1-17-87/42 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-87

K O H T U O T S

U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

5. veebrua 2018, Tallinn r Kriminaalasja number 1-17-87 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Pavel Gontšarov ja Sten Lind Kohtuistungi aeg

23. jaanuar 2018 Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kriminaalasi H.D

süüdistus § järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 28. novembri 2017. a otsus

Apellant

Kaitsja Süüdistatav H.D (isikukood XXX); elukoht: XXX; varem kriminaal-

ja väärteokorras karistamata Prokurör Alan Rüütel Kaitsja Vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 28. novembri 2017. a otsus muutmata ja H.D kaitsja vandeadvokaat -Pariku apellatsioon rahuldamata. Heidi Rajamäe

EDASIKAEBAMISE KORD

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1-17-87

1. H.D-le olles alkoholijoobes (alkoholisisaldus on esitatud süüdistus selles, et veres 2,31 mg/g), juhtis ta 17. juulil 2016 kella 00:45 ajal Harjumaal, Saue vallas, Tallinna

Ringtee 33. kilomeetril tahtlikult mootorsõidukit. Oma käitumisega rikkus ta eelkirjeldatud

LS lg 2 p 1 ning KorS

sellega toime -s 424 § 69 lg 1 ja § 36 lg 1 nõudeid, pannes KarS § sätestatud kuriteo.

2. Harju Maakohtu 28. novembri 2017. a otsusega tunnistati H.D KarS § järgi

süüdi rahalise karistusega 150 päevamäära, päevamäära suurusega ning teda karistati

146,6 eurot, s.o kokku 21 990 eurot, mis määrati tasumisele ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti lisakaristusena H.D-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks. Samuti mõistis maakohus H.D-lt välja menetluskulud: joobe tuvastamise kulu 38 eurot, DNA ekspertiisi tasu 57 eurot ja sundraha

705 eurot. Ekspertiisiakti nr 16E-GE1058 tasu 114 eurot jättis maakohus riigi kanda. Maakohus lahendas vaidlustatud otsusega ka asitõenditega seotud küsimused.

3.1.1. Maakohus leidis, et Seda, et H.D juhtis H.D süü on tõendatud.

mootorsõidukit joobeseisundis, kinnitavad kohtuistungil üle kuulatud politseiametnikust tunnistaja

KS ütlused, kelle sõnutsi peeti H.D juhitav mootorsõiduk kinni, sest juhi sõidustiil oli kahtlane. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt oli H.D organismi alkoholisisaldus 1,08 mg/l. Tunnistaja

KS märkis, et kuna selline indikaatorvahendi näit viitab kriminaalsele joobele, otsustati H.D toimetada ekspertiisi jaoks vereproovi võtmiseks Wismari Haiglasse. Maakohus märkis, et joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt tuvastati uuringuaktiga nr 1552T, et H.D veres oli etanooli tase 2,37 +/- 0,06 mg/g. Seda kinnitab ka toksikoloogiaekspertiisi akt nr 141I. Asjaolu, et vereproov oli võetud H.D-lt, nähtub DNA ekspertiisiaktist nr 16E GE1058. Süüdistatav on ka ise kinnitanud, - et ta tarvitas 17. juulil 2016 alkoholi ja otsustas mõni aeg hiljem autoga koju minna, arvates ise, et tema joove on jääknähtude tasemel. Kohus leidis eelneva põhjal, et H.D tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 alusel, sest ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, rikkudes LS §

69 lg 1 ja lg 2 p 1 ning KorS § 36 lg 1 nõudeid.

3.1.2. Maakohtu hinnangul oli H.D alkoholijoobe mõõtmiseks ekspertiisi toimetamise näol tegemist järelevalvemenetluse, mitte veel kriminaalmenetlusega. KorS § 1 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. Joobeseisundi kontrollimise õiguslik alus tuleneb KorS - muu korrakaitseorgan § st 37, mille kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada muu hulgas sõidukijuhi, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Kohtuistungil tunnistajatena ü sõnutsi peatati H.D le kuulatud politseiametnike ja

KS JA juhitud mootorsõiduk tema kahtlase sõidustiili tõttu, mis nende arvates viitas sellele, et juht on kas joobes või tal esineb mingi terviserike. Sõidukit peatades sooviti seda kahtlust kontrollida.

1-17-87

Kuna H.D juhitud auto salongist oli tunnistaja

KS sõnutsi tunda alkoholilõhna ja juht käitus ebaadekvaatselt (oli unine ja loid), siis oli politseil alus allutada juht joobeseisundi kontrollimise protseduurile KorS § 37 lg st 1 lähtuvalt. Alkoholijoobe tuvastamiseks viidi

1 p-

läbi ka järgnevad KorS is sätestatud toimingud, s.o püüti joovet tuvastada tõendusliku - alkomeetriga ning isiku keeldumisel sellest viidi ta tervishoiuteenuse osutaja juurde vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga. Kuna H.D keeldus vabatahtlikult vereproovi andmisest, võeti verepoov sundi kasutades. H.D-le tutvustati seejuures enne joobe tuvastamisele asumist KorS § 38 lg 2 kohaselt tema õigusi. Maakohtu hinnangul saab eelkirjeldatu puhul just üheselt rääkida järelevalvemenetluse toimingutest,

kuivõrd indikaatorvahendi positiivne näit ei ole alus väärteomenetluse või veel kriminaalmenetluse alustamiseks. Menetluse alustamise ajendiks on kas vereproovi vastus või t arutataval õendusliku alkomeetri kasutamise protokoll. Kuna juhul ei kasutatud tõendusliku alkomeetrit, on kriminaalmenetluse alustamise ajendiks vereproovi vastus.

3.1.3. nud, Maakohus ei nõustunud kaitsja kriitikaga selle kohta, et prokuratuur ei ole tõenda et H.D vereproovi võtmisel kasutatud katsuti sisaldab NaF-K-oksalaati. Kohtu arvates ei sea mitte miski kahtluse alla seda, et EKEI-st Wismari haiglasse saadetud katsutid olid nõuetekohased. Kui kaitsja soovinuks seda asjaolu kahtluse alla seada, pidanuks ta esitama kohtule tõendeid oma kahtluse kinnitamiseks. Arutataval juhul jääb aga kaitsja väide paljasõnaliseks.

3.1.4. Samuti ei nõustunud maakohus kaitsja kriitikaga selle kohta, et H.D-le ei pakutud

Wismari haiglas tõendusliku alkomeetri kasutamise võimalust, märkides, et haigla oli korrakaitseorgani nõudmisel kohustatud vereproovi võtma ning seetõttu puudus neil igasugune alus hakata süüdistatavale pakkuma tõendusliku alkomeetri kasutamise võimalust. Süüdistatava väide, nagu ei oleks talle ka varem tõendusliku alkomeetri kasutamise võimalust pakutud, on kummutatud politseiametnikest tunnistajate ja

KS JA ütlustega selle kohta, et H.D

toimetati pärast kinnipidamist Keila konstaablijaoskonda, kus asus lähim tõenduslik alkomeeter, kuid süüdistatav keeldus alkomeetri kasutamisest. Nimetatud tunnistajate usaldusväärsust ei ole keegi kahtluse alla seadnud ja ka kohtul puudub alus neis ütlustes kahelda.

3.1.5. Kaitsja etteheite kohta, et süüdistataval ei lastud enne vereproovi võtmist 15 minutit istuda, märkis maakohus, et see väide on paljasõnaline. Samas märkis maakohus ka seda, et kuna süüdistatav oli agressiivne, siis on ka loogiline, et keegi ei vaadanud kella, kas isik on 15 minutit istunud või mitte. Tuginevalt asjatundjast tunnistaja Riikoja ütlustele leidis maakohus ka seda, et 15 minutit istumine vereproovi tulemust ei mõjuta.

3.1.6. Maakohtu - hinnangul on põhjendamatu kaitsja oletus, nagu ei puudunuks TB l pädevus ekspertiisi tegemiseks. Samuti on alusetu kaitsja oletus, et keegi pahatahtlik võinuks H.D vereproovi võltsida. Kohus leidis, et selline võimalus oleks ebatõenäoline juba põhjusel, et selleks oleks vaja erilisi vahendeid ja teadmisi, sh peaks võltsija väga täpselt teadma veres tegelikult olnud alkoholi kontsentratsiooni ja katsutis oleva vere kogust. Samuti juhtis

1-17-87

maakohus tähelepanu sellele, et ekspertiisiaktist näht sse jõudes uvalt oli katsuti EKEI- rikkumata.

3.1.7. Kaitsja hinnanguga, et Wismari haiglal puudus õigus vereproovide võtmiseks, maakohus ei nõustunud, leides, et Wismari haiglal oli see õigus tulenevalt KorS § 40 lg-test 11 ja 6 olemas. Wismari haigla AS-l on kehtiv erihaigla tegevusluba ambulatoorsete ja statsionaarsete psühhiaatria tervishoiuteenuste osutamiseks ja ka vereproovi teinud isikul JJ-l oli olemas vereproovi võtmise pädevus.

3.1.8. Maakohus ei nõustunud ka kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks olnud põhjendatud H.D KS ja suhtes vereproovi võtmisel sunni kohaldamine, osutades, et tunnistajate JA ütlustest nähtuvalt oli H.D agressiivne ja keeldus vereproovi vabatahtlikul andmast.

