tasu välja mõistmata

jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on kohtule selgelt

väljendanud, et ta tasu ei soovi, määras maakohus tasu ka J. , V. ja O. kinnistute omanikele.

Tasu määramisel lähtus kohus eelkõige kinnistute omanike kohustusest nende kinnistule jäävat

teeosa korras hoida. E. Limbakule tasu määramisel arvestas kohus ka seda, et ta elab kinnistul

tee ääres, mistõttu kahjustab juurdepääsu kasutamine tema privaatsust.

Arvestades hoonete lähedust ja liikumise intensiivsust, tuleb T. kinnistu omanikele määrata

privaatsuse kaotamise eest tasu 300 eurot aastas. Juurdepääsu alla jääva 90 m2 maa-ala, kus nad

ise ei sõida, kasutuseelise kaotus tuleb hüvitada summas 100 eurot aastas. Kinnistu piirist kuni

eluhooneni kasutavad juurdepääsu ka T. kinnistu omanikud. Tunnistajad kinnitasid, et

nimetatud teeosa praegusel kujul rajas T. kinnistu omanike õiguseellane V. Ilves. Seega on H.

kinnistu omanik saanud kasutuseelise selle näol, et ei pidanud ise teed rajama. 50 eurot aastas

on tee pikkust ja seisukorda arvestades asjakohane tasu.

E. Limbakule tuleb privaatsuse kaotamise eest määrata tasu 40 eurot aastas, kuna tee möödub

tema talu hoonetest veidi kaugemalt, seega on ka privaatsuse riive väiksem.

Y. kinnistul olevat juurdepääsu peab korras hoidma avaldaja. Teiste kinnistute puhul tuleb tee

korrashoid hüvitada (arvestades igal kinnistul asuva teeosa pindala). Are valla teehoiu kava

järgi on kruusakatte kulumiskihi uuenduse hind 1 m2 kohta 4,5 eurot. Arvestades liiklustihedust

ja tee olukorda, on vajalik remonditöid teha iga 5 aasta järel. See ei välista vajadusel tee servade

niitmist ja nähtavust piiravate põõsaste eemaldamist, mida tuleb teha jooksvalt.

Kulude jagamisel tuleb arvestada, mitu kinnistut eeldatavalt juurdepääsu kasutab. Kohus ei

arvestanud Y. kinnistu kasutust, kuna tee kasutus on minimaalne. Korrashoiu tasud tuleb

määrata järgmiselt: J. kinnistu kulu 1849 eurot, millest iga kasutaja (sh kinnistu omaniku) osa

on 5-aastasel perioodil 74 eurot aastas; V. kinnistu kulu 1080 eurot, iga kasutaja kohta 54 eurot

aastas; O. kinnistu kulu 5244 eurot, iga kasutaja kohta 349 eurot aastas; T. kinnistu kulu

1001 eurot, iga kasutaja kohta 100 eurot aastas. Samas enamik T. kinnistul asuvast teest ei ole

kruusakattega, mistõttu seda pole vaja taastada nii olulises mahus – kohus luges asjakohaseks

tasuks 90 eurot aastas. Seega tuleb H. kinnistu omanikul tasuda iga-aastast tasu J. kinnistu

omanikule 110 eurot (sh privaatsuse riive 40 eurot), V. kinnistu omanikule 50 eurot, O.

kinnistu omanikule 320 eurot ja T. kinnistu omanikele kokku 540 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda, kuna lahend on tehtud

tema huvides. Kuna naabrid kokkuleppele ei jõudnud, oli kohtumenetlus põhjendatud ja selles

ei saa süüdistada koormatava kinnistu omanikke. Avaldaja ei ole ka näidanud, et ta oleks tõsiselt

üritanud saavutada kohtuvälist kokkulepet ja et Sillarid keeldusid mõistlikest pakkumisest.

E. Limbakule tuleb seoses kahel kohtuistungil osalemisega välja mõista taotletud saamata

jäänud töötasu 47,60 eurot.

Maakohus mõistis avaldajalt Sillarite kasuks välja menetluskulud 8780 eurot (sh põhjendatud

kulud õigusabile koos käibemaksuga 8640 eurot, riigilõiv 50 eurot ja dokumentaalse tõendi

saamise kulu 90 eurot), lisandub taotletud viivis.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

13. A. Sillar, T. Sillar ja L. Sillar esitasid määruskaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu

28. juuli 2017 määruse tühistamist osaliselt ja uue määruse tegemist, millega jätta avaldus

9

juurdepääsu määramiseks rahuldamata, tühistada esialgne õiguskaitse ning mõista avaldajalt

Sillarite kasuks välja mõistlik tasu ajutise juurdepääsu eest ja täiendavalt menetluskulud

6831 eurot, s.o kokku maakohtu menetluskulud 15 471 eurot. Samuti mõista avaldajalt Sillarite

kasuks välja Sillarite menetluskulud ringkonnakohtus ja viivis menetluskulude hüvitiselt.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole määratud juurdepääs maakorralduslikult võimalik. Tee viib kuni T. õue väravani ja

sealt edasi H. kinnistu poole teed ei lähe. Kuna juurdepääs asub ehitus- ja liikluskeelu vööndis,

ei ole juurdepääsu kasutamine enne tee ehitamist LKS § 37 lg 3 p 6 kohaselt lubatud. Võõrale

kinnistule omavoliliselt sisse sõidetud autoroopad ei ole (pinnas)tee LKS § 37 lg 3 p 6 mõttes

(ehitusseadustiku § 3 lg-d 1, 2), seda on kinnitanud nii Keskkonnainspektsioon kui

Keskkonnaamet. Asjaolu, et avaldajapoolse looduskaitseseaduse rikkumise tulemusel on Maa-

amet ortofoto põhjal kandnud autojäljed rajana kaardile, ei muuda fakti, et teed LKS § 37 lg 3

p 6 mõttes ei eksisteeri. Tee rajamise võimalikkus selgub planeerimismenetluses, kuid on

tulenevalt LKS § 40 lg-test 1, 5 ja §-st 34 ebatõenäoline;

2) puudub avaldaja ülekaalukas huvi. Juurdepääs läbib T. kinnistu õue ning asub Uhmardu jõe

piirangu- ja ehituskeeluvööndis. Selline lahendus on maakorralduslikult halvim ning

puudutatud isikuid kõige enam koormavam ega pakuks kestvat õigusrahu;

3) on kohus lähtunud ekslikust eeldusest, et ajalooline argument on suurema kaaluga kui muud

huvid. Võimalik varasem tava katkes 1961. või 1962. aastal ning 46 aasta jooksul on kujunenud

välja teine reaalsus. Kohus peab hindama asjaolusid eelkõige juurdepääsu määramise ajal.

