1-17-4243/30 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1174243

Otsuse kuupäev

8. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Peep Neuhausi süüdistuses KarS § 141 lg 2 pde 1

ja 6, § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtivas redaktsioonis § 141 lg 2

pd 1 ja 6), § 146 (kehtivas redaktsioonis § 145 lg 2), § 1751 lg 2

ning § 179 lg 11 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peep Neuhausi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur, esindaja abiprokurör Marika

Reintop

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. jaanuar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2017.

a otsus:

1.1 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning §

142 lg 2 (kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 p 1) järgi A suhtes toimepandud tegudes;

1.2 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ning 6 järgi B ja

C suhtes toimepandud tegudes;

1.3 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 179 lg 11 järgi;

1.4 Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 1751 lg 2 järgi;

1.5 Peep Neuhausile KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse osas;

1.6 Peep Neuhausilt menetluskulude väljamõistmises ja asitõendeid puudutavas osas.

2. Käesoleva otsuse resolutsiooni ps 1.1 nimetatud osas lõpetada kriminaalmenetlus KrMS §

199 lg 1 p 2 alusel süütegude aegumise tõttu.

1-17-4243

3. Käesoleva otsuse resolutsiooni pdes 1.2, 1.3, 1.4, 1.5 ja 1.6 nimetatud osas saata kriminaalasi

uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

4. Peep Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS

§ 145 lg 2) järgi, jätta Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 5.

oktoobri 2017. a otsus muutmata.

5. Peep Neuhausile kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata.

6. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

A suhtes toimepandud teod

1. Karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistati Peep Neuhausi selles, et

ajavahemikul 2001 – 11. september 2005 astus ta kahel korral oraalsesse suguühendusse alla

kümneaastase A-ga, kasutades ära kannatanu võimetust toimunust aru saada.

KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 pd 1 ja 6) järgi süüdistati P.

Neuhausi selles, et ajavahemikul 2001. a – 11. september 2005 kaasas ta lapseealise A korduvalt ja

järjepidevalt (sagedusega vähemalt kord nädalas) sugulise kire rahuldamisele suguühendusest

erineval viisil, s.o katsudes vahetult ja läbi riiete lapse suguorganit, samal ajal rahuldades ennast.

Samuti rahuldas süüdistatav ennast lapse nähes. KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145

lg 2) järgi süüdistati P. Neuhausi sama teo toimepanemises ajavahemikul 12. september 2005 –

2008. a sügis, mil A oli noorem kui 14aastane.

C ja B ning D suhtes toimepandud teod

KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistati P. Neuhausi selles, et 2015. a sügisel pani ta käe 7-aastase

C pükstesse ja katsus tema suguorganit. Ajavahemikul 2015. a sügis – 2016. a sügis pani ta sama teo

korduvalt toime viieaastase B suhtes.

KarS § 179 lg 11 järgi süüdistati P. Neuhausi selles, et ajavahemikul 2015. a sügis – 2016. a sügis

pani ta toime seksuaalse ahvatlemise, rahuldades end lapseealiste C ja B nähes. Ta tegi lastele

ettepaneku urineerida tema juuresolekul pudelisse ja abistas lapsi selle tegevuse juures ning

urineeris laste nähes ise pudelisse. Samuti 2015. aastal kaubanduskeskuses viibides silitas ja katsus

ta korduvalt kümneaastase D erinevaid kehapiirkondi, tekitades lapses ebamugavust, ning tegi

lapsele erinevaid kingitusi veebikeskkonnas, saates talle ka sõnumeid. Seega pani ta teo toime

korduvalt.

Lapsporno jälgimine

KarS § 1751 lg 2 järgi süüdistati P. Neuhausi selles, et olles varem toime pannud KarS § 179 lg 1

tunnustele vastava teo, külastas ta 10. oktoobril 2015 enda elukohas sülearvutit kasutades veebilehte

ja vaatas pilte, millel olid kujutatud nooremad kui neljateistaastased isikud erootilistes

situatsioonides.

2. Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a otsusega lühimenetluses tunnistati P. Neuhaus süüdi ja karistati

(maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastuse kohaselt) järgmiselt. KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 (eelmise

2(9)

1-17-4243

redaktsiooni järgi KarS § 142 lg 2 pd 1 ja 2) järgi seitsme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega,

KarS § 145 lg 2 (eelmise redaktsiooni järgi KarS § 146) järgi kaheaastase vangistusega ja KarS §

1751 lg 2 ning § 179 lg 11 järgi üheaastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad

karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks seitse aastat ja kuus kuud

vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks

karistuseks viis aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 10. jaanuar 2017.

3. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras kannatanute C ja B seaduslik esindaja E ning

süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Mart Missik.

3.1. Kannatanute esindaja leidis, et süüdistatavale KarS § 141 lg 2 pde 2 ja 6 järgi mõistetud karistus ei

vasta toimepandud tegude raskusele ja isiku süüle, ning taotles selle raskendamist.

3.2. Kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 1751 lg 2 järgi tahtluse puudumise tõttu,

maakohtu otsuse osalist tühistamist P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2

pde 1 ja 2 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Apellatsiooni kohaselt rajaneb süüdimõistev otsus

A-ga suguühendusse astumist puudutavas osas vaid kannatanu ütlustel, mistõttu esinevad olulised

kahtlused teo tõendatuses. Samuti võivad 2001–2005. a toime pandud teod olla aegunud. Lisaks on

kohtule esitatud hulgaliselt tõendeid selle kohta, et KarS § 146 (§ 145 lg 2) tunnustele vastava

viimase teo pani süüdistatav toime 2007. aastal, mistõttu ka see on aegunud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2017. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 22. juuni 2017. a

otsus P. Neuhausi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 (sealhulgas eelmise

redaktsiooni kohaselt KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2) järgi, KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse

ning KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud ärakantava karistuse osas. Maakohtu otsust täpsustati teole

antud õigusliku hinnangu osas, asendades kuriteo kvalifikatsiooni „KarS § 145 lg 2 (eelmise

redaktsiooni järgi KarS § 146) järgi” kvalifikatsiooniga ”KarS § 146 (kehtiva redaktsiooni KarS §

145 lg 2) järgi“. P. Neuhaus tunnistati süüdi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning talle mõisteti

karistuseks vangistus üheksa aastat. Samuti tunnistati P. Neuhaus süüdi KarS § 142 lg 2 (kehtiva

redaktsiooni KarS § 141 lg 2 p 1) järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus

kuud. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati raskeimat üksikkaristust ning liitkaristuseks mõisteti kümme

aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust kolmandiku võrra ja lõplikuks

karistuseks jäi kuus aastat kaheksa kuud vangistust. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Kannatanute seadusliku esindaja apellatsioon rahuldati osaliselt ja kaitsja apellatsioon jäeti

rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited, mis puudutavad tegude tõendatust, ei tingi maakohtu otsuse

tühistamist. Maakohus hindas tõendeid kogumis ega ole seejuures rikkunud menetlusõiguse

nõudeid.

4.2. A suhtes toime pandud kuriteod ei ole aegunud. Nimelt ei olnud ajavahemikul 2001–2005

toimepandud tegude aegumistähtaeg möödunud enne 15. märtsi 2007, mil jõustus KarS § 81 lg 7

p 3 aegumise peatumist reguleeriva alusena. Seega saab osutatud sätet kohaldada ka enne selle

jõustumist toimepandud kuritegudele. Samuti ei ole aegunud ajavahemikul 2005–2008 toime

pandud KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145 lg 2) järgi kvalifitseeritud tegu.

4.3. Teole tuleb anda õiguslik hinnang, mis vastab teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadusele ja

kontrollida teo jätkuvat karistatavust kohtuotsuse tegemise ajal. A-ga suguühendusse astumise osas

3(9)

1-17-4243

on tegu olnud jätkuvalt karistatav alates teo toimepanemisest, nimelt ajavahemikul 2001 kuni

1. septembrini 2002 kriminaalkoodeksi (KrK) § 115 lg 3 p 2 järgi ja pärast karistusseadustiku

jõustumist KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi. KarS § 142 järgi esitatud süüdistuse osas selgitas

ringkonnakohus, et alates 2001. a kuni 1. septembrini 2002 oli vastav tegu karistatav KrK § 1151

lg 2 järgi, alates 1. septembrist 2002 KarS § 142 lg 2 järgi, seejärel 16. juulist 2006 KarS § 142 lg 2

p 1 ja 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. Sellest tulenevalt pidas ringkonnakohus

õigeks kvalifitseerida tegu KarS § 142 lg 2, s.o teo lõpuleviimise ajal kehtinud redaktsiooni järgi.

Kuriteod tuleb kvalifitseerida karistusseadustiku, mitte kriminaalkoodeksi järgi, sest tegude

toimepanemine jätkus 11. septembrini 2005. Samuti tuleb maakohtu otsust täpsustada pärast

11. septembrit 2005 A suhtes toime pandud tegudele antud õigusliku hinnangu osas, s.o tegu tuleb

kvalifitseerida KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145 lg 2) järgi.

4.4. Karistuse mõistmisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kvalifitseerides süüdistatava

käitumise A suhtes ainuüksi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi. KarS § 142 lg 2 järgi tuleb

süüdistatavale mõista karistuseks vangistus kaks aastat ja kuus kuud. KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6

järgi kvalifitseeritud tegude osas ei ole maakohus põhjendanud sanktsiooni alammäära lähedase

karistuse mõistmist. Maakohus ei ole lähtunud karistuse mõistmise üldpõhimõtetest. Võttes arvesse

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses nr 3411315 märgitut, on kannatanute

C ja B puhul sanktsiooni keskmiseks määraks seitse aastat ja kuus kuud vangistust ning A suhtes

toimepandud tegude osas kümme aastat ja kuus kuud vangistust. Süüdistatava käitumises on

tuvastatud kaks vastutust raskendavat asjaolu, s.o teo toimepanemine korduvalt ja lapseealise isiku

suhtes, samuti on tegu toime pandud süstemaatiliselt. Seetõttu tuleb mõista P. Neuhausile

karistuseks üheksa aastat vangistust. Maakohus lähtus põhjendamatult P. Neuhausi kahetsusest, sest

süüdistatav ei tunnistanud täielikult A suhtes toimepandut. Samuti ei ole praegusel juhul

põhjendatud liitkaristuse mõistmisel absorptsioonipõhimõttest lähtumine, vaid rakendada tuleb

üksikkaristustest raskeima suurendamist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anti

Aasmaa, kes taotleb apellatsioonikohtu otsuse osalist tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist A

suhtes toime pandud tegude aegumise tõttu KarS § 81 lg 1 pde 1 ja 2 alusel. Kaitsja palub mõista

P. Neuhausile KarS § 64 järgi mitte üle nelja aasta pikkuse vangistuse, mida vähendada kolmandiku

võrra ja vabastada süüdistatav karistuse kandmisest tingimisi KarS § 73 alusel. Kassatsiooni

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

6. Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, jättes A suhtes toimepandud

tegude osas aegumise põhimõtteid rakendamata ja kriminaalmenetluse lõpetamata. KarS § 81 lg 1

pde 1 ja 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest

kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kümme aastat esimese astme ja viis

aastat teise astme kuriteo puhul.

6.1. KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 tunnustele vastavad teod on toime pandud ajavahemikul 2001 – 11.

september 2005. Seadusandja sätestas aegumise regulatsiooni karistusseadustiku üldosas, millest

saab järeldada, et seadusandja eesmärgi kohaselt laienevad aegumisele karistusseaduse ajalise

kehtivuse põhimõtted (KarS § 5 lgd 2 ja 3). KarS § 5 lg 3 ei võimalda nõustuda ringkonnakohtu

4(9)

1-17-4243

seisukohaga, et 15. märtsil 2007 jõustunud KarS § 81 lg 7 p 3 laieneb ka tegudele, mille P. Neuhaus

pani toime enne seda kuupäeva. Ringkonnakohtu otsuses viidatud õiguskirjanduse seisukohad ei ole

seni kohtupraktikas kinnitust leidnud.

6.2. Kuigi tegude toimepanemise ajal kehtis KarS § 81 lg 5 esimene lause, mille kohaselt kuriteo

aegumine katkes uue kuriteo toimepanemisel, tunnistati see regulatsioon kehtetuks

karistusseadustiku 15. märtsi 2007. a muudatustega. Tulenevalt KarS § 5 lgst 2 ei saa seda

P. Neuhausi suhtes rakendada. Seega on kuriteod aegunud, kuna kümneaastase tähtaja jooksul ei

tehtud menetlustoiminguid, mis aegumise katkestanuks, ja puudusid ka aegumise peatumise alused.

Samal põhjusel on aegunud ka muud ajavahemikul 2001 – 11. september 2005 toime pandud teod,

seda enam, et toimepanemise ajal oli tegemist teise astme kuritegudega. Isegi kui pidada

võimalikuks aegumise katkemist, siis KarS § 81 lg 6 teise lause alusel on kassatsiooni esitamise

ajaks igal juhul aegunud enne 3. novembrit 2002 toime pandud teod.

6.3. A vägistamise osas on prokuratuur ja kohus kirjeldanud teo toimepanemise ajana vahemiku 2001. a

– 11. september 2005. Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema määratud päeva täpsusega, kuid

olukorras, kus mingil konkreetsel ajal süüdistuses määratud vahemikus võib tegu olla aegunud,

tuleb selle toimepanemise ajavahemik tuvastada tõsikindlalt sellel ajal, mil aegumine oli välistatud.

Kuna praegusel ajal ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, et teod pandi toime

pärast 3. novembrit 2002, tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja lugeda kuritegu

aegunuks. KarS § 142 tunnustele vastavad teod on aegunud ka juhul, kui tegemist olnuks jätkuva

teoga, mis kestis 11. septembrini 2005.

6.4. P. Neuhausile heidetakse ette ka KarS § 146 (kehtiva redaktsiooni järgi § 145 lg 2) järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist A suhtes ajavahemikul 12. septembrist 2005 kuni

2008. a sügiseni. Kaitsja hinnangul ei ole nõuetekohaselt tuvastatud, et P. Neuhaus jätkas talle

etteheidetavate tegude toimepanemist pärast 2006. a lõppu või 2007. a algust.

7. C ja B seadusliku esindajana oli E-l õigus vaidlustada maakohtu otsust üksnes karistuse osas, mis

puudutas tema laste suhtes toime pandud tegusid. Kannatanu apellatsiooni alusel ei olnud

ringkonnakohtul õigust raskendada P. Neuhausi karistust A suhtes toimepandud tegude eest. Ühtlasi

ei saanud ringkonnakohus raskendada P. Neuhausi olukorda liitkaristuse mõistmisel.

8. Seitsme aasta ja kuue kuu pikkune vangistus ei ole C ja B suhtes toimepandu puhul karistuse

keskmine määr, sest põhiseadusvastane on ka KarS § 141 lg 2 sanktsiooni ülemmäär osas, milles

nähakse ette karistus noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga vägivallata teo

toimepanemise eest. KarS §-s 141 sisalduv kuriteokoosseis hõlmab kehtivas õiguses väga erineva

raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra.

Põhiseaduskonformsel tõlgendamisel tuleb lugeda karistuse keskmiseks määraks selliste tegude eest

viieaastane vangistus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Esmalt analüüsib kolleegium aegumise kohaldamisega seonduvat (I), seejärel käsitleb

kassatsiooni piiride väliselt kohtuotsuse põhjendamise ja kohtuotsuses vastuolude vältimise

kohustuse täitmist (II) ja võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemuse (III).

I

5(9)

1-17-4243

10. Kassatsiooni keskse väite kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada A suhtes toimepandud

tegude osas aegumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul välistab P. Neuhausi tegude aegumise

15. märtsil 2007 jõustunud KarS § 81 lg 7 p 3, mis näeb ette, et seksuaalse enesemääramise vastase

kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes peatub aegumine kuni

kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmne varem.

Apellatsioonikohus leidis, et aegumine on olemuslikult menetluslik instituut, mistõttu

aegumistähtaja jooksul tehtud seaduse muudatused rakenduvad ka enne nende jõustumist toime

pandud teole.

11. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et vaatamata menetluslike tunnuste evimisele

paikneb aegumise regulatsioon karistusseadustikus, millest võib järeldada seadusandja tahet allutada

see ka karistusseadustiku üldosa muudele sätete, sealhulgas karistusseaduse ajalise kehtivuse

reeglistikule KarS § 5 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus

asjas nr 31111402, p 6.3 ja 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3115016, p 25). Sellest tulenevalt

kohaldatakse süüteo aegumise kontrollimisel üldjuhul seadust, mis kehtis teo toimepanemise ajal,

v.a juhul, kui hilisem seadus leevendab tema olukorda (KarS § 5 lg 2). Samuti saab järeldada, et

isiku olukorda raskendav aegumist puudutav regulatsioon tagasiulatuvalt ei kohaldu (KarS § 5 lg 3).

Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses,

leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud

regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse

täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3119216, pd 26-27). Eeltoodust tulenevalt tuleb süüteo

aegumise üle otsustamisel kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb

arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis

tehtud muudatusi.

12. Süüdistuse kohaselt heidetakse P. Neuhausile ette kahel korral alla kümneaastase A-ga

oraalsesse suguühendusse astumist, kasutades ära kannatanu võimetust toimunust aru saada. Nii

süüdistuses kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsuses kvalifitseeriti tegu KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6

järgi. Seejuures kirjeldatakse teo toimepanemist küll kahe konkreetse ajaliselt ja ruumiliselt

eraldiseisva käitumisaktina (kahel korral kannatanu suguti imemine), kuid nende tegude

toimepanemise ajana käsitatakse ajavahemikku 2001. a – 11. september 2005. Ka kohtumenetluse

käigus ei ole teo toimepanemise aega täpsemalt tuvastatud. Seega ei ole välistatud, et tegu on toime

pandud kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal, s.o enne 1. septembrit 2002. Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo

kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3111414, p 1017 ja nr 3113716, p 9). Eeltoodust tulenevalt pidid

maa- ja ringkonnakohus karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks tuvastama, et kõnealused

teod on kindlasti toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal – mida ei tehtud – või, kui teo

toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on

isikule soodsam. Riigikohtu hinnangul ei ole ka see tingimus täidetud.

12.1.

P. Neuhausile etteheidetav tegu ei olnud kuni 1. septembrini 2002 kehtinud kriminaalkoodeksi

järgi kvalifitseeritav KrK § 115 (vägistamine) järgi, nagu ekslikult leidis ringkonnakohus, vaid KrK

§ 1151 (sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil) järgi. Nimelt nägi KrK § 115 ette vastutuse

6(9)

1-17-4243

vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud

koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 1151 lg 2 nägi aga sõltumata

kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil

toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn

ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas

nr 3115801, p 6.2). Kriminaalkoodeksi kohaselt nähti karistusena sellise teo eest ette

vabadusekaotus kahest kuni kuue aastani, s.o tegemist oli teise astme kuriteoga (KrK § 72 lg 3).

12.2.

KrK § 53 lg 1 p 2 kohaselt aegus teise astme kuritegu viie aasta möödumisel kuriteo

toimepanemisest. KrK § 53 lg 2 nägi küll ette, et kuriteo aegumine katkeb uue kuriteo

toimepanemisel, kuid sellist sätet ei ole kehtivas karistusseadustikus, mida tuleb isiku olukorra

kergendava seadusena seetõttu kohaldada tagasiulatuvalt. Kehtiva KarS § 81 lg 7 p 3 näeb

tõepoolest ette, et seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui

kaheksateistaastase isiku suhtes peatub aegumine kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni,

kuid sellist aegumise peatumise alust ei tundnud teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeks,

mistõttu ei saa seda sätet P. Neuhausi vastutust raskendavana tagasiulatuvalt kohaldada.

12.3.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kolleegiumi hinnangul seega pidada võimalikuks, et P. Neuhaus pani

talle etteheidetavad teod toime veel kriminaalkoodeksi kehtivusajal, s.o viimase võimaliku

kuupäevana tuleb kõne alla 31. august 2002. Sellest johtuvalt tuleb nõustuda kaitsja seisukohaga, et

P. Neuhausi kõnealused teod aegusid sellest viie aasta möödumisel, s.o 1. septembril 2007 ja

kriminaalmenetlus tuleb nende tegude osas lõpetada.

13. P. Neuhausi süüdistatakse ka selles, et ajavahemikul 2001. a – 11. september 2005 kaasas ta

lapseealise A-d korduvalt ja järjepidevalt (sagedusega vähemalt kord nädalas) sugulise kire

rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, s.o katsudes vahetult ja läbi riiete lapse suguorganit,

samal ajal rahuldades ennast. Erinevalt suguühendusse astumisest kirjeldatakse nii süüdistuses kui

ka kohtuotsustes süüdistatava tegevust sama kannatanu vastu suunatud sarnaste käitumisaktidena,

mis pandi toime süüdistuses nimetatud ajavahemiku kestel. Seega on kolleegiumi hinnangul

põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist oli jätkuva süüteoga, mida tuleb kvalifitseerida

teo lõpuleviimisel kehtinud seaduse, s.o KarS § 142 lg 2 järgi. Seejärel tuleb siiski kontrollida

aegumise sätete kohaldumist. 11. septembril 2005 kehtinud karistusseadustiku tähenduses oli

tegemist teise astme kuriteoga, mis aegus viie aasta möödudes teo lõpuleviimisest. Kõne alla ei tule

aegumise katkemine uue kuriteo toimepanemise tõttu, sest seda ei luba karistusseadustiku kehtiv

redaktsioon, ega aegumise peatumine KarS § 81 lg 7 p 3 alusel, sest kõnealune säte ei kehtinud teo

toimepanemise ajal. Eeltoodust tulenevalt tuleb kolleegiumi hinnangul nõustuda kaitsja

seisukohaga, et P. Neuhausi tegu on ka selles osas alates 12. septembrist 2010 aegunud ja

kriminaalmenetlus tuleb ka selles osas lõpetada.

14. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul aegunud P. Neuhausi tegu, mis vastab KarS § 146 (kehtiva

karistusseadustiku redaktsiooni § 145 lg 2) tunnustele, s.o sugulise kire rahuldamine noorema kui

neljateistaastase isikuga, kui ei esine vägistamise tunnuseid. Teo toimepanemise aeg on süüdistuse

kohaselt 12. september 2005 – 2008. a sügis ja tegemist on süüdistuse ning kohtuotsuste

põhjendustest nähtuvalt jätkuva süüteoga, s.o sama kannatanu vastu suunatud korduvate ja

olemuselt sarnaste käitumisaktidega, mis pandi toime süüdistuses nimetatud ajavahemiku kestel.

Jätkuva süüteo puhul arvutatakse aegumise tähtaega viimase osateo lõpuleviimisest, s.o praegusel

7(9)

1-17-4243

juhul alates 2008. a sügisest. Kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on piisavalt

põhjendanud seisukohta, et teo toimepanemine jätkus kuni 2008. aastani. Kuna jätkuva teo

toimepanemise ajal jõustus KarS § 81 lg 7 p 3, peatus aegumine kannatanu täisealiseks saamiseni,

mistõttu vaatlusalune tegu ei ole praeguseks ajaks aegunud.

II

15. Kolleegium märgib väljaspool kassatsiooni piire, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt

tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mis seisneb järgmises.

16. Maakohus tunnistas P. Neuhausi süüdi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi C ning B suhtes toime

pandud sugulise iseloomuga teos, mis seisnes lapse suguorgani puudutamises, ja mõistis talle selle

eest ka karistuse. Samas käsitas maakohus kohtuotsuse põhiosas tõendeid analüüsides P. Neuhausi

eelkirjeldatud tegevust hoopis seksuaalse ahvatlemisena KarS § 179 lg 11 tähenduses. Täpsemalt on

kohtuotsuses leitav vaid järgnev arutluskäik: „Nendes kuriteoepisoodides tunnistab Peep Neuhaus

sisuliselt oma süüd kogu süüdistuse mahus. Nii nähtub alaealiste kannatanute C ja B ütlustest, et

mees on kutsunud neid oma autosse, et B on istunud mehe süles ja et mees hoiab ümbert kinni.

Vahel paneb käe pükstesse ja näpib poisi noksi. /…/ Kohtu hinnangul kõiki neis episoodis kogutud

tõendeid kogumis hinnates on tuvastatud, et Peep Neuhaus on toime pannud KarS § 179 lg 11 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.“

16.1.

Kohtuotsuse põhjendustes ei seostata süüdistatavale etteheidetavat tegu seega KarS § 141 lg 2

pde 1 ja 6 tunnustega. Seejärel P. Neuhausile mõistetud karistust põhjendades märgib maakohus

siiski, et C ja B suhtes toimepandud tegude osas mõistab ta P. Neuhausile karistuse ka KarS § 141

lg 2 pde 1 ja 6 järgi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul rikkus maakohus sel moel oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 pde 7 ja 8 tähenduses, sest kohtuotsuse põhjenduskäik ei

ole jälgitav ja resolutiivosas sisalduvad järeldused on vastuolus kohtuotsuse põhiosas teole antud

materiaalõigusliku hinnanguga. Ringkonnakohus ei pööranud rikkumisele tähelepanu ega

kõrvaldanud seda, rikkudes sellega omakorda KrMS § 339 lg-t 2. See puudus toob vältimatuna

kaasa kohtuotsuste tühistamise C ja B suhtes toimepandud vägistamistegudes.

16.2.

Maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 179 lg 11 ja § 1751 lg 2 järgi. Seda põhjusel, et eelkirjeldatud rikkumise tõttu ei ole

kohtuotsuste põhjal võimalik aru saada, millised P. Neuhausile etteheidetavad B ja C suhtes toime

pandud teod vastavad kohtu hinnangul KarS § 179 lg 11, millised aga KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6

tunnustele. Kuna süüdistus KarS § 1751 lg 2 järgi hõlmab praeguses asjas teo toimepanemist isiku

poolt, kes on varem toime pannud KarS § 179 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo, ei ole ka selles osas

lõpliku õigusliku hinnangu andmine võimalik enne, kui lahendatakse KarS § 179 lg 11 süüdistusega

seonduv. Seda lisaks põhjusel, et kohtuotsustest ei nähtu, millistele tõenditele on rajatud seisukoht,

et KarS § 179 lg 11 järgi kvalifitseeritud tegu eelnes ajaliselt KarS § 1751 järgi kvalifitseeritud

käitumisaktile. Nimelt pani süüdistuse kohaselt P. Neuhaus KarS § 1751 tunnustele vastava teo

toime 10. oktoobril 2015. KarS § 179 järgi esitatud süüdistuse kohaselt pani P. Neuhaus teo toime

ajavahemikus 2015. a sügis – 2016. Kuna 2015. a sügis võib tähendada ka aega pärast 10. oktoobrit

2015, ei nähtu süüdistusest ega kohtuotsustest, mis põhjendustel leiti, et laste seksuaalne

ahvatlemine leidis aset enne lapsporno jälgimist. Sellega rikkusid kohtud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

8(9)

1-17-4243

16.3.

Võttes arvesse, et kirjeldatud menetlusõiguse rikkumised said alguse maakohtust, saadab

Riigikohus selles osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

III

17. Tühistades maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises A

suhtes toimepandud tegudes, ei käsitle kolleegium küsimust, kas ringkonnakohus väljus

kriminaalasja arutamisel kannatanu apellatsiooni piiridest. Samuti ei lahenda kolleegium KarS

§ 141 sanktsiooni ülemmäära põhiseaduspärasusega seonduvat.

18. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 362 pst 1 ja § 361 lg 1 pst 4, tühistab Riigikohus

maa- ja ringkonnakohtu otsuse osas, milles P. Neuhaus tunnistati süüdi ja karistati A suhtes

toimepandud tegudes KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning § 142 lg 2 järgi, ja lõpetab selles osas

kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. KrMS § 362 p 2 ja § 361 lg 1 p 6 alusel tühistab

Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 141 lg 2 pde 1 ning 6 järgi C ja B suhtes toimepandud tegudes. Samuti tühistab kolleegium

maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 179 lg 11 ja

§ 1751 lg 2 järgi. Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse P. Neuhausile liitkaristuse

mõistmises, süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmises ja asitõendeid puudutavas osas.

Kriminaalasi saadetakse selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. P.

Neuhausi süüditunnistamises KarS § 146 (kehtivas redaktsioonis KarS § 145 lg 2) järgi jätab

kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Seetõttu jätab kolleegium muutmata ka

süüdistatavale tõkendina kohaldatud vahistamise. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)