2-15-3662/92 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2153662

Määruse kuupäev

Tartu, 14. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Tallinna linna (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu) avaldus

M. J kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud

järelevalvega erihooldusteenusele paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. J määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu),

esindaja Ulli Luide

Puudutatud isik M. J, esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa

Asja läbivaatamise kuupäev

15. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2153662 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga riigieelarvest makstavaks tasuks

M. Jle Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 216 (kakssada kuusteist) eurot (sh käibemaks).

Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule

Advokaadibüroo Valge & Uiga.

4. Arvata Tallinna linna (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu) esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel tasutud riigilõiv 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu; avaldaja) esitas 8. mail 2017 Harju Maakohtule

avalduse M. J (puudutatud isik) kinnisesse asutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

paigutamiseks tähtajaga üks aasta.

Avalduse kohaselt määrati Harju Maakohtu 24. aprilli 2015. a määrusega avaldaja puudutatud isiku

eestkostjaks tähtajaga kuni viis aastat. Harju Maakohtu 8. juuni 2015. a määrusega tsiviilasjas

nr 2153862 paigutati puudutatud isik üheks aastaks kinnisesse asutusse, milleks on ööpäevaringset

2-15-3662

erihooldusteenust pakkuv hooldekodu. Alates 27. novembrist 2015 viibis puudutatud isik kinnises

asutuses, täpsemalt AS Hoolekandeteenused Valkla Kodus. Harju Maakohus pikendas 31. mai

2016. a määrusega puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele järelevalvega

erihooldusteenusele paigutamise tähtaega ühe aasta võrra kuni 8. juunini 2017. Puudutatud isik

esitas määruse peale määruskaebuse ning 20. juuni 2016. a täiendava määrusega peatas Harju

Maakohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise kuni 8. juunini 2017 tingimusel, et selle

aja jooksul viibib puudutatud isik ööpäevaringse järelevalvega hooldamise teenusel, ei lahku

omavoliliselt hooldekodust, tarvitab temale määratud ravimeid ega tarvita alkoholi. Alates

28. juunist 2016 viibib puudutatud isik hooldusteenusel Kodijärve Kodus.

Avalduse põhjendusena märkis avaldaja, et puudutatud isikul on diagnoositud epilepsia, orgaaniline

isiksusehäire ja dementsus. Varem on tal esinenud probleeme alkoholi kuritarvitamisega ning tal on

olnud ka mitmeid ajutraumasid. Puudutatud isikule 21. aprillil 2016 tehtud psühhiaatriaekspertiisist

ilmneb, et ta vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, kuid ei saa aru ravivajadusest ning võtab ravimeid

vaid kontrollitud keskkonnas. Ka puudutatud isikule koostatud rehabilitatsiooniplaanis on

spetsialistidest koosnev meeskond leidnud, et puudutatud isik vajab tugeva režiimiga

hoolduskeskkonda ja püsivat toetusravi psühhiaatri jälgimisel. Puudutatud isiku ohtlikkus seisneb

peamiselt selles, et ravita jätmisel tekib epilepsiahoog ja järelevalveta jätmisel hakkab ta tarvitama

alkoholi, mis omakorda kutsub esile agressiivse käitumise. Tema käitumine Kodijärve Kodus on

ebaviisakas, ta on konfliktne ja on olnud teiste hooldekodu elanike suhtes vägivaldne. Avaldaja

hinnangul ei ole võimalik rakendada puudutatud isiku suhtes muid meetmeid kui kinnisesse asutusse

paigutamine ning seda eelkõige puudutatud isiku tervisliku seisundi ja tema vägivaldse käitumise

tõttu. Ööpäevaringset erihooldusteenust pakkuvas hooldekodus oleks tagatud ravimite järjepidev

tarvitamine, alkoholi tarvitamisest eemal püsimine ning asutuse personalil on paremad teadmised ja

oskused keeruliste klientidega toimetulekuks.

2. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et avaldus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Esindaja hinnangul on probleemiks asjaolu, et puudutatud

isiku vaimne võimekus on märkimisväärselt kõrgem kaasklientide omast. Seetõttu puudub tal

võimalus suhelda kaasklientidega. Ühtlasi on puudutatud isik kaugel Tallinnast, kus ta on suurema

osa oma elust elanud, mis põhjustab samuti puudutatud isikus rahulolematust ning vihast juhinduvat

käitumist. Esindaja hinnangul võib olla vajalik muuta puudutatud isiku senist raviskeemi või

pakkuda muid alternatiivseid võimalusi tema viha ravimiseks. Lahenduseks ei saa olla puudutatud

isiku isoleerimine ühiskonnast kinnisesse asutusse paigutamise teel. Alternatiivselt saab kõne alla

tulla üksnes puudutatud isiku lühiajaline kinnisesse asutusse paigutamine, et kohaldada tema suhtes

tahtevastast ravi ja tagada seisundi stabiliseerimine.

3. Harju Maakohus paigutas 28. augusti 2017. a määrusega puudutatud isiku tema tahte vastaselt

kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele alates

28. augustist 2017 tähtajaga üks aasta. Maakohus määras lugeda puudutatud isiku tahte vastaselt

kinnises hoolekandeasutuses ööpäevaringsel tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel viibimise

lõpetatuks 27. augustil 2018 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemise tõttu. Maakohus jättis

avaldaja menetluskulud tema enda kanda ning puudutatud isiku menetluskulud riigi kanda.

Maakohus leidis, et puudutatud isiku suhtes on täidetud kõik sotsiaalhoolekande seaduse

(SHS) § 105 lgs 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama tema nõusolekuta. Esitatud asjaoludele ja 9. juunil 2017 SA TÜK

Psühhiaatriakliinikus puudutatud isikule tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi

tulemustele viidates leidis maakohus, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millega on

2(9)

2-15-3662

täidetud SHS § 105 lg 1 pst 1 tulenev eeldus. Ühtlasi leidis maakohus, et puudutatud isik on ohtlik

endale ja teistele. Kontrollimata keskkonnas jätab ta ravimid võtmata ja halvendab sellega oma

tervislikku seisundit. Ta kuritarvitab alkoholi ning koosmõjus varasemate peatraumadega süvendab

see juba esinevat dementsust. Puudutatud isik on töötajate ja kaasklientide suhtes sõnaliselt

agressiivne ning on korduvalt ähvardanud tarvitada vägivalda. Fikseeritud on juhtumid, kus

puudutatud isik lükkas ratastoolis olevat klienti, peksis rusikatega akent ja loopis tööriistu, võttis

hooldekodu töötajal selja tagant käega kaelast kinni ja võttis ära töötaja telefoni. Maakohus tugines

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lgle 2 ja SHS § 105 lgle 5.

4. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldaja avaldus rahuldamata.

5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. oktoobri 2017. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäeti riigi

kanda. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus ekspertiisiaktile ja asjas esitatud materjalidele

tuginedes õigesti puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu ja tema ohtlikkuse endale ja

teistele. Ka puudutatud isik ise ei ole määruskaebuses SHS § 105 lg 1 pdes 1 ja 2 sätestatud eelduste

täidetust vaidlustanud, vaid on vaielnud vastu § 105 lg 1 ps 3 sätestatud eelduse täidetusele.

Ringkonnakohus leidis, et asjas esitatud materjalidega on tõendatud, et puudutatud isiku ennast ja

teisi kahjustava käitumise riski vähendamiseks vajab ta kohtumääruse alusel hoolekandeasutusse

paigutamist. AS Hoolekandeteenused Kodijärve üksuse juhi antud iseloomustusest nähtuvalt on

hooldekodu kaasklientidel ja töötajatel puudutatud isiku ees hirm ning juhtunud on mitmeid

intsidente. AS Hoolekandeteenused töötaja 17. juuli 2017. a e-kirjast nähtuvalt on puudutatud isik

rikkunud kinnisesse asutusse paigutamise peatamise tingimusi. Ringkonnakohus viitas ambulatoorse

kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile ning puudutatud isikule koostatud rehabilitatsiooniplaanile,

leides, et neist nähtuvalt vajab puudutatud isik pidevat psühhiaatrilist ravi ja tugevalt kontrollitud

keskkonda. Ekspertiisiaktist nähtuvalt ei saa puudutatud isik haiguskriitika puudumise tõttu aru

ravivajadusest, ent ravita jätmisel vallanduvad tal suure tõenäosusega epilepsiahood, suureneb

agressiooni tõenäosus ja väheneb suutlikkus end kontrollida. Kinnises hoolekandeasutuses (Valkla