Mingit tava välja kujunenud ei ole. Määratud juurdepääsu pidi sõitis avaldaja esimest korda

2008. aastal. Ajalooliselt oli H. kinnistule mitu juurdepääsu;

4) on määratud juurdepääs ebamõistlikult koormav. Juurdepääs lõikab T. kinnistu õueala

kaheks: ühele poole jääb elamu ja teisele poole saun. H. kinnistul käib suur osa avaldaja

suguvõsast. Juurdepääs kitsendab oluliselt Sillarite võimalusi kinnistut kasutada (ei saa rajada

hoovi köögiviljaaeda, lasta lapsi õue mängima, parkida autot värava juures). Juurdepääs võtab

kinnistult peamise väärtuse – privaatsuse – ning vähendab kinnistu väärtust kuni 12 500 euro

võrra. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks tuleb juurdepääs määrata läbi T. kinnistu õue,

mitte piki kinnistu loode- ja kirdepiiri. Juurdepääs läbi T. kinnistu viiks avaldaja rikastumiseni

Sillarite arvelt. 2016. a kevadel ei olnud T. kinnistuni viiv tee enam sõiduautoga läbitav. 2016.

a oktoobris remontis A. Sillar tee, makstes 2400 eurot. Avaldaja keeldus kulude kandmisest.

27.05.2017 teatas avaldaja esimest korda, et on nõus hüvitama 300 eurot;

5) on kohus teinud alternatiivide hindamisel olulisi kaalutlusvigu. Ka teekonnad nr 1 ja 3 on

ajaloolised ning ajalooliselt on käidud ka teekond nr 2 suunal. Teekonnad nr 1 ja 3 on suures

osas säilinud. Ükski alternatiiv ei lähe läbi võõra õue ega ole täies ulatuses piirangu- ja

ehituskeeluvööndis. Seega riivavad alternatiivid oluliselt vähem teiste isikute õigusi ning

kujutavad looduskeskkonnale väiksemat ohtu. Kohus ei ole võrrelnud alternatiividele tee

rajamise kulusid määratud juurdepääsule samaväärse tee rajamise kuludega. Alternatiivile tee

rajamine on tõenäoliselt odavam kui T. kinnistu õueni viiva tee remont ja laiendamine ning T.

õuest edasi tee rajamine koos planeerimismenetlusega;

6) ei ole kohus T. kinnistu õue tee ehitamise ja planeerimismenetlusega seotud küsimusi

lahendanud. AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise korral ei või koormatava kinnisasja

omanikku mingiteks tegudeks kohustada (3-2-1-31-17, p 12). Lisaks ei ole nõuetele vastava ja

aastaringselt läbitava tee rajamine T. kinnistu õue võimalik. Tee korrashoiu kohustus väljub

AÕS § 156 raamest. Kuivõrd T. õue väravast alates teed kui rajatist ei eksisteeri, siis seadusest

tulenevat korrashoiukohustust kinnistu omanikel ei ole;

7) puudub avaldajal AÕS § 156 alusel jalgsi juurdepääsu nõudmise õigus, kuna jalgsi

juurdepääs on avaldajal olemas. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole määranud kindlaks

10

juurdepääsu kasutamise korda nagu Sillarid on taotlenud 04.04.2017 seisukohtade p-des 40–

44;

8) on tasu määramise põhjendused vastuolulised. Kohus on määranud piiramatu juurdepääsu,

kuid privaatsuse riive eest hüvitise määramisel on lähtunud „liikumise eeldatavast

intensiivsusest“. T. kinnistu turuväärtuse ja likviidsuse vähenemist ei ole kohus tasu

määramisel arvestanud (3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39). Kui tee ehitamine maksaks

30 000 eurot/km, siis ei saa T. kinnistuni rajatud tee kasutuseelis olla vaid 50 eurot aastas.

A. Sillari poolt 2016. a oktoobris tehtud remondi kulud on kohus jätnud tähelepanuta.

Maakohus tuvastas, et alates T. kinnistu õue väravast teed ei ole ja selle rajamine võib olla

vajalik, kuid tee rajamise kulusid maakohus tasu määramisel ei arvestanud. Kohus on pannud

koormatud kinnistute omanikele abstraktse korrashoiukohustuse, täpsustamata, mida iga

teelõigu puhul teha tuleb ja kui palju see maksab. Tasu määramisel on kohus lähtunud

kruusakatte kulumiskihi uuendamise hinnast. Samas J. kinnistust T. väravani on kruusakiht

vaid sõidujälgedes. Tee servade niitmise ja põõsaste eemaldamise kulusid ei ole kohus

arvestanud. Resolutsiooni p 2.5 kohaselt on T. juurdepääs 225 m². Kruusakihi uuendamisel

lähtub kohus kulust 4,5 eurot/m². 225 × 4,5 = 1012,50 eurot, mitte 1001 eurot nagu on märgitud

määruse lk 26.

Tasu maksmise korra osas on määruse resolutsioon ebaselge. Kohus ei ole täpsustanud tasu

sissenõutavaks muutumise aega ega reguleerinud tasu maksmisega viivitamise õiguslikke

tagajärgi, ei ole tasu indekseerinud ega kandnud tasu osas märkust kinnistusraamatusse. Kohus

ei ole tasu koormatud kinnistute igakordse omaniku kasuks välja mõistnud;

9) on menetluskulude vähendamine põhjendamatu. Avaldaja hakkas omavoliliselt üle võõra

kinnistu sõitma ja keeldus kohtueelselt igasugustest rahalistest kohustustest seoses

juurdepääsuga. Sillarid ei saanud avaldaja õigusi rikkuda, kuna üle T. kinnistu muru sõitmine

on LKS § 37 lg 3 p 6 alusel keelatud. Riigikohtu praktikast lähtudes on maakohtu seisukoht

õigusabi mõistliku tunnitasu osas põhjendamatu. Kulude vähendamine 1/3 võrra ilma sisulise

analüüsita ei ole seaduslik ega põhjendatud;

10) on määruse tegemise ajaks märgitud 28.07.2017, kuid määrus on allkirjastatud 31.07.2017.

