3-16-1435/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1435

Haldusasi

AU, IS, MK ning Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ kaebus

Kuusalu Vallavolikogu 29. juuni 2016. a otsuse nr 34

tühistamiseks ning Kuusalu valla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – AU, IS, MK ning Klaabu, Nipi ja Tige

Kala UÜ, esindaja vandeadvokaat Kaido Loor

Vastustaja – Kuusalu vald, esindajad Peeter Raudsepp

ja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Kolmas isik – HE, esindaja Tuulikki Laesson

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. märtsi 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

HE apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16. jaanuari 2018. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta HE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. märtsi 2017.

a otsus haldusasjas nr 3-16-1435 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.03.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-16-1435

2(9)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kuusalu Vallavolikogu 25.10.2000 otsusega nr 32 algatati Mäepea külas Kuusiku VI ja

Kuusiku VII maaüksuste detailplaneering. Otsuse nr 32 lisaks oleva detailplaneeringu

lähteülesande järgi tuli planeeritavale alale ette näha jalgrada mereni, mida oleks võimalik

kasutada kõigil planeeritavale alale jäävate kruntide omanikel, vallaelanikel ja külastajatel.

Kuusalu Vallavolikogu 17.10.2002 otsusega nr 112 kehtestatud Mäepea küla Kuusiku V,

Kuusiku VI ja Kuusiku VII kinnistute (Kuusiku asum) detailplaneering nägi ette, et

Rannaheina tee 2 kinnistu on koormatud 8 meetri laiuse teeservituudi seadmise vajadusega.

Servituudiala ühendab kallasrada ja Rannaheina tee teemaad, et tagada jalakäijatele

juurdepääs mere äärde kallasrajale.

2. MTÜ Kuusikuranna esitas 26.05.2016 Kuusalu Vallavalitsusele taotluse määrata Kuusalu

vallas Mäepea külas Rannaheina tee 2 kinnistul (kinnistusregistri nr 9682402, katastritunnus

35201:002:0322) asuv juurdepääsutee kallasrajale avalikult kasutatavaks teeks või seada

sellele sundvaldus.

3. Kuusalu Vallavolikogu ei nõustunud 29.06.2016 otsuses nr 34 MTÜ Kuusikuranna

taotlusega.

4. AU, IS, MK ning Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ esitasid 16.07.2016 Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada otsus nr 34 ja kohustada vastustajat tegema

taotluse kohta uus otsus.

Kaebajatele kuuluvad Mäepea külas asuvad kinnistud. Rannaheina tee 2 kinnistu omanik HE

on välja ehitanud juurdepääsutee kallasrajale, kuid takistab selle kasutamist lukustatud

väravaga. Seega on juurdepääs tagatud vaid näiliselt. Rannaheina tee 2 kinnistule ei ole seatud

servituuti.

Otsus nr 34 on õigusvastane. Lähikonna kinnistuomanikke ei ole menetlusse kaasatud ega ära

kuulatud. Otsus on põhjendamata ning selles puudub faktiline ja õiguslik alus. Otsuse

tagantjärgi motiveerimine ei muuda seda õiguspäraseks. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

(KeÜS) § 38 lg 7 järgi on juurdepääs kallasrajale igaühe õigus ning kohalikul omavalitsusel

tuleb see tagada. Ka Kuusiku asumi detailplaneeringuga on ette nähtud juurdepääs

kallasrajale. Otsuses nr 34 ei ole kaalutlusi, miks ei saa Rannaheina tee 2 kinnistul paiknevat

jalgrada määrata avalikuks kasutuseks.

Otsus nr 34 on õigusvastane ka juhul, kui lugeda selle põhjendusteks otsuses tehtud viidet HE

15.06.2016 seisukohtadele. Rannaheina tee L2 on kergliikluseks ja jalakäijate jaoks avalikus

kasutuses. Asjaolu, et Kuusiku asumi detailplaneering näeb ette mitu juurdepääsuteed

kallasrajale, ei tähenda, et mõne neist võiks sulgeda. Vaidlusalune jalgrada on tee

ehitusseadustiku (EhS) § 92 tähenduses, sest see on tekkinud inimese töö tulemusena (pinnase

tõstmine, rohu niitmine, paekivide laotamine rajale) ja rajatud inimeste liikumiseks. Kuusiku

asumi detailplaneeringuga ette nähtud servituudiala ei tähenda seda, et HE valib, kellele ta

3-16-1435

3(9)

servituudi annab, vaid seda, et see antakse isikutele, kes seda soovivad, või kohalikule

omavalitsusele. Vastasel juhul muutuks servituudiala ettenägemine detailplaneeringuga

sisutuks. HE ei ole pakkunud kaebajatele isikliku kasutusõiguse seadmist, vaid üksnes

ebamõistlike tingimustega lepingut raja kasutamiseks. Kallasrajale juurdepääsu tagamine on

kohaliku omavalitsuse kohustus, seega on loogiline eeldada, et jalgraja nõue kallasrajani oligi

detailplaneeringu eesmärk. Vastustaja leidis veel 2006. a-l, et jalgtee on vajalik.

Kaebajatel on kaebeõigus, sest MTÜ Kuusikuranna tegutses taotluse esitamisel kaebajate

huvides ja nimel ning tal oli olemas kaebajate heakskiit. Vaidlusalune otsus piirab kaebajate

subjektiivset õigust pääseda kallasrajale. Vastustaja teadis, keda MTÜ Kuusikuranna esindas.

Kuna KeÜS § 38 lg-s 7 ette nähtud õigus on igaüheõigus, siis ei pea kaebaja kaebeõiguse

omamiseks olema maaomanik ega ka füüsiline isik.

5. Kuusalu vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja piirkonna elanikke on piisaval määral menetlusse

kaasatud. HE-le ei saa esitada nõuet kinnistu koormamiseks avaliku teega, sest juurdepääs

avalikult teelt (Kuusalu-Valkla maanteelt) Rannaheina tee 2 kinnistuni ei ole avalik. Kuusiku

asumi detailplaneeringust ei tulene kohustust rajada avalikke teid.

6. HE palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajatel puudub kaebeõigus. Taotluse esitas MTÜ Kuusikuranna, kelle subjektiivseid

õigusi ei ole rikutud. MTÜ-l Kuusikuranna puudus õigus esitada taotlust kaebajate huvides.

Kallasraja kasutamise õigus on olemuselt inimesekeskne ja juriidiline isik ei saa seda õigust

kasutada.

Otsus nr 34 on õiguspärane. Lisaks otsuses viidatud dokumentidele tuleb arvesse võtta

vallavolikogu 29.06.2016 istungi protokolli nr 1-1/8. Selle järgi ütles vallavanem, et

Rannaheina tee 2 asuvat jalgrada ei ole võimalik määrata avalikuks teeks, sest sellel puuduvad

teele vajalikud tunnused.

Isegi kui tühistada otsus nr 34 vormi- või menetlusnõuete rikkumise tõttu, tuleks vastu võtta

uus samasugune otsus. Rannaheina tee 2 kinnistul asuv jalgrada ei ole tee EhS § 92 lg 1

tähenduses, vaid üksnes niidetud ja tallatud rada. Jalgteed ei ole õiguslikult võimalik määrata

avalikuks teeks ega seada sellele sundvaldust. Kuusiku asumi detailplaneeringuga on

Rannaheina tee 2 kinnistule ette nähtud servituudikohustusega ala, mitte avalik tee. Kui

jalgrada oleks detailplaneeringuga ette nähtud avalikult kasutatavaks teeks, oleks selleks

olnud vajalik määrata avalikeks teedeks ka Rannaheina tee ja Rannaoja tee. Rannaheina tee on

eratee, millele sissesõitu takistab tõkkepuu ja liikluskorraldusvahend. Rannaheina tee 2

kinnistul asuv jalgrada ei ole ainus ligipääs kallasrajale. Juurdepääs kallasrajale ei pea olema

tagatud igalt kaldaäärselt kinnisasjalt, vaid mõistlike vahemaade tagant. Kui vastustajal

puudub alus teistsuguse otsuse tegemiseks, siis ei saa nõuda haldusakti tühistamist üksnes

haldusakti vorminõuete rikkumisele viidates.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.03.2017 otsusega kaebuse, tühistas otsuse nr 34 ja

kohustas vastustajat vaatama kaebajate taotlus uuesti läbi. Halduskohus mõistis Kuusalu

vallalt kaebajate kasuks välja riigilõivu 60 eurot.