Kodus) on isikule kättesaadav nii psühholoogiline kui ka psühhiaatriline ravi. Tugevdatud

kontrolliga keskkonnas viibimine on puudutatud isikule vajalik ka selleks, et piirata tema ligipääsu

alkoholile, mis halvendab tema seisundit veelgi. Alkoholi tarvitamine võib olla puudutatud isikule

ohtlik, sest provotseerib epileptilisi krampe. Ringkonnakohus leidis, et muude abinõude

kohaldamine ei ole käesoleval juhul võimalik, sest varasemad meetmed ei ole puudutatud isiku

psüühilise seisundi ja vähese koostöövalmiduse tõttu olnud piisavad ega taga puudutatud isiku

ohutust endale ja teistele. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väitega, mille kohaselt

piisaks käesoleval juhul teenuse või selle asukoha muutmisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu

määrused tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning teha uus määrus, millega jätta

3(9)

2-15-3662

avaldus rahuldamata ja lõpetada menetlus. Alternatiivselt palub puudutatud isik tühistada

ringkonnakohtu määruse ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse

esitamisega kaasnevad menetluskulud palub puudutatud isik jätta riigi kanda.

Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme, jättes arvestamata

määruskaebuse esitaja väidetega muude abinõude kohaldamise võimalikkuse kohta ja tuginedes

üksnes eksperdi seisukohtadele, ning ekslikult lähtunud seniste meetmete ebapiisavusest.

Ringkonnakohus ei ole põhistanud SHS § 105 lg 1 ps 3 sätestatud eelduse täidetust. Kohus on jätnud

tähelepanuta võimalikud alternatiivsed valikud ning hindamata võimaluse muuta puudutatud isikule

osutatava teenuse liiki ja teenuse osutamise asukohta ilma isikut tugevdatud järelevalvega teenusele

suunamata. Puudutatud isiku suutmatus aeg-ajalt oma viha talitseda viitab võimalikule vajadusele

muuta senist raviskeemi või pakkuda muid alternatiivseid võimalusi viha ravimiseks.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et senise teenuse raames ei ole puudutatud isikule osutatud

ekspertiisiaktides ja varasemas rehabilitatsiooniplaanis märgitud vajalikku püsivat psühhiaatrilist

toetusravi. Praegu ei ole talle tagatud ka psühholoogi teenust. Selles olukorras ei saa rääkida

alternatiivsete meetmete rakendamise mittetulemuslikkusest. Asjaolu, et ööpäevaringsel

hooldusteenusel viibimise korral ei ole sotsiaalhoolekande süsteemis vastavad teenused ettenähtavad

ning isik saab selliseid teenuseid riiklikul rahastamisel üksnes kinnises asutuses, ei ole kinnisesse

asutusse paigutamise aluseks. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas on puudutatud isikule

tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel tagatud vajalik psühhiaatriline ravi. Olukorras, kus

kohus on leidnud, et vajalik on psühhiaatrilise ravi kohaldamine, oleks isiku huvides tema

paigutamine psühhiaatriahaiglasse.

9. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

10. Riigikohus rahuldas 20. novembri 2017. a määrusega osaliselt avaldaja avalduse esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks ning kohaldas kuni tsiviilasjas nr 2153662 Riigikohtule esitatud

määruskaebuse jõustunud määrusega lahendamiseni puudutatud isiku suhtes järgmisi meetmeid:

puudutatud isikul on keelatud omavoliliselt hooldekodust lahkuda ning tarvitada alkoholi,

puudutatud isik on kohustatud tarvitama talle määratud ravimeid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi

tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

12. Tingimused, mille esinemisel paigutatakse täisealine isik kohtumääruse alusel

hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, on sätestatud

SHS § 105 lgs 1. Viidatud sätte kohaselt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) täisealisel

isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

2) täisealine isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud

küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik.

13. Asjas ei vaielda selle üle, et täidetud on SHS § 105 lg 1 pst 1 tulenev tingimus, s.o puudutatud

isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Kohtud on tuvastanud selle kooskõlas asjas esitatud tõenditega ning ka puudutatud isik ise pole

vastavat järeldust Riigikohtule esitatud määruskaebuses vaidlustanud.

4(9)

2-15-3662

14. SHS § 105 lg 1 ps 2 sätestatud eelduse aspektist on kolleegium seisukohal, et kohtud ei ole

puudutatud isiku ohtlikkust nõuetekohaselt tuvastanud ja oma järeldusi asjakohaselt põhjendanud.

Kolleegium on varasemas praktikas isiku ohtlikkuse tuvastamisel arvesse võetavaid asjaolusid ja

ohtlikkuse kriteeriume käsitlenud ning jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Kolleegium on

rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust

ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida

konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise

distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt Riigikohtu

30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3214413, p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 32115513, p 39.2; 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3213314, p 15). Seejuures ei saa kohus

enda arvamuse põhjendamisel tugineda üksnes eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste

tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 3218107, p 11 ja ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 32115513, p 38.3; vt ka 31. märtsi 2017. a

määrus kriminaalasjas nr 31110516, p 37).

Kuna seaduses on sätestatud sarnased alused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks nii

hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele SHS § 105 alusel kui tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 alusel, saab

mõlemal juhul lähtuda ka teise juhtumi kohta kujunenud kohtupraktikast (vt ülalviidatud määrused

tsiviilasjas nr 32115513, p 36 ja tsiviilasjas nr 3213314, p 13). Sarnaselt SHS §le 105 ja PsAS §le 11

sätestab ka karistusseadustiku (KarS) § 86 psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alusena isiku

ohtlikkuse endale ja ühiskonnale. Seetõttu on kolleegiumi arvates isiku ohtlikkuse sisustamisel

asjakohane arvestada ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga KarS § 86 kohaldamisel.

Kolleegium möönab siiski, et isiku ohtlikkuse sisustamisel isiku kinnisesse asutusse paigutamise

menetluses ja kriminaalkohtumenetluses isiku suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks on

erisusi. Isiku ohtlikkus endale või teistele SHS § 105 tähenduses saab eelkõige väljenduda füüsilises

ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile

(vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3218107, p 11 ja tsiviilasjas nr 3213314, p 15). Seevastu

kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt võib ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka

sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude

karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele (ülalviidatud määrus kriminaalasjas

nr 31110516, p 23). Lisaks on kriminaalkolleegium leidnud, et mõningad erisused on tuletatavad mh

sellest, et tsiviilkohtumenetluses võib vastava menetluse alustada ka siis, kui isik pole veel jõudnud

teiste isikute elu või tervist kahjustaval viisil käituda (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 31110815, p 21; 19. detsembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 31112112,

p 12.2). Kolleegium nõustub selle seisukohaga ja leiab, et isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105

kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada.

Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib

lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha.

14.1. Kohtud on puudutatud isiku iseendale ohtlikkuse juures viidanud üldisele ohule, et puudutatud

isik ei võta ravimeid ja kuritarvitab alkoholi, mis viib tema tervise halvenemiseni, mh soodustab

epileptilisi krampe. Kolleegiumi arvates ei piisa ohtlikkuse jaatamiseks üksnes asjaolust, et isik ei

nõustu raviga vabatahtlikult (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 32115513, p 41 ja

kriminaalasjas nr 31110516, p 23). Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu

korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või

teistele (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3214413, p 14; vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas

nr 31110516, p 23). Samas võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa

aru oma haiguse tõsidusest (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 31110815, p 20). Praegusel

juhul ei ole kohtud põhjendanud, miks ravimite võtmata jätmine ja alkoholi kuritarvitamine võiksid

5(9)

2-15-3662

kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral pigem kindlasti kui tõenäoliselt tuua kaasa

puudutatud isiku tervise olulise halvenemise ja seeläbi ohtlikkuse iseendale lähitulevikus. Samuti ei

nähtu kohtute lahenditest, mille põhjal kohtud on tuvastanud, et puudutatud isik kinnise asutuse

väliselt ei võta ravimeid ning kuritarvitab alkoholi.

14.2. Teiste isikute elule ja tervisele ohtlikkuse aspektist on kohtud viidanud intsidentidele, mille

käigus puudutatud isik lükkas ratastoolis olevat klienti, peksis rusikatega akent ja loopis tööriistu

ning võttis hooldekodu töötajalt käest telefoni ja võttis talt selja tagant kaelast kinni. Kohtud ei ole

põhjendanud, kas ja kuidas saab nende intsidentide põhjal järeldada, et puudutatud isik oleks

lähitulevikus pigem kindlasti kui tõenäoliselt ohtlik teiste isikute elule ja tervisele ning milles vastav

oht seisneb. Hindamaks nende intsidentide põhjal puudutatud isiku ohtlikkust, tuleb arvestada ka

nende toimumise konteksti ja asjaolusid, sh tõsidust, samuti tulevikus sarnaste tegude

toimepanemise tõenäosust.

