3-16-2117/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-16-2117

Otsuse kuupäev

8. veebruar 2018

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

OÜ MODULVEST ELAMU kaebus Narva-Jõesuu

linnavalitsuse 21. septembri 2016. a korralduse nr 219

tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ MODULVEST ELAMU, esindaja advokaat

Andrei Matvejev

Vastustaja Narva-Jõesuu linn, esindaja advokaat Enno

Heringson

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioon-

kaebuse esitamiseks on 12. märts 2018. Apellatsioon-

kaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva. Ringkonnakohus võib lahendada

apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. OÜ MODULVEST ELAMU omandas 19. jaanuaril 2005 muuhulgas kuus ehitist

(vundamenti), mis asuvad Narva-Jõesuu linnas Raja tn 16. 10. veebruaril 2005 esitas kaebaja

avalduse ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. 10. veebruari 2006. a

korraldusega nr 167 keeldus Ida-Viru maavanem maa erastamiseks loa andmisest. Korralduse

kohaselt asusid maaüksusel vaid varemed, mis ei ole käsitatavad ehitistena maareformi

seaduse (MaaRS) ja ehitusseaduse tähenduses ning loa andmise või sellest keeldumise saab

maavanem otsustada pärast kohaliku omavalitsuse poolt ehitiste kordategemiseks määratud

tähtpäeva.

2. Narva-Jõesuu linnavalitsus määras 27. juuni 2012. a korraldusega nr 175 (tl 6) ehitiste

kordategemise tähtajaks 1. juuli 2015. Korralduse kohaselt pidi ehitusloa taotlus olema

esitatud hiljemalt 1. juuliks 2013.

3. Vastustaja väljastas 9. oktoobri 2012. a korraldusega nr 316 (tl 50) projekteerimis-

tingimused kuue ehitise, mille aadressideks on Raja 16a, 16b, 16c, 16d ja 16e (kaks ehitist),

taastamiseks.

4. Kaebaja esitas 2. septembril 2013 ehitusloa taotluse Raja 16a asuva ehitise taastamiseks (tl

56-59). Vastustaja väljastas ehitusloa ning pärast ehitustööde lõpetamist, 9. detsembril 2014

andis Ida-Viru maavanem loa ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. 14. detsembril

2015 kanti Raja 16a maaüksus kaebaja omandina kinnistusraamatusse (tl 64).

5. Kaebaja esitas 23. märtsil 2015 taotluse ülejäänud viie ehitise kordategemise tähtaja

pikendamiseks kuni 30. juunini 2016 (tl 11-12). Taotluse kohaselt ei saanud kaebaja temast

olenemata põhjustel ettekirjutust määratud tähtajaks täita. Põhiline probleem seisnes kaebaja

sõnul selles, et Narva-Jõesuu linnavalitsuses puudub maakorraldaja. Kaebaja leidis, et ei saa

seetõttu saavutada oma lõppsihti – ehitiste hooldamiseks vajalike maatükkide erastamist.

Samuti taotles kaebaja, et linnavalitsus täidaks kiiremini oma kohustused maa erastamiseks

vajalike dokumentide ettevalmistamisel ja maavalitsusele esitamisel, kuna punktis 4

nimetatud ehitise juurde maa erastamine on linnavalitsuse tõttu viibinud.

6. Narva-Jõesuu linnavalitsus leidis 15. juuni 2015. a kirjas nr 7-3.1/17-1 (tl 9 pöördel - 10),

et tähtaja pikendamiseks puudub alus. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse kirja

tühistamiseks ja linnavalitsuse kohustamiseks taotluse uueks läbivaatamiseks. Halduskohus

rahuldas 13. mai 2016. a otsusega asjas nr 3-15-1973 kaebuse. Kohus leidis, et otsus tähtaja

andmata jätmise kohta on õigusvastane ja tuleb tühistada, kuna selle on teinud ainuisikuliselt

aselinnapea. Otsuse oleks pidanud langetama linnavalitsus. Kohus kohustas vastustajat

kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks.

7. Vastustaja jättis 21. septembri 2016. a korraldusega nr 219 (tl 13-14, edaspidi

vaidlustatud korraldus) ehitiste kordategemise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata.

Korralduse kohaselt oli kaebajale antud 3-aastane tähtaeg ehitiste kordategemiseks piisav.

Kaebaja ei ole ehitisi korda teinud. Linnavalitsus on pidanud kaebajaga korduvalt

läbirääkimisi ehitiste kordategemise vajaduse kohta. Taotlusest ei nähtu ühtegi asjakohast

põhjust, miks tähtaega peaks pikendama. Selleks põhjuseks ei saa olla asjaolu, et

linnavalitsuses puudus ajutiselt (jaanuarist kuni märtsini 2015) maakorraldaja. Maakorraldaja

ülesandeks ei ole ehitusküsimuste lahendamine.

Vastustaja leidis, et tähtaega ei saa pikendada, kuna korralduse andmise ajaks on

vundamendid kasutusest välja langenud ehitised. Seda kinnitab korralduse juurde lisatud

pildimaterjal. Püsivalt kasutusest välja langenud vundamentide kordategemine ei ole

võimalik. Sellises olukorras on linnavalitsuse diskretsiooniõigus uue tähtaja andmisel

kahanenud nullini. Sisuliselt tuleks püstitada uued hooned, see aga ei vasta enam maareformi

seaduse sätetele ja mõttele.

Kaebus ja poolte seisukohad

8. OÜ MODULVEST ELAMU esitas 21. oktoobril 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse

vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Kaebaja soovib saavutada tähtaja pikendamist viie

ehitise - Raja 16b, 16c, 16d ja 16e (kaks ehitist) osas. Kaebuses ja 9. jaanuaril 2017 esitatud

täiendavas seisukohas esitas kaebaja järgmised põhjendused.

Vastustaja ei kuulanud kaebajat enne korralduse andmist ära. Ärakuulamine on eriti oluline

juhul, kui otsus tehakse taotleja kahjuks. Ärakuulamisel oleks kaebaja saanud selgitada

vastustajale detailsemalt ehitiste kordategemise venimise põhjuseid, näiteks seda, et kaebajal

puudus pika aja jooksul koostöö linnavalitsusega ehitiste kordategemise küsimustes.

Rikutud on ka põhjendamiskohustust. Korralduse punktis 1.19 on viidatud pildimaterjalile,

mida kaebajale saadetud korraldusele polnud lisatud. Samuti pole täpsemalt märgitud,

milliseid läbirääkimisi, millal ja kellega ehitiste kordategemise osas peetud on. Kaebaja

pöördus korduvalt linnavalitsuse poole seoses Raja 16 problemaatikaga (tl 15), kuid ei saanud

linnalt vastust. Seega rajaneb korraldus tõenditele ja väidetele, mis ei ole kontrollitavad ega

vasta tõele. Korralduses esitatud õiguslikud alused on ebaselged. Viidatud pole õiguslikele

alustele, mis käsitleksid tähtaja pikendamise võimalikkust.

Täidetud ei ole kaalumiskohustust ja korraldus ei ole proportsionaalne. Kuue ehitise

taastamine on aja- ja ressursimahukas. Viivitus oli põhjustatud maakorraldaja puudumisest

Narva-Jõesuus. Ehitiste kordategemise tähtaja pikendamata jätmine toob kaebajale kaasa

negatiivsed tagajärjed, muuhulgas võib see põhjustada kohtuvaidlusi selle kohta, kas maa

erastamine vundamentide juurde on lubatav. Tähtaja pikendamine ühe aasta võrra ei ole

oluline, arvestades kolmeaastast esialgset tähtaega.

9. Vastustaja esitas 25. jaanuaril 2017 vastuse kaebusele ja 5. jaanuaril 2018 täiendava

seisukoha. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebajale anti tähtaeg ehitiste esialgsel kujul ja mahus taastamiseks,

mitte uute hoonete rajamiseks. Kõigi ehitiste puhul oli ehituslubade taotluste esitamise

tähtajaks 1. juuli 2013. Kaebaja esitas alles 2. septembril 2013 ehitusloa taotluse ja üksnes

ühe, Raja 16a ehitise osas. Vastustaja väljastas kaebajale vastu tulles siiski ehitusloa. Selle

ehitise juurde maa erastamise menetlus on lõppenud. Vastustaja märgib siiski, et ehitist

tegelikkuses korda ei tehtud. Tegu on butafooriaga – hoonel puuduvad vaheseinad ja

viimistlus ning katust hoiab üleval vaid kerge puitkarkass (tl 60-63). Sellisel kujul hoone

taastamine ei vasta MaaRS eesmärkidele. Vastustaja on sellest kogemusest õppinud ning

leiab, et analoogse olukorra kordumine ei ole lubatav.

Ülejäänud viie vundamendi osas pole kaebaja ühtegi toimingut teinud, sh pole ta kaitsnud

vundamente täieliku lagunemise eest. Arusaamatu on, kuidas mõjutas kaebaja kohustuste

täitmist ehitiste taastamisel asjaolu, et linnavalitsuses polnud 2015. a jaanuarist märtsini

ametis maakorraldajat. Kaebaja pidi ehituslubade taotlused esitama 1. juuliks 2013.

Maakorraldaja olemasolu ei olnud enne ehitiste taastamist üldse vajalik.

Vastustaja leiab, et tähtaja pikendamine ei ole kohustuslik ega lubatav. Haldusmenetluse

uuendamise aluseid ei esine. Vastustaja määras kaebajale ehitiste kordategemiseks MaaRS

sätestatud minimaalset 1-aastast tähtaega oluliselt ületava kolmeaastase tähtaja. MaaRS-st ei

tulene vastustajale kohustust uue tähtaja määramiseks. Tähtaegu ei saa lõpmatult pikendada,

kuna ühel hetkel peab maareform siiski lõppema. Tähtaja pikendamine pärsiks kohaliku

omavalitsuse ülesannete täitmist maareformi lõpuleviimisel. Alates 14. juulist 2017 kehtiva

MaaRS § 6 lg 31 järgi ei ole ehitiste kordategemiseks tähtaja andmine enam lubatud.

Kohalik omavalitsus saaks tähtaega pikendada kaalutlusõiguse alusel, mille kohtulik kontroll

on piiratud. Tähtaja pikendamine ei oleks lubatav, kuna maaüksusel ei eksisteeri enam ehitisi,

mida saaks korda teha. Maaüksusel ei ole võimalik vundamente eristada, neid pole enam

alles. Sellises olukorras ei ole hoonete taastamine objektiivselt võimalik. Ehitada saaks

uusehitise, mis aga erastamisõigust ei anna. Vastustajal ei õnnestunud küll välja selgitada,

millises olukorras olid vundamendid 2012. aastal, kuid vastustaja kahtleb, kas need juba toona

olid säilinud mahus, mis oleks võimaldanud nende taastamist. Võimalik väär halduspraktika

ei anna õiguspärast ootust selle jätkamiseks.

Kaebaja taotluse rahuldamine ei oleks olnud võimalik, sõltumata temapoolsetest selgitustest

ärakuulamisel. Kaebaja selgitused ei oleks saanud muuta faktilist asjaolu, et ehitiste

taastamine ei ole enam võimalik. Sisuliselt oli tegu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3

p 2 nimetatud olukorraga. Kaebaja väide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta on alusetu

ega annaks HMS § 58 kohaselt alust korralduse tühistamiseks.

Kohtu seisukoht

10. Kaebajale kuuluvate ehitiste kordategemiseks tähtaja andmise ajal 2012. aastal, samuti

tähtaja pikendamise otsustamise ajal 2016. aastal sätestas MaaRS § 6 lg 31, et maareformi

seaduse raames ei käsitata ehitistena lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või

maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Sellised ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab

kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta.

14. juulil 2017 jõustus MaaRS § 6 lg 31 uus redaktsioon, mille kohaselt ei ole ehitise

kordategemiseks tähtaja andmine enam võimalik ja kohaliku omavalitsuse antud tähtajaks

maaüksuselt kõrvaldamata lagunenud ehitised muutuvad maatüki oluliseks osaks.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti

õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Seega ei mõjuta 14. juulil 2017 jõustunud

seadusemuudatus kohtu hinnangut vaidlustatud korralduse õiguspärasusele ning kohus

lahendab tühistamisnõude korralduse andmise ajal kehtinud õiguse pinnalt.

11. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal ehk 21. septembril 2016 oli juba möödunud algselt

ehitiste kordategemiseks määratud tähtaeg 1. juuli 2015 ja kaebaja taotletud tähtaeg kuni 30.

juunini 2016. Seetõttu võib tõstatada küsimuse, kas kaebaja algne taotlus oli 21. septembril

2016 üldse veel lahendatav. Kohtule esitatud seisukohad ja dokumendid kogumis näitavad

siiski, et menetlusosalised mõistsid kaebaja tähtaja pikendamise taotlust kui taotlust määrata

kaebajale täiendav üheaastane tähtaeg ehitiste kordategemiseks. See asjaolu ei mõjuta

praeguse kohtuasja lahendamist, kuna ka täiendava tähtaja määramise korral pärast algse

tähtaja möödumist kohalduvad algse otsustuse muutmist ja haldusmenetluse uuendamist

reguleerivad normid (vt otsuse punkti 13).

12. Vastustaja määras 27. juuni 2012. a korraldusega nr 175 MaaRS § 6 lg 31 alusel kaebajale

kuuluvate ehitiste kordategemise tähtajaks 1. juuli 2015 ning selleks vajalike ehituslubade

taotluste esitamise tähtajaks 1. juuli 2013.

MaaRS § 222 lg 1 kohaselt teeb kohalik omavalitsus maa erastamisel seaduses ja teistes

õigusaktides sätestatud eeltoimingud. Üheks selliseks eeltoiminguks oli MaaRS § 6 lg 31

alusel lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitiste kordategemiseks tähtaja andmine. Kuigi

MaaRS kasutab mõistet „eeltoiming“, on sellise tähtaja andmise näol tegu isiku õigusi

mõjutava ja talle kohustusi paneva otsustusega, mis vastab haldusakti tunnustele (HMS § 51

lg 1).

HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas

haldusorganitele. Seega ei ole vaidlustatud otsuse puhul tegemist haldusorgani määratud

menetlustähtaja pikendamisega (HMS § 33 lg 5). Nagu kohus juba 13. mai 2016 otsuses asjas

nr 3-15-1973 (p 33) selgitas, tuleb kaebaja 23. märtsil 2015 esitatud taotlust mõista 27. juuni

2012.a korralduse nr 175 muutmise taotlusena. Täpsemalt soovib kaebaja, et talle

võimaldataks ehitiste kordategemiseks ühe aasta võrra pikem tähtaeg.

13. Haldusakti muutmise otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 64 lg 1 ja 2).

HMS § 64 lg 3 tuleneb, et haldusakti muutmise otsustamisel tuleb arvestada haldusakti

muutmise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti muutmise

põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku

muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

Seejuures on isikul õigus haldusakti muutmist taotleda üksnes juhul, kui esineb mõni HMS

§ 44 lg 1 nimetatud alus haldusmenetluse uuendamiseks (HMS § 68 lg 1 koosmõjus HMS §

64 lg 1 teise lausega). Kohus märkis juba eelviidatud 13. mai 2016. a otsuses, et HMS § 44 lg

1 nimetatud aluseid praegusel juhul ei esine. Kaebaja ei ole ka käesolevas asjas mõnda

eeltoodud alust välja toonud. Hoolimata HMS § 44 lg 1 sätestatud aluste puudumisest on

vastustaja otsustanud kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadata. Sellises olukorras tuleb kohtul

kontrollida haldusakti muutmata jätmise sisulist põhjendatust.

14. HMS § 5 lg 2 on sätestatud üks haldusmenetluse läbiviimise olulistest põhimõtetest –

menetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt,

vältides ülemääraseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Sellest põhimõttest tulenevalt ei

tohi haldusorgan menetlust kergekäeliselt ja põhjendamatult pikendada.

27. juuni 2012. a korralduse nr 175 andmise ajal kehtinud MaaRS § 6 lg 31 nägi ette, et

ehitiste kordategemiseks tuli anda vähemalt 1-aastane tähtaeg. Kohus nõustub vastustajaga, et

korralduses antud 3-aastane tähtaeg ehitiste kordategemiseks oli proportsionaalne, arvestades

sealjuures ka seda, et kaebajal tuli korrastada kuus ehitist. Menetluse efektiivse läbiviimise ja

venimise vältimise huvides oli korralduses sätestatud teinegi tähtaeg – ehitiste

kordategemiseks vajalike ehituslubade taotlused tuli esitada hiljemalt 1. juuliks 2013. Kohus

leiab, et need tähtajad peaksid üldjuhul olema piisavad. Pikema tähtaja andmise kaalumise

vajalikkus võiks kõne alla tulla üksnes erandjuhul, ettenägematute asjaolude esinemise korral

ja olukorras, kus kohustatud isik ise on teinud kõik selleks, et ehitised tähtajaks korda tehtud

saaksid.

15. Kaebaja ei ole 23. märtsil 2015 esitatud taotluses ega kohtumenetluses toonud välja

asjaolusid, mis võiksid põhjendada 27. juuni 2012. a korraldusega antud tähtaegade järgimata

jätmist. Ainsa põhjendusena on kaebaja välja toonud selle, et Narva-Jõesuu linnas puudus

mingil ajavahemikul (vastustaja andmetel jaanuarist märtsini 2015) maakorraldaja, mistõttu

viibis mõnevõrra ainsana korda tehtud ehitise, Raja 16a juurde maa erastamise lõpuleviimine.

Kohus nõustub vastustajaga, et sellel asjaolul ei ole ülejäänud viie ehitiste kordategemise

tähtaja järgimise võimalikkuse koha pealt mingit tähendust.

16. Vastuseks kohtu küsimusele, millises ulatuses oli kaebaja vaidlustatud korralduse

andmise ajaks ülejäänud viie ehitise kordategemise korralduse täitnud (kas ta on peale ühe

ehitise veel mõne ehitise korda teinud, kas ta on taotlenud ehitusload, millised ehitustööd on

iga ehitise puhul tehtud) selgitas kaebaja 9. jaanuari 2017. a seisukohas, et kõik kaebaja poolt

teostatud ehitiste kordategemisele suunatud toimingud kajastuvad 23. märtsi 2015 taotluses.

Nimetatud taotluses (tl 12) on kaebaja paljasõnaline väide, et „Meie teostame oma poolt kõik

vajalikud toimingud ettekirjutuse nõuetekohaseks täitmiseks, sealhulgas on tehtud olulised

rahalised investeeringud“. Konkreetselt on kaebaja viidanud üksnes punktis 4 nimetatud Raja

16a ehitise kordategemise ja selle juurde maa erastamise toimingutele.

Eeltoodust järeldab kohus, et ainus toiming, mis kaebaja ehitiste kordategemiseks tähtaja

määramisest 27. juunil 2012 kuni tähtaja pikendamise taotlemiseni ligi kolm aastat hiljem viie

ehitise kordategemiseks sooritas, oli projekteerimistingimuste taotluse esitamine 11. juulil

2012 (tl 44-49). Kaebaja jättis täitmata juba kohustuse esitada 1. juuliks 2013 ehituslubade

taotlused ega olnud neid taotlusi viie ehitise osas esitanud ka ehitiste kordategemise tähtaja

lõppemise aja seisuga. Seejuures väljastas vastustaja ehituslubade taotlemiseks vajalikud

projekteerimistingimused juba oktoobris 2012 (tl 50-55). Kaebaja väidab, et tal puudus pika

aja jooksul linnavalitsusega koostöö ehitiste kordategemise küsimustes. Sellest üldsõnalisest

väitest ei saa järeldada, et ehitiste kordategemine venis vastustajast tulenevatel põhjustel.

Kaebaja pole välja toonud, et ta oleks esitanud linnavalitsusele konkreetseid viie korrastamata

ehitise kordategemisele suunatud taotlusi (nt ehituslubade taotlused), millele vastustaja oleks

jätnud vastamata. Selliseid taotlusi või toiminguid ei nähtu ka kaebaja poolt tõendina esitatud

dokumendiregistri väljavõttest (tl 15).

17. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et kaebaja ei teinud omalt poolt kõike vajalikku

selleks, et ehitiste kordategemise tähtaega järgida. Ka ei ole kaebaja välja toonud ühtki

objektiivset takistust ehitiste tähtaegsele kordategemisele. Sellises olukorras ei oleks tähtaja

pikendamine kooskõlas haldusmenetluse efektiivse, eesmärgipärase ja võimalikult kiire

läbiviimise vajadusega. Vastustaja on ka õigesti märkinud, et maareform ei saa lõputult kesta

ning avalik huvi räägib reformi raames toimuvate menetluste efektiivse lõpuleviimise kasuks.

Seega keeldus vastustaja põhjendatult 27. juuni 2012. a korraldusega määratud tähtaja

muutmisest.

18. Kohus leiab, et uue tähtaja andmise otsustamisel olukorras, kus kaebaja on niivõrd

jämedalt rikkunud oma kohustust ehitiste tähtaegseks kordategemiseks, ei ole enam määravat

tähtsust sellel, millises olukorras olid ehitised 2016. aastal ning kas neid on veel võimalik

maareformi seaduse tähenduses korda teha või mitte. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et ehitistest olid juba nende kaebaja poolt omandamise ajal 2005. aastal järel vaid

vundamendid (vt nt tl 2 pöördel), on võimalik vastustaja otsuse õiguspärasust kinnitava

argumendina siiski esile tuua ka seda, et kaebaja õiguste riive sellisel määral lagunenud

ehitiste kordategemise võimaluse kaotamisel ei ole oluline.

19. Kaebaja on vastustajale ette heitnud ärakuulamisõiguse rikkumist vaidlustatud korralduse

andmisel. Kohus nõustub kaebajaga, et ennekõike menetluse korrektse läbiviimise huvides

oleks vastustaja pidanud kaebaja enne tähtaja pikendamisest keeldumist ära kuulama (HMS

§ 40 lg 1). Menetlusviga ei ole siiski praegusel juhul oluline. Arvestada tuleb sellega, et enne

vaidlustatud korralduse andmist toimus poolte vahel samas küsimuses kohtuvaidlus (haldusasi

nr 3-15-1973). Seega olid kaebaja seisukohad vastustajale teada ning kaebajal oli piisavalt

aega ja võimalusi oma argumentide väljatoomiseks. Kaebaja ei ole ei haldusmenetluses,

eelnevas kohtumenetluses ega praeguses kohtuasjas toonud välja ühtegi põhjendust, mis

annaks alust tema taotluse rahuldamiseks. Seega ei saanud kaebaja ära kuulamata jätmine

mõjutada lõppotsuse sisu ega anna alust korralduse tühistamiseks (HMS § 58).

20. Kohus leiab, et vastustaja ei ole rikkunud HMS § 56 lõigetest 1-3 tulenevat haldusakti

põhjendamise kohustust. Vaidlustatud korralduses sisalduvad kõige olulisemad, lõppotsuse

õiguspärasust kinnitavad faktilised põhjendused – asjaolud, et kaebajale oli antud piisav aeg

ehitiste kordategemiseks, ehitised on korda tegemata ning puudusid objektiivseid takistused

ehitiste õigeaegseks kordategemiseks (korralduse punkt 1.18). Korralduses puuduvad küll

viited HMS sätetele, mis käsitlevad haldusakti muutmist (HMS 4. peatüki 4. jagu), kuid

toodud on viited MaaRS sätetele, mis reguleerivad lagunenud ja kasutusest väljalangenud

ehitiste kordategemist ja nende juurde maa erastamist (korralduse punkt 2). Kohus leiab, et

vaidlustatud korraldus oli kaebajale sellisena arusaadav ja kohtu poolt kontrollitav.

Kaebaja välja toodud vajakajäämised korralduse põhjendustes - punktis 1.19 viidatud

pildimaterjali puudumine, viidete puudumine selle osas, milliseid läbirääkimisi ehitiste

kordategemise osas peetud on ning puudujäägid õigusliku aluse märkimisel - ei ole eeltoodu

valguses kohtu hinnangul olulised ega anna alust korralduse tühistamiseks.

21. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane. Vastustaja on tähtaja

pikendamise otsustamisel võtnud arvesse kohased asjaolud ning teostanud kaalutlusõigust

õigesti. Ei esine menetlus- või vorminõuete rikkumisi, mis annaksid alust vaidlustatud

korralduse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle

sätte alusel on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal.

Vastustaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning palus mõista

kaebajalt välja esindaja kulud (kulud õigusabile). Vastustaja hinnangul on menetluskulude

väljamõistmine haldusorgani kasuks õigustatud, kuna maareformi toimingud ei ole kohaliku

omavalitsuse põhiülesandeks.

23. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusabi kulud võimalik

haldusorgani kasuks välja mõsta ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani

põhitegevusega. Riigikohus on lisaks märkinud, et omandireformiga seotud probleemide

lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka (Riigikohtu lahend 3-3-1-64-13 p 50).

Kohtu hinnangul ei ole menetluskulude väljamõistmine vastustaja kasuks praeguses

kohtuasjas põhjendatud, kuna maareformi läbiviimiseks vajalike eeltoimingute tegemine

kuulub kohaliku omavalitsuse põhitegevuse hulka. MaaRS § 222 lg 1 näeb ette, et kohalik

omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud

erastamise eeltoimingud. Maareform on kaua kestnud ning kohalike omavalitsuste jaoks

tuttav teema, millega neil on aastate jooksul olnud väga tihe kokkupuude. Seda arvestades ei

ole määrav, et erastamise eeltoimingute tegemine ei kuulu kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse § 6 nimetatud omavalitsusüksuse ülesannete hulka.

Eeltoodut arvestades jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Jõks

Kohtunik