KeÜS § 38 lg 4 sätestab kallasraja kasutamise õiguse igaühe õigusena. KeÜS § 38 lg 7

kohustab kohaliku omavalitsuse üksust tagama kallasrajale avaliku juurdepääsu. Sellele vastab

isiku õigus nõuda kohaliku omavalitsuse üksuselt kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamist.

Riigikohus leidis 01.03.2017 otsuses nr 3-3-1-79-16 (p 22), et igaühe õigus kallasrada

kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda. Seega on kaebajatel kaebeõigus. Ilmselgelt

3-16-1435

4(9)

on kaebajad piirkonna elanike ja kinnistu omanikena ka isiklikult puudutatud isikud, sest

nende soov kallasrada kasutada ja sellele juurde pääseda ei ole vaid hüpoteetiline. Igaühe

õigusena on kallasrajale juurdepääsu õigus ka Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ-l. Seda saab

pidada tema majanduslikes huvides olevaks, sest tema omandis on selles piirkonnas olev

kinnistu, mida ta üürib välja. Selles piirkonnas kinnistut üüriv isik on ilmselgelt huvitatud ka

kallasraja kasutamisest. Äriühingul võib ka endal tekkida kinnistu omanikuna vajadus

kasutada kallasrada. MTÜ Kuusikuranna taotlusest on selgelt näha, et MTÜ esitas taotluse

oma liikmete huvides ja nimel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 13 lg 1 lubab

menetlusosalisel kasutada haldusmenetluses esindajat. HMS ega tsiviilseadustiku üldosa

seadus (TsÜS) ei sea piirangut esindaja isikule. Vastustajal ei tekkinud menetluses kahtlust,

keda MTÜ esindas. Kaebajad on nõustunud MTÜ tegutsemisega nende nimel. Järelikult tuleb

lugeda volitus antuks (TsÜS § 118 lg 2). Kuna kaebajad on läbinud kohtueelse menetluse, on

neil õigus vaidlustada taotluse kohta tehtud otsust ja nõuda vastustaja kohustamist

(riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 3, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg

2).

Otsus nr 34 ei vasta HMS §-de 54 ja 56 nõuetele. Selles puuduvad põhjendused ja otsuses

pole viidatud dokumendile, kus need võiksid sisalduda. Otsuses pole näidatud selle andmise

faktilist ja õiguslikku alust ega toodud välja kaalutlusi, millest vastustaja on lähtunud taotluse

rahuldamata jätmisel. Alusetu on kolmanda isiku arvamus, et põhjendused sisaldusid

vallavalitsuse

esitatud

ettepanekus.

Vastustaja

selgitas

03.02.2017

seisukohas,

et

vallavalitsuse ettepanek esitati vallavolikogule eelnõu kujul, millega tehti ettepanek mitte

nõustuda kaebajate taotlusega. Kuusalu Vallavalitsuse 16.06.2016 istungi protokolli nr 23 p-st

24.5 nähtub vaid otsustus esitada eelnõu volikogule menetlemiseks, kuid seal ei ole

põhjendusi. Kuusalu Vallavolikogu 29.06.2016 istungi protokolli nr 1-1/8 p-s 9 on vaid üks

üldsõnaline põhjendus – vallavalitsus leidis, et tee ei vasta tee tunnustele. Põhjenduste ja

kaalutluste välja toomata jätmine ei võimalda kohtul kontrollida, kas vastustaja on arvestanud

otsuse tegemisel kõigi oluliste ja asjakohaste asjaoludega ega ole teinud otsuse langetamisel

kaalumisvigu. Kontrollimist mittevõimaldav haldusakt on õigusvastane ja tuleb tühistada.

Tegemist ei ole pelgalt vormiliste rikkumistega, sest puudub alus arvata, et vastustaja jõuab

asja uue menetlemise käigus sama lahenduseni.

Vastustajal on KeÜS § 38 lg 7 järgi kohustus tagada planeeringutega kallasrajale avalik

juurdepääs. Enne KeÜS kehtima hakkamist sätestas sellise kohustuse looduskaitseseaduse

(LKS) § 36 lg 2. Kuusiku asumi detailplaneering näeb kallasrajale ette kaks juurdepääsuteed –

üks on üle Rannaheina tee 2 kinnistu ja teine üle Põhja tee 18 kinnistu (vt detailplaneeringu

joonis; I kd tl 25). Detailplaneeringu seletuskirjas on selgitatud, et Rannaheina tee 2 „krunt on

koormatud 8,0 m laiuse teeservituudi vajadusega. Servituudi ala ühendab kallasrada ja

teemaad (Rannaheina tee)“ (I kd tl 11p); Põhja tee 18 „krunt on koormatud 12,0 m laiuse

teeservituudi vajadusega (kuivenduskraavide hooldus). Servituudi ala ühendab kallasrada ja

teemaa (Põhja tee)“ (I kd tl 13p). Lisaks on detailplaneeringu p-s 5.1 välja toodud, et

Rannaheina teelt on ette nähtud jalakäijatele juurdepääsutee (teeservituudi ala krundil nr 1,

Rannaheina tee 2) mere äärde kallasrajale (I kd tl 22). Seega on detailplaneeringuga ette

nähtud, et juurdepääsutee kallasrajale peab kulgema nii üle Rannaheina tee 2 kui ka üle Põhja

tee 18 kinnistu. Kohalikul omavalitsusüksusel on kohustus järgida kehtestatud planeeringut ja

viia seda ellu osas, mis puudutab tema seadusjärgseid kohustusi (PlanS § 4 lg 1, § 4 lg 2 p 6, §

124 lg 10). Kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine on kohaliku omavalitsusüksuse

kohustus (KeÜS § 38 lg 7). Seega tuleb vastustajal detailplaneeringus ettenähtu ellu viia.

Kuna juurdepääsutee on detailplaneeringuga ette nähtud mõlemale kinnistule, siis puudub

vastustajal õigus keelduda kaebajate taotluse rahuldamisest põhjusel, et neil on võimalik

kasutada kallasrajale juurdepääsuks Põhja tee 18 kinnistul asuvat juurdepääsuteed.

3-16-1435

5(9)

Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei vasta Rannaheina tee 2 kinnistul olev tee õigusaktidega

teele ettenähtud nõuetele. Kui see tee tõepoolest ei vasta teele esitatavatele nõuetele, tuleb

vastavalt Kuusiku asumi detailplaneeringule selline tee rajada. Detailplaneeringus ei ole

tõepoolest sõnaselget nõuet avalike teede rajamise kohta, kuid on ette nähtud avalik

juurdepääs kallasrajale. Praeguses olukorras, kus kolmas isik ei ole võimaldanud avalikku

juurdepääsu kallasrajale temale kuuluva Rannaheina tee 2 kinnistu kaudu, tuleb vastustajal

kaaluda detailplaneeringu elluviimise erinevaid võimalusi (sõlmida kolmanda isikuga leping,

seada kolmanda isiku kinnistul asuvale juurdepääsuteele sundvaldus ja määrata tee avalikuks

kasutuseks – EhS § 94 lg 2; Riigikohtu 09.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-16).

Vajaduse korral tuleb kaaluda ka Rannaheina tee määramist avalikuks kasutamiseks või

detailplaneeringu muutmist. See, et kaebajatel on võimalik taotleda kolmandalt isikult või

maakohtult Rannaheina tee 2 kinnistule servituudi seadmist, ei võta vastustajalt temale KeÜS-

ga pandud kohustusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. HE palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 10.03.2017 otsus ja teha uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Kaebus oleks tulnud jätta läbi vaatamata või rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

Vastustajale esitas taotluse MTÜ Kuusikuranna, mitte kaebajad. Halduskohus on ebaõigesti

tõlgendanud HMS § 13 lg-t 1. Juurdepääsuõigus kallasrajale ei laiene juriidilisele isikule.

Otsus nr 34 õiguspärane. Selle tegemisel on arvestatud kehtivat detailplaneeringut, esitatud

taotlust, Rannaheina tee 2 kinnistu omaniku seisukohti ja vallavalitsuse arvamust. Otsuse alus

on EhS § 94 lg 1 ja Kuusalu Vallavolikogu 29.06.2016 istungi protokollis märgitud asjaolu, et

Rannaheina tee 2 asuvat jalgrada ei ole võimalik määrata avalikuks teeks, sest sellel puuduvad

teele vajalikud tunnused. Jääb arusaamatuks, kuidas vastustaja oleks pidanud seda asjaolu

täiendavalt põhjendama. EhS § 92 lg-st 1 ja § 3 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab tee kui rajatis

olema loodud inimtegevuse tulemusena. HE on vaidlusalast jalgrada üksnes niitnud. Seega ei

ole õiguslikult võimalik määrata nimetatud jalgrada avalikult kasutatavaks teeks. Ja isegi kui

tühistada otsus nr 34 vormi- või menetlusnõuete rikkumise tõttu, tuleks vastustajal vastu võtta

uus samasugune otsus.

Halduskohtu otsuses viidatud KeÜS § 38 lg 7 ega LKS § 36 lg 2 ei kehtinud 17.10.2002, kui

kehtestati Kuusiku asumi detailplaneering. Seega polnud õigusakti, mis oleks kohustanud

vastustajat

lahendama

detailplaneeringus

juurdepääsu

kallasrajale.

Servituudid

on

detailplaneeringus määratud servituudialuse maa omaniku ja detailplaneeringualas asuvate

kinnistute omanike kokkuleppe lihtsustamiseks, tagades kokkuleppele mittejõudmise korral

õigusliku aluse nõuda tsiviilkohtus servituudi seadmist.

Kuusalu valla üldplaneering ei näe samuti ette ligipääsu kallasrajale Rannaheina tee 2

kinnistult. Vaidlusaluse piirkonna naabruses on Salmistu ja Andineeme sadamaalad, mille

kaudu on avalikkusel võimalik pääseda kallasrajani. Juurdepääsu kallasrajale ei saa nõuda

konkreetsest kohast, vaid kohalik omavalitsus peab tagama juurdepääsu kallasrajale mõistlike

vahemaade tagant. Kuusalu valla üldplaneeringus ettenähtud sadamaalade kaudu on seda ka

tehtud. Samas piirkonnas asub veel juurdepääse kallasrajale, millelt kallasrajale minnes saab

kasutada ka Rannaheina tee 2 kallasrada. Halduskohus ei ole neid asjaolusid arvesse võtnud.

KeÜS §-s 38 sätestatud kalda kinnistu omaniku kohustus lubada kallasraja kasutamist ei

hõlma kohustust ehitada välja kallasraja liikumisteid või hoida neid puhtana. Kõik tahavad

kasutada apellandi kinnistu kallasrada, sest apellant hoiab selle heas korras. Väide, et HE ei

luba kallasraja kasutamist oma kinnistul, on tõendamata. HE on üksnes taotlenud kallasraja

3-16-1435

6(9)

kasutajatelt jalgraja korrashoiule tehtud kulude hüvitamist. Praeguseks on sõlmitud ka

servituudileping, mis annab piirkonna elanikele jalgraja kasutusõiguse. Sellega on HE täitnud

detailplaneeringus ettenähtud teeservituudi kohustuse.

Halduskohus on ekslikult leidnud, et vastustajal on võimalus seada apellandi kinnistul asuvale

jalgrajale sundvaldus ja määrata see avalikku kasutusse. Kõik detailplaneeringu alal asuvad

teed, sh vaidlusaluse jalgrajani viiv Rannaheina tee L2 kinnistu, on erateed. Need on suletud

tõkkepuuga ja kõrvalistel isikutel ei ole nende kaudu juurdepääsu jalgrajale. Jalgrada ei saa

määrata avalikult kasutatavaks teeks, kui avalikkus ei pääse jalgrajani. Detailplaneeringuga

ettenähtud teeservituudi vajadusest ei saa tuletada sundvalduse seadmise õigust.

9. Kuusalu vald nõustus HE apellatsioonkaebusega.

10. AU, IS, MK ning Klaabu, Nipi ja Tige Kala UÜ paluvad jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Halduskohus on õigesti tunnustanud kaebajate kaebeõigust. Vaidlustatud otsus on

õigusvastane halduskohtu otsuses märgitud põhjustel. HE valetab, öeldes, et on üksnes niitnud

jalgrada. Kaebajad on tõendanud, et jalgrada on rajatud läbi roostiku ning jalgraja tekitamine

vajas maapinna täitmist ja tõstmist. HE väide, et vastustaja korraldas vaidlusaluse küsimuse

lahendamiseks paikvaatluse, on samuti vale ning seda on kinnitanud ka vastustaja.

Vaidlustatud otsus ei olnud ainuvõimalik, nagu väidab HE.

Kuusiku asumi detailplaneeringu kehtestamise ajal nägi AÕS § 161 ette igaühe õiguse

kallasrada kasutada. See hõlmab õiguse kallasrajale pääseda ja sealt lahkuda. Planeerimis- ja

ehitusseadusest tulenes kohustus määrata detailplaneeringuga tänavate maa-alad ja

liikluskorralduse põhimõtted. Juurdepääs oli kohane lahendada detailplaneeringuga ja seda

vastustaja 17.10.2002 ka tegi. Detailplaneeringu üks eesmärk oli teedevõrgu planeerimine

ning see nägi HE kinnisasja läänepiirile teeservituudi seadmise kallasraja ja teemaa

ühendamiseks jalakäijatele. Kallasrajale peab pääsema ka sellistes lõikudes, kus kallasrada on

katkenud looduslike või tehislike takistuste tõttu (nt kraavid või jõed). Looduslike takistuste

tõttu ei ole võimalik pääseda HE kinnistul asuvale kallasrajale apellatsioonkaebuses nimetatud

sadamaalade kaudu. Detailplaneeringuga nägi vastustaja ette juurdepääsu kallasrajale

konkreetsest sobivast kohast, arvestades mõistlikke vahemaid teiste juurdepääsudega.

Detailplaneering ei puuduta üksnes HE kinnistut, vaid ca 40 elamukrunti, võttes sellega

arvesse

kogu

ümbruskonna

huve

kallasrajale

pääsemiseks.

Alternatiivsete

juurdepääsuvõimaluste olemasolu ei oma seega tähtsust. Halduskohus ei pidanud neid

küsimusi põhjalikult analüüsima, sest vaidlustatud otsuses puuduvad faktilised ja õiguslikud

alused.

HE on sõlminud servituudilepingu MTÜ-ga Kuusiku VII, mille juhatuse liikmeks on HE ise.

See ei olnud detailplaneeringu eesmärk. Kaebajatel ei ole lubatud MTÜ Kuusiku VII liikmeks

saada. Sellise servituudilepinguga ei saa täita detailplaneeringuga ettenähtud kohustust.

Juurdepääsu HE kinnistul asuvale kallasrajale takistab lukustatud värav.

HE väide, et vastustajal ei ole õiguslikult võimalik määrata eraomandis olevat jalgrada

avalikult kasutatavaks teeks olukorras, kus avalikkus jalgrajani ei pääse, on väär. MTÜ

Kuusikuranna on Rannaheina tee L2 kaasomanikuna määranud selle avalikku kasutusse

jalakäijate ja kergliiklusvahendite osas. Tõkkepuu ei takista jalakäijate ja kergliiklusvahendite

liikumist.

Detailplaneering näeb ette juurdepääsutee avalikkusele ja tegemist ei ole servituudialaga, mis

oleks vajalik nt naaberkinnisasja omanikule oma kinnisasjale juurdepääsuks vms piiratud

3-16-1435

7(9)

isikute ringi jaoks. Selliselt on juurdepääsu avalikkusest aru saanud ka vastustaja. Kuna

Kuusiku asumi detailplaneering kehtib, siis on HE-l kohustus seada vastustaja kasuks

teeservituut. Vastustaja kasutab seda teeservituuti eeldatavalt seaduses sätestatud eesmärkidel,

tagades selle kaudu juurdepääsu kallasrajale. Detailplaneering ei pea ette nägema tee

avalikkust selleks, et servituudi seadmise kohustus oleks kehtiv. Tee avalikuks määramine on

vastustaja otsus, mille peab tegema vastavalt seadusele. Pärast servituudi seadmist on

vastustajal olemas piiratud asjaõigus, mida EhS § 94 lg 2 nõuab tee avalikuks kasutamiseks

määramiseks. Kinnisasja ei ole vaja sundvõõrandada ega seada sellele sundvaldust, kui

servituut on olemas. Kui HE keeldub servituudilepingu sõlmimisest, on vastustajal võimalik

nõuda seda tsiviilkohtumenetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 200 p 1).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu

vajalikuks

halduskohtu

põhjendusi

korrata

(HKMS

§

lg

4).

Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Halduskohus on otsuse p-des 9-11 õigesti selgitanud, et kaebajatel on kaebeõigus. KeÜS

§ 38 lg 4 kohaselt peab kaldaomanik igaühel lubama kallasrada kasutada ning § 38 lg 7 järgi

peab kohaliku omavalitsuse üksus tagama planeeringutega avaliku juurdepääsu kallasrajale.

Kaebajad soovivad, et vastustaja tagaks neile juurdepääsu kallasrajale üle Rannaheina tee 2

kinnistu, nagu on ette nähtud Kuusiku asumi detailplaneeringus (I kd, tl 9-24, 32-34 ja 124-

140). Kaebajad on Mäepea küla kinnistuomanikud, seega on neil vaidlusega ka isiklik

puutumus. MTÜ Kuusikuranna 26.05.2016 taotluses (I kd, tl 28-30) on selgelt öeldud, MTÜ

Kuusikuranna esindab 18 kinnistuomanikku ja nende huve ning taotlus on esitatud MTÜ

liikmete nimel. MTÜ Kuusikuranna kui oma liikmete ühine esindaja kasutas omakorda

advokaadibüroo abi. See ei ole HMS § 13 lg-s 1 sätestatuga vastuolus, sest ükski eriseadus ei

nõudnud kaebajatelt isiklikku taotluse esitamist või menetluses osalemist. Kaebajad on

ilmselgelt sellise esindamise heaks kiitnud (TsÜS § 118 lg 2). Niisiis saab MTÜ

Kuusikuranna 26.05.2016 taotlust lugeda kaebajate taotluseks. Kuusalu Vallavolikogu keeldus

kaebajate taotluse rahuldamisest ja seega on kaebajatel õigus nõuda kohtus vallavolikogu

otsuse tühistamist ja vastustaja kohustamist (RVastS § 6 lg 3).

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et otsuse nr 34 olulised põhjendamispuudused

ei võimalda kontrollida, kas selle tegemisel on arvestatud kõigi oluliste asjaolude ja

põhjendatud huvidega. Otsuse nr 34 põhjendusteks ei saa pidada seisukohti, mida on

väljendatud otsuses viidatud dokumentides (kaebajate 26.05.2016 taotlus, HE 15.06.2016

vastus, Kuusiku asumi detailplaneering ja vallavalitsuse ettepanek vallavolikogule). Kaebajad

olid vastustajale esitatud taotluses ja kolmas isik selle kohta esitatud arvamuses vastandlikel

seisukohtadel, kuidas tõlgendada Kuusiku asumi detailplaneeringut seoses Rannaheina tee 2

juurdepääsuteega kallasrajale ning millised on valla kohustused ja võimalused tagada

juurdepääs kallasrajale üle kolmanda isiku kinnistu. Vallavalitsus esitas oma ettepaneku

volikogule eelnõu kujul, millega tehti ettepanek mitte nõustuda kaebajate 26.05.2016

taotlusega (II kd, tl 4). Kuusalu Vallavalitsus otsustas volikogule eelnõu esitamise 16.06.2016

istungil, kuid istungi protokollis (II kd, tl 7) ei ole põhjendusi. Kuusalu Vallavolikogu

29.06.2016 istungi protokollis (I kd, tl 88-89) on ainsa põhjendusena märgitud vallavanema

arvamus, et tee ei vasta tee tunnustule. Samas on kaebajatel ja kolmandal isikul erimeelsus ka

selles küsimuses – kaebajate väitel vastab jalgrada EhS §-s 92 sätestatud tee tunnustele, sest

seal on tõstetud pinnast, niidetud heina ja jalgrajale on laotatud paekivisid; HE väitel on ta aga

jalgrada üksnes niitnud. Eelnevat arvestades on halduskohus vastustajale asjakohaselt ette

heitnud, et puuduvad valla põhjendused selle kohta, miks Rannaheina tee 2 kinnistul asuv

3-16-1435

8(9)

jalgtee ei vasta tee tunnustele. Ringkonnakohus leiab, et menetlusosaliste vastandlikke

seisukohti arvestades pidi vastustaja välja selgitama kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ja

andma neile oma objektiivse hinnangu, kogudes selleks vajadusel täiendavaid tõendeid (HMS

§ 6). Seejärel tuli menetlusosaliste põrkuvaid huve kaaludes teha motiveeritud otsus (HMS § 4

lg 2). Vastustaja otsus nr 34 ja sellele eelnenud haldusmenetlus ei vasta neile nõuetele.

14. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohus on selgitanud, et

põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud kaalutlusotsuse võib kohus jõusse jätta üksnes

juhul, kui kaalutlusõiguse piirid on sedavõrd ahenenud, et samasisuline otsus tuleks igal juhul

uuesti vastu võtta (24.11.2011 otsus nr 3-3-1-74-11, p 16). Ringkonnakohus ei ole veendunud,

et otsuse nr 34 tühistamise korral tuleks vastustajal igal juhul teha samasisuline uus otsus.

15. Halduskohus on otsuse p-s 15 õigesti selgitanud, et Kuusiku asumi detailplaneeringu

eesmärk on võimaldada jalakäijate juurdepääsu kallasrajale muu hulgas üle Rannaheina tee 2

kinnistu. Kuusiku asumi detailplaneering puudutab ca 40 elamukrunti ja väljendab seega

piirkonna elanike huve arvestavat kokkulepet selle kohta, millised on planeeringualal

mõistlikud juurdepääsud kallasrajale. Vastustajal on kohustus viia kehtivat detailplaneeringut

ellu ulatuses, mis puudutab tema õigusaktidest tulenevaid kohustusi (PlanS § 4 lg 1, § 4 lg 2 p

6, § 124 lg 10). Selliseks kohustuseks on tagada avalik juurdepääs kallasrajale (KeÜS § 38 lg

7; vt ka Riigikohtu 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-17, p 22). Vastustaja ei saa ennast selle

seadusest tuleneva avaliku ülesande täitmisest distantseerida väitega, et kaebajad ja kolmas

isik võivad jalgtee kasutamises (servituudi seadmises) omavahel kokku leppida. Praegune

kohtuasi ongi võrsunud asjaolust, et kõiki menetlusosalisi rahuldavat eraõiguslikku

kokkulepet kallasrajale juurdepääsuks üle kolmanda isiku kinnistu ei ole saavutatud.

16. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on õigus, aga ka kohustus kaaluda erinevaid

lahendusi, kuidas tagada avalik juurdepääs kallasrajale üle Rannaheina tee 2 kinnistu selliselt,

et kõigi põhjendatud huvid oleksid mõistlikus tasakaalus. Kaebajate 26.05.2016 taotlusest

nähtus selge eesmärk – pääseda kallasrajale Rannaheina tee 2 kinnistul kulgeva jalgtee kaudu,

nagu oli eesmärgiks seatud Kuusiku asumi detailplaneeringuga. Taotluses on selleks välja

pakutud üks, kaebajate meelest asjakohane lahendus (tee määramine avalikuks kasutamiseks

ja sundvalduse seadmine). Kui vastustaja arvates ei ole kallasrajale juurdepääsu tagamine

kaebajate taotletud viisil õiguslikult võimalik, see oleks praktikas ebamõistlikult keeruline või

kaebajate pakutud lahendus ei arvesta piisavalt Rannaheina tee 2 kinnistu omaniku huvidega,

tuleb vastustajal leida Kuusiku asumi detailplaneeringuga ettenähtud juurdepääsu tagamiseks

alternatiivseid lahendusi või asjassepuutuvaid detailplaneeringuid muuta. Kuna vastustaja ei

ole vaidlustatud otsuses mingeid variante kaalunud, ei pea ringkonnakohus praegu

asjakohaseks hakata arutlema nende võimalikkuse või põhjendatuse üle. Ringkonnakohus

märgib vaid, et kuniks Kuusiku asumi detailplaneering kehtib senisel kujul, ei ole tähtis, kas

üle Rannaheina tee 2 kinnistu kulgevale kallasrajale on veel teisi juurdepääsusid peale

kolmanda isiku kinnistu. Ka see, kas ja kuidas lahendatakse kallasrajale juurdepääs Kuusalu

valla uues üldplaneeringus, ei mõjuta otsuse nr 34 õiguspärasust. Uue üldplaneeringu

menetlus ei takista vastustajal ka kaebajate taotluse uut läbivaatamist. Kuusalu valla kodulehel

avaldatud teabe kohaselt on üldplaneeringu menetlemine alles eskiislahenduse avaliku

väljapaneku staadiumis. Uue üldplaneeringu jõustumiseni tuleb vastustajal lähtuda kehtivatest

planeeringutest, sh Kuusiku asumi detailplaneeringust.

17. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus HE apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu

otsuse muutmata.

3-16-1435

9(9)

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HE

menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ja kaebajad ei ole esitanud menetluskulude

hüvitamise taotlust (HKMS § 109 lg 1), seega jäävad ka nende võimalikud menetluskulud

nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/