14.3. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kohtud ei ole puudutatud isiku ohtlikkust kui

kinnisesse asutusse paigutamise üht eeldust nõuetekohaselt tuvastanud ja oma järeldusi

põhjendanud. Sellega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust ning ringkonnakohus jätnud

maakohtu rikkumise kõrvaldamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas

puudutatud isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse kinnisesse asutusse paigutamata,

lähtudes eespool toodud kriteeriumidest ning hinnates kogumis kõiki asjas esitatud tõendeid.

Seejuures tuleb kohtul oma seisukohti põhjendada, sidudes need konkreetsete asjaoludega, ning

kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või

teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht

õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm) (vt ülalviidatud määrus

kriminaalasjas nr 31110506, p 24). Ühtlasi tuleb kohtul põjendada, miks nende tegude

toimepanemise oht kaalub üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive

(vt samas).

15. SHS § 105 lg 1 pst 3 tuleneva eelduse juures tuleb arvestada, et isiku kinnisesse asutusse

paigutamine on ultima ratio vahend, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on

osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Kohtulahendis peab olema

põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui

kinnisesse asutusse paigutamise teel (vt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 32115513, p 40 ja

tsiviilasjas nr 3214413, p 15; Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 32114506, p 20).

Seejuures eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et neid ei ole võimalik kasutada

isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt ülalviidatud määrused tsiviilasjas nr 3213314, p 17;

tsiviilasjas nr 32115513, p 40 ja tsiviilasjas nr 32114506, p 20).

15.1. Kolleegiumi arvates on paljasõnaline ringkonnakohtu väide, et muid abinõusid ei ole võimalik

kohaldada, sest varasemad meetmed ei ole puudutatud isiku psüühilise seisundi ja vähese

koostöövalmiduse tõttu olnud piisavad ega taga isiku ohutust endale ja teistele. Asja materjalidest ei

nähtu, et praktikas oleks proovitud, samuti pole kohtud lahendites käsitlenud võimalust, rakendada

alternatiivseid meetmeid puudutatud isiku käitumise parandamiseks ja ravi tõhustamiseks, sh

puudutatud isiku üleviimist mõnda teise hooldekodusse, tema raviskeemi muutmist (sh viharavi

lisamist) ning psühhiaatri/psühholoogi teenuse võimaldamist.

15.2. Kolleegium märgib, et kui puudutatud isiku ohtlikkus endale seisneb selles, et ta ei võta

ravimeid ja kuritarvitab alkoholi, siis tuleks kohtutel esmajoones hinnata võimalusi motiveerida

isikut väljaspool kinnist asutust ravimeid võtma, kusjuures abiks võib olla näiteks psühholoogi

teenus. Ka alkoholile ligipääsu on võimalik piirata ning alkoholist võõrutamise ravi pakkuda

6(9)

2-15-3662

väljaspool kinnist asutust. Üksnes põhjusel, et riik ei ole loonud piisavalt efektiivset süsteemi

alkoholisõltlaste probleemide lahendamiseks ning nende toimetuleku toetamiseks, ei saa piirata

isiku põhiõigusi kinnisesse asutusse paigutamisega (vt sundravi kohaldamise kontekstis ülalviidatud

määrus kriminaalasjas nr 31110516, p 23).

15.3. Hinnates puudutatud isiku käitumist teiste isikute suhtes, ei ole kohtud kolleegiumi arvates

piisavalt analüüsinud puudutatud isiku esindaja väiteid, et Kodijärve Kodu ei ole puudutatud isiku

jaoks sobiv koht. Esindaja arvates tingib puudutatud isiku üleoleva suhtumise, põhjustab erimeelsusi

ning töötajate töö segamist olulisel määral asjaolu, et puudutatud isiku vaimne võimekus on

kaasklientide omast kõrgem, mistõttu tema võimalused teistega suhelda on piiratud. Kohtud ei ole

neid väiteid analüüsinud. Samuti on eluliselt usutav, et puudutatud isikus põhjustab rahulolematust

viibimine kaugel Tallinnast ning seega tal külastajate puudumine. Kolleegium märgib, et nimetatud

asjaoludele on juhtinud tähelepanu ka puudutatud isiku tugiisik Kodijärve Kodus. Eelnevast

tulenevalt tuleks ühe alternatiivse lahendusena puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisele

kaaluda tema üleviimist mõnda teise hooldekodusse.

15.4. Asja materjalidest nähtuvalt vajab puudutatud isik psühhiaatri toetusravi ning ta on ka ise

toonud välja soovi psühholoogi teenuse järele. Vastavaid teenuseid pole puudutatud isikule aga

Kodijärve Kodus olles võimaldatud. Lähtuvalt isiku kinnisesse asutusse paigutamise ultima ratio

iseloomust leiab kolleegium, et esmajoones tuleks proovida alternatiivse abimeetmena isikule

vajaliku ravi ja teenuste osutamist väljaspool kinnist asutust. Selleks, et võimaldada isikule

psühholoogi või psühhiaatri abi, ei ole kinnisesse asutusse paigutamine vajalik. Kolleegium nõustub

puudutatud isikuga, et asjaolu, et ööpäevaringsel hooldusteenusel viibimise korral ei ole

sotsiaalhoolekande süsteemis vastavad teenused ettenähtavad ning isik saab selliseid teenuseid

riiklikul rahastamisel üksnes kinnises asutuses, ei ole kinnisesse asutusse paigutamise aluseks.

Kohtud ei ole analüüsinud võimalusi pakkuda puudutatud isikule vajalikke teenuseid väljaspool

kinnist asutust.

15.5. Kolleegium viitab, et varasem praktika näitab, et puudutatud isikut on võimalik

distsiplineerida paremini käituma. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik olnud kinnises

asutuses (AS Hoolekandeteenused Valkla Kodus) alates 27. novembrist 2015 kuni juunini 2016.

Seejärel peatati Harju Maakohtu 20. juuni 2016. a määruse alusel tema kinnisesse asutusse

paigutamine kuni 8. juunini 2017, seades peatamiseks tingimused, et puudutatud isik ei lahku

hooldekodust, tarvitab talle määratud ravimeid ega tarvita alkoholi. Kui puudutatud isik oleks neid

tingimusi rikkunud, oleks kohtul olnud õigus kinnisesse asutusse paigutamise peatamine

TsMS § 540 lg 2 alusel tühistada. Kõnealuse ajavahemiku jooksul ei tühistanud kohus puudutatud

isiku kinnisesse asutusse paigutamise peatamist, samuti ei ole tuvastatud, et ta oleks sel perioodil,

s.o 20. juuni 2016 kuni 8. juuni 2017, talle seatud tingimusi rikkunud. Ehkki ringkonnakohus on

määruses viidanud AS Hoolekandeteenused töötaja 17. juuli 2017. a e-kirjale, millest nähtuvalt on

puudutatud isik rikkunud kinnisesse asutusse paigutamise peatamise tingimusi, ei ole

ringkonnakohus tuvastanud, et tingimusi oleks rikutud nende kehtivuse ajavahemiku jooksul, mitte

aga pärast selle möödumist. Avaldaja ise on välja toonud, et kuni puudutatud isiku suhtes kehtisid

maakohtu seatud tingimused kinnisesse asutusse paigutamise peatamiseks, ei tarvitanud ta alkoholi,

ning et kohtu määratud tingimused motiveerisid puudutatud isikut korrektselt käituma. Vastuses

määruskaebusele viitab avaldaja, et ka pärast Riigikohtu 20. novembri 2017. a määruse tegemist,

millega rahuldati osaliselt avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus, ei ole puudutatud isik

alkoholi tarbinud, hooldekodust omavoliliselt lahkunud ning on võtnud kätteandmisel ravimeid,

samuti pole ta olnud vahepealsel perioodil kellegi vastu füüsiliselt agressiivne. Eelnev viitab

kolleegiumi arvates sellele, et avaldaja avalduses välja toodud eesmärke võib olla võimalik

7(9)

2-15-3662

saavutada ka puudutatud isiku õigusi vähem piiraval viisil kui tema kinnisesse asutusse

paigutamine.

15.6. Erinevalt kriminaalkohtumenetlusest, kus KarS § 86 lg 12 võimaldab kohtul määrata

psühhiaatrilise sundravi statsionaarse ravi asemel ambulatoorsena, pannes isikule kohustuse alluda

talle määratud ravile ilma temalt vabadust võtmata, on kohtu võimalused isiku kinnisesse asutusse

paigutamisel piiratumad. Samas võib kinnisesse asutusse paigutamise avalduse eesmärkide

saavutamiseks piisata tegelikkuses ka sellest, kui isikule seatakse tingimused ja kohustused, mis

distsiplineerivad teda oma raviga tegelema ja paremini käituma ning mille täitmisel ei kujuta ta

endast ohtu iseendale ega teistele. Selliseid tingimusi ja kohustusi on kohtul võimalik seada isiku

kinnisesse asutusse paigutamise peatamisel TsMS § 540 lg 1 alusel, kusjuures siis, kui isik ei täida

talle pandud tingimusi või kohustusi, võib kohus peatamise TsMS § 540 lg 2 järgi tühistada.

Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt kinnisesse asutusse paigutamise ultima ratio iseloomust ja

vajadusest kohaldada võimalusel isiku õigusi vähem piiravat meedet peab kohtul olema võimalik

kohaldada isiku suhtes tingimusi ja kohustusi, mille täitmisel ei võeta talt vabadust kinnisesse

asutusse paigutamise teel, juba kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustamisel. Menetluslikult on

kohtul võimalik sama määrusega otsustada isiku hoolekandeasutusse paigutamine SHS § 105 lg 1

alusel ning ühtlasi kinnisesse asutusse paigutamine TsMS § 540 lg 1 alusel peatada, sidudes

peatamisega tingimusi ja kohustusi. Kui isik talle seatud tingimusi või kohustusi ei täida, on kohtul

õigus peatamine TsMS § 540 lg 2 alusel tühistada.

15.7. Eeltoodud põhjustel ei ole SHS § 105 lg 1 ps 3 sätestatud tingimuse täidetus kohtutes

nõuetekohaselt tuvastatud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas puudutatud

isiku võimalikku ohtlikkust endale ja/või teistele on võimalik ennetada ka muul viisil kui tema

kinnisesse asutusse paigutamise teel. Kui kohus leiab, et alternatiivsed abinõud on osutunud

ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine puudutatud isikust endast tulenevatel põhjustel võimalik,

tuleb seda lahendis põhjendada. Kolleegium leiab, et sarnaselt kohtu kohustusega hinnata, kas piisab

üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse sundravi näol,

tuleb ka isiku kinnisesse asutusse paigutamisel kontrollida, kas konkreetsel juhul on kinnisesse

asutusse paigutamine põhjendatud ja vältimatult vajalik, võrreldes isiku suhtes mõjutusvahendite

kohaldamisega väljaspool kinnist asutust (vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 31110516, p 33;

Riigikohtu 14. novembri 2017. a määrus kriminaalasjas nr 1167102, p 21). Selliste

mõjutusvahendite kohaldamine võib toimuda mh sel viisil, et isiku kinnisesse asutusse paigutamist

ettenägevas määruses kohus ühtlasi ka peatab kinnisesse asutusse paigutamise, sidudes peatamisega

tingimusi ja kohustusi.

16. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi kannab isiku kinnisesse asutusse

paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku

enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid

eeldatavasti kanda. Menetlusosaliste kohtuvälised kulud võib TsMS § 172 lg 8 järgi jätta riigi kanda

üksnes juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi.

17. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja palub Riigikohtul puudutatud isikule

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga

mõista riigieelarvest välja kokku 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot (4,5 tundi × 40 eurot × 1,2).

Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks kokku 4,5 tundi, sh ringkonnakohtu

8(9)

2-15-3662

määrusega tutvumise ja selle kliendiga arutamise ning kaebuse koostamise ja esitamise peale kokku

3,5 h, esialgse õiguskaitse määruse ja avaldaja esitatud seisukohtadega tutvumise ning kliendi ja

eestkostjaga suhtlemise peale kokku 1 h.

Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks

on põhjendatud ja tuleb TsMS § 219 lg 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §de 22 ja 23 alusel

rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

18. Kuna puudutatud isik oli vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, ei ole vaja talle

kautsjonit kaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Avaldaja Riigikohtule esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel tasutud riigilõiv tuleb arvata riigituludesse.

Henn Jõks

Ants Kull

Villu Kõve

9(9)