Vabatahtlikult vereproovi andmisest keeldumist on kohtus kinnitanud ka süüdistatav ise.

Seetõttu oli sunni kohaldamine põhjendatud. Sundi kohaldati bioloogilise vedeliku sunniga võtmise protokollist nähtuvalt kehtivate õigusaktide alusel ja võetud vereproovi kohta koostati samuti protokoll. H.D väide, nagu olnuks ta rahulik, on tunnistajate ütluste ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga ümber lükatud. Kuna sundi kohaldati H.D suhtes õiguslikul alusel, seda tehti protseduurireegleid järgides ja üksnes vereproovi võtmiseks vajalikus ulatuses, siis ei nõustunud maakohus kaitsja etteheitega, justkui oleks au kohelnud teda uurimisasutus kuidagi alandanud süüdistatava inimväärikust ja või julmalt või ebainimlikult. üdistatava ja kaitsja väidet, nagu oleks keegi kutsunud H.D Sü

mõrtsukaks, paljasõnalisteks. Samuti pidas maakohus paljasõnaliseks luges maakohus

süüdistatava väidet selle kohta, et sunni kohaldamise tagajärjel tekkisid tal suured sinikad. Selle kohta ei ole esitatud mingeid tõendeid.

3.1.9. KorS § 40 lg 3 rikkumist vereproovi EKEI-sse toimetamisel, millele kaitsja on osutanud, maakohus ei tuvastanud. Nimelt võib korrakaitseorgan vereproovi ekspertiisiasutusse edastamise halduslepinguga delegeerida tervishoiuteenuse osutajale.

3.1.10. Maakohtu hinnangul ei ole põhjust nõustuda ka kaitsja väitega, nagu oleks vereproovi võtmisel rikutud KorS § 40 lg 5 ja § 41 lg 15 alusel Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2014. a määrusega kehtestatud bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise Korra (edaspidi: Kord) § 3 lg 1 p 1 nõudeid, kuna 5 ml mahuga katsuti asemel kasutati 4 ml mahuga katsutit. Maakohtu hinnangul ei ole nimetatud normi alusel usega katsuti kasutamine. Lisaks osutas välistatud väiksema mahutav

maakohus ka sellele, et asjatundjast tunnistaja Riikoja ütluste kohaselt on vereproovi analüüsimiseks piisav kogus ainult 1 ml verd.

3.1.11. Maakohus ei nõustunud kaitsja kaitsekõnes märgituga, nagu ei vastaks ekspertiisiakt nr 1411 nõuetele, sest sellest puuduvat uuringute kirjeldus ja arvamus. Maakohtu hinnangul on vaidlusaluses aktis täpselt kirjeldatud, et etanool määra

ti verest 19. juulil 2016

toksikoloogiauuringuga 1522T ja seda tehti gaasikromatograafilise metoodiga Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud metoodika ET 2.1 järgi. Samuti on nähtub aktist ekspertiisiks esitatud katsuti uurimine (milline see välja nägi, mis seal peal kirjas oli jne). Aktis

1-17-87

on ka arvamus, mille tulemusena leiti verest etanooli 2,37 +/- 0,06 mg/g, k=2. Seega on ekspertiisiakt nr 1411 kohtukõlbulik ning vastab aktile esitatud nõuetele.

3.1.12. Kaitsja väitega, nagu ei oleks süüdistavale tema õigusi tutvustatud, maakohus ei nõustunud, märkides, et joobe tuvastamisel ei saanudki talle veel tutvustada väärteomenetluses või kriminaalmenetluses olevaid õigusi, sest tegemist oli järelevalvemenetlusega. KorS § 38 lgst 2 nähtuvaid õigusi H.D-le aga tutvustati.

3.1.13. Maakohtu hinnangul, võttes H.D-lt vereproovi Wismari haigla koridoris, ei rikutud vereproovi võtmisel § 4 lg Korra -t 1. Koridor on tervisoiuteenuse osutaja ruum, see asub ekspertiisiruumi ees. Proovi võtmine koridoris oli vajalik seetõttu, et H.D suhtes tuli kohaldada

sundi, aga ekspertiisiruum on väike.

3.1.14. Kohus pidas põhjendamatuks ka kaitsja oletust, nagu oleks võinud H.D verre alkoholi sattuda tema naha puhastamisel, seda põhjusel, et naha puhastamiseks kasutatav vahend ei sisalda alkoholi.

3.1.15. Kaitsja taotlust arvestada tõendina Wismari haigla üldise õiguskuulekuse kohta Terviseameti ettekirjutust, maakohus ei rahuldanud, leides, et see ei ole arutatava kriminaalasja kontekstis asjakohane.

3.1.16. Maakohus osutas, et arutatavas asjas kaotas süüdistatav võimaluse lühimenetluse kohaldamiseks põhjusel, et ta loobus lühimenetlusest. Samuti ei olnud ta nõus kiirmenetluse kohaldamisega. See oli ka põhjus, miks kohus tagastas asja prokuratuurile.

3.1.18. Maakohus leidis, et H.D pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest rooli asudes oli ta teadlik sellest, et ta oli eelnevalt alkoholi tarvitanud, ometi ei kontrollinud ta, kas tema tervislik seisund võimaldab tal asuda mootorsõidukit juhtima. Seega pidas ta võimalikuks süüteokoosseisule vast möönis ava asjaolu saabumist ja seda.

3.1.19. H.D teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

3.2.1. H.D-le karistust mõistes märkis maakohus, et H.D teos väljenduva ebaõiguse määra arvestades võib teda karistada rahalise karistusega, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Teo ebaõiguse suurust iseloomustab see, et isegi poolteist tundi pärast mootorsõiduki roolist tabamist mõõdeti H.D vereproovist joove üle 2,3 mg/g kohta.

Kriminaalasja materjalide kohaselt oli H.D keskmine 2015. päevasissetulek a 146,6 eurot. Kaitsja on esitanud tõendi, millest nähtub et H.D sissetulek vähenes 2016. a.

Samas leidis kohus, isiku et rahalise karistuse päevasissetuleku aluseks on siiski päevasissetulek kuriteo toimepanemise ajal. Samuti ei ole kohtule teada, milline on H.D sissetulek 2017. a.

1-17-87

3.2.2. ei ole eelnevalt karistatud. Ta on pannud Kohus märkis seejuures veel, et süüdistatavat toime ühe teise astme kuriteo, tema teos puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. H.D avaldatud kahetsust pidas maakohus ebasiiraks, sest ta ei tunnista oma süüd, leiab et tema on kriminaalasjas kannatanu, temalt võeti vereproov alusetult, kasutati vägivalda. Samuti on ta väitnud, et jõi enne autoga sõitma asumist üksnes 3-4 pokaali, kuid tal mõõdeti joobeks 0,06 mg/g). H.D on end õig 2,36 +/- ustanud veel sellega, et ta liikus hilisel ajal ei pannud kedagi ohtu. Samas on tunnistajad selgitanud, et auto vingerdas teel ja ja liikus ebaühtlas õigustavaid väiteid, mõistmata e kiirusega. Seega on H.D esitanud ennast et oma tegevusega põhjustas Kohus ei pidanud põhjendatuks kaitsja taotlust ta liikluses ohu.

arvestada H.D süüd kergendava asjaoluna seda, et enne alkoholijoobe seisundis mootorsõiduki rooli asumist oli tal seljataga füüsiliselt koormav üritus ning ta tarvitas alkoholi sooviga peletada peavalu. Neil kaalutlustel karistas maakohus H.D 150 päevamäära suuruse rahalise karistusega, arvestades päevamäära suuruseks 146,6 eurot, s.o kokku

21 990 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.D kaitsja vandeadvokaat Heidi

Rajamäe maakohtu otsuse tühistamist ja H.D õigeksmõistmist. -Parik, kes taotleb Alternatiivselt taotleb kaitsja H.D-le kergema karistuse mõistmist ja mõistetud karistuse osaliselt ting kulude riigilt imisi täitmisele pööramata jätmist. Samuti taotleb ta menetlus H.D

kasuks väljamõistmist.

4.1. Apellant leiab, et maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, nagu pidanuks süüdistatav end aktiivselt kaitstes tõendama, et rangete tõendite puudujääkide ja tõendite kogumisel menetlusnormide eiramisega kaasnesid reaalsed negatiivsed tagajärjed. Nii on maakohus ebaõigesti leidnud, et kaitsja on jätnud esitamata tõendid kinnitamaks enda väiteid, et H.D vereproovi analüüsinud eksperdil puudus pädevus ning et vereproovi võtmisel kasutatud katsuti ei sisaldanud NaF-K-oksalaati. Samuti on maakohus põhjendamatult lugenud kaitsja väiteid vereproovi kogumise nõuete rikkumisest ebaõigeks seetõttu, et kaitsja ei ole tõendanud, nagu oleks keegi pahatahtlik võltsinud H.D vereproovi või et alkoholiga nahapuhastamisel võis süüdistatava vereproovi sattuda alkoholi. Kaitsja arvates ei saa panna talle kohustust tõendada seda, et rangete tõendite vorminõuete järgimata jätmine tõi reaalselt kaasa s

üüdistatava õiguste rikkumise.

4.2. Vabariigi Apellandi arvates on pandud kaitsjale kohustus põhjendada õigusnormide ( Valitsuse määrusega kehtestatud ioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks b edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise) mõttekust. Sellisele seisukohale asub ta põhjusel, et arutatavas asjas on vereproovi võtmise korda mitmel viisil rikutud. Kohus ei ole neid rikkumisi aga arvesse võtnud pelgalt põhjendusega, et need rikkumised ei ole vereproovi tulemust mõjutanud või ei ole kaitsja tõendanud, et rikkumised oleksid vereproovi rikkunud. Selliselt on maakohus mh jätnud hindamata selle, kas Korra rikkumised eraldiseisvalt või koosmõjus võiksid olla hinnatavad oluliste menetlusõiguse normide rikkumistena.

1-17-87

4.3. H.D ütlusi on põhjendamatult ebausaldusväärseks loetud viitega sellele, et ta oli raskes alkoholijoobes. Samas on kaitsja alkoholijoobe tuvastatuse vaidlustanud ja seetõttu on kohtu

niisugune järeldus põhjendamatu.

4.4. Kaitsja arvates ei ole jälgitavad maakohtu tõenditele antud hinnangud, mis on viinud järelduseni, nagu käitunuks H.D agressiivselt. Kohus viitab selles osas vaid üldiselt tunnistajate ütlustele, täpsustamata, millistele ütlustele. Kaitsja arvates nähtub tunnistaja JA ütlustest, et H.D ei olnud füüsiliselt agressiivne.

4.5. Edasiselt leiab apellant, et ekspertiisiaktid arutatavas kriminaalasjas ei vasta seaduse nõuetele ning need tuleb seetõttu tõendite kogumist kõrvale jätta või siis ebausaldusväärseks hinnata. Toksikoloogiaekspertiisi akt on ebausaldusväärne juba põhjusel, et selle aluseks olnud vereproovi võtmise nõudeid rikuti. Arutataval juhul on toksikoloogiaekspertiisi teinud ilma vastava pädevuseta isik. Ekspert ei ole pädev isik sellist ekspertiisi läbi viima, sest tal TB puudub keemiaalane haridus. Esimest, 19. juulil 2016 koostatud toksikoloogiaekspertiisi akti peab kaitsja ebausaldusväärseks põhjusel, et see ei ole üldse ekspertiisiaktina vormistatud, vaid nn ekspertiis sisaldub üksnes joobeseisundi tuvastamise saatekirja allosas. Sellisele tõendile ei võinud maakohus H.D süü tõendamisel tugineda. Teist, 20. septembril 2016 koostatud toksikoloogiaekspertiisi akti peab kaitsja lubamatuks põhjusel, et see ei sisalda uuringu kirjeldust, selle tulemuste hindamise andmeid ega eksperdiarvamuse põhjendust, vaid viitab neis osades üksnes 19. juuli 2016. a lubamatule ekspertiisiaktile. Kaitsja toob välja, et tegemist palju keerulisema uuringuga, kui ainult vereproovi uurimine:

ste kohaselt AR ütlu

gaasikromatogrammi ei taadelda kunagi, vaid uuringute õigsust kinnitavad uuringuga koos tehtavad kontrollproovid. Nende kasutamise kohta ei ole mistahes kirjeldust ekspertiisiaktis.

Isegi tehnikavahendit ega meetodit ei ole nimetatud. Seega ei ole võimalik kontrollida ekspertiisi uuringu käiku, hindamise andmeid jne. Veel osutab apellant, et maakohus on ekslikult märkinud, nagu poleks kaitsja eksperdil pädevuse puudumisele viidanud enne kui alles oma kaitsekõnes. Tegelikult on juba kaitseaktis välja toodud see, et ekspertiisiakt ei tõenda süüdistatava süüd.

4.6. Asjatundjast tunnistaja AR ütlused on lubamatud ja tuleb tõendite kogumist välja arvata.

Tema ütlused on ebausaldusväärsed ning ta on keemia valdkonna eksperdina andnud ütlusi meditsiini valdkonna teemadel. Samuti on ta lubamatult andnud ütlusi mitteõiguslikke eriteadmisi nõudva valdkonna kohta, mida saab tõendada üksnes ekspertiisiga.

4.7. Kaitsja hinnangul rikuti H.D kaitseõigust juba sellega, et pärast indikaatorvahendisse puhumise tulemuse näol selle selgumist, et H.D võib olla tarvitanud alkoholi, ei võimaldatud süüdistatavale tema sellekohasest taotlusest hoolimata kaitsjat, vaid politsei tegutses KorS- lanud i sätete alusel. Kaitsja arvates oli aga sellest hetkest a kriminaalmenetlus ning H.D pidanuks käsitama kahtlustavana, tutvustades ja tagades talle kõik kahtlustavale ette nähtud menetluslikud õigused.

1-17-87

4.8. Vereproovi võtmisel rikuti H.D kaitseõigust ja põhiõigusi. Selle tõendi kogumisel rikuti tema au ja väärikust. H.D ei lastud enne vereproovi võtmist 15 minutit istuda.

Vereproovi ei võtnud selleks pädev tervishoiuteenuse osutaja, sest Wismari haiglal vastav pädevus puudub. Wismari haiglal on tegevusluba psühhiaatriateenuste osutamiseks, mitte aga laborimeditsiiniks. Lisaks toob kaitsja välja, et Wismari haigla ei järgi tervishoiuteenuste osutamisel kehtestatud nõudeid, mistõttu on Terviseamet haiglale teinud ettekirjutuse. See seab kahtluse alla haigla tegevuse usaldusväärsuse vereproovi võtmisel. Vereproovi ei võetud ekspertiisiruumis, vaid selle ees koridoris. Vereproovi puhul kasutati nõuetekohasest väiksemat katsutit. -K-oksalaati. Vereproov ei Tõendamata on see, kas kasutatud katsuti sisaldas NaF olnud selle võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni prooviandjale nähtav. Proovi ei asetatud nõuetekohasesse konteinerisse ja seda asjaolu ei ole maakohus isegi käsitlenud, rikkudes kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Proovi ei säilitatud ei Wismari haiglas ega EKEI-s nõuetekohaselt sügavkülmikus, millele oleks juurdepääs vaid volitatud isikutel. Ka neid argumente maakohus ei analüüsi, rikkudes nõnda kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Eeltoodud nõuete rikkumisega on kahtluse alla seatud vereproovi autentsus, samuti prooviandja põhiõiguste tagamine.

4.9. Sunni kohaldamine vereproovi võtmiseks oli põhjendamatu, sest sunni rakendamine oli välditav. Vereproovi võtmine oli põhjendamatu ka seetõttu, et Wismari haiglas ei sunniga pakutud H.D-le võimalust alternatiivselt hoopis tõenduslikku alkomeetrisse puhuda, ehkki see oli olemas. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtuks see, et H.D keeldus alkomeetrisse puhumast, on jäetud põhjendamatult koostamata. Tunnistajatena üle kuulatud politseinike ütlused selle kohta, et H.D puhumisest keeldus, seda protokolli ei asenda.

4.10. H.D-lt võetud vereproovi ekspertiisiasutusse edastamisel rikuti selleks kehtestatud korda, sest proovi ei viinud ekspertiisiasutusse mitte korrakaitseorgan ise, vaid selle saatis sinna Wismari haigla.

4.11. Veel märgib apellant, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud menetlusõigust sellega, et jättis vastu võtmata kaitsja poolt esitatud tõendi Wismari Haigla AS-ile tehtud ettekirjutuse kohta, millega kaitsja soovis iseloomustada haigla üldist õiguskuulmatust.

4.12. Enda alternatiivse taotluse kohta märgib apellant, et maakohus on põhjendamatult jätnud karistust kergendava asjaoluna arvesse võtmata selle, et sõiduki rooli asumisele eelnes pikk päev päiksepaiste ja füüsilise pingut . Samuti oli süüdistataval päeva jooksul usega süvenenud vilets enesetunn Süüdistatav oli küll alkoholi tarvitanud, aga lootis, et e (peavalu ). selle mõju oli rooli istumise ajaks suuremalt jaolt möödunud. Mootorsõidukit asus ta juhtima just halva enesetunde tõttu, soovides koju magama jõuda. Maakohus on põhjendamatult lugenud ebasiiraks H.D väljendatud kahetsuse. Samuti on maakohus jätnud karistuse mõistmisel põhjendamatult arvestamata sellega, et võrreldes 2015. aastaga, H.D sissetulek 2016. a vähenes. Arvestatud ei ole ka süüdistatava laenukoormuse ja igakuiste maksetega. Neid asjaolusid arvestamata jättes rikkus maakohus kohtotsuse põhjendamise kohustust. Samuti tuleks kaitsja arvates karistust kergendava asjaoluna arvesse võtta seda, et

1-17-87

süüdistatav kaotas võimaluse lühimenetluse kohaldamiseks ja seda põhjusel, et arutatavas asjas ei olnud tõendid korrektselt kogutud. Neil asjaoludel on H.D-le mõistetud karistus liiga suur. Veel tuleks kaitsja hinnangul süüdistatava isikut arvestades (et ta on varem karistamata isik), talle mõista karistus vähemalt osaliselt tingimisi.

