3-17-468/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. veebruar 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-468

Haldusasi

A.P. kaebus Tartu Vangla 12. jaanuari 2017. a käskkirja

nr 6-2/32 ja 17. veebruari 2017. a vaideotsuse nr 1-11/15-2

tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. juuni 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.P. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – A.P.

esindaja – v.adv Marko Pilv

Vastustaja – Tartu Vangla

Esindaja – Kristo Kulo

1. Jätta A.P. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. juuni 2017. a

otsus muutmata.

2. Jätta A.P. menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. märts 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 12. jaanuari 2017. a käskkirjaga nr 6-2/32 tunnistati kinnipeetav A.P. süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ning karistati teda noomitusega.

2. Tartu Vangla 17. veebruari 2017. a vaideotsusega nr 1-11/15-2 jäeti rahuldamata A.P. vaie

käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.

3. 28. veebruaril 2017 esitas A.P. Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus

tühistada Tartu Vangla 12. jaanuari 2017. a käskkiri nr 6-2/32 ja 17. veebruari 2017. a vaideotsus

nr 1-11/15-2.

Kaebuse põhjenduste kohaselt keeldus kaebaja vangla pakutud tööst õiguspäraselt, sest tal on

kehtiv tööleping X., mis näitab, et tema töökohustus on täidetud. Väidetava rikkumise ajal puudus

kaebajal individuaalne täitmiskava, mis oleks ette näinud töötamise kohustuse. See koostati alles

20. detsembril 2016. Kaebaja keeldus 12. detsembril 2016 vangla pakutud tööülesande täitmisest

tulenevalt oma tervislikust seisundist (allergiline reaktsioon) ja avaldas soovi pääseda arsti

vastuvõtule. Seega keeldus kaebaja tööst VangS § 37 lg 1 p-st 3 alusel. Kaebajale reaalselt

arstlikku läbivaatust ei võimaldatud.

4. Tartu vangla palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et A.P. ei ole tema tööle määramise käskkirja vaidlustanud. VangS ei näe ette,

et töökohustus on ainult nendel kinnipeetavatel, kellel on see ITK-s märgitud. Tööle asumise

korralduse saamisel väidetud mure allergiaga oli pigem ettekääne töö tegemisest keeldumiseks.

Töövõimelisuse kindlakstegemine ei eelda kinnipeetava eelnevat arstlikku läbivaatust, vaid otsuse

selle kohta võib langetada ka tema tervisekaardi andmete põhjal. Kaebaja töövõimelisus on enne

tema tööle määramist arsti poolt kindlaks tehtud. Kaebaja ei ole väitnud töötervishoiu- ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p-st 4 tulenevat alust keelduda tööle asumast, s.o, et

töötamine seadnuks ohtu tema elu ja tervise.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 20. juuni 2017. a otsusega A.P. kaebuse rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et Tartu Vangla 9. detsembri 2016. a

käskkirjaga nr 6-3/411 määrati A.P. vangla majandustööle, abitöölise ametikohale alates 12.

detsembrist 2016 kuni 31. märtsini 2017 tunnitasuga 64 senti. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et

kaebaja oleks Tartu Vangla 9. detsembri 2016. a käskkirja vaidlustanud.

7. Kinnipeetava kohustus töötada tuleneb vangistusseadusest, mitte ITK-st. Kohus nõustus, et

töövõimelisuse kindlakstegemine ei eelda kinnipeetava eelnevat arstlikku läbivaatust, vaid otsuse

selle kohta võib langetada ka tema tervisekaardi andmete põhjal. Alles siis, kui kinnipeetava

terviseseisundis esineb kahtlusi, on vanglal võimalik läbi viia tervisekontroll, tegemaks kindlaks

kinnipeetava töövõimelisus. Kaebaja võimelisus töötada on enne tema tööle määramist arsti poolt

kindlaks tehtud.

8. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool on selgitanud, et kuigi kaebaja

tervisekaardil puudub 12. detsembri 2016 kohta märge, et kinnipeetav käis arsti vastuvõtul, on

tõenäoline, et temaga toimiti vastavalt väljakujunenud töökorraldusele. Kaebaja tervisekaardilt

nähtub, et samal päeval on laborant teinud kaebajale vereanalüüsi, mis oli normis. Kohus nõustus

vastustajaga, et analüüsi tegemisest saab järeldada, et kaebaja käis 12. detsembril 2016 arsti

vastuvõtul, kes hindas kliiniliselt kaebaja üldseisundit. Tõendite kogumi alusel on tõendatud, et

kaebaja oli oma tervisliku seisundi alusel võimeline tööd tegema.

9. Teise tööandja juures sõlmitud töölepingu olemasolu töökohustusest vabastava asjaoluna

VangS § 37 lg 2 loetelus ei ole ning seega see kinnipeetavat vanglas töökohustusest ei vabasta.

10. Eluosakonna koristamine on töö, mis oma iseloomult ei nõua eririietuse kandmist.

VangS § 46 lg 1 sätestab, et kui samast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla

riietust. Tartu Vangla kodukorra p 11.2.2 sätestab, et vangla poolt väljastatud riietuse pesemine on

tasuta ja p 11.2.1 kohaselt kindlustab vangla väljastatud riietuse ja pesu regulaarse vahetuse. Seega

ei ole õige kaebaja väide, et ta peab tegema kulutusi töö tegemisel määrdunud riiete pesemisele.

11. Kaebajale määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vangla distsiplinaarkorra

tagamiseks ja üldpreventiivsel eesmärgil on karistamine põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. A.P. esitas 19. juulil 2017 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb

halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

13. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu seisukohad individuaalse täitmiskava

ebaolulisuse osas vastuolus kehtivate õigusaktidega. Jääb arusamatuks, mis mõte on üldse ITK-l,

kui kohtu hinnangul võib selle koostamise nõudeid eirata ja sundida kinnipeetavaid tööle

sõltumata ITK olemasolust. A.P. tööle sundimine oli ebaseaduslik, mistõttu puudub õiguslik

alus isiku tööst keeldumise eesti karistamiseks.

14. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes ja millise arutluskäigu

tulemusena on halduskohus tuvastanud, et 12. detsembril 2016 teostati A.P. tervisekontroll, mille

tulemused kinnitasid töötamist takistavate näidustuste puudumist. Apellant on korduvalt

selgitanud, et keeldus 12. detsembril 2016 vangla pakutud tööülesande täitmisest tulenevalt oma

tervislikust seisundist (allergiline reaktsioon) ja avaldas soovi pääseda arsti vastuvõtule.

Tegelikult puudub mistahes objektiivselt kontrollitav teave selle kohta, et kaebajale teostati

tervisekontroll ja selle tulemusena tuvastati, et tema tervis on korras ja isik võib töötada.

15. Kohus pole sisuliselt käsitlenud apellandi väiteid seoses tööriiete vajalikkuse ja

määrdumisega ning on seeläbi rikkunud otsuse põhjendamiskohustust.

16. Vastustaja Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et A.P. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on

põhjalikult analüüsinud ja selgitanud kinnipeetava vanglas töötamise kohustuse olemasolu,

samuti tööst keeldumise õigust ning tuvastanud tõendeid hinnates A.P. töötamise kohustuse

rikkumise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning vastavalt HKMS §

201 lg-le 4 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

18. Apellatsioonkaebuses kasutatakse kaevatava kohtulahendi teinud kohtu nimetamisel läbivalt

mõisteid „maakohus“ ja „kohus“. Kuna apellatsioonkaebuse taotlusest, argumentatsioonist ja

kohtuasja numbrist nähtuvalt ei vaidlustata siiski üldkohtu kaebaja suhtes tehtud karistusotsust

või muud üldkohtu lahendit, lähtub ringkonnakohus sellest, et apellatsioonkaebus on tervikuna

esitatud Tartu Halduskohtu 20. juuni 2017. a otsusele.

19. Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud käskkirjaga karistati A.P. t VangS § 37 lg-s 1

nimetatud kohustuse rikkumise eest noomitusega.

Esmalt osutab ringkonnakohus sellele, et distsiplinaarmenetlus ja selle tulemusena

distsiplinaarkaristuse määramine on isiku suhtes haldusmenetlusliku meetme, mitte

karistusõigusliku meetme rakendamise otsustamine. Seetõttu ei rakendu distsiplinaarmenetluses

süüdistatava karistusõiguslikud garantiid, muu hulgas ka näiteks süütuse presumptsioon ja

kahtluse süüdistatava kasuks tõlgendamine. Distsiplinaarmenetluses tuleb haldusorganil välja

selgitada olulised asjaolud ja neile tuginedes põhjendada menetlust lõpetavat otsustust, kusjuures

menetlusosalisel endal võib olla tõendamiskohustus asjas tähtsust omavate asjaolude

tõendamiseks.

20. Käesoleval juhul on vastustaja kaevatavas käskkirjas leidnud, et A.P. l oli VangS § 37 lg-st 1

ja Tartu Vangla 9. detsembri 2016. a käskkirjast nr 6-3/411 tulenev töökohustus ning puudusid

asjaolud, millele tuginedes olnuks kaebajal õigus keelduda tööle asumast vastava korralduse

saamisel 12. detsembril 2016.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt aga vaidlusalusel ajal ei olnud A.P. l vanglas töötamise

kohustust (kaebaja ei olnud pääsenud arsti vastuvõtule, puudus kohustust ettenägev ITK, kaebaja

töökohustus on täidetud kolmanda isikuga sõlmitud töölepinguga) ning esines alus tööle

asumisest keeldumiseks (kaebaja tervislik seisund ei lubanud töötada, vangla ei taganud

tööriietust).

21. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et kinnipeetava üldine kohustus töötada tuleneb

seadusest (VangS § 37 lg 1) ning kohustus täita konkreetseid tööülesandeid pannakse

kinnipeetavale vangla sellekohase haldusaktiga. A.P. määrati vangla majandustööle, abitöölise

ametikohale alates 12. detsembrist 2016 kuni 31. märtsini 2017 Tartu Vangla käskkirjaga nr 6-

3/411.

Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja e-kirjast nähtuvalt (tl 40) on ta 25. novembril 2016

andnud kooskõlastuse teiste kinnipeetavate kõrval ka A.P. osakoormusega kergele füüsilisele

tööle määramiseks. Seega enne kaebaja tööle määramist on tema töövõimelisuse kindlaks teinud

arst ning kaebaja tööle määramisel oli täidetud VangS § 37 lg-s 3 sätestatud sellekohane

tingimus. Kas töövõimelisuse kindlakstegemine on võimalik ainuüksi kinnipeetava

terviseandmete alusel või on vajalik kinnipeetava arstlik läbivaatus, on arsti eriteadmiste

valdkonda kuuluv küsimus, mille otsustamisel saab arst arvestada töö iseloomu ja muude

asjaoludega. Kui arst pidas võimalikuks kooskõlastada kaebaja töötamine teda läbi vaatamata,

üksnes terviseandmete alusel, oli vastustaja õigustatud arsti kooskõlastusele tuginema kaebaja

tööle määramisel. Kaebajal seevastu puudus subjektiivne õigus nõuda, et tööle määramiseks

nõusoleku andmisele eelneks arstlik läbivaatus. A.P. ei ole väitnud, et tema üldine terviseseisund

tegelikkuses takistanuks koristaja ülesannete täitmist või pidanuks tema terviseandmetest

ilmselgelt tõusma kahtlus, et ta ei ole võimeline osakoormusega kerget füüsilist tööd tegema.

22. Kaebaja tööle määramist ei takistanud ka asjaolu, et kaebajale ei olnud sellel ajal üldse

koostatud ITK-d, s.t et ITK-s ei olnud töötamist vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks tegevusena ette nähtud.

Vastavalt VangS § 16 lg-le 1 kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva

vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, koostatakse kinnipeetava individuaalne täitmiskava. VangS

§ 16 lg 5 alusel justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1 järgi on individuaalne

täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm,

milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende

rakendamise ajagraafik. Kohtupraktikas ongi ITK-d käsitatud programmilise dokumendina, mis

ei loo kinnipeetavale õigusi ega pane kohustusi, s.t ei ole haldusakt.

Tulenevalt VangS § 16 lg 1 p-st 7 märgitakse ITK-s vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks vajalikud abinõud. Sättest ei tulene aga, et abinõude rakendamine ise otsustataks

ITK kehtestamisel. Seetõttu, kuigi võib pidada soovitavaks, et sarnaselt muudele meetmetele, on

ka töökohustuse täitmise kavandatav periood kinnipeetavale ennetavalt teada ITK kaudu, ei

vabasta ITK puudumine kinnipeetavat töökohustusest ega muuda tema tööle määramist

õigusvastaseks või tühiseks. Kuna tööle määramine toimub eraldi haldusakti andmisega, siis

töökohustusega mittenõustumisel saab kinnipeetav oma õigusi kaitsta tööle määramise käskkirja

vaidlustades.

23. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses enam väitnud, et töötamise kohustus oli juba täidetud

töölepingulise suhte tõttu kolmanda isikuga. Halduskohus on kaebaja väitele ammendavalt

vastanud ja ringkonnakohus küsimust enam täiendavalt ei analüüsi.

24. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks vaidlustanud Tartu Vangla 9. detsembri 2016 käskkirja

nr 6-3/411. Käskkirja vaidlustamine ei nähtu ka kohtuinfosüsteemist, kuigi käskkiri on kaebajale

teatavaks tehtud.

25. Seega oli õiguspärane kaebaja tööle määramine Tartu Vangla 9. detsembri 2016 käskkirjaga

nr 6-3/411 ning käskkiri oli 12. detsembril 2016 kehtiv ja seega kaebajale täitmiseks kohustuslik

(HMS § 60 lg 2). Käskkirjast tuleneva töötamise kohustuse täitmisest keeldumiseks oli A.P.

õigustatud üksnes juhul, kui erakorraline terviserike töötamist ei võimaldanud (VangS § 37 lg 1

p 3) või tööle asumine oleks ohustanud tema elu ja tervist (TTOS § 14 lg 5 p 4).

26. Asjaolu, et tööle asumine võinuks kaasa tuua riiete määrdumise ja vastustaja ei andnud

kaebajale sobivaid töörõivaid, ei andnud kaebajale ühelgi juhul õigust töötamisest keelduda. Isegi

juhul, kui töötamisel riiete määrdumine toonuks kaebajale kohustuse riideid oma kulul

puhastada, saanuks ta oma õigusi kaitsta seda kohustust vaidlustades. Töötamisest keeldumine

kaebaja väidetud õiguste rikkumise ärahoidmiseks ilmselgelt ei ole kohane õiguskaitsevahend.

Lisaks on kaebaja väited riiete võimaliku määrdumise kohta üksnes hüpoteetilised.

27. Kaebaja on väitnud tööle asumise võimatust ka seetõttu, et tööle asumise korralduse saamise

ajal tema tervislik seisund töötamist ei võimaldanud allergiline reaktsiooni tõttu.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt ja

õigesti järeldades, et meditsiinitöötaja tuvastas kaebaja töövõimelisuse tööle asumisest

keeldumise järgselt 12. detsembril 2016.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

28. Kaebaja väide allergilise reaktsiooni tekkimisele on üldsõnaline ega ole seetõttu kontrollitav.

Olukorras, kus kinnipeetav on õiguspäraselt tööle määratud, kuid keeldub tööle asumast viitega

terviserikkele, peab ta vajadusel selgitama, milles täpsemalt rike seisneb ja kuidas see takistab

töötamist. A.P. ei ole seda teinud. Haldusasja materjalidest ei ilmne, millised vaevused kaebajat

12. detsembril 2016 tabasid, kas need olid ühekordsed või on seda juhtunud ka varem või hiljem

ja kas kaebaja on pöördunud arsti poole abi saamiseks. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal,

et erakorralise terviserikke tõendamise kohustus oli kaebajal endal.

29. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et asjas kogutud tõendid lubavad teha

järelduse, et 12. detsembril 2016 vastustaja viis A.P. meditsiinitöötaja juurde, kes ei tuvastanud

kaebajal töötamist takistavat terviseriket. Kuigi kaebaja meditsiinikaardile ei ole vastavat märget

tehtud, lubab sellekohase järelduse siiski teha Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja seletus

koostoimes A.P. 12. detsembri 2016. a seletuse ja 11. jaanuari 2017. a seletusega. Nimelt leiab

meditsiiniosakonna juhataja, et kuna kaebajalt on 12. jaanuaril 2016 võetud vereanalüüs, siis pidi

ta meditsiiniosakonnas viibima ja tõenäoliselt toimus tema läbivaatus nagu see tööst keeldumise

korral on tavaline. Vereanalüüsi tegemine seondub kaebaja väitega allergilise reaktsiooni kohta,

sest analüüsiga otsiti allergiast tingitud muutusi veres. Kaebaja ise on 12. detsembril 2016

juhtunu kohta seletanud :“Valvur oli viisakas ja toimetas mind koheselt erakorralisele arsti

vastuvõtule.“ (tl 31) ja: „Arsti juurde viidi mind alles pärast töö pakkumist ja alles arsti juures

selgus, et ma võin tööd üldse teha.“.

Seega nähtub asjas kogutud tõenditest, et vastustaja korraldas kaebaja tervisliku seisundi

kontrollimise 12. detsembril 2016 ning meditsiinitöötaja ei tuvastanud, et tervislik seisund oleks

takistanud A.P. l töötamast. Eelkõige kaebaja ise on kinnitanud tervisekontrolli teostamist.

Hilisemas menetluses vastupidise väite esitamine, seda täiendavalt põhjendamata, võib olla

käsitatav oma menetlusõiguste pahauskse teostamisena.

30. Vastavalt on halduskohus põhjendatult leidnud, et A.P. l puudus õiguspärane alus töötamisest

keeldumiseks. Ta rikkus seega VangS § 37 lg-s 1 sätestatud kohustust ja pani sellega toime

distsiplinaarrikkumise. Rikkumise eest karistuse määramine on lubatud vastavalt VangS § 63 lg-

tele 1 ja 2. Noomitus on leebeim meede VangS § 63 lg-s 1 nimetatud karistuste hulgas, mistõttu

rikkumise iseloomu arvestades ei saa pidada seda ebaproportsionaalseks.

31. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata Tartu Halduskohtu 20. juuni 2017. a

otsus muutmata.

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/