2-16-17019/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-17019

Tsiviilasi

OÜ Artiston hagi Allan Parkala vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

22 658,86 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Artiston apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OÜ Artiston (registrikood 10242514),

esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Vastustaja (kostja): Allan Parkala (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 24. mai 2017. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Artiston hagi Allan Parkala vastu.

3. Mõista Allan Parkalalt välja OÜ Artiston kasuks kahjuhüvitis summas 14 132,28 eurot

(põhinõue) ning ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga (8. veebruar 2018. a)

sissenõutavaks muutunud viivis summas 7000,58 eurot. Mõista Allan Parkalalt välja

OÜ Artiston kasuks lisanduv viivis põhinõudelt (14 132,28 eurot) alates 9. veebruarist 2018. a

kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1) arvestatuna õigeaegselt

tasumata summalt.

4. Rahuldada OÜ Artiston apellatsioonkaebus.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

5. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Allan Parkala kanda.

6. Mõista Allan Parkalalt välja 4260,40 eurot maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuulvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Artiston (hageja) esitas Allan Parkala (kostja) vastu hagi kahjuhüvitise 14 132,28 euro ning

viivise 7396 euro väljamõistmiseks. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise arvestatuna

põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga

õigeaegselt tasumata summalt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja AS Fest-Forest sõlmisid 16.12.2009 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepinguid.

Lepingute kohaselt ostis hageja AS-ilt Fest-Forest kinnistutel X. 6, X. 7, X. 8 kasvava metsa

raieõiguse. Hageja on lõiganud kinnistutelt ca 2033 m³ puitu, s.o palk, paberi- ja küttepuu, mille

ladustas kinnistutel asuvale puidu ladustamise platsile eesmärgiga see hiljem edasi müüa.

Jaanuaris-veebruaris 2010. aastal on hageja puidu ladustamise platsilt ära vedanud ca 800 m³ puitu.

Peale puidu ära vedamist jäi platsile ca 416 m³ puitu. Hageja müüs töödeldud metsamaterjale oma

kauaaegsele äripartnerile SCA Metsad Eesti AS-le (endise nimega Södra Eesti AS) ning teistele

ostjatele.

03.06.2010 avastas hageja, et puidu ladustamise platsilt Viljandimaal Viiratsi vallas Rebaste külas

X. kinnistul oli kaduma läinud ca 271 tihumeetrit (tm) puitu, sh 50 m³ kuusepalki (pikkusega 4,3-

5,2 meetrit), 15 m³ kasepakku (pikkusega 3,1 meetrit), 32 m³ haavapakku (pikkusega 3,1 meetrit),

90 m³ kuusepaberit, 51 m³ leppa (pikkusega 3 meetrit), 15 m³ kasepaberit ja 18 m³ kuusepaberit.

Lepingute lisade alusel fikseerisid hageja ja AS Fest-Forest varastatud puidu koguse (s.o 271,44

tm).

Alternatiivne kahju arvutuskäik põhineb järgneval. Selle koguse puitu, mida ei varastatud ja mis

platsile oli alles jäänud, vedas hageja ära 2010. a juulikuus. Kõiki äravedusid kajastavatelt

veoselehtedelt ja laoprogrammi väljavõtetelt nähtub kogu puidu kogus, mille hageja on

ladustamise platsilt ära vedanud. Hageja on nimetatud dokumentide alusel liitnud kokku kõik

äraveetud puidu kogused ning saanud kogusummaks 978,36 tm. Seega kui lahutada lepingute

alusel raiutud puidu kogusest (1257 tm), kogu ära veetud puidu kogus (978,36 tm), siis saame

koguse, mis ladustamise platsilt varastati: 278,64 tm. Vaatamata arvutuskäikude erinevusele on

tõendatud, et kostja on hagejalt varastanud vähemalt 271 tm puitu.

Varastatud ülestöötatud metsamaterjalide hulgas oli ülestöötatud ja müügiks ettevalmistatud palk

ja paberpuu, mille väärtuseks on selle müügihind. Hageja on müünud metsamaterjale oma

äripartnerile Södra Eesti AS-ile ja teistele ostjatele, kes oleks ka varastatud puitu hagejalt ära

ostnud. Seega on põhjendatud varastatud metsamaterjali väärtuse määramisel lähtuda hageja ja

Södra Eesti AS ning hageja ja teiste ostjate vahel sõlmitud metsamaterjali võõrandamise

lepingutest. Hageja kahju on 14 132,28 eurot.

Kostja on rikkunud hageja omandiõigust ning seega vastutab hagejale tekkinud kahju eest (VÕS

§ 1043). Puidu vargus kostja poolt on tõendatud tunnistaja Eero Reiksaare ütlustega, kelle

ülekuulamise protokollist nähtub, et kostja on tellinud Eero Reiksaare käest hagejale kuulunud

puidu veoteenust ning Martin Rosenbergi ütlustega, kelle ülekuulamise protokollist nähtub, et

kostja on palunud tal näidata ühele autole, kus asuvad puud. Puidu väljavedu kostja poolt on

tõendatud tunnistajate Ilmar Rüütli, Enn Haavli, Eero Reiksaare ning Marge Miljandi ütlustega.

Kostja ei varja oma seotust, nimetades end teenuse vahendajaks. Kostja ei ole esitanud ühtegi

tõendit, mis viitaks sellele, et keegi oleks temaga sõlminud mõne teenuse osutamise lepingu. Seega

ei ole teada ka väidetav metsamaterjali varguse tellija või käsundiandja.

Isegi kui vastaks tõele, et kostja tõepoolest vahendas kellegi tellimust töö tegelikule tegijale, ei

välista vahendamine tema vastutust. Eero Reiksaare kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt

on tõendatud kostja poolt hagejale kuuluva metsamaterjali varastamise organiseerimine.

Hageja esitas kostja vastu kriminaalasjas nr 10260102779 tsiviilhagi. Tartu Maakohus lõpetas

kriminaalmenetluse 04.09.2015 põhjendusega: „KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada kriminaalasjas

menetlus seoses menetluse mõistliku aja möödumisega Allan Parkala süüdistuses KarS § 199 lg 1

- § 21 lg 1 järgi.“

Tartu Maakohtu 03.06.2013 õigeksmõistev otsus kriminaalasjas ei tõenda ühtegi käesolevas

tsiviilasjas tõendamisele kuuluvat asjaolu. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata, kuna kostja ei ole hagejale kuuluvat

metsamaterjali varastanud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hagejale süüliselt kahju tekitanud. Kriminaalasjas

tunnistajatena ülekuulatud Ilmar Rüütli, Enn Haavli ning Marge Miljandi ütlustest ei ole võimalik

järeldada, et varguse on toime pannud kostja. Martin Rosenbergi ütlused on vastuolulised.

Kostja tunnistas, et võttis Martin Rosenbergiga ühendust ning palus tal juhatada Eero Reiksaar

palkide juurde. Seejuures oli kostja kõigest vahendaja ning talle ei olnud teada, et palkide äravedu

korraldades aitas ta sisuliselt kaasa varguse toimepanemisele.

Kostja kinnitas, et temalt telliti veoteenust. Kuivõrd kostjal enesel ei olnud võimalik vastavat

teenust pakkuda, helistas ta oma tuttavale, Eero Reiksaarele. Kostjale teadaolevalt pakub Eero

Reiksaar metsaveo teenust ning seepärast oli kostja vaid teenuse vahendajaks. Kostja kinnitas, et

ei ole pannud toime hagiavalduses kirjeldatud tegu. Ka ei ole seda võimalik järeldada

kriminaaltoimiku materjalidest.

Tartu Maakohtu otsusega 03.06.2013 kriminaalasjas nr 1-13-1145 mõisteti kostja talle

inkrimineeritud kuriteos (kõnealune vargus) õigeks süütõendite puudumise tõttu. Maakohus leidis

muuhulgas, et asjas uuritud tõendite pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et süüdistatav

viis Martin Rosenbergi ja Eero Reiksaare eksitusse öeldes, et laoplatsi olev metsamaterjal kuulub

talle. Tartu Ringkonnakohus küll tühistas oma määrusega 01.10.2013 maakohtu otsuse, kuid seda

pigem formaalsetel kaalutlustel.

Hageja tõlgendab tervikuna ebaõigesti kriminaalasja nr 10260102779 eeluurimisel kogutud

tõendeid, viidates valikuliselt üksikutele tõenditele (tunnistajate ütlustele), mis justkui kinnitaksid

kostja süüd.

Tunnistaja Martin Rosenbergi ütlused eeluurimisel ei saa olla käesolevas asjas lubatavaks

tõendiks, kuivõrd tema ütlusi ei ole viidatud kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus uuritud ning

tema poolt antud ütlused on juba kriminaalasja menetlemisel tekitanud kahtlusi. Ka ei tõenda

kostja süüd kuriteo toimepanemisel tunnistaja Eero Reiksaare kohtueelses menetluses antud

ütlused, kes küll selgitab, et kostja kauples küll teda metsa välja vedama, kuid jätkab samas, et

metsa viis teda üks tumedat värvi Audi ja see juhatas ta metsa ja sõitis ise minema, hiljem käis

veel üks jalgrattaga mees kontrollimas, et teed ära ei lõhutaks jms. Tunnistajate Ilmar Rüütli, Enn

Haavli ja Marge Miljandi ütlused kriminaalasja eeluurimisel ei tõenda mitte üheski positsioonis

seda, et varastatud puitu oleks metsast välja vedanud kostja.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks

peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning

teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis

vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise

Kohus asus seisukohale, et hageja ei saa tõendada kostja süüd ainult kriminaalasja nr 10260102779

eeluurimise materjalide alusel. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, missuguseid

tõendeid kohus kohtuliku uurimise ajal uuris. Kohtueelse menetluse toimikust ei nähtu, millises

mahus esitati kohtuliku uurimise käigus eeluurimise ajal kogutud tõendid ja missuguseid tõendeid

kohtuistungil uuriti. Kohtueelses menetluses kogutud, kuid kohtuistungil mitte uuritud tõendid ei

ole usaldusväärsed tõendid ka tsiviilkohtumenetluses. Kohus leidis, et neid ei saa antud asjas

käsitleda dokumentaalsete tõenditena. Kohus leidis, et kostja ei ole süüdi mõistetud ja kohus ei saa

tsiviilkohtumenetluses raames kriminaalasja kohtueelse uurimise materjalide alusel tuvastada

kostja süüd ja õigusvastase teo toimepanekut.

Hageja on märkinud, et kriminaalasja nr 10260102779 toimik tervikuna on tsiviilasjas lubatav ja

asjakohane tõend, mida kohus saab kogumis koos teiste tõenditega hinnata. Muid tõendeid peale

kriminaalasja kohtueelse uurimise toimiku hageja kohtule esitanud ei ole. Seega ei ole kohtul

võimalik neid hinnata kogumis koos teiste tõenditega.

Tsiviilasjas saab tunnistaja ütlustena kohtus arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud

kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi (vt TsMS § 37 lg 2, § 101 ja

§ 107). Kriminaalasja eeluurimisel koostatud tunnistajana ülekuulamise protokolle võis hinnata

üksnes kui dokumentaalseid tõendeid. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, kas üldse ja missuguseid

ütlusi on andnud tunnistajad kriminaalasja kohtulikul uurimisel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus

tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks

välja 14 132,28 eurot ning seadusjärgne viivis põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse

kohase täitmiseni. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et uut otsust ei saa teha, palub hageja maakohtu

otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus hindamata kriminaalasja nr 10260102779 toimiku

ja selles sisalduvad tõendid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kriminaalasja materjalid,

muuhulgas kriminaalasjas kogutud tõendid (näiteks isikute ülekuulamise protokollid), on

käsitletavad dokumentaalsete tõenditena TsMS § 272 mõttes (RKTKo 3-2-1-25-14 p 9, 3-

2-1-91-11 p 10, 3-2-1-41-05, p 25). Seejuures ei oma dokumentaalse tõendi seisukohalt mingit

tähtsust asjaolu, et kriminaaltoimikus sisalduvad tunnistajate ütlused, millega hageja soovib

tõendada oma faktiväiteid, ei ole antud kohtuistungil vaid kohtueelse uurimise käigus.

Maakohus on põhjendamatult jätnud hindamata ka hagiavalduse lisades 1, 3-13 nimetatud tõendid,

millega hageja soovis kokkuvõtlikult tõendada enda omandiõigust metsamaterjalile, varastatud

puidu kogust ja hagejale tekkinud varalise kahju suurust.

Maakohus on õigesti viidanud sellele, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva süül põhineva

vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse koosseisu täitmise kostja poolt ja kahju

tekitamise õigusvastasuse, misjärel kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama süü

puudumise. Samas on maakohus aga leidnud, et hageja ei saa tõendada kostja süüd ainult

kriminaaltoimiku materjalide alusel. Selles osas on kohtuotsus selgelt vastuoluline.

Ringkonnakohus saab hagi rahuldada, kuna olemasolevate tõendite pinnalt on võimalik tuvastada,

et kostja on käitunud õigusvastaselt ja vastutab hagejale tekkinud kahju eest.

5. Kostja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle

tühistamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus on teinud otsuse langetamisel õige järelduse, et kriminaalasja eeluurimisel kogutud

tõendeid ei saa käsitleda dokumentaalsete tõenditena kuivõrd kohtus ei ole neid tõendeid

kontrollitud ega neile õiguslikku hinnangut antud, seega puudub kõnealustel tõenditel lubatavus.

Maakohus on selgelt põhjendanud, et kõnealuste tõendite pinnalt ei ole võimalk tuvastada kostja

süüd ja õigusvastase teo toimepanemist. Seega on maakohus sisuliselt andnud hinnangu hageja

poolt viidatud kriminaalasja eeluurimisel kogutud ülekuulamisprotokollidele, mistõttu ei ole

tegemist ka menetlusnormide rikkumisega.

Otsitud on hageja viide sellele, et maakohus on jätnud hindamata hagiavalduse lisad 1, 3-13, kuna

poolte vahel ei ole vaidlust selles, et metsmaterjal võiks kuuluda kolmandale isikule.

Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Hageja etteheited on otsitud ja ainetud. Oluline on, et hageja

kahju tekitaja on välja selgitamata ehk mitte millegagi pole tõendatud, et kostja oleks hagejale

kahju tekitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel, mis on kaasa toonud

ebaõige kohtulahendi tegemise.

Ringkonnakohus tühistab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu 24. mai 2017. a otsuse ning teeb

asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi.

Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 14 132,28, hagi esitamise aja

seisuga (11.11.2016) sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis summas 5594,74 eurot ning

sellele lisanduv viivis alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgses

viivisemääras. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud

täiendavalt (12.11.2016 – 08.02.2018) 1405,84 eurot.

7. Hagi kohaselt on kostja tekitanud talle varalist kahju, korraldades hagejale kuuluva

metsamaterjali varguse.

Hagi rahuldamiseks VÕS § 1043 alusel tuleb nõude eelduste tasandil kontrollida, kas kostja on

oma süülise õigusvastase teoga põhjustanud kannatanule (hagejale) kahju. Selleks tuleb tuvastada,

kas ja milline tegu on põhjustanud kannatanul kahju tekkimise (objektiivne teokoosseis) ja kas

selline tegu on õigusvastane. Õigusvastase teo tuvastamise korral eeldatakse, et teo toime pannud

isikul esineb süü; kontrollida tuleb süüd välistavate asjaolude puudumist.

Ringkonnakohus kontrollib esmalt hagejal kahju tekkimist ja selle ulatust. Seejärel käsitleb

ringkonnakohus kostja poolt süülise õigusvastase teo toimepanekut ning ühtlasi põhjusliku seoses

esinemist tekkinud kahju ja kostja teo vahel.

8. Hageja on ringkonnakohtu hinnangul tõendanud kahju tekkimise ja selle suuruse. Hagi aluseks

olevate faktiliste asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja AS Fest-Forest 16.12.2009. a kasvava

metsa raieõiguse võõrandamise lepingud nr 013L, 014L ja 015L, mille alusel omandas hageja X.

6-8 kinnistutel kasvava metsa raieõiguse. Lepingutest nähtuvalt (tl 8 – 13) omandas hageja kokku

1257 tm puitu. Hageja on tõendanud kinnistul ladustatud puidu omandiõiguse olemasolu.

Hageja selgituste kohaselt lõikas ta kinnistutelt ca 2033 m3 puitu, millest osa veeti ära ning platsile

jäi ca 416 m3 puitu. 03.06.2010 avastas hageja, et ladustamisplatsilt oli kaduma läinud ca 271 tm

puitu, varastatud puidukogus fikseeriti aktides (tl 51 – 52).

Alternatiivse arvestuskäigu kohaselt võttis hageja kahju arvestuse aluseks 16.12.2009.a lepingu

alusel omandatud metsa raieõiguse mahu 1257 tm ning lahutas sellest puidu koguse, mille hageja

on toimikus olevate metsamaterjali veoselehtede kohaselt platsilt ise ära vedanud, saades

tulemuseks (1257 – 978,36) = 278,64 tm. Vaatamata erinevatele arvutuskäikudele on saadud

tulemused ligilähedased; hageja on nõuet esitades lähtunud väiksemast kaotsiläinud kogusest, s.o

271 tihumeetrist.

9. Hageja on ühtlasi tõendanud, et puit varastati, mistõttu hageja kui õigustatud isik kaotas

võimaluse ise see materjal realiseerida ning selle arvel tulu saada. Varguse toimepanekut

kinnitavad kriminaalasja materjalid (kannatanu ülekuulamise protokoll, sündmuskoha

vaatlusprotokoll ja tunnistajate ülekuulamisprotokollid). Ringkonnakohus loeb toimikus olevate

tõendite alusel tõendatuks, et hageja tahte vastaselt viidi tema teadmata metsamaterjali

ladustamisplatsilt minema 271 tm puitu, millega seoses kaotas hageja selle puidu omandiõiguse

ning puidu väärtuse ulatuses on hagejal tekkinud kahju.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tõendanud ka kahju suuruse. Esitatud tõendite kohaselt oli

varastatud metsamaterjalide hulgas ülestöötatud ja müügiks ettevalmistatud palk ja paberipuu.

Hageja on esitanud tõendid seda liiki metsamaterjali väärtuse kohta (tl 45 – 50 ja tl 66 – 69). Kostja

ei ole esitanud hageja poolt kahju tekkimise ja kahju suuruse kohta esiletoodu osas mingeid

vastuväiteid.

Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et hagejal tekkis metsamaterjali varguse tagajärjel varaline

kahju summas 14 132,28 eurot, mis väljendab kaotsiläinud puitmaterjali väärtust.

10. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostjale etteheidetavat tegu ja selle seostamist hagejal

tekkinud kahjuga.

Asja materjalide kohaselt tugineb hageja sisuliselt kriminaalasja nr 2-13-1145 süüdistusaktis

esitatud faktiliste asjaolude kirjeldusele, mis on lühidalt esitatud Tartu Maakohtu 3. juuni 2013. a

otsuses. Kostjale etteheidetav väidetav tegu seisneb seega selles, et ajavahemikul 22.05.2010 kuni

03.06.2010 korraldas ta Viljandimaal Rebaste külas X. kinnistu laoplatsil hagejale kuuluva 271,33

tihumeetri metsamaterjali varguse. Kostja olevat väitnud Martin Rosenbergile ja Eero Reiksaarele,

et laoplatsil olev metsamaterjal kuulub talle, näitas Martin Rosenbergile ette metsamaterjali

asukoha ja tellis Eero Reiksaare metsaveoteenust osutama. Martin Rosenberg näitas Eero

Reiksaarele ette metsamaterjali asukoha ning selle uue ladustamise koha vastavalt Allan Parkala

korraldustele. Eero Reiksaar viis traktoriga hagejale kuuluvalt ladustamisplatsilt metsamaterjali

umbes 2 km kaugusele metsavahelise tee äärde.

11. Deliktiõigusliku nõude (omandiõiguse rikkumine) puhul ei oma sisulist tähtsust, kas ja millises

ulatuses sai kahju tekitaja oma käitumise tulemusena võõra vara arvel ise kasu. Piisav on selle

tõendamine, et kostja pani toime teo, mille tagajärjel kaotas vara tegelik omanik (hageja, kahju

kannatanu) võimaluse ise talle kuuluvaid õigusi realiseerida. Vajalik ei ole tõendada, et kostja ise

vahetult pani varguse toime ja sai sellest kasu.

Kostja on vastuses hagile ise kinnitanud, et võttis Martin Rosenbergiga ühendust ning palus tal

juhatada Eero Reiksaar palkide juurde. Seejuures oli kostja väidetavalt kõigest vahendaja ning

talle ei olnud teada, et palkide äravedu korraldades aitas ta sisuliselt kaasa varguse

toimepanemisele. Selles osas on tegemist faktiväidetega, mida kostjal tuleb üldises korras

tõendada.

12. Küsimus sellest, kas kostja sai metsamaterjali äravedu organiseerides aru või pidi aru saama,

et selline tegevus on ebaseaduslik, kuna selleks puudub puitmaterjali tegeliku omaniku vm

õigustatud isiku nõusolek, kuulub süü tasandile. Objektiivselt eeldab süü käibes vajaliku hoolsuse

järgimata jätmist, st tegu või tegevusetust, mis rikub nn käibekohustust ehk kohustust käituda

viisil, mida saab tavaliselt sarnases olukorras oodata käibes osalevalt isikult. Subjektiivselt tähistab

süü kahju tekitava teo toime pannud isiku võimet saada aru oma teo õigusvastasusest, sh

käibekohustuse rikkumisest, ja isiku võimet järgida objektiivselt vajalikku hoolsust. Süü

hindamisel tuleb juhinduda VÕS §-st 1050.

Kriminaalasjas 3. juuni 2013. a tehtud otsuses nr 2-13-1145 asus maakohus seisukohale, et asjas

uuritud tõendite pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et süüdistatav viis Martin

Rosenbergi ja Eero Reiksaare eksitusse, öeldes, et laoplatsil olev metsamaterjal kuulub talle. Selle

maakohtu seisukohaga ei ole ringkonnakohus praeguse asja läbivaatamisel esiteks seotud. Teiseks

ei ole ka vältimatult vajalik tõendada, et kostja esines just nimelt metsamaterjali omanikuna. Piisab

ka sellest, kui lähtuda kostja enda väidetest, mille kohaselt oli tema vahendajaks – sellisel juhul

aga tuleb kostjal oma väiteid tõendada ning tuleb hinnata subjektiivse süü komponenti – st kas

kostja pidi aru saama, et osaleb teisele isikule varalise kahju tekitamises.

13. Käesoleva tsiviilasja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kriminaalasja nr 1-13-1145

(10260102779) menetlemisel kostjat süüdi ei mõistetud. Tähtsust ei oma ei see, et maakohus

mõistis oma 3. juuni 2013. a otsusega kostja süüdistatavana esmalt õigeks; et ringkonnakohus

1. oktoobri 2013. a määrusega selle otsuse tühistas ega ka see, et kriminaalasja menetlus lõpetati

mõistliku menetlusaja möödumisel. Kriminaalasja menetluse käigus kogutud materjalid on

tsiviilkohtumenetluses kasutatavad dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Tsiviilasja

lahendavale kohtule ei ole aga siduvad süüteomenetluses menetleja poolt tuvastatud või

tuvastamata jäänud asjaolud. Asjaolu, millistel kaalutlustel (kas sisulistel või pigem formaalsetel)

tühistas ringkonnakohus maakohtu eelneva lahendi, ei ole siinkohal tähendust.

Nii tõendamiskoormis, tõendamisele kuuluvad asjaolud (hagi alus) kui ka tõendite hindamise

reeglid on kriminaalasja ja tsiviilasja puhul erinevad. Nii on ka Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-

161-12 (p 14) rõhutanud, et väärteomenetluses (aga ka üldse süüteomenetluses) isiku süü

tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla kahju tekitamises süüdi tsiviilõiguse sätete

järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü

tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega

seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14).

14. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja poolt esitatud tõendeid hagi aluseks olevate

asjaolude osas, mis seonduvad kostjale etteheidetava käitumisega.

Hageja tugines tõenditena eelkõige kriminaalasja nr 10260102779 eeluurimise käigus kogutud

materjalidele, soovides kostjale etteheidetavat käitumist tõendada kriminaalasja eeluurimisel

antud tunnistajate ütlustega.

Maakohus asus ebaõigesti seisukohale (kohtuotsuse p 12), et hageja ei saa tõendada kostja süüd

ainult kriminaalasja eeluurimise materjalide alusel. Seadusel ei põhine kohtu seisukoht, et

kohtueelses menetluses kogutud, kuid kohtuistungil mitte uuritud tõendid ei võiks olla

tsiviilkohtumenetluses lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks. Tsiviilkohtumenetluses ei tunta

eristust, mille kohaselt oleksid kohtulikult varem uuritud või uurimata tõendid erineva kaaluga.

TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled

ise ei ole kokku leppinud teisiti. Seega ei oma tsiviilasja lahendamise seisukohalt tähtsust, kas

kriminaalasjas kuulati tunnistaja Martin Rosenberg kohtus üle või mitte. Nimetatud isik on üle

kuulatud eeluurimise käigus, seejuures on teda hoiatatud teadvalt valede ütluste andmisega

kaasneva vastutuse eest. Ülekuulamise kohta on vormistatud protokoll, mis on käesolevas

tsiviilasjas dokumentaalseks tõendiks.

15. Ringkonnakohus nõustub hageja (apellandi) poolt esiletooduga, mille kohaselt on muuhulgas

kriminaalasja eeluurimisel antud tunnistajate ütluste kohta koostatud protokollid tsiviilasja

lahendamisel käsitatavad dokumentaalsete tõenditena. See seisukoht on kooskõlas Riigikohtu

järjepideva praktikaga.

Nii leidis Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-12 (p 13), et nii kriminaalasjas menetlusosalise vande

all antud seletus kui ka tunnistaja ütlus on TsMS § 229 lg 2 järgi tsiviilasjas lubatavateks

tõenditeks. TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises

kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on

TsMS § 272 lg 2 kohaselt samuti dokumentaalseks tõendiks. TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide

tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi

teisest lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ka

Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-25-14 p 9 kohaselt on kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise

protokollide näol tegemist dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 mõttes.

16. Tsiviilasjas nr 3-2-1-91-11 (p 10) märkis Riigikohus, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja

kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib kasutada tsiviilasjas faktiliste asjaolude

tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks. Samuti võib

eelnimetatud dokumente kasutada dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus

hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 25).

Väär on maakohtu seisukoht (otsuse p 13), et kuna praeguses asjas ei ole hageja esitanud muid

tõendeid peale kriminaalasja kohtueelse uurimise materjalide, siis puuduvad tõendid, millega

kogumis neid tõendeid hinnata ning seega puudub üldse võimalus neile materjalidele tuginedes

hageja väidete tõendatust hinnata. Olemasolevate ja lubatavate tõendite hindamist ei saa takistada

asjaolu, et esitatud ei ole muid (teist liiki) tõendeid.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasja eeluurimise käigus toimunud ülekuulamiste protokollid

on käsitatavad dokumentaalsete tõenditena, s.o kirjalike dokumentidena, milles väljendub info, et

seal kirjeldatud sündmused on toimunud. Ülekuulamistel antud ütlustega saab seega väidetavaid

asjaolusid tõendada.

17. Kriminaalasja materjalide hulgas on üheksa tunnistaja ütlused.

17.1. Tunnistajate Ilmar Rüütli, Marko Saare, Lauri Fatkini ega Kalev Lepiku ütlustest ei tulene

infot kostja tegevuse vm hagi aluseks olevate asjaolude kohta. Tunnistaja Enn Haavel kuulis 2010.

a mai lõpus telefonitsi naaber Aare Mangluselt seal kandis nähtud sõidukitest: Audi 911 AXH ja

treiler/veok Sisu 841 APZ. Tunnistaja Aare Manglus nägi mai lõpus (25.05.2010) sõiduautot Audi

911 AXH ja treilerit/veokit Sisu 841 APZ; tunnistaja sõitis jalgrattaga sündmuskohale, milline

asjaolu on kooskõlas ka teiste tunnistajate ütlustega.

17.2. Tunnistaja Martin Rosenberg kinnitas, et on sõiduki Audi 911 AXH omanik. Tunnistaja

andis ütlusi kahel korral, kusjuures 31.03.2011 taganes oma varem antud ütlustest ja selgitas, et

eelmisel korral valetas, kuna kostja palus seda teha. Tunnistaja sõnade kohaselt käis ta koos

kostjaga palkide ladustamise platsil, kostja kõndis seal ringi ja seejärel sõideti koju. Mõned päevad

hiljem helistas kostja uuesti ja palus, et M. Rosenberg läheks uuesti samasse kohta ja näitaks ühele

autole, kus need palgid asuvad; kostja ise olevat kusagil ära. M. Rosenberg täitis selle palve.

Saabus Sisu treiler, kus olevad mehed küsisid, kuhu materjal panna. M. Rosenberg helistas

A. Parkalale ja küsis; A. Parkala käskis need palgid panna metsa vahele jääva tee äärde. Treiler

SISU, mis metsa traktori viis, oli kunagi Parkala oma, hilisemat seisu ei tea. Tunnistaja kinnitas,

et sai alles hiljem teada, et tegemist oli mingi musta äriga. Parkala palus valetada kütuse ostmise

loo, aga täpsemalt ei seletanud.

17.3. Tunnistaja Eero Reiksaare ütluste kohaselt helistas kostja talle 2010 mais korduvalt ja

kauples metsaveo teenust tegema. Mai lõpus mindi. Treiler oli SISU 841 APZ. Lepiti Allaniga

kokku, et tuleb üks mees autoga ja näitab koha kätte. Tuli tumedat värvi Audiga noormees, kes

juhatas palgivirnade juurde. Tunnistaja asus materjali ühest kohast teise tõstma. Vahepeal helistas

kostja. Töö tuli lõpuks halvenenud teeolude pärast pooleli jätta. Vahepeal käis üks mees

jalgrattaga. A. Parkala lubas teenuse eest tasuda, kuid ei teinud seda. Tunnistajale tundus olukord

tagantjärele kahtlane, ehkki metsa minnes ta midagi kahtlustada ei osanud. A. Parkala helistas

E. Reiksaarele hiljem ning vestlusest jäi mulje, et mõistlik oleks see metsas käimine ära unustada.

E. Reiksaar möönis, et õigem oleks olnud küsida dokumente.

17.4. Tunnistaja Marge Miljandi ütlused seostuvad SISU treileriga, millega sarnane kuulus ka

Allan Parkalale. Kostja möönis, et treiler SISU on tema või temaga seotud ettevõtete valduses

olnud, kuid ta ei teadvat, mis sellest edasi sai. Kostja kriminaalasjas tunnistajana antud ütluste

kohaselt pidi Lauri Fatkin treileri edasise saatuse kohta teadma, kuid nimetatud isik eitas seda.

Asjakohased ega tsiviilasja lahendamise seisukohalt pädevad ei ole kostja väited seoses sellega,

justkui tõlgendaks hageja kriminaalasja nr 10260102779 eeluurimisel kogutud tõendeid ebaõigesti

või valikuliselt. Kogutud dokumentaalsetest tõenditest osa ei sisalda otseselt hagi alusega

seonduvat tõendamisesemesse kuuluvat teavet, kuid see ei tähenda, justkui ei saaks kohus piirduda

nende tõendite hindamisega, kus vastav teave kajastub. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida,

et tsiviilkohtumenetluses ei tunta mõistet „tõendite kogumis hindamine“. TsMS § 232 lõike 1

kohaselt tuleb kohtul hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on

tõendatud või mitte. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelviidatud dokumentaalsed tõendid, eelkõige

kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulatud Martin Rosenbergi ja Eero Reiksaare ütlused,

tõendavad hagi aluseks olevaid faktiväiteid, mille kohaselt osales kostja hagejale kuulunud

metsamaterjali äravedamise korraldamises vähemalt kaasaaitaja rollis VÕS § 1045 lg 4 mõttes.

Tunnistajate ütlustest järeldub, et 2010. a maikuu lõpus käis tunnistaja Martin Rosenberg koos

kostjaga Viljandi lähistel palkide ladustamise platsil, kuhu sõideti kostjale kuuluva autoga. Mõni

aeg hiljem helistas kostja tunnistajale ja palus tal minna uuesti samale platsile, näitamaks palkide

asukoht kätte neid ära vedama saabuvatele isikutele. Tunnistaja Martin Rosenberg nõustus

ettepanekuga. Asja materjalidest nähtuvalt sõitis tunnistaja Martin Rosenberg tumeda (musta)

sõiduautoga Audi 911 AXH, mis on kooskõlas ka teiste tunnistajate (Enn Haavel, Aare Manglus)

ütlustega, samuti tunnistaja Eero Reiksaare ütlustega. Tunnistaja Eero Reiksaare ütluste kohaselt

kauples kostja teda 2010. a mai lõpus Viljandimaal palke vedama. Palkide asukoha näitas kätte

tumedat värvi Audiga sõitnud noormees.

Kostja ei ole neid faktilisi asjaolusid vaidlustanud ega ümber lükanud, vaid on hagile esitatud

vastuses ise kinnitanud, et võttis Martin Rosenbergiga ühendust ning palus tal juhatada Eero

Reiksaar palkide juurde. Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et palkide äraveo korraldamine

toimus hagi alusena esitatud asjaoludel ning et kostja selline käitumine tõi kaasa hagejale kahju

tekkimise.

19. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagi menetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Kostja ei ole esitanud menetluses mistahes tõendeid selle kohta, et ta oleks 2010. a mai lõpus

hagejale kuulunud palkide ladustamisplatsilt metsamaterjali äraveo korraldamisel tegutsenud

kellegi kolmanda ülesandel (käsundi vm sellesarnase suhte alusel). Kostja on seda üksnes väitnud,

kuid sellekohased väited on tõendamata.

20. Kostja väidete kohaselt oli ta hagejale kuuluvalt ladustamisplatsilt metsamaterjali äravedamise

korraldamisel vahendaja rollis ning talle ei olnud teada, et palkide äravedu korraldades aitas ta

sisuliselt kaasa varguse toimepanemisele. Kostja kinnituse kohaselt telliti temalt veoteenust ning

tema omakorda pöördus selle teenuse saamiseks Eero Reiksaare poole. Kostja viitas, et

kriminaalmenetluses on kostja esitanud ka isiku, kes temalt teenust tellis, kontaktandmed.

Niisuguste andmetena on võimalik käsitada kriminaalasjas nr 1-13-1145 maakohtu 3. juuni 2013. a

otsuse p-s 2 märgitut. Kohtuotsuse kohaselt kinnitas tunnistaja Eero Reiksaar korduvalt, et

süüdistatav öelnud talle, et „mingi sõber tahab midagi vedada“ ja „tema, st Allan Parkala, helistas

mulle ja ütles, et mingi sõber tahab vedada puid ühest kohast teise.“ Maakohus märkis, et need

ütlused on kooskõlas kohtuistungil antud süüdistatava ütlustega, mille kohaselt helistas ta (s.o

kostja) Eero Reiksaarele kolmanda isiku palvel, kelle telefoninumbriks ta nimetas 56180959. Tartu

Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2013. a kohtumäärusest (p 3.3) samas kriminaalasjas nähtub, et

viidatud telefoninumber kuulus OÜ-le Viljandi Puit, kusjuures prokurör esitas kohtule taotluse

kutsuda firmaga seotud isik kohtusse tulenevalt vajadusest kontrollida süüdistatava esitatud alibit,

kuid kohus prokuröri taotlust ei rahuldanud.

21. Kostja poolt kriminaalasjas süüdistatavana antud ütlused (väited) ei ole käsitatavad tõendina

TsMS § 229 järgi. Kostja ei ole esitanud konkreetseid andmeid temalt metsamaterjali veo tellinud

isiku(te) ega täpsemate asjaolude kohta. Suvalise telefoninumbri mainimine ei ole käsitatav

tsiviilkohtumenetluses tõendi esitamisena.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud oma väiteid, mille kohaselt ta tegutses

puidu äravedamist vahendades kellegi teise ülesandel või korraldusel. Tegemist on faktiväitega,

mis vajab üldises korras tõendamist.

Isegi kui kostja oleks tõendanud, et metsamaterjali äravedamisega oli seotud veel teisigi isikuid,

ei tähendaks see kostja automaatset vastutusest vabanemist. Kostja tegevus on ka sel juhul

kvalifitseeritav kahju tekitamisele kaasaaitamisena VÕS § 1045 lõike 4 tähenduses.

Kostja väited, mille kohaselt ta ei olnud teadlik ega osanud aimata, et palkide äraveo

korraldamisega võidakse rikkuda tegelikult õigustatud isiku (metsamaterjali omaniku, s.o hageja)

õigusi, ei ole eluliselt usutavad. Need väited ei ole kooskõlas ka asjas kogutud tõenditega. Nii

järeldub tunnistajate Martin Rosenbergi ja Eero Reiksaare ütlustest, et kostja oli tegelikult

asjaoludest teadlik, ta püüdis toimunut varjata. Tunnistaja Martin Rosenbergi ütluste kohaselt

palus kostja tal metsas käimise kohta valetada. Sellega on kooskõlas ka tunnistaja Eero Reiksaare

ütlused, mille kohaselt helistas kostja talle 2010. a sügisel ning andis mõista, et „mõistlik oleks see

metsas käimine ära unustada“.

22. Kostja süü hindamisel tuleb mh tõendamiskoormise osas juhinduda VÕS §-st 1050, mille

lõike 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju

tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb

isiku süü hindamisel arvestada muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja

muid isiklikke omadusi.

Ka Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et sõltumata süüteomenetluses tuvastatust

peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel

esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud,

et ta ei pannud õigusvastast tegu toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui

on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise

hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).

Kuivõrd kostja on enda selgituste kohaselt varem tegutsenud mitmete puiduga tegelevate

äriühingute juhatuses, siis ei saanud talle ka teadmata olla selles valdkonnas ning üldisemalt

äritegevuses kehtivad hoolsuskohustuse standardid. Metsas ladustatud puidu äravedamisel

osalemine, eriti kui tegemist oli tähistatud puiduga (tl 23 pöördel olevalt fotolt nähtuvalt oli

allesjäänud palgivirnale värviga kirjutatud ka hageja ärinimi Artiston), eeldab vähemalt mõistlikul

tasemel veendumist, et materjali äravedu on seaduslik, s.o selleks on õigustatud isiku poolne

nõusolek. Kostja ei ole ühegi tõendiga põhistanud ei seda, et keegi temalt üldse puidu äravedamise

vahendamise tellis, ega ka seda, et kostjal oleks olnud täielik alus väidetavat käsundiandjat

sedavõrd usaldada, et kostjal ei pidanuks tekkima mistahes kahtlusi, kas materjali äravedamine on

kooskõlas selle omaniku tahtega.

23. Hageja on seega esitanud oma väidete kinnituseks tõendid, kostja ei ole omalt poolt neid

tõendeid millegagi ümber lükanud. Järelikult tuleb lähtuda hageja esitatud tõenditest ning lugeda

neis väljenduvad faktilised asjaolud tõendatuks.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja tegu ja hagejal tekkinud kahju vahel esineb

põhjuslik seos. Kahju ei oleks tekkinud, kui kostja ei oleks korraldanud puidu äravedamist selleks

tegelikult õigustatud isiku eest varjatult ja ilma viimase nõusolekuta. Tähtsust ei oma seejuures,

kes oli puitmaterjali äravedamise tegelikuks algatajaks ja peamiseks kasusaajaks, kuivõrd VÕS

§ 1045 lg 4 tähenduses on kostja näol igal juhul tegemist kahju tekkimisele kaasaitajaga; kostja ei

ole mingil viisil põhistanud süü puudumist (VÕS § 1050).

Seega on hagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja kasuks

väljamõistmisele kahjuhüvitis 14 132,28 eurot.

24. Hageja on esitanud ka viivise nõude seadusjärgses määras arvestatuna alates 03.06.2010 kuni

kohustuse nõuetekohase täitmiseni.

Ringkonnakohus märgib, et hageja on 11.11.2016. a esitatud hagiavalduses viidanud viivise

arvestamise osas VÕS § 113 lõike 2 sõnastusele, mis kehtis enne 5. aprilli 2011. a. Alates

nimetatud ajast näeb VÕS § 113 lg 2 ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks

määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest

tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu

kiirmenetluse avalduse.

Hageja on esile toonud, et ta esitas kostja vastu 29.12.2011. a kriminaalasjas nr 10260102779

tsiviilhagi, mis jäeti Tartu Maakohtu 4.09.2015. a määrusega kohtuasjas nr 1-13-1145 läbi

vaatamata tulenevalt menetluse lõpetamisest mõistliku menetlusaja möödumisel.

Ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagi esitamine on käsitatav VÕS § 113 lõikes 2 silmas peetud

ajana, millal võlgnik sai teada tema vastu suunatud kahju hüvitamise nõude olemasolust. Seega

arvestab ringkonnakohus viivist alates 29.12.2011. a. Hagi esitamise aja seisuga (11.11.2016. a)

oli põhinõudelt 14 132,28 eurot seega sissenõutavaks muutunud viivis 5594,74 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga (12.11.2016 kuni 08.02.2018) on täiendavalt

sissenõutavaks muutunud viivis 1405,84 eurot. Kokku rahuldab ringkonnakohus hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 7000,58 eurot. Lisaks rahuldab ringkonnakohus

hageja nõude jooksvalt lisanduva viivise väljamõistmiseks vastavalt TsMS §-le 367.

25. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluskulud on põhjendatud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta

täies ulatuses kostja kanda.

25.1. Maakohtu menetluses esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja

menetluskulusid summas 3058,33 eurot, millest 950 eurot moodustas riigilõiv (900 eurot hagi

esitamisel ja 50 eurot hagi tagamisel) ning 2108,33 eurot (käibemaksuta) moodustasid kulutused

õigusabile. Nimekirja täpsustuse kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja õigusabi 19 tunni ja

7 minuti ulatuses töötunni hinnaga 110 eurot.

Kostja esitas vastuväited, mille kohaselt on hageja menetluskulud üle paisutatud ega vasta asja

keerukusele. Arusaamatud on hagi kaasajastamised ajakuluga 2,15 ja 0,45 h. Õigusabikuluks ei

saa pidada ka kliendilepingu sõlmimist. Kostja ei nõustu ka sellega, et 06.04.2017

menetlusdokumendi koostamisele võis kuluda 7 h, seda menetluse lõppfaasis, kus poolte sisulised

seisukohad olid juba korduvalt kohtule esitatud.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja õigusabikulud maakohtu menetluses on osaliselt üle

paisutatud. Tegemist on keskmisest mõnevõrra vähem mahuka ja keeruka tsiviilasjaga, kus ei ole

tehtud ajakulukaid ega keerukaid menetlustoiminguid. Asjas ei peetud kohtuistungeid ega

kuulatud üle tunnistajaid, vaid asi lahendati kirjalikus menetluses.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja vajalik ja põhjendatud õigusabikulu on järgmine:

hagiavalduse koostamine ja selle täiendamine 4,5 tundi, hagi tagamise avalduse koostamine ja

sellega seotud toimingud kokku 1,5 tundi, kostja vastusele seisukoha koostamine 3,5 tundi ning

06.04.2017 menetlustoimingutele 3,5 tundi. Kokku on hageja õigusabikulud maakohtus vajalikud

ja põhjendatud 13 töötunni ulatuses, tunnihind 110 eurot (käibemaksuta) on tavapärane ja mõistlik.

Seega tuleb hagejale hüvitada (13 × 110) 1430 eurot maakohtus kantud õigusabikulude katteks

ning 950 eurot riigilõivu katteks, kokku 2380 eurot.

25.2.

Ringkonnakohtule

esitatud

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

kandis

hageja

apellatsiooniastmes menetluskulusid summas 1880,40 eurot, millest 900 eurot moodustas

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 980,40 õigusabikulud. Apellandi lepinguline

esindaja osutas õigusabi 7,60 töötunni ulatuses tunnihinnaga 129 eurot (käibemaksuta).

Ringkonnakohus loeb apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud täies ulatuses

vajalikuks ja põhjendatuks. Õigusabikulude suurus on kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja mahuga.

25.3. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 4260,40 eurot maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määrast alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS

§ 177 lg 4).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/