5. Ringkonnakohtu istungil 23. jaanuaril 2018 jäi kaitsja enda apellatsiooni juurde ja taotles selle rahuldamist. Süüdistatav toetas enda kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud apellatsiooni ja kriminaalasja materjalidega ning kuulanud avalikul kohtuistungil ära menetlusosalised, asub seisukohale, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Oma niisugust seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevalt.

7. Esmalt märgib kolleegium, et apellatsiooni väited kopeerivad juba kriminaalasja maakohtus arutamisel tõstatatud küsimusi, millele maakohus on valdavas osas ka oma põhjendatud seisukohad esitanud. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega täiel määral nõustub, ei hakka kolleegium neid seisukohti allpool üle kordama, käsitledes aga põhjalikumalt väiteid, mis on jäänud maakohtus vaatluse alt välja või mille puhul ringkonnakohtul on lisada maakohtuga

võrreldes täiendavaid põhjendusi.

8. Kaitsja leiab, et ei ole õigustatud nõuda temalt selle tõendamist, nagu oleks rangete tõendite vorminõuete järgimata jätmisega kaasnenud süüdistatavale reaalseid negatiivseid tagajärgi. Konkreetsemalt ei olnud kaitsja arvates tarvis temal osutada mingitele tõenditele enda kahtluste osas, et toksikoloogiaekspertiisi teinud isikul puudus sellekohane pädevus, vereproovi võtmiseks kasutatud katsutis puudus oksalaat, vereproovi võidi võltsida või et süüdistatava veri võis vereproovi võtmise käigus alkoholiga kontamineeruda. Kolleegium niisuguse käsitlusega ei nõustu ja märgib, et kui isik valib aktiivse kaitsetaktika, siis on ta kohustatud enda esitatud väidete kinnituseks ka tõendeid esitama või vähemalt tegema kohtule võimalikuks enda väidete kontrollimise (niivõrd kui see ei nõuaks kaitsjalt negatiivse asjaolu tõendamist). Eelöeldu ei puuduta mitte üksnes materiaalõiguslikke tõendamiseseme asjaolude hulka kuuluvaid küsimusi, vaid ka tõendite lubatavuse või usaldusväärsusega seonduvaid küsimusi. Pelgalt paljasõnaliste kahtluste tõstatamisest ei piisa selleks, et mingite tõendite lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seada, vaid kaitsja peab niisuguste väidete kinnituseks osutama kas asjakohastele tõenditele või vähemalt niisugustele asjaoludele, mille põhjal oleks kohtul võimalik mingi tõendi lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seadvat väidet sisuliselt hinnata. Arutataval juhul ei ole kaitsja aga teinud paraku muud, kui tõstatanud paljasõnalised kahtlused. Sellegipoolest on maakohus veenvalt selgitanud, miks kaitsja tõstatatud kahtlused on alusetud. Kolleegium nõustub maakohtu nimetatud seisukohtadega täies ulatuses, kuid märgib täiendavalt veel alljärgnevat.

1-17-87

8.1. -l puudus selleks Kaitsja on väitnud, et toksikoloogiaekspertiisi teinud eksperdil TB pädevus. Esmalt peab kolleegium selle küsimuse osas vajalikuks osutada, et kaitsja on TB pädevuse eksperdina kahtluse alla seadnud alles kohtuvaidluses, andmata seega prokurörile võimalust kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus esitada tõendeid selle väite ebaõigsuse kohta. Selline käitumine viitab kaitsja menetluspositsiooni kuritarvitamisele ja tingib juba iseenesest sellekohase väite tähelepanuta jätmise, nagu on asjakohaselt märgitud juba maakohtu vaidlustatud otsuses. e

ka sisuliselt vale. Sell gipoolest märgib kolleegium, et esitatud väide on TB riiklikult akrediteeritud ekspertiisiasutuse Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) töötab keemiaosakonnas, mille ülesanne on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi põhimääruse § 12 lg 5 kohaselt mh toksikoloogiaalkoholiekspertiiside ning -uuringute tegemine. oma ja Käsitledes

väidet eksperdil pädevuse puudumise kohta ringkonnakohtu istungil, ei osanud kaitsja selgitada, millel tema väide tugineb. Ainsana oskas ta osutada, et TB-l puuduvat keemia-alane haridus, mis on toksikoloogiaekspertiisi tegemiseks nõutav. Paraku on aga see väide eksitav ja asjatundmatu, sest -l on bioja toidua TB inetetehnoloogia kõrgharidus, mis oma olemuselt on rakenduskeemia-alane haridus (vt üldteadaoleva teabena nt sarnaseid õppekavasid Tallinna Tehnikaülikoolis:https://ois.ttu.ee/portal/page?_pageid=37,674560&_dad=portal&_schema=P ORTAL&p_action=view&p_fk_str_yksus_id=50015&p_kava_versioon_id=50356&p_net=in ternet&p_lang=ET&p_rezhiim=0&p_mode=1&p_from= või Eesti Maaülikoolis: https://ois.emu.ee/pls/ois/!tere.tulemast?leht=OK.OK.VA&id_oppekava=170&kordi_pealehel

=11&systeemi_seaded=3,1,12,1&viida%20kaudu=1&sessioon=0). Lisaks on -l olemas TB toksikoloogiaeksperdi kutse (nii kehtiva kutsetunnistuse kui varasemate kutsetunnistuste kohta on vastav teave -st Kutsekoda). Seega on -l olemas üldiselt kättesaadav SA TB

toksikoloogiaekspertiisi tegemiseks nõutav haridus, ta töötab pädevas ekspertiisiasutuses eksperdina ning talle on väljastatud ka kutsetunnistus. Nendel asjaoludel on kaitsja väited TB pädevuse puudumise kohta ainetud.

8.2. Järgnevalt on kaitsja seadnud kahtluse alla selle, kas H.D-lt vereproovi võtmisel kasutatud katsutis oli NaF-K-oksalaati. See on taas küsimus, mille ta tõstatas alles kohtuvaidluses, mistõttu tegi ta prokurörile võimatuks tõendite esitamise, kummutamaks niisugust väidet. Sel põhjusel on maakohus asjakohaselt märkinud, et niisugune väide tuleb jätta tähelepanuta. Sisuliselt tuleb aga selle kohta märkida, et tunnistaja ütlustega on tõendamist JJ l - eidnud, et katsuti, nagu ka turvakleebis ja turvaümbrik on Wismari haiglasse saadetud EKEI st ja need on standardsed (vt 31. mai 2017. a kohtuistungi protokoll, lk 2).

8.3. ellele Mis puutub väitesse, nagu võinuks keegi H.D vereproovi võltsida, siis ka s on maakohus juba asjakohaselt vastanud. Täiendavalt osutab kolleegium veel sellele, et tegemist ongi vaid kaitsja tõstatatud paljasõnalise kahtlusega, mille kinnituseks ei esita ta ühtegi tõendit ega isegi mitte selgitust, millisel põhjusel võiks niisugune kahtlus olla tõsiselt võetav.

Kolleegiumile jääb arusaamatuks, kes ja mis kaalutlustel võinuks üldse soovida H.D vereproovi võltsida. Hoolimata sellest, et võltsimise versiooni muudabki ebareaalseks juba pelgalt asjaolu, et puudus sellest huvitatud isik, tuleb osutada ka sellele, et võltsimise versiooni igasuguse elulise usutavuse välistab ka proovi võtmise ja edasise käitlemise olustik. Nimelt võeti H.D-lt vereproov öisel ajal ja sellest oli teadlik üksnes väga väike hulk inimesi – tema ise, protseduuri teinud õde ja juhtumiga seotud politseiametnikud. Proov võeti katsutisse,

1-17-87

mis suleti ja kaeti turvakleebisega. EKEI-sse jõudes oli turvakleebis katsutil rikkumata. Proovi usutava võltsimise jaoks pidanuks keegi suutma enne katsuti turvakleebisega katmist sisestada sinna parasjagu sellise koguse alkoholi, et see võiks tõepoolest näidata elaval isikul olevat joovet. Selleks, nagu maakohus on asjakohaselt selgitanud, olnuks võltsijal vaja täpselt teada nii katsutis oleva vere kogust kui ka seda, missugune oli H.D vere alkoholisisaldus „tegelikult“. Samuti pidanuks tal olema võimalik kasutada spetsiifilisi töövahendeid, millega käidelda väga täpselt üliväikest alkoholikogust. Sündmustiku üldisi parameetreid arvestades oli selline võltsimine kolleegiumi hinnangul võimatu.

8.4. Maakohus on veenvalt kummutanud ka kaitsja kahtluse, et H.D-lt võetud vereproov võis alkoholiga kontamineeruda naha puhastamiseks kasutatud vahendi tõttu. Nimelt on asja arutamisel tunnistaja JJ (meditsiinitöötaja, kes võttis H.D-lt vereproovi) andnud ütlusi, et naha puhastamiseks kasutatakse vahendit, mis ei sisalda alkoholi, vaid 3% vesinikku. H.D-lt verevõtmise koha kokkupuude alkoholi sisaldavate vahenditega oli enne proovi võtmist välistatud

(vt 31. mai 2017. a kohtuistungi protokoll, lk 2-3 ).

9. Kaitsja järgmine väide on see, et maakohus on pannud talle kohustuse põhjendada õigusnormide mõttekust, pidades silmas Korra mitmeid rikkumisi, mis arutatava kriminaalasja menetlemisel aset leidsid. Kolleegium kinnitab, et kaitsjale ei ole pandud kohustust põhjendada õigusnormide mõttekust. Tuues välja puudusi vereproovi võtmise reeglite rikkumise osas, on kaitsja viidanud põhimõtteliselt täiesti asjakohastele puudustele. Nende puuduste objektiivne esinemine ei pea aga automaatselt tähendama seda, et konkreetne menetlusõiguse rikkumistega saadud tõend või koguni kogu kriminaalmenetlus tervikuna oleks õigusvastane või ebausaldusväärne. See, millist kaalu anda arutataval juhul aset leidnud rikkumistele anda, on kohtulikule hindamisele avatud kategooria. Maakohus on vaidlustatud otsuses tõepoolest jätnud vereproovi võtmise ja selle edasise käitlemisega seoses esitatud kriitikast käsitlemata väited, et vereproov ei olnud selle võtmisest kuni turvaümbrikusse sulgemiseni prooviandjale nähtav ja et vereproovi ei säilitatud Wismari haiglas ning EKEI s nõuetekohastes tingimustes. Muudele -

vereproovi võtmise ja selle edasise käitlemisega seonduvatele väidetele on maakohus aga põhjalikult vastanud ja selgitanud, miks ei ole põhjust kaitsja hinnanguga vastavate rikkumiste olemasolu või nende kaalukuse osas nõustuda. Kolleegium soostub maakohtu vastavate arutlustega täielikult. Maakohtus käsitlemata jäänud argumente vereproovi käitlemise kohta võtab kolleegium sisulise seisukoha allpool p- 15.-15.7., leides aga juba etteruttavalt, et des

nende paari detaili kohta põhjenduste puudumine ei ole käsitatav niisuguse menetlusõiguse rikkumisena, mis oleks kaasa toonud tervikuna ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemise. Ühtlasi täiendab kolleegium otsuse p-de 15.-15.7. ka maakohtu esitatud argumente s seonduvalt ülejäänud vereproovi võtmise ja selle edasise käitlemise nõuetega, mille täitmata jätmisele on kaitsja nii asja arutamisel maakohtus kui ka apellatsioonis osutanud.

10. Apellandi hinnangul on loetud H.D ütlusi talle tõenduslikku alkomeetrise puhumise võimaluse pakkumise kohta põhjendamatult ebausaldusväärseks viitega sellele, et ta oli raskes alkoholijoobes. Maakohus on vaidlustatud otsuses Selle väitega ei saa nõustuda.

põhjendanud, miks H.D ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks. See, et H.D oli raskes alkoholijoobes, on objektiivselt tuvastamist leidnud. Maakohtu hinnang, et raskes joobes

1-17-87

isik ei pruugi asjaolusid täpselt mäletada, on igati põhjendatud. Maakohus on seejuures arvestanud veel sellegagi, et H.D ütlused on vastuolus kohtuistungil ristküsitluses ülekuulatud ütlustega. Kaitsja ei ole ristküsitluse käi või tunnistajate gus tunnistaja

JA KS

ütluste usaldusväärsust mingil viisil kahtluse alla seadnud (vt ülekuulamise JA l kaitsja ristküsitlemist maakohtu 29. märtsi 2017. a istungi protokoll ristküsitlemist

i -d 18-22 ja

lk KS samas lk-del 9-13). Alles kohtuvaidluses on kaitsja asunud seisukohale, et nende tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed, sest „ ütlusi vaadeldes on väga sagedasti vastusteks ei : A ja S

mäleta“ (vt maakohtu 26. oktoobri 2017. a istungi protokoll, lk 2). Samas ei ole kumbki tunnistaja

ülekuulamisel alkomeetri kasutamise võimaluse pakkumise osas mittemäletamist väljendanud, vaid on nii prokuröri kui kaitsja sellekohastele küsimustele andnud omavahel kokkulangevad vastused. Kaitsja väide, nagu ei tohiks H.D ütlusi tema joobe tõttu ebausaldusväärseks pidada seetõttu, et kaitsja on joobe vaidlustanud, on seega asjakohatu, ning maakohus on põhjendatult H.D ütlused ebausaldusväärseteks lugenud.

11. Kaitsja arvates ei ole jälgitavad maakohtu tõenditele antud hinnangud, mis on viinud järelduseni, nagu käitunuks H.D agressiivselt. Maakohtu sellekohased järeldused on ringkonnakohtu hinnangul siiski igati jälgitavad. Maakohus on veenvalt selgitanud, miks ei saa lugeda usaldusväärseks H.D ütlusi selle kohta, et tema oli Wismari haiglas rahulik.

Vaidlustatud otsuses ei ole kohus väitnud, nagu käitunuks süüdistatav Wismari haiglas füüsiliselt agressiiv . Küll aga on kohus välja toonud, et tema agressiivsus seal seisnes selt omamehelikus ja ründavas käitumises ning ärritumises (vt maakohtu vaidlustatud otsuse lk 8). Sellist käitumist on igati kohane nimetada agressiivseks. Mingite tunnistajate ütlustele üldiselt ei ole maakohus viidanud. Vastupidi, maakohtu vaidlustatud otsuse selle asjaolu tõendamisel

lk-lt 7 on üheselt mõistetav, et viidates tunnistajate ütlustele, kes kinnitavad süüdistatava agressiivsust Wismari haiglas, on maakohus silmas pidanud tunnistajaid ning . Maakohus JA JJ on aga ja

isnes JA KS ütlustele tuginedes tuvastanud küll sedagi, et H.D agressiivsus se mh selles, et ta „kasutas ebatsensuurseid väljendeid, laamendas“ (vt vaidlustatud otsuse lk 7), kuid ei ole seda sidunud vahetult Wismari haiglaga. Kolleegiumi hinnangul tulebki H.D agressiivsuse hindamisel arvestada sündmustikku tervikuna ja nimelt seda, et viibides politseiauto kongis, peksis ta jalgadega poltseibussi seinu ja uksi ning karjus, mis on tõendamist leidnud politseiametnike ja

KS JA kohtuistungil antud ütlustega.

12. E

19. juuli 2016. adasiselt käsitleb kolleegium kaitsja kriitikat l lõplikult vormistatud

joobeseisundi tuvastamise saatekirja ja 20. septembri 2016. a toksikoloogiaekspertiisi akti nr 1411 kohta.

12.1. Esmalt tuleb selles osas märkida, et kaitsja on joobeseisundi tuvastamise saatekirja ekslikult käsitanud samuti ekspertiisiaktina. See ei ole nii. Tegemist on saatekirjaga, mille vastavas alajaotuses on ära märgitud toksikoloogiauuring ja selle tulemus. Ekslik on ka kaitsja seisukoht, et nimetatud saatekiri on isiku joobeseisundi tuvastamisel tõendina lubamatu. Vastupidise kinnituseks osutab kolleegium Kor - ra § 18 lg le 2, millest nähtuvalt vormistatakse bioloogilise vedeliku uuringu tulemused saatekirja vastavas osas või ekspertiisi tegemise korral ekspertiisiaktiga. Kusagilt õiguskorrast ei tulene kohustust tõendada kriminaalmenetluses joobeseisundit rangelt üksnes ekspertiisiaktiga. See seisukoht on mh kooskõlas varasema

1-17-87

kohtupraktikaga (vt nt Tartu ringkonnakohtu 3. mai 2016. a jõustunud kohtuotsust kriminaalasjas 1-15-9233, p-d 18-20). Samuti on apellant saatekirjale kui tõendile tuginemist kritiseerides segadust tekitanud sellega, et käsitleb seda tõendit vaheldumisi lubamatu ja ebausaldusväärsena. Seegi annab tunnistust sellest, et kaitsja väited saatekirja kritiseerimisel on pelgalt otsitud ja alusetud.

12.2. Minnes järgnevalt ekspertiisiakti nr 1411 puudutava kriitika juurde, märgib kolleegium, et ei nõustu kaitsja väidetega ekspertiisiakti väidetavate vormivigade kohta. Seda küsimust on maakohus juba põhjalikult vaaginud ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et ekspertiisiakt on nõuetekohane. Kaitsja väid põhjalikum, e, et uuringu kirjeldus ekspertiisiaktis pidanuks olema on arusaamatu. Ekspertiisiaktis on viidatud, et uuringu jaoks rakendati gaasikromatograafilist meetodit ET 2.1, mille on kinnitanud Eesti Akrediteerimiskeskus (akrediteerimistunnistus ja selle selgitav lisa on üldiselt kättesaadavad Eesti Akrediteerimiskeskuse kodulehelt:

http://www.eak.ee/?pageCus=akr&id=127). Üheselt mõistetavalt on aktis kirjeldatud proovi sisaldanud katsuti uurimist. Samuti on nõuetekohaselt välja toodud uuringu tulemus ja eksperdiarvamus. juba Seda, et ekspertiisi tegi selleks pädev ekspert, on kolleegium tõdenud eespool otsuse p-s 8.1. Kaitsja on väitnud, nagu poleks ekspertiisi raames uuringut üldse tehtud.

Tegelikkuses on ekspertiisiaktis viidatud aga igati korrakohasele uuringule, mis tehti

19. juulil 2016 ja mis algselt vormistati joobeseisundi tuvastamise saatekirja vastavas osas. Pole ühtki põh võinud just, miks ei oleks ekspertiisiaktis tugineda just sellele uuringule, vaid oleks pidanud tegema uue uuringu. Kaitsja ei ole nõudnud täiendava või kordusuuringu tegemist, vaid on üksnes väljendanud rahulolematust sellega, kuidas uuringu tulemus algselt vormistatud oli. Seega on ka tema kriitika toksikoloogiauuringu nr 1522T aadressil ainetu.

13. Kolleegium ei sjatundjast tunnistaja

nõustu apellandi seisukohaga, et a AR ütlused on

lubamatud ja tuleb tõendite kogumist välja arvata. Samuti ei nõustu kohtukolleegium seisukohaga, et tema , sest ta on keemia valdkonna eksperdina ütlused on ebausaldusväärsed

and i meditsiini valdkonna teemadel ning et ta nud ütlus on lubamatult andnud ütlusi mitteõiguslikke eriteadmisi nõudva valdkonna kohta, mida saab tõendada üksnes ekspertiisiga.

13.1. Esiteks tuleb taas kord tähelepanu juhtida kaitsja põhimõtteliselt segadusttekitavale taotlusele tunnistada tõend ühest küljest lubamatuks – s.t nõue, et kohus ei võiks seda üldse sisuliselt hinnata ning teisalt taotlus tunnistada sama tõend ebausaldusväärseks. Kolleegiumi hinnangul on

kaitsja seisukoht mõlemas alternatiivis vale.

13.2. KrMS § 1091 lg 1 kohaselt on a s rakendab oma eriteadmisi, sjatundja füüsiline isik, ke kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib asjatundja üle kuulata mh asjaolude osas, mille kohta oskab ta anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. AR on maakohtus asjatundjana üle kuulatud, sest kriminaalasja arutamisel tekkis rida küsimusi seoses vereproovi võtmise ja selle edasise käitlemisega, mis nõudsid tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks eriteadmistest lähtuvaid selgitusi. AR kuulati 12. oktoobri 2017. a kohtuistungil üle kui keemia valdkonna eriteadmistega isik ja just selle valdkonna kohta ta ka ütlusi andis.

Eksperdina ei ole arutatava kriminaalasja menetlusse kaasatud olnud. Seega oli

AR AR

1-17-87

asjatundjana ülekuulamine kahtlemata lubatav. Mis puutub tema ütluste sisusse, siis erinevalt kaitsja paljasõnalistest väidetest nähtub 12. oktoobri 2017. a maakohtu istungi protokollist üheselt, et on keeldunud vastamast küsimustele, mis väljuvad tema eriteadmiste AR valdkonnast (vt nt istungiprotokolli lk 4 ja lk 6).

AR ei ole andnud ütlusi ka küsimustes, mille kohta oleks arutatavas asjas olnud vajalik korraldada ekspertiisi. Kaitsja enda esitatud küsimustele selle kohta, kas vereproov säilib uurimiseks kõlbulikuna ka toatemperatuuril ning kas enne vereproovi võtmist naha etanooliga puhastamisel võib vereproov etanooliga kontamineeruda, vastas

AR samuti lähtuvalt enda erialateadmistest üldistatult, mitte aga eksperdiarvamusena konkreetsel juhul arutatava kuriteo tõendamiseseme asjaolude kohta. Seega ei olnud ka nendes vastustes midagi keelatut. Iseäranis tuleb aga seejuures rõhutada seda momenti, et nimetatud asjaolude kohta esitas küsimusi just kaitsja ise ning ta ei ole menetluse kestel taotlenud kummagi asjaolu konkreetsel juhul uurimiseksperimendi tegemist või ekspertiisi.

13.3.

AR ütlusi ei ole alust pidada ka ebausaldusväärseteks. Kaitsja arvates on tema ütlused ebausaldusväärsed seetõttu, et nimetatud tunnistaja selgituse kohaselt ei ole vereproovi uuringuks vaja verd rohkem kui 2*0,5 ml. Samuti ei aktsepteeri kaitsja asjatundja ütlusi selle kohta, et vereproovi võltsimine oleks ilma erivahendite kasutamiseta võimatu. Kaitsja selline kriitika on põhjendamatu. AR on vereproovi uuringuks vajaliku verekoguse kohta ütlusi andnud tulenevalt sellest, et niisuguseid uuringuid rutiinselt läbi viiva isikuna ta teab, kuidas uuringut tehakse ning milline kogus verd selleks vajalik on. Apellandi seisukohtadest nähtub aga see, et tema neid asjaolusid ei tea ja rõhub üksnes sellele, et vereproovi võtmise ajal kehtinud Korra kohaselt tuli verd koguda 5 ml mahutavusega katsutisse. Korrast tulenev formaalne nõue katsuti mahutavusele, mille kohta on

AR samuti andnud prokuröri sellekohastele küsimustele vastates põhjendatud selgitused (vt maakohtu 12. oktoobri 2017. a istungi protokoll, lk 3), ei ole samastatav uuringu tegemiseks reaalselt vajaliku vere kogusega. Küll aga väärib ära märkimist, et

mahutavust, AR selgituse kohaselt ei kajasta katsutile märgitud mõõtejoon katsuti tegelikku sest olenevalt konkreetsest tootjast võib katsuti täituvuse nivoo olla märgitud madalamale selle absoluutmahust (vt samas). Vereproovi võltsimise kahtluse kohta on täiesti arusaadavalt AR selgitanud, miks ei ole realistlik, et see võiks ilma erivahenditeta kõne alla tulla ning miks on see võimatu ilma spetsiifiliste algteadmisteta võetud vereproovi koostise kohta. Samas ei ole asjatundja andnud mingit hinnangut selle kohta, kas konkreetsel juhul vereproov on võltsitud või mitte ja seda ei ole temalt keegi ka küsinud. Sestap jääb arusaamatuks, mis osas võiks AR nimetatud vastused olla ebausaldusväärsed. Apellatsioonis ei ole selle kohta midagi ratsionaalset märgitud. Pelgalt see, et kaitsja asjatundja teadmisi ei aktsepteeri, pole alus tema ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks.

14. aitsja Ebaõige on ka k seisukoht, nagu oleks pidanud koheselt pärast seda, kui indikaatorvahendisse puhumise tulemusel selgus, et H.D võis olla tarvitanud alkoholi, alustama kriminaalmenetlust. Maakohus on seda küsimust põhjalikult käsitlenud ja selgitanud, et alus kriminaalmenetluse alustamiseks ilmnes alles pärast seda, kui vereproovi uuringuga tuvastati, et H.D veres oli üle lubatud piirmäära alkoholi. Kolleegium nõustub nende maakohtu põhjendustega täiel määral ega pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata, lisades täiendava selgitusena üksnes seda, et süüteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga,

1-17-87

kui selleks on ajend ja alus. Ajendina käsitatakse süüteole viitavat teavet, sh politseiametniku poolt oma ülesandeid täites saadud süüteole viitavat teavet. Alus on aga süüteotunnuste sedastamine kriminaalvõi väärteomenetluse ajendis. Politseinik alustab süüteomenetlust seega siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et süütegu on toime pandud.

Kriminaalmenetluse alustamiseks vajaliku ajendi ja aluse olemasolu tuvastatakse haldusmenetluses, valdavalt järelvalvelise tegevuse vormis. Arutatava asja kontekstis tähendab see, et H.D juhitud mootorsõiduki liiklusjärelevalve käigus kinnipidamise järgselt temal alkoholijoobe kahtluse kontrollimisel saadud indikaat veel alus orvahendi positiivne näit ei ole väärteomenetluse või kriminaalmenetluse alustamiseks. Menetluse alustamise ajendiks on kas vereproovi vastus või tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll. Kuna arutataval juhul H.D keeldus ku alkomeetrisse puhumast lugeda kriminaalmenetluse tõenduslik , on õige

alusta kriminaalne joove. mise ajendiks vereproovi vastust, millest nähtus menetluse alus – Selles kontekstis on ainetu ka kaitsja etteheide, et H.D-le ei tutvustatud ega tagatud tema õigusi. Esiteks on see väide kummutatud kriminaalasjas üle kuulatud politseiametnikest tunnistajate ütluste ja koostatud menetlusdokumentidega. Teiseks ei olnud mingit alust tutvustada ega tagada H.D-le KorS-i sätete alusel toimetatava haldusmenetluse raames neid õigusi, mis on KrMS ähtud kuriteos kahtlustatavale. Küll aga on tuvastatud, -i alusel ette n et H.D-le tutvustati tema õigusi haldusmenetluses vastavalt KorS § 38 lg-le 2 ning need õigused talle ka tagati.

15. Kaitsja on nii kriminaalasja arutamisel maakohtus kui ka apellatsioonis osutanud reale rikkumistele H.D-lt vereproovi võtmisel ja selle proovi hilisemal käitlemisel, leides, et nende nõuete rikkumisega rikuti H.D põhiõigusi ning tema au ja väärikust

. Kolleegium käsitleb alljärgnevalt väidetavaid rikkumisi.

15.1. Ei ole põhjust nõustuda apellandi hinnanguga, et H.D-lt vereproovi võtmisel rikuti Korra nõudeid, sest erinevalt Korra § 5 lg s 1 sätestatust ei lastud H.D enne vereproovi - võtmist 15 minutit istuda. Esiteks tuleb märkida, et isikul ei ole õigust istuda mitte 15 minutit, vaid kuni 15 minutit ja selline võimalus antakse isikule siis, kui ta avaldab sellekohast soovi.

Teiseks tuleb aga märkida, et enne prooviandmist istumise võimalust saab arusaadavalt pakkuda siiski üksnes isikule, kes on nõus vereproovi andma. Kui isik vereproovist keeldub, ei rakendu mitte Korra § 5 lg 1, vaid hoopis § 9, mille lg-st 3 tulenevalt peab ametiisik hoiatama prooviandjat sunni kasutamise kavatsusest ja andma talle 5 15 minutit aega, et kaaluda – vastupanust loobumist ja proovi vabatahtlikku andmist. H.D ega tema kaitsja ei ole senise menetluse käigus aga väitnud, et süüdistatavat ei hoiatatud sunni kasutamise kavatsusest ning et selle hoiatuse ja sunni kohaldamise vahele ei jäetud talle aega vastupanust loobumiseks ja proovi vabatahtlikuks andmiseks. Vastupidi, tunnistaja JA kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et H.D-le selgitati korduvalt, et mõistlikum oleks vereproov anda vabatahtlikult, sest vastasel korral kasutatakse tema suhtes sundi (vt maakohtu 29. märtsi 2017. a istungi protokoll, lk 17). Kolleegiumi hinnangul on ilmne, et isikule nimetatud selgituste korduv andmine võtab juba iseenesest üksjagu aega. Samuti osutab kolleegium sellele, et 15 minutit istumine ei muudaks vereproovi tulemust ja see võimalus on ette nähtud mitte proovi keemilise koostise seisukohta silmas pidades, vaid eesmärgiga võimaldada prooviandjal rahuneda ning lõdvestuda. Arusaadavalt ei oma see mingit tähtsust isiku puhul, kes keeldub proovi andmisest.

1-17-87

15.2. Apellandi arvates ei võtnud vereproovi pädev tervishoiuteenuse osutaja, sest Wismari haiglal kui psühhiaatriahaiglal selline pädevus puudus. See seisukoht on ebaõige.

15.2.1. KorS § 40 lg 6 alusel võib lisaks sama paragrahvi lg-s 11 nimetatud tervishoiuteenuse osutajale, kellel on kohustus korrakaits ka muu eorgani nõudel vereproovi võtta

tervishoiuteenuse osutaja, kellega korrakaitseorgan on sõlminud halduslepingu. Sellisel tervishoiuteenuse osutajal on õigus proovi tegemisest keelduda, kuid kahtlematult on tal olemas vereproovi võtmise õigus, kui see nähtub tervishoiuteenuse osutaja tegevusloast. Halduslepingu olemasolu korrakaitseorgani ja Wismari haigla vahel ei ole kaitsja kriminaalasja arutamisel maakohtus välja selgitada soovinud ja seab selle olemasolu esmakordselt kahtluse alla alles apellatsioonis. Kolleegiumi hinnangul ei ole halduslepingu olemasolul või puudumisel vereproovi võtmise ja edasise käitlemise seisukohast tegelikult mingit sisulist tähtsust, sest halduslepingu eesmärk on reguleerida korrakaitseorgani ja tervishoiuteenuse vahelisi suhteid, mitte aga vereproovi võtmise ja edasise käitlemisega seonduvat, mis toimub vastavalt Korra sätetele. Selles on võimalik veenduda mh Wismari Haigla AS ning Politseija Piirivalveameti vahel sõlmitud kehtivat halduslepingut lugedes, mis on üldiselt kättesaadav Politseija

Piirivalveameti avalikust dokumendiregistrist . https://adr.politsei.ee/ppa/dokument/3070414

Wismari haigla võttis H.D-lt vereproovi Korra lisas oleva joobeseisundi tuvastamise saatekirja alusel ja on proovi võttes lähtunud Korra nõuetest. Eelöeldu puudutab ka Wismari haigla õigust kokkuleppel korrakaitseorganiga vereproovi EKEI-sse edastada.

15.2.2. Tuleb märkida veel sedagi, et Wismari Haigla AS on erihaigla tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 22 lg 4 alusel sotsiaalministri 19. augusti 2004. a määrusega kinnitatud haigla liikide nõuete § de 65 lg 1 ja 68 tähenduses. Wismari haiglale on väljastatud sellekohane -

tegevusluba L02760 18. augusti 2012. a Terviseameti peadirektori asetäitja otsusega nr 6.4

-4/290-

- -

41. Nähtuvalt haigla liikide nõuete § 65 lg st 1 ja § st 68 võib osutada erihaiglana tegutsevas psühhiaatriahaiglas tervishoiuteenuseid osutada oma tegevusloas märgitud erialal piirkondliku haigla nõuetele vastavalt. Kõigi tugierialade (sh vere käitlemise) teenused peavad olema tagatud piirkondliku haigla tasemel. Vere käitlemise nõuded sellisele haiglale tulenevad haigla liikide nõuete § 65 lg st, § st 64 ja § normides sätestatud nõuded - - -st 12 ning nendes

vastavad Korras vere käitlemisele esitatavatele nõuetele. Seega on ainetu kaitsja seisukoht, nagu ei võiks psühhiaatria erihaiglas teha vereproovi, seda säilitada ning ekspertiisiasutusse edasi toimetada.

15.2.3. Kaitsja kriitika, mille kohaselt ei järgi Wismari haigla tervishoiuteenuste osutamisel kehtestatud nõudeid, mistõttu on kahtluse all võetud vereproovi usaldusväärsus, on asjakohatu.

Kaitsja nimetatud kriitika iseenesest ei annaks mingit sisulist alust võetud vereproovi usaldusväärsuses kahelda, sest kaitsja kriitika ei puuduta Wismari haigla tegevust konkreetselt vereproovide võtmisel. Tõendi (Terviseameti ettekirjutus Wimari haiglale), mille alusel kaitsja soovis Wismari haigla üldist õiguskuulmatust tõendada ja selle asutuse võetud vereproovi kahtluse alla seada, ei võtnud maakohus vastu, leides, et see on asjasse puutumatu, kuna puudutab perioodi, mis jääb mitu kuud H.D-lt vereproovi võtmisele eelnenud aega. Kolleegium nõustub maakohtu sellise seisukohaga, aga märgib täiendavalt veel sedagi, et see

1-17-87

tõend (mille kaitsja on lisanud ka apellatsioonile) ei käsitle üldse vere käitlemise teenuseid ega ole seetõttu kuidagi arutatava kriminaalasjaga puutumuses.

15.2.4. Seda, et - vereproovi võtnud isikul JJ l oli olemas vastav pädevus, ei ole keegi kahtluse alla seadnud.

15.3. Kaitsja on osutanud Korra nõuete rikkumisele seoses sellega, et H.D-lt ei võetud vereproovi ekspertiisiruumis, vaid selle ees koridoris. Kolleegiumi hinnangul on sellisel viisil vereproovi võtmisega kahtlemata irdutud Korra § 4 lg s 1 sätestatust, ent selle põhjuseks oli - asjaolu, et H.D keeldus vabatahtlikult vereproovist ja tema suhtes tuli rakendada sundi. Maakohus on asjakohaselt selgitanud, et vereproov võeti koridoris, kuna ekspertiisiruum oli sunni kohaldamiseks liiga väike. Kahtlemata ei ole ka ekspertiisiruumi väiksus siiski käsitatav adekvaatse põhjendusena sellele, et võtta isikult vereproov üldläbikäidavas koridoris, kuid nimetatud asjaolu tuleb siiski arvesse võtta selle rikkumise tähtsust vähendava asjaoluna. Kolleegiumi hinnangul ei ole ka Korra § 4 lg 1 iseenesest sellise iseloomuga, et võiks kaasa tuua vereproovi võtmise õigusvastasuse. Seetõttu ei muuda nimetatud rikkumise fakti konstateerimine vereprooviga saadud tõendit lubamatuks. Ka ei ole kaitsja suutnud välja tuua midagigi, mis võiks vereproovi koridoris võtmise tõttu kahtluse alla seada proovi usaldusväärsuse. Proovi autentsus on rikkumisele vaatamata tagatud ning puuduvad igasugused andmed selle koh

ta, et proov oleks võinud vale proovivõtmise koha võttu kontamineeruda. Nõustudes prokuröri kohtuvaidluses osutatuga juhib kolleegium tähelepanu veel sellelegi, et

Korra uues redaktsioonis, mis kehtib alates 5. oktoobrist 2017 ei sätestata enam vereproovi võtmise ruumile täiendavaid tingimusi, vaid selle § 4 lg s 1 nähakse üksnes ette, et tegemist - peab olema tervishoiuteenuse osutaja või riikliku ekspertiisiasutuse ruumidega. See omakorda kinnitab veelgi käsitletud rikkumise väikest kaalu.

15.4. Kaitsja väide, nagu poleks H.D-lt võetud vereproov olnud nõuetekohaselt pakendatud, on paljasõnaline ja kummutatud toksikoloogiaekspertiisi aktiga, milles on mh kirjeldatud, millisel kujul H.D-lt võetud vereproov EKEI-sse saabus. Tunnistaja , kes JJ

võttis H.D-lt vereproovi, ütlus st nähtub, et ta pakendas katsuti vereprooviga ja pani te külmikusse (vt 31. mai 2017. a kohtuistungi protokoll, lk 3 ning lk-d 6-7). Samuti on maakohtus vahetult vaadeldud katsutit ja selle pakendit (vt 31. mai 2017. a kohtuistungi protokoll, lk 7).

15.5. Kaitsja seisukoht, nagu oleks vereproovi pidanud nii Wismari haiglas kui ka EKEI-s enne uuringu tegemist säilitama sügavkülmas, ei põhine Korral, sest Korra § 13 lg 3 kohaselt k

ui vereproovi ei ole võimalik nelja tunni jooksul pärast selle võtmist laborisse saata, säilitatakse seda temperatuuril +2 kuni +8 °C ainult volitatud isikutele juurdepääsetavas lukustatavas ruumis asuvas külmikus. Kaitsja viide Korra § 16 sätetele on asjakohatu, sest selles normis peetakse silmas proovide tervishoiuteenuse osutaja juures alalist säilitamist, mitte nende säilitamist enne vedu ja laborisse edastamist. Samuti ei pidanud vereproovi EKEI-s enne analüüsimist sügavkülma panema. Sellel puuduks igasugune mõte, sest analüüsi jaoks oleks vastselt külmutatud proov ju niikuinii koheselt uuesti üles sulatada. See, kas vereproovi pärast uuringu tegemist sügavkülmutati või mitte, ei oma tõendamiseseme asjaolude seisukohast enam mingit tähendust, sest ei mõjuta uuringu tulemust mingil viisil. Sellegipoolest juhib kolleegium

1-17-87

tähelepanu sellele, et tunnistaja on kohtuistungil andnud ütlusi, millest nähtuvalt pandi H.D AR vereproov kohe pärast uuringu tegemist sügavkülma (vt maakohtu 12. oktoobri 2017. a istungi protokoll, lk 8). Puutuvalt vereproovi säilitamise tingimustesse Wismari haiglas, on JJ on kinnitanud, et külmikus on termostaat ja selle temperatuur on +4 kraadi (vt maakohtu 31. mai 2017. a istungi protokoll lk 2 ja lk 8). lukustatud Samuti on ta kinnitanud, et külmik asub ruumis (samas, lk 2). Ka paikvaatluse protokollist nähtub, et Wismari haigla ekspertiisiruumis asub külmik, mille uksel asuv termomeeter näitab temperatuuriks +8 kraadi.

15.6. ereproov ei olnud kuni postipakendisse Apellant on väitnud, et H.D-lt võetud v sulgemiseni prooviandjale nähtav. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. ütlustest

Tunnistaja

JJ nähtub, et vereproovi pakendab ta vahetult vereproovi võtmise kohas (ekspertiisiruum) (31. mai 2017. a kohtuistungi protokoll lk 3, lk 6). Kuna asjas on tõendatud, et vereproov võeti vahetult selle ruumi ees ja uks oli avatud, siis s Kaitsja ei ole eega oli proov prooviandjale nähtav.

osutanud millelegi, mille põhjal võiks väita, et proovi pakendisse sulgemine ei olnud süüdistatavale nähtav. Seda ei saa välja lugeda mh tunnistaja ütlustest, kes on kinnitanud

KS üksnes seda, et ei näinud proovi sulgemist (29. märtsi 2017. a kohtuistungi protokoll, tema ise

lk 8. se ja H.D viibis vereproovi võtmise järgselt vahetult vereproovi pitseerimi pakendamise juures. Seega, kui ta neid toiminguid ei näinud, siis pole asi mitte selles, et tal ei olnud selleks võimalust, vaid ta kas ei tundnud selle vastu huvi või ei tulnud selle peale, et vereproovi edasist käitlemist jälgida.

15.7. Kolleegiumi hinnangul ei ole vereproovi võtmise nõuete rikkumised arutatavas asjas sedavõrd ulatuslikud ja kaalukad, et seaksid kokkuvõttes vereproovi autentsuse kahtluse alla või muudaksid menetluse isiku suhtes ebaõiglaselt koormavaks või ebausaldusväärseks.

Seejuures on kolleegium teadlik RKKKo 3-1-1-97-06 p-s 31 väljendatust, mille kohaselt KrMS nud mitmeid § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja on tahtlikult eira selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline. Arutataval juhul ei ole millegi sarnasega tegemist, sest erinevalt kaitsja väidetud rohketest tahtlikest menetlusõiguse rikkumistest vereproovi võtmisel ja edasisel käitlemisel, on tegelikult aset leidnud üksnes paar väheolulist rikkumist, mis vereproovi tulemust ega selle autentsust kahtluse alla ei sea.

16.1. Apellant leiab, et sunni kohaldamine vereproovi võtmiseks oli põhjendamatu, sest sunni rakendamine oli välditav. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus on sunni kohaldamise vajalikkust ja sunni rakendamise ulatust käsitlenud juba vaidlustatud otsuses ning nende järeldustega võib täies ulatuses nõustuda. Täiendavalt osutab kolleegium juba eelpool otsuse p-s 11 on H.D agressiivsusega seonduva käsitlemisele ning märgib, et sunni kohaldamine oli nõuetekohane, sest H.D keeldus vabatahtlikult vereproovi andmast.

Väited, nagu oleks sundi kohaldades põhjustatud H.D-le suured hematoomid, on paljasõnaline ja selle kohta puuduvad igasugused tõendid. Küll juhib kolleegium tähelepanu

1-17-87

sellele, et H.D rebis pärast vereproovi võtmist veenile pandud plaastri koheselt sealt pealt ära (vt tunnistaja ütlusi maakohtu 29. märtsi 2017. a istungi protokoll, lk 8). KS

16.2. smari haiglas veel kord pakkuma H.D-le Ebaõige on seegi, nagu pidanuks Wi võimalust puhuda tõenduslikku alkomeetrisse. Tunnistajate KS ja JA ütlustest nähtuvalt pakuti

H.D-le võimalust tõenduslikku alkomeetrisse puhuda ütlused (vt tunnistajate

KS maakohtu 29 -d 6 7 ja tunnistaja

- . märtsi 2017. a istungi protokollis, lk – JA ütlused, samas lk d

15 16), – kuid ta keeldus sellest. Ei ole mingit alust nõuda, et korrakaitseorgan pidanuks isikule sellist võimalust pakkuma korduvalt. Väär on ka kaitsja seisukoht, nagu ei võiks tõendusliku alkomeetri kasutamise võimaluse pakkumist tõendada politseiametnikes tunnistajate ütlustega, vaid see peaks nähtuma asjakohasest protokollist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et vastava protokolli koostajaks oleks samuti olnud üks politseiametnikest, kelle ütluste alusel alkomeetri kasutamisest keeldumise fakt tuvastatud on. Jääb arusaamatuks, millist tõenduslikku lisaväärtust vi suuremat usaldusväärsust võrreldes tunnistaja ütlustega suudaks selline protokoll pakkuda.

17. Põhjendamatu on ka kaitsja alternatiivne taotlus karistuse kergendamise kohta. Selleski osas ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi seisukohti, va id on juba korratud väiteid, mida maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud. Kolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult ega pea vajalikuks neid korrata. Mis puutub kaitsja taotlusse mõista H.D-le karistus vähemalt osaliselt tingimisi, siis kolleegium peab sellist taotlust põhjendamatuks. Üldreeglina tuleb isikul talle mõistetud karistus ära kanda ning karistuse kandmisest osaline või täielik tingimuslik vabastamine võib kõne alla tulla üksnes siis, kui seda tingivad kas teo või eeskätt toimepanija isikuga seonduvad erilised asjaolud. H.D puhul ei esine ühtki niisugust erilist asjaolu. See, et isik pani kuriteo toime esimest korda, ei ole praegusel juhul isikut iseloomustava erilise asjaoluna käsitatav iseäranis arvestades seda, milline on olnud H.D teojärgne suhtumine

– vastuhakk politseile, oma süü eitamine.

18. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium H.D kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata.

19. Kaitsja esitas apellatsioonis taotluse süüdistatavale kaitsjatasu hüvitamiseks ning samuti esitas ta ringkonnakohtu istungil kulude spetsifikatsiooni. Kuna kolleegium teeb arutatavas asjas kaitsja apellatsiooni rahuldamata jättes KrMS § 337 lg 1 p s 1 nimetatud otsuse, jääb see - taotlus KrMS § tuginedes rahuldamata ja kaitsjatasu jääb süüdistat

185 lg-le 2 ava enda kanda.