14. M. Paarmets esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 28. juuli 2017 määruse

tühistada osaliselt juurdepääsutasude ja menetluskulude jaotuse osas ning määrata uue

määrusega juurdepääsuõiguse eest tasu J. kinnistu omanikule 30 eurot aastas ja T. kinnistu

omanikele 120 eurot aastas ning jätta V. ja O. kinnistute omanikele tasu määramata ning

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on juurdepääsuõiguse tasu 1020 eurot aastas ilmselgelt liiga suur. Määratud tasu ei ole

avaldajale jõukohane ja piirab põhjendamatult tema AÕS § 156 järgse õiguse teostamist;

2) maksab juurdepääsutee kasutamise eest üksnes avaldaja, teised sama teed kasutavad

kinnisasjade omanikud saavad seda teha tasuta. Riigikohus on leidnud, et kui mitu isikut

kasutab sama juurdepääsu, siis tuleb talumistasu jagada kõigi selliste isikute vahel, kusjuures

eelduslikult tuleb kõigi osalusi pidada võrdseteks;

3) on O. ja V. kinnistute omanikud 05.01.2017 kohtuistungil väljendanud, et ei soovi tasu. V.

kinnistu omanik avaldas lisaks, et ta soovib, et kasutaja hooldaks teed oma kuludega;

4) oleks õiglane tasu J. kinnistu omanikule 30 eurot aastas, kuna J. kinnistu omaniku

omandiõiguse riive ei ole intensiivne. Elumaja on teest 20 m kaugusel. J. kinnistut läbivad oma

kinnistule jõudmiseks ka V. , O. ja T. kinnistute omanikud;

11

5) on Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-180-15) lähtudes T. kinnistu omanikele määratud

hüvitis põhjendamatult suur. H. ja T. kinnistud on suvekodud. Talvel ei hoolda teed ei avaldaja

ega Sillarid. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel kehtestati Palamuse Vallavalitsuse

26.06.2006 korraldusega nr 245 H. katastriüksuse omanikule kitsenduseks täita eratee

kaitsevööndis teeseadust. Seega juurdepääsuks H. kinnistule jäi sama ajalooline juurdepääs.

Tee ei vaja iga viie aasta tagant remonti. Viimane teeremont oli 1982. aastal ja tee on olnud

sõidetav 34 aastat. 56 m teelõiku kasutavad T. kinnistu omanikud ka ise. 34 m tee (85 m2) osas

on T. kinnistu omanikud kasutuseelise kaotanud. T. kinnistu 1 m2 maksustamishind on

0,047 eurot. Avaldaja on nõus maksma T. kinnistu omanikele kasutuseelise kaotamise ja

teeremondi eest 120 eurot aastas;

6) tuleb menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel poolte endi kanda. Seda eelkõige põhjusel,

et avaldaja on saanud kinnistu tagasi omandireformi käigus ning E. Limbak ja Sillarid on

käitunud pahatahtlikult, sulgedes avaldajale ligipääsu koju. Hagita menetluses on kohtul

uurimisprintsiip. Avaldaja on teinud T. kinnistu omanikele ettepanekuid kokkuleppe

sõlmimiseks, samuti oli ta nõus kandma teeremondi kulud, paludes lükata remont poole aasta

võrra edasi. A. Sillar otsustas ainuisikuliselt tee remontida. Avaldaja advokaadikulud on

4264,20 eurot, mille tasumine on viinud ta raskesse majanduslikku olukorda.

15. M. Paarmets vaidleb A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari määruskaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole juurdepääs vastuolus looduskaitseseadusega. Nii maakorralduslikust definitsioonist

kui ka liiklusseaduse § 2 p 81 järgi on T. kinnistul pinnastee. Kohus ei ole valitseva ja

koormatava kinnisasja omanike huvide kaalumisel diskretsiooni piire ületanud. Juurdepääs ei

ole Sillaritele ebamõistlikult koormav. Avaldaja läbib teed sõiduautoga märtsist septembri

lõpuni nädalavahetustel. Talvel on avaldaja kinnistuni läinud jala. Meelevaldne on väide, et

teed hakkavad kasutama kõik avaldaja sugulased. Avaldaja on teed alates J. kinnistust kuni H.

kinnistuni korras hoidnud ning on nõus jätkuvalt niitma T. kinnistut läbivat teed. Avaldajale

piisab olemasolevast läbipääsust. Juurdepääs peab olema piiramatu, kuna avaldajal on õigus

sõita koju igal ajal;

2) on avaldaja taotlenud juurdepääsu mööda ajaloolist ja ainukest võimalikku teed pidi. Läbi

metsade ja soode tee rajamine ei ole avaldajale jõukohane ega mõistlik ka kinnistute omanike

huvidest lähtuvalt. Sillarid on esitanud alternatiivsete teede ehitamise maksumuse – teekond

nr 1 13 300–16 800 eurot; teekond nr 2 7000–8000 eurot, vajalik silla ehitus; teekond nr 3

13 300–15 700 eurot;

3) ei ole asjakohane Sillarite väide, et juurdepääsutee vähendab kinnistu väärtust.

16. Puudutatud isikud A. Sillar, T. Sillar ja L. Sillar vaidlevad avaldaja määruskaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) puudub juurdepääsutasu vähendamiseks alus. Avaldaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust,

mille põhjal saaks asuda seisukohale, et remondikulu on määruses toodust väiksem. Avaldaja

on väitnud, et kasutab oma maakodu aastaringselt. Ka jalgsi ligipääsu eest on koormatud

kinnistute omanikel õigus tasu saada. Asjaolu, et H. kinnistu on tagastatud omandireformi

käigus, ei õigusta väiksema tasu määramist;

2) oli H. 1961.–1962. aastast inimtühi ja sellest ajast ei saa T. tee korrashoid olla seotud H.

kinnistuga. Tunnistaja I. Saag kinnitas, et tee remont lõpetati 50–100 m enne T. hooneid. Seega

on tõendatud, et T. kinnistul asuvat teed ei ole keegi teine peale V. Ilvese remontinud ning

kasutuseelise arvestamine on põhjendatud. T. kinnistu omanikud ei ole kasutuseelist kaotanud

vaid 85 m² osas. 40 m juurdepääsust on vaid H. kinnistu kasutuses, kuna T. kinnistu omanikud

pargiksid auto värava juurde. Veel 6 × 2,5 m maa kasutuseelise kaotavad nad seetõttu, et peavad

12

pöörama värava juurest maja poole. Ka autoroobaste kõrval asuvat maad ei saa kasutada.

Juurdepääsutasu peab hüvitama mõju koormatud kinnistule. Avaldaja maksevõime selle mõju

suurust ei muuda;

3) on menetluskulude jaotus seaduslik ja põhjendatud. Avaldaja ei teinud mõistlikke pingutusi

kohtumenetluse vältimiseks. Asjaolu, et avaldaja sai kinnistu omanikuks omandireformi

käigus, ei anna alust kalduda kõrvale TsMS § 172 lg 1 üldreeglist. Vaidlus on viinud Sillarid

väga raskesse majanduslikku olukorda. Seega oleks kulude nende kanda jätmine ülekohtune.

TEISTE PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD

17. Jõgeva Maavalitsus on seisukohal, et H. kinnistule on juurdepääs määratud õigesti. J. , V.

, O. ja T. kinnistute omanikud kasutavad sama teed oma kinnistutele tasuta juurepääsuks.

Juurdepääsu eest iga-aastaselt 1020 euro tasumine on tavainimesele ülejõukäiv. Ka avaldajalt

Sillarite kasuks menetluskuludena 8780 euro väljamõistmine ei ole õiglane ning hagita

menetluse kohta on Sillarite menetluskulud ebaproportsionaalselt suured.

18. E. Limbaku seisukoha kohaselt ei ole ta takistanud avaldajal enda kinnistult läbisõitu.

E. Limbak ei olnud nõus servituudi seadmisega, kuna märge kinnistusraamatus vähendab tema

kinnistu väärtust. Juurdepääs on E. Limbaku majapidamisele väga lähedal. E. Limbak on

kokkuleppel Sillaritega hooldanud ja hooldab tema kinnistul asuvat teed. H. kinnistule

juurdepääsuks on olemas alternatiivsed teed, mis ei möödu eluhoonetest.

19. T. Plans teatas, et on nõus loobuma juurdepääsutasust.

20. K. Kaldmaa teatas, et on nõus määratud juurdepääsuga, kuid peab juurdepääsutasu liialt

suureks ja ka menetluskulud peaksid jääma menetlusosaliste endi kanda.

KOHALIKU OMAVALITSUSE SEISUKOHT

21. Palamuse Vallavalitsus leiab, et avaldaja määruskaebus tuleks rahuldada ja puudutatud

isikute Sillarite määruskaebus jätta rahuldamata.

Seisukoha kohaselt on H. kinnistu omanik omandireformi tulemusena sattunud olukorda, kus

tal puudub juurdepääs oma kinnistule. T. kinnistu õuel on pinnastee, mis on rohtunud, kuna

seda ei ole pikka aega kasutatud. Keskkonnaamet on seisukohal, et ajaloolise tee kasutamine ei

ole vastuolus looduskaitseseadusega. Sellega on langenud ära vajadus kaaluda alternatiivseid

juurdepääse. Tasu 1020 eurot aastas tundub maakoju jõudmise eest ülemäärane. T. ja H.

kinnistutel ei ole püsielanikke, seega ei saa rääkida juurdepääsutee intensiivsest kasutamisest.

Juurdepääs ei ole määratud läbi T. kinnistu õueala, sest katastriplaan seda ei kajasta ning elamu

ja sauna vaheline ala ei ole aktiivses kasutuses. Ka menetluskulud on avaldajale liialt

koormavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, milles

maakohus määras H. kinnistu igakordsele omanikule kohustuse tasuda juurdepääsu tasu J.

kinnistu omanikule 110 eurot aastas, V. kinnistu omanikule 50 eurot aastas, O. kinnistu

omanikule 320 eurot aastas ja T. kinnistu omanikule 540 eurot aasta (maakohtu määruse p-d

5.1-5.4) ning milles maakohus jättis menetluskulud M. Paarmetsa kanda ja mõistis M.

Paarmetsalt E. Limbaku kasuks välja menetluskulud 47.60 eurot ning A. Sillari, T. Sillari ja L.

Sillari kasuks solidaarselt 8780 eurot.

13

Samuti tuleb täiendada maakohtu vaidlustatud määruse resolutsiooni p 4 juurdepääsu

kasutamise korra osas ning täpsustada maakohtu määruse resolutsiooni p 6 T. kinnistu omanike

juurdepääsutee korrashoiu kohustuse ulatuse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega:

- mõistab H. kinnistu igakordselt omanikult välja juurdepääsutasu J. kinnistu igakordsele

omanikule 35 eurot aastas ja T. kinnistu igakordsele omanikule 120 aastas. Tasu tuleb maksta

iga kalendriaasta eest sama aasta 1. detsembriks ning tasu maksmisega viivitamisel on H.

kinnistu omanik kohustatud maksma väljamõistetavalt tasult viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses. Tasu tuleb maksta alates 16.11.2016 ja 01.12.2018 makstava tasu

suuruseks perioodi 16.11.2016 kuni 01.12.2018 eest on J. kinnistu omanikule 74,7 eurot ja T.

kinnistu omanikele 255,12 eurot;

- täiendab maakohtu määruse resolutsiooni p-ga 4.3, mille kohaselt on juurdepääsu kasutaja (H.

kinnistu omanik) kohustatud T. kinnistu õueala piiril asuva värava lukustama ning T. kinnistu

omanik on kohustatud andma H. kinnistu omanikule ühe värava võtme;

- määrab T. kinnistu omanike juurdepääsutee korrashoiu kohustuse 43 meetrit, s.o ulatuses,

milles juurdepääsuteed kasutavad nii T. kinnistu kui ka H. kinnistu omanikud; ülejäänud

ulatuses on T. kinnistut läbiva juurdepääsutee korrashoiu kohustus H. kinnistu igakordsel

omanikul;

- ning jätab menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu määruse õigeks kuupäevaks tuleb lugeda 31.07.2017.

Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata.

M. Paarmetsa ning A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari määruskaebused tuleb osaliselt rahuldada.

23. TsMS § 435 lg 3 kohaselt on kohtuotsuse kuupäev selle avalikult teatavakstegemise päev.

TsMS § 442 lg 2 p 3 sätestab, et otsuse (TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub määrusele)

sissejuhatuses märgitakse otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht.

Käesoleval juhul on vaidlustatud määruse sissejuhatuses märgitud määruse ajaks 28.07.2017,

kuid kohtuniku poolt allkirjastatud (ja e-toimikus nähtavaks tehtud) 31.07.2017.

Sellest tulenevalt on põhjendatud A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari määruskaebuses esitatud

seisukoht, et määruse õigeks kuupäevaks tuleb lugeda 31.07.2017.

Tegemist on menetlusõiguse normi rikkumisega, mis ei too kaasa määruse tühistamist.

24. Juurdepääsu tasu.

AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasu juurdepääsu kasutamise eest koosneb kahest komponendist,

s.o hüvitisest omandiõiguse riive eest ning hüvitisest juurdepääsutee korrashoiu ja

liikluskorralduse tagamisega kaasnevate kulude eest (vt Riigikohtu 16.06.2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 33).

Maakohus on vaidlustatud määruse põhjendustes nimetatud Riigikohtu määrusele viidanud,

kuid tasu väljamõistmisel ei ole selles määruses antud juhistega arvestanud. M. Paarmetsa

määruskaebus on juurdepääsutasu suuruse osas põhjendatud.

24.1. Riigikohus on 16.06.2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15 p-s 42 asunud seisukohale,

et juurdepääsutasu välja mõistmata jätmine on lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja

omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Maakohus ei ole V. kinnistu omaniku

Tornator Eesti OÜ ja O. kinnistu omanik T. Plansi seisukohta tasu osas välja selgitanud

(maakohtu 05.01.2017 istungi prtokoll, I kd, tl 160 pöördel) ning sellest tulenevalt mõistnud

põhjendamatult M. Paarmetsalt nende kasuks välja tasu juurdepääsu kasutamise eest. M.

Paarmetsa määruskaebusele on lisatud Tornator Eesti OÜ (III kd, tl 115) ja T. Plansi (III kd, tl

158) seisukohad, milles nad ei soovi juurdepääsu tasu.

14

Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega määras H. kinnistu omanikule kohustuse

tasuda V. kinnistu omanikule juurdepääsutasu 50 eurot aastas (maakohtu määruse resolutsiooni

p 5.2) ja O. kinnistu omanikule juurdepääsutasu 320 eurot aastas (maakohtu määruse

resolutsiooni p 5.3).

24.2. Riigikohus asus 16.06.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15 seisukohale, et tuleb

muuta senist praktikat juurdepääsuga koormatud kinnisasja turuväärtuse vähenemise

(omandiõiguse riive) eest hüvitise arvestamise osas ning see osa tasust tuleb asendada

perioodilise hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta

kinnistu ainukasutusõiguse kaotuse eest. Selle tõttu jääb koormatava kinnisasja omanik ilma

kinnisasja kasutuseelisest. Sellisele seisukohale on Riigikohus jäänud ka edasistes lahendites

(vt 19.04.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17; 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-

17).

Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga on kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada

kinnisasja omanikule samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks juurdepääsualust

maatükki ise kasutada saanud, sh kasutada tee alla jäävat maad muul otstarbel. Hüvitise suuruse

määramisel tuleb hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik

juurdepääsualast maad kasutada arvestades maa otstarbest tulenevaid piiranguid ja kõiki muid

tähtsaid asjaolusid. Kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, peab hüvitis

hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on kasutuseelise ulatuses säästnud.

Seega

omandiõiguse

riive

(juurdepääsutasu

esimese

komponendi)

eest

hüvitise

kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta kasutuseelise suurus. Riigikohus on selgitanud (vt

16.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 39), et kinnisasjade või nende osade puhul

saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades

seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Seejuures tuleb silmas pidada mitte

maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste

maatükkide kasutusõiguse väärtusi.

24.3. Maa-ameti 13.12.2017 vastuse (IV kd, tl 36) kohaselt oli 2017. a maatulundusmaade

keskmine rendihind Jõgeva maakonnas 50 eurot/ha ning lähtudes T. kinnistu juurdepääsu alla

jääva maa pindalast 225m2, oleks sellisel juhul kasutuseelise kaotuse suuruseks 1,125 eurot

aastas. Sama Maa-ameti vastuse kohaselt on Jõgeva maakonnas perioodil 2015-2017 sõlmitud

6 teeservituudi lepingut (sh 1 elamumaa sihtotstarbega) ning keskmine reaalservituudi talumise

tasu oli 0,02 eurot/m2. Lähtudes T. kinnistu juurdepääsu alla jääva maa pindalast 225m2, oleks

talumise tasu suuruseks 4,5 eurot aastas. Kuivõrd Maa-ameti vastusest nähtuvalt on analoogsete

tehingute arv väike, siis ei ole ringkonnakohtu arvates eelmärgitud andmete alusel võimalik

määrata kindlaks kasutuseelise õiglast suurust.

Lisaks eelnevale on Maa-amet 13.12.2017 vastuses märkinud, et aktiivse turu puudumisel

lähtub Maa-amet kasutustasu väljamõistmisel Vabariigi Valitsuse 14.07.2016 määruse nr 79

kinnitatud Kinnisasja kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamise korrast, mille kohaselt on

kasutustasu suuruseks 5% koormatava kinnisasja või selle osa harilikust väärtusest. T. kinnistu

omanikud on 19.01.2018 vastuses (IV kd, tl 54-56) seisukohal, et nimetatud korrast on võimalik

lähtuda ning lisanud juurde Maa-ameti andmed, mille kohaselt on elamumaa keskmine väärtus

Jõgevamaal 4,32 eurot/ha (5% 0,22 eurot/ha). H. kinnistu omanik ei ole sellele T. kinnistu

omanike seisukohale vastuväiteid esitanud.

Seetõttu lähtub ringkonnakohus kasutuseelise kaotuse eest hüvitise määramisel 5%-st

elamumaa väärtusest, s.o 0,22 eurot/ha.

Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et vaatamata ringkonnakohtu poolt tehtud

ettepanekutele ei ole puudutatud menetlusosalised tõendeid kasutuseelise suuruse määramiseks

esitanud.

15

Juurdepääs avalikult teelt H. kinnistule kulgeb üle X. , J. , V. , O. , T. ja Y. kinnistute ning

juurdepääsu tasu nõude on esitanud J. ja T. kinnistu omanikud. Maakohus on tuvastanud, et

juurdepääs üle J. kinnistu on laiusega 3 meetrit ja pikkusega 137 meetrit (pindala 411m2) ning

juurdepääs üle T. kinnistu on laiusega 2,5 meetrit ja pikkusega 90 meetrit (pindala 225m2). T.

kinnistu omanike 13.11.2017 seisukohast (IV kd, tl 23) nähtuvalt kasutavad nad 90 meetrisest

juurdepääsuteest ka ise 43 meetrit ning ülejäänud osa, s.o 47 meetrit, kasutatakse ainult H.

kinnistule saamiseks. H. kinnistu omanik ei ole nimetatud seisukohale vastuväidet esitanud.

Hüvitise suurus kasutuseelise kaotuse eest T. kinnistule on järgmine: 47m x 2,5m = 117,5m2 x

0,02 = 25,85 eurot; 43m x 2,5m = 107,5m2 x 0,02 = 23,65 eurot. Kuna juurdepääsuteest 107,5m2

kasutavad ka T. kinnistu omanikud, siis vähendab ringkonnakohus nimetatud juurdepääsutee

eest arvestatud hüvitist 1/2 võrra, s.o 11,83 eurot ning hüvitise suuruseks T. kinnistule on 37,68

eurot (25,85+23,65-11,83).

Asja materjalidest nähtuvalt on J. kinnistu sihtotstarbelt maatulundusmaa ning E. Limbak

kasutab kinnistul asuvaid hooneid seal püsivalt elamiseks. Seetõttu lähtub ringkonnakohus ka

J. kinnistu omanikule kasutuseelise kaotuse eest hüvitise määramisel 5%-st elamumaa

väärtusest, s.o 0,22 eurot/ha. Maakohus tuvastas, et J. kinnistust jääb juurdepääsutee alla 411m2

(3x137 meetrit). Seega oleks hüvitise suurus kasutuseelise kaotuse eest 90,42 eurot

(411m2x0,22). Kuna juurdepääsu oma kinnistutele üle J. kinnistu kasutavad nii V. , O. , T. kui

H. kinnistute omanikud, siis on põhjendatud, et H. kinnistu omanik peab hüvitama Järva

kinnistu omanikule ¼ osa, s.o 22,61 eurot (90,42:4). Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et tasu

suuruse määramisel on iga kinnistu omaniku osa võrdne.

Maakohtu põhjendused omandiõiguse riive eest hüvitise väljamõistmisel, s.o T. kinnistu

omanikele 450 eurot aastas ja J. kinnistu omanikule 40 eurot aastas, ei tugine tõenditel ja on

vastuolus ülalmärgitud Riigikohtu praktikaga. Samuti on põhjendamatu T. kinnistu omanike

määruskaebuses esitatud seisukoht, et juurdepääsutasu määramisel tuleb lähtuda T. kinnistu

turuväärtuse vähenemisest.

24.4. Eratee omanikul on õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna tee kasutamisega

kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist (s.o

juurdepääsutasu teine komponent).

Riigikohus on 16.06.2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15 p-s 31 asunud seisukohale, et

tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada, millised abinõud

on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult

vajalikud.

Maakohus ei ole tee kasutamise eest tasu määramisel Riigikohtu nimetatud seisukohaga

arvestanud ning on põhjendamatult lähtunud Are valla (Pärnu maakond) teehoiu kavast (III kd,

tl 76-77).

T. kinnistu omanike seisukohast (III kd, tl 72-74) nähtub, et Are valla teehoiu kava käsitleb

uue kruusakattega tee rajamise maksumust ning ainuüksi seetõttu ei ole sellest juhindumine

põhjendatud.

Põhjendatud ei ole ka lähtuda Moreen OÜ hinnapakkumisest (III kd, tl 54), kuna T. kinnistu

omanike seisukohast nähtuvalt (III kd, tl 74) oleks tegemist üle heinamaa tee ehitamisega ning

eemaldada tuleks kasvupinnas, ehitada kruusliivast alustee ja lisaks tee katte ehitus purustatud

kruusast. Asja materjalidest nähtuvalt määras maakohus juurdepääsu üle olemasoleva tee ning

puuduvad tõendid, et olemasolevat teed tuleks sellises mahus taastada.

Palamuse Vallavalitsuse 18.12.2017 vastuse (IV kd, tl 39) kohaselt on vallas teede korrashoiuks

2017. a ettenähtud rahalisi vahendeid 0,1132 eurot/m2 kohta. Ringkonnakohus lähtub T. ja J.

kinnistutele tee korrashoiukulude eest tasu määramisel nimetatud määrast ja leiab, et kulutuste

suurus 0,1132 eurot/m2 on mõistlikult põhjendatud. T. kinnistu omanike seisukoht, et

16

nimetatud vallavalitsuse vastuses toodud kulude määrast ei saa lähtuda, kuna valla teede

remondivajadus ja hoolduskulud on väiksemad võrreldes juurdepääsutee korrashoiukuludega,

on põhjendamatu. Eelduslikult on valla teede liiklustihedus oluliselt suurem võrreldes

liiklustihedusega vaidlusalusel juurdepääsuteel ning puuduvad tõendid, et valla poolt

ettenähtud rahaliste vahendite (0,1132 eurot/m2) tõttu oleks valla teede olukord ebarahuldav.

Tõendamata on ka see T. kinnistu omanike väide, et juurdepääsutee korrashoiukulude

põhjendatud suurus on 5,8 eurot/m.

Tõendamata on maakohtu ja T. kinnistu omanike seisukoht, et tee korrashoiukulude suuruse

määramisel peaks lähtuma kuludest, mida tegi T. kinnistu omanik enne käesolevat

kohtuvaidlust ning et samas mahus peab kulusid tegema 5 aasta möödudes. Juhul, kui

juurdepääsutee olukord muutub sedavõrd, et kohtu poolt määratud tasu suurus ei võimalda

juurdepääsuteed korras hoida, on puudutatud isikutel võimalik TsMS § 480 lg 1 teise lause

alusel taotleda tasu suuruse muutmist. Samuti on võimalik nimetatud küsimus lahendada tee

kasutajate poolt kokkuleppel.

T. kinnistu omanikele tuleb tee korrashoiukulud hüvitada 43 meetri ulatuses, s.o ulatuses,

milles juurdepääsuteed kasutavad ka T. kinnistu omanikud. Kuivõrd juurdepääsualuse tee

pindala on 107,5m2, kujuneb tasu suuruseks 12,17 eurot (107,5m2x0,1132). H. kinnistu omanik

peab hüvitama nimetatud summast ½, s.o 6,1 eurot, kuna selles osas kasutavad juurdepääsuteed

ka T. kinnistu omanikud.

Teine osa juurdepääsuteest, s.o 47 meetrit pindalaga 117,5m2, on üksnes H. kinnistu kasutuses,

kes peab selle korras hoidma. Seetõttu puudub ka alus nimetatud juurdepääsutee osa eest

korrashoiukulusid kindlaks määrata.

J. kinnistul asuva juurdepääsutee pindala on 411m2 ning tasu suuruseks kujuneb 46,52 eurot

(411m2x0,1132). Kuna juurdepääsuteed üle J. kinnistu kasutavad ka V. , O. ja T. kinnistu

omanikud, peab H. kinnistu omanik hüvitama 11,63 eurot (46,52:4).

24.5. Lähtudes käesoleva määruse p-des 24.3 ja 24.4 toodud põhjendustest, on tasu suurus T.

kinnistu omanikele 43,78 eurot (37,68+6,1) ja J. kinnistu omanikule 34,24 eurot (22,61+11,63).

Ringkonnakohus ümardab J. kinnistu omanikule väljamõistetava tasu suuruse 35 euroni.

Ringkonnakohus märgib, et juurdepääsutasu suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus,

mille suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada avaldaja seisukohta tasu suuruse osas.

M. Paarmets on määruskaebuses kinnitanud, et ta on nõus tasuma T. kinnistu omanikule

omandiõiguse riive ja tee korrashoiukulude eest kokku 120 eurot aastas. Maakohtu määruse

põhjendustest nähtuvalt on omandiõiguse riive seoses juurdepääsuga T. kinnistule võrreldes J.

kinnistuga

suurem.

Arvestades

eelnevat

peab

ringkonnakohus

õiglaseks

määrata

juurdepääsutasu suuruseks T. kinnistu omanikele kokku 120 eurot aastas, kusjuures tasu

omandiõiguse riive eest on 114 eurot ja tasu tee korrashoiukulude eest 6 eurot aastas.

Ringkonnakohus märgib, et juurdepääsutasu tuleb H. kinnistu omanikult välja mõista (vt

Riigikohtu 16.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 42). Hüvitis katab ka T. ja J.

kinnistute koormatud kinnistuosadega seotud maamaksu (näiteks on T. koormatud kinnistuosa

maamaksu suurus 26 senti aastas).

Maakohtu määruse resolutsiooni p 13 kohaselt kantakse kinnistusosakonna registriosa

nr X. (T. ) III jakku märkus juurdepääsu kohta H. kinnistule määruse p-des 2-6 märgitud

tingimustel. Juurdepääsu tasu suurus on märgitud määruse p-s 5 ning seetõttu ei ole õige T.

kinnistu omanike väide määruskaebuses, et tasu suurus ei nähtu kinnistusraamatusse kantavast

märkusest.

24.6. H. kinnistu omanikul tuleb juurdepääsutasu maksta J. ja T. kinnistu omanikele iga

kalendriaasta eest hiljemalt sama aasta 1. detsembriks.

17

Maakohus määruse resolutsiooni p 6 kohaselt tekkis H. kinnistu omanikul tasu maksmise

kohustus 16.11.2016. Sellest tulenevalt on H. kinnistu omanikul kohustus maksta 01.12.2018

seisuga J. kinnistu omanikule 74,4 eurot (sh 2016. a 46 päeva eest 4,4 eurot) ja T. kinnistu

omanikule 255,12 eurot (sh 2016. a 46 päeva eest 15,12 eurot).

25. Asja materjalidest nähtuvalt asub T. kinnistu õueala piiril lukustatav värav, mida on vaja

läbida H. kinnistule saamiseks ning maakohtu menetluses (II kd, tl 121) esitasid T. kinnistu

omanikud taotluse, et juurdepääsu määramisel läbi nende kinnistu paneks kohus juurdepääsu

kasutajatele kohustuse see lukustada. T. kinnistu omanikud nõustusid andma H. kinnistu

omanikule ühe värava võtme.

Põhjendatud on T. kinnistu omanike määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on

juurdepääsu kasutamise korra kindlaksmääramisel jätnud nimetatud taotluse põhjendamatult

tähelepanuta.

Ringkonnakohus leiab, et T. kinnistu omanike eelnimetatud taotlus on mõistlik ning esitatud

nii T. kui H. kinnistu omanike huvides. Seetõttu tuleb määruskaebus selles osas rahuldada

ning maakohtu määruse resolutsiooni juurdepääsu kasutamise korra osas täiendada.

Ringkonnakohus märgib, et nimetatud määruskaebuses esitatud põhjendusele ei ole avaldaja

vastuses määruskaebusele vastuväiteid esitanud.

Määruskaebuses esitatud muud väited ei anna alust maakohtu poolt määratud juurdepääsu

kasutamise korra tühistamiseks. Maakohus on õigesti määranud juurdepääsu nii jalgsi kui

sõidukitega ning mõistlik ei ole väide, et kuna juurdepääsu taotlejal on mööda kallasrada

võimalik H. kinnistule saada, siis on jalgsi määratud juurdepääs mööda pinnasteed

põhjendamatu. Mõistlik ei ole ka see määruskaebuse esitajate väide, et juurdepääsu tuleks

piirata maksimaalselt 4 korraga ööpäevas. Kuigi H. kinnistu on kasutatav maakoduna ja selle

kasutusintensiivsus on väike, ei ole määruskaebuses toodud esile selliseid asjaolusid, mis

õigustaksid juurdepääsu piiramist kordade arvuga ööpäevas.

26. Ringkonnakohus nõustub T. kinnistu omanike määruskaebusega ka selles, et maakohtu

määruse resolutsiooni p 6 on osaliselt ebatäpne, kuna sellest nähtuvalt peavad nad hoidma

korras ka seda osa juurdepääsuteest, mida nad ise ei kasuta.

Kuna 47 meetri ulatuses pinnasteed T. kinnistul kasutatakse vaid H. kinnistule saamiseks, siis

on AÕS § 156 lg-s 1 sätestatuga kooskõlas, et nimetatud osa teest peab hoidma korras H.

kinnistu omanik. Sarnast seisukohta kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt Riigikohtu 09.06.2017

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 12).

Seetõttu tuleb täpsustada maakohtu määruse resolutsiooni p 6 selliselt, et T. kinnistul asuvast

juurdepääsuteest 47 meetrit on kohustatud korras hoidma H. kinnistu omanik.

Vastuses T. kinnistu omanike määruskaebusele ei ole avaldaja määruskaebusele selles osas

vastuväidet esitanud.

27. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda ning põhjendas seda

sellega, et lahend on tehtud avaldaja huvides.

Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Kui hagita menetluses oleneb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane,

muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

Riigikohus on 02.06.2008 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08 asunud seisukohale, et TsMS

§ 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu

tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms.

Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku

kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

18

11.03.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14 on Riigikohus rõhutanud, et menetluskulude

jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel tuleb kulud jagada menetlusosaliste vahel õigluse

alusel.

Käesolevas asjas rahuldati avaldaja taotlus ning tema kinnistule määrati juurdepääs muu hulgas

läbi J. ja T. kinnistu ning samas mõisteti avaldajalt J. ja T. kinnistute omanike kasuks välja

juurdepääsu tasu. Seega lahendati juurdepääsu vaidlus nii avaldaja kui puudutatud isikute

huvides ning ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt tehti lahend üksnes avaldaja huvides.

Seetõttu on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 172 lg 1 esimest lauset ja jätnud

põhjendamatult menetluskulud üksnes avaldaja kanda.

Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine TsMS § 172

lg 1 teisel lause alusel on vaidluse asjaolusid arvestades ka õiglane. Põhjendatud ei ole

siinjuures T. kinnistu omanike väide, et nad on teinud mõistlikke pingutusi kokkuleppe

sõlmimiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari poolt esitatud

maakohtule hulgaliselt väiteid, tõendeid ja taotlusi, mis on osaliselt kindlasti põhjendamatud

(näiteks müügihinna ekspertarvamus T. kinnistu turuväärtuse vähenemise kohta, 4500 euro

suurune juurdepääsu tasu nõue ja sellega seonduvad tõendid). Avaldajale ei saa ette heita seda,

et ta pole nõustunud nõutud juurdepääsu tasu suurusega, mis ei ole mõistlik ega kooskõlas

Riigikohtu praktikaga. Oluline on siinjuures märkida, et juurdepääsu tasu nõue rahuldati

tunduvalt väiksemas ulatuses taotletust.

Seetõttu tuleb tühistada maakohtu määrus osas, millega jäeti menetluskulud M. Paarmetsa

kanda ning mõisteti temalt välja E. Limbaku kasuks menetluskulude katteks 47,60 eurot ning

A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari kasuks solidaarselt 8780 eurot.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud maakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

menetlusosaliste endi kanda ning seetõttu puudub vajadus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määrata.

M. Paarmetsa määruskaebus tuleb selles osas rahuldada.

28. Muus osas (mh juurdepääsu määramise osas läbi T. kinnistu) on maakohtu vaidlustatud

määrus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega

ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas määruses korrata.

Vastuseks T. kinnistu omanike määruskaebuses esitatud põhjendustele märgib

ringkonnakohus, et ükski määruskaebuses 137-s punktis esitatud põhjendusest ei anna alust

tühistada maakohtu määrust osas, millega maakohus tuvastas juurdepääsu nõude rahuldamise

eeldused ja määras H. kinnistule juurdepääsu muuhulgas läbi T. kinnistu. Seejuures on

maakohus andnud hinnangu kõikidele esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele ning

kohaldanud õigesti asjakohaseid materiaal- ja menetlusõiguse norme.

29. Maakohus on vaidlustatud määruses kaalunud avaldaja ja kõigi puudutatud isikute erinevaid

huvisid seoses avaldajale avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamiseks ning seda ka

vastavalt TsMS § 465 lg 2 p-s 8 sätestatule põhjendanud. T. kinnistu omanike määruskaebuses

esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige.

Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et juurdepääsu andmise nõude näol on

tegemist taotlusega kohtule lahendada avaldaja ja puudutatud isikute huvide kaalumisel

õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused

tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada ka juurdepääsu

nõude lahendamisel. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt on maakohus igakülgselt

kaalunud avaldaja ja puudutatud isikute huvisid avaldajale avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu võimaldamiseks ning asunud õiglasele ja põhjendatud seisukohale, et H. kinnistu

igakordsel omanikul on õigus kasutada juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele olemasolevat

teed, mis muuhulgas läbib T. kinnistut. Seejuures on maakohus arvestanud väljakujunenud

19

juurdepääsu tavaga, juurdepääsu koormavust T. kinnistul elavatele isikutele, avaldaja huvidega

seonduvalt teiste alternatiividega ning põhjendanud, miks teised alternatiivsed võimalused ei

ole juurdepääsu määramiseks arvestatavad (maakohtu määruse lk 13-24).

Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul,

kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole avaldajale

juurdepääsu määramisel diskretsioonipiiridest väljunud. Seetõttu puudub ka alus maakohtu

määruse tühistamiseks. Pelgalt asjaolu, et määruskaebuse esitajad ei nõustu maakohtu

põhjendsutega, ei tähenda, et maakohus oleks määruse tegemisel seadusest tulenevat

põhjendamiskohustust rikkunud ning avaldaja ja puudutatud isikute huve ebaõigesti kaalunud.

30. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et määratud juurdepääs on

maakorralduslikult võimalik ning puudub vastuolu LKS § 37 lg 3 p-s 6 sätestatuga.

Määruskaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt T. kinnistu õuest edasi viivat teed ega rada

looduses ei eksisteeri, on ekslik ning vastuolus asjas esitatud tõenditega. Nii nähtub

Keskkonnaministeeriumi 04.01.2017 vastusest (II kd, tl 26), et vaidlusalune teelõik (maakohtu

poolt määratud juurdepääs) on kantud Eesti topograafia andmekogu kaardile ja vastuolu LKS-

ga sõitmisele mööda olemasolevat pinnasteed ei ole. Keskkonnaameti vastusest (III kd, tl 48-

50) nähtub muu hulgas, et tulenevalt LKS-s sätestatud kalda kaitse piirangutest on

looduskeskkonna säästmise ning kalda kaitse huvides kalda piiranguvööndis reeglina eelistatud

olemasolevate (ajalooliste teede) kasutamine, neid vajadusel remontides või rekonstrueerides

(mida LKS ei keela). Samuti on Maa-amet, tuginedes läbiviidud kontrollmõõdistamise ja

kameraalse analüüsi tulemustele, 06.07.2017 vastuses (IV kd, tl 15-17) kinnitanud, et H.

katastriüksusele kulgev tee on kujutatud hoonete ja jõe vahelt läbi T. katastriüksuse juba 1946.

a kaardil kui ka 1971. a kaardil. Kokkuvõtvalt on Maa-amet seisukohal, et H. katastriüksusele

on olnud juurdepääs põhja suunast ehk läbi praeguse T. katastriüksuse. Nimetatud tõendid

lükkavad ümber määruskaebuse esitaja väite, et määratud juurdepääsutee on tekkinud avaldaja

ja teiste isikute omavolilise tegevuse tulemusel.

Siinjuures on õige ka see maakohtu seisukoht, et määratud juurdepääsutee ei pea vastama

EhS-s (varem kehtinud TeeS-s) määratletud tee mõistele. Tegemist on pinnasteega, mida on

lubatud remontida või rekonstrueerida ning asjakohane ei ole määruskaebuse esitajate

tuginemine uue tee ehitamisele, mis oleks vastuolus LKS § 38 lg-s 3 sätestatuga.

31. Maakohus on õigesti leidnud, et määratud juurdepääsuteed on kasutatud varasemalt pikema

aja jooksul ja seega on tegemist väljakujunenud tavaga juurdepääsu saamiseks H. kinnistule.

Maakohtu määrusest nähtuvad põhjendused ja tõendid, mille alusel maakohus sellisele

järeldusele jõudis. Seejuures on maakohus kaalunud kõiki avaldaja ja puudutatud isikute

huvisid. Määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohus lähtus juurdepääsu määramisel

üksnes väljakujunenud tavast, on ekslik.

Põhjendamatu ja asjas esitatud tõenditega on vastuolus määruskaebuses esitatud väide, et

mingisugust tava juurdepääsu saamiseks H. kinnistule üle T. kinnistu ei ole välja kujunenud.

32. Maakohus on igakülgselt kaalunud nii avaldaja kui kõigi puudutatud isikute (sh

määruskaebuse esitajate) kõiki huve ja asjaolusid kinnistute kasutamisel ning põhjendanud,

miks ta määras juurdepääsu läbi T. kinnistu. Muu hulgas on maakohus andnud hinnangu ka

maa ostu-müügilepingule ja maamõõtja M. Karu selgitusele, miks maa erastamisel T. kinnistu

omanikule ei seatud kitsendusi seonduvalt juurdepääsuga.

Samuti on maakohus hinnanud alternatiivseid võimalusi juurdepääsu saamiseks H. kinnistule

ja põhjendanud, miks läbi nende juurdepääsu määramine ei ole mõistlik. Maakohtu määrusest

tuleneb selgelt, et võimalikud alternatiivsed juurdepääsuteed tuleks ehitada ning see oleks

kindlasti kallim kui läbi T. kinnistut läbiva olemasoleva pinnastee remontimine ja

korrashoidmine. Väide, et juurdepääsu määramisel läbi T. kinnistu tuleks algatada

planeerimismenetlus, ei ole asjakohane.

20

Seetõttu ei ole põhjendatud määruskaebuse esitajate väide, et maakohus on lähtunud üksnes

avaldaja huvidest ning jätnud määruskaebuse esitajate huvid tähelepanuta.

33. Seoses määruskaebuste osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja