2-17-5275/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.09.2017 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

08.02.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-5275

Kohtuasi

XX hagi YY (pankrotis) pankrotihalduri Toomas

Saarma vastu nõude tunnustamiseks YY (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.09.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX)

Kostja YY (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

1. XX (hageja) esitas 01.04.2017 Harju Maakohtule hagi YY (pankrotis) pankrotihalduri

Toomas Saarma (kostja) vastu, milles palus tunnustada hageja 40 000 euro suurust nõuet YY

(võlgnik) pankrotimenetluses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja võlgnik sõlmisid 12.03.2012 laenulepingu, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu

40 000 eurot. Võlgniku pankrot kuulutati välja 03.10.2016. Hageja esitas nõuete kaitsmise

koosolekule tunnustamiseks laenulepingust tuleneva nõude. Sellele esitas vastuväite kostja,

kelle hinnangul ei olnud hageja võlgnikule 40 000 eurot üle andnud. Tegelikkuses oli hageja

võlgnikule 40 000 eurot üle andnud ja seda kinnitas võlatunnistuses ka võlgnik.

Vastuseks kostja aegumise vastuväitele märkis hageja, et tema nõue ei olnud aegunud, sest

hageja ja võlgnik sõlmisid 10.03.2013 tähtaja pikendamise kokkuleppe, mille järgi kohustus

võlgnik laenu tagastama 12.03.2015. Seega aegub hageja nõue 12.03.2018. Isegi kui kirjeldatud

kokkulepet mitte arvesse võtta, siis võlgniku kinnituskirja sai käsitleda aegumise vastuväitest

loobumisena.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata.

Hageja nõue oli aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1, § 146 lg 1 ja

§ 147 lg-te 1 ja 2 järgi aegub tehingust tulenev nõue kolme aasta jooksul alates hetkes, kui

õigustatud isikul oli õigus nõuda kohustuse täitmist. Vaidlusaluse laenulepingu järgi kohustus

võlgnik tagastama 40 000 eurot hiljemalt 13.03.2013, s.t nõue muutus sissenõutavaks

14.03.2013 ja nõue aegus 14.03.2016. Seega oli nõue hetkeks, kui hageja esitas nõude

pankrotimenetluses (17.10.2016), aegunud. Puudusid tõendid, et nõude aegumine oleks

vahepeal katkenud või peatunud. Laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkulepe oli

sõlmitud ilmselt tagantjärele. Sellele viitasid järgmised asjaolud: (1) hagejal oli kohustus

esitada pankrotimenetluses

kõik

nõudeavalduses

väljatoodud

asjaolusid tõendavad

dokumendid, kuid kokkulepet maksetähtaja pikendamiseks hageja ei esitanud, (2) kuigi

nimetatud kokkulepe oli sõlmitud juba 10.03.2013, oli hageja poolt pankrotihaldurile esitatud

nõudeavalduses näidatud laenu tagastamise tähtajana siiski 13.03.2013, mis oli ilmses vastuolus

kokkuleppega ning (3) kokkuleppe dokumendis oli kasutatud mineviku vormi laenu

tagastamise tähtaja kirjeldamisel, kuigi see oli väidetavalt sõlmitud enne laenu tagasimaksmise

tähtaja saabumist.

Alternatiivselt märkis kostja, et hageja ei tõendanud 40 000 euro üleandmist võlgnikule. Kostja

edastas hagejale 17.02.2017 kirja, milles palus hiljemalt 27.02.2017 esitada laenu üleandmist-

vastuvõtmist tõendavad dokumendid (nt üleandmise-vastuvõtmise akti, konto väljavõtte vm).

Hageja sai kirja kätte 20.02.2017, kuid nõutud dokumente ei esitanud. Tuginedes

pankrotiseaduse (PankrS) § 100 lg-le 2 esitas kostja hageja nõudele vastuväite täies ulatuses.

Lisaks ei olnud 40 000 euro sularahas laenuks andmine eluliselt usutav. Võlgniku väidetav

kinnitus raha saamise kohta eelnevat seisukohta ei vääranud. Võlgnik andis kinnituse laenu

saamise kohta 21.05.2017, mitte laenulepingu sõlmimise ajal. Pankrotivõlgnik ei saa asuda

pankrotimenetluse kestel kinnitama oma pankroti väljakuulutamise eelsete kohustuste suurust.

Pankrotimenetluses on sellise kinnituse andmise vormiks kehtestatud varade ja kohustuste

nimekirja esitamine haldurile (PankrS § 85). Võlgnik ei ole hoolimata tema kohustamisest

kohtu poolt esitanud täpseid andmeid olemasolevate kohustuste kohta ega kinnitanud vandega

varade ja võlgade nimekirja. Pealegi oli kinnituskiri deklaratiivne võlatunnistus, mille kehtivus

sõltus põhikohustuse kehtivusest. Põhikohustus oli aga aegunud või selle olemasolu oli

tõendamata.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja määras, et hagejalt

väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.

Asjas puudus vaidlus, et võlgniku pankrot kuulutati välja 03.10.2016 ja hageja esitas

17.10.2016 kostjale võlgniku pankrotimenetluses 40 000 euro suuruse nõudeavalduse. Kostja

andis 17.02.2017 e-kirjaga hagejale võimaluse puudustega nõudeavalduse täiendamiseks ja

täpsustamiseks. Hageja nõutud dokumente ei esitanud. 02.03.2017 toimunud nõuete kaitsmise

koosolekul esitas pankrotihaldur hageja nõudele täies ulatuses vastuväite. Hageja palus kohtult

oma nõue tunnustada. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja nõue oli aegunud ja/või piisavalt

tõendatud.

Hagi nõude tunnustamiseks esitati tähtaegselt. Seega oli kohtu ülesandeks tuvastada, kas hageja

nõue võlgniku vastu oli kehtiv ja muutunud võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise ajaks

sissenõutavaks. Hagiavalduse järgi oli hagejal võlgniku vastu laenulepingust tulenev nõue.

Hiljem täiendas hageja nõude õiguslikku alust ja leidis, et tema nõue tuleneb mh

võlatunnistusest. Kohus leidis, et kostja vastuväited hageja nõude tunnustamata jätmiseks olid

põhjendatud.

Nõue oli aegunud. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-tele 1 ja 2 muutus laenulepingust

tulenev nõue sissenõutavaks 14.03.2013 ja nõue aegus kolm aastat hiljem. Väite kohta, et

hageja ja võlgnik leppisid 10.03.2013 kokku uue laenu tagastamise kuupäeva, mistõttu ei olnud

nõue aegunud, leidis kohus järgmist. Ärakiri 10.03.2013 dateeritud kokkuleppest, millega

hageja ja kostja väidetavalt pikendasid laenu tagasi maksmise tähtaega, ei olnud tõendina

usaldusväärne ja sellega tuli jätta arvestamata. Põhjused, miks kohus leidis, et vaidlusaluse

kokkuleppe dokument ei olnud usaldusväärne, olid järgmised. Hageja ei esitanud, hoolimata

kohtu vastavasisulisest palvest, dokumendi originaali. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 273 lg 5 järgi, kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda

algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei esitata. Kui kohtu

nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kui

tõend ei ole usaldusväärne, tuleb sellega jätta arvestamata (TsMS § 238 lg 5). Otsustamisel

võttis kohus arvesse asjaolu, et hageja esitas viidatud kokkuleppe alles kohtumenetluses pärast

kostja vastavasisulist vastuväidet. Laenulepingu tähtaja pikendamise kokkulepe oli hageja

nõude sissenõutavuse seisukohalt sedavõrd oluline dokument, mis tulnuks esitada koheselt koos

nõudeavaldusega pankrotihaldurile. Lisaks oli dokument vastuolus nõudeavaldusega, kus on

laenu tähtajana märgitud 13.03.2013. Hageja põhjendus, et ta ei saanud esitada dokumendi

originaali, sest see jäi võlgniku kätte, ei olnud veenev. Nimelt oli hagejal võimalik saada

menetluse kestel võlgniku kinnituskiri võla suhtes, mis ei saanud toimuda võlgnikuga

suhtlemata.

Kostja vastuväited olid põhjendatud ka osas, milles kostja leidis, et hageja nõue ei olnud

tõendatud. Kostja palus kooskõlas PankrS § 55 lg-ga 1, § 94 lg-ga 3 ja § 101 lg-ga 1 17.02.2017

hagejal esitada laenusuhte olemasolu tõendavaid dokumente. Kuid hageja seda ei teinud.

Hageja esitatud võlgniku kinnitus laenukohustuse olemasolu kohta eelnevat lünka ei täitnud.

Nimelt oli kinnitus allkirjastatud alles 21.05.2017, s.t pärast võlgniku suhtes pankroti

väljakuulutamist. Pankrotivõlgnik ei saa pärast tema suhtes pankroti väljakuulutamist anda

pankrotihalduri teadmata võlausaldajatele kinnitusi pankroti väljakuulutamise eelsete

kohustuste suuruse kohta, sest tulenevalt PankrS-st on võlgnik kohustatud esitama oma vara ja

kohustuste nimekirja pankroti väljakuulutamise päeva seisuga haldurile (PankrS § 85 lg 1).

Lisaks kaotab pankroti väljakuulutamisega füüsilisest isikust võlgnik õiguse teha seoses

pankrotivaraga mistahes tehinguid (PankrS § 35 lg 1 p 4), mis tähendab mh ka seda, et

füüsilisest isikust pankrotivõlgnik ei saa pärast pankroti väljakuulutamist anda seoses

pankrotivaraga (mille hulka kuuluvad ka rahaliselt hinnatavad kohustused) võlausaldajatele

võlatunnistusi, mistõttu need on vastuolu tõttu seadusega kehtetud (TsÜS § 87).

Eelnevale lisaks ei olnud kostjal õigust tugineda võlgniku kinnituskirjale kui deklaratiivsele

võlatunnistusele seetõttu, et tegemist oli alusega, millele pankrotihaldurile esitatud

nõudeavalduses ei tuginetud. PankrS § 107 kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus

võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta

oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja tugines pankrotimenetluses

esitatud nõudeavalduses ainult laenulepingule, mitte aga võlgniku deklaratiivsele

võlatunnistusele.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puudusid.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus

rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis selgitamata, kas kohtu hinnangul oli tähtaja

pikendamise kokkulepe ebausaldusväärne ja võltsitud, sest võltsitud oli allkiri või oli dokument

koostatud tagantjärele.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel. Maakohus on vaidlustatud osas kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme,

hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitanud

piisava põhjalikkusega, miks on hageja nõue aegunud. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud

väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Hageja ainus vastuväide maakohtu otsusele on see, et maakohus jättis otsuses võtmata

seisukoha, mis oli kohtu hinnangul 10.03.2013 dateeritud kokkuleppe ärakirjas võltsitud, kas

allkiri või oli dokument koostatud tagantjärele. Hageja ise oli veendumusel, et vaidlusaluse

dokumendi ärakiri ei olnud võltsitud. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus leidis,

et sõltumata aegumise vastuväitest, ei olnud hageja nõude olemasolu tõendatud.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud osas maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654

lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus

järgmist. Esmalt märgib ringkonnakohus, et dokumentaalse tõendina on käsitletavad nii

algdokumendid kui ärakirjad (vt TsMS § 272 lg-t 1 ja § 273 lg-t 1). Samas peab pool

algdokumendi asemel ärakirja esitamisel olema valmis kohtu nõudmisel TsMS § 273 lg 5 alusel

kohtusse toimetama algdokumendi, et kohtul oleks võimalik veenduda ärakirja õigsuses.

Tuginedes eelnevale sättele ja kostja TsMS § 277 lg 1 alusel vormistatud taotlusele, nõudis

kohus 12.06.2017 hagejalt algdokumendi esitamist (lk 51). Hageja nõutud algdokumenti ei

esitanud.

Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või

arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja (TsMS § 277 lg 4). Sama on sätestatud

TsMS § 238 lg-s 5, mille kohasel võib tõendi jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt

ebausaldusväärne. Kohus hoiatas hagejat sellest 12.06.2017 kirjas (lk 51), s.t tõendi

kõrvalejätmine selle ebausaldusväärsuse tõttu ei olnud hagejale üllatuslik. Seaduse viidatud

sätted ei sea kohtule kohustust olukorras, kus kohus on veendumusel, et dokument on

ebausaldusväärne, võtta seisukoht, kas võltsitud on allkiri või on dokument vormistatud

tagantjärele. Kui menetlusosaline on tõendi vaidlustanud, kohus on nõudnud algdokumendi

esitamist ärakirja ehtsuse väljaselgitamiseks, kuid hageja ei ole algdokumenti esitanud ja selle

esitamata jätmist piisavalt põhistanud, jätab kohus TsMS § 277 lg-le 4 ja § 238 lg-le 5 tuginedes

vaidlustatud dokumendiga lahendi tegemisel arvestamata. Vastuse küsimusele, mis täpselt oli

dokumendis võltsitud, kas allkiri vm, saab anda ekspert originaaldokumendi põhjal. Kuid

vastuse puudumine (nt juhul, kui vaidlustatud ärakirja esitaja ei edasta kohtule algdokumenti)

ei takista kohtul TsMS § 277 lg 4 ja § 238 lg 5 kohaldamist.

Kuivõrd laenulepingu järgi tuli laen tagasi maksta hiljemalt 13.03.2013, hageja esitas nõude

pankrotimenetluses 17.10.2016 ning puudusid tõendid, et nõude aegumine oleks vahepeal

katkenud või peatunud, oli hageja nõue aegunud ja kostjal oli õigus esitada nõuete kaitsmise

koosolekul hageja nõudele vastuväide.

Eelnevalt kirjeldatud põhjusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulud

7. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonkaebuse

esitamisest

tingitud

menetluskulud

kaebuse

esitaja

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing